2-19-13171/6 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

4. oktoober 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-13171

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi XX vastu võla

väljamõistmiseks. Hagi menetlusse võtmisest

keeldumine

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 6. septembri 2019 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital määruskaebus

Menetlusosaline ja tema

esindaja ringkonnakohtus

Hageja (määruskaebuse esitaja): Aktsiaselts PlusPlus

Capital, lepinguline esindaja Carlo Kask

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 6. septembri 2019 määrus tühistada ja saata asi menetlusse

võtmise otsustamiseks samale maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust.

MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 28. augustil 2019 Harju Maakohtule hagi XX

(kostja) vastu võla nõudes. Hageja märkis hagiavalduses kostja kontaktaadressiks XXX.

Täiendavalt tõi hageja esile, et kui isiku täpne elukoht ei ole teada, võib hagi esitada tema

viimase teadaoleva elukoha järgi. Kuna kostja on kinnitanud rahvastikuregistris peale Soomes

ajavahemikuks 24. märts 2016 – 24. märts 2017 märgitud elukoha oma elukohana Haapsalu

linna, saab lähtuda kostja viimasest teadaolevast registrijärgsest aadressist, milleks on Eesti.

MAAKOHTU MÄÄRUS

2. Maakohus keeldus 6. septembri 2019 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi menetlusse

võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel, kuna ei ole

pädev asja lahendama ja hagi ei allu sellele maakohtule.

Maakohus teostas päringud erinevatesse registritesse. Maksu- ja Tolliameti andmebaasist

nähtuvalt on kostja elukohaks märgitud XXX, Soome. Kostja sai Eestis maksustatavat tulu

viimati 2013. aasta mais. Rahvastikuregistrist nähtuvalt puudub kostjal registrijärgne elukoht.

Kostja viimane teadaolev elukoht rahvastikuregistri andmetel asus Soomes aadressil XXX

(24. märts 2016 – 24. märts 2017). Hageja viidatud aadress Haapsalu linn, Lääne maakond,

2 (3)

Eesti oli kostja rahvastikuregistri järgne elukoha aadress 3. oktoober 2006 – 1. jaanuar 2019, st

kostja ei ole nimetatud aadressi oma elukohana kinnitanud pärast Soome aadressikande

lõppemist. Tallinna Linnakantselei vastuse kohaselt ei ole neil andmeid kostja alalise

viibimiskoha ja kontaktandmete kohta. Ka Politsei- ja Piirivalveameti vastuse kohaselt

puuduvad neil andmed kostja kehtivate elu- või viibimiskohtade osas.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kostja viimane teadaolev elukoht asub Soomes.

Euroopa parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012 määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse

ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi:

Brüsseli I bis määrus) art 18 lg 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija

vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Nimetatud sättest võib

kõrvale kalduda üksnes art-s 19 sätestatud nõuetele vastava kohtualluvuse kokkuleppe alusel.

Sellist kokkulepet kohtule ei esitatud.

Tuvastamaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi

esitatud, kohaldab kohus Brüsseli I bis määruse art 62 lg 1 järgi enda riigisisest materiaalõigust.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või

peamiselt elab. Seega ei ole seaduse kohaselt isiku elukoht määratletud rahvastikuregistri

kandega, vaid kohaga, kus isik alaliselt või peamiselt elab. TsMS § 79 lg 2 sätestab, et kui

füüsilise isiku elukoht ei ole teada, võib tema vastu hagi esitada tema viimase teadaoleva

elukoha järgi. Kostja tegelik elukoht ei ole kohtule teada ja rahvastikuregistri kanne ei ole isiku

elukoha määramisel siduva tähendusega, kui isik tegelikult Eestis ei ela.

MÄÄRUSKAEBUS

3. Hageja esitas 16. septembril 2019 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse

tühistada ja jätkata asja menetlust. Hageja leiab, et maakohus ei selgitanud välja, kus kostja

tegelikult elab.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, ei rahuldanud seda ja edastas kaebuse

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 18. septembril 2019.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1

p 3 alusel tühistada ning asi saata menetlusse võtmise uuesti otsustamiseks maakohtule.

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt, sest ringkonnakohus ei otsusta hagi menetlusse võtmist.

6. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmast puuduva kohtualluvuse tõttu. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole maakohus rahvusvahelise kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid

kohaselt välja selgitanud ja keeldus seetõttu ennatlikult hagi menetlusse võtmast.

7. Arvestades hageja nõuet ja hagile lisatud tõendeid leidis maakohus õigesti, et hageja esitas

kostja vastu hagi tarbijaga sõlmitud krediidilepingust tuleneva nõude rahuldamiseks. Õige on

ka see, et avalduse saanud kohus peab TsMS § 75 lg 1 esimese lause järgi kontrollima, kas

rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib üldse avalduse Eesti kohtule esitada.

TsMS § 70 lg 4 p 1 järgi kohaldatakse praeguses asjas esitatud nõude puhul TsMS-s

rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles Brüsseli I bis määrus ei

sätesta teisiti. Brüsseli I bis määruse 4. jaos on reguleeritud kohtualluvust tarbijalepingute

puhul ja maakohus leidis õigesti, et art 18 lg 2 järgi saab hageja esitada kostja kui tarbija vastu

hagi selle liikmesriigi kohtus, kus on kostja alaline elukoht.

8. Hoolimata sellest, et hageja märkis hagiavalduses kostja aadressiks Eestis asuva aadressi,

tegi maakohus kostja alalise elukohta väljaselgitamiseks päringud Maksu- ja Tolliameti ning

3 (3)

rahvastikuregistri andmebaasi ja tuvastas selle alusel, et kostja kehtiv elukoht on Soomes.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb isiku välisriigis elamise fakti kinnituseks vähemalt üldjuhul

teha päring vastava riigi pädevale ametiasutusele, mida maakohus käesoleval juhul ei teinud.

Maakohus ei ole ka põhjendanud, miks vastavat päringut ei peaks tegema. Kostja tegeliku

elukoha väljaselgitamine on oluline mh põhjusel, et kohtualluvuse määramise õiguslik alus on

sellest tulenevalt erinev: nii näiteks tuleb lisaks Brüsseli I bis määrusele kohaldada

konventsioone või lepinguid kolmandate riikidega, kui kostja elukohaks osutub nende riikide

territoorium.

9. Riigikohus on selgitanud, et rahvastikuregistri kandest saab iseenesest järeldada, et kostja

elukoht ei ole Eestis, kuid üldjuhul tuleks küsida kohtualluvuse ja kostja alalise elukoha kohta

ka kostja seisukohta, mis annab kohtule rohkem teavet. Kohtu omal algatusel hagi

menetlemisest keeldumise eelduseks on Brüsseli I bis määruse art 28 lg 1 järgi kostja kohtusse

mitteilmumine (vt Riigikohtu 21. novembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 9).

Kostja kohtusse ilmumise korral võib aga kostja Brüsseli I bis määruse art 26 lg 1 järgi

nõustuda asja allumisega Eesti kohtule (vt ka Riigikohtu 11. juuni 2014 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-40-14, p 13).

10. Eelnevat arvestades ei olnud maakohtul alust keelduda üksnes rahvastikuregistrist pärineva

info põhjal omal algatusel hagi menetlemast. Maakohus peab asja uuel menetlusse võtmise

otsustamisel tegema mõistlikke pingutusi selleks, et selgitada välja kostja alaline elukoht.

Hageja väitel on kas temal või esialgsel võlausaldajal õnnestunud kostjat teavitada nõude

loovutamisest 2018. aastal. Seega peavad hagejale või esialgsele võlausaldajale olema teada

kostja küllaltki hiljutised kontaktandmed.

11. Pärast kohtualluvuse küsimuse selgitamist tuleb maakohtul vajaduse korral tegeleda ka

hagi menetlusse võtmise muude eeldustega. Käesoleval juhul ei nähtu hagiavaldusest, mille

eest hageja tasu nõuab. Kui hagi on menetluskõlbulik, kostjal on piisav seotus Eestiga ja

maakohus ei tuvasta, et kostja elaks väljaspool Eestit, siis on võimalik hagi menetlusse võtta ja

proovida seda kostjale kätte toimetada hageja nimetatud aadressil. Kui see ei õnnestu, siis saab

kohus kohustada hagejat teatama kohtule piisavalt täpsed andmed kostja aadressi kohta, mis

võimaldavad hagi kostjale kätte toimetada. Kui hageja kostja tegelikku aadressi kohtule ei teata

ja kohus mõistlikke pingutusi tehes seda ka ise ei leia, siis on võimalik jätta hagi TsMS § 423

lg 1 p 8 alusel läbi vaatamata. Kohtul ei ole kohustust toimetada hagi kätte avalikult, eelkõige

peaks nimetatud kättetoimetamisviisi vältima, kui esineb vähemalt teatav kahtlus, kas kostja

viibib tegelikult Eestis.

12. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi

ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu

otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise

tulemusest.

13. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5

esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale

hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja

menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale

kaevata.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm