2-15-17995/78 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

4. oktoober 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-15-17995

Tsiviilasi

Andrese Dekoori OÜ hagi XX vastu kahju hüvitamise

nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 25. septembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

43 944,03 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Andrese Dekoori OÜ (registrikood

11328134), lepingulised esindajad advokaadid Dmitri

Teplõhh ja Vitali Šipilov

Kostja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXX),

lepingulised esindajad advokaadid Maire Arm ja Erki

Siht

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 2. septembril 2019, millel osalesid kostja

XX ja poolte lepingulised esindajad

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 25. septembri 2018 otsus tühistada.

2. Teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

3. Tühistada Harju Maakohtu 16. mai 2017 määrusega rakendatud hagi tagamise

abinõu, st kustutada kinnistusraamatu registriosa nr 17381001 neljandasse jakku

Andrese Dekoori OÜ (registrikood 11328134) kasuks kantud kohtulik hüpoteek

summas 59 848,52 eurot.

4. Käesoleva otsuse jõustumisel tagastada kostjale üleandmise-vastuvõtmise akt

kuupäevaga 3. oktoober 2012 (ühel lehel), millel on käsikirjaline kuupäev

5. oktoober 2012 ja pöördel on käesolevas kohtumenetluses vaidlusaluseks osutunud

allkirjaga kinnitus samuti kuupäevaga 5. oktoober 2012.

5. Apellatsioonkaebus rahuldada.

6. Kõik senised menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

2 (13)

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Andrese Dekoori OÜ (hageja) esitas 30. novembril 2015 Harju maakohtule hagi XX

(kostja) vastu kahju hüvitamise nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise

41 050 eurot ja viivise kahjuhüvitiselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras

alates 30. novembrist 2015 kuni hüvitise tasumiseni.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

kostja oli hageja juhatuse liige ajavahemikul 13. detsember 2011 – 4. oktoober 2012

(edaspidi: kostja ametiaeg). Sel ajal tegutses hageja aktsiaseltsina. Samal ajal oli kostja

ka ainuosanik ja juhatuse liige Mervelon Investeeringute OÜ-s (edaspidi: Mervelon);

-

hageja sõlmis Merveloniga laenulepingud nr 7/2/2012 (edaspidi: laenuleping I) ja

13/2/2012 (edaspidi: laenuleping II, koos: laenulepingud), mille järgi sai laenu kokku

50 000 eurot. Mõlema lepingu kohaselt oli intress 20% aastas ja viivis 0,5% päevas;

-

laenulepingute sõlmimisel esindas Merveloni kostja ja hagejat nõukogu liige CC,

vältimaks olukorda, kus mõlemat lepingupoolt esindanuks üks isik (kostja);

-

kostja kandis laenusummast teatava osa (32 000 eurot) hagejale üle oma isiklikult

arveldusarvelt. Laenulepingute hagejapoolse täitmisega tegeles kostja, kes hageja

nõukogu ega aktsionäre täitmisega seotud asjaoludest ei teavitanud;

-

laenulepingu I järgi oli laenu tagastamise tähtpäev 7. aprill 2012 ja laenulepingu II

järgi 13. aprill 2012. Laenu põhiosa tagasimaksed tehti laenulepingu I järgi alles

19. septembril 2012 ja laenulepingu II järgi 20. septembril 2012. Seega maksti laenud

tagasi enam kui kolm kuud ettenähtust hiljem;

-

viivitusest laenude tagastamisel teadis ainult kostja. Hageja oli kõnealusel ajal ka

muudest laenudest tulenevad kohustused. Tehniliselt toimus laenude haldamine

selliselt, et hageja raamatupidaja saatis kostjale igal nädalal andmed ja kostja valis,

millise lepingu alusel tagasimakseid tehakse. Laenulepingute põhiosa tasumist

nimekirjas ei kajastatud. Seega ei olnud laenulepingute põhiosade tagasimaksmise

asjaolud ja vastav viivitus hageja raamatupidajale teada;

-

viivitusest tulenevalt esitas Mervelon hagejale 26. septembril 2012 arve laenulepingute

alusel viivise (41 050 eurot) tasumiseks maksetähtpäevaga 1. oktoober 2012. Arve sai

kätte kostja kui hageja juhatuse liige, hageja nõukogu liikmed ja aktsionärid ei olnud

arvest ega Merveloni viivisenõudest teadlikud;

-

Mervelon saatis 3. ja 23. oktoobril 2013, st enam kui aasta pärast arve maksetähtaja

möödumist, hagejale meeldetuletused arve tasumiseks, millest hageja nõukogu

liikmed, uus juhatuse liige ja aktsionärid said esmakordselt teada viivsenõude

olemasolust. Meeldetuletused allkirjastas kostja;

3 (13)

-

Mervelon pöördus 28. aprillil 2014 hageja vastu laenulepingutest tuleneva viivise-

nõudega kohtusse (tsiviilasi nr 2-14-17582). Ringkonnakohtu jõustunud otsusega

rahuldati hagi täielikult ja mõisteti hagejalt Merveloni kasuks välja 41 050 eurot;

-

kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi, eelkõige lojaalsuskohustusest tulenevat

teavitamis- ja huvide konflikti vältimise kohustust ning hoolsuskohustusest tulenevat

kohustust minimeerida ühingu kahjumit. Juhul, kui hageja nõukogu ja/või aktsionärid

oleksid teadnud hagejat ähvardavast suurest viivisenõudest, ei oleks nad lasknud sel

tekkida. Kohustuste rikkumisega tekitas kostja hagejale kahju, mis väljendub hagejalt

Merveloni kasuks välja mõistetud 41 050 euros.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kostja ei rikkunud teavitamiskohustust;

o

laenulepingud allkirjastas hageja poolt CC, kellele kuulus ühtlasi 35% hageja

aktsionäri Andrese Grupi Aktsiaseltsi (edaspidi: AG) aktsiatest. Seega pidi nii

hageja üldkoosolek kui ka hageja nõukogu olema teadlik laenulepingute tähtajast

ja võimalikust viivisenõudest juhul, kui lepinguid ei täideta tähtaegselt;

o

hageja ja AG vahel oli sõlmitud raamatupidamisteenuse osutamise leping, mille

kohaselt osutas AG hagejale täiemahulist raamatupidamisteenust, mille hulka

kuulusid maksuarvestused, aruandlus, aruannete koostamine jne. Seega olid

hageja aktsionär ja üldkoosolek teadlikud hageja finantsseisust ja ühtlasi

laenulepingute tähtajaks täitmata jätmisest;

o

lisaks osutas AG hagejale ka juhtimis-, üldjuhtimis-, konsultatsiooni- ja

finantsteenust. Hageja nõukogu kolmest liikmest olid kaks (CC ja YY) kaasatud

äriühingu

igapäevasesse

juhtimisse,

osutades

AG

kaudu

igakuiselt

juhtimisteenust. Seega oli kogu ettevõtte raamatupidamine ja finantsjuhtimine AG

kontrolli all. Hageja ja AG nõukogude koosseisud olid ja on samad. Nii AG kui

seeläbi ka hageja nõukogu tegelesid igapäevaselt hageja finants- ja

raamatupidamisküsimustega, mistõttu ei saa väita, et hageja üldkoosolekul ja

nõukogul puudus teadmine laenulepingute täitmise tähtaegadest ning võimalikust

viivisenõudest;

-

kostja ei rikkunud huvide konflikti vältimise kohustust;

o

Merveloniga laenulepingute sõlmimine oli kõikide juhatusest kõrgemalseisvate

organite (nõukogu ning kaudselt ka üldkoosoleku) poolt heaks kiidetud;

o

hagejal puudusid piisavad vahendid laenukohustuste tähtaegseks täitmiseks. Kui

kostja asunuks laenulepinguid tähtaegselt täitma (vältimaks viivisenõude teket),

pidanuks ta esitama piisava vara puudumise tõttu pankrotiavalduse ning paluma

kohtult pankroti väljakuulutamist. Taoline käitumine ei oleks olnud hageja

huvides;

o

kostja lähtus rahavoogude juhtimisel printsiibist, kus töötajate palgad ja hankijate

arved makstakse esimeses järjekorras ja võimalusel õigeaegselt, ning aktsionäride

(AG ja Mervelon) esitatud arved tasutakse ja muud kohustused nende suhtes

täidetakse viimases järjekorras. Seeläbi järgis kostja ilmselgelt korraliku ettevõtja

hoolsuskohustust;

o

kostja ei tegutsenud enda isiklikes huvides. Kuna laenud olid tagamata ja nende

tagastamise tähtpäevaks olid hagejal selged likviidsusprobleemid, olnuks kostjale

igati sobiv mõlema laenu tähtaegne tagastamine;

-

kostja ei rikkunud hea usu põhimõtet. Hageja nõukogu ja AG olid laenulepingud heaks

kiitnud ja nende sõlmimist ka soovinud, toomaks hageja välja raskest majanduslikust

olukorrast;

4 (13)

-

kostja ei rikkunud hoolsuskohustust. Hagejal puudus vaba raha Merveloni

laenukohustuste tähtaegseks täitmiseks ja kostja tegi kõik endast oleneva täiendavate

rahaliste vahendite saamiseks. Kostja taotles mais 2012 erinevatelt pankadelt

täiendavat krediiti. Ühtlasi lähtus juhatus maksete tegemisel ettevõtluses tavapäraselt

kasutatavatest prioriteetidest, mille kohaselt esimesena tasuti alati õigeaegselt

krediidiasutuste arved (sh faktooritud arved hankijatelt). Järgnesid töötajate töötasud ja

alles seejärel muud kohustused. Viimaste prioriteetidena käsitleti kohustusi

aktsionäride ees. Kuivõrd juhatuse liikme hoolsuskohustuse täitmise sisuks oli hageja

kasumi maksimeerimine ja kahjumi minimeerimine, tegi kostja kõik endast oleneva

ettevõtte maksevõime säilitamiseks;

-

kostja ei ole hagejale kahju tekitanud. Hageja eelmine juhatuse liige CC andis

detsembris 2011 kostjale juhtimiseks üle kahjumit teeniva ja negatiivse omakapitaliga

ettevõtte. Kostja muutis hageja kasumlikuks, jätkusuutlikuks ja arenevaks ettevõtteks.

Mervelon oli kõige keerulisematel aegadel hageja suurim võlausaldaja ning just tänu

Merveloni antud tagatiseta laenudele ja juhatuse liikme tegutsemisele oli võimalik

hageja raskest majanduslikust olukorrast välja tuua. Hageja maksevõime oluline

paranemine oli võimalik tänu kostja asjatundlikule juhtimisele, mistõttu ei saa kõnelda

kostja poolt hagejale tekitatud kahjust. Hagejale väidetavalt tekkinud kahju ja kostja

tegevuse vahel puudub põhjuslik seos;

-

hageja juhatuse liige AA (menetluses kasutatud ka perekonnanime kirjaviisi A), kes oli

ühtlasi AG juhatuse liige, allkirjastas 5. oktoobril 2012 kinnituse selle kohta, et hagejal

puuduvad kostja vastu nõuded ja pretensioonid (edaspidi: vaidlusalune kinnitus). Isegi

juhul, kui kostja oleks hagejale kahju tekitanud, puudub hagejal õiguslik alus nõuete

esitamiseks neist loobumise tõttu.

3. Hageja leidis, et kostja ei saa tugineda vaidlusalusele kinnitusele, sest sellele pole alla

kirjutanud AA. Lisaks väitis hageja, et kui kinnitus ka oleks ehtne, siis on see VÕS § 106 lg 2

alusel tühine, sellega pole sisuliselt ega ajaliselt hõlmatud vaidlusalune kohustus ning hea usu

põhimõtte järgi ei saa kostja kinnitusele tugineda.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas hagi 25. septembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud

jättis maakohus kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud:

-

kostja oli oma ametiajal hageja juhatuse ainus liige ja kutsuti juhatusest tagasi nõukogu

1. oktoobri 2012 otsusega;

-

hageja ja Mervelon sõlmisid 10. veebruaril 2012 laenulepingu I, mille alusel laenas

Mervelon hagejale 40 000 eurot; laenu tagastamise ja intressi tasumise tähtpäev oli

7. aprill 2012, aga hageja tagastas laenu 19. septembril 2012;

-

hageja ja Mervelon sõlmisid 23. veebruaril 2012 laenulepingu II, mille alusel laenas

Mervelon hagejale 10 000 eurot; laenu tagastamise ja intressi tasumise tähtpäev oli

13. aprill 2012, aga hageja tagastas laenu 20. septembril 2012;

-

laenulepingute kohaselt oli Mervelonil õigus nõuda viivist määraga 0,5% päevas;

-

Mervelon esitas 26. septembril 2012 hagejale arve laenulepingutest tuleneva viivise

(41 050 eurot) tasumiseks maksetähtpäevaga 1. oktoober 2012. Hageja arvet ei

tasunud. Kostja saatis 3. ja 23. oktoobril 2013 hagejale meeldetuletused;

-

ringkonnakohtu 31. märtsi 2015 otsusega mõisteti hagejalt Merveloni (vaidlustatud

otsuses ekslikult kostja) kasuks välja laenulepingutest tulenev viivis 41 050 eurot.

5 (13)

4.2. Maakohus

tuvastas

lisaks, et

kostja

hageja juhatuse liikmena

ei

täitnud

teavitamiskohustust ega teavitanud hageja aktsionäre laenulepingute alusel tagasimaksete

saabumise tähtajast ja selle ületamisest. Maakohtu hinnangul oli kostjal tulenevalt äriseadustiku

(ÄS) § 306 lg-st 3 kohustus teavitada hageja nõukogu hageja majandustegevusest ja

majanduslikust olukorrast, sh laenulepingute alusel tagasimaksete tähtajast ja selle ületamisest.

4.2.1. Laenulepingute sõlmimist, millega hageja kohustused suurenesid vastavalt 7,32% ja

1,83% võrra, ei saa pidada tavapärasest majandustegevusest väljuvaks. Hagejal oli 2012. aastal

mitmeid erinevaid laenukohustusi erinevate võlausaldaja ees. Seega ei olnud laenulepingute

sõlmimine 2012. aastal hageja jaoks tavapäratu.

4.2.2. Laenulepingud allkirjastas hageja nimel CC, aga sellest ei saa järeldada, et hageja

nõukogu oli lepingute täitmise tähtaegadest teadlik. Laenulepingute allkirjastamine ei tähenda

automaatselt, et CC pidi meeles pidama lepingute tähtaegu, intressimäära, viivisemäära jms.

CC ülesanne ei olnud laenulepingute tagastamistähtaegade jälgimine ja nende üle detailse

kontrolli teostamine. Kostja esitatud e-kirjavahetus ei tõenda, et hageja nõukogu oleks jälginud

hageja igapäevast majandustegevust. Kirjavahetusest nähtuvalt pidas AA kostjaga kirjavahetust

AG nimel, mitte hageja nimel. Samuti ei tõenda AG 31. augusti 2012 ülevaade hageja tähtajaks

tasumata võlgadest, et hageja nõukogu oli laenulepingute alusel tagasimaksetega viivitamisest

teadlik, sest dokumendis puuduvad viited vaidlusalustele laenulepingutele. Ka tsiviilasjas nr 2-

13-42730 CC antud ütlustega ei saa tõendada asjaolu, et ta oli laenulepingute tähtaegadest

teadlik. Ütlustest nähtuvalt pidas CC kostjaga hageja nimel läbirääkimisi tõstuki rendi osas.

4.2.3. Asjakohatu on kostja väide, et hageja nõukogu liikmed omasid juurdepääsu hageja

arvelduskonto andmetele ja ilmselgelt jälgisid neid andmeid korrapäraselt, millest järeldub, et

hageja nõukogu liikmed pidid laenulepingute tähtaegadest teadlikud olema. Hageja

rahavoogude tabelist nähtuvalt on selles kajastatud Mervelonile tasumisele kuuluvaid

intressimakseid kuni augustini 2012. Seega ei saanud hageja nõukogu liikmed eelnimetatud

rahavoogude tabeli alusel kuidagi järeldada, et laenulepingute tähtaeg on möödunud.

4.2.4. Tõendamata on kostja väide, et laenulepingute tekstid koostasid CC ja/või AA või

nende poolt volitatud isikud. Lisaks on alusetu väide, nagu pidanuks hageja aktsionärid ja

nõukogu laenude tagastamisega viivitamisest teadma läbi AG. Hageja igapäevase

raamatupidamisega tegeles LL, kes kuulati tunnistajana üle 3. aprilli 2018 kohtuistungil. LL

selgitas, et hageja nõukogu tema igapäevasesse töösse ei sekkunud ega jaganud korraldusi, ta

lähtus kostja juhistest, kes korraldas laenude tagastamist. Seega pidi hageja nõukogu omal

algatusel korraldusi andma vaid siis, kui tal oli alust kahtlustada, et sekkumine on vajalik.

4.3. Maakohus tuvastas ka, et kostja rikkus hageja raamatupidamise korraldamise kohustust.

Kuivõrd raamatupidamise kohustuse rikkumine on karistusseadustiku § 381¹ alusel karistatav,

siis on raamatupidamise kohustuse rikkumine raske juhtimisviga.

4.3.1. LL selgitas, et temal laenulepinguid ei olnud. Igapäevaselt laenude tagastamise

korraldusi jagas kostja, kellelt LL sai andmeid laenude ja nende tagastamise kohta.

Laenulepingud sai LL alles 2013. aasta oktoobri algul koos viivisenõudega. Enne

oktoobrit 2013 ei olnud ta teadlik, et laenud ei ole tähtaegselt tagastatud, kuna temale

teadaolevalt tasuti laenu intresse tähtaegselt.

4.3.2. Lisaks nähtub hageja konto väljavõtetest, et kostja teostas hageja nimel Mervelonile

7. märtsist kuni 7. septembrini 2012, st pärast laenutähtaja lõppu, regulaarseid intressimakseid.

Kostja väide, et hageja nõukogu ja aktsionärid olid sõlminud vastava kokkuleppe, on

tõendamata ja paljasõnaline.

4.4. Maakohtu hinnangul rikkus kostja ka lojaalsuskohustust, eelistades hageja huvidele

Merveloni huve, mille osanik ja juhatuse liige kostja oli samal ajal. Selle asemel, et korraldada

laenulepingute tähtaegne täimine ja teavitada hageja nõukogu viivisenõude tekkimisest, hoidis

6 (13)

kostja olukorda hageja eest saladuses, luues sel viisil võimaluse Merveloni viivisenõude

suurenemiseks.

4.4.1. Kostja oli laenulepingute täitmise tähtaegadest ja viivisemäära suurusest teadlik, kuid

lasi tekkida olukorral, kus hageja oli laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmisega

viivituses enam kui 5 kuud. Hageja selgitustest nähtuvalt sõlmisid hageja ja Mervelon lisaks

vaidlusalustele laenulepingutele veel kolm suulist laenulepingut. Kuigi need kolm laenu anti

hiljem kui vaidlusalused laenud, tagastati need tähtaegselt. See näitab, et kostja tegutses

Merveloni huvides, kuivõrd ta soovis tekitada endaga seotud äriühingule võimalikult suure

viivisenõude ja valis selleks kõige kõrgema viivisemääraga lepingud.

4.4.2. Kostjapoolseks lojaalsuskohustuse rikkumiseks tuleb pidada ka seda, et korraldades

hageja juhatuse liikmena hageja raamatupidamist, teostas ta hageja nimel Mervelonile pärast

laenutähtaja lõppu jätkuvalt intressimakseid. Kostja väide, et intressimaksete tegemises leppisid

hageja nõukogu ja aktsionärid kokku, on paljasõnaline ja tõendamata. Vastavat kokkulepet

kohtule ei esitatud.

4.5. Maaohus tuvastas veel, et kostja rikkus hoolsuskohustust. Kuivõrd kostja oli

laenulepingute tähtaegade rikkumisest ja viivisenõude tekkimisest, samuti viivisemäärast ning

viivisenõude suurusest teadlik, oleks ta pidanud hageja nõukoguga laenude tagastamise

võimalusi arutama, hoolimata sellest, mida kostja hageja nõukogu teadlikkusest arvas.

Paljasõnaliseks jäid kostja väited, et laenulepingute tähtaegselt tagastamata jätmine oli nõukogu

ja hageja emaettevõtte poolt heaks kiidetud ning kõrgemate juhtorganite poolt soovitud.

Asjaolu, kas hagejal oli aprillis 2012 rahalisi vahendeid vaidlusaluste laenulepingute täitmiseks

või mitte, ei vabasta kostjat hageja nõukogu teavitamiskohustusest.

4.6. Maakohtu hinnangul avaldub 41 050 euro suuruses viivisenõudes hagejale tekkinud

kahju. Nimetatud nõue tuvastati ringkonnakohtu 31. märtsi 2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-

17582 ja see on hageja kohustus Merveloni ees. Nimetatud kohustus vähendab hageja vara.

4.6.1. Laenud tagastati septembris 2012 kostja korraldusel ja sellega ei kaasnenud hageja

maksejõuetust. Kostja on ka esile toonud, et hageja majandusnäitajad paranesid 2012. aastal

märkimisväärselt. Hageja 2012. aasta majandusaasta aruandest ei nähtu, et hageja majanduslik

seis oli nii halb, et tal polnud võimalik leida vahendeid võla õigeaegseks tasumiseks. Seega on

alusetud kostja väited, et hagejal ei olnud nagunii mingisuguseid võimalusi laenude tähtaegseks

tagastamiseks ja hageja olukord ei oleks mingil viisil tekkinud olukorrast erinenud. Kostja

väide, et AG ei oleks hagejale laenude tagastamiseks täiendavaid rahalisi vahendeid andnud,

on paljasõnaline ja tõendamata. Kostja ei tõendanud, et laenulepinguid rikuti teadlikult ja hageja

majanduslikku kasu silmas pidades ning tegemist oli hageja kaalutletud majandusriskiga.

Kostja ei põhjendanud, mis õigustas sellise riski võtmist.

4.6.2. Asjakohatu on kostja väide, et hageja allesjäänud käibevahendite suunamine laenude

tähtaegsele teenindamisele oleks viinud hageja pankrotti. Sellest järeldab kostja ekslikult, et

laenude tähtajaks tagastamata jätmine oli hagejale üksnes kasulik ja aitas vältida hageja

maksejõuetust. Laenude tagastamisega viivitamine ei toonud hagejale mingisugust

majanduslikku eelist ega päästnud maksejõuetusest vms. Laenude tagastamisega viivitamise

tulemusena tekkis hoopis viivisenõue määraga 182% aastas kogusummas 41 050 eurot, mis

moodustas üle 82% laenude põhisummast. Tehingut, mille tulemusena pidi hageja Mervelonile

tagastama ligikaudu kaks korda suurema summa, kui ta algselt sai, ei saa lugeda majanduslikult

otstarbekaks.

4.6.3. Maakohus leidis, et hagejale tekkis kahju kostjapoolse tegevusetuse tõttu. Kostja ei

teavitanud hageja nõukogu liikmeid ega aktsionäre laenude tasumisega viivitamisest ega

Merveloni viivisenõude tekkimisest. Samuti ei võtnud kostja midagi ette viivisenõude

välistamiseks ega vähendamiseks. Õigeaegse teavitamise korral oleksid hageja nõukogu ja/või

aktsionärid saanud võtta tarvitusele meetmed selleks, et laenulepingute rikkumist välistada.

7 (13)

Tõendamata on kostja väited nii selle kohta, et hageja nõukogu oli laenulepingute täitmisega

viivitamisest teadlik ja kiitis selle heaks, kui ka selle kohta, et hagejal polnud nagunii

laenulepingute tähtaegseks täitmiseks rahalisi vahendeid ja ta poleks neid ka leidnud.

4.7. Maakohtu hinnangul on asjakohatu kostja väide, et kuna hageja on kostjaga

5. oktoobril 2012 sõlminud nõuetest ja pretensioonidest loobumise kokkuleppe, millega ta on

loobunud mistahes nõuetest kostja vastu, siis puudub hagejal õiguslik alus kahju hüvitamise

nõude esitamiseks kostja vastu.

4.7.1. Hageja väidete kohaselt sai ta kostja poolt tekitatud kahjust ehk Merveloni

viivisenõudest teada 3. oktoobril 2013. Tõendatud pole kostja vastuväited, et hageja nõukogu

liikmed said 26. septembri 2012 viivisearve samal päeval kätte ja viskasid kostja nähes

prügikasti. Kostja vastuväite ebatõenäolisust ilmestab asjaolu, et kostja ei edastanud hagejale

uut viivisenõuet koheselt, vaid enam kui aasta hiljem, 3. ja 23. oktoobril 2013. Maakohtu

hinnangul ei ole usutav, et niivõrd lugupidamatu käitumise (esitatud arve prügikasti viskamine

võlausaldaja seadusliku esindaja silme all) korral ei võta võlausaldaja enam kui aasta jooksul

midagi ette ega nõua arve tasumist.

4.7.2. Alusetu on kostja väide justkui oleks hageja tsiviilasjas nr 2-14-17582 tunnistanud

viivisearve kättesaamist 26. septembril 2012. Maa- ega ringkonnakohtu lahenditest tsiviilasjas

nr 2-14-17582 vastavat kinnitust ei nähtu. Viidatud asjas vaidlesid hageja ja Mervelon

laenulepingute kehtivuse ja viivise suuruse üle, aga laenu tagastamise tähtaja ja viivisenõudest

teadasaamise üle vaidlust polnud.

4.8. Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse käekirja ekspertiisi läbiviimiseks, kuna

leidis, et 5. oktoobri 2012 kokkulepe ei ole vaidluses keskne dokument ja seega ei oma

ekspertiis olulist tähtsust. Kokkulepe laieneb üksnes neile asjaoludele, mis tekkisid enne

5. oktoobrit 2012. Seega ei saa kokkuleppe alusel hageja nõuet välistada.

4.9. Kuivõrd hageja põhinõue kuulub rahuldamisele, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

viivis kahjuhüvitiselt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 30. novembrist 2015 kuni

kahjuhüvitise tasumiseni.

4.10. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel kostja kanda ja ning määras need kindlaks rahaliselt.

Hageja lepingulise esindaja õigusabikulu on põhjendatud 77,7 t ulatuses tunnihinnaga

138,56 eurot, mis rahaliselt teeb 10 766,11 eurot (= 138,56 × 77,7). Põhjendatud kuludeks on

ka hagiavalduselt, hagi tagamise avalduselt ja rahvastikuregistri päringult kokku tasutud

riigilõiv 1 055 eurot ning äriregistri, kinnistusraamatu, Krediidiinfo, Creditinfo väljavõtete

saamisega ja käekirjaekspertiisiga seotud kulud kokku 435,80 eurot. Eeltoodust tulenevalt

kuulub

kostjalt

hageja

kasuks

väljamõistmisele

menetluskuluna

12 256,91 eurot

(= 10 766,11 + 1055 + 435,80).

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

jätta hagi rahuldatama või teise võimalusena saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Ühtlasi esitas kostja taotluse käekirja-

ekspertiisi läbiviimiseks.

Apellatsioonkaebuse väited, milles kostja peamiselt kordab oma varasemaid seisukohti, on

kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Esiteks jättis maakohus hindamata kostja tõendid hageja nõukogu teadmisest

vaidlusaluste laenude tagastamise tähtaegadega seonduvalt või hindas neid ebaõigesti. Hageja

ja AG vahel sõlmitud raamatupidamisteenuse osutamise lepingu alusel pidid hageja aktsionär

ning üldkoosolek (sh kõik nõukogu liikmed) olema kogu ulatuses teadlikud hageja

8 (13)

finantsseisust ja laenulepingute tähtajaks täitmata jätmisest. Täiendavalt osutas AG vastavalt

esitatud arvetele ning teenuste osutamise aktidele hagejale ka juhtimis, üldjuhtimis-

konsultatsiooni- ja finantsteenust. Kogu hageja raamatupidamine ja finantsjuhtimine oli AG

kontrolli all ning CC ja YY olid kaasatud hageja igapäevasesse juhtimisse. Seega ei saa väita,

et hageja üldkoosolek ja nõukogu ei teadnud laenulepingute täitmise tähtaegadest ja

võimalikust viivisenõudest.

5.2. Teiseks hindas maakohus vääralt 11. juuni 2012 kirjavahetust AA, CC ja kostja vahel,

milles arutati müügi- ja finantsprognoosi. Kirjale lisatud tabelist nähtub, et juuni 2012 seisuga

olid Merveloni laenud tagastamata. Seega olid AA ja CC 11. juunil 2012 teadlikud asjaolust, et

laenud on tagastamata. Samas ei teinud nad viivisenõude vähendamiseks ühtegi ettepanekut.

Nimetatud tõend lükkab ümber hageja väited, et hageja nõukogu ja AG ei olnud teadlikud

laenude tagastamata jätmisest aprillis 2012.

5.3. Kolmandaks andis maakohus tunnistaja LL ütlustele ebaõige hinnangu. Tunnistaja

kinnitas, et ta ei teadnud laenulepingute sisust ega juhtorganite liikmete vahelistest

kokkulepetest. Lisaks kinnitas tunnistaja, et ei omanud ligipääsu üldmeilile ega ole näinud AG

esitatud viivisearveid. Seega ei olnud tunnistaja teadlik juhtorganite liikmete vahelistest

kokkulepetest, mistõttu on tema ütlused tähtsusetud ja tuleks jätta tähelepanuta.

5.4. Neljandaks kohaldas maakohus vääralt ÄS § 315 lg 2, kuivõrd kahjunõude eeldused ei

ole täidetud. Kostja ei rikkunud juhatuse liikme kohustusi, hagejale ei ole tekkinud kahju ning

kostja tegevuse ja väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos. Maakohus jättis kostja väited

tähelepanuta ja hindamata ning sedastas kahju olemasolu ja suuruse nn mehhaanilisel kujul,

vastavalt Merveloni viivisenõude suurusele.

Maakohus jättis kahjuhüvitise väljamõistmisel kohaldamata VÕS §-d 139 ja 140. Hageja oli

teadlik laenulepingute täitmise tähtajast ning tagastamata jätmisest, aga jättis teadlikult

väidetava kahju vähendava toimingu tegemata, tuleb võimalikku hüvitist vähendada nullini.

5.5. Viiendaks jättis maakohus põhjendamatult arvestamata kostja ja hageja vahel

5. oktoobril 2012 sõlmitud nõuetest ja pretensioonidest loobumise kokkuleppe. Kokkuleppest

tulenevalt puuduvad hagejal nõuded kostja vastu. Tegemist on ilmselgelt õiguslike

tagajärgedega võlasuhte lõppemisega VÕS § 207 lg 1 tähenduses, mille on heaks kiitnud ka

hageja aktsionär AA vahendusel. Hageja ega nõukogu ei ole kokkulepet tühistanud.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

7. Ringkonnakohus rahuldas 8. veebruari 2019 määrusega kostja ekspertiisitaotluse ja määras

AA nimel vaidlusalusele kinnitusele antud allkirja ehtsuse tuvastamiseks käekirjaekspertiisi.

8. Eksperdid märkisid 7. mai 2019 aktis, et nii vaidlustatud materjal kui ka võrdlusmaterjal

võimaldavad ekspertiisi teostada. Samas aktis jõudsid eksperdid järeldusele, et esineb viiteid,

et vaidlusalusele kinnitusele on alla kirjutanud AA. Aktile oli lisatud alates 26. jaanuarist 2015

kehtiv arvamuste skaala, mille ühegi astme kirjeldus ei ühti selgelt ja arusaadavalt ekspertide

järeldusega.

9. Pärast aktiga tutvumist asusid pooled erinevatele seisukohtadele küsimuses, millisel sellele

lisatud skaala astmel paikneb ekspertide hinnang. Selle kohta andis ekspert täiendavad

selgitused 2. septembri 2019 istungil.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada.

Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega hagi jääb rahuldamata. Hagi rahuldamata

9 (13)

jätmisel tuleb tühistada hagi tagamine. Apellatsioonkaebus rahuldatakse ja hageja kannab

menetluskulud mõlemas senises kohtuastmes.

11. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena eespool p-s 4.1 loetletud

asjaolud, mida ei ole apellatsioonimenetluses kahtluse alla seatud. Neist saab ringkonnakohus

kaebuse lahendamisel lähtuda.

Lisaks ei vaidle pooled selle üle, et kostja ametiajal kuulus hageja 16 000 aktsiast Mervelonile

3200 aktsiat ja AG-le 11 200 aktsiat. Mervelon võõrandas oma aktsiad AG-le 3. oktoobril 2012.

Nii hageja kui ka AG nõukogu liikmed olid samal ajal GG, CC ja YY, kes kolmekesi omasid

kokku kõiki AG aktsiaid. AG juhatuse liige oli AA, kellest sai hageja juhatuse liige pärast kostja

ametist vabastamist hageja nõukogu 1. oktoobri 2012 otsusega. Enne kostja ametiaega oli

kostja ka hagejaga seotud, mh oli ta 20. aprillist 2011 kuni 3. oktoobrini 2011 nõukogu liige.

Mervelon ja hageja sõlmisid 1. aprillil 2011 juhtimisteenuse osutamise lepingu, mida täitis

Merveloni nimel kostja, samuti oli Mervelon juba varem andnud hagejale laenu. Ka neist

asjaoludest saab ringkonnakohus TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 järgi lähtuda.

12. Kostja ametiajal aktsiaseltsina tegutsenud hageja nõuab kostjalt kui oma endiselt juhatuse

liikmelt kahju hüvitamist. Sellise nõude õiguslik alus on ÄS § 315 lg 2 esimene lause. Kuigi

maakohus normile otseselt ei viidanud, siis nähtub sellele tuginemine kaudselt vaidlustatud

otsuse põhjendustest. Hageja on praeguseks ümber kujundatud osaühinguks, aga kostja kui

endise juhatuse liikme võimaliku vastutuse alus on väidetava rikkumise ajal hageja

ühinguvormile vastav õigusnorm. Poolte seisukohtade järgi ei ole neil nõude kvalifitseerimise

üle apellatsioonimenetluses vaidlust.

13. Esmalt peab ringkonnakohus otstarbekaks käsitleda kaebuse viiendat väidet, selleks

omakorda tuleb kõigepealt hinnata hageja võltsituse vastuväidet.

