2-19-6128/14 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 1. oktoober 2019

Tsiviilasja number

2-19-6128

Tsiviilasi

Swedbank AS-i kaebus kohtutäitur Oksana Kutšmei

8. aprilli 2019. a otsuse peale täiteasjas nr 084/2017/1038

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. augusti 2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse

esitaja:

Swedbank

AS

(registrikood

10060701), volitatud esindaja Jüri Puust

Vastustaja:

kohtutäitur

Oksana

Kutšmei,

esindaja

kohtutäituri abi Vladimir Kutšmei

Puudutatud isikud:

1. Elise Stets (sissenõudja) (isikukood XXXXXXXXXXX ),

seaduslik esindaja Kadi Tamm

2. Denis Stets (võlgnik) (isikukood XXXXXXXXXXX )

RESOLUTSIOON

1. Jätta Swedbank AS-i määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 14. augusti 2019 määrus muutmata.

3. Jätta Swedbank AS-i taotlus TMS § 1181 kohaldamata

jätmiseks ning selle suhtes põhiseadusliku järelevalve

menetluse algatamiseks rahuldamata.

4. Jätta

määruskaebuse

lahendamisega

seotud

menetluskulud Swedbank AS-i kanda. Kohtutäiturile

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15

päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Swedbank AS (avaldaja) esitas 18. aprillil 2019 kaebuse kohtutäitur Oksana Kutšmei

8. aprilli 2019 otsuse peale täiteasjas nr 084/2017/1038 ja taotluse esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks. Maakohus jättis 22. aprilli 2019 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata.

Kaebuse kohaselt on võlgniku Denis Stetsi suhtes sissenõudja Elise Stetsi seadusliku esindaja

Kadi Tamme avalduse ja Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonna 18. mai 2015 kohtumääruse

tsiviilasjas nr 2-15-104373 alusel algatatud täitemenetlus täiteasjas nr 084/2017/1038.

Kohtutäitur on 24. augusti 2017 elatisevõlgniku eest tasutud raha arestimise aktiga arestinud

avaldajale tasutud raha. Akti kohaselt on avaldaja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 1181 lg 1

ja lg 2 teise lause alusel kohustatud kandma võlgniku eest avaldajale tasutud raha koheselt

kohtutäituri ametialasele arvelduskontole. Võlgniku eest avaldajale täidetud rahalised

kohustused kuulusid 24. augusti 2017 akti järgi arestimisele kokku summas 3889 eurot 55 senti.

Avaldaja esitas 1. septembril 2017 kohtutäiturile kaebuse kohtutäituri tegevusele

elatisevõlgniku eest tasutud raha arestimisel. Kohtutäitur jättis 25. septembri 2017 otsusega

täiteasjas nr 084/2017/1038 kaebuse rahuldamata. Avaldaja esitas maakohtule kaebuse

kohtutäituri otsuse peale, tsiviilasjas nr 2-17-15228. Tartu Ringkonnakohus rahuldas

18. veebruari 2019 määrusega avaldaja alternatiivse kaebuse tühistada kohtutäituri 24. augusti

2017 arestimisakti ja 25. septembri 2017 otsus täiteasjas nr 084/2017/1038 osas, milles

kohtutäitur ei arvestanud TMS § 118¹ lg 2 järgse mittearestitava sissetulekuga. Kohus kohustas

kohtutäiturit määrama arestimisaktis täitemenetluse seadustiku nõuete kohaselt kindlaks

võlgniku TMS § 118¹ lg 2 järgse mittearestitava sissetuleku.

8. aprillil 2019 tegi kohtutäitur avaldaja 1. septembri 2017 kaebuse suhtes uue otsuse, millega

määras 24. augusti 2017 arestimisaktis võlgniku mittearestitava sissetuleku alljärgnevalt:

a) juhul, kui võlgniku eest avaldajale ühes kalendrikuus tasutud raha ületab kuu eest ettenähtud

palga alammäära suurust või on sellega võrdne, siis võlgniku vastava kuu mittearestitava

sissetuleku suuruseks on pool (1/2) ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurusest;

b) juhul, kui võlgniku eest avaldajale ühes kalendrikuus tasutud raha on kuu eest ettenähtud

palga alammäära suurusest väiksem, siis võlgniku vastava kuu mittearestitava sissetuleku

suuruseks on kaks kolmandiku (2/3) võlgniku eest nimetatud perioodil avaldajale tasutud

rahast;

c) mitterestitava sissetuleku suurust ületavas osas kuulub võlgniku eest avaldajale tasutud raha

24. augusti 2017 arestimisakti alusel arestimisele.

Avaldaja sai kohtutäituri otsuse kätte 10. aprillil 2019.

TMS § 1181 on vastuolus põhiseadusega, kuna riivab igasuguse hüvitiseta avaldaja kui

võlausaldaja omandipõhiõigust ja võlgniku kohustuse täitnud kolmandate isikute

omandipõhiõigust. Säte ei ole eesmärgipärane ning seetõttu ei toimu omandipõhiõiguse riive

üldistes huvides ega ole proportsionaalne. Lisaks koheldakse põhjendamatult ebavõrdselt era-

ja avalik-õiguslikke võlausaldajaid. Avaldaja palub tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega

vastuolus olevaks, jätta see asja lahendamisel kohaldamata ning tühistada kohtutäituri 8. aprilli

2019 otsus. Kohtutäitur oleks pidanud arvestama ka teistele võlausaldajatele tasutuga.

Alternatiivselt palub avaldaja tühistada kohtutäituri 8. aprilli 2019 otsuse osas, milles

kohtutäitur ei ole arvestanud seadusjärgse miinimumsummaga ning kõikidele võlausaldajatele

tehtavaid tasumisi kolmandate isikute poolt. Kohtutäitur on maksed arestinud vales ulatuses

ning on määratlenud sissetuleku valel alusel. Kohtutäitur on ebaõigesti lähtunud sissetuleku

kindlaksmääramisel avaldajale tasutud summadest. Kohtutäituril tulnuks võtta arvesse

kõikidele võlausaldajatele kolmandate isikute poolt tasutud summad. Samuti tulnuks

kohtutäituril lähtuda sissetuleku objektiivsest summast ehk palga alamäärast (TMS § 132) või

alternatiivina võlgniku sissetulekust (sh arvesse võttes igapäevavajadusi).

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Avaldaja koormab

alusetult ja põhjendamatult menetlust järjekordse taotlusega tunnistada TMS § 1181

põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohtud on eelnevalt tsiviilasjas nr 2-17-15228 avaldaja

täiteasjas nr 084/2017/1038 esitatud kaebust läbi vaadates asunud seisukohale, et TMS § 1181

ei ole põhiseadusega vastuolus.

8. aprilli 2019 otsus on kooskõlas ringkonnakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-17-15228 antud

juhistega. Ringkonnakohus tuvastas, et sissenõude pööramine võlgniku varale ei ole viinud ja

eeldatavalt ei vii elatisnõude täielikule rahuldamisele. Ringkonnakohus selgitas, et antud juhul

tuleb mittearestitav sissetulek kindlaks teha TMS § 132 lg 11 alusel, st kohtutäituril on võimalik

arestida kuni pool ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurus ning kui arestitav summa

jääb alla poole palga alammäära summa, võib arestida kuni ühe kolmandiku võlgniku

sissetulekust.

Avaldaja nõue, et kohtutäitur arvestaks avaldajale tehtud arestimisaktis kõikidele võlgniku

võlausaldajatele tehtavaid tasumisi, on meelevaldne. Avaldajal puudub õigus nõuda, et

kohtutäitur arestiks esmalt korteriühistule (või muule võlgniku võlausaldajale) tehtavad maksed

ja jätaks avaldajale võlgniku eest tehtavad maksed arestimata.

MAAKOHTU SEISUKOHT

3. Tartu Maakohus jättis 14. augusti 2019 määrusega avaldaja kaebuse kohtutäitur Oksana

Kutšmei 8. aprilli 2019 otsuse peale täiteasjas nr 084/2017/1038 rahuldamata, menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.

Kuna ringkonnakohus tühistas 18. veebruari 2019 määrusega arestimisakti üksnes osas, milles

kohtutäitur ei arvestanud TMS § 1181 lg 2 järgse mittearestitava sissetulekuga, siis võlgniku

eest avaldajale tasutud raha arestimise kui sellise õiguspärasuse küsimus on jõustunud

kohtumäärusega lahendatud.

TMS § 1181 ei ole põhiseadusega vastuolus. Maakohus on 28. veebruari 2018 määruses

tsiviilasjas nr 2-17-15228 põhjalikult analüüsinud TMS § 118¹ põhiseaduspärasust.

Ringkonnakohus nõustus 17.04.2018 määruses maakohtu vastavate põhjendustega ning jäi

nende juurde ka 18.02.2019. a määruses.

Maakohus ei nõustunud avaldaja seisukohaga, et kohtutäitur pidanuks arvestama ka teistele

võlausaldajatele võlgniku eest tasutuga. Arestimisel tuleb lähtuda võlgniku, ja mitte

võlausaldajate huvidest. Avaldaja ei saa otsustada, milliste kohustuste tagasitäitmine vastaks

rohkem võlgniku huvidele. Võlgnik ei ole kohtutäituri tegevust vaidlustanud.

TMS § 1181 lg-st 1 tulenevalt võib kohtutäitur elatisnõude täitmisel nõuda arestimisaktiga

kolmandalt isikult võlgniku eest täidetud rahalise kohustuse tagasitäitmist üksnes juhul, kui

võlgniku eest kolmandale isikule täidetud rahaline kohustus või rahalised kohustused kokku

ületavad võlgnikule seadusega ettenähtud mittearestitava sissetuleku. TMS § 1181 lg 2 esimese

lause järgi võib kolmandalt isikult nõuda tagasitäitmiseks rahalise kohustusena makstud

summa, mis ületab võlgnikule seaduses ettenähtud mittearestitava sissetuleku.

Ringkonnakohus märkis 18. veebruari 2019 määruses, et kohtutäitur pidanuks arstimisaktis

võlgniku mittearestitava sissetuleku kindlaks määrama TMS §-de 131 ja 132 alusel.

Ringkonnakohus leidis, et kuna sissenõude pööramine võlgniku varale ei ole viinud ja

eeldatavalt ei vii lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele, tulnuks kohtutäituril käesoleval

juhul võlgniku mittearestitav sissetulek kindlaks teha TMS § 132 lg 11 alusel.

TMS § 132 lg 1 järgi sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga

alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. TMS § 132 lg 11 järgi kui

sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii lapse

elatisnõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni pool käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud sissetulekust. Kui lapse elatisnõude täitmiseks võlgniku sissetulekust arestitav

summa jääb alla poole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud summast, võib arestida kuni

ühe kolmandiku võlgniku sissetulekust.

Sissenõude pööramine võlgniku varale ei ole viinud ja eelduslikult ei vii ka edaspidi lapse

elatisnõude täielikule rahuldamisele, nimetatu on ringkonnakohtu poolt tuvastatud ning nähtub

ka kohtutäituri 12. septembril 2018 tsiviilasjas nr 2-17-15228 esitatud vastusest (tl 41–46).

Täitemenetluse kaudu ei ole õnnestunud vähendada elatise võlgnevust ega saavutada igakuise

elatise tasumist. Minimaalsed laekumised elatise katteks toimusid vaid esimesel neljal kuul

võlgniku töötasu arestimise tulemusena, kuid alates 24. juulist 2017 võlgnik ei tööta.

Elatisnõude rahuldamine ei ole võimalik ka võlgniku vara arvelt. Võlgnikule kuulub ½ mõttelist

osa kinnisasjast ja korteriomand, kuid vara käsutamine on keelatud. Vara on koormatud ka

hüpoteekidega avaldaja kasuks. Seega tuli käesoleval juhul võlgniku mittearestitav sissetulek

kindlaks teha TMS § 132 lg 11 alusel. Kohtutäitur määras õiges ulatuses mittearestitava

sissetuleku TMS § 132 lg 11 järgi, kooskõlas ringkonnakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-17-15228

kohtutäiturile antud juhistega.

MÄÄRUSKAEBUS

4. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

määrus, teha asjas uus lahend, millega rahuldada avaldaja kaebus kohtutäituri tegevuse peale,

jätta TMS § 1181 kohaldamata ja edastada vastav kohtulahend Riigikohtule. Avaldaja palub

jätta menetluskulud kohtutäituri kanda.

Määruskaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud TMS § 1181 ning ebaõigesti

jätnud sätte põhiseaduspärasuse hindamata. Kohus teostab põhiseaduslikkuse kontrolli

iseseisvalt ning sõltumata menetlusosaliste taotlustest. Ei ole välistatud, et kohus jõuab uues

menetluses ja uues kohtukoosseisus teistsugusele seisukohale. TMS § 1181 riivab igasuguse

hüvitiseta avaldaja kui võlausaldaja omandiõigust, riivab võlgniku kohustuse täitnud kolmanda

isiku omandiõigust, säte ei ole eesmärgipärane ning lg 5 järgi koheldakse põhjendamatult

ebavõrdselt eraõiguslikke ja avalik-õiguslikke võlausaldajaid.

Võlgnikule ettenähtud miinimumsumma taotlemine võlgniku poolt ei saa mõjutada avaldajale

tekitatavat omandõiguse riivet, sh avaldajale kuuluva raha arestimise ulatust.

Maakohtu määruse põhjendus, mille kohaselt tuleb arestimisel lähtuda võlgniku ja mitte

võlausaldajate huvidest, ei ole asjakohane. Asjakohane ei ole ka maakohtu seisukoht, et võlgnik

ei ole kohtutäituri tegevust vaidlustanud. TMS § 1181 lg 2 sätestab, et tagasi võib nõuda vaid

summat, mis ületab võlgnikule seaduses ettenähtud mittearestitava sissetuleku. Ebamõistlik

oleks võlausaldajalt eeldada, et ta selgitab välja võlgniku sissetuleku suuruse ja selle, kas

võlgniku puhul on mittearestitava sissetuleku summat arvestatud. Arestimisaktis tuleb

võlausaldaja kaitseks lähtuda miinimumi objektiivsest summast.

Avaldaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kohtutäitur saaks valida, millisele võlausaldajale

tehtud makseid arestida. Sellises olukorras tuleks maksed arestida proportsionaalselt. Mitme

võlausaldaja korral võiks kohtutäitur eelistada sellise kohustuse tagasitäitmise nõudmist, mis

on teistega võrreldes kõige vähem seotud võlgniku miinimumvajaduste rahuldamisega.

Praegusel juhul tasutakse eluasemelaenu (eluase, kui sotsiaalne miinimum). Sissetulekut

mitteteeniva võlgniku täiendav „karistamine“ TMS § 1181 lg 2 miinimumsummast

ilmajätmisega (kodu võõrandamisega) ei ole põhjendatud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks

on võlgnikule kuuluva korteriga seotud kommunaalmaksed rohkem seotud isiku

miinimumvajadustega, kui sama korteri omandiõigus. Avaldaja hinnangul on eluaseme

olemasolu rohkem seotud miinimumvajadustega, sest korteriomandi võõrandamisel ei ole

vajalik vastavaid makseid enam üldse tasuda. Isegi kui pidada kommunaalmakseid ja eluaseme

laenumakseid miinimumvajaduste osas võrdseks, siis tuleks kohtutäituril arestida tasutud

summad proportsionaalselt.

5. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud

avaldaja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus

muutmata (TsMS § 659, § 657lg 1 p 1). Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust

maakohtu määruse muutmiseks ega tühistamiseks. Menetluskulud tuleb jätta avaldaja kanda.

7. Avaldaja on õigesti märkinud, et erinevad kohtukoosseisud võivad samas asjas jätta

kohtuasja lahendamisel seaduse sätte kohaldamata ja tunnistada selle põhiseadusega vastuolus

olevaks ning edastada vastava lahendi Riigikohtule. Taotlus jätta kohaldamata seaduse sätted

ja tunnistada need põhiseadusvastaseks ei ole protsessuaalne taotlus, vaid õiguse tõlgendamise

ja kohaldamise küsimus, mis on kohtu enda ülesanne (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2006 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 46). Ringkonnakohus on seisukohal, et TMS § 1181 ei ole

põhiseadusega vastuolus. Maakohus on 28. veebruari 2018 määruses tsiviilasjas nr 2-17-15228

põhjalikult analüüsinud TMS § 1181 põhiseaduspärasust ning ringkonnakohus nõustus 17.

aprilli 2018 määruses maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus jääb oma seisukoha selle

juurde ja ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata.

8. Maakohus leidis õigesti, et olukorras, kui on mitu isikut, kellelt saab kohustuse tagasitäitmist

nõuda, võiks kohututäitur eelistada sellise kohustuse tagasitäitmise nõudmist, mis on teistega

võrreldes kõige vähem seotud võlgniku miinimumvajaduste rahuldamisega.

Avaldaja leiab, et eluasemelaenu kohustus on rohkem seotud võlgniku miinimumvajaduste

rahuldamisega, kui kommunaalteenuste tasumise kohustus, sest eluaseme võõrandamisel ei tule

võlgnikul enam kommunaalteenuse makseid tasuda. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist

siiski pigem võrdväärsete kohustustega. Nii ühe kui ka teise kohustuse mittetäitmine võib

lõppkokkuvõttes tuua kaasa võlgniku eluaseme sundvõõrandamise. Ringkonnakohtu hinnangul

ei oma vastav avaldaja väide antud juhul aga tähtsust. Vaidlust ei ole, et kohtutäituril oli

iseenesest õigus pöörata sissenõue avaldajale täidetud rahalisele kohustusele. Asjaolu, kas

kohttäitur arestis või mitte kohustuste täitmist ka teistele võlausaldajatele, ei muuda avaldaja

suhtes arestimise akti tühiseks.

Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja väitega, et kohtutäitur ei saa valida, millisele võlausaldajale

tehtud makseid arestida. Seaduses ei ole kehtestatud kohustuslikku kohustuste arestimise

järjekorda. Ringkonnakohtu hinnangul on kohtutäituril olukorras, kui on mitu isikut, kellelt

saab kohustuse tagasitäitmist nõuda, diskretsiooniõigus hinnata, milline kohustus on teistega

võrreldes kõige rohkem või vähem seotud võlgniku miinimumvajaduste rahuldamisega. Ning

maakohus asus selle juures õigesti seisukohale, et seda hinnates tuleb kohtutäituril lähtuda siiski

võlgniku, mitte võlausaldaja huvidest.

9. Ringkonnakohtu hinnangul on kohtutäitur 8. aprilli 2019 otsuses lähtunud ringkonnakohtu

poolt 18. veebruari 2019 määrusega antud juhistest ning määras põhjendatult ning õigesti

mittearestitava sissetuleku. Ringkonnakohus selgitas 18. veebruari 2019 määruses tsiviilasjas

nr 2-17-15228, et praegusel juhul tulnuks kohtutäituril võlgniku mittearestitav sissetulek

kindlaks teha TMS § 132 lg 11 alusel. TMS § 132 lg 11 alusel on kohtutäituril praegusel juhul

võimalik arestida kuni pool ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust ning kui arestitav

summa jääb alla poole palga alammäära summa, võib arestida kuni ühe kolmandiku võlgniku

sissetulekust. Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde.

10. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb selle lahendamisega seotud menetluskulud

jätta avaldaja kanda. TsMS § 175 lg 31 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse

lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid ei hüvitata. Kohtutäiturit esindas

kohtumenetluses kohtutäituri abi, seega kohtutäituri büroo töötaja TsMS § 175 lg 2 mõistes.

Seega kohtutäiturile hüvitatavaid menetluskulusid ei ole tekkinud.

11. Avaldaja on tasunud määruskaebuselt riigilõivu summas 50 eurot. Riigilõivu seaduse

(RLS) § 59 lg 15 kohaselt tasutakse hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse

esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule.

RLS § 59 lg 10 järgi tasutakse kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot.

Avaldaja on seega riigilõivu tasunud enam 35 euro suuruses summas. TsMS § 150 lg 1 p 1 järgi

tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem.

TsMS § 150 lg 4 järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle

menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. TsMS § 150

lg 6 alusel lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal

riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke