3-19-465/35 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. oktoober 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-19-465

Haldusasi

XX

kaebus

Tallinna

Vanglalt

mittevaralise

kahju

hüvitamiseks summas 200 eurot seoses helistamise

mittevõimaldamisega

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Irene Iskül

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 200 eurot seoses helistamise

mittevõimaldamisega rahuldamata.

2. Tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus XX 08.11.2018 taotluse alusel talle

helistamise mittevõimaldamisega.

3. Mõista Tallinna Vanglalt XX kasuks välja menetluskuluna 15 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.11.2019 (HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-19-465

2(5)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas 12.11.2018 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses

sellega, et talle ei võimaldatud 36. nädalal toimumata jäänud telefonikõne kompenseerimiseks

45. nädalal täiendavat telefonikõnet, kuigi vangla oli seda lubanud. Tallinna Vangla määras

18.12.2018 kirjaga nr 5-37/18/155-1 XX tähtaja kahju hüvitamise taotluse, sh mittevaralise

kahju olemuse ja taotletava hüvitise suuruse täpsustamiseks. XX vastas kirjale 21.12.2018.

2. Tallinna Vangla jättis 14.02.2019 vastusega nr 5-37/18/155-4 XX kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata, kuna vangla tegevuses puudub õigusvastasus ja XXle ei ole tekitatud hüvitatavat

mittevaralist kahju.

3. Tallinna Halduskohtule saabus 12.03.2019 XX kaebus, milles kaebaja taotleb Tallinna

Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 200 eurot selle eest, et tal ei võimaldatud

36. nädalal (03.09.2018–09.09.2018) telefoni kasutada ning seda ei kompenseeritud täiendava

kõne võimaldamisega 45. nädalal. Kaebaja soovis 20.05.2019 avalduses kaebust täiendada

seoses advokaatidele helistamise, kaebuste vastuvõtmise, 30–31.05.2018 kartserisse

paigutamise, 11.05.2019 läbiotsimise ning 13–14.10.2018 valvuri tegevusega.

4. Tallinna Halduskohus võttis 05.06.2019 määrusega XX kaebuse menetlusse nõudes, milles

kaebaja taotleb Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 200 eurot seoses

helistamise mittevõimaldamisega ning tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla. Sama määrusega

tagastas kohus kaebuse osas, milles kaebaja nõudis Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitamist seoses advokaatidele helistamise, kaebuste vastuvõtmise, 30–31.05.2018 kartserisse

paigutamise, 11.05.2019 läbiotsimise ning 13–14.10.2018 valvuri tegevusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebuse (täiendavad seisukohad 01.04.2019) põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Kahju on tekkinud seoses sellega, et vangla ei võimaldanud kaebajal 36. nädalal telefoni

kasutada. Vangla on oma viga tunnistanud, vabandanud ja lubanud kompenseerida, kuid ei ole

seda teinud. Kompenseerimine nägi ette, et vangla võimaldab kõne kestusega kuni 10 minutit.

Kaebaja esitas kompensatsiooniks 08.11.2018 taotluse, kuid seda ei rahuldatud. Kaebaja ei

nõustu sellega, et vangla luges kõne kompenseerituks juba enne kaebaja vastavat taotlust ja

kaebaja isiklikest vahenditest.

5.2. Kaebajal jäi lähedastega suhtlemata, mistõttu pidi ta nende pärast muretsema. Kaebajat on

vahi all peetud peaaegu kaks aastat. Suhtlemine välismaailmaga aitab tagada, et inimese

psühholoogiline seisund ei halvene. Arvestades kaebaja vaimsest tervisest tulenevaid

eripärasid, tekitab suhtlemisvõimaluse piiramine kaebajas hirmu oma tervise pärast, suurendab

stressi ja närveerimist, samuti suureneb ärevus. Kuna telefoni kasutamine on seaduses ette

nähtud, põhjustab helistamise võimaldamata jätmine solvumist ja ebavõrdset kohtlemist.

Kaebaja on vangla põhjendustest nördinud. Vangla tegemata tööd ei saa õigustada sellega, et

kaebaja ei viibinud kambris ajal, kui telefonikõnede tegemist pakkumas käidi.

6. Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata.

6.1. Vastustaja jääb täielikult 14.02.2019 kahju hüvitamise taotluse vastuses toodud

seisukohtade juurde ja palub kohtul nendega arvestada.

6.2. Kaebaja avalduse kohaselt soovis ta 06.09.2018 helistada sõbrale (avaldusel märgitud

sõps). Kuna 06.09.2018 kõnele ei vastatud, soovis kaebaja 07.09.2018 uuesti samale isikule

helistada. Vastustaja möönab, et ka sõber võib olla lähedane inimene, kellega

suhtlemisvõimaluse puudumine võib tekitada hingelisi üleelamisi, kuid antud juhul ei saa seda

3-19-465

3(5)

järeldada pelgalt kaebaja üldsõnalisest lausest. Antud olukorras ei saa ka eeldada, et ühe kõne

mittetoimumisega kaasnesid kaebajale intensiivsed hingelised üleelamised. Kaebaja ei ole

kirjeldanud ega tõendanud selliste kannatuste üleelamist, mis oleks kompenseeritav 200 euroga.

6.3. Põhjendamatu on kaebaja väide ebavõrdsest kohtlemisest. Antud juhul ei olnud tegemist

olukorraga, kus teistele vahistatutele võimaldatakse helistamist, kuid kaebajale mitte. Kaebajale

võimaldati 06.09.2018 teha telefonikõne, kuid sellele ei vastatud. See ei tähenda, et vangla

tegevus oleks olnud õigusvastane. Tartu Ringkonnakohus on 28.09.2017 otsuse nr 3-15-1085

p-s 35 leidnud, et asjaolu, et kinnipeetaval ei õnnestunud helistamise ajal ühendust saada

soovitud isikuga, ei puutu asjasse. Kohus selgitas, et kuna kinnipeetavale võimaldati telefoni

kasutamine kirjaliku taotluse esitamisel graafikujärgsel päeval kell 09.00 ja teist kirjalikku

taotlust kinnipeetav ei esitanud, ei olnud vanglal vaja kaaluda talle samal päeval teistkordse

helistamise võimaldamist. Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada vangla tegevust 06.09.2018

õigusvastaseks, kui kaebajal ei võimaldatud samal päeval uuesti helistada.

6.4 Samuti ei saa õigusvastaseks pidada seda, et kaebaja ei saanud helistada ka 07.09.2018,

kuna vangla sisekorraeeskirjast (VSkE) § 51 lg-st 2 tuleneva kohustuse oli vangla 36. nädalal

täitnud. Ka 07.09.2018 puhul ei saa rääkida ebavõrdsest kohtlemisest, kuna ametnik käis

korduvalt kaebaja kambri juures, kuid kaebaja viibis koolis. Kuigi vastustaja õigusvastaselt ei

käitunud, on vangla oma 02.11.2018 vastuses nr 5-18/18/24849-2 sellise olukorra pärast

kaebaja ees vabandanud ning talle anti võimalus teha 45. nädalal üks 10-minutiline lisakõne.

Kaebaja kasutas seda võimalust 08.11.2018 ja tegi 20-minutilise erakõne. Vastustaja möönab,

et kaebaja võis mitte aru saada vangla ebapiisava selgituse tõttu, et kompensatsioonina lubatud

kõne sai ta teha 08.11.2018, kuid sellele vaatamata ei ole vangla õigusvastaselt käitunud ning

kaebajale ei ole mittevaralist kahju (s.o füüsilisi või hingelisi kannatusi) tekkinud.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise esmaseks

eelduseks on seega haldusorgani tegevuse õigusvastasus.

Kaebuse kohaselt põhjustas Tallinna Vangla kaebajale mittevaralist kahju (s.o stress,

solvumine, nördimus) seeläbi, et ei võimaldanud temale 36. nädalal (s.o 03.09.2018-

09.09.2018) graafikujärgset telefonikõnet ega kompenseerinud seda vastavalt kaebaja

08.11.2018 taotlusele ka vangla poolt lubatud lisakõne võimaldamisega 45. nädalal.

8. Vangistusseaduse (VangS) § 96 lg 1 kohaselt on vahistatul õigus kirjavahetusele ja telefoni

(välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus

ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud korras. Sama paragrahvi

lõike 2 kohaselt toimub kirjavahetus ja telefoni kasutamine vahistatu kulul. VSkE § 51 lg 2

kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas.

Telefoninumbri valib kinnipeetav või selleks määratud teenistuja. Täpsem telefoni kasutamise

aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. VSkE § 51 lg 3 kohaselt määruse § 8 lg-s 4

nimetatud kinnipeetavad ja vahistatud ning kinnipeetavad, kellel ei ole õigust oma osakonna

piires vabalt liikuda kodukorras ettenähtud telefoni kasutamise ajal, saavad helistada kirjaliku

taotluse alusel. Kuni 01.12.2018 kehtinud Tallinna Vangla kodukorra p 13.3.1 kohaselt tagas

vangla suletud osakonnas paiknevatele kinnipeetavatele telefoni kasutamise võimaluse

vähemalt üks kord nädalas. Vastustaja poolt esitatud telefoni kasutamise võimaldamise graafiku

kohaselt oli kambrites K339-K363 viibivatel isikutel, sh kaebajal (kamber K357),

graafikujärgseks helistamise päevaks neljapäev (kellaaegadel 08.30-16.30).

3-19-465

4(5)

9. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja 06.09.2018 vanglale kirjaliku taotluse, paludes

võimaldada helistamist sõbrale telefoninumbrile xxxxxxxx. Vastavalt kaebaja taotlusele

võimaldati talle telefonikõne 06.09.2018 kell 12.03, kuid kõnele ei vastatud. Samal päeval

kaebajale rohkem võimalusi telefonikõne võimaldamiseks ei antud, kuna telefonikõnesid

teostav ametnik pidi minema ametialasele koolitusele. Kaebaja esitas 06.09.2018 vanglale uue

avalduse, mille kohaselt soovis helistada samale isikule, kellele helistada ei õnnestunud. Vangla

üritas kaebajale anda 07.09.2018 uueks telefonikõneks võimaluse kella 12.45, 14.15, 15.37 ja

16.20 ajal, kuid kaebaja viibis sel ajal koolis. Kaebaja selgitustaotlusele esitatud Tallinna

Vangla 02.11.2018 vastuses nr 5-18/18/24849-2 vabandati kaebaja ees tekkinud

ebameeldivuste pärast ning selgitati, et vangla võimaldab kaebajal teha 45. nädalal ühe lisakõne

kestusega kuni 10 minutit. Kaebaja esitas sellest tulenevalt 08.11.2018 vanglale taotluse, milles

soovis 09.11.2018 (reedel) kell 10.00 teha kompensatsiooni korras erakõne telefoninumbrile

xxxxxxxx. Vanglaametnik tegi taotlusele märke „helistas 08.11.2018 20 min“. Vastustaja poolt

kohtule esitatud kõnelogidest nähtuvalt on kaebaja saanud vastavalt 07.11.2018 taotlusele

helistada 08.11.2018 (neljapäeval) telefoninumbrile xxxxxxxx kestusega 20 minutit ja 59

sekundit. Vastustaja luges seega 36. nädalal mittetoimunud telefonikõne kompenseerituks

sellega, et võimaldas kaebajal 45. nädalal graafikujärgsel päeval suhelda eranumbrile helistades

lubatud 10 minuti asemel üle 20 minuti.

10. Kohtu hinnangul ei käitunud vastustaja kaebaja suhtes lisakõne võimaldamisel korrektselt.

Vastustaja on 02.11.2018 vastuses nr 5-18/18/24849-2 väljendanud, et „kuna valdavalt, kui

telefonikõnedele ei vastata, antakse vahistatule veel kaks kuni kolm võimalust telefonikõne

teostamiseks, kuid Teile seda võimalust 36. nädalal ei antud, siis annab vangla Teile võimaluse

teha 45. nädalal üks lisakõne kestusega kuni 10 minutit.“ Sellega on vastustaja sisustanud

VangS § 96 lg 1, VSkE § 51 lg 2 ja Tallinna Vangla kodukorra p 13.3.1 sätteid ning tuginedes

Tallinna Vangla praktikale, asunud seisukohale, et 06.09.2019 ja 07.09.2019 ei olnud kaebajale

tagatud nõuetekohaselt õigust helistada. Vastustaja määras 02.11.2018 vastuses kindlaks,

kuidas sellist õigusest ilma jäämist kaebajale kompenseeritakse, st vastustaja andis kaebajale

võimaluse teha 45. nädalal üks lisakõne kestusega kuni 10 minutit. Asjaoludest nähtuvalt esitas

kaebaja 08.11.2018 (s.o 45. nädalal) vastustajale taotluse kasutada õigust n-ö

kompensatsioonikõnele 09.11.2018 ning helistada numbrile xxxxxxxx. Vastustaja on asunud

seisukohale, et kompensatsioonikõne toimus 08.11.2019 numbrile xxxxxxxx helistades.

Vastustaja on 14.02.2019 vastuses kahju hüvitamise taotlusele nr 5-37/18/155-4 möönnud, et

„arvestades, et vangla mainis 02.11.2018. a vastuskirjas 5-18/18/24849-2 lisakõne andmist, ei

pruukinud taotluse esitaja aru saada, et kompensioonina lubati tal 08.11.2018 eranumbrile

helistades rääkida topelt aja.“ Vastustaja tunnistas, et käesoleval juhul võib olla tegu vangla

ebapiisava selgitamisega täiendava kõne andmisel. Seega möönab ka vastustaja, et enne

08.11.2018 tehtud telefonikõnet ei selgitatud kaebajale, et seda kõnet loetaksegi vastustaja poolt

02.11.2018 vastuskirjas mainitud lisakõneks. Kuna kaebaja ei helistanud 06.09.2018 ja

08.11.2018 taotlustes märgitud numbrile, on usutav, et kaebaja ei saanud aru, et 08.11.2019

tehtud kõne numbrile xxxxxxxx ongi vastustaja 02.11.2018 vastuses silmas peetud lisakõne.

11. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et vastustaja on rikkunud kaebaja õigusi. Kaebajale ei

selgitatud eelnevalt n-ö kompensatsioonikõne kasutamise korda ja tingimusi, mistõttu jäi

kaebajal õigusvastaselt realiseerimata võimalus helistada 08.11.2018 taotluse alusel

09.11.2018 tema poolt soovitud numbrile. Vangla käitumine peab kinnipeetava jaoks olema

selge ja arusaadav. Kohtu hinnangul tulnuks ka lisakõne tagamisel lähtuda sellest, et helistamist

võimaldatakse eelnevalt esitatud kirjaliku taotluse alusel, milles muu hulgas kajastub, kellele

(millisele telefoninumbrile) ja millisel ajal soovitakse erakõne teha. Juhul, kui vastustajal oli

kavatsus lugeda n-ö kompensatsioonikõne tehtuks ka mõne teise kõne pikkuse arvelt, tulnuks

seda kinnipeetavale eelnevalt selgitada, et viimane saanuks otsustada, kuidas ta oma õigust

kompensatsioonikõnele soovib kasutada.

3-19-465

5(5)

12. Vaatamata vastustaja tegevuse õigusvastasusele ei kuulu hüvitamiskaebus rahuldamisele.

Isegi kui kinnipeetavale isikule jääb vangla tegevusetusest tingituna ühel nädalal graafikujärgse

telefonikõne tegemise võimalus tagamata, ei ole üldjuhul tegemist sellise rikkumisega, mis

põhjustaks isikule rahaliselt hüvitava kahju. Asjaoludest nähtuvalt ei ole vastustaja olnud

kaebaja õiguste kaitsmisel tegevusetu, vaid on püüdnud kaebajale tagada võimalust helistada nt

07.09.2019. Helistamise võimalusest ilmajäämine võib küll olla vanglas viibivale isikule

ebamugav, piirata tema eraelu sfääri puutuvat suhtlemisvabadust, tekitada solvumist ning talle

seeläbi hingelisi üleelamisi põhjustada, kuid see ei tähenda tingimata veel rahas mõõdetava ja

sellisena hüvitamisele kuuluva kahju tekkimist. Asjaoludest nähtuvalt on kaebajale olnud

tagatud regulaarselt võimalus oma lähedastega suhelda ja kaebaja on seda võimalust ka

kasutanud. Kaebaja eeldatavad hingelised üleelamised ei ole nii suured, et õigustaksid rahalise

hüvitise määramist.

13. HKMS § 41 lg 5 kohaselt, kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise

nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja

mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud

haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Kohus peab käesoleval juhul piisavaks tunnistada

vastustaja tegevus õigusvastaseks seoses kaebaja 08.11.2018 taotluse lahendamise ja temale

lisakõne mittevõimaldamisega.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustajal

tuleb kaebajale hüvitada asjas tasutud riigilõiv summas 15 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Janek Laidvee

Kohtunik

OSALISELT

TÜHISTATUD

TALLINNA

RINGKONNAKOHTU

27.02.2020

KOHTUOTSUSEGA.