2-18-104470/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Otsuse teatavaks tegemise aeg

4. oktoober 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-104470

Tsiviilasi

Bürookoristus OÜ hagi Red Group OÜ vastu põhivõla

5140,85 euro ja viivise saamiseks

Red Group OÜ vastuhagi Bürookoristus OÜ vastu

põhivõla 14 061,99 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21. juuni 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Red Group OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

Hagi osas 5634,29 eurot

Vastuhagi osas 14 061,99 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Bürookoristus OÜ (registrikood 14265370),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Naur

Kostja Red Group OÜ (registrikood 10695061),

lepinguline esindaja Marge Juur

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 21. juuni 2019. a otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Red Group OÜ kanda.

4. Määrata kindlaks Bürookoristus OÜ hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus

ning mõista Red Group OÜ-lt Bürookoristus OÜ kasuks välja apellatsiooniastme

menetluskulud 540 eurot.

5. Kohustada Red Group OÜ tasuma väljamõistetud menetluskuludelt Bürookoristus

OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

2 (9)

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Bürookoristus OÜ (hageja) esitas 5. märtsil 2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Red Group OÜ (kostja) vastu 4739,21 euro saamiseks. Võlgnik esitas

makseettepanekule vastuväite ja Harju Maakohus kohustas 20. aprilli 2018. a määrusega

hagejat hagi esitama.

2. Hageja esitas 7. mail 2018 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks

välja põhivõla 5140,85 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 82,51 eurot ja alates hagi

esitamisest kuni põhinõude täitmiseni põhivõlalt seadusjärgses määras viivise. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt osutas hageja alates 2017. a juulist kostjale suulise lepingu alusel

koristusteenuseid erinevates korterites ja bürooruumides. Lepingu sõlmimine ja selle

tingimused on tõendatud alates 2017. a juulist kuni detsembrini tasutatud arvetega ja samal

perioodil koostatud koristusaktidega.

Kostja jättis põhjendamatult tasumata 2018. a jaanuaris ja veebruaris osutatud teenuste eest

(arved nr 145, nr 146 ja nr 150) kokku 5140,85 eurot. Arved väljastati koristusaktide alusel.

Hageja taganes kostja esindajale 22. veebruari 2018 saadetud e-kirjaga kehtivalt lepingust,

kuna kostja võlga ei tasunud ja kostja suhtes alustati saneerimismenetlusega. Kostja esindaja

nõustus lepingu lõpetamisega samal kuupäeval.

Kostja leppetrahvi nõue on alusetu (sh esitatud hilinenult) ja tõendamata ning see tugineb

ebamõistlikult kahjustavatele tüüptingimustele. 2017. a juulis sõlmitud suuline leping lõpetati

poolte kokkuleppel.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Pooled sõlmisid kirjaliku töövõtulepingu, mille kostja allkirjastas 9. jaanuaril 2014. Hageja

jättis küll töövõtulepingu allkirjastamata, kuid aktsepteeris oma käitumisega selle tingimusi.

Algselt oli töövõtulepingus lepingu täitjana märgitud EPIMAX OSAÜHING, kuid

20. juulil 2017 asendati ta hagejaga. Seega reguleeris pooltevahelist võlasuhet kirjalik

töövõtuleping.

Hageja ütles töövõtulepingu üles alusetult ning rikkus töövõtulepingus kokkulepitud

ülesütlemise korda. Töövõtulepingu p 11.4 järgi võis lepingu üles öelda, teatades sellest teisele

lepingu poolele ette kirjalikult vähemalt 60 päeva. Lisaks oleks hageja pidanud seadusest

tulenevalt andma kostjale võla tasumiseks täiendava tähtaja. Kuna hageja ütles

22. veebruaril 2018 töövõtulepingu ette teatamata üles, tekitas ta kostjale sellega kahju. Kostja

pidi tööd tellima teistelt koristusteenuse pakkujatelt ning asendama hageja kätte jäänud

pesukomplektid. Töövõtulepingu rikkumisest tulenevalt on kostjal õigus nõuda ka

töövõtulepingu p-de 3.11, 6.3 ja 6.4 alusel leppetrahvi. Kahju hüvitamise ja leppetrahvi nõuded

hageja vastu on 17 394 eurot, mille kostja tasaarvestab hageja nõudega ning esitab ülejäänud

osas vastuhagi. Töövõtuleping ei sisalda tühiseid tüüptingimusi.

3 (9)

Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud

4. Kostja esitas 2. novembril 2018 Harju Maakohtule vastuhagi, milles palus mõista hagejalt

enda kasuks välja 14 061,99 eurot, sh kahju 7669,72 eurot ja leppetrahvi 9392,27 eurot.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Vastuhagi kohaselt sõlmiti poolte vahel 2013. a kirjalik töövõtuleping, mille alusel hageja

osutas

kostjale

koristusteenust.

Hageja

lõpetas

22. veebruaril 2018

töövõtulepingu

põhjendamatult, rikkudes p-s 11.4 kokkulepitud etteteatamise tähtaega, samuti seaduses

sätestatud lepingu ülesütlemise korda. Kostja pidi tellima tööd teistelt koristusteenuse

pakkujatelt. Lisaks ei tagastanud hageja töövõtulepingu alusel saadud kostja vara (92 rätiku- ja

voodipesukomplekti), mis tuli kostjal asendada. Eelnevat arvestades on kostjal õigus nõuda

kahju hüvitamist ja töövõtulepingu p-de 3.11, 6.3 ja 6.4 kohaselt leppetrahvi kokku 14 061,99

eurot. Kahju tekkimine oli hagejale ettenähtav ja see on põhjuslikus seoses tema käitumisega.

Hageja vastuväited vastuhagile

5. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Hageja vastuväidete kohaselt ei sõlmitud poolte vahel kirjalikku töövõtulepingut. Seetõttu ei

ole kostja viited töövõtulepingu punktidele asjakohased. Lisaks on kahju hüvitamise ning

leppetrahvi nõuded põhjendamata ja tõendamata ning esinevad alused nende vähendamiseks.

Maakohtu otsus

6. Harju Maakohus rahuldas 21. juuni 2019. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 5140,85 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 82,51 eurot

ja alates 8. maist 2018 kuni põhinõude täitmiseni põhivõlalt seadusjärgses määras viivise.

Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2910 eurot ja viivise menetluskuludelt

seadusjärgses määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni.

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle asjas järgmiste tähtust omavate asjaolude üle:

-

hageja osutas kostjale 2017. a juulist kuni detsembrini koristusteenuseid korterites ja

bürooruumides Tallinnas ja kostja tasus esitatud arvete eest;

-

hageja osutas kostjale korterite ja bürooruumide koristamise teenust ka 2018. a

jaanuaris ja veebruaris;

-

hageja esitas kostjale 2018. a jaanuaris osutatud teenuste eest arve nr 145 summas 600

eurot ja arve nr 146 summas 4126,78 eurot, millised kostja jättis tasumata;

-

hageja esitas kostjale 2018. a veebruaris osutatud teenuste eest arve nr 150 summas

414,07 eurot, mille kostja jättis tasumata;

-

hageja saatis kostjale 22. veebruaril 2018. a e-kirja, milles teatas teenuse osutamise

lõpetamisest;

-

pärast teenuse osutamise lõpetamist jäid hageja valdusesse koristatud korterites olnud

voodipesu ja käterätikud (pesukomplektid).

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on õigus nõuda

2018. a jaanuaris ja veebruaris esitatud arvete alusel 5140,85 euro ja viivise tasumist. Samuti

selle üle, kas hageja tasunõue on tasaarvestusega lõppenud ning kas kostjal on hageja vastu

kahju hüvitamise ja leppetrahvi nõue.

Maakohtu hinnangul ei anna kostja vastuväited (sh tasaarvestusavaldus) alust hagi rahuldamata

jätmiseks ja vastuhagi rahuldamiseks, kuna kostja ei põhistanud ega tõendanud, et poolte vahel

sõlmiti

kostja

esile

toodud

tingimustel

kirjalik

töövõtuleping.

Maakohus

viitas

võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg-tele 1 ja 2, § 11 lg-le 1, § 16 lg-le 1, § 20 lg-le 1, § 21 lg-le 1 ja

§ 158 lg-le 1.

4 (9)

Kostja esitas töövõtulepingu, mille on 9. jaanuaril 2014 digitaalselt allkirjastanud üksnes kostja

seaduslik esindaja. Töövõtulepingus on töövõtjana nimetatud EPIMAX OSAÜHING, mitte

hageja. Töövõtuleping küll sisaldab kostja viidatud leppetrahvide kokkuleppeid ja töövõtja

kohustuse teatada lepingu lõpetamisest 60 päeva ette, kuid hageja ei ole seda allkirjastanud.

