1-19-2239/18 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

3. oktoober 2019

Kohtuasja number

1-19-2239

Kohtukoosseis

Juhan Sarv

Kohtuasi

Kriminaalasi

-

Anu Kabina (45210162741) süüdistuses KarS § 299 lg 1,

§ 344 lg 1 ja § 294 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi;

-

Julia Saks-Maasalu (45909102740) süüdistuses KarS § 299

lg 1 ja § 294 lg 2 p-de 1 ning 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 9. mai 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetlusvälise isiku Stepan Akuševitši (36604092727) esindaja

vandeadvokaadi abi Artur Maljukov, apellatsioon

RESOLUTSIOON

Jätta Stepan Akuševitši esindaja Artur Maljukovi apellatsioonitähtaja ennistamise taotlus ja

apellatsioon Tartu Maakohtu 9. mai 2019. a otsuse peale läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja,

samuti kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku või puudutatud menetlusvälise isiku advokaadist

esindaja. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil

isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohus tegi 9. mail 2019. a kokkuleppemenetluses otsuse, millega Anu Kabin tunnistati

süüdi ta teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 299 lg 1, § 344 lg 1 ja § 294 lg 2 p-de 1–3 järgi

ning Julia Saks-Maasalu tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 299 lg 1 ja § 294 lg 2 p-de 1 ja

3 järgi. Süüdistatavad tunnistati muu hulgas süüdi Stepan Akuševitšit puudutavate dokumentide

võltsimises eesmärgiga saavutada, et Sotsiaalkindlustusamet tuvastaks S. Akuševitsi töö-

võimetuse, töövõime kaotuse protsendi ning puude raskusastme ja lisakulude suuruse. Samuti

süüdistati A. Kabinat ja J. Saks-Maasalu S. Akuševitšilt altkäemaksu võtmises selle eest, et nad

oma ametiseisundit ära kasutades organiseerisid S. Akuševitsile Sotsiaalkindlustusametile

esitatavad terviseseisundit kirjeldavad dokumendid ja ekspertiisitaotluse. See kohtuotsus jõustus

25. mail 2019.

APELLATSIOON

2. 1. oktoobril 2019 esitas eelmises punktis viidatud Tartu Maakohtu otsuse peale apellatsiooni

S. Akuševitši esindaja vandeadvokaadi abi Artur Maljukov, kes taotleb apellatsioonitähtaja

ennistamist ja maakohtu otsuse tühistamist S. Akuševitšit puudutavas osas. Kaebuse esitaja palub

2(6)

ringkonnakohtul teha uue otsuse, millega jäetaks kohtuotsusest välja S. Akuševitšit puudutavad

osad.

3. Apellant märgib, et süüdistuses, milles A. Kabin ja J. Saks-Maasalu vaidlustatud kohtuotsusega

süüdi tunnistati, on teokirjelduses viidatud ka S. Akuševitšile. Praegu on Tartu Halduskohtu

menetluses S. Akuševitši kaebus Sotsiaalkindlustusameti mitme otsuse tühistamiseks. Nimetatud

haldusasjas on vastustaja esitanud tõendina Tartu Maakohtu 9. mai 2019. a otsuse kriminaalasjas

nr 1-19-2239. Vaatamata sellele, et S. Akuševitši suhtes lõpetati kriminaalmenetlus juba

kohtueelse menetluse staadiumis süüteokoosseisu puudumise tõttu, soovib vastustaja

halduskohtumenetluses kasutada kriminaalasjas nr 1-19-2239 tehtud kohtuotsust tõendina selle

kohta, et S. Akuševitš andis A. Kabinale ja J. Saks-Maasalule altkäemaksu. Seega puudutab Tartu

Maakohtu 9. mai 2019. a otsus S. Akuševitši õigusi, kuna selles kohtuotsuses sisalduvaid väiteid

kasutatakse S. Akuševitši vastu teises kohtumenetluses tõendina. Olukorras, kus kriminaalasjas

tehtud kohtuotsust ja selles kirjeldatud asjaolusid kasutatakse isiku vastu tõendina teises asjas,

piirab selline otsus oluliselt isiku õigusi ning tal on õigus kohtuotsust vaidlustada. Selline õigus

tuleneb mh põhiseaduse (PS) §-st 15 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) artiklist 6.

4. Samas on 9. mai 2019. a kohtuotsus vastuolus PS §-ga 22. Kohtuotsus loob aluse selleks, et

S. Akuševitšit käsitletakse muudes vaidlustes kuriteos süüdiolevana, ehkki apellandi suhtes

puudub jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Seda olukorras, kus S. Akuševitši süütegu ei ole

tuvastatud ega tõendatud ning tal ei ole olnud võimalik enda õigusi kohtumenetluses kaitsta.

Ainuüksi seetõttu tuleb 9. mai 2019. a kohtuotsus S. Akuševitši suhtes tühistada.

5. Ühtlasi on kohus otsuse avalikustamisel rikkunud KrMS § 4081 nõudeid, kui avalikustas

kohtuotsuses ka S. Akuševitši nime. Avalikustamine on ka kolmandatele isikutele kohtuotsuse

väljastamine või kättesaadavaks tegemine. Kriminaalasjas kohtuotsuse avalikustamisel toime

pandud rikkumist ja sellega apellandile tekitatud kahju on praegu võimalik heastada ja kõrvaldada

üksnes kohtuotsuse tühistamisega S. Akuševitšit puudutavas osas ja S. Akuševitši puudutava

kohtuotsusest täielikult välja jättes.

6. Kaebuse esitaja palub apellatsioonitähtaja ennistada, kuna ta sai Tartu Maakohtu 9. mai 2019. a

otsusest teada alles 17. septembril 2019, mil vastustaja esitas selle haldusasjas.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. KrMS § 318 lg 1 kohaselt on apellatsiooni esitamise õigus üksnes kohtumenetluse pooltel.

Kohtumenetluse pooleks mitteoleval isikul apellatsiooniõigust pole (Riigikohtu kriminaal-

kolleegiumi 2. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-84-14, p 34). KrMS § 17 lg 1 järgi on

kohtumenetluse pooled prokuratuur, süüdistatav ja tema kaitsja ning kannatanu, tsiviilkostja ja

kolmas isik. S. Akuševitš ei ole selles kriminaalasjas ükski loetletud subjektidest.

Ringkonnakohus saaks kaaluda S. Akuševitši esindaja esitatud apellatsioonitähtaja ennistamise

taotluse ja apellatsiooni läbivaatamist üksnes juhul, kui oleks seadusest tulenev alus kaasata

S. Akuševitš menetlusse kolmanda isikuna. KrMS § 401 lg 3 kohaselt saaks ringkonnakohus seda

teha ka praeguses eelmenetluses ehk S. Akuševitši esindaja apellatsiooni menetlusse võtmise

otsustamisel. Selleks peaks aga S. Akuševitš vastama KrMS § 401 lg-s 1 sätestatud kolmanda isiku

materiaalsetele tunnustele.

8. KrMS § 401 lg 1 kohaselt on kolmas isik füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole kuriteos

kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle õiguste või kohustuste üle

võidakse kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses otsustada. Riigikohus on selgitanud, et

3(6)

KrMS § 401 lg 1 mõtte kohaselt kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole

asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle

võidakse mõne KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada (vt nt Riigikohtu

üldkogu 30. aprilli 2012. a määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 58). Seega oleneb S. Akuševitši

kolmanda isikuna menetlusse kaasamine sellest, kas käesolevas kriminaalasjas tehtud Tartu

Maakohtu 9. mai 2019. a otsusega otsustati tema subjektiivsete õiguste üle. Ringkonnakohtu

hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Seda järgmistel põhjustel.

