3-19-184/17 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.10.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-19-184

Haldusasi

X ja C kaebused Politsei- ja Piirivalveameti 28.12.2018

otsuse nr 15.3-3.2/584-1 ja 28.12.2018 otsuse nr 15.3-

3.2/585-1

tühistamiseks

ning

Politsei-

ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – X ja C, esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri

Luik

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja ES

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 09.07.2019 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X ja C apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X ja C apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

09.07.2019 otsus haldusasjas nr 3-19-184 muutmata

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.11.2019, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-19-184

2(8)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanik X esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA)

20.02.2018 taotlused endale ja oma alaealisele tütrele C-le tähtajalise elamisloa väljastamiseks

välislepingu alusel. Taotlejate sõnul on nad rahvuselt eestlased.

2. PPA keeldus 28.12.2018 otsusega nr 15.3-3.2/584-1 X-le tähtajalise elamisloa

väljastamisest välismaalaste seaduse (VMS) § 123 p 2 alusel (mittevastamine tähtajalise

elamisloa saamise tingimustele).

Taotleja ei ole tõendanud eestlaseks olemist. X sünnitunnistusel on tema vanemate rahvuseks

märgitud venelane (isa C) ja assüürlane (ema). Seega ei saa ka X pidada eestlaseks. Taotleja on

kas venelane või assüürlane. Kui rahvus on sünnitunnistusel juba määratletud, siis ei ole

võimalik seda muutma hakata ega muud tõendada.

Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine ei riiva taotleja põhiõigusi ja on proportsionaalne.

Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riigis

viibimise üle ja välismaalasel ei ole subjektiivset õigust saada elamisluba Eestis ega ka

põhiõigust elada Eestis või jääda siia elama. Taotleja ei ole eestlane, mistõttu pole tal

põhiseaduse (PS) §-s 36 sätestatud põhiõigust asuda Eestisse. Taotleja on VF kodanik, kes elab

kodakondsusjärgses riigis. Arvestades, et seal elavad ka taotleja perekonnaliikmed, ei riiva

elamisloa andmisest keeldumine tema õigust perekonnaelule.

3. PPA keeldus 28.12.2018 otsusega nr 15.3-3.2/585-1 C-le tähtajalise elamisloa andmisest.

Otsuse põhjendused sarnanesid otsuse nr 15.3-3.2/584-1 põhjendustega – taotlejat ei saa pidada

eestlaseks, sest taotleja vanemad on end tema sünnitunnistusel määratlenud venelastena.

4. X ja C esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused PPA 28.12.2018 otsuste tühistamiseks

ning PPA kohustamiseks vaadata kaebajate elamisloa taotlused uuesti läbi.

Õigusaktid ei anna Eestisse elama asumise õigust ainult Eesti kodanikule, vaid ka eestlasele.

Eestlaseks olemine on rahvusliku enesemääratlemise küsimus. X on eestlane, kuna tema

esivanemad – vanavanavanaema Z, vanavanaisa F, vanavanaema Q, vanaisa W ja isa C – olid

eestlased. Eesti Vabariik andis F-le ja Q-le ning nende alaealisele pojale W-le pärast

iseseisvumist õiguse pöörduda etnilise eestlasena Eestisse ja omandada kodakondsus. X

esivanemate eestlaseks olemine on tuvastatud ka haldusasjas nr 3-16-1452. X rahvust ei muuda

asjaolu, et tema esivanemad ei asunud ettenähtud aja jooksul Eestisse elama. Kehtiv õigus ei

keela tuvastada rahvust üksnes vanavanema rahvusliku kuuluvuse alusel.

