2-18-16233/31 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. september 2019

Tsiviilasja number

2-18-16233

Tsiviilasi

Margus Pai hagi E.E. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

5507 eurot 50 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. mai 2019 vaheotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E.E.i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): E.E. (isikukood XXXXXXXXXXXX),

esindaja Armand Mark

Vastustaja

(hageja):

Margus

Pai

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta E.E.i apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 29. mai 2019 vaheotsus

muutmata.

3. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud

menetluskulud E.E.i kanda. Menetluskulude rahalise

suuruse määrab kindlaks maakohus lõpplahendis.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Margus Pai (hageja) esitas 29. oktoobril 2018 hagi E.E.i (kostja) vastu võlgnevuse 22 030

eurot väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ Laenukeskus (laenuandja) ja

Nordic Metal Eesti OÜ (laenusaaja), keda esindas kostja, 13. novembril 2014 laenulepingu nr

XXXXXXXX laenusummaga 20 000 eurot. Laenu tagastamise tähtaeg oli 13. detsember

2014. 13. novembri 2014 pandilepingu nr XXXXXXXX kohaselt panditi tagatiseks kostja

tolleaegse elukaaslasele L.P. (hageja tütrele) kuuluv korter asukohaga XXXXX. Laenu

käendas kostja ka eraisikuliselt.

Kuivõrd kostja laenu tagasimakseid ei tasunud, tekkis oht korteri sundvõõrandamiseks.

Hageja ostis laenu välja, mille kohta sõlmiti 4. augustil 2015 notariaalne nõude loovutamise,

hüpoteegi loovutamise ja asjaõigusleping. 4. augusti 2015 seisuga oli nõude suurus 27 030

eurot, sh põhisumma 20 000 eurot, intress 4230 eurot ja viivised 2800 eurot. Kostja oli

nimetatud asjaolust teadlik ning tasus 7. augustil 2015 ja 9. oktoobril 2015 hagejale vastavalt

3000 eurot ja 2000 eurot. Hageja ja kostja vahel sõlmiti maksegraafik, mida hagejal pole

õnnestunud leida. Kostja ei ole rohkem tagasimakseid teinud.

Aegumistähtaja arvutamisel tuleks lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146

lg-st 4, kuna kostja on rikkunud kohustust tahtlikult. Kuna kostja tasus osamakseid, oli

hagejal mõistlikult võimalik eeldada, et tekkinud olukord on võimalik lahendada

kohtuväliselt. Tehtud maksete kuupäevade puhul oli tegemist iga kuu esimese täisnädala

reedega. Poolte vahel sõlmitud kokkulepe kohaselt pidi kostja poolne maksmine toimuma igal

kuul. Lähtuvalt kostja käitumisest oli hagejal põhjust eeldada, et kostja teeb järgmise

osamakse detsembri 2015 esimese täisnädala reedel, s.o 11. detsembril 2015. Kuni selle ajani

võis hageja mõistlikult ja heas usus eeldada, et kostja tasub osamakseid ka edaspidi.

Nimetatud hetkest sai hagejale aga selgeks, et kostja rikub oma kohustusi, mistõttu tuleks

hageja hinnangul aegumise arvestamine algama 11. detsembrist 2015. Juhul kui alternatiivselt

võtta aluseks, et rikkumine algas juba novembri 2015 esimese täisnädala reedest, siis on

endiselt hagi esitatud tähtaegselt.

2. L. P. esitas 8. märtsil 2019 omapoolse seisukoha, milles palub lugeda end hagejaks. L. P.

menetlusdokumendi kohaselt ei ole hageja nõuet omandanud, nõue on üle läinud L. P. kui

hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikule asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 3 ja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 152 alusel. Põhivõlgnik Nordic Metal Eesti OÜ ja kostja kui

käendaja vastutavad L. P. ees solidaarselt.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Hagejatel M. Pail ja L. P. tuleb selgeks teha, kes on

Laenukeskus OÜ ja Nordic Metal Eesti OÜ vahel 13. novembril 2014 sõlmitud

laenulepingust nr XXXXXXXX nõude omandanud.

Pandilepingu p 7 sätestab, millal oleks pidanud tagasimakse toimuma. Tagasimakset ei tehtud.

Kuna hageja võttis laenuandjalt nõude üle, siis võttis ta üle ka laenule pandud hüpoteegi, mis

oli antud laenu tagatiseks. Seega on leping lõpetatud ja nõue on rahuldatud hetkest, mil hageja

ja laenuandja vahel sõlmiti notariaalne leping.

Nõue kostja vastu on aegunud. 13. novembri 2014 laenulepingust nr XXXXXXXX tuleneva

kohustuse puhul ei ole tegemist korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudega.

Laenumakseid teostas Nordic Metal Eesti OÜ laenuandjale 20. veebruarist 2015 kuni 13.

maini 2015 kokku summas 3080 eurot. Laenuleping ja maksegraafik sätestavad üheselt laenu

ja intresside kokku summas 20 780 eurot makse tähtaja 13. detsembrit 2014. Ka pandileping

sätestab summa 20 780 euro mittemaksmisel tähtajaks 13. detsembril 2014 järgneva viiviste

tasumise kohustuse (lepingu p 4). Laenulepingut ei ole pikendatud. Pandilepingu p 7 sätestab,

et kui laenusaaja ei ole ühe nädala (seitsme päeva) möödudes peale p-is 4 näidatud tähtaega

tasunud laenuandjale laenu intressi ja/või laenatud summat ning tekkida võivaid viiviseid, siis

on laenuandjal õigus realiseerida pant nõude rahuldamiseks. Tõendatud ei ole, et laenusaaja

on tasunud laenulepingust tulenevaid kohustusi hiljemalt seisuga 13. detsember 2014.

Laenulepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks alates 14. detsembrist 2014. Hageja on

esitanud kostja vastu hagiavalduse kohtusse 29. oktoobril 2018, s.o peale kolme aasta

möödumist nõude sissenõutavaks muutumisest (TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg-d 1 ja 2), sh peale

viimase laenumakse tegemist 13. mail 2015. Isegi kui arvestada, et kostja on hagejale nõude

katteks tasunud 7. augustil 2015 ja 9. oktoobril 2015, siis on ka sel juhul hagiavaldus esitatud

peale kolmeaastast aegumistähtaega, s.o 20 päeva peale nõude aegumist. Kostja ei ole tema

vastu esitatud nõuet tunnustanud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus jättis 29. mai 2019 vaheotsusega kostja taotluse aegumise kohaldamiseks

rahuldamata ning jätkas tsiviilasjas menetluse.

TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS §

147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti.

28. veebruaril 2019 toimunud eelistungil kinnitas kostja, et laenu tagastamise tähtaeg oli üks

kuu. Seega oli laenu tagasimakse tähtaeg 13. detsember 2014. Kostja kinnitas, et

laenulepingus on punkt selle kohta, et kui laenu intressid on tähtaegselt tasutud, siis laenu

tagastamise tähtaeg pikeneb automaatselt ühe kuu võrra. Kostja maksis intresse ligikaudu 6

kuud, kuid täpset aega ei mäleta. Kostjal oli kavatsus maksta intresse seni, kuni äriühing oleks

toimima hakanud.

Kohtule on esitatud hageja arveldusarve väljavõte, millest nähtuvalt on kostja perioodil 3.

august 2015 kuni 9. oktoober 2015 tasunud saadud laenult igakuiselt intressi. Novembris 2015

kostja intressimakseid enam ei tasunud. Seega lükkus pandilepingust ja laenulepingust

tulenevalt laenu tagasimakse tähtaeg pärast 9. oktoobril 2015 toimunud intressimaksmist ühe

kuu võrra edasi. Sama kinnitas kostja ka kohtuistungil.

Hageja on kinnitanud, et poolte vahel oli olemas kokkulepe, et kostja tasub laenu osamakseid

igakuiselt. Kostja tegi hagejale tagasimakseid kahel korral, s.o 7. augustil ja 9. oktoobril 2015.

Kuna tehtud maksete puhul oli tegemist kuu esimese täisnädala reedega, siis oli hagejal

mõistlikult võimalik eeldada, et järgmine makse saabub hiljemalt 11. detsembril 2015. Kui

lähtuda poolte vahelisest esialgsest kokkuleppest, siis pidanuks hageja järgmise makse tegema

novembri 2015 esimese täisnädala reedel, s.o 6. novembril 2015. Vastavalt VÕS § 82 lg-le 7

muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus kohustuse täitmist nõuda. Kui

lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise

tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel.

TsMS § 135 sätestab, et tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva

või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei

tulene teisiti. Seega algas hagi esitamise tähtaja kulgemine 7. novembril 2015 ja lõppes 7.

novembril 2018. Hagiavaldus on esitatud 29. oktoobril 2018. Hageja nõue ei ole aegunud ning

eeldused nõude edasiseks lahendamiseks on täidetud. Maakohtu hinnangul on alusetu kostja

väide, et hageja L. Palu tagasinõude aeg on lõppenud, kuna selle lõpetas võlausaldaja nõude

aegumine solidaarvõlgniku vastu.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

vaheotsus, teha tühistatud osas uus otsus, millega tuvastada, et hageja nõue on aegunud,

lõpetada tsiviilasjas menetlus ning jätta menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt muutus laenulepingust tulenev kohustus sissenõutavaks alates

14. detsembrist 2014 ning samast ajast algas nõude aegumise tähtaeg. Laenuandja ja

laenusaaja ei ole laenu tähtaega pikendanud. Laenulepingu p 5.3 teise lause kohaselt on

laenusaajal õigus taotleda lepingu pikendamist ühe kuu võrra, kui ta tasub kõik esialgse

lepingu tähtaja eest võlgnetavad intressid. Laenusaajal ei ole tekkinud laenulepingu järgi

õigust esitada taotlust laenulepingu pikendamiseks ühe kuu võrra, kuivõrd laenulepinguga

ettenähtud laenu tagastamise kuupäevaks ei olnud intresse tasutud ega ka laenu tagastatud.

Lepinguga ei ole ette nähtud laenult intressi tasumist peale laenu tagastamise graafikus toodud

tähtpäeva. Laenulepingu p 9.1 teises lauses sätestatud tingimuste täitmine, s.o laenu

tagastamise tähtaja ühe kuu võrra edasi lükkumine, kui laenusaaja tasub maksetähtajal intressi

ja tekkida võivaid viiviseid, ei ole asjas tõendamist leidnud, seega laenulepingu tagastamise

tähtaja edasilükkumisele puudub õiguslik alus.

Laenulepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks alates 13. detsembrist 2014.

Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks on kostja teinud makseid laenuandjale

perioodil 20. veebruarist 2015 – 13. maini 2015. Arvestades tehtud makseid algas nõude

aegumistähtaeg 14. mail 2015. Laenu intresside tähtaegne tasumine ei pikenda automaatselt

laenu tagastamise tähtaega ühe kuu võrra vaid loob õigusliku eelduse/aluse laenusaajale

taotluse esitamiseks laenulepingu tähtaja pikendamiseks ühe kuu võrra (laenulepingu p 5.3

teine lause). Laenulepingu lõpptähtaeg saabus 13. detsembril 2014. Laenulepingu lõpptähtaeg

ei saanud peale 13. detsembrit 2014 enam hiljem, sh ka perioodil 20. veebruarist 2015 – 13.

maini 2015 mittetähtaegselt ja mittetäielikult tehtud maksetega uuesti alata ega ka pikeneda

ühe kuu võrra.

Laenusaajal oli pandilepingu p 7 alusel õigus realiseerida eelkõige pant laenulepingust

tulenevate nõuete katteks alates 13. detsembrist 2014 seitsme päeva möödudes, s.o peale 20.

detsembrit 2014. Laenuandja ei ole eelnimetatud õigust kasutanud. Eelnimetatud õigust ei ole

kasutanud ka nõude omandanud hageja.

Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et pooled sõlmisid maksegraafiku. Hageja ei ole

tõendanud, et kostja poolt 7. augustil 2015 ja 9. oktoobril 2015 kokku summas 5000 eurot on

makstud hagejale Nordic Metal Eesti OÜ vastu omandatud nõude katteks. Isegi kui kostja 7.

augusti 2015 ja 9. oktoobri 2015 maksed oleksid tehtud hageja poolt laenuandjalt omandatud

nõude katteks, algas nõude aegumistähtaeg 10. oktoobril 2015. Hageja esitas hagiavalduse 29.

oktoobril 2018.

Maakohus on eksinud hageja pangakonto hindamisel. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub

kostja poolt kahe makse (7. augustil 2015 selgitusega „ülekanne“ ja 9. oktoobril 2015

selgitusega „osaline tagastus“) tegemine hagejale. Hageja konto väljavõttel intresside

laekumised perioodil 3. august 2015 kuni 9. oktoober 2015 ei ole tehtud laenusaaja ega kostja

poolt, vaid on tehtud hageja kontole Nordea Bank AB Estonia Branch poolt (maksja).

Maakohus on otsuses alusetult leidnud, et laenu tagasimaksetähtaeg lükkus pärast 9. oktoobril

2015 toimunud intressimaksmist ühe kuu võrra edasi. Kostja ei ole 9. oktoobril 2015

intressimakset teinud. Kostja ei ole kinnitanud ja ei ole tõendatud, et ta on lepingu tingimuste

kohaselt tähtaegselt ja ettenähtud suuruses tasunud intressi ja lepingu lõpptähtaeg on

lükkunud edasi, sh ka asjaolu, et tema poolt on hagejale tasutud intressi ja sellest sõltuvalt on

maksetähtaeg edasi lükkunud ühe kuu võrra. Hageja väide, et kostja poolt 7. augustil 2015 ja

9. oktoobril 2015 tehtud maksete kuupäevade puhul oli tegemist iga kuu esimese täisnädala

reedega ja poolte vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi kostja maksma igal kuul, järgmine

osamakse pidi toimuma detsembri 2015 esimese täisnädala reedel, s.o 11. detsembril 2015, on

tõendamata.

6. Hageja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

vaheotsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu vaheotsuse

TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ning hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus jätab ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.

Maakohtul tuleb asja menetlemisel võtta seisukoht L. P. 8. märtsi 2019 seisukoha suhtes.

8. Hageja nõude aluseks on laenuandja ja kostja vahel 13. novembril 2014 sõlmitud

laenuleping nr XXXXXXXX ja selle lisaks olev pandileping nr XXXXXXXX. Hageja

omandas nõude laenuandjalt nõude loovutamise teel (tl 8–13). VÕS § 164 lg 2 kohaselt astus

hageja võlasuhetes seega laenuandja asemele. Nõude loovutamiseha läksid laenuandja laenu-

ja pandilepingust tulenevad õigused ja kohustused hagejale üle (VÕS § 167).

Maakohus on õigesti leidnud, et tegemist on tehingust tuleneva nõudega ning nõude

aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 kohaselt kolm aastat alates nõude

sissenõutavaks muutumisest. Seega tuleb aegumistähtaja alguse kindlaksmääramiseks

kindlaks teha, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks, st millal tekkis hagejal õigus nõuda

kostjalt kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2).

9. VÕS § 82 lg 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb

võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Vastavalt laenulepingu lisaks

olevale maksegraafikule oli laenu tagasimakse tähtaeg 13. detsember 2014 (tl 22). Sama laenu

tagastamise tähtaeg on märgitud ka pandilepingu p-s 4 (tl 17). Seega pidi eelduslikult

laenuandja nõue laenusaaja (ja ka käendaja, s.o kostja) vastu muutuma sissenõutavaks pärast

laenu tagastamise tähtaja möödumist, s.o 14. detsembril 2014. Samas on laenulepingus

täpsustus, et laenu tagasimakse tähtaeg lükkub ühe kuu võrra edasi, kui laenusaaja tasub

maksetähtajal intressi (ja tekkida võivaid viiviseid). Sama kinnitas ka 28. veebruari 2019

kohtuistungil kostja. Kostja väitel pikenes laenu tagastamise tähtaeg vaidlusaluse lepingu järgi

automaatselt intressi tasumise puhul. Seega ei ole vastupidised apellatsioonkaebuse väited

asjakohased.

VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tahtest. Kostja,

kinnitas, et lepingu järgi pikenes laenu tagastamise tähtaeg ühe kuu võrra automaatselt ning

sellise intresside tasumisel võis leping kesta kasvõi tänaseni. Samuti on kostja kinnitanud, et

on intresse ca poole aasta jooksul tasunud. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks

maksete tegemist laenuandjale perioodil 20. veebruarist 2015 – 13. maini 2015 on kostja

kinnitanud ka apellatsioonkaebuses.

Apellatsioonkaebuse väide, et lepinguga ei ole ette nähtud laenult intressi tasumist peale laenu

tagastamise graafikus toodud tähtpäeva, ei ole laenulepingu ega ka kostja poolt antud

selgitustega kooskõlas. Nimelt sätestab laenuleping, et laenusaajal on võimalus tasuda kahe

esimese kuu intressid (tähtaegadega 13. detsember 2014 ja 13. jaanuar 2015) koos laenu

põhiosaga. Seega on juba laenulepingus ette nähtud vähemalt kahe kuu intressi tasumine ja

seda ka pärast laenulepingu lõpptähtaega. Usutav on ka kostja enda kohtuistungil väljendatud

seisukoht, et intresside tasumisel võis lepingu tähtaeg piiramatult edasi lükkuda.

10. Hageja on omandanud nõude laenuandjalt 4. augusti 2015 nõude loovutamise lepingu,

hüpoteegi loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingu alusel (tl 8–13).

Nimetatud nõude loovutamise lepingu p 1 järgi on hageja omandanud vaidlusalusest

laenulepingust tulenevad laenuandja nõuded. Nõude loovutamise lepingu p-s 2 on fikseeritud

loovutatud nõude suurus ja koosseis ning nõude loovutamise lepingu p 4.1.6. järgi on nõue

sissenõutav ja üleantav. Seega võib olla usutav kostja väide, et ta on intresse tasunud pärast

lepingu sõlmimist ca poole aasta jooksul ning seega võis viimane intressimakse olla mais

2015. Laenuandja kinnitas notariaalses nõude loovutamise lepingus, et 2015. a augusti seisuga

on nõue sissenõutav.

11. Ringkonnakohus leiab, et kostja on nõuet hageja ees tunnustanud TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2

tähenduses.

TsÜS § 158 lg 2 järgi võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava

osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Ringkonnakohus

nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on vääralt hinnanud hageja pangakonto

väljavõtet ning sellel kajastuvaid intressimakseid, kuid see ei muuda otsuse lõppjäreldust.

Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kostja on hagejale tasunud 3000 eurot 7. augustil 2015

selgitusega „ülekanne“ (tl 25) ning 2000 eurot 9. oktoobril 2015 selgitusega „osaline

tagastus“ (tl 26). Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud, et viidatud maksed on teostatud

kostja poolt hagejale loovutatud nõude katteks. Ringkonnakohus kostja väitega ei nõustu. Kui

kostja leiab, et tegemist on muu kohustuse täitmisega hageja ees, tuleb seda kostjal tõendada

(TsMS § 230 lg 1). Kostja pole kordagi väitnud, et kostjal oleks mõni muu kohustus hageja

ees, mille katteks on ta nimetatud kuupäevadel hagejale raha üle kandnud. Sellest tulenevalt

on kostja ringkonnakohtu hinnangul nõuet tunnustatud, nõude tunnustamisega nõude

aegumine katkes ning algas uuesti (TsÜS § 158 lg-d 1 ja 2).

Hageja kinnitusel oli poolte vahel sõlmitud maksegraafik, kuid hagejal ei õnnestunud seda

üles leida. Kostja eitab maksegraafiku või maksekokkuleppe sõlmimist.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu käsitlusega, et kuivõrd kostja poolt hagejale tehtud

maksete puhul oli tegemist kuu esimese täisnädala reedega, siis oli hagejal mõistlikult

võimalik eeldada, et järgmine makse saabub hiljemalt 11. detsembril 2015 ning kui lähtuda

poolte vahelisest esialgsest kokkuleppest, siis pidanuks hageja järgmise makse tegema

novembri 2015 esimese täisnädala reedel, s.o 6. novembril 2015. Nimetatud hageja väide

kokkuleppe kohta on tõendamata.

Kostja tegi viimase makse hagejale 9. oktoobril 2015. Kokkulepe maksegraafiku kohta on

tõendamata. VÕS § 82 lg 3 kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja

see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks

mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kuivõrd laenulepinguga tuli

laenu tagasi maksta ühe kuu jooksul, samuti pikenes lepingu tähtaeg automaatselt ühe kuu

võrra intresside tasumisel, siis tuleb ringkonnakohtu hinnangul lugeda kohustuse mõistlikuks

tähtajaks samuti 1 kuu. Seega tuli kostjal täita kohustus hageja ees hiljemalt ühe kuu

möödumisel pärast viimast makset, s.o 9. novembril 2015. Alates 10. novembrist 2015

muutus hageja nõue sissenõutavaks. Hagi on esitatud 29. oktoobril 2018, s.o enne 3-aastast

tähtaja möödumist (TsÜS § 146 lg 1).

12. Kostja pandilepingu p-i 7 tõlgendus, mille kohaselt laenu tagastamata jätmisel tuli

laenuandjal oma nõuete katteks eelkõige realiseerida pant, ei ole õiguslikult põhjendatud.

Pandilepingu p 7 annab laenuandjale õiguse nõude mittetäitmise korral realiseerida pant, mitte

ei kohusta laenuandjat selleks. Samuti ei välista nimetatud pandilepingu punkt laenuvõtja ja

eraisikust käendaja vastutuse ega määra kohustuse täitmise järjekorda. VÕS § 145 lg 1

kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees

solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui

võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega võib võlausaldaja

käenduslepingust tuleneva nõude käendaja vastu esitada kohe pärast võlgnikupoolset täitmata

jätmist või mittenõuetekohast täitmist. Vaidlust ei ole, et kostja käendas eraisikuliselt

laenusaaja poolt laenulepinguga võetud kohustust (pandilepingu p 8.1., laenulepingu p 9.1.).

13. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel tuleb apellatsioonkaebuse menetlemisega

seotud menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse

määrab kindlaks maakohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 174 lg

2).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke