3-18-2199/9 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Mati Maksing ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.10.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-2199

Haldusasi

XX kaebus tsiviilasja ebamõistlikult pika menetlusajaga

tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindaja

Aleksandr Logussov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11.06.2019 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.06.2019 otsus

muutmata.

2. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.12.2019.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-18-2199

2(7)

1. XX

esitas

21.08.2018

Justiitsministeeriumile

taotluse

ebamõistlikult

pika

kohtumenetlusega tsiviilasjas nr 2-12-7378 talle tekitatud varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamiseks.

2. Justiitsministeerium jättis XX taotluse 22.10.2018 kirjaga nr 13-5/5422-2 rahuldamata.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus

tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud

kuriteo. Ei ole tuvastatud, et kohtunik oleks tsiviilasja nr 2-12-7378 menetlemisel pannud toime

kuriteo. Justiitsministeeriumil pole pädevust anda hinnangut kohtuasjade menetlemisele ja

mõjutada õigusemõistmist. Kohtumenetluse õiguspärasust saab hinnata kõrgema astme kohus

määruskaebe- või apellatsioonimenetluse korras.

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika järgi tuleb menetluse kestuse mõistlikkust hinnata

kohtuasja asjaolude valguses, võttes arvesse järgmisi kriteeriume: kohtuasja keerukus, kaebaja

ja asjakohaste ametivõimude tegevus ning see, mis on kaebaja jaoks kaalul. Tsiviilasja nr 2-12-

7378 puhul oli tegemist keskmisest keerukama ja mahukama kohtuasjaga, kus kohtul tuli üle

kuulata mitu tunnistajat ja küsida arvamusi erinevate menetluslike asjaolude kohta. Kohtuasjas

peeti mitmeid istungeid, et välja selgitada kõigi asjaga seotud isikute seisukohad. Samuti

uuendas kohus menetluse, et tuvastada kõik asjas olulist tähtsust omavad asjaolud, sealhulgas

hageja ja kostja vahelise töösuhte iseloom. Kohtuasja sisulise vaidluse keerukust näitab ka

kohtutoimikusse võetud tõendite hulk ja toimiku maht. Lisaks tuleb kohtumenetluse kestusele

hinnangu andmisel võtta arvesse Harju Maakohtu kohtunike suurt töökoormust, mistõttu võib

nende menetlusse antud kohtuasjade läbivaatamine võtta teiste Eesti kohtutega võrreldes

keskmisest rohkem aega.

Kohtuotsus tsiviilasjas jõustus 26.08.2015 ja menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegi

maakohus 10.10.2018. Viivituse menetluskulude jaotuse määruse allkirjastamisel põhjustasid

muudatused kohtute infosüsteemis, mistõttu ei näidanud süsteem kohtunikule menetluskulude

kindlaksmääramise kohta eraldi lahendamata menetlusstaadiumi, kuigi tegelikult oli valmis

vaid määruse projekt. Viivitus on kahetsusväärne, kuid kuna määrus oli XX jaoks soodne, ei

ole alust kahju hüvitada.

3. XX esitas 21.11.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Justiitsministeeriumi 22.10.2018

vastuse tühistamiseks ning ebamõistlikult pika kohtumenetlusega tekitatud varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu määratud summas.

1)

Kaebaja esitas Harju Maakohtule 12.02.2012 hagiavalduse, milles palus tuvastada

töölepingu ülesütlemise tühisuse ning välja mõista saamata jäänud töötasu ja hüvitis töölepingu

lõpetamise eest kohtus. Maakohus menetles kaebust ligikaudu 2,5 aastat. Kohtuotsus jõustus

26.08.2015 ning menetluskulude kindlaksmääramise kohta tehtud määrus 25.10.2018. Kohus

ületas tsiviilasja nr 2-12-7378 menetlemisel mõistlikku menetlusaega. Esimene kohtuistung

(eelistung) toimus asjas alles 7,5 kuud pärast hagi esitamist ning ka järgnevad kohtuistungid

toimusid kohtust tingitud asjaolude tõttu viibimisega. Õige ei ole vastustaja väide, et tegemist

oli keskmisest keerukama ja mahukama kohtuasjaga. Kohus lubas kostjal esitada suurel hulgal

asjasse mittepuutuvaid väiteid ja tõendeid ning kogus veel ise tõendeid juurde. Kohus kogus

7,5 tundi kestnud kohtuistungil asjasse suures osas mittepuutuvaid tunnistusi ning uuris 5,75

tundi kestnud kohtuistungil olulises osas asjasse mittepuutuvaid tõendeid. Kohus ei tuginenud

kohtuotsuses ei tunnistajate ütlustele ega kohtumenetluses uuritud tõenditele.

2)

Eesti riik on rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) art 6 lg-t 1, mille kohaselt on igaühel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele

mõistliku aja jooksul, ning art-t 10, mis sätestab igaühe õiguse sõnavabadusele. Kohtuotsuses

3-18-2199

3(7)

pole esitatud ühtegi põhjust, miks otsust ei avalikustata. Üldsuse huvi kohtuotsuse

avalikustamise vastu kaalub üles kostja huvi kaitsta oma mainet ja soovi varjata töötaja õiguste

ilmselgeid rikkumisi.

3)

Harju Maakohus lubas kostjal (Y) esitada kaebaja suhtes piiramatult valesüüdistusi.

Laimavaid väiteid kummutavate tõendite kogumine ja esitamine tekitas kaebajale nii

materiaalset kui ka moraalset kahju. Kaebaja kulutused õigusabile ületasid esimese astme

kohtus 8000 eurot.

4. Justiitsministeerium vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Tsiviilasja nr 2-12-7378 menetlust pole asjaolusid arvestades alust pidada ebamõistlikult

pikaks. Menetluse venimise põhjustas osalistelt ka menetlusosaliste käitumine. Maakohtul tuli

menetlusosaliste tegevust tavapärasest rohkem suunata, samuti täitis maakohus põhjalikult

selgitamiskohustust.

2) Menetlusaja mõistliku kestuse hindamisel tuleb arvesse võtta ka isiku jaoks kaalul olnud

hüve või huvi olulisust. Kaebaja esitas tsiviilasjas nr 2-12-7378 kostja vastu rahalisi nõudeid

kokku 30 907,30 euro ulatuses. Sellest summast võttis kostja omaks 42,08 eurot ning nõue

rahuldati osaliselt, 422,73 euro ulatuses. Ülejäänud osas pidasid kohtud kaebaja nõudeid

alusetuks. Seega oli kõnealuses tsiviilasjas kaebaja jaoks kaalul üksnes 464,81 eurot.

3) Kaebaja pole määratlenud, milles seisneb talle tekitatud kahju. Kaebaja õigusabikulusid

kohtumenetluses ei saa pidada varaliseks kahjuks RVastS § 15 mõttes. Samuti ei tulene

kaebusest ühtegi asjaolu, millest võib järeldada, et esinevad RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud

mittevaralise kahju hüvitamise eeldused.

5. Tallinna Halduskohus jättis 11.06.2019 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

1)

Kaebaja esitas tsiviilasjas nr 2-12-7378 Harju Maakohtule hagiavalduse 17.02.2012 ning

maakohus tegi otsuse 12.08.2014. Maakohtu otsuse peale esitatud kaebaja apellatsioonkaebus

jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2015 otsusega rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtu

otsused jõustusid Riigikohtu 26.08.2015 määrusega, millega jäeti kaebaja kassatsioonkaebus

menetlusse võtmata. Seega kestis menetlus tsiviilasjas nr 2-12-7378 kokku 3 aastat 6 kuud ja 9

päeva, sealhulgas esimeses astmes 2 aastat 5 kuud ja 26 päeva. Asjaolu, et menetluskulud jagati

sisulisest lahendist hiljem (kohtumäärus jõustus 25.10.2018), ei oma praeguses asjas määravat

tähtsust, ka pole kaebaja nimetatud asjaolu seostanud talle tekitatud kahjuga.

2)

EIK praktika kohaselt tuleb menetluse kestuse mõistlikkuse üle otsustamisel lähtuda

konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, kaebajate ja pädevate võimude

käitumisest ning sellest, mis on kaebajal vaidluses kaalul (vt nt Bobrenok vs Ukraina, nr

41471/10). Õige on vastustaja seisukoht, et arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu, kohtu

tegevust ning menetlusosaliste käitumist ja huve, ei saa kaebaja osalusel toimunud menetlust

pidada ebamõistlikult pikaks. Ka Tallinna Ringkonnakohus ei pidanud 20.05.2015 otsuses

kaebaja sellekohast väidet põhjendatuks. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks

asja lahendamisel rikkunud menetlusnorme. Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et

Harju Maakohus jõudis kõnealuses tsiviilasjas mõistliku ajaga seadusliku ja põhjendatud

lahendini. Seega on põhjendamatud kaebaja etteheited maakohtu tegevusele menetluse

juhtimisel. Asjast ei nähtu, et kaebajal oleks tsiviilasjas nr 2-12-7378 olnud kaalul oluline hüve

või huvi. Üksnes kaebaja kasuks välja mõistetud summa (422,73) eurot ei anna alust selliseks

järelduseks. Muu kriitika, sealhulgas kaebaja sõnavabaduse väidetav rikkumine, pole praeguses

vaidluses asjakohane.

3-18-2199

4(7)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

tema kaebus rahuldada.

1)

Halduskohus ei selgitanud, miks ei oma praeguse asja lahendamisel tähtsust asjaolu, et

menetluskulud määrati kindlaks alles kolm aastat pärast otsuse tegemist. Samuti jättis

halduskohus põhjendamata, miks on asjakohatud kaebaja väited sõnavabaduse riive,

kohtuotsuse avalikustamata jätmise ja tööaja direktiiviga 2003/88/EÜ mittearvestamise kohta.

2)

Õige ei ole halduskohtu seisukoht, et maakohtu tegevus tsiviilasjas nr 2-12-7378

menetluse juhtimisel oli mõistlik. Riigikohus selgitas 06.03.2015 otsuse nr 3-3-1-78-14 p-s 17,

et ehkki mõistliku menetlusaja rikkumine on õiguslik, mitte faktiline küsimus, eeldab see

mitmete faktiliste asjaolude (menetlustoimingute sagedus, ajastatus, aja kasutamise efektiivsus

jms) tuvastamist. Tallinna Ringkonnakohtu otsuses tsiviilasjas nr 2-12-7378 ei ole nimetatud

asjaolusid analüüsitud. Kaebajale ei ole kordagi ette heidetud, et ta oleks tsiviilasja menetluses

menetlusosalise õigusi kuritarvitanud. Kaebaja hoopis pöördus korduvalt maakohtu poole

eesmärgiga menetlust kiirendada. Menetlus venis kohtu tegevuse tõttu: kohus kogus toimikusse

palju tõendeid, millest enamiku jättis kohtuotsuse tegemisel arvestamata; kohus lükkas edasi

ühe kohtuistungi põhjusel, et oli unustanud kohtusse kutsuda tunnistaja; kohus uuendas asja

arutamise, sest oli unustanud välja selgitada, kas poolte vahel oli sõlmitud tööleping või mõni

muu võlaõiguslik leping. Arvestades, et kohus tuvastas hagi lisana esitatud töölepingu põhjal,

et poolte vahel oli tööõigussuhe, oli menetluse uuendamine ebavajalik. Kohus tugines otsuse

tegemisel vaid üksikutele tõenditele, jättes arvestamata muu hulgas tunnistajate ütlused, kelle

ülekuulamisele kulus kokku üle 8 tunni. Kohus võimaldas kostjal kaebaja vastu üha uusi

süüdistusi esitada, mille ümberlükkamiseks oli kaebaja sunnitud täiendavaid tõendeid esitama.

Maakohtu lahendi põhjenduste järgi ei saa kohtumenetlust keerukaks pidada. Ebaefektiivse

menetlemise tulemusel kujunesid menetluskulud kaebaja jaoks ebamõistlikult suureks.

7. Justiitsministeerium vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata

ja halduskohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

9. RVastS § 15 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga

tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud

kuriteo. Praegusel juhul puudub pädeva kohtu lahend, millega oleks tuvastatud, et tsiviilasja nr

2-12-7378 menetlenud Harju Maakohtu kohtunik oleks pannud toime kuriteo. Halduskohtul

pole pädevust kuritegu tuvastada. Halduskohus ei saanud hinnata ka tsiviilasjas tehtud lahendite

sisulist õiguspärasust (vt Riigikohtu 28.03.2016 otsus nr 3-3-1-70-15, p 20). Halduskohus viitas

Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2015 otsusele tsiviilasjas nr 2-12-7378, milles leiti, et samas

asjas tehtud maakohtu otsus on õiguspärane. Ringkonnakohus ei nõustunud viidatud otsuses

kaebaja väitega, et maakohus ei menetlenud tsiviilasja mõistliku aja jooksul. Praeguses

vaidluses ei ole tsiviilasjas avaldatud ringkonnakohtu seisukoht siduv, ühtlasi tuleb arvestada

kogu kohtumenetluse kestusega kuni lõpplahendi jõustumiseni.

10. Et kehtiv seadus välistab nõude rahuldamise, siis on vaja otsustada, kas asjaomane normistik

on põhiseaduspärane, ning vajadusel tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus

(Riigikohtu 22.12.2014 määrus nr 3-3-1-21-14, p 23). Kuna normi põhiseadusevastaseks

tunnistamise eelduseks on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine, s.t asjaolu, et

3-18-2199

5(7)

kohtumenetluses esines õigusvastane viivitus, kontrollib ringkonnakohus järgmiseks poolte

väiteid tsiviilasja menetluse kestuse kohta.

11. EIÕK art 13 kohaselt on igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on

rikutud, õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani

toime ametiisik. EIÕK on Eesti õiguskorra lahutamatu osa (Riigikohtu 06.01.2004 otsus nr 3-

1-3-13-03, p 31). Põhiseaduse (PS) §-st 14 koostoimes §-ga 15 tuleneb põhiõigus tõhusale

kohtumenetlusele. PS §-dest 14 ja 15 tulenevad põhiõigused sisaldavad endas isiku subjektiivset

õigust nõuda ja riigi objektiivset kohustust tagada menetluse tõhusus. EIK praktika järgi peab

konventsiooniga liitunud riik EIÕK art 13 järgi tagama, et riigisisesed õiguskaitsevahendid

oleksid tõhusad nii õiguslikult kui ka faktiliselt ning et õiguskaitsevahendi rakendamise

tulemusena tehtaks otsus kaebuse kohta ning määrataks võimaliku tuvastatud rikkumise korral

piisav hüvitis (Kudła vs. Poola, nr 30210/96, p 157). See kohustus seob eelkõige seadusandjat,

kes on kohustatud kehtestama normid, mis piisava tõenäosusega ja piisaval määral tagaks

põhiõiguste teostumise ning kaitse. Põhiõigus tõhusale menetlusele, mis on sätestatud PS §-s

14, hõlmab muu hulgas õigust nõuda, et menetlus toimuks mõistliku aja jooksul. Selline õigus

tuleneb ka EÕIK art 6 lg 1 esimesest lausest (Riigikohtu 22.03.2011 otsus nr 3-3-1-85-09, p-d

74–77). EIK väljakujunenud praktika järgi tuleb menetluse kestuse mõistlikkuse hindamisel

lähtuda järgmistest kriteeriumitest: kohtuasja keerukus, kaebuse esitaja käitumine, menetlejate

tegevus ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevad hüved (vt nt Kudła vs. Poola, p 124;

Frydlender vs. Prantsusmaa, nr 30979/96, p 43; O’Sullivan McCarthy Mussel Development Ltd

vs. Iirimaa, nr 44460/16, p 144).

12. Esiteks märgib ringkonnakohus, et ainuüksi kaebaja kasuks välja mõistetud summa (422,73

eurot) põhjal ei saa teha järeldust, et tsiviilasja menetluses ei olnud kaalul kaebaja jaoks olulist

hüve. Kaebaja nõudis tsiviilasjas nr 2-12-7378 töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist

ning töötasu ja hüvitise maksmist. EIK on märkinud, et töötajal, kes leiab, et temaga sõlmitud

tööleping on õigusvastaselt üles öeldud, on oluline huvi sellise otsustuse õiguspärasuse kiire

kohtuliku kontrolli vastu, arvestades, et töölepingu ülesütlemise tulemusel kaotab isik oma

sissetuleku (Frydlender vs. Prantsusmaa, nr 30979/96, p 45).

13. Tsiviilasjas nr 2-12-7378 vaidluse all olnud ja tõendamist vajavate asjaolude hulka

arvestades saab asja pidada võrdlemisi keerukaks ja mahukaks. Asja mahukust on suurendanud

see, et kohtuasja pooled on esitanud lisaks hagiavaldusele ja vastusele mitmeid täiendavaid

seisukohti ning hulgaliselt tõendeid. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 199 lg 1

kohaselt on menetlusosalisel muu hulgas õigus esitada taotlusi ja põhjendusi kõigi asja

arutamisel tõusetunud küsimuste kohta, esitada tõendeid ning vaielda vastu teiste

menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele. Ringkonnakohtule ei nähtu, et maakohus oleks

lubanud menetlusosalistel oma õigusi kuritarvitada. Maakohus ei rahuldanud ilma kaalumata

kõiki kostja (Y) esitatud tunnistaja ülekuulamise taotlusi, vaid hindas, kas konkreetsel

tunnistajal võib olla teavet asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude kohta (04.06.2013

kohtuistungi protokoll tsiviilasjas nr 2-12-7378). Asjas toimus neli kohtuistungit.

Kohtumäärustest ja kohtuistungi protokollidest nähtub, et kohus on täitnud selgitamiskohustust

ning on olnud asjaolude väljaselgitamisel väga põhjalik.

Kohus on küll korduvalt lükanud edasi nii istungi toimumise kui ka kohtuotsuse kuulutamise

aega, kuid vajadust selle järele (kohtuniku haigestumine, asja arutamise uuendamine, kohtuasja

mahukus, tehnilised probleemid) on menetlusosalistele ka põhjendatud. Ringkonnakohtule ei

nähtu, et menetluses oleks olnud ülemääraselt pikki põhjuseta seisakuid. Näiteks kohtuistungi

aja määramisel tuleb arvestada ühelt poolt menetlusosaliste õiguste tagamisega (sealhulgas hagi

ja kohtukutse kättetoimetamine teatud aja jooksul enne istungit) ning teiselt poolt kohtu

võimaluste ja töökoormusega. Seega ei saa igasugust ajavahemikku, mis jääb hagiavalduse

3-18-2199

6(7)

esitamise ja kohtuistungi toimumise või kahe kohtuistungi vahele, lugeda põhjendamatuks

viivituseks.

Sellest, et kohus ei ole otsuse tegemisel tuginenud kõigile asjas kogutud tõenditele, ei saa

automaatselt järeldada, et tõendite kogumisele kulutatud ressurss on olnud asjatu.

Eelmenetluses tõendite kogumise ajal ei ole veel teada, millistele seisukohtadele kohus

vaidlusalustes küsimustes jõuab ning milliseid tõendeid on asja lahendamiseks vaja hinnata.

Maakohtu otsuse järgi puudus vajadus osade (kaebajale etteheidetavaid rikkumisi puudutavate)

tõendite hindamiseks, kuna kohus asus seisukohale, et isegi kui rikkumised leidsid aset, ei olnud

kostjal õigust öelda töölepingut üles ilma hagejat (kaebajat) eelnevalt hoiatamata (otsuse p-d 15

ja 16).

Ehkki menetlus tsiviilasjas nr 2-12-7378 võttis aega keskmisest kauem, ei saa eelnevalt toodud

asjaolusid arvestades pidada maakohtu menetluse kestust (ligikaudu 2,5 aastat) ilmselgelt

ebamõistlikult pikaks. Kohtumenetlus hagiavalduse esitamisest kuni Riigikohtu 26.08.2015

määruse tegemiseni, millega keelduti kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, kestis

ligikaudu 3,5 aastat. Kokkuvõttes ei kulunud kohtusse pöördumisest kuni lõpplahendi

jõustumiseni sedavõrd kaua aega, et pidada menetlusaega ebamõistlikult pikaks EIÕK art 6 lg

1 mõttes.

14. Seoses tsiviilasjas menetluskulude kindlaksmääramisega märgib ringkonnakohus esmalt, et

vastav kord muutus põhivaidluse menetluse ajal: kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 nägi

ette kulude kindlaksmääramise põhikohtuasjast eraldi hagita menetluses, alates 01.01.2015 aga

määratakse menetluskulud reeglina kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna

maakohus oma otsuse tegemise ajal kehtinud korra järgi menetluskulusid kindlaks ei määranud,

tuli seda teha pärast otsuse jõustumist. Menetluskulude kindlaksmääramise lahend tsiviilasjas

nr 2-12-7378 allkirjastati ligikaudu kolm aastat pärast menetluskulude taotluse esitamist.

Tegemist on ainuüksi kohtust tingitud olulise viivitusega. Samas tuleb arvestada, et selle

jätkumenetluse puhul ei olnud enam kaalul kaebaja jaoks olulisi hüvesid. Taotluse

menetluskulude kindlaksmääramiseks esitas kostja ning seega sai lahendi tegemise viibimine

kahjustada eelkõige tema huve. Kostja taotles apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude

kindlaksmääramist 406,53 euro suuruses summas. Taotlus rahuldati osaliselt, 358,57 euro

ulatuses. Kaebajale oli taotluse põhjal teada temalt välja mõistetavate menetluskulude

maksimaalne summa (mis oli samas suurusjärgus tema kasuks kostjalt välja mõistetud

hüvitisega) ning viivitus oli talle majanduslikult kasulik, kuna ta sai võimaluse tasuda

menetluskulude hüvitis hiljem ja ka viivise arvestamise algus lükkus edasi. Kui kaebaja soovis

taotluse kiiremat menetlemist, oleks ta saanud esitada kohtumenetluse kiirendamise taotluse

(TsMS § 3331). Neid asjaolusid arvestades pole ringkonnakohtu hinnangul alust tuvastada

mõistliku menetlusaja rikkumist.

15. Eeltoodust nähtub, et tsiviilasja menetlus polnud ebamõistlikult pikk ja puudub alus kaaluda

RVastS § 15 põhiseadusevastaseks tunnistamist.

16. Seoses kaebaja väidetega tsiviilasja menetluse kinniseks kuulutamise ja kohtuotsuse

avalikustamise kohta märgib ringkonnakohus järgmist.

Harju Maakohus kuulutas 05.10.2012 määrusega tsiviilasja nr 2-12-7378 menetluse kinniseks

TsMS § 38 lg 1 p 5 alusel seoses sellega, et menetluses võidakse käsitleda alaealiste delikaatseid

isikuandmeid. Kohus on menetluse kinniseks kuulutamisel järginud seadusest tulenevat korda,

viidanud kinniseks kuulutamise õiguslikule alusele ning arvestades, et asjas esitatud

menetlusdokumentides ja tõendites on korduvalt mainitud alaealisi isikuid, muu hulgas on

kohus võtnud toimikusse alaealise isiku haigusloo väljavõtte, ei saa menetluse kinniseks

kuulutamist pidada selgelt põhjendamatuks.

3-18-2199

7(7)

Menetluse kinniseks kuulutamine tähendab muu hulgas seda, et asjas tehtavat kohtulahendit ei

avalikustata (Riigikohtu 13.11.2017 määrus nr 2-12-16865). Seega ei pea kohus kinnises

menetluses tehtud lahendi avalikustamata jätmist põhjendama.

17. Kaebaja väited sõnavabaduse õigusvastase riive kohta on põhjendamatud. Sõnavabaduse

õigusesse sekkumine võib olla õigustatud, kui lähtutakse legitiimsest eesmärgist ning see on

demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt nt EIK otsus kohtuasjas Catalan vs Rumeenia, nr

13003/04). Kohtud leidsid tsiviilasjas nr 2-12-7378, et kaebaja ähvardas avaldada teavet, mis

töölepingu ja töösisekorraeeskirja kohaselt oli konfidentsiaalne. Ringkonnakohus märkis

20.05.2015 otsuses, et tulenevalt Y tegevuse spetsiifikast lasus kaebajal, kelle ülesandeks oli

hooldada vanemlikust hoolitsusest ilmajäänud lapsi, kõrgendatud vastutus info saladuses

hoidmise eest. Seega on nimetatud tsiviilasjas esitatud piisavad põhjendused kaebaja

sõnavabaduse piiramise õiguspärasuse kohta. Ringkonnakohus ei saa praeguses asjas hinnata,

kas kaebaja töölt vabastamine eelnimetatud rikkumise tõttu oli põhjendatud, s.o kontrollida

jõustunud kohtuotsuste õiguspärasust.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule

menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte

apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

19. Kaebaja taotluse alusel asendab ringkonnakohus avaldatavas otsuses kaebaja nime

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)