13.1. TsMS § 277 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitatud dokumendi ehtsuse

vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi

võltsituse. Kostja esitas väidetavalt AA poolt 5. oktoobril 2012 allkirjastatud kinnituse kostja

vastu nõuete puudumise kohta (ärakirjad I kd tl 265 ja II kd tl 198, originaal hoiul toimiku

juures). Hageja palus jätta selle tõendi võltsituse kahtluse tõttu arvestamata.

13.2. Juhindudes mh TsMS § 277 lg 4 teisest lausest määras ringkonnakohus vaidlusaluse

kinnituse võltsituse kontrollimiseks ekspertiisi. Ekspertide arvamuse (IV kd tl 53–58) kohaselt

esineb viiteid, et vaidlusalusele kinnitusele andis AA nimel allkirja tema ise. Ekspert selgitas

2. septembri 2019 kohtuistungil (IV kd tl 88 pöördel), et selline hinnang vastab arvamuse lisas

nr 2 toodud skaalal astmele 4 („Võimalik, et on sama kirjutaja“). Ühtlasi selgitas ekspert

vaidlusaluse ja võrdlusallkirjade kokkulangevuste ja lahknevuste detaile.

13.3. Dokumenti saab pidada TsMS § 277 lg 1 tähenduses võltsituks üldjuhul siis, kui sellele

on isiku nimel alla kirjutanud keegi teine (vrd Riigikohtu 23. septembri 2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-79-15, p 10 teine lõik). Ekspertide arvamus sellist järeldust käesoleval juhul teha ei

võimalda. Ringkonnakohtu hinnangul ei sobi vastava järelduse tegemise aluseks ka hageja

esitatud ekspertiisiakt nr 177 (II kd tl 127–132), sest selle kohaselt ei uuritud originaali, vaid

koopiat.

13.4. Samas jaotub tõendamiskoormis võltsituse vastuväite korral nii, et dokumendi ehtsusele

tuginev pool peab ehtsuse tõendama (vt nt Riigikohtu 14. septembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-63-16, p 10 teine lõik; 18. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 25 teine

lõik). Järelikult tuleb täiendavalt hinnata, kas kostja on tõendanud vaidlusaluse kinnituse

10 (13)

ehtsuse. Ringkonnakohtu hinnangul osutab ekspertide arvamuse lisas nr 2 esitatud skaala

astmete 4 ja 6 võrdlus sellele, et vaidlusaluse allkirja on piisavalt tõenäoselt andnud AA. Nimelt

nähtub nii viidatud astmete kirjeldusest, arvamuse põhjendustest kui ka eksperdi selgitavatest

vastustest kohtuistungil, et võrrelda tuli kokkulangevuste ja lahkuminekute arvukust, mida

eksperdid ka tegid. Kuna kokkulangevusi esines rohkem ja lahkuminekud ei olnud olulised, siis

saab tervikuna järeldada, et vaidlusalune allkiri pigem ei ole võltsitud. Seda kinnitab omakorda

võrdlusallkirjade küllaltki suur hulk ja pärinemine erinevatest tingimustest. Ringkonnakohus

leiab ekspertide arvamuse põhjal, et vaidlusalune allkiri ja sellega varustatud kinnitus on ehtsad.

13.5. Eelneva põhjal saab ringkonnakohus vaidlusalust kinnitust tõendina arvestada.

14. Vaidlusalusest kinnitusest nähtub hageja nõukogu nimel 5. oktoobril 2012 tehtud avaldus,

et puuduvad pretensioonid ja nõuded kostja vastu tema juhatuse liikmeks olemise ajal. Vaidlust

ei ole selles, et AA oli kinnituse andmise ajal hageja juhatuse ainuliige ja kinnituse allkirjastas

ka kostja. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kuidas tuleb kinnitust tõlgendada, eelkõige, kas

sellega on nii sisuliselt kui ka ajaliselt hõlmatud käesolevas asjas esitatud nõue (järgnevas p 15).

Lisaks on vaidlus, kas kinnitus on VÕS § 106 lg 2 alusel tühine (p 16) või kas loobumisele

tuginemine on vastuolus TsÜS §-st 138 ja VÕS § 6 lg-st 2 tuleneva hea usu põhimõttega (p 17).

15. Põhimõtteliselt võib võlausaldaja talle kuuluvat nõuet käsutada, mh selle loovutada või

lõpetada.

15.1. Nõudest loobumiseks näeb VÕS § 207 ette eriregulatsiooni. Esiteks võivad võlausaldaja

ja võlgnik VÕS § 207 lg 1 järgi leppida kokku võlasuhte lõpetamises võlausaldaja loobumisega

nõudest. Sama tagajärg on VÕS § 207 lg 2 järgi sellel, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud

või võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole. Võlasuhe lõpeb VÕS § 207 lg 2 järgi ka siis, kui

pooled arvasid, et see on juba lõppenud või ei olegi tekkinud (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p 25 teine lõik).

15.2. Käesoleval juhul nähtub vaidlusalusest kinnitusest senise juhatuse liikme (kostja) suhtes

tehtud avaldus, mille kohaselt tema vastu pole pretensioone ega nõudeid juhatuse liikmeks

olemise ajast. Kuigi kinnitus on antud nõukogu nimel, allkirjastas selle hageja uus juhatuse

liige. Sisuliselt on kinnitus antud hageja nimel ja selles sõna „nõukogu“ kasutamine ei oma

VÕS § 29 lg 2 järgi tähtsust.

15.3. Vaidlusalune kinnitus toob VÕS § 207 lg 2 järgi kaasa nõudest loobumise ehk nõude

käsutamise. Ühtlasi tähendab see sõnaselgelt nõudele vastava võlasuhte lõppemist. Kuna hageja

võlausaldajana tunnistas, et võlasuhet (enam) ei ole, siis lakkab olemast ka kostja kui võlgniku

kohustus. Kokkuvõtvalt, pärast võlasuhte lõpetamist ei ole võlausaldajal enam nõuet võlgniku

vastu (Riigikohtu 28. aprilli 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-04, p 15) ja VÕS § 207 lg 2

sisule vastava kokkuleppe või võlausaldaja tunnistuse tagajärjena ei saa võlausaldaja

asjaomasest võlasuhtest tuleneda võivat nõuet enam edukalt maksma panna (vrd Riigikohtu

20. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-13138, p 16).

15.4. Eespool märgitu hõlmab nii olemasolevaid kui ka tulevasi nõudeid, nii teadaolevaid kui

ka teadmata nõudeid. Tulevastest ja teadmata nõuetest loobumise tahet ei saa vaidluse korral

siiski eeldada (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p 25 esimene lõik).

Järgmiseks tuleb kontrollida, kas Merveloni viivisenõue oli vaidlusaluse kinnituse andmise ajal

olemas ja kas hageja sellest teadis või vähemalt pidi teadma.

15.5. Merveloni viivisenõue polnud tulevane nõue, sest vaidlustamata asjaoludel tekkis see

ajavahemikul alates 7. aprillist – 20. septembrini 2012, st enne vaidlusaluse kinnituse andmist

5. oktoobri 2012. Viivisenõude tekkimise ajaks ei saa lugeda viivisarve (I kd tl 27) esitamise

ega kättesaamise aega. Arve esitamisel võib lepingu täitmise seisukohalt olla tähtsus juhul, kui

ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ja selle suurusjärk selgub alles arve

esitamisel. Nõude sissenõutavus on seotud arvete esitamisega esmajoones siis, kui arve

11 (13)

esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku lepitud või kui see tuleneb tavast või

lepingupoolte praktikast (vt kokkuvõtvalt Riigikohtu 14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

53-16, p 18 kolmas lõik ja seal viidatud varasem praktika). Käesoleval juhul olid laenusumma,

selle tagastamise tähtpäev ja viivise määr selged laenulepingute põhjal, st arve esitamisel ei

olnud mõju nõude tekkimisele ega ka sellest teadasaamisele.

15.6. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu ja hagejaga, et hageja (või tema nõukogu) ei olnud

Merveloni viivisenõudest teadlik. Laenulepingud allkirjastas hageja nimel nõukogu liige CC

(I kd tl 17–20). Lepingudokumendid ei olnud mahukad, kumbki neist sisaldas ühe lehekülje

jagu teksti. Mõlemas lepingus oli selge kokkulepe laenu tagastamise tähtpäeva (p 2) ja viivise

(p 4) kohta. Laenud olid lühiajalised, need anti kaheks kuuks. Hageja nõukogu liikmed

tegelesid hageja majandustegevuse jälgimise ja juhtimisega igapäevaselt, sest nad olid hagejale

nii raamatupidamisteenust kui ka juhtimis- ja konsultatsiooniteenust osutava ettevõtte (AG)

juhatuse liikmed, kusjuures üldjuhtimis- ja finantsteenuseid osutas ka AA (I kd tl 212–220).

Kuigi AG oli omakorda sõlminud lepingu raamatupidamisteenuse osutamiseks (II kd tl 11–12)

ja hageja oli palganud raamatupidajaks LL (II kd tl 13–14), ei tähenda see, et nõukogu liikmena

võis CC suhtuda laenulepingute allkirjastamisel saadavasse teabesse hooletult ja jätta ülejäänud

nõukogu lepingutest teavitamata. Raamatupidaja koostatud ja aastaid hiljem AA-le saadetud

laenude ülevaade 9. septembri 2012 seisuga (I kd tl 26) ei tõenda, et nõukogu liikmed ei

teadnud ega pidanud teadma laenulepingute tingimusi vaidlusaluse kinnituse andmise ajal.

Samuti ei saa LL tunnistajaütlustest (III kd 108–110) järeldada, et laenulepingute tingimused ei

olnud teada nõukogu liikmetele ja AA-le kui AG kaudu hagejale raamatupidamis- ja

juhtimisteenust osutavatele isikutele. Nõukogu liikmete ja AA teadmist hageja rahalistest

kohustustest, sh laenudest kinnitavad väljavõtted kirjavahetusest (I kd tl 224–237, 242, 244–

245; III kd tl 16–18, 32–36).

15.7. Lisaks tuleb võtta arvesse poolte, AG ja Merveloni seoste mitmetahulisust. Mervelon ja

AG andsid hagejale korduvalt laenu ning sarnaselt Merveloniga nõudis AG viivise maksmist

(I kd tl 233, 238, 231). Laenude tagastamine ja intresside tasumine moodustasid osa ettevõtte

rahavoogude planeerimisest, mille kohta 2012. aasta juunis AA saatis kokkuvõtte kostjale ja

CC-le (I kd tl 224–228). Sama aasta maikuus toimunud AA ja Nordea pangaga suhtlusest

nähtub, et vähemalt laenutaotluse raames pidi AA end viima kurssi ka hageja

majandusnäitajatega (I kd tl 243–245), sisuliselt sama kinnitavad e-kirjad, mis kajastavad

suhtlemist Bigbankiga (I kd tl 240–241). Seega pidi AA kui AG juhatuse liige (st ühtlasi nii

hageja emaettevõtte kui ka talle raamatupidamis- ja juhtimisteenust osutava ettevõtte juht)

olema teadlik hageja õigustest ja kohustustest, mis tulenesid laenulepingutest. Juhatuse liikme

teadmise saab omistada hagejale (TsÜS § 31 lg 5 ja § 123 lg 1, vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2016

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p 35 teine lõik).

15.8. Vaidlusaluse kinnituse sisustamisel ja VÕS § 29 sätete järgi tõlgendamisel omab tähtsust

ka selle ajaline kontekst ja osaliste muud toimingud lähedasel ajal. Hageja nõukogu kutsus

kostja juhatusest tagasi 1. oktoobri 2012 otsusega (I kd tl 12–14, II kd tl 189–190), kinnituse

andmise päeval võõrandas Mervelon hageja aktsiad AG-le (II kd tl 193–194) ja selle tehingu

pooled leppisid omakorda kokku vastastikku nõuete puudumises (II kd tl 195). Kostja oli

juhatuse liikmena osaliselt 3. oktoobril 2012 ja osaliselt ka vaidlusaluse kinnituse vormistamise

päeval ehk 5. oktoobril 2012 andnud hageja nõukogule ja uuele juhatuse liikmele AA-le üle

töövahendid (II kd tl 197). Tervikuna on viidatud dokumentidest nähtav poolte tahe kostja

ametisuhe lõpetada viisil, et hagejale ei jää kostja suhtes nõudeid.

15.9. Vahekokkuvõttena saab niisiis märkida, et vaidlusalune kinnitus hõlmab nii ajaliselt kui

ka sisuliselt nõudeid, mis hagejal võiks kostja vastu olla tulenevalt Mervelonile laenulepingute

alusel viivise maksmise kohustusest.

16. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus hageja väidet, et vaidlusalune kinnitus on VÕS § 106

lg 2 alusel tühine. VÕS § 106 lg 2 järgi on tühine kokkulepe, millega välistatakse vastutus või

12 (13)

piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks, samuti kokkulepe, mis võimaldab

võlgnikul täita kohustuse oluliselt erinevana võlausaldaja poolt mõistlikult eeldatust või mis

muul viisil ebamõistlikult välistab vastutuse või piirab seda. Ringkonnakohus leiab, et VÕS

§ 106 ese on selle lg 1 järgi eelnevad kokkulepped, st sellised, mis sõlmitakse enne kohustuse

võimalikku rikkumist. Sellist seisukohta on väljendatud ka õiguskirjanduses (Kõve, V., VÕS

kommenteeritud väljaande I osa, Tallinn 2016, § 106, p 7, lk 501–502). Kuna vaidlusalune

kinnitus anti pärast kostja tegutsemist hageja juhatuse liikmena ja samuti pärast Merveloni

viivisenõude tekkimist, siis ei saa selle kehtivust hinnata VÕS § 106 lg 2 järgi.

17. Hageja väidete ulatust arvestades on jäänud veel kontrollida, kas vaidlusalusele kinnitusele

tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega.