9. Tartu Maakohtu vaidlustatud otsuse resolutiivosas pole mitte ühtegi sellist otsustust, mis oleks

tehtud S. Akuševitši kohta, s.o millega otsustataks tema subjektiivsete õiguste üle

(vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2013. a otsus asjas nr 3-1-2-4-12, p 24).

10. Samuti ei välista ega piira käesolevas kriminaalasjas tehtud kohtuotsus S. Akuševitši võimalust

tõendada mingeid faktilisi asjaolusid või nende puudumist mõnes sellises kohtumenetluses, kus

otsustatakse tema subjektiivsete õiguste üle. Vaidlustatud kohtuotsus pole mitte üheski osas

S. Akuševitšile

kohustuslik

ei

tsiviilkohtumenetluse

seadustiku

lg

ega

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 177 lg 1 järgi.

11. Vastuseks kaebuse esitaja väitele, et Tartu Maakohtu 9. mai 2019. a otsust võidakse kasutada

halduskohtumenetluses tõendina vaidlustatud kohtuotsuse põhiosas kirjeldatud asjaolude

tuvastamiseks, sh selle kohta, et S. Akuševitš andis A. Kabinale ja J. Saks-Maasalule altkäemaksu,

märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Esiteks ei ole halduskohus – olenemata sellest, millised tõendid talle esitatakse – juba

HKMS §-st 4 ja KrMS § 1 lg-st 1 tulenevalt pädev tuvastama, et S. Akuševitš pani toime kuriteo

(altkäemaksu andmise). Kehtiva õiguse kohaselt ei ole kohus väljaspool kriminaalasja

lahendamist üld- või lihtmenetluses pädev tuvastama, et toime on pandud kuritegu, kui selle

kuriteo kohta pole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

14. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-87-13, p 9). Kedagi ei tohi käsitada kuriteos

süüdiolevana muidu, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, mis on tehtud just

tema enda suhtes toimunud kriminaalmenetluses (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14.1). Tartu Maakohtu 9. mai 2019. a otsusega ei ole

S. Akuševitšit üheski kuriteos süüdi tunnistatud, mistõttu ei saa selle kohtuotsuse alusel ka mitte

üheski teises menetluses tuvastada, et ta on toime pannud kuriteo.

13. Tartu Maakohtu 9. mai 2019. a otsus ei võta S. Akuševitšilt ka võimalust kaitsta

halduskohtumenetluses enda õigusi ja tugineda mh väitele, et A. Kabina ja J. Saks-Maasalu suhtes

tehtud kohtuotsuse põhiosas tuvastatuks loetud faktilised asjaolud ei vasta tõele. HKMS § 61 lg 2

kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab kõiki

tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. HKMS § 61 lg-s 4 on täpsustatud, et varasema

jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste

tõenditega. Seega on S. Akuševitšil vaatamata Tartu Maakohtu 9. mai 2019. a otsusele võimalik

halduskohtumenetluses väita ja tõendada näiteks seda, et tema terviseseisundi kohta koostatud

dokumendid kajastasid õigeid andmeid. Selleks ei ole S. Akuševitšil tarvis saavutada maakohtu

kõneksoleva otsuse (osalist) tühistamist. Teisisõnu saab S. Akuševitš enda subjektiivseid õigusi

kaitsta ka halduskohtumenetluses ja tema õiguste tagamiseks pole vajadust kaasata teda kolmanda

isikuna käesolevasse kriminaalmenetlusse.

14. Ehkki juba eelmärgitu on piisav, eitamaks S. Akuševitši vastavust KrMS § 401 lg-s 1 sätestatud

kolmanda isiku materiaalsetele tunnustele, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et Tartu

4(6)

Maakohtu 9. mai 2019. a otsuse kui tõendi väärtus S. Akuševitši suhtes toimuvas

halduskohtumenetluses on küsitav.

15. Riigikohus on selgitanud, et süüdistatava jaoks ei saa olla siduv kohtuotsus, mis on tehtud teises

kriminaalasjas teis(t)e isiku(te) suhtes. Isikule, kelle tegudele kriminaalmenetluses hinnang

antakse, peab olema tagatud võimalus kasutada PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja

arutamise juures, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning kasutada

EIÕK art 6 lg 3 p-des c ja d sätestatud õigusi. See, et mingid väidetavad faktilised asjaolud on

olnud ka mõne varasema – teise isiku suhtes toimunud – kriminaalkohtumenetluse esemeks ja

leidnud seal tõendamist või kummutamist, ei tohi vähendada süüdistatava võimalusi neid samu

asjaolusid tema enda suhtes toimuvas menetluses vaidlustada või tõendada. Seetõttu ei ole

kriminaalmenetluses sätestatud tõendamisest vabastamise aluseid, mis seonduksid mingite

asjaolude tuvastamisega teises kohtuasjas. Ühtlasi tuleb silmas pidada järgmist. Kohtuotsuses

kajastuv kohtukoosseisu hinnang uuritud tõenditele ja sellest tulenev kohtu järeldus, et teatud

asjaolud on tuvastatud, ei ole ise tõend, millele saaks teises kriminaalasjas nende samade asjaolude

kindlakstegemisel tugineda. Järelikult ei vabasta see, et mingid süüdistuse aluseks olevad

faktilised asjaolud on teises kriminaalasjas jõustunud otsusega tuvastatud, prokuratuuri

kohustusest samu asjaolusid üldises korras tõendada. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 12.2)

16. Tartu Ringkonnakohus on eelnevast järeldanud, et kui kohus loeb ühe isiku suhtes toimuvas

kriminaalmenetluses mingi tõendi(kogumi) (kuhu kuuluvad nt tõendid A, B, C ja D) alusel

tuvastatuks mingi faktilise asjaolu X, siis ei saa prokuratuur teise isiku suhtes toimuvas

kriminaalmenetluses seda faktilist asjaolu X tõendada varasemas asjas tehtud kohtuotsusega (ehk

siis sisuliselt varasemas asjas lahendi teinud kohtukoosseisu hinnanguga talle esitatud

tõendikogumile). Teise isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses peab prokuratuur asjaolu

X tõendamiseks esitama kohtule kas selle algse tõendi(kogumi) (A, B, C ja D), millele andis

hinnangu esimest asja lahendanud kohus, või siis mingi muu tõendikogumi, kuid ei saa tugineda

varasemas kriminaalmenetluses teise isiku suhtes tehtud kohtuotsusele kui asjaolu X kinnitavale

tõendile. Vastasel korral saaksid rikutud süüdistatava PS § 24 lg 2 ja EIÕK art 6 lg 3 järgsed

õigused. Ühtlasi ei ole kriminaalasja lahendav kohus mingile faktikogumile (karistus)õiguslikku

hinnangut andes seotud õigusliku hinnanguga, mis anti samale faktikogumile kriminaalasjas, mis

toimus mõne teise süüdistatava suhtes. Järelikult pole teises kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei

mingite faktiliste asjaolude tõendamisest vabastamise alus ega isegi mitte lubatav tõend

tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemiseks. (Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2019. a

otsus nr 1-16-9978/108, p-d 211–212 ja 29. oktoobri 2018. a otsus nr 1-16-9939/70, p 37)

17. Ringkonnakohtu hinnangul peaksid eelmises kahes punktis viidatud piirangud kriminaalasjas

tehtud kohtuotsuse kui tõendi kasutamisele põhiseadusest tulenevalt laienema ka teistele

kohtumenetlustele, sh halduskohtumenetlusele. A. Kabina ja J. Saks-Maasalu suhtes tehtud Tartu

Maakohtu 9. mai 2019. a otsusega on S. Akuševitši suhtes toimuvas halduskohtumenetluses

võimalik tõendada küll A. Kabina ja J. Saks-Maasalu süüditunnistamise fakti, aega, kohta jmt

asjaolusid (kui viimastel peaks olema selle menetluse eseme seisukohalt mingi õiguslik tähendus).

Problemaatiline oleks aga kõnealuse kohtuotsuse kasutamine selleks, et tõendada S. Akuševitši

suhtes toimuvas halduskohtumenetluses faktilisi asjaolusid, mis on loetud maakohtu otsuses

tuvastatuks (näiteks, et S. Akuševitšit puudutavad dokumendid kajastasid ebaõigeid

terviseandmeid). Esiteks ei ole S. Akuševitš kriminaalmenetluses osalenud ega ole seega saanud

ka kohtuotsuse järelduste aluseks olevatele tõenditele vastuargumente ega neid kinnitavaid

tõendeid esitada. Teiseks on maakohtu otsus tehtud kokkuleppemenetluses ega sisalda seetõttu

kohtu põhjendusi kokkuleppes kirjeldatud asjaolude tuvastatuks lugemise põhjuste kohta.

5(6)

Kolmandaks ei tohiks kriminaalasjas nr 1-19-2239 otsuse teinud maakohtu hinnang talle esitatud

tõendikogumile olla vaadeldav mingi sellise uue tõendina, mida saaks halduskohtumenetluses

kasutada näiteks nende tõendite asemel, mis olid kriminaalasjas kohtuotsuse tegemise aluseks.

Seetõttu leiab ringkonnakohus, et isegi juhul, kui käsitada Tartu Maakohtu 9. mai 2019. a otsust

mõnes S. Akuševitši suhtes toimuvas halduskohtumenetluses formaalselt tõendina, on selle

tõendiväärtus kohtuotsusega tuvastatuks loetud asjaolude kindlakstegemisel miinimumilähedane

(kui mitte olematu). See annab täiendava aluse eitada vaidlustatud kohtuotsusest tulenevat

S. Akuševitši õiguste riivet ja seega ka vajadust kaasata S. Akuševitš kolmanda isikuna

käesolevasse kriminaalmenetlusse.

18. Apellatsioonis leitakse sedagi, et vaidlustatud kohtuotsus rikub S. Akuševitši õigust süütuse

presumptsioonile, kuna kohtuotsuse põhiosas kajastatud kokkuleppe tekst võimaldab käsitada

S. Akuševitšit kuriteos (altkäemaksu andmises) süüdiolevana.

19. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2019. a otsus ei ole

tehtud S. Akuševitši suhtes ja selle otsusega pole teda üheski kuriteos süüdi tunnistatud. Selle

kohtuotsusega tunnistati mh altkäemaksu võtmises süüdi A. Kabin ja J. Saks-Maasalu. Võimalust

tunnistada isik süüdi altkäemaksu võtmises ei saa seda sõltuvusse sellest, kas samas või mõnes

eelnevas kriminaalmenetluses tunnistatakse (on tunnistatud) süüdi ka altkäemaksu (väidetav)

andja. Olukorras, kus isikut süüdistatakse altkäemaksu võtmises, pole välistatud vajadus käsitleda

süüdistuses ja kohtuotsuses ka väidetava altkäemaksu andja käitumist, isegi, kui viimase suhtes

on kriminaalmenetlus lõpetatud (vt nt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri

2011. a otsus asjas nr 3-1-1-68-11, p 12.2). Analoogiliselt tuvastatakse kaasaaitaja või kihutaja

süüditunnistamisel põhitegu kui osavõtja vastutuse üks eeldus osavõtuteo kohta tehtava

süüdimõistva kohtuotsusega, ehkki selline otsus ei ole siduv täideviija suhtes, keda pole samas

asjas süüdistatavana kohtu alla antud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. oktoobri

2013. a määrus asjas nr 3-1-1-87-13, p 9).

20. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole pidanud EIÕK art 6 lg 2 rikkumiseks seda, kui ühtede

isikute suhtes tehtavas süüdimõistvas kohtuotsuses viidatakse nende väidetavate kaasosaliste

käitumisele, kui see on vajalik hinnangu andmiseks süüdistatavate teole. Seejuures tuleb küll

hoiduda enama teabe andmisest, kui see on tarvilik süüdistatavate vastutuse hindamise

seisukohalt. Samuti peaks kohus vältima niipalju, kui võimalik viitamist menetlusvälise isiku

süülisele käitumisele. Kohtuotsuse sõnastusest peaks nähtuma, et tegemist ei ole eelotsustusega

kriminaalmenetlusse kaasamata väidetava kaasosalise süüküsimuse kohta. (Vt lähemalt Karaman

vs. Germany, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus 27. veebruarist 2014, p-d 63–71.)

21. Ringkonnakohus möönab, et Tartu Maakohtu 9. mai 2019. a otsuse põhiosas kajastatud

kokkuleppe tekstis võinuks S. Akuševitši väidetavat käitumist kirjeldada viisil, mis toonuks

praegusest selgemalt esile, et menetletavas asjas ei anta hinnangut S. Akuševitši võimalikule

süüle. Samas on ilmne, et S. Akuševitši isikule ja tema arvatavale käitumisele viitamata polnud

võimalik A. Kabina ja J. Saks-Maasalule KrMS §-de 154 ja 268 nõuetele vastavat süüdistust

esitada ega süüdistatavate käitumisele karistusõiguslikku hinnangut anda. Ühtlasi pole maakohtu

otsust tervikuna lugedes kokkuvõttes siiski kahtlust, et sellega anti õiguslik hinnang vaid

A. Kabina ja J. Saks-Maasalu käitumisele ja et vaidlustatud kohtuotsuse õiguslik mõju piirdub

nende kahe inimesega ega laiene S. Akuševitšile. Seetõttu ei anna ka kohtuotsuse põhiosas

sisalduvad viited S. Akuševitši oletatava õigusvastase käitumise kohta alust asuda seisukohale, et

käesolevas kriminaalmenetluses otsustati KrMS § 401 lg 1 mõttes S. Akuševitši õiguste ja

kohustuste üle.

6(6)

22. Asjakohane pole apellatsiooni esitaja väide, et maakohus rikkus 9. mai 2019. a kohtuotsuse

avalikustamisel KrMS § 4081 nõudeid. Osutatud säte reguleerib üksnes kohtulahendi

avalikustamist arvutivõrgus. KrMS § 4081 nõuete rikkumine ei mõjuta kohtuotsuse sisu ega saa

seega mitte kunagi tingida kohtuotsuse ebaseaduslikkust ega selle tühistamist apellatsiooni või

kassatsiooni korras. Juhul, kui kohtuotsuse avalikustamisel või selle kolmandatele isikute

kättesaadavaks tegemisel rikutakse kellegi õigusi, tuleb see rikkumine, tuvastada, kõrvaldada

ja/või heastada eraldi menetluses, mitte avalikustatud kohtulahendit vaidlustades.

23. Eeltoodud põhjustel ei vasta S. Akuševitš KrMS § 401 lg-s 1 ette nähtud kolmanda isiku

materiaalsetele tunnustele. S. Akuševitš ei vasta ka ühegi teise kohtumenetluse poole

(KrMS § 17 lg 1) tunnustele. Kohtumenetluse pooleks mitteoleval isikul aga, nagu märgitud,

KrMS § 318 lg-st 1 tulenevalt apellatsiooniõigust pole.

24. KrMS § 326 lg 2 p 3 sätestab, et kohtunik koostab apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse

ja tagastab apellatsiooni apellandile, kui apellatsiooni on esitanud isik, kellel ei ole sama

seadustiku § 318 järgi apellatsiooniõigust. Seetõttu tuleb S. Akuševitši apellatsioon jätta

KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata ja tagastada esitajale.

25. Kuna S. Akuševitši (esindaja) apellatsioon jääks apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi

vaatamata, olenemata sellest, kas kaebuse esitajal oli kaebetähtaja möödalaskmiseks mõjuv

põhjus, jätab ringkonnakohus läbi vaatamata ka apellatsioonitähtaja ennistamise taotluse.

Juhan Sarv

(allkirjastatud digitaalselt)