4-19-1178/20 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

4-19-1178

Määruse kuupäev

21. oktoober 2019

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Velmar Brett ja Paavo Randma

Kohtuasi

I.F-i väärteoasi liiklusseaduse § 201 lg 1, § 223 lg 1, § 226 lg 1 ja § 237 lg 1 ning

liikluskindlustuse seaduse § 81 järgi. Väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 29

lg 1 p 4 alusel

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. aprilli 2019. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse pooled Menetlusalune isik I.F

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

25. september 2019, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 27. märtsi 2019. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu 23. aprilli 2019. a määrus osas,

millega lõpetati väärteomenetlus I.F-i suhtes liiklusseaduse § 237 lg 1 ja § 226 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegudes.

2. Saata tühistatud osas väärteoasi Tartu Maakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu määrused muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur koostas 1. veebruaril 2019 I.F-i kohta väärteoprotokolli, mille kohaselt sõitis

juhtimisõiguseta menetlusalune isik 11. juunil 2018 Võrumaal kortermaja parklas sõiduautoga, veendumata selle ohutuses.

I.F tagurdas vastu maja välisust, põhjustades kahju maja haldavale korteriühistule ja auto omanikule. Menetlusalune isik ei

esitanud liikluskindlustuse olemasolu tõendavat dokumenti. Pärast liiklusõnnetust põgenes I.F sündmuskohalt ja tarvitas

enne õnnetuse asjaolude väljaselgitamist alkoholi. Seega pani menetlusalune isik toime liiklusseaduse (LS) § 201 lg-s 1,

§ 223 lg-s 1, § 226 lg-s 1 ja § 237 lg-s 1 ning liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) §-s 81 sätestatud väärteod.

2. Kohtuväline menetleja saatis väärteotoimiku väärteomenetluse seaduse (VTMS) § 71 lg 1 ja § 84 alusel maakohtule I.F-

ile aresti mõistmise otsustamiseks.

3. Tartu Maakohtu 27. märtsi 2019. a määrusega lõpetati väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel ja väärteoasja

materjalid anti üle prokuratuurile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks.

3.1 Maakohtu hinnangul viitab väärteotoimikus sisalduv sellele, et toime on pandud kuritegu. See nähtub mh menetlusaluse

isiku enda ja tunnistajate ütlustest, indikaatorvahendi kasutamise protokollist ning vaatlusprotokollist ja sellele lisatud

fotodest. Kuivõrd I.F-i joovet ei tuvastatud aga tõendusliku alkomeetri ega vereprooviga, võib kõne alla tulla tema vastutus

KarS § 424 lg 1 - § 25 lg 2 järgi.

3.2 Vastutus kuriteokatse eest eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Maakohus tuvastas, et I.F oli

tahtlus mootorsõiduki juhtimise osas. Asjaoludest tulenevalt võis tal olla ka tahtlus joobeseisundi suhtes. LS § 69 lg-s 2

sätestatud alkoholijoobeseisundi mõiste puhul on oluline alkoholist tekkinud juhtimisvõimetus ja numbrilised näitajad on

sekundaarse tähendusega. Seega ei ole tahtluse tuvastamisel mõõduandev see, kas inimene teab või peab võimalikuks, kui

suur kogus alkoholi on tema organismis, vaid see, kas inimene teab või peab võimalikuks, et ta on alkoholist tulenevalt

juhtimisvõimetu. Sellele viitavad nt koordinatsioonihäired, ebakindel kõnnak, ebaselge kõne, ebakindel sõidustiil jmt.

Tähelepanuta ei saa jätta ka alkoholi tarvitamise iseloomu. Mida rohkem on inimene alkoholi tarvitanud ja mida vähem

aega on alkoholi tarvitamisest möödas, seda kergem on juhi tahtlust alkoholist tingitud juhtimisvõimetuse osas jaatada.

3.3 I.F oli talle etteheidetavate tegude toimepanemise ajaks joonud ära suure koguse alkoholi. Sellele viitavad eeskätt

menetlusaluse isiku enda ütlused: ta oli enne toimunut iga päev alkoholi tarvitanud, 11. juunil 2018 hakkas ta ennelõunal

koos kaaslastega jooma ning kahe-kolme inimese peale joodi ära kolm pudelit viina. Lisaks tarvitati kanget õlut. Suure

hulga alkoholi tarvitamist tõendavad lisaks tunnistajate ütlused ja ekspertiisiakt. Eelöeldu viitab, et menetlusalune isik

mõistis vähemalt kaudse tahtluse tasandil, et ta ei suuda suure koguse tarbitud alkoholi tõttu autot piisavalt kindlalt juhtida.