Lisaks ei ühti töövõtuleping ja sellele lisatud hinnakiri hageja 2017. a juulist kuni detsembrini

koostatud aktide ja arvetega. Kuna kostja tasus arved, nõustus ta ühtlasi nendes kokkulepitud

tingimustega. Seega nähtub asjas kogutud tõenditest, et pooled ei lähtunud töövõtulepingus

märgitud tingimustest. Seda asjaolu kinnitab ka hageja esitatud EPIMAX OSAÜHINGU

31. novembri 2015. a hinnapakkumine kostjale Pronksi 3 koristamiseks. Kostja tasus selle

objekti koristamise eest vaatamata sellele, et töövõtulepingus sellist kokkulepet ei olnud.

Maakohus selgitas kostjale 11. veebruari 2019. a eelistungil, et kostja viidatud kirjaliku lepingu

sõlmimine poolte vahel ei ole tõendamata. Vaatamata kohtu selgitustele kostja oma väiteid

täiendavalt ei tõendanud.

Eelnevat ei muuda kostja esitatud poolte seaduslike esindajate vaheline e-kirjavahetus.

9. jaanuari 2014. a, 30. septembri 2016. a, 3. oktoobri 2016. a ja 20. juuli 2017. a e-kirjadest ei

saa järeldada, et hageja või tema õiguseellane EPIMAX OSAÜHING oleksid sõlminud

kostjaga töövõtulepingu tingimustel, mille allkirjastas töövõtulepingu projektina kostja

esindaja. Kuivõrd pooled ei sõlminud töövõtulepingut kostja väidetud tingimustel, ei saa kostja

vastuhagis tugineda hageja kohustusele teatada lepingu lõpetamisest 60 päeva ette. Samal

põhjusel ei saa kostja hagejalt nõuda leppetrahvide tasumist. Hageja väited ebamõistlikult

kahjustavate tüüptingimuste kohta tuleb jätta tähelepanuta.

Maakohus tuvastas, et 2018. a jaanuaris ja veebruaris osutas hageja kostjale koristusteenust

tähtajatu suulise käsunduslepingu alusel VÕS § 619 mõttes. Hageja väljastas nimetatud kuudel

koostatud koristusaktide alusel kostjale arved nr 145, 146 ja 150. Arvete nr 145 ja 146 tasumise

tähtaeg saabus 21. veebruaril 2019 ning arve nr 150 tasumise tähtaeg 15. märtsil 2019. Kostja

arveid tähtaegselt ei tasunud.

Maakohtu hinnangul lõppes pooltevaheline käsundusleping poolte kokkuleppel, kuna kostja

nõustus käsunduslepingu erakorralise ülesütlemisega. 21. veebruari 2018 kuupäevaga e-

kirjades viitas hageja kostja teatele majandustegevuse osalise lõpetamise ja saneerimise kohta

ning leidis, et see on piisav põhjus teenuse osutamise lõpetamiseks alates 22. veebruarist 2018.

Kostja aktsepteeris sama kuupäeva e-kirjas hageja soovi käsunduslepingu lõpetamiseks ega

viidanud kirjaliku lepingu sättele, mille kohaselt oleks hageja pidanud lepingu ülesütlemisest

60 päeva ette teatama. Samuti ei avaldanud kostja, et tal oleks seoses teenuse kohese

lõpetamisega tekkinud kahju või et ta sooviks hageja vastu esitada leppetrahvi nõudeid. Seega

leppisid pooled lepingu lõpetamises kokku. Lisaks märkis maakohus, et kuna poolte vahel ei

olnud sõlmitud kirjalikku töövõtulepingut, oli hagejal iseenesest õigus teatada lepingu

korralisest ülesütlemisest igal ajal (VÕS § 630 lg-d 1 ja 2).

Nõustuda ei saa kostja väitega, et hageja ütles käsunduslepingu üles põhjendamatult, sest võla

tasumise osas alles käisid läbirääkimised. Kostja 21. veebruari 2018. a e-kirjast sellist asjaolu

ei nähtu. Viidatud e-kirjas teavitab kostja hagejat üksnes oma raskest majanduslikust olukorras,

kuid ei tee ettepanekut maksegraafiku sõlmimiseks ega paku välja teisi lahendusi võla

tasumiseks. Lisaks nähtub hageja esitatud e-krediidinfo väljavõttest, et kostjal on

24. septembri 2018 seisuga maksuvõlg 968 eurot, millele lisandub intress. Sellises olukorras ei

pidanud hageja andma kostjale täiendavat tähtaega, vaid võis VÕS § 631 alusel lepingu üles

öelda ka erakorraliselt ning sõltumata asjaolust, et ühe arve maksetähtaeg ei olnud veel

saabunud. Kostja etteheited hagejale seoses käsunduslepingu rikkumisega ja täiendava tähtaja

andmata jätmisega ei ole ka asjakohased, kuna kostja nõustus erakorralise ülesütlemisega.

Maakohus leidis, et vaatamata 11. veebruari 2019 eelistungil tõendamiskoormise selgitamisele

jättis kostja oma vastuhagis esitatud kahju hüvitamise nõude põhjendamata ja tõendamata.

Maakohus viitas VÕS § 111 lg-le 1, § 127 lg-le ja § 132 lg-le 1. Kuna kostjal oli hageja ees

5 (9)

täitmata käsunduslepingust tulenev tasu maksmise kohustus, oli hagejal õigus hoida kostja

pesukomplekte enda valduses ning kostja nende asendamise vajadusest tulenev kahju

hüvitamise nõue on alusetu. Lisaks ei ole kostja tõendanud, mitu pesukomplekti jäi hageja kätte,

kui palju kostjal neid vaja oli ning ei arvestanud, et pesukomplektid olid kasutatud.

23. veebruaril 2018 poolte koostatud aktist ei nähtu, mitu pesukomplekti jäi hageja kätte, kuna

aktil seda märgitud ei ole. Osaühingu Carino Grupp 19. märtsi 2018 arvest ja Priceless Service

OÜ 2018. a aprillist kuni oktoobrini esitatud arvetest, ei saa järeldada, et kostjal tekkis vajadus

osta 92 pesukomplekti ega seda, et kostja need ka tegelikult ostis. Viidatud arvete tasumist ei

ole kostja tõendanud ning arvestades kodulehelt teatmik.ee Priceless Service OÜ kohta saadud

majandusnäitajaid, ei saanud äriühingul sellises koguses voodipesu olla, mida kostjale müüa.

Lisaks on Priceless Service OÜ-ga sõlmitud järelmaksuleping pesukomplektide ostmiseks

vastuolus kostja enda 4. aprilli 2018. a nõudekirjaga. Selles oli märgitud, et 3. aprilli 2018. a

seisuga oli 92 pesukomplekti asendatud ning selle maksumuseks luges kostja 5497 eurot ilma

käibemaksuta. Vastuhagi väidete kohaselt sõlmiti järelmaksuleping aga alles 9. aprillil 2018 ja

märgitud pesu ostmise summa on erinev.

Maakohus märkis täiendavalt, et hageja saatis menetluse ajal, s.o 22. märtsil 2019, kostjale akti

ja teatas kostjale, et viimasel on võimalik pesukomplektid hageja laoruumidest kätte saada.

Aktis märgitu järgi jäid hageja valdusesse lepingu lõpetamisel 53 tekikotti, 55 padjapüüri, 18

suurt lina, 12 väikest lina, 41 suurt ja 36 väikest rätikut. Seega ei ole hageja nõustunud, et tema

kätte jäi kokku 92 terviklikku pesukomplekti. Pealinnapesumaja OÜ 23. märtsil 2019 hagejale

saadetud e-kirja kohaselt on pesukomplektid väärtusetud ja kostja ei ole vastupidist tõendanud.

Seega ei ole kostja tõendanud, et ta kandis pesukomplektide kinnipidamise tõttu 4535,72 euro

ulatuses kahju.

Maakohtu arvates ei tõendanud kostja, et ta pidi lepingu lõppemise tõttu tasuma teistele

koristusteenuse pakkujatele 134 eurot. Priceless Service OÜ 7. märtsi 2018. a arve ei tõenda

erakorraliste koristustööde teostamist ega seda, et kostjal kulus erakorraliselt 134 eurot nende

objektide koristamiseks, mida seni koristas hageja. Arvest ei ole võimalik teha järeldusi

mistahes erakorraliste tööde kohta ning puuduvad viited nendele objektidele, mida varasemalt

koristas hageja.

Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja palus hüvitada õigusabikulud

2910 eurot tunnihinnaga 120 (ilma käibemaksuta). Hageja menetluskulude nimekirjas toodud

toimingud olid märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Hageja lepingulise esindaja

märgitud tunnihind on mõistlik. Kostja peab TsMS § 177 lg 4 järgi tasuma hüvitatavatelt

menetluskuludelt seadusjärgses määras viivist.

Apellatsioonkaebus

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi või saata asi maakohule uuesti

läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Koos apellatsioonkaebusega

esitas kostja taotluse täiendavate tõendite (poolte seaduslike esindajate 2013. a e-kirjad)

juurdevõtmiseks.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme ja

kohaldas materiaalõigust valesti, mistõttu leidis maakohus ekslikult, et poolte vahel ei ole

sõlmitud kirjalikku töövõtulepingut. Vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda 2013. a kirjaliku

töövõtulepingu tingimustest, mille kostja allkirjastas 9. jaanuaril 2014. Apellatsioonkaebusele

lisatud tõenditest on näha, et pooltevaheline töövõtusuhe toimis juba 2013. a, samuti on nendest

näha, kuidas selleni jõuti.

Maakohus järeldas valesti, et VÕS § 21 lg 1 alusel ei saa lugeda, et hageja nõustus kirjalike

töövõtulepingu tingimustega, kuna ta avaldas soovi lepingutingimuste muutmiseks. Viidatud

säte räägib lepingu olulistest muudatustest. 3. oktoobri 2016. a ja 20. juuli 2017. a e-kirjades

6 (9)

kinnitas hageja, et aktsepteerib 2013. a töövõtulepingu tingimusi ega soovinud neid oluliselt

muuta.

Maakohus tuvastas valesti, et töövõtuleping ja sellele lisatud hinnakiri ei ühti hageja 2017. a

juulist kuni detsembrini koostatud aktide ja arvetega. Töövõtulepingu lisas kokkulepitud

teenuse osutamise hind ja muud tingimused olid pooltevahelise suhte aluseks.

Maakohus heitis kostjale põhjendamatult ette seda, et töövõtuleping ei ole hageja poolt

allkirjastatud. Kuna hageja aktsepteeris töövõtulepingu tingimusi aastaid ja kostja oli palunud

tal selle allkirjastada, oleks hageja pidanud lepingutingimustega mittenõustumisel kostjat

sellest teavitama. Hageja vaidlustas kirjaliku töövõtulepingu sõlmimise alles kohtumenetluses

pahatahtlikult.

Maakohus leidis ekslikult, et asjas omas tähtust, et töövõtulepingu pooleks on EPIMAX

OSAÜHING. Tegemist oli hageja eelmise äriühinguga, kelle lepingu soovis hageja ise üle

võtta, kinnitades kostjale, et sellest ei muutu midagi. Seega kehtis töövõtuleping poolte vahel

samadel tingimustel edasi. Kuna hageja menetluses esitatud väited seoses EPIMAX

OSAÜHINGUGA olid vastuolulised, ei oleks maakohus tohtinud neid arvesse võtta ega

EPIMAX OSAÜHINGU 10. novembri 2015. a hinnapakkumist tõendina hinnata. Lisaks ei

tõenda viidatud hinnapakkumine, et poolte vahel ei olnud lepingut, vaid seda, et pooled võisid

pärast töövõtulepingu sõlmimist hinnakirja kui lepingu lisa e-kirja teel hiljem muuta. Hageja ei

tõendanud menetluses poolte vahel teistsuguseid suulisi kokkuleppeid.

Maakohus tuvastas valesti, et kostja nõustus lepingu lõpetamisega. Kostja oli sunnitud

arvestama hageja poolse lepingu lõpetamisega, sest teenust enam ei osutatud. Maakohus ei ole

põhjendanud, miks ta need kostja väited ja tõendid hindamata jättis.

Maakohus leidis valesti, et kostja kahju hüvitamise nõue on põhjendamata ja tõendamata.

Lisaks jättis maakohus täitmata oma selgitamiskohustuse. Vaidlust ei ole selles, et hageja pidas

kinni kostja 92 pesukomplekti, mis tuli majutusteenuse osutamiseks asendada. Seega oli kostja

kahju hüvitamise nõue põhjendatud vähemalt osaliselt. Maakohtu järeldus, et kostja esitatud

arved kahju suuruse tõendamiseks on fiktiivsed, ei rajane usaldusväärsel tõendil, sest teatmik.ee

on suvaline veebileht. Hageja käitumine kinnipidamisõiguse teostamisel oli vastuoluline ja

pahatahtlik. Maakohus ei põhjendanud, miks ta selle kostja väitega ei nõustunud. Kostja oleks

saanud esitada veel tõendeid kahju tekkimise ja selle suuruse kohta.

Maakohus jättis menetluskulud põhjendamatult kostja kanda ja mõistis menetluskulude hüvitise

välja liiga suures ulatuses ega arvestanud kostja vastuväidetega nende suurusele.

Vastus apellatsioonkaebusele

8. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Maakohtu otsus hagi rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata jätmise osas on ringkonnakohtu

hinnangul seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks

korrata (TsMS § 654 lg 6).

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et kostja on

apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja

arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on otsuses kostja

esile toodud asjaolusid analüüsinud ja põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja esitatud faktiliste

väidetega ning analüüsinud kõiki esitatud tõendeid (TsMS § 442 lg 8). Ringkonnakohus ei ole

7 (9)

asja materjalide põhjal apellatsioonkaebuses väidetud õigusnormide olulisi rikkumisi

tuvastanud.

10. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme.

Maakohus on 11. veebruari 2019. a eelistungil täitnud TsMS § 392 lg-st 1 tulenevad

eelmenetluse ülesanded (I kd, tl-d 177-179). Maakohus on nõuetekohaselt selgitanud pooltele

tõendamiskoormist. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole

esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2).

11. Maakohus tuvastas, tuginedes võlaõigusseaduses sätestatud lepingu sõlmimise sätetele

(VÕS § 9 lg 1, § 16 lg 1, § 20 lg 1 ja § 21 lg 1), et poolte vahel on sõlmitud suuline leping.

Kostja väited kirjaliku lepingu või kirjalikku taasesitamist võimaldava lepingu sõlmimise kohta

ei

leidnud

maakohtu

hinnangul

tõendamist.

Kui

kostja

tugines

konkreetsetele

lepingutingimustele, pidi ta tõendama, et pooled on sellistel tingimustel lepingu sõlminud

(TsMS § 230 lg 1). Maakohus hindas poolte esindajate e-kirju ja leidis, et nendest ei saa

järeldada, et hageja või tema õiguseellane oleksid sõlminud kostjaga lepingu tingimustel, mis

on kostja poolt allkirjastatud 9. jaanuaril 2014 (I kd, tl-d 108-112). Maakohus hindas kostja

poolt esitatud lepingu projekti lisaks 1 olevat hinnakirja ja tuvastas, et hinnakiri ei ühti hageja

koostatud aktidega. Kostja on 11. veebruari 2019. a eelistungil võtnud omaks, et aktid on

koostatud vastavalt kokkuleppele ning töö teostamisele ja hinnale tal vastuväiteid ei ole (vt

eelistungi protokoll; I kd, tl 178). Asjaolu, et hinnakiri veidi erines, on kostja ka ise möönnud,

mistõttu ei tõenda see dokument kostja väiteid.

Lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid on maakohus põhjalikult käsitlenud otsuse p-des 73-

83. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud

menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti

kohaldanud materiaalõigust. Uute dokumentaalsete tõendite vastuvõtmisest (2013. a e-kirjad)

ringkonnakohus 28. augusti 2019. a määrusega keeldus (II kd, tl-d 16 ja pöördel).

12. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti kohaldanud pooltevahelisele võlasuhtele

käsunduslepingu sätteid (VÕS § 619). Maakohus tuvastas, et hageja soovis kostjaga sõlmitud

tähtajatu käsunduslepingu erakorraliselt üles öelda ning kostja nõustus sellega. Kostja

seadusliku esindaja 22. veebruari 2018. a e-kirja ei saa teisiti tõlgendada (I kd, tl 76). Nimetatud

e-kirjas kostja esindaja kirjutab, et: „Vastavalt sinupoolsele soovile aktsepteerin käesolevaga

meievahelise lepingu lõpetamise.“ Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 71 esimese lause

järgi kindlale isikule tehtud tahteavaldus loetakse tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi.

Lepingu lõpetamisega seotud asjaolusid on maakohus põhjalikult käsitlenud otsuse p-des 87-

93. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ning leiab, et tõendite hindamisel ei ole

maakohus rikkunud menetlusõiguse norme ning on asjaolule õigusliku hinnangu andmisel

õigesti kohaldanud materiaalõigust.

13. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.

Kuna kostja nõustus lepingu erakorralise ülesütlemisega, siis sellest tulenevad kostja nõuded

on alusetud. Hageja nõue ei saanud lõppeda tasaarvestusega ning maakohus on õigesti hagi

rahuldanud (VÕS § 186 p 2).

14. Maakohus on õigesti jätnud kostja vastuhagi rahuldamata. Maakohus on esmalt leidnud, et

kostja kahju hüvitamise nõue on välistatud VÕS § 111 lg 1 alusel ning samuti, et kahju nõuded

on tõendamata. Kolleegium nõustub mõlema järeldusega.

Maakohus ei ole eeltoodud asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud ning

tõendite hindamine on kooskõlas TsMS-is sätestatule (TsMS § 232 lg 1). Maakohtule ei saa

ette heita selgitamiskohustuse täitmata jätmist. Kostjale oli arusaadav, et hageja vaidles kahju

hüvitamise nõude eeldustele, sh kahju tekkimisele, vastu ning kõiki kahju hüvitamise nõude

aluseks olevaid asjaolusid pidi tõendama kostja (vt hageja 29. novembri 2018. a

8 (9)

menetlusdokumendi p 2.4; I kd, tl 172; eelistungi protokoll; I kd, tl 178). Tulenevalt TsMS § 5

lg 2 teisest lausest määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et leppetrahvi nõuete esitamiseks puudus kostjal

õiguslik alus. Selleks, et leppetrahvi nõuda, peab poolte vahel olema kehtiv leping, mis sisaldab

tingimust, et lepingut rikkunud lepingupool on kohustatud maksma kahjustatud lepingupoolele

lepingus määratud rahasumma (VÕS § 158 lg 1).

15. Hageja põhinõude rahuldamisel on maakohus kostjalt välja mõistnud viivise. Vaidlustades

maakohtu otsuse täies ulatuses, ei ole kostja viivise suurusele ega arvestusele sisulisi

vastuväiteid apellatsioonkaebuses esitanud (TsMS § 651 lg 1).

16. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja TsMS § 178 lg 1 alusel maakohtus kindlaks

määratud hüvitatavate menetluskulude suuruse. Kostja arvates peavad hageja kulud olema

poole väiksemad (I kd, tl 198).

Maakohus jättis õigesti TsMS § 162 lg-st 1 tulenevalt menetluskulud kostja kandaja ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja lepingulise esindaja kulud 2910 eurot ning VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud viivise. Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja väited alust hüvitatavate

menetluskulude suuruse muutmiseks.

Vastuseks apellatsioonkaebuses toodud väidetele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei

ületanud menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ega rikkunud TsMS § 175 lg 1.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse

eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme

kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem

praktika).

Maakohus on kostja lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust analüüsinud.

Maakohtu hinnang põhineb reaalselt menetluses tehtud toimingutel ning maakohus on

märkinud, et menetluskulude nimekirjas toodud toimingud ja nende teostamisele kulunud aeg

24,25 tundi on põhjendatud ning kooskõlas vaidluses toimunuga. Samuti nõustub kolleegium

maakohtu seisukohaga, et esindaja tunnitasu 120 eurot on mõistlik ja kooskõlas vaidluse

keerukusega.

17. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest

tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS

§ 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja esitas menetluskulude kohta nimekirja, mille kohaselt osutati talle ringkonnakohtu

menetluses õigusteenust kokku 4,5 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta).

Seega nõuab hageja kostjalt 540 euro menetluskulude hüvitamist. Menetluskulud tulenesid

apellatsioonkaebusega tutvumisest ja vastuse koostamisest. Arvestades menetlustoimingute ja

-dokumentide mahtu ja asja keerukust, on hageja lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 lg 1

esimese lause järgi vajalik ja põhjendatud. Hageja esindaja tunnitasu on vajalik ja põhjendatud

ning ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja on kinnitanud, et ta on

käibemaksukohustuslane ja saab õigusteenuselt käibemaksu tagasi.

Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja taotlusel tema kasuks välja mõista

hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

9 (9)

18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest