2-18-2869/81 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. oktoober 2019,Tartu

Tsiviilasja number

2-18-2869

Tsiviilasi

AS-i Megaron-E hagi AS-i Viru Haigla vastu leppetrahvi

tasumise kohustuse puudumise tuvastamiseks ja kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

56 745,02 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 7. märtsi 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Megaron-E apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

24. september 2019

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant: AS Megaron-E (hageja), rk 10364157; esindaja

vandeadvokaat Raul Ainla

Vastustaja: AS Viru Haigla (kostja), rk 10293405; esindajad

vandeadvokaat Arne Ots ja advokaat Kaisa Margus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 7. märtsi 2019 otsus kahju hüvitamise nõude rahuldamata

jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Saata AS-i Megaron-E hagi AS-i Viru Haigla

vastu kahju hüvitamiseks Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse

staadiumis.

2. Jätta muutmata Viru Maakohtu 7. märtsi 2019 otsus tuvastusnõude rahuldamata

jätmise osas.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus asja uuel läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

ASJAOLUD

1. AS Megaron-E (hageja) esitas 21. 02. 2018 hagi AS-i Viru Haigla (kostja) vastu, milles

palus tuvastada, et hagejal ei ole kohustust maksta 02.03.2017 töövõtulepingu alusel kostjale

leppetrahvi. Koos hagiga taotles hageja hagi tagamise korras garantii väljamaksmise

peatamist. 11.05.2018 täiendas hageja hagi ja esitas põhjusel, et garantii maksti välja, kostja

vastu ka kahju hüvitamise nõude, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks 53 904,65

eurot.

Hageja väidete kohaselt sõlmisid pooled 02.03.2017 töövõtulepingu Tapale esmatasandi

tervisekeskuse ehitamiseks. Leping sõlmiti riigihanke tulemusel.

13.02.2018 esitas kostja hagejale nõude 53 754,65 euro suuruse leppetrahvi saamiseks.

14.02.2018 esitas kostja garandiks olevale AS-ile SEB Pank garantiikirja nr 2018000280

alusel nõude 53 754,65 euro väljamaksmiseks. AS SEB Pank maksis 28.08.2018 välja kostjale

garantiisumma 53 754,65 eurot.

Kostja pöördus garandiks oleva panga poole olematu kohustuse täitmise tagamiseks ja rikkus

sellega poolte vahelist töövõtulepingut. Kuna kostja esitas leppetrahvinõude alles 13.02.2018,

on see tehtud hilinenult. VÕS § 159 lg 2 on dispositiivne säte ning ühekuuline tähtaeg ei saa

antud asjaoludel olla ebamõistlik ning see tähtaeg on kooskõlas hea usu põhimõttega.

Tööde valmimise lükkas edasi kostja soov teha ehitusel muudatusi. Kostja soovil muudeti

hoone küttesüsteemi, mille väljaehitamine lõpetati alles 48. nädalal. Töökoosolekute

protokollidest nr-dest 2, 13 ja 19 nähtub, et kostjal tekkisid kohe alguses probleemid

küttesüsteemi projekteerimise ja ehitamisega. Probleemid küttesüsteemiga lükkasid edasi ka

teiste tööde valmimise. Kostja tegevus ehitise valmimise edasilükkumisel seisneb kütte

puudumises hoones 5 nädalat, valgustite asendamises, nõuetekohaselt

vormistatud projektdokumentatsiooni puudumises, lifti telefoniühenduse puudumises,

apteegis tegemisele kuuluvate tööde lõpetamiseks materjalide puudumises, Terviseametis

projekti õigeaegselt kooskõlastamata jätmises. Kostja oli vastuvõtuviivituses.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Hagejal oli ehitusperioodi algusest peale raskusi ajagraafikus püsimisega. Hageja muutis

korduvalt tööde tegemise ajagraafikut, kuid kinnitas, et tööd saavad lõpptähtpäevaks valmis.

27.10.2017 esitas hageja taotluse pikendada lepingu lõpptähtpäeva leppetrahvivabalt kuni

31.01.2018. 01.11.2017 keeldus kostja lõpptähtpäeva pikendamisest ja rõhutas, et reserveerib

kõik lepingust tulenevad leppetrahvid ja neid menetletakse eraldiseisvalt.

04.01.2018 toimus tööde esimene ülevaatus. Ülevaatusel tuvastati 125 puudust, mille hageja

pidi likvideerima. Muu hulgas puudus 04.01.2018 hoones töökorras lift. 23.01.2018 toimus

tööde teine ülevaatus. Ülevaatusel tuvastati 31 puudust, mille hageja pidi likvideerima. Muu

hulgas puudus ka 23.01.2018 hoones töökorras lift.

26.01.2018 esitas hageja kostjale allkirjastamiseks tööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti.

13.02.2018 esitas kostja hagejale nõude lepingu alusel leppetrahvi tasumiseks 53 754,65

eurot. Hageja ei tasunud kostjale leppetrahvi. 14.02.2018 esitas kostja garandile nõude

53 754,65 euro suuruse garantiisumma väljamaksmiseks. 28.02.2018 maksis garant kostjale

välja garantii summas 53 754,65 eurot.

MAAKOHTU OTSUS

3. Viru Maakohus jättis 07.03.2019 otsusega hagi rahuldamata, kuid vähendas leppetrahvi

53 754,65 eurolt 52 281,93 euroni. Menetluskulud jäeti hageja kanda. Menetluskulude

rahalist suurust ei määratud kindlaks.

Maakohus leidis, et kuna töövõtulepingu muudatusest tulenevalt oli ka küttesüsteemi

väljaehitamise kohustus hagejal, ei ole võimalik materjalidest järeldada, et küttesüsteemi

lahenduse muutmine mõjutas hageja poolset lepingu täitmist.

Maakohus ei nõustunud hageja väidetega, et kostjast tingituna pikenes tööde üleandmise

lõpptähtaeg. Hageja esitas hulgaliselt e-kirju ja ehitusnõupidamiste protokolle, mida

TsMS § 272 lg 1 ja lg 2 järgi saab küll käsitleda dokumentaalsete tõenditena, kuid milledel ei

ole mingit tähendust, kuna ehitusnõupidamiste protokollid ei tekitanud kostjal kohustusi ja

VÕS § 635 lg 1 tulenevalt on kostjal vaid kokkulepitud tulemuse saavutamise eest maksmise

kohustus.

Vaidlust ei ole selle üle, et hageja ei täitnud töövõtulepingust tulenevaid kohustusi

õigeaegselt, s.o hiljemalt 02.12.2017. Menetluses on kostja teatanud, et kuna 02.12.2017 oli

laupäev, siis tuli hagejal tööd lõpetada hiljemalt 04.12.2017.

Hageja kinnitas 03.09.2018 esitatud menetlusdokumendis, et 29.12.2017 seisuga oli hoone

valmis 99% ulatuses ning kasutuses alates 25.01.2018. Kostja pidas objekti vastuvõtmiseks

oluliseks lifti paigaldamist, kuid liftile väljastati Inspecta Estonia OÜ poolt sertifikaat alles

19.02.2018. Seega ei olnud 25.01.2018 seisuga töövõtja töövõtulepingust tulenevaid

kohustusi täies mahus täitnud.

Kohus tuvastas, et hoonele kasutusloa väljastamise kuupäeva ei ole võimalik lugeda lepingust

tulenevate tellija kohustuste täitmise kuupäevaks.

VÕS § 7 sätestab, et võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus

tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Poolte vahel sõlmitud lepingu punktis 16.6.

leppisid pooled kokku, et tellija kaotab õiguse lepptrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul

pärast kohustuse rikkumise avastamist töövõtjale ei teata, et ta lepptrahvi nõuab. Loetakse, et

leppetrahvi nõude esitamise mõistlik tähtaeg on 1 kuu rikkumisest teadasaamisest. Hageja

väitis, et kostja ei ole lepingu punktis 16.6. sätestatud tähtaega järgides leppetrahvi nõude

esitamisest teatanud, mistõttu dispositiivsuse põhimõttest lähtudes ei ole kostjal lepptrahvi

määramise õigust tekkinud. Maakohus ei nõustunud hageja sellise käsitlusega järgnevatel

põhjendustel.

VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja

jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi

nõuab. 01.11.2017 saatis kostja hagejale täitmisnõude, millega määras tööde hilisemaks

täitmise tähtajaks vastavalt lepingule 04.12.2018 ja teatas, et reserveerib kõik lepingust

tulenevad leppetrahvid. Maakohus leidis, et leppetrahvi nõude esitamisest teatamise tagab

selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav, mille eesmärk on

võimaldada võlgnikul valmistuda kahju vähendamiseks ja leppetrahvi maksmiseks.

Riigikohus on 9. mai 2018 otsuse 2-16-18005 punktis 12 selgitanud, et juhul, kui leppetrahvi

suurus sõltub täitmise ajast, st trahv on sarnaselt viivisega ajas suurenev, on trahvi nõudma

õigustatud lepingupoolel kolleegiumi varasema selgituse järgi mõistlik enne nõude tegelikku

esitamist teha kindlaks nõude suurus. Eriti majandustegevusega tegelevale müüjale või

ehitusettevõtjale ei pea teine pool n-ö igaks juhuks meelde tuletama, et kohustused tuleb täita

õigeks ajaks ja rikkumise korral saab tema vastu lepingu järgi esitada nõudeid.

Kuna hageja enda väidete kohaselt täitis ta lepingust tulenevad kohustused 25.01.2017 seisuga

vaid 99% ulatuses ja leppetrahvi nõude esitas kostja 13.02.2018, siis tuleb asuda seisukohale,

et kostja on leppetrahvi nõude esitanud mõistliku aja jooksul. Selline kostja käitumine ei ole

TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 lg 1 sätestatud hea usu põhimõttega vastuolus.

Hageja ja AS SEB Pank vahel 16.05.2012 sõlmitud garantiilimiidilepingu nr 2012009993

alusel 05.01.2018 väljastas pank (garant) garantii saajale (kostjale) garantiikirja nr

2018000280, millega garant garanteeris 147 273 euro suuruse summa tasumise garantii

saajale juhul, kui tellija (hageja) rikub garantii saaja ja tellija vahel 02.03.2017 sõlmitud

töövõtulepingust tulenevaid kohustusi töövõtja ees. Kuna hageja ei täitnud kostja nõuet

leppetrahvi tasumiseks, siis 14.02.2018 esitas kostja garandile nõude garantiikirja alusel

53 754,65 eurot tasumiseks. 28.02.2018 kandis hageja pangale üle garantii põhiosana 53

754.65 eurot.

Lepingu p-i 16.4. järgi juhul, kui töövõtja ületab lepingu punktis 4.3 sätestatud tööde täitmise

lõpptähtpäeva, maksab töövõtja tellijale leppetrahvi summa 0,05% lepingu hinnast päevas.

Kostja on arvestanud hagejale lepptrahvi 73 päeva eest, punktis 5.1. toodud lepingu hinnalt

1472 730,30 eurolt summas 53 754,65 eurot. Hagejal on tekkinud leppetrahvi tasumise

kohustus, mistõttu tuvastamisnõue jääb rahuldamata.

VÕS § 162 lg 1 järgi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus

seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku

suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole

õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundi. Maakohus leidis, et leppetrahv tuleb

vähendada summani 52 281,93 eurot põhjusel, et kostja leppetrahvi arvestustes on

aritmeetiline viga päevades.

Pooled ei ole lepingu lõpptähtaja muutmises kokkulepet saavutanud. Kuna tööde

vastuvõtmine tellija poolt on toimunud alles 19.02.2018, mil väljastati hoone teenindamiseks

vajalikule liftile sertifikaat, siis tegelikult on hageja lepingust tulenevate kohuste täitmisega

viivituses on olnud viivituses 77 päeva. Kostjal ei olnud võimalik kokkulepitud ajast, s.o

alates 04.12.2017 hoonet kasutada.

Kostja arvutuste järgi lepingu lõpptähtpäeva ületamise tõttu tekkis tal kahju, s.o saamata

jäänud renditulu 11 592,50 eurot, ja saamata jäänud hooldekodu kohtade tasud 113 850 eurot.

Hageja on äriühing. Hagejale arvestatud leppetrahv, mida kohus vähendab 52 281,93 euroni,

moodustab 3,55% lepingu hinnast (52 281.93 / 1 472 730.30 x 100%). Seda ei ole võimalik

VÕS § 162 lg 1 tulenevalt lugeda ebamõistlikult suureks ega äriühingust hagejat

ebamõistlikult kahjustatavaks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt lähtus maakohus põhjendamatult üksnes esialgses

(21.02.2018) hagis esitatud asjaoludest ja tõenditest. Maakohus tegi 28.05.2018 protokollilise

määruse, millega otsustas, et ei nõustu hagi muutmisega ning luges hagi aluseks esialgses

hagis toodud aluse. Hageja esitas sellele vastuväite, kuid maakohus vastuväidet ei rahuldanud.

Kuna hageja esitas 11.05.2018 lisaks kahjunõude, siis oli tal uue nõude esitamisel ka õigus

esitada uue nõude aluseks olevaid uusi asjaolusid. Maakohus on hagi aluse küsimuse

õigeaegse lahendamata jätmisega rikkunud ka selgitamis- ja kvalifitseerimiskohustust (TsMS

§ 351) ning selliselt pooli eksitanud ja üllatanud.

Maakohus rikkus sellega, et lähtus ainult 21.02.2018 hagist, kohtuotsuse põhjendamise

kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), kuna hindamata on kõik hilisemalt esitatud väited

ja tõendid.

Otseselt mõjutas tööde valmimist projekteerimisvigadest tulenevate lisatööde tellimine

30.11.2017, mis lükkas ka töö valmimise ja kasutusloa saamise edasi. Kõnealused lisatööd

telliti 2 päeva enne lepingu lõpptähtaega ning nende mõju tööde valmimise tähtajale oli ca 1

kuu, millele lisandus kasutusloa hankimisele kulunud aeg.

Kasutusloa taotluse esitamine lükkus edasi põhjusel, et kostja ei suutnud hagejale selleks üle

anda nõuetekohaselt vormistatud projektdokumentatsiooni. Kasutusloa taotlemine ei

kuulunud hageja lepingujärgsete kohustuste hulka.

Lifti ei saanud kontrollida, kuna liftil puudus telefoniühendus. Telefoniühendust ei pidanud

tellima hageja.

Apteegis tegemisele kuuluvate tööde lõpetamine oli takistatud materjalide puudumise tõttu

7 päeva (02.10.18 menetlusdokumendi lisa 23).

Kostja kaotas VÕS § 159 lg 2 ja lepingu p. 16.6. tulenevalt õiguse nõuda hagejalt leppetrahvi

tasumist. Kostja pidi esitama hageja vastu leppetrahvinõude hiljemalt 02.01.18, sest kostjale

oli teada, et kõik tööd ei olnud 02.12.17 (tööde lõpptähtaeg) valmis. Kuna kostja esitas

leppetrahvinõude alles 13.02.18, on see hilinenud.

Kostja oli tööde vastuvõtuviivituses. VÕS § 638 sätestab, et tellija on kohustatud valmis

töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest

tulenevalt tavaline. Hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö

vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla

vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja

oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi. Vaidlust ei saa olla ka

asjaolu üle, et hoonele anti kasutusluba 25.01.2018 (21.02.18 menetlusdokumendi lisa 5).

Maakohus ei ole sisuliselt hinnanud leppetrahvi põhjendatust. Kostjal ei tekkinud kahju,

kuna puudused olid väheolulised. Kuna kostjale ei tekkinud kahju, on leppetrahvinõue

vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 2). Seda pidanuks arvestama leppetrahvi

vähendamisel.

Maakohus rikkus menetlusõigust resolutsiooni koostamisel. Aritmeetilise veaga seonduva

küsimuse oleks kohus pidanud lahendama mitte leppetrahvi vähendamise taotlust lahendades,

vaid haginõuete põhjendatust hinnates. Vääralt jaotati menetluskulud, kuna sisuliselt on hagi

osaliselt rahuldatud.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Kostja ei andnud maakohtus nõusolekut hagi muutmiseks. Maakohus oleks TsMS § 376 lg-st

2 tulenevalt saanud hagi muutmisega nõustuda ainult siis, kui hagi muutmiseks oleks esinenud

mõjuv põhjus, s.o kui hagi muutmine oleks võimaldanud lahendada asja eeldatavasti kiiremini

või säästlikumalt. Selliseid asjaolusid praegusel juhul ei esinenud. Hagi tuli järelikult

menetleda nendel asjaoludel, millele hageja tugines hagiavalduses.

Väär on hageja väide, nagu ei oleks kahjunõuet olnud võimalik hagiavalduses esitatud alusel

menetleda.

Kuna maakohus jättis hagi alusesse mittekuuluvad asjaolud ja tõendid otsuses õiguspäraselt

käsitlemata, puudub alus nende asjaolude ja tõendite käsitlemiseks ka apellatsioonimenetluses

(TsMS § 652 lg 2).

Isegi juhul, kui ringkonnakonnakohus peab vajalikuks hinnata maakohtu otsuses käsitlemata

väiteid, ei annaks need alust maakohtu otsuse muutmiseks. Hageja väited, et tähtaja

edasilükkumise põhjustas kostja tegevus, on väärad.

Leppetrahvi nõude esitamine ei saanud hageja jaoks olla üllatuslik. Maakohus selgitas, et

leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku

jaoks piisavalt ettenähtav. Teatamise eesmärk on võimaldada võlgnikul valmistuda kahju

vähendamiseks ja leppetrahvi maksmiseks.

Hageja eksiks, kui väitis, et töövõtulepingu p 16.6 teise lause kohaselt kaotab lepingupool

õiguse leppetrahvi nõuda, kui ei esita leppetrahvi nõuet 1 kuu jooksul. Lepingu p 16.6

sätestab, et tellija kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast

kohustuse rikkumise avastamist töövõtjale ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kostja teatas

hagejale juba 2017. a novembris, et nõuab leppetrahvi.

Maakohus leidis õigesti, et hageja ei tõendanud oma väidet, et kostja venitas tööde

vastuvõtmisega ning et tööd oleks tulnud lugeda vastuvõetuks hiljemalt 25. jaanuaril 2018.

Maakohus leidis otsuse p-s 77 õigesti, et olukorras, kus hageja ületas lepingu lõpptähtpäeva

28,44 % võrra ning maakohtu välja mõistetud leppetrahv moodustab ainult 3,55%

töövõtulepingu hinnast, ei saa väita, et leppetrahv oleks VÕS § 162 lg 1 tähenduses

ebamõistlikult suur või kahjustaks äriühingust hagejat ebamõistlikul määral.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb hageja kahjunõude rahuldamata jätmise

osas tühistada TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hageja

tuvastusnõue. Hageja kahjuhüvitamise nõude osas ei saa ringkonnakohus menetluslikke

rikkumisi ise kõrvaldada ja selles osas tuleb asi saata esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus asja

lõpplahendi tegemisel.

7. Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja maakohtu otsuse tervikuna nii tuvastus- kui

kahjuhüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas. Hageja leiab, et maakohus kohaldas

materiaalõigusnorme vääralt, kui luges leppetrahvinõude õigeaegselt esitatuks. Samuti leiab

hageja, et maakohus rikkus oluliselt menetlusnorme, kui ei lubanud hagi muutmist ning jättis

käsitlemata hageja poolt hagi täiendustes esitatud faktiväited ja tõendid.

8. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha hageja tuvastusnõude põhjendatuse osas.

Ringkonnakohus leiab, et hageja kaotas tuvastushuvi pärast seda, kui kostja realiseeris

nõudegarantii ja hageja esitas garantiisummas kostja vastu kahjuhüvitamise nõude. Hageja

möönis ringkonnakohtu istungil ka ise, et tal puudub tuvastushuvi. Maakohus jättis

tuvastusnõude sisuliselt rahuldamata hageja tuvastushuvi puudumise tõttu. Ringkonnakohtu

arvates oleks see andnud aluse jätta hagi tuvastusnõude osas läbi vaatamata.

9. Vastusena hageja kaebusele kahjuhüvitamise nõude osas, võtab ringkonnakohus esmalt

seisukoha, kas kostja on VÕS § 159 lg 2 alusel kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuna ta

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei

teatanud, et ta leppetrahvi nõuab.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse p-des 71 ja 72 toodud järeldusega, et kostja teatas

leppetrahvinõudest ja esitas leppetrahvinõude õigeaegselt.

9.1. Ringkonnakohus on tuvastanud järgmised faktilised asjaolud:

1) poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu p-s 4.3 lepiti kokku, et lepingu täitmise tähtaeg on

üheksa kuud pärast lepingu allkirjastamist. Leping sõlmiti 02.03.2017, st lepingu täitmise

tähtaeg oli 02.12.2017;

2) hageja esitas 27.10.2017 kostjale taotluse pikendada töövõtulepingu lõpptähtaega

leppetrahvivabalt kuni 31.01.2018;

3) kostja hageja lepingu pikendamise taotlusega ei nõustunud ja esitas 1.11.2017

täitmisnõude, määrates tööde hilisemaks täitmise tähtajaks 04.12.2017 ja teavitas, et

reserveerib kõik lepingust tulenevad leppetrahvid ja neid menetletakse eraldiseisvalt;

4) lepingu täitmise tähtajaks, s.o 02.12.2017 lepingu objekti üle ei antud;

5) hoonele väljastati kasutusluba 25.01.2018;

6) kostja võttis tööd vastu 19.02.2018;

7) kostja esitas hagejale 13.02.2018 täitmisnõude ja nõudis leppetrahvi summas 53 754,65

euro tasumist.

9.2. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas kostja pidi lepingu p 16.6. kohaselt ühe kuu jooksul

teavitama hagejat leppetrahvinõudest või esitama leppetrahvi maksmise nõude.

Lepingu p 16.6. kohaselt kaotab tellija õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul

pärast kohustuse rikkumise avastamist töövõtjale ei teata, et leppetrahvi nõuab. Loetakse, et

leppetrahvi nõude esitamise mõistlik tähtaeg on 1 kuu rikkumisest teadasaamisest.

9.3. Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb

lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Lepingu pooltel

puudub ühine tahe lepingu p 16.6. sisustamise osas. Seetõttu ei ole võimalik kindlaks teha

poolte ühist tahet, ja VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust

teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või

pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis.

Ringkonnakohus märgib, et kumbki pool ei ole tõendanud, et tema poolt mõistetud

lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma.

Kuna lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg

4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi

mõistma. Ringkonnakohus arvestab poolte esitatud asjaoludega lepingu tõlgendamisel.

9.4. Lepingu p-s 16.6 lepiti kokku leppetrahvinõude esitamise tingimused, kuid ei täpsustatud,

et nõude esitamine peaks sisaldama ka leppetrahvinõude suurust. Riigikohus on leidnud, et

kui leppetrahvi suurus sõltub täitmise ajast, st trahv on sarnaselt viivisega ajas suurenev, on

trahvi nõudma õigustatud lepingupoolel mõistlik enne nõude tegelikku esitamist teha kindlaks

nõude suurus. Eriti majandustegevusega tegelevale müüjale või ehitusettevõtjale ei pea teine

pool n-ö igaks juhuks meelde tuletama, et kohustused tuleb täita õigeks ajaks ja rikkumise

korral saab tema vastu lepingu järgi esitada nõudeid (RKTKo 2-16-18005, p 12).

Lähtudes lepingu p 16.6 sõnastusest, millega loeti leppetrahvinõude esitamise mõistlikuks

tähtajaks üks kuu, pidi hageja mõistma, et p 16.6 teise lausega täpsustatakse esimeses lauses

toodud leppetrahvinõude esitamise tähtaega, kuid sellise teate esitamine ei pidanud sisaldama

konkreetset nõude suurust. Pooled leppisid kokku, et leppetrahv on sarnaselt viivisega ajas

suurenev. Teistsuguse tõlgenduse korral saaks võlausaldaja rikkujalt nõuda maksimaalselt ühe

kuu eest leppetrahvi, kuigi rikkumise periood võib olla oluliselt pikem.

9.5. Alternatiivselt saab kostja leppetrahvinõude esitamist jaatada ka põhjusel, et lepingu

lõppemise ajaks ei olnud tööd lõpetatud. Riigikohus on leidnud, et kohustuse täitmisega

viivitanud hagejal ei saanud enne korteri üleandmist (s.o kohustuse täitmist) tekkida

õigustatud ootust, et ta lepingus selgelt kokku lepitud sanktsioonile alluma ei pea. Selline

ootus ei saanud tekkida ainuüksi põhjusel, et leppetrahvi nõuet ei ole enne kohustuse täitmist

esitatud. Kui leppetrahvi suurus sõltub täitmise ajast, st trahv on sarnaselt viivisega ajas

suurenev, on trahvi nõudmiseks õigustatud lepingupoolel mõistlik enne nõude tegelikku

esitamist teha kindlaks nõude suurus (RKTKo 3-2-1-142-11, p 17).

Ringkonnakohus nõustub kostja tõlgendusega lepingu p 16.6 kohta selliselt, et kostja ei olnud

kohustatud lepingu p-s 16.6 sätestatud ühe kuu jooksul teavitama leppetrahvinõude suurusest,

piisav oli teavitada üksnes leppetrahvinõude esitamisest.

9.6. Kostja väitel teavitas ta leppetrahvinõude esitamisest etteulatuvalt, s.o 01.11.2017, kui

tegelikkuses ei olnud veel teada, kas hageja täidab lepingu tähtaegselt.

Kuivõrd lepingu p 16.6 esimene lause tuleneb VÕS § 159 lg-st 2, tuleb selle tõlgendamisel

lähtuda ka õigusnormi eesmärgist. VÕS § 159 lg 2 puhul on nii õiguskirjanduses kui ka

kohtupraktikas viidatud, et teadet leppetrahvinõude esitamise kohta tuleb eristada leppetrahvi

maksmise nõudest.

Ringkonnakohtu arvates saab leppetrahvinõudest teatamiseks lugeda kostja 01.11.2017 teatist,

milles kostja teavitas hagejat, et tööd tuleb lõpetada 04.12.2017 (lepingu järgi oli tähtaeg

02.12.2017, kuid tegemist oli puhkepäevaga ja kostja luges lepingu lõppemise päevaks

tähtpäevale järgneva tööpäeva, st 04.12.2017) ja lepingu rikkumise korral reserveerib kostja

endale leppetrahvinõudeõiguse.

Poolte vahel sõlmitud leping ega seadus ei keela leppetrahvi nõude esitamisest teatada enne

lepingurikkumisest teadasaamist. Olukorras kus hageja palus lepingu tähtaega pikendada ja

kostja keeldus sellest, oli kohane hetk ka teatada, et lepingu tähtaja rikkumise puhuks

reserveerib kostja leppetrahvinõude. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 159 lg 2 eesmärk on

tõkestada õiguste kuritarvitamine leppetrahvi nõude esitamisele ajalise piiri seadmisega ja

kaitsta sellega võlgnikku lepingulises suhtes ning leppetrahvi kohaldamise teates ei pea ära

näitama leppetrahvi suurust. Kohustades kahjustatud poolt esitama teate leppetrahvi nõudmise

kohta mõistliku aja jooksul võimaldab seadus võlgnikul valmistuda selle maksmiseks, võtta

tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ning annab võlgnikule selguse võimalike tulevaste

kohustuste suhtes. Seega ei eelda leppetrahvi nõudest teatamine leppetrahvi suuruse

märkimist. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on

võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises

käitumises arvestada (RKTKo 3-2-1-15-08, p-s 12).

Ringkonnakohtu arvates täitis kostja 01.11.2017 kirjas esitatud leppetrahvinõude esitamise

õiguse reserveerimine lepingurikkumise puhuks hageja teavitamise eesmärki.

10. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et kostja ei olnud kaotanud VÕS § 159 lg 2 alusel õigust

leppetrahvi nõuda.

Hageja esitatud väiteid, et kostja tegutses leppetrahvinõuet esitades ebaausalt, samuti, et

hageja oli vastuvõtu viivituses, mistõttu lepingu pikenemise tingis kostja enda käitumine ja

tegemist on heausu põhimõtte vastase käitumisega, ringkonnakohus ei kontolli. Neid väiteid

peab maakohus hindama VÕS § 101 lg 3 või § 162 lg 1 alusel asja uuel läbivaatamisel.

11. Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis võis

tuua kaasa ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392.

11.1. Kohus peab eelmenetluses kõigepealt välja selgitama hageja nõuded ning poolte

faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. TsMS § 393 lg 1 p-de 1–4

kohaselt eelmenetluses selgitab kohus eelkõige välja hageja nõuded ja menetlusosaliste

seisukohad nende nõuete suhtes, menetlusosaliste taotlused ja vajaduse korral teiste

menetlusosaliste seisukohad nende suhtes, menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited

esitatud nõuete ja väidete kohta, tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste

väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Juhul, kui hageja on esitanud

nõude viisil, kus ei ole täpselt aru saada nõude kujunemine, on kohtul kohustus selgitada

hagejale vajadust oma nõuet täpsustada.

11.2. Asja materjalidest nähtub, et sisuliselt asjas eelmenetlust läbi ei viidudki.

Asja menetluse kronoloogia:

1) hageja esitas tuvastusnõude 21.02.2018. Hageja tõi hagi alusena esile, et mõistlik aeg

oli leppetrahvinõude esitamiseks möödunud, kostja käitus leppetrahvi nõudes pahas

usus ja kostja soovid muudatuste tegemiseks tingisid lepingutähtaja edasilükkamise.

Hageja lisas hagile tõendid, sh. töökoosolekute protokollid 2,13,19;

2) maakohus võttis hagi 23.03.2018 menetlusse;

3) hageja esitas 11.05.2017 maakohtule dokumendi pealkirjaga „hageja täiendav

haginõue kahju hüvitamiseks“. Hageja jäi tuvastusnõude juurde, kuid palus mõista

kostjalt välja kahjuhüvitis summas 53 904,65 eurot. Hageja väitel oli kostja

vastuvõtuviivituses ja selle tõttu lepingu tähtaeg pikenes. Hageja tõi esile samad

küsimused: 1) kostja soovid muudatuste tegemiseks tingisid lepingutähtaja

edasilükkamise; 2)

sisetööde tegemine, viimistlus, lükkusid edasi kostjast tingitud

kütteprobleemide tõttu (ehitusgraafiku kohaselt pidi küte olema hoones septembri

lõpuks, kuid hoone sai kütte 16.11.207); 3)

elektriliitumispunkti puudumisega seonduv; 4) projekteerimisvigadest tulenevad

lisatööd; 5) kasutusloa taotluse esitamisega seonduv. Hageja esitas lisaks esialgses

hagis märgitud lisadele ehitusnõupidamiste protokollid 12, 17,18, 5 ja kasutusloa

tatlemist puudutava kirjavahetuse;

4) maakohus keeldus 28.05.2018 määrusega 11.05.2018 hagi muutmise avalduse

menetlusse võtmisest ja jättis tuvastusnõude läbivaatamata.

5) Tartu Ringkonnakohus tühistas 03.07.2018 maakohtu määruse ja saatis asja

maakohtule menetluse jätkamiseks ja hagiavalduse muutmise avalduse menetlusse

võtmise otsustamiseks;

6) maakohus võttis 17.08.2018 menetlusse 11.05.2018 esitatud hagi muutmise avalduse

ja palus hagejal täpsustada esialgse hagi p 1.8.;

7) 18.08.2018 kuni 27.01.2019 esitasid mõlemad pooled korduvalt täiendavaid seisukohti

ja tõendeid;

8) maakohus vaatas asja 28.01.2019 kohtuistungil läbi. Maakohus tegi protokollilise

määruse, millega ei nõustunud hagi aluse muutmisega ja luges hagi aluseks esialgses

hagis toodud alused. TsMS § 376 lg 5 alusel tegi maakohus hagejale ettepaneku

kujunenud olukorras hagiavalduse tervikteksi esitamiseks 10 päeva jooksul. Samal

istungil määras kohus mõlemale poolele tähtaja veel ühe menetlusdokumendi

esitamiseks ja kostjale tähtaja vastuse tervikteksti esitamiseks.

11.3. Ringkonnakohus märgib, et asja menetlusest ei ole võimalik aru saada, kuidas kohus

menetlus juhtis. Selgusetuks jääb, millised tõendid kohus seoses hagi aluse muutmise

mittelubamisega tagasi lükkas. Asja materjalidest ei ole selge, millal kohus eelmenetluse

lõpetas, kuna kohus võimaldas pooltel oma äranägemise järgi hulgaliselt menetlusdokumente

ja lisasid esitada ja seejärel määras kohe kohtuistungi. Lisaks eelnevale selgub kohtuistungi

protokollist, kohtuistungil ei uuritud asja juurde võetud tõendeid.

Esmakordselt kohtuotsuses märgib kohus (p. 67), et kostja (ilmselt on mõeldud hageja) on

esitanud hulgaliselt e-kirju ja ehitusnõupidamiste protokolle, milliseid saab küll käsitleda

dokumentaalsete tõenditena, kuid milledel ei ole mingit tähtsust.

Ringkonnakohus leiab, et kuna asjas on läbi viimata nõuetekohane eelmenetlus, kohus on

põhjendamatult keeldunud hagi aluse asjaolude muutmise lubamisest ja ei ole võimalik aru

saada, milliseid hageja poolt esile toodud aluseid ja neid kinnitavaid tõendeid kohus hindama

pidi, siis tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Ringkonnakohus leiab, et hageja olukord oli sarnane TsMS § 376 lg 4 p 3 toodud alusega.

Nimetatud sätte järgi ei loeta hagi muutmiseks esialgu nõutud eseme asemel asjaolude

muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Samuti ei loeta TsMS § 376 lg 4 p 1

alusel hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist,

ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et esialgses hagis tõi hageja välja samad alused, mis hagi

täiendustes, osa faktilisi asjaolusid, mida hageja hagi tekstis markeeris etteheitega – kostja

tõttu pikenes lepingu tähtaeg, olid lisatud tõendites konkretiseeritud.

Ringkonnakohus märgib, et hageja esitas oma faktiväited eelmenetluses ja ringkonnakohus

märkis juba 03.07.2018 määruskaebust lahendades, et hageja täiendav hagi tuleb menetlusse

võtta. Maakohtul puudus alus keelduda hagi täiendamise menetlemisest.

12. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osalislet ja saadab tühistatud osas asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust

ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3

järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse

määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks

kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Triin Uusen-Nacke Üllar Roostoja Andra Pärsimägi