PPA nõue, et X isa rahvus peab nähtuma 1939. aastal antud originaaldokumendilt, mitte 2002.

aastal väljastatud korduvalt dokumendilt, on meelevaldne. 1930. aastate lõpus ei kantud rahvust

sünnitunnistusele, mistõttu ei saa PPA kaebajalt sellist dokumenti nõuda. Korduvalt välja antud

sünnitunnistus on originaaldokumendiga samaväärne ja see on rahvuse tõendamiseks piisav. X

on vastavalt siseministri 12.01.2017 määrusele nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise

ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku

määrad“ (määrus nr 7) esitanud isa sünnitunnistuse ja otsuse vanaisale kodakondsuse andmise

kohta. Kanne selle kohta, et X vanaisa oli etniline eestlane, võib sisalduda Venemaal asuvas

sündide registreerimise raamatus. Vastustaja ei teinud VF ametiasutustele vastavat päringut,

kuigi kaebajale väljavõtet ei väljastatud ja kaebaja esitas PPA-le taotluse selle väljanõudmiseks.

3-19-184

3(8)

PPA on lähtunud vaid X ja tema tütre sünnitunnistusele kantud andmetest, kuid rahvusesse

kuulumist saab tõendada ka muude dokumentidega. Sünnitunnistusele kantakse rahvus

vanemate ütluste alusel, mistõttu ei ole see sobiv tõend rahvuse kui etnilise päritolu

tõendamiseks. Venemaal ei deklareerita rahvust vastavalt enda soovile.

PPA saab kontrollida üksnes seda, kas isik on end eestlasena määratlenud objektiivsetel alustel.

PPA seisukoht, et rahvuse määratlemisel saab lähtuda dokumendist, kui välisriik ei nõudnud

rahvuse kandmist dokumendile või dokumendile sai kanda vaid ühe rahvuse, sekkub

privaatsfääri. Lubamatu on nõue, et eestlane on vaid isik, kelle vereliinis on eestlased või kelle

kõik esivanemad on eestlased. X kasvatati eestlasena ja eestlus oli tema isa jaoks oluline. X

saab aru eesti keelest, on soetanud Eestis elamiseks kinnisvara, talle on oluline Eesti kultuur ja

ajalugu. X kasvatab ka oma tütart eestlasena. C käib eestikeelses lasteaias.

5. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebajate sünnitunnistustega on tõendatud, et X on rahvuselt venelane või assüürlane ja tema

tütar C venelane. Asjaolu, et kaebajate kauge esivanema rahvusena on märgitud eestlane, ei

tähenda, et kaebajad peaksid saama elamisloa kui rahvuselt eestlased. Kaebajate esivanemad

on elanud Venemaal 1876. aastast ning valinud 1921. aastal rahvuseks venelane.

PPA ei pidanud vajalikuks koguda täiendavaid tõendeid, kuna kaebajate sünnitunnistustega on

tõendatud, et nad ei ole eestlased. Rahvuse määratlemisel on oluline sünnitunnistusele märgitu.

Sellest on PPA juhindunud ka senises praktikas. Kaebaja ei ole osutanud ühelegi muule

dokumendile, mis võiks rahvust tõendada või kinnitaks, et ta kuuluks muusse rahvusesse. Ka

määrusest nr 7 tulenevalt tuleb elamisloa taotlusele lisada eesti rahvusesse kuulumist tõendav

dokument. Kui sünnitunnistusele ei ole rahvust märgitud, vaadatakse vanemate sünnitunnistusi.

PPA nõudis X isa kohta välja antud sünnitunnistuse originaali tõendite vahelise vastuolu tõttu.

Kui kaebaja sünnitunnistusele on isa rahvusena märgitud venelane, siis kaebaja isa enda

korduval sünnitunnistusel on rahvuseks märgitud eestlane.

Oluline on ka see, millises kultuuriruumis on elatud. Asjaolu, et 2017. aastal soetas X Eestisse

kinnisvara ja tema tütar käib Eesti lasteaias, ei tähenda, et kaebajad on eestlased.

