2-15-3415/97 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-3415

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.10.2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-15-3415

Tsiviilasi

XX hagi AS SEB Pank vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks

täiteasjades

nr

175/2010/2080

ja

175/2010/2081

AS SEB Pank vastuhagi XX vastu 191 512,46 euro

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 06.07.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS SEB Pank apellatsioonkaebus

XX apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

AS SEB Pank apellatsioonkaebuse osas 131 594,94 eurot

XX apellatsioonkaebuse osas 71 917,52 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela

Kostja:

AS

SEB

Pank

(registrikood

10004252),

lepinguline esindaja Janek Alvela

Istungi toimumise aeg

11.09.2019

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela ja kostja

esindaja Janek Alvela

RESOLUTSIOON:

1. Pärnu Maakohtu 06.07.2018 otsus tühistada osas, milles maakohus vastuhagi

osaliselt rahuldas ja jätta käesoleva otsusega AS SEB Pank vastuhagi XX vastu

rahuldamata.

2. Ülejäänud osas jätta Pärnu Maakohtu 06.07.2018 otsus muutmata.

3. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus:

3.1. Jätta läbi vaatamata XX hagi AS SEB Pank vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjades nr 175/2010/2080 ja 175/2010/2081.

2(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-3415

3.2. Jätta rahuldamata AS SEB Pank vastuhagi XX vastu võla väljamõistmiseks.

3.3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda ja

rahaliselt kindlaks määramata.

4. AS SEB Pank apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. XX apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas hagi AS SEB Pank (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjades 175/2010/2080 ja 175/2010/2081.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 08.06.2006 laenulepingu nr

L060021587 (laenuleping nr 1), mille kohaselt kohustus kostja andma hagejale laenu

70 347 eurot tagastamistähtajaga 10.05.2026. Kostja hüpoteegipidajana ja CC D

kinnistu (registriosa nr DDDDDD, edaspidi kinnistu) omanikuna sõlmisid 08.06.2006

hüpoteegi seadmise lepingu (hüpoteegileping nr 1). Hüpoteegilepingu nr 1 p 4.1.1

kohaselt seati kostja kasuks kinnistusraamatu neljandasse jakku esimesele vabale

järjekohale hüpoteek summas 3 000 000 krooni (191 734,95 eurot). Hüpoteegiga on

tagatud hüpoteegipidaja nõuded omaniku ja/või hageja vastu, sh ka tingimuslikud ja

tulevikus tekkivad nõuded, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja hageja vahel 08.06.2006

sõlmitud laenulepingust ning selle tulevikus sõlmitavatest lisadest, samuti nende

nõuete sissenõudmisest või omanikule tagasiloovutamisest tekkivad kulutused, kaasa

arvatud sundtäitmise kulutused, kulud notarile ja kinnistusosakonnale, samuti ka

nõuded, mis tekivad omaniku ning hüpoteegipidaja vahel tulevikus sõlmitavatest

võlaõiguslikest lepingutest. Pooled sõlmisid 03.10.2006 laenulepingule nr 1 lisa nr 1,

mille kohaselt kohustus kostja suurendama laenusummat 44 767 euro võrra. Kostja

valmistas juba 08.06.2006 (laenulepingu nr 1 sõlmimise kuupäeval) ette laenulepingu

nr 1 lisa nr 2, mille pooled allkirjastasid 20.02.2007. Nimetatud lisa p 1 kohaselt

kohustus kostja suurendama laenusummat 26 860 euro võrra.

3. Hageja omandas Talli kinnistu 23.07.2010 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel.

4. Kostja esitas Pärnu kohtutäiturile Rannar Liitmaale (kohtutäitur) 19.08.2010

täitmisavalduse, milles palus pöörata täitmisele oma väidetava rahalise nõude.

Kohtutäitur koostas 06.12.2011 kinnisasja arestimise akti täiteasjas nr 175/2010/2080,

mille kohaselt arestiti kostja kasuks hagejale kuuluv kinnistu. Kinnisasja hinnaks on

3(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-3415

arestimise aktis märgitud 41 542 eurot. Nimetatud kinnisasja arestimise aktiga

täidetakse väidetavat nõuet, mida ei ole tagatiskokkuleppega hõlmatud.

5. Kostja võlausaldajana, hageja laenusaajana 1 ja HH (isikukood XXXXXXXXXX)

laenusaajana 2 sõlmisid 20.02.2007 laenulepingu nr L070006459, mille kohaselt

kohustus kostja väljastama laenu summas 241 738 eurot (laenuleping nr 2).

6. Kostja hüpoteegipidajana ja DD korteriomandi asukohaga Pärnu AAA (edaspidi

korteriomand, registriosa nr AAAAAAA) omanikuna sõlmisid 20.02.2007 hüpoteegi

seadmise lepingu (hüpoteegileping nr 2). Hüpoteegilepingu nr 2 p 7.2 kohaselt seati

kostja kasuks DD kinnisasjale kinnistusraamatu neljandasse jakku esimesele vabale

järjekohale hüpoteek summas 1 260 000 krooni (80 528,68 eurot).

7. Hüpoteegilepingu nr 2 p 10.1 kohaselt on hüpoteegi seadmise lepingu nr 2 p-s 7.2

nimetatud hüpoteegiga tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded omaniku /…/ ja/või

hageja ja/või HH vastu, sealhulgas ka tingimuslikud ja tulevikus tekkivad nõuded, mis

tulenevad:

(i)

hüpoteegipidaja ning XX ja HH vahel 20.02.2007 sõlmitud laenulepingust nr

L070006459 ja selle kõikidest tulevikus sõlmitud lisadest;

(ii)

hüpoteegipidaja ning XX vahel 08.06.2006 sõlmitud laenulepingust nr

L060021587 ja selle lisadest nr 1 ja nr 2 ning kõikidest tulevikus sõlmitavatest

lisadest;

(iii)

samuti nende nõuete sissenõudmisest või tagasiloovutamisest tekkivad

kulutused, kaasa arvatud sundtäitmise kulutused, kulud notarile ja

kinnistusosakonnale, samuti ka nõuded, mis tekivad DD (korteriomandi

omanik) ja/või DD abikaasa ning hüpoteegipidaja vahelistest tulevikus

sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest.

8. Hageja omandas korteriomandi 23.07.2010 asjaõiguslepingu alusel.

9. Kostja esitas kohtutäiturile 19.08.2010 täitmisavalduse, mille kohaselt kostja

sissenõudjana palus pöörata täitmisele oma väidetava rahalise nõude. Kohtutäitur

koostas 06.12.2011 arestimise akti täiteasjas nr 175/2010/2081, mille kohaselt arestiti

kostja kasuks hagejale kuuluv korteriomand. Kinnisasja hinnaks on arestimise aktis

märgitud 60 000 eurot. Nimetatud kinnisasja arestimise aktiga täidetakse väidetavat

nõuet, mida ei ole tagatiskokkuleppega hõlmatud.

10. Kostja ei ole tõendanud hageja suhtes nõuete olemasolu. Lepinguid ei ole kehtivalt

üles öeldud. Täitemenetluses esitatud kostja väited nõuete osas on oletuslikud.

11. Täitemenetlus toimub hüpoteegisummat ületavas osas. Kohtutäitur 06.12.2011

kinnisasja arestimise aktist täiteasjas nr 175/2010/2081 nähtub asjaolu, et kostja

väidetav nõue on 406 667,61 eurot, mis koosneb kostja nõudest 384 719,43 eurot ja

kohtutäituri tasust 21 929,01 eurot. Kuna kostja kasuks seati hageja korteriomandile

hüpoteek kogusummas 80 528,68 eurot, on täitemenetluses ebaseaduslikult asutud

nõuet täitma isegi hüpoteegisummat ületavas osas.

12. Hageja hinnangul rikkus kostja vastutustundliku laenamise põhimõtet, andes hagejale

383 712 euro ulatuses laenu, mida hageja ilmselgelt ei suutnud teenindada.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega on kosja tekitanud hagejale

rahalise kahju, mille hageja tasaarvestab kostja väidetava nõudega. Hagejal puudusid

laenulepingute sõlmimise ajal püsivad sissetulekud, mille arvel oleks hageja saanud

4(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-3415

täita laenulepingutest tulenevaid kohustusi, mistõttu on arusaamatu, milliste hageja

sissetulekute alusel hindas kostja, et hagejale on võimalik anda laenulepingute alusel

383 712 eurot laenu (hageja 28.02.2018 menetlusdokument, IV kd, tl 7). Kostja ei

esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks kontrollinud hageja maksevõimet.

13. Hageja oli veendunud, et kosta sõlmis laenulepingud nr 1 ja nr 2 eelkõige eesmärgiga

teadlikult kahjustada hagejat. Kostja ei veendunud laenulepingute sõlmimisel hageja

tegelikus maksevõimes ja väljastas hagejale laenu üksnes seetõttu, et koos

laenulepingute sõlmimisega panditi kostja kasuks kaks kinnistut. Kui kostja ei oleks

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei oleks hageja olukorras, kus teda

ähvardab

kinnisvarast

ilmajäämine.

Kostja

jättis

laenulepingute

ja

muudatuskokkulepete sõlmimisel täielikult täitmata lepingueelsetele läbirääkimistele

VÕS § 14 lg-s 2 sätestatud teatamiskohustuse ega selgitanud hagejale

krediidilepingute sõlmimisega seonduvaid riske, õigusi ja kohustusi. Kostja väidetav

nõue on üksnes seetõttu olemas, et kostja on rikkunud VÕS § 14 lg 2 ja KAS § 83

lg 3, mistõttu VÕS § 101 lg 3 alusel vastutab kostja ise oma kohustuste rikkumisega

seonduvate negatiivsete tagajärgede eest.

14. Hageja esitas alternatiivse tasaarvestuse avalduse juhuks, kui kohus asub seisukohale,

et kostjal on hageja vastu 384 719,42 euro suurune nõue, tasaarvestades oma kahju

hüvitamise nõude 384 719,12 eurot kostja sama suure nõudega.

15. Kui kohus leiab, et kostjal on kostja ja hageja vahel laenulepingute nr 1 ja nr 2 alusel

sissenõutavaks muutunud ning hageja kinnistul ja korteriomandil lasuvate

hüpoteekidega tagatud viivise tasumise nõue, taotles hageja VÕS § 113 lg 8 ja § 162

lg 1 alusel viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Täitmisavalduses on märgitud

väidetava viivise tasumise nõude suuruseks laenulepingu nr 1 alusel 7370,59 eurot ja

laenulepingu nr 2 alusel 15 657,76 eurot. Hageja oli seisukohal, et väidetav viivise

tasumise nõue laenulepingute nr 1 ja nr 2 alusel kokku summas 23 028,35 eurot on

ebamõistlikult suur ja liigkasuvõtjalik, arvestades väidetavaid põhinõudeid ning on

suunatud sisuliselt kostja rikastumisele hageja arvel. Muu hulgas pole tõendatud, et

kostjale oleks niivõrd suures ulatuses kahju tekkinud.

Kostja vastuväited

16. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Poolte vahel oli menetluses tsiviilasi

nr 2-10-52930, milles hageja nõudis samuti sundtäitmise lubamatuks tunnistamist

samades täiteasjades samal alusel. Nimetatud tsiviilasjas jäi hagi rahuldamata Tallinna

Ringkonnakohtu 20.05.2014 otsusega, ning tuvastati hageja võlgnevus samade

laenulepingute alusel. Lisaks on poolte vahel vaidlus tsiviilasjas 2-12-43630, milles

kostja nõuab hagejalt samadest laenulepingutest tuleneva võlgnevuse väljamõistmist.

Kuigi kohus asus tsiviilasjas nr 2-12-43630 seisukohale, et pank ei ole järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, leidis kohus ka, et sellega ei ole kahju

tekitatud.

17. Samadele asjaoludele kahju tekkimise osas tugineb hageja ka praeguses tsiviilasjas ja

kostja on ka käesolevas tsiviilasjas seisukohal, et ei ole rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet ja isegi kui oleks tegemist sellise rikkumisega, ei ole hageja

mingit kahju seetõttu saanud. Kahju tekkimise väide on paljasõnaline ja põhjusliku

5(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-3415

seose olemasolu väidetava rikkumise ja põhjustatud kahju vahel ei ole hageja üldse

hagis käsitlenud.

18. Hagiavaldusest tulenevatest asjaoludest järeldub, et väidetav tasaarvestatav nõue oli

olemas juba alates laenu andmistest, seega hagejale teada ka eelmise kohtumenetluse

ajal, mistõttu oleks hageja pidanud tuginema sellele juba varasemas sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise vaidluses ning käesolevas vaidluses sellele enam tugineda ei

saa.

Kostja vastuhagi

19. Kostja esitas vastuhagi, paludes hagejalt välja mõista võlgnevuse 191 512,46 eurot.

20. Vastuhagi kohaselt laenulepingu nr 1 alusel kohustus hageja iga kuu 10. kuupäeval

tasuma intressi ja tagastama laenu osamakse. Laenulepingu lisadega nr 1 ja 2

suurendati laenusummat. Laenulepingu nr 2 alusel kohustusid laenusaajad hageja ja

HH tasuma iga kuu 10. kuupäeval intressi ja laenu osamakse.

21. Hageja ega HH ei ole nõuetekohaselt laenulepingutest tulenevaid kohustusi täitnud.

Võlgnevuse tõttu esitas kostja 12.08.2016 laenusaajatele ülesütlemisteatised, milles

andis võlgnevuste tasumiseks tähtaja 08.09.2016 ning luges lepingud üles öelduks

09.09.2016. Nimetatud teated on HH-le kätte toimetatud tähitud kirjaga 19.08.2016

ning hagejale esindaja Helmeri Indela kaudu 15.08.2016 koos tsiviilasjas 2-12-43630

esitatud seisukohaga. Kuna ülesütlemisteatistes antud võlgnevuste tasumise tähtajaks

võlgnevusi ei tasutud, on käesolevaks ajaks laenulepingud üles öeldud.

22. Vastavalt laenumaksete aruannetele on 29.11.2016 seisuga laenulepingust nr 2 tulenev

laenu põhiosa võlgnevus 127 910,05 eurot ning laenulepingust nr 1 tulenev laenu

põhiosa võlgnevus 111 746,15 eurot. Kostja nõudis laenulepingutest tulenevate

tasumata põhiosa maksete tasumist alates 10.08.2015 maksetest, sh ülesütlemisega

sissenõutavaks muutunud kogu tasumata laenu põhiosa maksete tasumist. Seega

nõudis hageja laenulepingust nr 2 tulenevat laenu põhiosa võlgnevust summas

107 159,56 eurot ning laenulepingust nr 1 tulenevat laenu põhiosa võlgnevust summas

84 352,90 eurot.

Hageja vastuväited vastuhagile

23. Hageja ei tunnistanud vastuhagi ja palus jätta selle rahuldamata, kuna kostja ei ole

laenulepinguid kehtivalt üles öelnud ja laenu tagastamise nõue ei ole sissenõutavaks

muutunud.

24. Hageja hinnangul oli vastuhagi TsMS § 371 lg 1 p 4 rikkudes menetlusse võetud ja

selle menetlemine tuleks lõpetada. Lisaks ei allu TsMS § 98 lg-st 1 tulenevalt

vastuhagi Eesti kohtule, kuna hageja elukoht on Saksmaal ja vastuhagi ei vasta TsMS

§ 373 lg 1 tingimustele.

25. Kostja ei ole 12.08.2016 ülesütlemisavaldusega laenulepinguid nr 1 ja 2 kehtivalt üles

öelnud, mistõttu ei olnud laenu tagastamise nõue sissenõutavaks muutunud. Kostja

väitis vastuhagis, et ta toimetas ülesütlemisavalduse hagejat tsiviilasjas nr 2-12-43630

esindavale lepingulisele esindajale kätte. Hageja ei nõustunud kostja sellise

seisukohaga neljal põhjusel. Esiteks, kohtumenetluses esindaja olemasolu ei tähenda

seda, et esindaja oleks volitatud igasuguseid tahteavaldusi menetluses vastu võtma.

6(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-3415

Hageja ei andnud tsiviilasjas nr 2-12-43630 oma lepingulisele esindajale volitust

laenulepingute ülesütlemisavalduste hageja nimel vastu võtmiseks. TsMS § 221 lg 1

kohaselt õigus esindamiseks kohtus annab esindajale õiguse teha esindatava nimel

kõiki menetlustoiminguid. Esindusõiguse seadusjärgne ulatus ei anna esindajale

volitust võtta vastaspoolelt vastu õiguslikke tagajärgi kaasatoovaid tahteavaldusi.

Teiseks, laenulepingu ülesütlemisavaldus ei olnud tsiviilasjas nr 2-12-43630

menetluslikult lubatav tõend, mistõttu ei ole kostja saanud hagejaga sõlmitud

laenulepingut nõuetekohaselt üles öelda. Kolmandaks, leppisid pooled laenulepingute

üldtingimuste p-s 21 kokku tahteavalduste tegemise vormis ja edastamise viisis.

Poolte lepingu täitmisega seonduvad teated peavad olema kirjalikus vormis. Teade

loetakse teate adressaadi poolt kättesaaduks, kui 1) teade on üle antud allkirja vastu

või 2) teade on saadetud postiasutuse vahendusel liht- või tähitud kirjana teise poole

lepingus nimetatud asukoha või muul tema poolt kirjalikult teatatud aadressil ja teate

postitamisest on möödunud 3 tööpäeva. Kostja ei ole ülesütlemisavaldust edastanud

laenulepingute üldtingimuste p-s 21 sätestatud vormis ja viisil. Neljandaks, TsÜS §

115 lg 2 sätestab, et esindaja kaudu ei või teha tehingut, mis seadusest või

kokkuleppest tulenevalt tuleb teha isiklikult. Laenulepingute üldtingimuste p-st 21

tuleneb, et lepingutega seonduvad teated tuleb esitada lepingupoolele isiklikult. Seega

ei ole kohtumenetluse kaudu lepingulisele esindajale dokumendi kättetoimetamisega

võimalik laenulepinguid üles öelda.

26. Kostja poolt täiturile 28.11.2016 esitatud avaldust, milles kostja piiras täitmisele

kuuluva nõude ainult laenu põhiosaga, ei ole hagejale kätte toimetatud.

27. Hageja palus määrata kindlaks vastuhagi rahuldava kohtuotsuse täitmise korra ja

tähtaja, juhul kui kohus rahuldab vastuhagi, järgnevalt: 1) vastuhagi täitmine lükata

edasi seni, kuni täitemenetluses on realiseeritud laenulepingutest tulenevaid kostja

nõudeid tagavad hüpoteegid ja 2) seejärel lugeda kostja vastuhagi rahuldavast

kohtuotsusest tulenevad kõik kostja nõuded hageja vastu tervikuna tasaarvestatuks

hageja kahju hüvitamise nõudega kostja vastu, mis on samas suuruses kostja vastuhagi

rahuldava kohtuotsusega hagejalt välja mõistetud võlgnevuse jäägiga pärast

laenulepingutest tulenevate kostja nõudeid tagavate hüpoteekide realiseerimist.

Esimese astme kohtu otsus

28. Maakohus jättis TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel hageja sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi täiteasjades 175/2010/2080 ja 175/2010/2081 läbi vaatamata ning

rahuldas osaliselt kostja vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja

laenulepingutest tuleneva põhivõlgnevuse 10.08.2016 seisuga 59 917,52 eurot.

Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

29. TMS § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi

alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on

rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi

kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 1 p 1 järgi muu kui kohtulahendi sundtäitmise

puhul, iseäranis TMS § 2 lg 1 p-des 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab

võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited

täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.

7(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-3415

30. Alused, millele hageja tugines sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes, ei ole

tekkinud pärast eelmise sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (tsiviilasi nr

2-10-52930) esitamist, vaid olid olemas juba sel ajal. Hagejal pidi olema juba eelmises

menetluses teada, et kostjal puudub sundtäidetav nõue või et täitemenetluse avalduses

märgitud nõue on suurem kui hüpoteegisumma. Lisaks viitas hageja sellele, et

laenulepinguid ei ole kehtivalt üles öeldud ja nimetatu on tuvastatud jõustunud

kohtuotsusega. Ka see asjaolu pidi hagejal olema esimese sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi esitamisel teada. Seega on hageja enda risk, et ta nendele

asjaoludele esimeses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis ei tuginenud.

Täitmisavaldus, mis on käesolevale hagile lisatud, on esitatud kohtutäiturile juba

19.08.2010 (I kd, tl 29–30). Samuti on kostja esitanud kohtutäiturile avalduse, et

28.11.2016 seisuga on laenulepingust nr 1 tulenev laenu põhiosa võlgnevus

111 746,15 eurot ja laenulepingust nr 2 tulenev põhiosa võlgnevus 127 910,05 eurot ja

edaspidi nõuab kostja ainult põhiosa võlgnevust ning hüpoteegi seadmise lepingute

alusel toimuvas täitemenetluses ei saa nõudeid täita hüpoteegisummat ületavas osas

(III kd, tl 42). Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et täitmisavaldust ei saa

hiljem täpsustada. Sissenõudja saab täitemenetluses esitada avalduse nõude

täpsustamiseks, sh osadest nõuetest loobumiseks, nimetatu ei ole vastuolus

täitemenetluse seadustikuga.

31. Hagejale pidi juba eelmise sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel teada

olema, et kostja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja sellest tulenev

kahjunõue ei olnud tekkinud pärast tsiviilasja nr 2-10-52930 lahendi jõustumist

(23.11.2013). Ka viivisenõude vähendamist oli hagejal võimalik nõuda eelmises

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis.

32. Arvestades eeltoodut, leidis maakohus, et hageja ei saanud teist korda esitada hagi

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

täiteasjades

175/2010/2080

ja

175/2010/2081. Hageja ei toonud esile erandlikke asjaolusid, miks ta ei saanud eelpool

nimetatule tugineda juba eelmises sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis.

33. Maakohtu hinnangul ei olnud vastuhagi puhul tegemist sama hagiga sama hagieseme

üle kui tsiviilasjas 2-12-43630. Viidatud tsiviilasjas ei tuginenud kostja 12.08.2016

ülesütlemisavaldusele, vaid varasemale avaldusele, mis ei leidnud tõendamist. Kuna

käesolevas asjas tugines kostja 12.08.2016 ülesütlemisavaldusele, ei olnud tegemist

sama hagiga sama hagieseme üle TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel.

34. VÕS § 1 lg 5 järgi on tarbija võlaõigusseaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb

tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

Vaidlusalused laenulepingud olid tarbijakrediidilepingud, see on tuvastatud Pärnu

Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-12-43630.

35. Maakohus nõustus hagejaga, et kostja ei ole laenulepinguid kehtivalt üles öelnud.

Hageja lepingulisel esindajal ei olnud tsiviilasjas nr 2-12-43630 volitusi vastu võtta

menetlusväliseid tahteavaldusi. Laenulepingute ülesütlemisteadete kohtuinfosüsteemis

lepingulisele esindajale nähtavaks tegemisega ei saa lugeda ülesütlemisteateid

kätteantuks hagejale kui laenusaajale. Kostja on laenulepingute ülesütlemiseteated

12.08.2016 saatnud tähitud postiga hageja aadressil Pärnu, XXX, kust see tagastati.

Viidatud kohtuvaidluses oli algselt hageja elukoha aadress Pärnu, XXX, kuid alates

8(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-3415

05.02.2016 (6 kuud enne laenulepingute ülesütlemisavalduste saatmist) oli

menetlusdokumentides aadressina märgitud TTT, Rootsi ja alates 13.12.2016 FFF,

Saksamaa. Seega puuduvad asjas tõendid, et hageja oleks laenulepingute ülesütlemise

teated kätte saanud. Kostja ei ole vaatamata vastaspoole vastuväidetele ülesütlemise

formaalseid puudusi kõrvaldanud ka kohtumenetluse kestel.

36. Lepingut ei saa kohtumenetluses üles öelda tagasiulatuvalt. Kui hageja ei olnud

hagiavalduse esitamise seisuga ülesütlemisavaldust kätte saanud, siis ei ole lepingut

kehtivalt üles öeldud. Sellisel juhul ei vasta ülesütlemine VÕS § 416 lg 1 nõuetele, ei

ole antud kahenädalast tähtaega laenu tasumiseks ja pole selge laenu ülesütlemise aeg.

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemine peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks

arusaadav. Kuna laenulepinguid ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole ka kogu laenujäägi

sissenõudmine põhjendatud.

37. Kostja täpsustas 06.04.2018 kohtuistungil, et kui kohus leiab, et laenulepingute

ülesütlemised ei ole kehtivad, siis on laenulepingu nr 1 järgi sissenõutavaks muutunud

põhivõlg 32 051,91 eurot ja laenulepingu nr 2 järgi sissenõutavaks muutunud põhivõlg

27 866,52 eurot. Hilisema perioodi kohta ei olnud arvestust koostatud (IV kd, tl 29

pöördel). Kostja esitas kohtule tõendina mõlema laenulepingu aruanded, millest

nähtub tasumata laenumaksete põhivõlgnevuse summa 10.08.2016 seisuga (III kd, tl

134–139). Hageja ei ole vaidlustanud tasumata laenumaksete võlgnevuse suurust ega

esitanud

tõendeid

laenumaksete

tasumise

kohta.

Kuna

vastavalt

sõlmitud

laenulepingutele pidi hageja tasuma laenumakseid kord kuus ja nimetatud maksed on

seisuga 10.08.2016 muutunud sissenõutavaks, leidis maakohus, et vastuhagi kuulub

rahuldamisele osaliselt, s.o summas 32 051,91 + 27 866,52 = 59 917,52 eurot.

38. Maakohus

jättis

rahuldamata

hageja

taotluse

kohtuotsuse

täitmise

korra

kindlaksmääramiseks. Hageja ei esitanud selget tasaarvestatavat kahjunõuet,

kahjunõude suurus ei ole veel teada. Tagatised ei ole veel võõrandatud ja kahju ei ole

tekkinud. Tulevikus tekkivat kahjunõuet ei saa etteulatuvalt tasaarvestada. Lisaks

nähtub kinnisasjade arestimise aktidest, et korteriomandi hind on 60 000 eurot ja

kinnistu, hind on 41 542 eurot (I kd, tl 31–34, 60–63). Seega oli kinnistute väärtus

suurem kui rahuldatud haginõue ja puudus vajadus kohtuotsuse täitmise korra

kindlaksmääramiseks.

Kostja apellatsioonkaebus

39. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas,

millega maakohus jättis vastuhagi rahuldama 131 594,94 euro ulatuses ja

menetluskulud poolte endi kanda. Kostja palus teha uue otsuse, millega rahuldada

vastuhagi täielikult ja jätta menetluskulud hageja kanda.

40. Kostja hinnangul on laenulepingud kehtivalt üles öeldud. Kostja ei nõustunud

maakohtu seisukohaga, et hageja lepingulisel esindajal kohtus ei olnud antud

kohtuasjas volitusi vastu võtta menetlusväliseid tahteavaldusi ja laenulepingute

ülesütlemise teadete kohtuinfosüsteemis lepingulisele esindajale nähtavaks tegemisega

ei saa lugeda ülesütlemise teateid kätteantuks hagejale kui laenusaajale. Kostja

hinnangul on kohtumenetluse esindaja volitatud esindatava nimel vastu võtma

menetlusdokumente

ja

laenulepingute

ülesütlemise

teatist

ei

saa

lugeda

9(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-3415

menetlusväliseks tahteavalduseks. Kui esitatavate menetlusdokumentide hulgas on ka

tahteavaldus ei saa asuda seisukohale, nagu see tuleks eraldi poolele isiklikult kätte

toimetada ning kohtumenetluses esindaja poolt selle vastuvõtmine ei tähendaks, et

pool on need kätte saanud. Asjaolu, et ülesütlemise teatis tagastati kohtumenetluses, ei

saa muuta olematuks isiku teadmist sellisest tahtevaldusest.

41. Kostja ei nõustu ka maakohtu järeldusega, nagu ei oleks laenulepingud üles öeldud,

kuna see ei olnud menetluslikult lubatav. Tsiviilasjas nr 2-12-43630 ei lubanud kohus

tugineda hagejal uutele asjaoludele ja tõenditele, see aga ei muuda olematuks fakti, et

kostja ülesütlemise teatised tegelikult esitas ning hageja need kätte sai. Menetluslikult

lubatav ei olnud nendele tõenditele tuginemine tsiviilasjas 2-12-43630, samas ei ole

mingit keeldu esitada neid tõendeid praeguses asjas, mida kostja ka tegi.

42. Laenulepingutest ei tulene, et ülesütlemise teade tuleks laenusaajale edastada isiklikult

või et seda ei võiks teha esindaja kaudu. Kostja esitas hagejale laenulepingu

ülesütlemise teatise hageja poolt hagiavalduses märgitud aadressil Pärnu, XXX.

Maakohus märkis küll, et alates 2016. aastast avaldas hageja, et tema elukoht on

Rootsis ja hiljem Saksamaal, kuid maakohus jättis tähelepanuta, et veel 23.01.2017 on

hageja märkinud Sotsiaalkindlustusametile vanemahüvitise taotluse esitamisel oma

elukohaks Pärnu, XXX. Kuna perehüvitiste seaduse järgi on hüvitist õigustatud saama

Eesti elanik ja hageja sai vanemahüvitist, on hageja elukoht järelikult Eestis. Seega ei

ole hageja ülesütlemisteateid oma elukoha aadressilt vastu võtnud ja on esitanud

ebaõigeid andeid oma elukoha kohta vältimaks laenulepingute ülesütlemisest

tulenevaid tagajärgi, mitte kostja ei ole jätnud ülesütlemise formaalseid eelduseid

täimata, nagu leidis ekslikult maakohus.

Hageja apellatsioonkaebus

43. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas,

millega maakohus jättis sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täiteasjades

175/2010/2080 ja 175/2010/2081 läbi vaatamata ja rahuldas osaliselt kostja vastuhagi

ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palus teha uue otsuse, millega

jätta vastuhagi läbivaatamata ja ülejäänud osas saata asi maakohtule uueks

arutamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda.

44. Maakohus rikkus hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi läbivaatamata

jätmisel oluliselt TsMS § 423 lg 2 p 2 ja § 457 lg 1 ning kohaldas ebaõigesti TMS §

221 lg 2. Maakohus on otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta, et pärast esimese

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata jätmist (tsiviilasi nr

2-10-52930) oli poolte vahel veel üks kohtuvaidlus (tsiviilasi nr 2-12-43630), milles

Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2016 jõustunud kohtuotsusega on tuvastamist leidnud,

et täitmisavalduses nimetatud laenulepinguid ei ole kehtivalt üles öeldud ehk

täitmisavalduses dokumenteeritud nõuet ei ole tekkinud, sest laenu tagastamise

kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks. Kohtuotsusega laenulepingutest tulenevate

nõuete puudumise tuvastamine on hageja hinnangul TMS § 221 lg 2 tähenduses uueks

asjaoluks, millele tuginedes on võimalik esitada ka sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi teist korda.

10(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-3415

45. TsMS § 457 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik

osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel

asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega kui tsiviilasjas nr 2-12-43630 tehtud

otsusega on tuvastatud, et vaidlusaluseid laenulepinguid ei ole kehtivalt üles öeldud,

siis tuleb ka sundtäitmine täiteasjades 175/2010/2080 ja 175/2010/2081 tunnistada

lubamatuks. Olukorras, kus kohus on tuvastanud kohtuotsusega sissenõudja nõude

puudumise, on täitemenetluse läbiviimine vastuolus ka legaliteedi põhimõttega (PS

§ 3) ning TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel on põhjendamatu väita, et hagi ei ole esitatud

hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks

andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik

saavutada. TsMS § 423 lg 2 p 2 rakendamise aluseid ilmselgelt ei esine.

46. Hageja jäi 25.01.2017 esitatud seisukohtade juurde, te vastuhagi ei allu Eesti kohtule.

47. Maakohus on vastuhagi osalisel rahuldamisel rikkunud oluliselt TsMS § 376 lg 3,

§ 363 lg 1, § 334 lg 1, § 5 lg 1 ja § 439 ning rahuldanud sisuliselt nõude, mis ei ole

vastuhagi aluseks ning mida ei ole vastuhagis esitatud ega motiveeritud. Hagi

muutmine on võimalik vaid kirjalikus vormis menetlusdokumendiga. Seega ei olnud

kostjal võimalik muuta hagi alust kohtuistungil.

48. Maakohus oli seisukohal, et hageja ei ole vaidlustanud tasumata laenumaksete

võlgnevuse suurust ega esitanud tõendeid tasumise kohta ja rahuldas vastuhagi

osaliselt. Sellised seisukohad on põhjendamatud, kuna kohus on ise märkinud, et

vastuhagi muudatus esitati suuliselt 06.04.2018 istungil, mistõttu ei saanud hageja

selle osas ka mistahes seisukohta väljendada. Seda enam, et kohus ei küsinud mingit

seisukohta ega andnud ka hagejale tähtaega seisukoha väljendamiseks.

49. Olukorras, kus vastuhagi menetlemiseks puudub alus või vastuhagi tulnuks

alternatiivselt jätta läbivaatamata, tulnuks jätta ka kõik menetluskulud kostja kanda.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi osas tuleb maakohtu otsus tühistada ning

asi tuleb saata maakohtule uueks arutamiseks. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada

ka menetluskulude jaotust puudutavas osas.

Vastused apellatsioonkaebustele

50. Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

51. Ringkonnakohus, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja

materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas,

milles maakohus vastuhagi osaliselt rahuldas. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus

jätta muutmata.

52. Esmalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas,

milles maakohus jättis TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata hageja nõude

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, kuna hagi aluseks olevad asjaolud olid

olemas eelmise sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel (tsiviilasi nr 2-

10-52930) ja TMS § 221 lg-te 11 ja 2 järgi ei ole seaduse mõttega kooskõlas lubada

hagejal esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks enda äranägemisel

korduvalt. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse selles osas, leides, et sundtäitmise

11(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-3415

lubamatuks tunnistamise hagi oli hagejal võimalik esitada, kuna selle aluseks on

asjaolud, mis on tekkinud pärast eelmise vaidluse lahendamist. Hageja leidis, et

maakohus on otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta, et pärast esimese sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata jätmist oli poolte vahel veel üks

kohtuvaidlus (tsiviilasi nr 2-12-43630), milles Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2016

jõustunud kohtuotsusega on tuvastamist leidnud, et täitmisavalduses nimetatud

laenulepinguid ei ole kehtivalt üles öeldud ehk täitmisavalduses dokumenteeritud

nõuet ei ole tekkinud, sest laenu tagastamise kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks.

53. Hagi läbi vaatamata jätmise osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendutega

TsMS § 654 lg 6 järgi järgib neid ja käesolevas otsuses ei korda.

54. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse

kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja

vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 15). Hagi rahuldamise tagajärjena peab kohtutäitur TMS

§ 48 p 4 alusel täitemenetluse lõpetama (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 p

16).

55. Riigikohus on selgitanud, et TMS § 221 lg-te 1 ja 11 kohaselt võib võlgnik esitada

täitedokumendile materiaalõiguslikke vastuväited. Selleks tuleb võlgnikul esitada

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mida võib TMS § 221 lg 3 kohaselt

esitada täitemenetluse lõpuni. Kui täitedokumendiks on kohtulahend, sätestab TMS §

221 lg 2 kitsendavalt, et võlgniku (materiaalõiguslike) vastuväidete alused peavad

olema tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Riigikohus on selgitanud, et TMS §

221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud

vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus, ning et seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel

esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on

tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Riigikohtu arvates tuleb õiguslikult samamoodi

hinnata olukorda, kui täitedokumendiks ei ole küll kohtulahend, kuid võlgnik on

esitanud täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mis on jäetud

jõustunud kohtulahendiga rahuldamata. Kui võlgnik esitab seejärel uue sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi, tuleb selle lubatavust analoogia alusel hinnata TMS §

221 lg 2 alusel. Uue hagi korral on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid

alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

lahendamist. Sellisteks vastuväideteks saavad nt olla võla osaline või täielik tasumine

pärast

kohtulahendit,

samuti

nt

tasaarvestusavaldusele

tuginemine,

kui

tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist.

Ainult erandina võib uues hagis vastuväiteid esitada alustel, mis olid olemas juba

esimese sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses. Seda juhul, kui

vastuväiteid ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (s.t menetlusosalisest sõltumatul

põhjusel) menetlusõiguslikult maksma panna selliselt, et kohus saanuks nende kohta

võtta kohtulahendis seisukoha ( Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385 p 15.1 ja

15.2).

56. Pärnu Maakohtu 22.11.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-52930 jäeti hageja hagi

kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades 175/2010/2080 ja

12(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-3415

175/2010/20181 rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja poolt

käesolevas hagis esiletoodud sundtäitmise lubamatuse aluseks olevad asjaolud olid

olemas enne esimese hagi esitamist ja sõltus ainult hagejast endast, millised asjaolud

ta hagi alusena kohtule esitas. Laenulepingute ülesütlemine toimus enne esimese hagi

esitamist ja hageja oleks saanud esimeses hagis esitada vastavad väited, mida ta ei

teinud. Hilisemad kohtuvaidlused, kus tuvastati, et laenulepingute ülesütlemine ei

olnud kehtiv, ei muutnud juba enne esimese hagi esitamist olemas olnud asjaolusid.

Maakohus on ka ülejäänud praeguse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

aluseks olnud asjaolude osas õigesti tuvastanud, et need olid olemas enne esimese hagi

esitamist ja nende õigeaegne esitamine oli hageja mõjusfääris.

57. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu poolt kostja vastuhagi lahendamist.

Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu poolt vastuhagi osalise

rahuldamata jätmise ja hageja osalise rahuldamise.

58. Ebaõige on hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus oleks pidanud jätma kostja

vastuhagi läbi vaatamata. Õige on see, et kostja esitatud vastuhagi on tsiviilasjas nr 2-

12-43630 esitatud hagist erineval alusel. Praeguses vastuhagis tugines kostja asjaolule,

et laenulepingud on 12.08.2016 avaldustega alates 09.09.2016 üles öelnud. Arvestades

vaidlusi laenu suuruse ja sissenõutavuse üle, ei saa ka asjaolust, et kostja nõuded on

hüpoteekidega tagatud, teha järeldust, et kostjal oleks üldse puudunud laenu

tagastamise nõude osas õiguskaitsevajadus, nagu väitis hageja ja kohus oleks pidanud

keelduma vastuhagi menetlusse võtmisest või jätma selle läbi vaatamata.

59. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu järeldust, mille kohaselt ei olnud

laenulepingud kehtivalt üles öeldud.

60. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole 12.08.2016 avaldusega kehtivalt

laenulepinguid üles öelnud. TsMS § 654 lg 6 järgi kolleegium selles osas maakohtu

otsuse põhjendusi ei korda ja järgib neid. Õige on see, et menetlusosalise esindaja on

kohtumenetluses volitatud esindatava nimel vastu võtma menetlusdokumente, kuid

menetlusvälistel asjaoludel esitatud laenulepingute ülesütlemise teatiseid ei saa lugeda

menetlusdokumendiks, mille on esindaja kohustatud vastu võtma. Tsiviilasja nr 2-12-

43630 menetluses esitas kostja 12.08.2016 laenulepingute ülesütlemise avaldused

tõenditena, mida kohus keeldus vastu võtmast. TsMS § 217 lg 1 järgi esindab esindaja

menetlusosalist

menetluses,

mistõttu

on

esindaja

volituste

maht

piiratud

menetlusosalise õiguste ja kohustustega. Menetlusvälise tahteavalduse vastuvõtmiseks

kohtumenetluses tegutseval poole esindajal volitusi pole. Lepingulise esindaja

esindusõiguse ulatus on määratud TsMS § 222 lg-s 1.

61. Tähitud kirjaga tahteavalduse kättetoimetamisele ei ole kostja maakohtus sõnaselgelt

tuginenud, kuid on väitnud apellatsioonkaebuses, et hageja on sellel viisil

tahteavaldused kätte saanud. Vaidlust ei ole, et hageja tähitud kirja, millega saadeti

ülesütlemisavaldused, kätte saanud ei ole ja see on tagastatud kostjale postiasutuse

poolt (IV kd tl 26, 27). Kohtu ette toodud asjaoludest ei saa järeldada, et 12.08.2019

avaldused oleks hagejale saanud TsÜS § 69 lg 3 järgi kättetoimetatuks lugeda. TsÜS §

69 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt

lepingu ülesütlemine) muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 3 kohaselt

loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks,

13(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-3415

kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud

tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Riigikohus

on asunud seisukohale, et ainuüksi tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei

ole tahteavaldust kätte antud. Riigikohtu seisukoha järgi TsÜS § 69 lg 3 paneb

lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski

tahteavalduse saatjale ning vaidluse korral tuleb tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele

tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse saaja tegevuskohta ning saajal

on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-

11, p 12). Kuna on tõendamata, et kostja saadetud teated jõudsid hageja elu- või

viibimiskohta ja tal oli mõistlik võimalus nendega tutvuda, siis ei saa lugeda, et hageja

on 12.08.2016 laenulepingute ülesütlemise avaldused kätte saanud. Asjaolu, et hageja

on Sotsiaalkindlustusametile esitanud oma elukohaks XXX Pärnus, ei anna alust

järelduseks, et tahteavaldus on hagejale sellel aadressil kätte toimetatud. Olenemata

sellest, kus on hageja tegelik elukoht, ei saa tähitud kirjaga saadetud tahteavaldust

kätte toimetatuks lugeda ainuüksi sellega, kui teade tähitud kirja kohta on jäetud isiku,

kellele tahteavaldus tuleb kätte toimetada, postkasti.

62. Kolleegium märgib vaatamata sellele, et kostja ei ole teate kättetoimetamise osas

tuginenud selgesõnaliselt lepingu üldtingimustele, et kostja üldtingimuste (p 21 b)

kohaselt loetakse panga poolt kliendi aadressile saadetud teade kliendi poolt

kättesaaduks, kui teade on edastatud liht- või tähitud kirjaga lepingupoole poolt

pangale lepingus või kirjalikult teatatud aadressile ja teate postitamisest on möödunud

kolm päeva. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja üldtingimuste p 21 b on tüüptingimus.

Kolleegium leiab, et tüüptingimused, mis panevad seaduses sätestatust erinevalt

(TsÜS § 69 lg3, § 70) teadete kättesaamise riski saajale, on tarbijat ebamõistlikult

kahjustavad ja VÕS § 42 lg 1 järgi tühised (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-17677

p14). Seega ei saa tulenevalt laenulepingute tüüptingimusest lugeda, et hageja on

kostja 12.08.2016 teate kätte saanud aadressile Pärnu XXX saatmisega.

63. Eeltoodut kokku võttes on õige maakohtu järeldus, et kostja ei ole hagejaga sõlmitud

laenulepinguid kehtivalt üles öelnud, kuna laenulepingute ülesütlemise formaalsed

eeldused olid täitmata.

64. Järgnevalt kontrollib kolleegium maakohtu otsust osas, milles maakohus tuvastas

hageja poolt tasumisele kuuluvate igakuiste laenu tagasimaksete võla suuruse ja

mõistis võla hagejalt kostja kasuks välja.

65. Maakohus on vastuhagi kohtualluvuse määranud õigesti Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu määruse nr 1215/2012 art 18 lg 3 järgi, ringkonnakohus nõustub sellega.

Kuna tegemist on vastuhagiga, siis ei pidanud maakohus kohtualluvust määrama art

18 lg 2 alusel hageja elukohast lähtuvalt.

66. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus on vastuhagi osas rahuldanud nõude, mis

ei olnud vastuhagi aluseks ning mida ei ole vastuhagis esitatud ega motiveeritud.

Vastuhagis nõudis kostja hagejalt sissenõutavaks muutunud laenumaksete tasumist

perioodi eest alates 10.08.2015 kuni väidetava laenulepingute ülesütlemiseni

09.09.2016 ja seoses lepingute ülesütlemisega kogu põhivõlga. 06.04.2018 maakohtu

istungil täpsustas kostja, et juhul, kui kohus leiab, et laenulepingute ülesütlemine ei ole

kehtiv, siis laenulepingu nr 1 järgi oli sissenõutav 32 051,91 eurot ja laenulepingu nr 2

14(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-3415

järgi 27 866,52 eurot. Õige on hageja väide, et kostja ei ole ei vastuhagis ega selle

lisades selget ja arusaadavat nõude arvestust sissenõutavaks muutunud võla osas

maakohtule esitanud, mistõttu ei olnud võimalik hagejal ka sissenõutavaks muutunud

laenumaksete nõudele maakohtu menetluses vastuväiteid esitada. Eeltoodud minetus

oli võimalik ringkonnakohtu menetluses kõrvaldada ja ringkonnakohus kohustas

kostjat esitama täpse nõude arvestuse sissenõutavaks muutunud laenumaksete

võlgnevuse kohta.

67. 10.06.2019 ringkonnakohtule esitatud dokumendis tõi kostja esile, et juhul kui

12.08.2016 avaldusega ei ole laenulepinguid üles öeldud, siis laenulepingu nr 1 järgi

on võla suuruseks 4658,66 eurot ja laenulepingu nr 2 järgi 7116,03 eurot (IV kd, tl

131, 132). Sissenõutavaks muutunud summad on arvestatud perioodi eest 10.08.2015

kuni 10.08.2016.

68. Hageja vaidles 10.07.2019 vastuses hageja täpsustatud nõudele vastu väitega, et kostja

ei ole nõude esitamisel arvestanud asjaoluga, et mõlemast laenulepingust tulenevaid

nõudeid taganud ja hüpoteegiga koormatud kinnisasi BBB on täitemenetluses müüdud

ja laekunud 120 000 euroga on sissenõutavaks muutunud laenumaksete võlg tasutud

(IV kd, tl 135-136). Kostja väitis, et maakohtu menetluses ei ole hageja esitanud

väidet, et hüpoteegiga koormatud korteriomandi sundmüügist saadu katab jooksvad

laenu tagasimaksed. Hageja viitas, et vastava väite esitas ta 11.03.2016

menetlusdokumendis. 11.03.2016 esitas hageja vastuse kostja määruskaebusele hagi

tagamise määruse peale, kus oli selline väide esitatud (II kd, tl 160-166). Samad väited

on esitatud ka hageja 05.02.2016 hagi tagamise taotluses. Kolleegium leiab, et hageja

sai esitada apellatsioonimenetluses mh ka uusi vastuväiteid kostja nõudele, kuna kostja

oli alles ringkonnakohtu menetluses oma nõuet täpsustanud ja selgitanud nõude

kujunemise.

69. Ringkonnakohtu istungil ei vaielnud kostja vastu hageja väitele, et korteriomandi BBB

sundmüügist laekus kostjale raha, kuid kostja väitel mitte 120 000 eurot, vaid vähem.

Pärnu Maakohtu 10.07.2015 otsuses tsiviilasjas nr 2-12-43630, milles kostja esitas

hageja vastu nõude samadest laenulepingustest tuleneva võla saamiseks, tuvastas

maakohus, et laenulepingu nr 2 järgi on 17.05.2012 tehtud tagasimakse summas

111 403,03 eurot. Sama tuleneb ka käesolevas tsiviilasjas kostja esitatud laenumaksete

arvestusest (II kd, tl 180). Pooled ei vaidle selles, et eelviidatud summa on laekunud

korteriomandi BBB, millele oli seatud hüpoteek, sundmüügist.

70. Laenulepingu nr 2 p 9.1 järgi tagas laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist OÜ-

le Rannapagar kuulunud korteriomandile BBB seatud hüpoteek summas 4 200 000

krooni. Kuna hageja nõudis ringkonnakohtule esitatud arvestuses hagejalt

laenulepingu nr 2 järgi 7116,03 euro tasumist, mis on väiksem, kui on hüpoteegi

realiseerimisest saadu, siis hüpoteegi realiseerimisest saadud summat arvestades, on

kostja laenulepingust nr 2 tulenev nõue tasutud hüpoteegi realiseerimisest saadu arvel

ja kostjal puudub nõue laenulepingust nr 2, mille täitmist hagejalt nõuda.

71. Hageja väitis, et ka laenulepingust nr 1 tulenevaid nõudeid tagas BBB korteriomandile

seatud hüpoteek. 08.06.2006 sõlmitud laenulepingus nr 1 oli tagatisena märgitud ainult

Talli kinnistule seatud hüpoteek (lepingu p 9.1). 20.02.2007 notariaalne leping sisaldas

ka kokkulepet tagatiskokkulepete muutmiseks (lepingu p 8), mille kohaselt tagab

15(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-3415

korteriomandile BBB seatud hüpoteek poolte vahel laenulepingust nr 1, selle lisast nr

1 (03.10.2006) ja lisast nr 2 (20.02.2007) tulenevaid nõudeid (I kd, tl 41-54).

Laenulepingust nr 1 tulenevate jooksvate laenumaksete võlg oli kostja arvestuse järgi

perioodi eest 10.08.2015 kuni 12.08.2016 4658,66 eurot. Kuna hüpoteegiga

koormatud korteriomandi sundmüügist oli laekunud summa, mis katab ka eeltoodud

võla, siis puuduvad kostjal laenulepingust nr 1 tulenevad nõuded, mille väljamõistmist

hagejalt taotleda.

72. Eeltoodu tõttu tuleb vastuhagi jätta rahuldamata.

73. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 ja § 168 lg 2 järgi poolte endi kanda.

Kolleegium leiab, et vaatamata vastuhagi osas tehtud otsuse osalisele tühistamisele ei

ole põhjust muuta menetluskulude jaotust. Kuna hageja apellatsioonkaebus

rahuldatakse

osaliselt

ja

kostja

apellatsioonkaebus

jääb

rahuldamata,

siis

ringkonnakohtu menetluskulud on samuti põhjendatud jätta TsMS § 171 lg 1 ja § 163

lg 2 järgi poolte endi kanda. Menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määrata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Margo Klaar

Imbi Sidok-Toomsalu

Mati Maksing