2-17-118932/38 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-118932

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Tsiviilasja number

2-17-118932

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. september 2019, Tallinn

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv

Tsiviilasi

Šoti Viski Kaubanduse OÜ hagi OÜ TRUNK-LINE

BS vastu 4885 euro ja 95 sendi viivise ning võla

sissenõudmisega seotud kulude saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16. novembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Šoti Viski Kaubanduse OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

5181 eurot 9 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellant)

Šoti

Viski

Kaubanduse

OÜ

(registrikood 10236494), lepinguline esindaja Erkki Evart

Kostja (vastustaja) OÜ TRUNK-LINE BS (registrikood

10478145), lepinguline esindaja Heldur Raig

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta rahuldamata hageja poolt 9. septembri 2019 menetlusdokumendis

esitatud taotlused asja läbivaatamiseks kohtuistungil, otsuse avalikustamise aja

tühistamiseks, tunnistaja ülekuulamiseks, poolelt vande all seletuse võtmiseks

ja tõendite väljanõudmiseks.

2. Jätta Harju Maakohtu 16. novembri 2018 otsuse resolutsioon muutmata,

muutes osaliselt otsuse põhjendusi.

2(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-118932

3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja, Šoti Viski

Kaubanduse OÜ kanda.

5. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega

kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. 5. septembril 2017 esitas Šoti Viski Kaubanduse OÜ (hageja) Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse OÜ TRUNK-LINE BS (kostja) vastu. Kostja esitas

makseettepanekule vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ning andis

asja Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

30. oktoobril 2017 esitas hageja hagiavalduse ning 8. detsembril 2017 hagi täpsustuse,

paludes kostjalt välja mõista põhivõla 4885 eurot 95 senti ning intressid 185 eurot 14 senti,

samuti võla sissenõudmisega seotud kulud 110 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 6. jaanuaril ja 12. veebruaril

2009 laenulepingud, mille alusel hageja laenas kostjale kokku 150 000 krooni (s.o 9586

eurot 74 senti). Kostja laenu õigeaegselt ei tagastanud. Seetõttu sõlmisid hageja ja kostja,

keda esindas lepingu sõlmimisel kostja juhatuse liikme SV (SV) abikaasa VV (VV), 1.

detsembril 2011 uue laenulepingu, millega fikseeriti võla jääk ja tagasimaksegraafik. Uue

lepingu järgi tuli viimane laenu osamakse teha 30. novembril 2013. Kostja ei tasunud kogu

laenusummat. 2016. a-l pidasid VV ja hageja läbirääkimisi laenu tagastamise ja uue lepingu

sõlmimise üle. Kostja tunnistas võlga. Kostja lubas raha tagasi maksta, kuid uus leping jäi

sõlmimata.

Hageja arvates ei ole nõue aegunud, kuna hageja on korduvalt nõudnud laenu tagastamist.

Kostja rikkus täitmise kohustust tahtlikult, mistõttu kohaldub 10-aastane aegumisetähtaeg.

Kostja on nõuet tunnistanud, seega katkes aegumistähtaeg 2016. a lõpus ja algas uuesti.

3(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-118932

Teise variandina aegumistähtaeg peatus, sest pooled pidasid võla tagasimaksmise osas

läbirääkimisi.

KOSTJA VASTUVÄITED

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja taotles haginõudele

aegumise kohaldamist ja aegumise kohaldamise osas vaheotsuse tegemist.

Kostja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 Hageja ja kostja ei ole pidanud läbirääkimisi 2011. a-l sõlmitud laenulepingu

pikendamiseks ning uue laenulepingu sõlmimiseks.

 1. detsembril 2011 sõlmitud laenulepingu on allkirjastanud VV, kellel ei ole kostja

esindusõigust, ta ei ole kostja töötaja ega kostja nimel lepingute sõlmimiseks

volitatud isik. Kui arvestada, et kostja pole vaidlustanud lepingu sõlmimist 1.

detsembril 2011 ning on asunud vastavalt laenu tagastamise graafikule laenu

tagastama, on kostja aktsepteerinud VV (käsundita asjaajaja) käsundita tegutsemist

selle lepingu sõlmimisel.

 Kostja täitis lepingust tulenevaid kohustusi kuni 15. detsembrini 2012. 2012. a

detsembris sõlmisid VV ja hageja juhatuse liige EJ suulise kokkuleppe, mille alusel

hageja kustutas kostja 1. detsembril 2011 laenulepingust tuleneva allesjäänud võla.

 Hageja väited, et hageja ja kostja on 2016. a lõpus pidanud läbirääkimisi

laenulepingu täitmise ja võla tasumise üle, ei vasta tõele. Hageja esitatud e-

kirjavahetus hageja esindaja ja VV vahel ei viita läbirääkimiste pidamisele. VV-l ei

olnud esindusõigust pidada läbirääkimisi kostja nimel. Kostja ei ole pidanud

hagejaga mingeid läbirääkimisi.

 Hageja nõue on aegunud, sest tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm

aastat. Aegumistähtaeg hakkab kulgema nõude sissenõutavaks muutumisega. 2011.

a-l sõlmitud lepingust tulenevad nõuded aegusid 2016. a-l, viimane nõue aegus 30.

novembril 2016. Hageja esitas kostja vastu nõude maksekäsu kiirmenetluses alles 5.

septembril 2017, seega rohkem kui kaheksa kuud pärast nõuete aegumist. Pärast

nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

 Hageja ei ole tõendanud, et kostja on rikkunud oma kohustusi tahtlikult, seega ei ole

põhjendatud hageja seisukoht, et aegumisele tuleks kohaldada 10-aastast

aegumistähtaega. Sel juhul peaks hageja tõendama, et kostja kavatses juba lepingut

sõlmides seda mitte täita. Hageja ei ole rohkem kui kolme aasta jooksul pärast

laenulepingu järgsete maksete tegemise lõpetamist esitanud ühtegi pretensiooni,

milles ta oleks teatanud kostjapoolsest kohustuste rikkumisest ja nõudnud laenu

tagastamist. Aegumistähtaeg algas 1. jaanuarist 2014 ja lõppes hiljemalt 31.

detsembril 2016. Kostja hinnangul ei ole aegumistähtaja katkemist või peatumist

võimaldavaid asjaolusid või sündmusi esinenud.

MAAKOHTU OTSUS

3. Harju Maakohus jättis 16. novembri 2018 otsusega hagi rahuldamata.

4(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-118932

Maakohus rahuldas kostja taotluse aegumise osas vaheotsuse tegemiseks, seetõttu käsitles

maakohtu otsus TsMS § 449 lg 3 kohaselt üksnes nõude aegumist. Maakohus hindas

vaheotsuse tegemisel vaidluse asjaolusid ja poolte väiteid üksnes aegumist puudutavas osas.

Kuna maakohus leidis, et nõue on aegunud, tegi ta lõppotsuse ning asja edasi ei menetlenud

(TsMS § 449 lg 3 kolmas lause).

Esmalt analüüsis maakohus pooltevahelist võlasuhet, leides, et pooled sõlmisid 2009. a-l

laenulepingu ning 1. detsembril 2011 sõlmiti uus leping, millega seni tasumata võlg

vormistati uue laenuna, kuid raha hageja kostjale üle ei kandnud ning lepiti kokku uues

tagasimaksegraafikus. Kostja pidi igakuiste osamaksetena võla tasuma 30. novembriks

2013. Kostja nimel sõlmis lepingu VV, kuid kostja kiitis oma käitumisega VV sõlmitud

lepingu heaks. Kuna 2011. a lepingu alusel ei ole hageja kostjale rahasummat üle andnud, ei

ole see leping laenuleping, vaid seda võib käsitleda võlatunnistusena. Võlaõigusseaduse

(VÕS) § 30 lg-st 1 tuleneb, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et sellega

luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.

Lepingu sisuks on kostja varasema võla tunnustamine ning kohustuse täitmiseks täiendava

tähtaja andmine (deklaratiivne võlatunnistus). Seega on hageja nõuete aluseks võlatunnistus,

millele kohalduvad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) tehingust tuleneva nõude

aegumise sätted.

Edasi hindas maakohus seda, kas esineb asjaolusid, mis tooksid kaasa aegumistähtaja

pikenemise kümnele aastale TsÜS § 146 lg 4 tähenduses või kohaldub nõudele üldine

tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat TsÜS § 146 lg 1 kohaselt. Kohus

märkis, et 10-aastase aegumistähtaja kohaldamine eeldab, et võlgnik oleks soovinud

õigusvastast tagajärge lepingu sõlmimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5).

Maakohus leidis, et kuna nõude aegumine on õiguspärane tagajärg, mis tuleneb seadusest,

siis ei saa võlgniku käitumist kohustuse täitmisega venitamisel lugeda tahteks saavutada

õigusvastane tagajärg. Võlausaldaja oleks sellisel juhtumil, kus võlgnik hoiab kõrvale

suhtlusest võlausaldajaga ega täida kohustust aegumistähtaja jooksul, saanud kaitsta oma

õigusi kohtusse pöördumisega. Hageja väited, et kostja salgas kohtumenetluses lepingu

sõlmimise asjaolusid ning esitas menetluses valeväiteid, ei seondu 2011. a-l sõlmitud

lepingust

tulenevate

kohustuste

tekkimise,

täitmise

ega

lõpetamisega,

vaid

kohtumenetlusega. Kostja käitumises ei esinenud kohtu hinnangul asjaolusid, mille alusel

saaks järeldada, et kostja rikkus tahtlikult oma kohustusi TsÜS § 146 lg 4 tähenduses. Seega

ei olnud 10-aastase aegumistähtaja kohaldamine maakohtu hinnangu praegusel juhul

põhjendatud ning kohaldada tuleb üldist tehingust tuleneva nõude aegumistähtaega (TsÜS

§ 146 lg 1).

Järgnevalt analüüsis maakohus hageja väiteid aegumise katkemise ja peatumise kohta.

Kohus märkis, et kostjal oli võlgnevus maksetega, mis tuli tasuda perioodil 1. jaanuar 2013

kuni 30. november 2013. Tegemist oli korduvate kohustustega, mille puhul tulenevalt TsÜS

§ 154 lg-st 1 algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav

nõue muutub sissenõutavaks. Viimane kohustus muutus sissenõutavaks 1. detsembril 2013.

Seega algas aegumistähtaeg 1. jaanuaril 2014. Ilma täiendavate asjaoludeta oleksid nõuded

aegunud 31. detsembril 2016.

5(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-118932

Aegumise katkemise hindamiseks analüüsis maakohus, kas VV poolt 24. detsembril 2016

hagejale saadetud e-kirja saab lugeda nõude tunnustamiseks kohustatud isiku ehk kostja

poolt. VV oli hagejale saadetud e-kirjas väitnud, et vaatas temale saadetud lepingut (2016. a

lepinguprojekti) ning makesegraafikut, milles oli esitatud laenu jääk koos intressidega, ning

leidis, et kõik on õige. Maakohtu hinnangul sai sellist käitumist iseenesest pidada võla

tunnistamiseks TsÜS § 158 lg 2 tähenduses, sest sellest nähtub, et isik on võlast teadlik ega

esita sellele vastuväiteid. Samas ei ole VV kostja seaduslik esindaja. Kostja kui osaühingu

seaduslikuks esindajaks on juhatus (äriseadustiku § 180 lg 1). Seetõttu analüüsis maakohus,

kas VV käitumist saab omistada kostjale kui kohustatud isikule. Maakohus leidis, et kuivõrd

VV esindas kostjat 2011. a lepingu sõlmimisel ning tema telefoninumber oli märgitud

algsetes laenulepingutes kontaktandmetena, siis võis järeldada, et VV tegutseb teatud

ulatuses kostja esindajana kostja nimel. Maakohtu hinnangul tuli siiski eristada kostja nimel

tegutsemist võla täitmise osas ja võla tunnustamise osas.