3.4 Seega on piisav alus arvata, et I.F pani toime KarS § 424 lg-le 1 - § 25 lg-le 2 vastava kuriteo. Kuna I.F-i tegelikku

joobeseisundit ei ole võimalik tuvastada, tuleb kõne alla tema vastutus kõlbmatu kuriteokatse eest KarS § 26 lg 1 mõttes.

Selle hüpoteesi paikapidavuse kontrollimiseks tuleb väärteoasja materjalid saata prokuratuurile.

4. Maakohtu määruse vaidlustas kohtuväline menetleja, taotledes selle tühistamist.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 23. aprillil 2019. a maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Kohus

selgitas kokkuvõtvalt järgmist.

5.1 VTMS § 29 lg 1 p 4 kohaldamiseks ei ole tõsikindlalt vaja tuvastada kuriteokoosseisule vastava teo toimepanemist.

Selleks ei ole väärteoasja menetlejal ka protsessuaalset pädevust. Viidatud sätet kohaldatakse, kui esineb vähemalt selline

kuriteokahtlus, millest piisab kriminaalmenetluse alustamiseks. Sätte eesmärk on tagada, et väärteomenetluse tõttu ei jääks

täitmata kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-st 6 tulenev riigi kohustus toimetada kuriteo asjaolude ilmnemisel

kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore-põhimõttest, mille

kohaselt tõlgendatakse kuriteokahtlus kriminaalmenetluse alustamise kasuks. See printsiip kehtib ka VTMS § 29 lg 1 p 4

kohaldamisel. Maakohtu määruses osutatud asjaolud ja tõendid on piisavad sellise kuriteokahtluse jaatamiseks.

5.2 Menetletava juhtumi puhul on samas selge, et ei ole tõendeid, mille alusel saaks tõsikindlalt tuvastada, kas I.F oli autot

juhtides KarS § 424 lg 1 mõttes joobeseisundis ehk kas alkoholisisaldus tema veres täitis LS § 69 lg-s 2 sätestatud

piirmäärad. Tuvastades mõne kuriteokoosseisu objektiivse tunnuse puudumise, tuleb seejärel aga kontrollida, kas isiku

käitumine on kvalifitseeritav selle kuriteo katsena.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kohtuväline menetleja, taotledes maakohtu määruse tühistamist.

Kassaatori hinnangul ei saa rääkida katsestaadiumisse jäänud teost olukorras, kus väline teopilt räägib KarS § 424 järgi

kvalifitseeritud kuriteokoosseisu täitmisest. KarS § 424 objektiivse koosseisu täitmiseks nõutav joobeseisund jäi praegusel

juhul paraku nõuetekohaselt tuvastamata ja normi blanketsuse tõttu ei ole võimalik isikule joobeseisundis juhtimise

süüdistust esitada. Samas tekitab maa- ja ringkonnakohtu seisukoht terve mõistuse vastase olukorra, kus räägitakse

abstraktse ohudelikti puhul katsest olukorras, kus õigushüve oli reaalselt ohtu asetatud ja avariiga ka kahju põhjustatud.

Kohtuvälise menetleja hinnangul tuleks eristada teo faktilist toimepanemist teo õiguslikust toimepanemisest. Väär on ka

tõlgendus, mille kohaselt sai I.F toime panna kõlbmatu katse. I.F seadis oma tegevusega ohtu teiste isikute elu, tervise ja

vara. Seega ei saa öelda, et tema tegu oli selline, millega pole võimalik kahjustada õigushüve.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Väärteomenetluse lõpetamine I.F-i suhtes LS § 201 lg 1 ja § 223 lg 1 ning LKindlS § 81 alusel tehtud väärteoetteheidete

osas (s.o juhtimisõiguseta juhtimine, juhi poolt liiklusnõuete rikkumisega kahju tekitamine ja liikluskindlustuseta sõiduki

juhtimine) oli maa- ja ringkonnakohtu argumente arvestades põhjendatud. Vastuseks kohtuvälise menetleja sellekohastele

väidetele on ringkonnakohus juba ammendavalt selgitanud, miks ei saa praegusel juhul rääkida lõpuleviidud kuriteo

toimepanemisest. Kohtud on veenvalt põhjendanud, miks võib praegusel juhul tulla kõne alla I.F-i karistamine KarS § 424

lg 1 - § 25 lg 2 järgi. See õiguskäsitlus on veatu ja kohtute argumentidele ei ole kriminaalkolleegiumil midagi lisada.

8. Siiski peab kolleegium vääraks kohtute tõlgendust, mille kohaselt võib menetlusalune isik vastutada joobes juhtimise

kõlbmatu katse toimepanemise eest. Maakohus ei ole katse kõlbmatust põhjendanud. Ringkonnakohus viitas Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. novembri 2013. a otsuse nr 3-1-1-107-13 p-le 9, mille kohaselt saab kõlbmatust katsest kõneleda

olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et ta realiseerib

süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud. Praegusel juhul sellise olukorraga aga

tegu ei ole: I.F oli toimepandud teoga võimalik süüteokoosseis täita, maa- ja ringkonnakohtu seisukohtadest nähtub, et

etteheidet lõpuleviidud kuriteos ei saanud talle teha üksnes tõenduslike probleemide tõttu. Menetluse lõpetamist ja

väärteoasja prokuratuuri saatmist puudutavas osas on kõnealune eksimus tervikuna aga tähenduseta.

9. Kriminaalkolleegiumi seisukoha taustal, et I.F-i teos võivad olla KarS § 424 lg 1 - § 25 lg 2 tunnused, on aga ekslik

väärteomenetluse lõpetamine LS § 237 lg 1 ja § 226 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegudes (s.o sündmuskohalt põgenemine

ja liiklusõnnetuses osalenud juhi poolt pärast õnnetust alkoholi tarvitamine). Konkreetselt märgib kolleegium järgmist.

10. KarS § 3 lg 5 sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule, karistatakse isikut

üksnes kuriteo eest. Viidatud sätte järgi on välistatud kuriteo ja väärteo omavaheline ideaalkogum (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 8. novembri 2017. a otsus nr 4-16-6037/46, p 24). Kuriteo ja väärteo reaalkogumit tuleb aga

menetleda eraldi.

11. Riigikohtu praktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt

sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu

käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et

õiguslikus mõttes on ühe teoga tegu siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse

kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus

asjas nr 3-1-1-56-15, p 9.) Seega tuleb lahendada küsimus, millised I.F-ile etteheidetud väärteod on hõlmatud võimaliku

joobes juhtimise (katse) kui kuriteoga.

12. Juhtimisõiguseta (LS § 201 lg 1) ja liikluskindlustuseta mootorsõidukiga (LKindlS § 81) joobeseisundis (KarS § 424

lg 1) sõites liiklusnõuete rikkumisega kahju põhjustamine (LS § 223 lg 1) on vaadeldav ühe teona, mistõttu saab nende

tegude puhul rääkida ka ideaalkogumist KarS § 3 lg 5 tähenduses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri

2016. a otsus asjas nr 3-1-1-75-16, p 10). Samas ei saa sündmuskohalt põgenemist (LS § 237 lg 1) ja pärast õnnetust

alkoholi tarvitamist (LS § 226 lg 1) lugeda eelnevalt nimetatud tegudega ajalis-ruumilises mõttes lahutamatult seotuks ning

neid tegusid tuleb käsitada eraldiseisvatena, mis on ka kantud iseseisvast tahtlusest. (Vt ka viidatud otsus nr 4-16-6037/46,

p 24.) Järelikult on nende tegude eest I.F-i karistamine väärteo korras võimalik olenemata sellest, kas ajaliselt varem aset

leidnud tegudele järgneb vastutus kriminaalkorras. Seega tuleb maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada osas, milles

menetlus lõpetati LS § 237 lg 1 ja LS § 226 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegude suhtes.

13. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 194 lg-st 3, § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 1, tühistab Riigikohus Tartu

Maakohtu 27. märtsi 2019. a määruse ja Tartu Ringkonnakohtu 23. aprilli 2019. a määruse osas, millega lõpetati

väärteomenetlus I.F-i suhtes liiklusseaduse § 237 lg 1 ja § 226 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegudes. Selles osas saadab

kolleegium asja maakohtule uueks arutamiseks. Kohtuvälise menetleja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)

Eriarvamus: 4-19-1178/21