17.1. Nõude puudumise kinnitus võib põhimõtteliselt olla nn negatiivne võlatunnistus, VÕS

§ 207 lg 2 järgi käsutustehinguna ka konstitutiivne võlatunnistus, „peegelpildina“ tavalisest

(või

positiivsest)

VÕS

§ 30

järgsest

konstitutiivsest

võlatunnistusest

(Riigikohtu

13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p 26 teine lõik, samuti Kull, I. VÕS

kommenteeritud väljaande I osa, Tallinn 2016, § 207, p 4.6, lk 999–1000). Selline negatiivne

konstitutiivne võlatunnistus välistab võlausaldaja õiguse esitada nõudeid, mille puudumist

kinnitati (st millest sisuliselt loobuti). Võlausaldajal on võimalik esitada nõudeid vaatamata

sellele võlatunnistusele üksnes juhul, kui võlatunnistuse kokkulepe on tühine või tühistatud

(Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p 27 esimene lõik). Vaatamata

negatiivsele konstitutiivsele võlatunnistusele võib põhimõtteliselt olla võimalik esitada

nõudeid, kui võlatunnistuse aluseks olev kausaaltehing on tühine või tühistatud või kui

võlatunnistuse õiguslik alus muul põhjusel puudub või on lõppenud ja võlatunnistus nõutakse

seetõttu tagasi. Ka võib võlatunnistusele tuginemine olla välistatud hea usu põhimõtte

rikkumise tõttu (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p 27 teine lõik).

Hageja ei tugine vaidlusaluse kinnituse kui negatiivse võlatunnistuse tagasinõudmisele.

17.2. TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see

ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju

tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise

suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele

seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt

vastuvõtmatu. Lisaks on hea usu põhimõtte funktsiooniks lepingust või seadusest tulenevate

õiguste teostamise kuritarvitamise. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist

loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu

põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas

usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt kokkuvõtvalt Riigikohtu

12. detsembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-9391, p 16.1 esimene lõik ja seal viidatud varasem

praktika). Vähemalt aegumise kontekstis on peetud hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ka

olukorda, kus kohustatud isik oma käitumisega jätab mulje, et ta kohustuse täidab ja alles pärast

aegumistähtaja möödumist keeldub sellest (vt nt Riigikohtu 17. veebruari 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11 esimene lõik). Üllatuslik või ebaaus tuginemine globaalse

tagatiskokkuleppele tulevaste määratlemata kohustuste osas võib samuti olla vastuolus hea usu

põhimõttega (Riigikohtu 29. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 31 esimene lõik).

Lisaks tuleneb hea usu põhimõttest läbirääkivate poolte üldine kohustus käituda teineteise

suhtes ausalt ja õiglaselt (Riigikohtu 4. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-14, p 12

esimene lõik).

17.3. Hageja väitel tegutses kostja vastuolus hea usu põhimõttega, kui omandas temaga seotud

äriühingule viivise nõude summas 41 050 eurot rikkudes ise samal ajal juhatuse liikme

kohustusi ja kasutas ära hageja nõukogu teadmatust.

17.4. Ringkonnakohus ei jaga hageja arusaama, et pelgalt võimalik juhatuse liikme kohustuste

rikkumine välistab kostja tuginemise vaidlusalusele kinnitusele, mille andis hageja uus juhatuse

13 (13)

liige vahetult pärast kostja ametiaja lõppemist. Kinnituse andmise asjaoludest ja kontekstist (vt

kokkuvõtvalt eespool p-d 15.7 ja 15.8) järeldub, et kostja ametisuhte lõpetamisel soovisid

mõlemad pooled luua selguse omavahelistes suhetes, st kostja andis ära kõik tema valduses

olnud asjad ja korraldas ka Mervelonile kuulunud hageja aktsiate võõrandamise AG-le. Lisaks

leidis ringkonnakohus eespool p-s 15.6, et hageja oli Merveloni viivisenõudest teadlik

vaidluslause kinnituse andmise ajal. Kui hageja soovis siduda oma kinnituse kostja vastu nõuete

puudumise kohta Merveloni viivisenõudega, siis pidanuks ta seda nii ka avaldama. Hageja ei

ole toonud esile ega tõendanud kostja tegevusi või toiminguid, mis oleks suunatud hageja

nõukogu või uue juhatuse liikme (AA) tahtlikule eksitamisele laenulepingute täitmise

tähtaegade või tingimuste osas. Laenulepingute tingimused, sh viivise maksmise kohustus ei

olnud midagi erilist võtte arvesse, et hageja laenas sarnastel tingimustel raha lisaks Mervelonile

ka AG-lt, st oma mõlemalt toonaselt aktsionärilt. Kostja ei ole kuritarvitanud tema ja hageja

vahelisest võlasuhtest tulenevaid õigusi ega jätnud muljet nagu võtaks ta endale kohustuse

takistada Mervelonil viivise nõuet hageja suhtes maksma panna. Samuti ei saa kostjale ette heita

viivitamist Merveloni viivise nõude esitamisel ega ebaausat käitumist hagejaga läbirääkimistel.

17.5. Käesoleva punkti alapunktist tuleneb, et vaidlusalusele kinnitusele tuginemine ei ole

vastuolus hea usu põhimõttega.

18. Hagi on rajatud väidetele, et kostja rikkus hageja juhatuse liikmeks olemise ajal oma

kohustusi ja põhjustas sellega kostjale kahju. Rikkumise sisu nägi hageja selles, et tal tekkis

Mervelonile viivise maksmise kohustus ja kahju avaldub viivise summas. Kuna

ringkonnakohus tuvastas, et hageja on loobunud nõuetest kostja vastu tulenevalt tegevusest

juhatuse liikmena ja selle loobumisega oli hõlmatud ka võimalik kahjunõue viivise

hüvitamiseks, siis tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata. Kostja võimalikke rikkumisi ja muid

kahju hüvitamise eeldusi ei ole seetõttu vaja tuvastada ega nendega seonduvaid poolte väiteid

ja tõendeid hinnata.

19. Maakohus

tagas

hagi

16. mai 2017

määrusega,

mille

ringkonnakohus

jättis

22. detsembril 2017 muutmata. Hagi tagamise abinõuks oli kostja korteriomandi koormamine

kohtuliku hüpoteegiga hageja kasuks. Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb hagi tagamine

TsMS § 386 lg 4 alusel tühistada ja kohtulik hüpoteek kustutada.

20. TsMS § 277 lg 5 esimese lause kohaselt tuleb vaidlusaluse kinnituse originaaldokumenti

hoida menetluse lõppemiseni toimikus. Kuna ringkonnakohus ei pidanud hageja võltsituse

kahtlust põhjendatuks, siis kuulub originaal TsMS § 273 lg 2 mõtte kohaselt tagastamisele ja

toimikusse on piisav jätta eespool p-s 13.1 viidatud ärakirjad.

21. Kõik senised menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel vaidluse kaotanud hageja

kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis

kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna ringkonnakohus teeb maakohtust erineva

tulemusega otsuse, siis tuleb tühistada vaidlustatud otsus ka kulude jaotamise ja rahalise

kindlaksmääramise osas. Maakohus peab menetluskulud uuesti rahaliselt kindlaks määrama (vt

Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p-d 21 ja 22).

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm