2-16-114402/46 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vahur-Peeter Liin ja

Indrek Parrest

Määruse tegemise aeg ja koht

22. oktoober 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-114402

Tsiviilasi

Eesti

Vabariigi

hagi

K.S

vastu

2665

euro

väljamõistmiseks

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 29. juuli 2019. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Eesti Vabariigi määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu,

registrikood 70000740), lepinguline esindaja Tuuliki

Lorvi

K.S

(endine

perekonnanimi

K)

(isikukood

xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Priit Lantin

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 29. juuli 2019. a määrus osas, milles maakohus:

• jaotas menetluskulud (resolutsiooni p 2);

• mõistis Eesti Vabariigilt K.S kasuks välja menetluskulud 1804,92 eurot

ja viivise menetluskuludelt alates kohtumääruse jõustumisest kuni

nõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras (resolutsiooni p 3).

Muus osas on maakohtu määrus jõustunud.

2. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta maa- ja ringkonnakohtu

menetluskulud K.S kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

3. Määruskaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (5)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu, hageja) esitas 9. novembril 2016

Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus S.V, I.V, H. V ja K.S(koos

nimetatud võlgnikud) välja mõista võla 2787,50 eurot, viivise 1,90 eurot ja intressid 34,37

eurot. K.S vastuväite tõttu andis Pärnu Maakohus tema osas nõude üle Harju Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 19. detsembril 2016 Harju Maakohtule hagi K.S (kostja) 2665 euro suuruse

võla väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis S.V (laenusaaja) 25. septembril 1997 õppelaenu saamiseks AS-

iga Hansapank (pank) õppelaenulepingu nr S000011342 ja 1. oktoobril 1999 selle lisa nr 1.

Lepingu alusel laenas pank laenusaajale 45 000 krooni (2876,02 eurot), mis kanti laenusaaja

kontole üle viies osas. Laenusaaja kohustus tasuma õppelaenusummalt pangale intressi 5%

aastas.

25. septembril 1997 sõlmiti kostjaga limiteerimata käendusleping. Käenduslepinguga tekkis

kostjal solidaarvastutus laenusaaja õppelaenulepingu ja kõigi selle tulevikus sõlmitavate lisade

alusel tekkinud kohustuste täitmisel. 16. novembril 2014 edastas pank laenusaajale ja

14. detsembril 2014 kõigile võlgnikele teatise võlgnevuse kohta palvega see tasuda ja

informeeris laenu tasumata jätmisega seonduvatest tagajärgedest. Kuna võlgnikud ei täitnud

nõuetekohaselt oma lepingulisi kohustusi, nõudis pank hagejalt riigitagatise rakendamist, mille

riik täitis 3232,19 euro ulatuses 3. märtsil 2015. Hageja teavitas 6. märtsil 2015 võlgnikke

nõude üleminekust Eesti Vabariigile, esitas nõude võlgnevuse tasumiseks ja informeeris

mittetasumise tagajärgedest. Võlgnikud oma kohustusi täielikult ei täitnud. Hagi esitamise

seisuga oli nõude suuruseks põhivõlg 2665 eurot.

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4. Harju Maakohus rahuldas 20. detsembri 2017. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 2600 eurot ja jättis menetluskulud kostja kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas

9. novembri 2018. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uuesti läbivaatamiseks.

Menetluskulude jaotus ja nende kindlaksmääramine jäi maakohtu otsustada.

5. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus esitas hageja hagist loobumise avalduse.

Avalduse kohaselt on 15. aprilli 2019. a seisuga hageja nõue S. V ja H. V poolt (täitemenetluse

kaudu) täidetud, mistõttu hageja soovib kostja vastu esitatud hagist loobuda. Kuna eelpool

nimetatud isikud on ühes kostjaga hageja ees solidaarvõlgnikud, tuleb lugeda, et nõude täitsid

kõik solidaarvõlgnikud (sh kostja) ja jätta menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 168 lg 5 alusel kostja kanda.

6. Kostja ei nõustunud hageja hagist loobumise avaldusega osas, milles hageja palus jätta

menetluskulud kostja kanda.

Solidaarvõlgnikud osalesid kohtumenetluses eraldi. See, kui menetluses osaleb mitu kostjat ja

üks kostja teeb õiguslikku tähendust omava toimingu (rahuldab nõude), ei tähenda, et sellest

tekiksid õiguslikud tagajärjed ka kõikide ülejäänud kostjate suhtes. See ei oleks

solidaarvastutust ja menetluskulude jaotust reguleerivate normidega kooskõlas. Kostja ei ole

hageja nõuet pärast hagi esitamist rahuldanud ega hageja nõuet seeläbi tunnustanud. Lisaks oli

hageja nõue tõendamata, mistõttu oleks kohus jätnud selle rahuldamata. Menetluskulud tuleb

TsMS § 168 lg 4 alusel jätta hageja kanda.

Esimese astme kohtu määrus

7. Harju Maakohus võttis 29. juuli 2019. a määrusega vastu hagist loobumise, lõpetas

tsiviilasjas menetluse ning jättis kostja menetluskulud hageja kanda (vaidlustatud määrus).

Maakohus viitas TsMS § 206 lg-le 1, § 429 lg-tele 1 ja 4 ja §-le 432. Maakohus mõistis hagejalt

3 (5)

kostja kasuks välja menetluskulu 1804,92 eurot (osaliselt koos käibemaksuga) ja määras, et

väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni

viivist seaduses sätestatud määras.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 4 alusel

hageja kanda, kuna hageja soovis hagist loobuda ja kostja ei ole hageja nõuet rahuldanud.

Põhjendamatu on hageja väide, et asjas tuleks kohaldada TsMS § 168 lg-t 5 ja jätta selle alusel

menetluskulud kostja kanda. Praegusel juhul ei täitnud hageja nõuet mitte kostja, vaid

menetlusväline isik, kes oli solidaarvõlgnik.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

8. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas, millega

maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud ja määras väljamõistetud menetluskuludelt viivise tasumise seaduses sätestatud

määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja või poolte endi kanda. Hageja taotles asja

saatmist samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse kohaselt jättis maakohus asjas põhjendamatult TsMS § 168 lg 5 kohaldamata

ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis valesti, et hageja nõuet ei rahuldanud mitte

kostja, vaid menetlusväline isik, kes oli solidaarvõlgnik (sh kvalifitseeris maakohus

põhivõlgniku, kaaskäendajate ja kostja vahelise õigussuhte valesti). Hagi esitati kostja vastu

õiguspäraselt, kuna selle esitamise ajal oli kostjal käendajana hagejale täitmata põhivõlgniku

kohustus. Kostja solidaarne kohustus lõppes hageja ees pärast seda, kui põhivõlgnik ja

kaaskäendaja hageja nõude rahuldasid, s.o 15. aprillil 2019. Hageja viitas võlaõigusseaduse

(VÕS) § 78 lg-le 1, § 69 lg-le 6, 142 lg-le 1 ja § 65 lg-le 2.

Kuna kostja vastutab täies osas põhivõlgniku kohustuste eest (sh kohustuste rikkumise eest),

peab kostja kandma talle kohtumenetluses tekkinud kulud ise (VÕS § 145 lg 2). Hageja teavitas

kostjat võlgnevuse sissenõudmise kavatsusest ja andis talle enne kohtusse pöördumist

võimaluse solidaarne kohustus ilma täiendavate kulutusteta täita.

Hagejalt kostja menetluskulude väljamõistmine on äärmiselt ebaõiglane ja hagejat

ebamõistlikult kahjustav (TsMS § 162 lg 4).

9. Kostja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse

muutmata.

10. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel vaidlustatud osas

tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue määruse, millega jätab

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määrust TsMS § 651 lg 1 järgi koosmõjus

TsMS §-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu

määruse osas, millega maakohus jaotas menetluskulud ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud koos seadusjärgse viivise maksmise kohustusega. Muus osas ei ole maakohtu

määrust vaidlustatud ning see on TsMS § 466 lg 3 esimese lause järgi jõustunud.

12. Hageja määruskaebuse p-s 4 esitatud taotluse kohta (saata asi uueks lahendamiseks tagasi

samale maakohtule) märgib kolleegium järgmist. Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks

saatmine on ringkonnakohtu õigus sõltumata sellisest taotlusest. Ringkonnakohus ei ole poole

taotlusega seotud ning tal on õigus teha asjas uus määrus ilma asja maakohtule uueks

lahendamiseks saatmata (TsMS § 667 lg 2).

4 (5)

13. Kolleegiumi hinnangul on maakohus menetluse lõpetamisel ekslikult jaotanud

menetluskulud vastavalt TsMS § 168 lg-le 4. Menetlusnormi ebaõige kohaldamise tingis

asjaolu, et maakohus ei arvestanud käenduslepingu alusel tekkivaid õigussuhteid.

14. Praeguses asjas esitas Eesti Vabariik võlausaldajana Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 118 lg 5,

§ 207 lg 3 ja § 209 lg 1 alusel hagi kostja kui käendaja vastu võla saamiseks. Ringkonnakohus

tuvastas samas asjas tehtud 9. novembri 2018. a otsuses, et võimalik laenulepingu rikkumine ja

laenukohustuse sissenõutavaks muutumine toimus pärast võlaõigusseaduse jõustumist, mistõttu

tuleb käenduslepingust tuleneva nõude lahendamisel kohaldada VÕS § 65 lg 1 jj (vt I kd, tl

171; p 39).

VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees kohustuse

rikkumise korral solidaarselt, kui käenduslepingus ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab

üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Asjas ei ole

tuvastatud, et käenduslepingu pooled oleksid kokku leppinud solidaarvastutuse kohaldamata

jätmises. Kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, siis võib võlausaldaja VÕS § 65

lg 1 järgi nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt

või mõnelt neilt. See säte annab võlausaldajale otsustamisvabaduse küsimuses, millise

solidaarvõlgniku vastu esitada vajaduse korral hagi.

Seega võis hageja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või

igaühelt või mõnelt neist. Praeguses asjas täitsid põhivõlgnik (S. V) ja kaaskäendaja (V. V)

kohtumenetluse ajal kohustuse, mis tingis ka hageja hagist loobumise.

15. Menetluskulude jaotus asja menetluse lõpetamisel hagist loobumise tõttu on sätestatud

TsMS § 168 lg-tes 4 ja 5.

Kohtupraktikas on leitud, et vabatahtlikuks täitmiseks tuleb lugeda igasugune täitmine, mille

tagajärjel hageja hagist loobub. Täitmiseks selle sätte järgi tuleb lugeda ka täitmine VÕS § 78

alusel (vt Riigikohtu 9. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-05, p 18).

Eespool viidatud Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-5-05 tehtud otsuse p-s 19 on Riigikohus

selgitanud kuni 31. detsembrini 2005. a kehtinud TsMS § 62 lg 2 eesmärki. Nimetatud sätte

kohaselt, kui hageja loobub hagist seoses sellega, et kostja on pärast hagi esitamist täitnud

hageja nõudmised vabatahtlikult, võib kohus hageja nõudel menetluse lõpetamise määrusega

kostjalt välja mõista hageja kohtukulud.

Kolleegiumi hinnangul käib Riigikohtu sellekohane tõlgendus ka kehtiva TsMS § 168 lg-le 5.

TsMS § 168 lg 5 eesmärk on panna hageja menetluskulude tasumise kohustus kostjale, kes on

põhjustanud hagejale kohtusse pöördumise. Kostja põhjustas hagi esitamise endale

käenduskohustuse võtmisega ja selle vabatahtliku täitmatajätmisega. Käendaja peab arvestama,

et võlausaldajal on õigus tema vastu nõue esitada. Vastasel korral ei saaks võlausaldaja täies

ulatuses oma materiaalõiguslikke nõudeid realiseerida. Käendussuhte õigusliku iseloomuga

kooskõlas ei ole olukord, kus menetluses mitteosaleva solidaarvõlgniku poolt kohustuse

täitmisel jääksid menetluskulud alati hageja kanda. Samuti ei saa arvestada kostja väitega, et

tema suhtes esitati põhjendamatu nõue. Esitatud asjaoludel oli piisav alus eeldada, et

kavandatav menetluses osalemine oleks olnud hagejale edukas ning kohtud ei tuvastanud

aluseid hagi läbivaatamata jätmiseks.

16. Kolleegium märgib, et vastavalt VÕS § 69 lg-le 5 võib solidaarvõlgnik teistelt

solidaarvõlgnikelt nõuda tema poolt kohustuse täitmisel tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist

vastavalt neile langevatele osadele. VÕS § 152 sätestab käendaja tagasinõude põhivõlgniku

vastu. Nende sätete alusel ja sätestatud ulatuses on kostjal võimalik esitada tasutud

menetluskulude nõue põhivõlgniku vastu (vt eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-5-05, p 21).

5 (5)

17. Eelnevat arvestades rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse. Maa- ja ringkonnakohtu

menetluskulud jäävad TsMS § 168 lg 5 alusel kostja kanda.

Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole hageja menetluskulusid kandnud, mistõttu

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

19. Vastavalt tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaani p-le 15 asendab praeguse kohtukoosseisu liiget

Margo Klaari Vahur-Peeter Liin.

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest