1-09-3649/30 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-3649 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ivi Kesküla ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 1. veebruar 2010. a, Tallinn Kriminaalasi K.F-i süüdistuses KarS § 280 lg 1 ja § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 17. novembri 2009. a otsus

Apellatsiooni esitaja

Advokaat Rein Kiviloo Prokurör Elle-Mai Velling Süüdistatav K.F, ik: XXX, xx xxxxxxx, emakeel vene

keel, xxxxxxxxxxx, kindel elu- ja töökoht puudub, varem

kriminaalkorras karistatud kolm korda, tõkend: elukohast lahkumise keeld Kaitsja Advokaat Rein Kiviloo

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 17. novembri 2009. a otsus K.F-i süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata. 2. Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

2 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 280 lg 1 Harju Maakohtu 17. novembri 2009. a otsusega tunnistati K.F järgi ja mõisteti talle karistuseks kolm kuud vangistust; KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks vangistus pikkusega 5 kuud ja 16 päeva. Liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale KarS § 64 lg 1 alusel vangistus kestusega 8 kuud ja 18 päeva, mis loeti KarS § 68 lg 1 alusel kantuks.

K.F tunnistati KarS § 280 lg 1 järgi süüdi selles, et ta esitas 22.11.2006 Eesti Riiklikus

Autoregistris teadvalt vale avalduse ja seletuskirja juhiloa dublikaadi saamiseks. Ta nimetas avalduses ja seletuses taotlemise põhjusena esmase juhiloa kaotamist Moskva linna turul 02.10.2006, kuigi tegelikult võeti temalt Eesti ARK poolt 15.05.2006 väljastatud juhiluba nr XXXXXXXX ära

Venemaa Liiklusinspektsiooni osakonna inspektor A.A . S. poolt 10.09.2006 mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise tõttu.

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 29.07.2004 määruse nr 169 “Mootorsõidukijuhi

eksamineerimise ja talle juhtimisõiguse andmise eeskiri ning juhiloa vormid” § 20 lg 5¹ kohaselt juhiloa dublikaati taotlev isik kinnitab juhiloa taotlusel oma allkirjaga tema poolt esitatud andmete õigsust. Liiklusseaduse § 24 lg 1 järgi võib igal isikul olla vaid üks kehtiv juhiluba.

Avalduse alusel väljastati K.F-ile 24.11.2006 uus juhiluba, kuid 04.12.2006 saabus Vene

Föderatsiooni Tveri Oblasti Siseasjade osakonnast saatekirjaga Eesti Riiklikusse

Autoregistrikeskusesse K.F-i juhiluba XXXXXXXX ja haldusõigusrikkumise protokoll nr 69AA nr 943747, 10.09.2006, millest nähtuvalt juhtis K.F 10.09.2006 mootorsõidukit 2,7‰

joobes, mille tõttu esitas Eesti Riiklik Autoregistrikeskus Põhja Politseiprefektuurile avalduse kriminaalasja alustamiseks K.F-i suhtes KarS § 280 lg 1 järgi. KarS § 121 järgi tunnistati K.F süüdi selles, et tema, olles alkoholijoobes, lõi 4.02.2007 kella

19.00 paiku Tallinnas XXXXX XX-XX korteris tekkinud tülis I. K., tekitades viimasele füüsilist valu ja kehavigastuse – ninaluu murru.

2. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat R. Kiviloo, kes palub maakohtu otsus tühistada ja K.F õigeks mõista. Apellandi põhiväited on järgmised.

2.1 toime hädakaitses. Kaitsja leiab, et KarS § 121 järgi kvalifitseeritud kuriteo pani K.F Kannatanu muutus joobes olles agressiivseks, K.F lükkas teda ning vigastuse võis kannatanu saada kukkumisest vastu voodit. K.F on tunnistatud süüdi üksnes kannatanu eeluurimisel antud ütluste alusel – kuid isikut ei saa tunnistada süüdi ainult tõendi põhjal, mida ei ole kohtus võimalik ristküsitluses kontrollida.

2.2 selgitanud, et 10.09.2006 temalt Süüdistuse osas KarS § 280 lg 1 järgi on K.F

Venemaal juhiluba ära ei võetud. Kaitsja leiab, et K.F-i süü ei ole seetõttu kahtlusteta tõendatud.

3. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni juurde. Prokurör vaidles sellele vastu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.

3

4. Esmalt lahendab kriminaalkolleegium küsimuse, kas apellatsioonimenetlus on võimalik viia läbi ilma süüdistatava osavõtuta ning vastab sellele jaatavalt.

Süüdimõistev lahend K.F-i suhtes tehti Harju Maakohtu 17. novembri 2009. a otsusega. Süüdistatav teavitas kohut soovist vaidlustada süüdimõistev kohtuotsus apellatsiooni korras, millest juhinduvalt kirjutas apellatsiooni tema kaitsja. Sellele eelnevalt oli muudetud K.F-i suhtes valitud tõkendit. Harju Maakohtu 17. juuni 2009. a määrusega asendati senine tõkend – vahistamine – tõkendiga elukohast lahkumise keeld. K.F

kinnitas seejuures kohtule, et ta on kättesaadav ühel järgmistest aadressidest: a) XXX XXX-XX XXXXXXX; b) XXXXXXXX X, XXXX X, XXXXXX X, XXXXX XXXXXXX.

Ringkonnakohus määras kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise 1. veebruarile 2010. a.

Kirjaliku kohtukutsega oli ringkonnakohtu istungile kutsutud ka süüdistatav K.F, millised

saadeti mõlemale süüdistatava poolt nimetatud aadressile 6. jaanuaril 2009. a. Postiasutuse

vahendusel tähtkirjana süüdistatavale K.F-ile edastatud kirjalikke kohtukutseid süüdistatav

vastu ei ole võtnud, kohtuistungile ta ei ilmunud ega ole teatanud kohtusse ilmumist takistavast mõjuvast põhjusest. Vastavalt KrMS § 128 lg-le 1 ei tohi aga K.F vastavalt valitud tõkendile lahkuda elukohast

ilma menetleja loata kauemaks kui üheks ööpäevaks. Kuivõrd süüdistatava poolt kohtule antud aadressidele saadetud kohtukutsed on jäänud tagajärjetuks, on alust arvata, et K.F rikub tema suhtes valitud tõkendit ning hoiab kuritahtlikult kohtumenetlusest kõrvale. Kohtule tagastatud kutsetel on seejuures märgitud, et isik ei ela nimetatud aadressil juba aastaid ning teisel juhul on tagastatud kutse hoiutähtaja möödumisel.

Kriminaalkolleegium leiab, et kirjeldatud situatsioonis on ringkonnakohtul võimalik lahendada kriminaalasi ilma süüdistatava osavõtuta KrMS § 334 lg 1 p 5 alusel, põhjendades seda järgmiselt.

5. Ühelt poolt tuleb kriminaalmenetluses tagada tõepoolest isikule võimalus ennast kaitsta ja

viibida oma kohtuasja arutamise juures. Teisalt peab aga arvestama ka menetluse ökonoomiat ja avalikku huvi, seda et kuriteole järgneks hukkamõist. Isiku õiguste tagamine riigi poolt peab olema

efektiivne - s.t riik peab kehtestama reaalselt toimiva mehhanismi, et isik saaks enda õigusi (sh protsessuaalseid garantiisid kriminaalmenetluses) realiseerida. Samas ei saa sellises riigi kohustuses näha absoluutset nõuet, et riik peaks isiku huvide tagamise nimel ohverdama kõik muud huvid ka olukorras, kus isik enda huvide paremast tagamisest huvitatud ei ole. Seega tuleb siin leida mõistlik tasakaal, milleks kehtivas kriminaalmenetluses isiku oma kohtuasja arutamisest osavõtu kontekstis on ringkonnakohtu hinnangul KrMS § 334 lg 1 p-s 5 sätestatud võimalus arutada apellatsiooni ilma süüdistatava osavõtuta, kui viimane hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale. Seejuures on ka Riigikohtu

kriminaalkolleegium leidnud, et juhul, kui isiku suhtes on valitud tõkendiks elukohast lahkumise keeld, võib juba selle tõkendi rikkumises näha kriminaalasja uurimisest kõrvalehoidumist (RKKKo 3-1-1-30-04).

6. ilmselgelt rikkunud tema suhtes valitud tõkendit - Käesoleval juhtumil on K.F

elukohast lahkumise keeldu. Sisuliselt tuleneb tagastatud kutsete põhistusest, et K.F esitas kohtule enda elukoha suhtes valeandmeid.

Seejuures tuleb silmas pidada ka apellatsioonimenetluse eripära. Esimese astme kohtus on

süüdistatava osavõtt menetlusest sisuliselt vältimatu, KrMS § 269 seab selles küsimuses üheselt

piirangud. KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaselt saab isikuta arutada kriminaalasja vaid siis, kui lisaks kohtust kõrvalehoidumisele on tuvastatav, et isik viibib ka väljapool Eesti Vabariigi piire. Selle sätte

tõlgendusest nähtub, et kui isik viibib Eestis, tuleb kasutada sisuliselt kohustuslikus korras isiku kohtusse toimetamise meetmeid – milleks on esmajoones sundtoomine ning kui see ei toimi, isiku tagaotsitavaks kuulutamine. KrMS § 334 lg 1 p 5 sellist lisatingimust aga ei sea, sätestades üksnes seda, et kriminaalasja võib apellatsioonikohus menetleda ka juhul, kui isik hoidub kõrvale kohtusse

4

ilmumisest. Seejuures ei sätesta seadus, et peaks rakendama vältimatult kõiki meetmeid, mis

tagaksid isiku osavõtu kohtumenetlusest. See tuleneb ka p-s 5 kirjeldatud Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi seisukohast. Kui kohtust kõrvalehoidumine on tõsikindlalt tuvastatav, võib apellatsioonikohus koheselt lahendada kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta. Isiku kohaoleku nõue oleks vältimatu ehk juhul, kui on kasutatud apellatsiooniõigust, mille tulemil

võib raskeneda isiku olukord; sellisel juhul on alust kasutada meetmeid isiku kohtusse toomise

tagamiseks. Käesolevat kaasust ei iseloomusta ka see. K.F-i suhtes on tehtud süüdimõistev

otsus, mõistetud karistuse on ta ka täielikult ära kandnud. Süüdistatav on küll avaldanud soovi

kohtuotsuse vaidlustamiseks, kuid pole teinud midagi selleks, et apellatsioonimenetlus saaks

toimuda tema osavõtul. Kohtule esitatud aadressidel ta tegelikkuses ei ela, ta on vahetanud enda

kontakte, mille tulemil ei ole süüdistatavaga ühendust saanud ka tema kaitsja. Eelnevast nähtub

üheselt, et K.F ei ole huvitatud enda kriminaalasja arutamisel osalemisest, rikkudes tema

suhtes kohaldatud tõkendit ning hoidudes kõrvale kohtusse ilmumisest. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et KrMS § 334 lg 1 p-le 5 tuginevalt saab arutada kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta.

7. Esitatud apellatsiooni osas leiab ringkonnakohus, et see on põhjendamatu ning tuleb jätta

rahuldamata. Maakohus on põhjalikult käsitlenud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis

ning nende alusel tõsikindlalt leidnud, et K.F on süüdi talle inkrimineeritud kuritegudes. Seejuures on täielikult põhjendatult avaldatud kannatanu I. K. kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 291 p 1 alusel, kuna nimetatud isik oli kohtumenetluse ajaks surnud. Juhindudes KrMS § 342 lg 3 p-st 2 ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks maakohtu asjassepuutuvaid argumente seetõttu täiendavalt korrata.

8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja § 342 lg 3 p-st 2 jätab Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Paavo Randma

Ivi Kesküla

Malle Preimer