6. Tallinna Halduskohus jättis 09.07.2019 otsusega kaebused rahuldamata.

PPA rikkus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-t 2, nõudes isikult dokumente, mille osas

tal oli juba seisukoht kujunenud, kuid see ei mõjutanud lõplikku otsust. PPA otsust ei mõjutanud

ka asjaolu, et PPA ei kogunud Venemaa arhiividest ise tõendeid. PPA on põhjendatult

tuginenud rahvuse määratlemisel kaebajate sünnitunnistustele. X sünnitunnistusel on tema

vanemad määratlenud end venelase (isa) ja assüürlasena (ema) ning C sünnitunnistusel on tema

vanemate rahvuseks märgitud venelane. Mõlemad kaebajad on seega venelased ja venelasena

määratles end C sündimisel ka X. Seda ei muuda asjaolu, et kaebajate esivanemad on olnud

eestlased ja neile väljastati opteerimistunnistus. Ei ole usutav, et kui kaebaja isa oleks end

kaebaja sünnil määratlenud eestlasena, oleks sünnitunnistusele tehtud rahvuse kanne olnud

venelane. Mitteametlikult veebilehelt www.blanker.ru nähtub, et sünnitunnistuse vormil

märgivad vanemad ise oma rahvuse.

PS ega VMS ei täpsusta, kuidas teha kindlaks, kas välismaalane on eestlane. PS

kommenteeritud väljaande kohaselt on tegemist enesemääratlemise küsimusega, mille

objektiivse kriteeriumina võib tulla kõne alla eesti keele oskus või põlvnemine eestlasest.

Nende tunnuste alusel ei saa siiski üheselt ja kindlalt väita, kas isik on eestlane või mitte. Isiku

rahvus on seotud tema päritolu ning sotsiaalse, rahvusliku ja kultuurilise identiteediga.

Eestlaseks olemine on muu hulgas defineeritav põhiseaduse preambulis toodud alusväärtuste

kaudu. Selliselt on eestlaseks olemise lahutamatuks tunnuseks soov säilitada eesti rahvust, keelt

ja kultuuri läbi aegade. Eestlaseks olemine on seotud rahvusriigi idee ja Eestist lahkunud

3-19-184

4(8)

väliseestlastega. Seda toetab ka PS § 36 lg 3 vastuvõtmise eesmärk võimaldada Eestisse naasta

isikutel, kes olid sunnitud Eestist põgenema ja seejärel loobunud oma Eesti kodakondsusest,

kuid kes vaatamata Eestist lahkumisele soovisid jääda eestlaseks ning kandsid eestlust hinges.

Ka kohtupraktika kohaselt ei piisa PS § 36 lg-le 3 tuginemiseks pelgalt sellest, et isik määratleb

end ise eestlasena. Rahvuslikku kuuluvust piiritleb keele ja kommete kõrval ka isiku päritolu.

Prof. Martin Ehala on rahvusidentiteedi määratlemise võimalike viisidena välja toonud keele,

kodakondsuse, tuumväärtused ja vereliini. Vereliini pidi enamik Euroopa rahvaid üldiselt

identiteeti ei määratle, kuid rahvuslikke juuri tunnustatakse identiteedi võimaliku tunnusena,

isegi kui keeleoskus ja kodakondsus puuduvad. Identiteedi määratlemise kultuurilisteks

teguriteks on n-ö identiteedi tuumväärtused, mis väljenduvad huvis ja tihedas kokkupuutes eesti

kultuuriga. Rahvuslik identiteet vajab lisaks enesemääratlusele kogukonna tunnustust. Eesti

rahvuslikku identiteeti on traditsiooniliselt mõistetud üsna keelekeskselt ehk ühiskond on

rahvuslikku identiteeti määratlenud kitsalt. Eelnev kinnitab, et rahvusesse kuulumine ei ole

seotud üksnes enesemääratlusega, vaid ka sellega, kuidas vanemad ja vanavanemad on end

määratlenud, missugused andmed nähtuvad sünnitunnistustelt, kas asjaolusid eraldiseisvalt või

kogumis hinnates saab taotleja olla rahvuselt eestlane. Iseenesest võib eestlaseks pidada ka

välismaalast, kes on pikka aega Eestis elanud, võtnud omaks Eesti kultuuri ja keele ning soovib

kanda Eesti kultuuriruumi ja põhiseadusliku korra alusväärtusi. Samuti isikuid, kelle

esivanemad on Eestist välja rännanud, kuid kes kasvatavad oma lapsi eestluse vaimus.

Asjaolust, et kaebajate kauged esivanemad on enne 1876. aastat elanud Eestis ja siit lahkunud,

ei saa siiski tuletada, et muus riigis sündinud ja elanud isik on automaatselt eestlane. Arvestada

tuleb, et X on end lapse sünnil ise pidanud venelaseks. Eestlaseks olemist peavad toetama

objektiivsed kriteeriumid. Isegi kui rahvuse määratlemisel saaks arvestada eesti juurte

olemasolu, on kaebajad VF kodanikud, kes elavad Venemaal. Neile ei ole väljastatud tähtajalisi

elamislube. Eestis kinnisvara omamine ja lasteaias käimine ei näita, et kaebajatel oleks välja

kujunenud eesti identiteet ja nad oleksid eestlased.

Määruses nr 7 sätestatud tähtajalise elamisloa taotlemise protseduur näeb ette, et esmalt tuleb

taotlejal enda dokumentide põhjal tõendada eesti rahvusesse kuulumist, kuid kui see osutub

võimatuks, saab seda teha ka oma vanemate ja vanavanemate kaudu. Kui taotleja

dokumentidest nähtub, et isik on muust rahvusest, ei ole vajalik asuda tuvastama ja tõendama

kaugemate esivanemate rahvust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. X ja C paluvad apellatsioonkaebustes tühistada Tallinna Halduskohtu 09.07.2019 otsus

ja teha uus otsus, millega nende kaebused rahuldada.

Halduskohtu tõlgendus, mille kohaselt peab tähtajalise elamisloa taotleja tõendama Eesti

rahvusesse kuulumist esmalt enda dokumentide põhjal ja kui see pole võimalik, siis vanemate

ja vanavanemate kaudu, ei ole õige. Rahvust on võimalik tuvastada ka ainult vanavanema

rahvuse alusel vanavanemat puudutavate dokumentide põhjal. Kuna X vanaisa W oli eestlane,

on ka kaebajad eestlased. Määruse nr 7 § 25 lg 2 kohaselt ei ole tegemist kumulatiivsete

eeldustega, samuti ei tulene sealt dokumentide prioriteeti. Kaebajad on selgitanud, et Venemaal

ei anta eraisikutele registris leiduvatest originaaldokumentidest koopiaid. Korduv

sünnitunnistus on võrdväärne originaaliga.

Halduskohus eksis tõendamiskoormuse jagamisel, kui leidis, et PPA on tõendamiskoormuse

täitnud viitega veebilehele www.blanker.ru, kust on kättesaadav ka sünnitunnistuse vorm.

Halduskohtu seisukoha järgi tuli kaebajatel tõendada, et leheküljelt nähtuv sünnitunnistuse

vorm on vale ja tegelikkuses on olemas teistsugune vorm, milles X-l ei olnud võimalik määrata

C sünnitunnistusel enda rahvust vastavalt soovile. PPA-l oli võimalik hankida sellekohane

tõend, esitades taotluse VF Perekonnaseisuametile, kuid ta ei teinud seda. Kaebajad selgitasid

3-19-184

5(8)

rahvuse määramist C sünnitunnistusel. Ometi ei ole kohus arvestanud, et Venemaal ei

deklareerita lapse sünnil rahvust vastavalt enda soovile. Sünnitunnistuse vormi täitmine on

formaalsus ega peegelda isiku rahvuslikku enesemääratlust. Liiati puudub inimestel alates

1938. aastast võimalus määratleda enda rahvust passis.

PPA ja halduskohus on hinnanud üksnes sünnitunnistusi. Halduskohtu seisukoht on

vastuoluline, sest ühelt poolt on halduskohus tuginenud üksnes sünnitunnistusele ja

sünnitunnistusele märgitud andmetele, kuid teiselt poolt märkinud, et identiteedi võimaliku

tunnusena tunnustatakse ka rahvuslikke juuri. Halduskohus ei ole kaebajaid eristanud.

8. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Rahvuskuuluvus ja rahvusidentiteedi määratlemine on seotud enesemääratlemisega. Rahvuse

alusel elamisloa taotlemisel on oluline taotleja ja tema vanemate varasem enesemääratlus.

Määruse nr 7 § 25 lg-st 2 ei tulene, et taotlejal on vabadus valida, kas tõendada rahvus enda,

vanemate või vanavanemate järgi. Vanemate ja vanavanemate kaudu määratletakse rahvus siis,

kui isiku sünnitunnistusel ei ole tema rahvust määratletud. X vanemad ei identifitseerinud end

tema sündimisel eestlasena, vaid tema isa määratles end venelasena, mis valiti ka X

rahvusidentiteediks. X identifitseeris end veel kaheksa aastat tagasi venelasena, märkides tütre

sünnitunnistusel enda rahvuseks venelane. Kui X oleks kasvatatud eestluse vaimus ja ta oleks

tundnud reaalset sidet eesti rahvusega, oleks ta määratlenud end eestlasena.

Kaebajatel tuli esitada eesti rahvusesse kuulumist tõendav dokument. X esitas enda

sünnitunnistuse, mille kohaselt oli tema isa C venelane ja ema assüürlane, ning enda isa korduva

sünnitunnistuse, mille kohaselt oli isa isa (X vanaisa) eestlane ja isa ema (X vanaema) venelane.

Sünnitunnistuse originaalil ei ole kannet C vanemate rahvuse kohta. Taotluse juurde oli lisatud

ka muid dokumente, et tõendada sidet Eestiga (kinnistusraamatu väljavõte, F Eesti Vabariigi

kodakondsusesse vastuvõtmise tõend). C taotluse juurde oli lisatud tema sünnitunnistus. Seega

oli sünnitunnistus üheks rahvust tõendavaks dokumendiks. PPA-l puudub kahtlus, et tegemist

on ametlike dokumentidega, mis on antud adressaadi tegeliku tahte ja juhiste järgi. Kui X

väidab, et sünnitunnistusel ei saanud arvestada tema soove seoses rahvuskuuluvusega, tuleb tal

seda tõendada. Apellatsioonimenetluses esitatud väited puudutavad vaid võimatust määratleda

rahvust passis, mitte sünnitunnistusel. Vastustaja pole kohut teavitanud www.blanker.ru

veebilehest, vaid sellele viitas halduskohus oma määruses.

Sünnitunnistused on suurema kaaluga kui esivanema kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus

või Eestis kinnisvara omamine, sest sealt nähtub, kuidas inimesed on end ise määratlenud ja

enda rahvusidentiteeti mõistnud. Rahvuse alusel ei ole põhjust anda elamisluba isikutele, kes ei

pea end tegelikkuses eestlaseks ja keda ei ole eestlaseks kasvatatud. Rahvus kujuneb pikema

perioodi vältel.

Halduskohus on eristanud kaebajate õiguslikke staatusi. C rahvuse arvestamisel ei ole võetud

arvesse neljandat generatsiooni, s.o W rahvust tõendavaid dokumente.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et X ja C apellatsioonkaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata.

10. Halduskohus on õigesti märkinud, et tuleb eristada kodakondsust ja rahvust. Kui

kodakondsus on eriline õiguslik side inimese ja riigi vahel, millest tulenevad vastastikused

õigused ja kohustused, siis rahvus ja rahvusesse kuulumine on seotud rahvusidentiteedi ja

rahvusliku enesemääratlusega, mis on ühiskondlikud nähtused. PS § 36 lg-s 3 sätestatud

põhiõigus on seotud just eestlaseks olemise (nn eestlaseõigus), mitte kodakondsusega. Samas

ei ole õigusaktides täpsustatud, keda määratleda eestlasena ja keda mitte. Halduskohus on

õigesti märkinud, et rahvuskuuluvuse määratlemisel on olulised objektiivsed ja subjektiivsed

3-19-184

6(8)

tunnused. PS § 36 lg-le 3 tuginemiseks ei piisa sellest, et isik määratleb end ise eestlasena.

Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka teatud objektiivsed kriteeriumid. Seaduse mõttega ei

ole kooskõlas väljastada elamisluba neile, kes ei ole tegelikult eestlased. Halduskohus on

asjakohaselt osutanud rahvuse (õigus)teoreetilisele käsitlusele, märkides, et rahvuskuuluvuse

määratlemise objektiivsed kriteeriumid on erinevad ja neid tuleb hinnata kogumis. Seejuures

võivad kõne alla tulla eesti keele oskus, põlvnemine eestlasest, aga ka eesti juurte olemasolu,

kodakondsus ja kultuurilised tegurid, näiteks emotsionaalne side Eestiga, kultuuriline ja

sotsiaalne seotus ning haridus (otsuse p-d 8–11).

11. Tallinna Ringkonnakohus on varem leidnud, et isiku rahvuskuuluvuse määratlemisel tuleb

hinnata rahvuskuuluvuse objektiivseid tunnuseid kogumis, piirdumata asjaoluga, et isik

põlvneb suuremas osas ennast venelastena määratlenud isikutest. Kuna rahvuskuuluvus on

sotsiaalselt konstrueeritud ja võib ajas muutuda, ei piisa rahvusehindamisel sellest, kui isiku

sünniaktil on vanemad määratlenud end venelastena. Selline käsitlus tooks kaasa olukorra, kus

rahvuskuuluvus sõltuks vaid isiku päritolust (vanemate etnilisest kuuluvusest) ning igasugune

sotsiaalne keskkond, kultuuriidentiteet või keeleoskus ei saaks rahvuskuuluvusele mõju

avaldada. Selline käsitus oleks liialt kitsas ega arvestaks PS § 36 lg-s 3 sätestatud põhiõiguse

sisu (30.08.2019 otsus nr 3-19-492, p-d 8–9).

12. Ringkonnakohus märkis viidatud otsuses veel, et kuigi määruse nr 7 § 25 näeb ette erandi

HMS

§-s

sätestatud

tõendamiskoormusest,

kehtib

haldusmenetluses

jätkuvalt

uurimispõhimõte ja haldusorganil on kohustus koguda muid tõendeid. Kui muud tõendid peale

määruse §-s 25 nimetatute kinnitavad taotleja eesti rahvusesse kuulumist, ei saa taotlust jätta

rahuldamata seetõttu, et taotleja vanemad on end identifitseerinud teise rahvusesse kuuluvana

või jätnud oma rahvuse määratlemata. Määruse nr 7 § 25 tuleb seega tõlgendada selliselt, et see

nõuab lähtumist isiku päritolu osas vanemate ja vanavanemate rahvuskuuluvuse kohta esitatud

tõenditest, kuid PPA-l tuleb täiendavalt hinnata muid objektiivseid asjaolusid, paludes

vajadusel esitada taotlejal muid asjakohaseid tõendeid (p-d 10–11). Ringkonnakohus ei näe

põhjust oma varasemat seisukohta muuta.

13. PPA jättis kaebajate tähtajaliste elamislubade taotlused rahuldamata, tuginedes kaebajate

sünnitunnistustele. Kuna X sünnitunnistusel on tema vanemad määratlenud end venelase (isa)

ja assüürlasena (ema) ning C sünnitunnistusel on tema mõlemad vanemad määratlenud end

venelastena, ei pidanud PPA kaebajaid eestlaseks. PPA ei ole otsuse tegemisel arvestanud muid

tõendeid peale kaebajate sünnitunnistuste. Ringkonnakohus leiab, et arvestades eespool toodud

seisukohta määruse nr 7 § 25 tõlgendamise osas, on PPA rikkunud uurimisprintsiipi. Otsuse

tegemisel ei saa piirduda sünnitunnistustel kajastatud andmetega, vaid sünnitunnistust tuleb

hinnata kogumis teiste tõenditega. Ringkonnakohus leiab siiski, et kuigi PPA ei ole selgitanud

välja kaebajate sidemeid Eestiga, näiteks keeleoskust, ajalootunnetust, eestlastele omaste

tavade järgimist ja väärtuste omaksvõttu, ei nähtu asja materjalidest, et täiendavate tõendite

kogumine oleks saanud mõjutada menetluse lõpptulemust järgmistel põhjustel.

14. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asja materjalide põhjal välistada, et W oli rahvuselt

eestlane. Eesti Välisministeerium võttis 11.03.1921 otsusega F koos abikaasa Q ja 7-aastase

poja W-ga vastu Eesti kodakondsusesse. Puudub vaidlus, et W ei omandanud Eesti

kodakondsust, kuna perekond ei asunud aasta jooksul Eestisse elama (vt haldusasi nr 3-16-

1452). Seejuures ei tähenda asjaolu, et halduskohus on 30.05.2017 otsuses nr 3-16-1452

leidnud, et kaebaja esivanemad on eesti soost, et W eestlaseks olemine on sellega tõendatud.

HKMS § 61 lg 4 kohaselt hindab kohus varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes

tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega. Haldusmenetluse materjalidest nähtub, et

originaaldokumentidel ei ole isikute rahvusi määratletud. Näiteks ei ole W rahvust märgitud

tema ja D abielutunnistusel, tütre B (X isa õe) surmatunnistusel; niisamuti ei ole isikute rahvust

märgitud vanavanaisa F ja vanavanaema Q surmatunnistustel. Originaaldokumentidest on

3-19-184

7(8)

rahvused märgitud vaid kaebajate endi sünnitunnistustel. Küll on rahvused määratletud

korduvalt välja antud tunnistustel ja tõenditel. Nii on W eestlasena märgitud C korduval

sünnitunnistusel (välja antud 2002. aastal), 20.07.2018 väljastatud sünnitõendil, 17.04.2018

väljastatud W ja D abielutõendil, B 17.04.2018 sünnitõendil ja 19.04.2019 surmatõendil. Selge

ei ole, millisel alusel on rahvused korduvalt väljastatud dokumentidel määratletud, kas X enda

ütluste või millegi muu alusel (näiteks W rahvus). Samas on selge, et mitte ühelgi

haldusmenetluses esitatud dokumendil ei ole W määratletud venelasena. Seega ei saa välistada,

et W määratles end eestlasena.

15. Eelnev ei tähenda siiski, et X tuleks lugeda automaatselt eestlaseks. Ringkonnakohus ei

nõustu eespool toodud põhjendustel kaebajaga, et kui taotleja vanavanem on määratlenud end

eestlasena, tuleb ka taotlejat pidada automaatselt eestlaseks. Eestlaseks olemist peavad

kinnitama ka muud objektiivsed kriteeriumid peale eestlasest põlvnemise. Seaduse mõtteks ei

ole anda elamisluba sisserände piirarvu arvestamata neile, kes ei ole tegelikult eestlased.

Eestlaseks olemist kinnitavad tihe emotsionaalne, kultuuriline, ajalooline või sotsiaalne side

Eestiga. Selliseid asjaolusid haldusasja materjalidest ei nähtu. Asja materjalidest võib pigem

järeldada, et kaebajate esivanemad on soovinud end siduda Venemaa ja vene rahvusega.

16. X esivanemad on elanud Venemaal 1876. aastast. Kuigi W vanematele väljastati

opteerimistunnistus, ei realiseerinud nad seda kunagi ega asunud Eestisse. X on sündinud ja

kasvanud Venemaal. X sünnitunnistusel on tema vanemad määratlenud end venelase ja

assüürlasena. Ringkonnakohus peab usutavaks, et kui X ema on saanud end tema

sünnitunnistusel määratleda assüürlasena, võib eeldada, et ka kaebaja isal on olnud võimalik

end vabatahtlikult venelasena määratleda. Veelgi enam, X on end C sünnitunnistusel

määratlenud venelasena veel 2011. aastal. Kuigi ei ole täpselt teada, kuidas toimus vanemate

rahvuse määratlemine C sünnitunnistusel, saab pigem eeldada, et see toimus vanemate ütluste

alusel. Ka kaebaja on kaebuses märkinud: „Sünnitunnistusele kantakse vanemate rahvus ainult

vanemate enda ütluse alusel, mistõttu ei ole see sobiv tõend rahvuse kui etnilise päritolu

tõendamiseks“ (p 23). Hiljem on ta siiski väitnud, et Venemaal ei deklareerita dokumentidel

rahvust. Kaebajate vastuväited, et rahvust dokumentidel ei deklareerita, puudutavad rahvuse

kajastamist passis, mitte sünnitunnistusel (16.05.2019 seisukoht, p-d 6–7; apellatsioonkaebus,

p 29). Halduskohus andis kaebajatele võimaluse täpsemalt selgitada, kuidas toimub rahvuse

märkimine sünnitunnistusel, kuid kaebajad ei teinud seda (09.05.2019 määrus, p 4). Selles osas

ei ole kaebajatele tõendamiskoormuse asetamine õigusvastane. Isikul tuleb esitada tõendid, mis

kinnitavad tema väiteid (HKMS § 59 lg 1). X-l peab olema teave, kuidas käis tütre

sünnitunnistuse täitmine. Arvestades, et tema tütar sündis 21.10.2011, ei saa eeldada, et see on

ununenud. Kui kaebaja jätab teabe avaldamata, et saavutada tõenduslik eelis, võib asjaolu

tõendada tema kahjuks (HKMS § 59 lg 4). Seega võib eeldada, et X määratles end ise 2011.

aastal tütre sünnitunnistusel venelasena.

17. X seos Eestiga on dokumentaalselt tuvastatav alates 2016. aastast, kui ta taotles

esmakordselt Eesti kodaniku passi ja isikutunnistust. Ka haldusasjas nr 3-16-1452 esitatud

passikanded ei võimalda järeldada varasemaid seoseid. 2017. aastal ostis X Eestis kinnisvara.

Alaealise lapse rahvuse määratlemisel tuleb lähtuda tema vanemate rahvusest. C

sünnitunnistusel on mõlemad vanemad määratlenud end venelasena. C käis kaks kuud Eestis

lasteaias (veebruar kuni märts 2018). Tegemist ei ole piisavate seostega, et lugeda isikuid

eestlaseks. X väited selle kohta, et talle on olulised Eesti kultuur ja ajalugu, teda on kasvatatud

eestlaseks ning eestlaseks kasvatab ta ka oma tütart, on üldsõnalised ja põhistamata. Kuskilt ei

nähtu, et X oleks kasvatatud eestlaseks. Tema vanaisa W suri XX.XX.1942. X isa C sündis

XX.XX.1938 ehk kaebaja isa oli W surma ajal kolmeaastane. Seega ei saanud W C eestlaseks

kasvatada. Sel ajal elasid küll X vanavanaisa F (suri XX.XX.1958) ja vanavanaema Q (suri

XX.XX.1975), kuid ei nähtu, et ka nemad oleks X isa ja kaebajat eestlaseks kasvatanud. Tuleb

3-19-184

8(8)

eeldada, et pärast X isa isa surma kasvatas kaebaja isa tema vene rahvusest ema. X isa on

sündinud Leningradis, kuid vanavanemad on surnud sealt kaugel Tveri lähedal (Kalinini

oblastis). Seetõttu ei saa eeldada, et vanavanemad kasvatasid X isa ja kaebajat eestluse vaimus.

Seejuures ei tähenda asjaolu, et kaebaja isa õde B on määratletud korduvatel surmatõenditel

eestlasena, et ka kaebaja isa C on määratlenud end eestlasena. X sünnitunnistusel on isa

rahvusena märgitud venelane. Kuskilt ei nähtu muid tihedaid seoseid Eestiga, nt et kaebaja

oleks külastanud Eestis elavaid sugulasi vms. Kaebajate etteheited tõendite kogumata jätmisele

seonduvad sünnitunnistuse kannetega, mitte muude objektiivsete kriteeriumitega. Seega ei

nähtu asja materjalidest kaebajate tihedat seost Eesti ja eestlusega.

18. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kuigi vastustaja on rikkunud uurimisprintsiipi,

lähtudes otsuste tegemisel vaid sünnitunnistustele kantud andmetest, ei ole tegemist

menetlusveaga, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Kaebajate eestlaseks olemine ei

ole tõendatud. Apellatsioonkaebused tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebused rahuldamata, tehes otsuse seega kaebajate

kahjuks. PPA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad

vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)