Maakohus märkis, et VV-le saadetud lepinguprojekti, millele vastates VV võlga tunnistas

(24. detsembri 2016 e-kiri), oli kostja esindajaks märgitud SV. VV oli lepingusse märgitud

käendajana. VV oli lepingusse märgitud kolmanda poolena, seega ei tõenda hageja esitatud

kirjavahetus, et VV tahteavaldus võla tunnistamisel oli tehtud kostja nimel. Kui hageja oleks

arvanud, et VV on õigustatud tunnistama varasemat võlga kostja nimel ja sarnaselt varasema

lepinguga sõlmima kostja nimel uue lepingu, oleks hageja märkinud kostja esindajaks VV,

kellega oli toimunud kogu eelnev suhtlus seoses lepinguliste kohustuste täitmisega. Seega

hageja mõistis, et VV võis küll kostjat teatud ulatuses esindada lepingu täitmisega seotud

küsimustes, kuid uue lepinguga pidi kohustusi tunnustama kostja seaduslik esindaja SV.

Maakohus järeldas neist tõenditest, et kostja ei ole nõuet tunnustanud, sest VV ei tegutsenud

24. detsembril 2016 e-kirja saates kostja nimel ning seetõttu ei saa tema kirja pidada võla

tunnistamiseks kostja nimel. Seega ei katkenud kostja kohustuste aegumistähtaeg 24.

detsembril 2016, mil VV hageja e-kirjale vastas.

Edasi analüüsis maakohus, kas läbirääkimiste pidamine on tõendatud ning kas

läbirääkimised toimusid hageja ja kostja vahel, mis oleks kaasa toonud nõuete aegumise

peatumise. Hageja väide, et läbirääkimisi alustati 2016. a juulis, ei olnud maakohtu

hinnangul tõendatud. Maakohtu arvates ei tõendanud hageja esitatud kõneeritused, mille

kohaselt hageja helistas perioodil 3.–23. augustini 2016 VV-le, sisuliste läbirääkimiste

pidamist. 4. septembril 2016 saadetud e-kiri tõendab, et hageja ja VV arutasid omavahel

laenulepingust tulenevaid võlgu augustis 2016. VV ei vastanud hagejapoolsele läbirääkimisi

puudutavale kirjale pärast 4. septembrit 2016. Hageja väitel proovis ta 5. oktoobril 2016 VV-

le helistada, kuid see kõne ei viinud kuhugi. Maakohus märkis, et kohtupraktikas on leitud,

et kui üks pool ei vasta enam teise poole kirjadele, siis tuleks läbirääkimiste lõppu arvestada

mõistliku aja möödumisel viimasest kontaktist. Maakohus pidas selliseks mõistlikuks ajaks

ühte kuud. Seega lõppesid hageja ja VV vahel 2016. a augustis alanud läbirääkimised kohtu

hinnangul 5. oktoobril 2016. 23. detsembril 2016 saatis hageja VV-le uue e-kirja, millele

VV vastas 24. detsembril 2016. Seejärel kontakt katkes. Maakohtu hinnangul lõppesid 2016.

a detsembris alanud läbirääkimised 24. jaanuaril 2017, kui VV ei olnud kuu aja jooksul

varasemale kirjavahetusele vastanud.

Maakohus analüüsis ka seda, kas hageja ja VV vaheline läbirääkimiste pidamine on

omistatav kostjale. Maakohus leidis, et VV kirjas kinnitatut, et võlaarvestus on õige (24.

6(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-118932

detsembri 2016 e-kiri), ei saa lugeda kostja tegevuseks, sest asjaoludest ei nähtunud, et

hageja pidas VV õigustatuks kostja nimel võlga tunnistama. Võla üle läbirääkimiste

pidamise osas leidis maakohus, et VV-l oli õigus kostja nimel tegutseda, kuna VV esindas

kostjat 1. detsembri 2011 lepingu sõlmimisel ning tema telefoninumber oli märgitud

kontaktnumbrina nii 2009. a-l kui ka 2011. a-l sõlmitud lepingutes. Sellest järeldas

maakohus, et VV-l oli õigus kostjat faktiliselt esindada lepingut puudutavates küsimustes

seoses lepingust tulenevate kohustuste täitmisega.

Seega sai läbirääkimiste pidamise aega aegumise peatumisel kohtu hinnangul arvesse võtta

ning aegumistähtaeg oli läbirääkimiste tõttu peatunud 3. augustist 2016 kuni 5. oktoobrini

2016 ning 23. detsembrist 2016 kuni 24. jaanuarini 2017. Aegumine peatus kokku kolmeks

kuuks, mistõttu lõppes nõuete aegumistähtaeg 1. aprillil 2017 (ilma peatumist arvestamata

oleks aegumistähtaeg lõppenud 31. detsembril 2016). Hageja ei olnud kohtu hinnangul

suutnud tõendada, et 2017. a kevadel pidasid pooled uuesti läbirääkimisi. Samuti ei saanud

läbirääkimisteks pidada hageja katset 15. augustil 2017 veelkord kostjaga võla osas läbi

rääkida, kuna see pöördumine oli ühepoolne. Ühepoolset võlgade meeldetuletamist ei ole

kohtupraktikas peetud läbirääkimisteks. Nõuded oli selleks ajaks juba aegunud ning seega

oli kostjal õigus aegumise tõttu kohustuse täitmisest keelduda. Hageja pöördus kohtusse

alles 5. septembril 2017.

APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

4. Maakohtu otsuse peale on hageja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub

maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas kostja taotluse aegumise kohta

vaheotsuse tegemiseks ning jättis hagi rahuldamata. Hageja palub teha tühistatud osas uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja palub jätta kõik asjaga seotud menetluskulud kostja

kanda

Kostja ei ole suutnud ümber lükata ega tõendada, et on hagejale võla tasunud.

Kostja esitas nõudele aegumise vastuväite ning taotles aegumise osas vaheotsuse tegemist.

Maakohus leidis, et nõue on aegunud, aegumine ei ole katkenud, kuid on mõneks ajaks

peatunud, kuna pooled pidasid nõude osas läbirääkimisi. Hagejale jääb arusaamatuks, kuidas

aegumise peatumise osas maakohus leidis, et VV oli kostja esindaja, kellega võis laenu

tagasimaksmise osas läbirääkimisi pidada, kuid võla tunnistamise osas ei saa lugeda, et VV

tegutses kostja volitusel, ning seega aegumine TsÜS § 158 lg 1 tähenduses ei katkenud.

Maakohus asus üksteisele vasturääkivatele seisukohtadele. Hageja ei nõustu maakohtu

seisukohaga, et VV-l oli valikuline esindusõigus. 2011. a-l sõlmitud lepingu allkirjastas VV

ning seega oli igati õigustatud laenu tagastamise osas läbirääkimiste pidamine just temaga

ning teda tuleks käsitleda kostja esindajana TsÜS § 115 lg 1 alusel nii võla tasumise üle

peetavatel läbirääkimistel kui ka võla tunnistamisel.

Hagejale ei olnud teada, et kostja on tühistanud VV-le antud volituse, VV ei ole midagi

sellist avaldanud. VV-le oli antud suuline volitus. Kõik eelnevad lepingud sõlmiti VV

osalemise tulemusena, 2011. a sõlmitud lepingule on VV alla kirjutanud ning kostja oli

sellise asjaajamisega nõus ning täitis lepingut kuni 2012. a detsembrini. Seega on alus

käsitleda VV kostja esindajana.

7(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-118932

Kuna VV nõuet tunnustas, aegumine katkes. Hageja käsitles VV nõude tunnustamist

aegumise katkemisena ning arvestas sellega, et pooltel on täiendavalt aega võla

tagasimaksmise osas kokkuleppele jõuda. Hageja lootis, et asja saab lahendada ilma kohtuta.

Kostja ei esitanud maakohtus ühtegi selgitust ega tõendit, et VV tunnistas võlgnevust

käendajana.

Hageja ei nõustu ka maakohtu hinnanguga sellele, kui kaua võis aegumine olla peatunud.

Hageja tegi juba juulis 2016 ettevalmistusi olemasoleva laenulepingu pikendamiseks, mitte

uue sõlmimiseks. Hageja esitas selle kohta selgitused kohtuistungil, samuti kuupäevad, mil

läbirääkimisi peeti, seega on läbirääkimiste pidamine tõendatud. Hageja saatis postiga

tähitult teateid lepingu pikendamise kohta.

Olukorras, kus pooled peavad läbirääkimisi, lõpeb aegumise peatumine, kui üks pooltest

avaldab tahet läbirääkimised lõpetada või kui üks pool teisele mõistliku aja jooksul ei vasta.

Mõistliku aja määratlust ei ole seaduses sätestatud, kuid kohus peaks tuletama selle vastava

vaidluse asjaoludest. TsÜS § 168 lg 2 kohaselt ei aegu nõue enne kahe kuu möödumist

aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja

jooksul. Hageja hinnangul kestsid läbirääkimised 2016. a juulist kuni aprillini 2017.

Läbirääkimised ei katkenud vaid ühe kuu möödumisel, hageja tegi endast kõik, et jõuda uue

laenulepingu või deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimiseni. Läbirääkimised peatusid ainult

kuuks ajaks, VV haiglas viibimise ajal. Ka siis helistas hageja VV-le ja VV helistas hagejale

tagasi ning lubas lahenduse leida. Hageja sai 2017. a juunis lõplikult aru, et kostja ei kavatse

laenu tagasi maksta. Hageja saatis laenuga seotud dokumendid nii kostja seadusliku esindaja

elukoha aadressile, kui ka kostja kodulehel märgitud aadressile, aga ei saanud vastust.

Maakohus on jõudnud tõendeid hinnates valele järeldusele. Hageja leiab, et läbirääkimiste

katkemist peaks tõendama kostja, samuti peaks kostja tõendama aegumise peatumise

lõppemist. Maakohus on ise arvutanud kokku aja, mil aegumine võis olla peatunud

läbirääkimiste tõttu, mis ei ole kooskõlas tegelike asjaoludega ning nõude peatumise tähtajad

on liiga lühikesed.

Maakohus ei ole õigesti tuvastanud asjaolusid, millele ta otsuses tugines. Kohus on

ebaõigesti hinnanud tõendeid, jätnud põhjendamatult hageja poolt esitatud väited

arvestamata ja seega tuvastanud valesti vaidluse asjaolud. Sellega on maakohus rikkunud

TsMS § 442 lg-t 8 ning jõudnud valedele järeldustele.

Hageja palub kohtul aegumist asjas mitte kohaldada. Aegumisele tuginemine võib olla

lubamatu, kui võlgnik on võlausaldajale oma käitumisega tekitanud arusaama tegelikust

pikemast aegumistähtajast või takistanud võlausaldajal oma nõude maksmapanekut või

põhjustanud aegumise oma kohustuste rikkumisega. Kostja on seda teinud, seetõttu tuleks

jätta aegumine kohaldamata.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

8(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-118932

7. Esmalt lahendab kolleegium kooskõlas TsMS § 442 lg 5 esimese lausega poolte

menetluslikud taotlused.

7.1. Apellatsioonkaebuses ega kaebusele esitatud vastuses ei ole hageja ega kostja nõudnud

asja läbivaatamist kohtuistungil. Ringkonnakohus andis 8. augusti 2019 kirjaga vastavalt

TsMS § 647 lg-s 1 sätestatule menetlusosalistele teada, et tsiviilasi lahendatakse kirjalikus

menetluses, viimaste seisukohtade avaldamise aeg on 9. september 2019 ning otsus tehakse

asjas avalikult teatavaks 27. septembril 2019 (tl 179).

9. septembril 2019 esitas hageja oma lõppseisukohad, milles taotleb tsiviilasja läbivaatamist

kohtuistungil ning ringkonnakohtu poolt otsuse avalikustamise aja tühistamist.

Kostja vaidleb 18. septembril 2019 esitatud seisukohas taotluste rahuldamisele vastu.

Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja taotluste rahuldamiseks alust.

TsMS § 647 lg-st 1 tuleneb, et kui apellant ega vastustaja ei ole nõudnud asja läbivaatamist

kohtuistungil, võib kohus asja läbi vaadata ja lahendada apellatsioonkaebust kohtuistungil

arutamata. Sel juhul määrab kohus tähtaja, mille jooksul menetlusosalised võivad oma

avaldusi ja seisukohti esitada, ning otsuse avalikult teatavakstegemise aja.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta TsMS § 633 lg 7 järgi seda

apellatsioonkaebuses märkima. Muul juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses. Praegusel juhul on hageja apellatsioonkaebuse p-s 3.2 selgelt

märkinud, et ei soovi asja arutamist kohtuistungil. Samuti ei ole apellatsioonkaebusele

esitatud vastuses soovitud asja läbivaatamist kohtuistungil. Kuivõrd ringkonnakohus ei

pidanud ka ise asjas istungi korraldamist vajalikuks, otsustas kohus asja läbi vaadata ja

lahendada apellatsioonkaebust kohtuistungil arutamata.

Hageja taotlus istungi korraldamiseks ja otsuse avalikustamise aja tühistamiseks on esitatud

hilinenult. Istungi korraldamine põhjustaks asja lahendamise viibimise ning hageja ei ole

põhistanud, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus (TsMS § 331 lg 1). Hageja ei ole 9. septembri

2019 menetlusdokumendis toonud välja mõjuvaid põhjuseid kirjaliku menetluse nõusoleku

tagasivõtmiseks.

Seetõttu jäävad hageja hilinenult esitatud taotlused asja läbivaatamiseks kohtuistungil ning

otsuse avalikustamise aja tühistamiseks rahuldamata.

7.2. Hageja on taotlenud 9. septembril 2019 esitatud seisukohas VV tunnistajana

ülekuulamist ja SVlt vande all seletuse võtmist.

Kostja vaidleb 18. septembril 2019 esitatud seisukohas ka nende taotluste rahuldamisele

vastu.

Kolleegium leiab, et viidatud taotlused on hageja esitanud samuti hilinenult, mistõttu tuleb

need jätta rahuldamata. Kui apellant soovib, et kohus kuulaks ära tunnistaja või võtaks

menetlusosalise seletuse vande all, tuleb seda TsMS § 633 lg 6 järgi apellatsioonkaebuses

koos põhjendusega märkida. Käesoleval juhul ei ole hageja apellatsioonkaebuses märkinud,

et ta sooviks ringkonnakohtu poolt tunnistaja ülekuulamist või vande all seletuse võtmist.

Apellatsioonkaebuses ei ole ka väidetud, et maakohus jättis mõne hageja taotluse tunnistaja

ülekuulamiseks või menetlusosaliselt vande all seletuse võtmiseks põhjendamatult

9(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-118932

rahuldamata. TsMS § 634 lg-st 1 tulenevalt võib apellatsioonkaebust muuta ja täiendada

üksnes kuni apellatsioonitähtaja (TsMS § 632) lõpuni.

Isikute tunnistajana või vande all ülekuulamise eelduseks on kohtuistungi toimumine,

seetõttu tuleb vastavad taotlused esitada võimalikult vara, et kohus saaks neid arvestada.

Hageja ei ole põhjendanud ega põhistanud, miks ei olnud võimalik kõnealused taotlusi

esitada juba apellatsioonkaebuses (TsMS § 331 lg 1).

7.3. Hageja on esitanud ülalviidatud 9. septembri 2019 menetlusdokumendis ka taotluse

nõuda välja VV telefonikõnede eristus alates 1. märtsist 2017 kuni 30. aprillini 2017. VV

telefonikõnede eristusega soovib hageja tõendada, et VV võttis hagejaga haiglas olles

ühendust.

Kostja vaidleb taotluse rahuldamisele vastu.

Ringkonnakohus leiab, et ka nimetatud tõendite kogumise taotlus on esitatud hilinenult,

mistõttu puuduv võimalus seda rahuldada otsuse p-s 7.2 märgitud põhjustel. Selline taotlus

oleks hagejal tulnud esitada juba apellatsioonkaebuses (TsMS § 633 lg 4).

8. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldustega, et hageja nõue on aegunud.

Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõuete tuleb aegumisele tuleb kohaldada

tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingust tuleneva nõude aegumise sätteid (TsÜS § 146 lg

1). Samuti nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et praegusel juhul ei ole nõude

aegumisele põhjendatud kohaldada 10-aastast aegumistähtaega, kuna kostja ei ole oma

võimalikke kohustusi rikkunud tahtlikult. Maakohus on õigesti hinnanud ka aegumistähtaja

algusega seonduvat.

9. Maakohtu põhjendusi tuleb ringkonnakohtu arvates siiski osaliselt muuta selles osas,

kas aegumistähtaeg oli vahepeal katkenud või peatunud. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt katkeb

aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Maakohus leidis, et

nõude aegumistähtaeg ei katkenud, kuna VV-l ei olnud esindusõiguse puudumise tõttu

õigust kostja nimel võlga tunnistada. Samas leidis maakohus aegumise peatumist

puudutavate vastuväidete hindamisel, et VV-l oli siiski teatud ulatuses volitus kostjat

lepinguga seotud läbirääkimistes esindada.

9.1.

Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väidetega, et viidatud aspektis on

maakohtu otsus vastuoluline. Samas leiab ringkonnakohus, et VV-l lepingu täitmise

küsimustes kostja esindamise õigus puudus.

9.2.

TsÜS § 115 lg 1 kohaselt võib tehingu teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing

kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu

tegemiseks esindusõigus. TsÜS § 117 lg 2 kohaselt võib esindusõiguse anda tehinguga

(volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus). TsÜS § 118 lg 2

kohaselt loetakse, et esindatav on volituse andnud, st esindajal on talumisvolitus, kui

esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult

uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks ning esindatav

teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist

tegevust. TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud talumisvolitus tuleb kõne alla eelkõige majandus- ja

kutsetegevuses pidevalt kasutatavate isikute puhul, kelle positsiooni ja ülesannete laadi

10(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-118932

arvestades võib tehingu teine pool mõistlikult eeldada, et sellele isikule oli volitus antud (vt

nt Riigikohtu 20. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-13, p 18).

9.3.

Praeguses asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kostja seaduslik esindaja teadis või

pidi teadma, et VV tegutseb kostja nimel esindajana. Asjaolust, et 1. detsembril 2011

sõlmitud laenulepingu on allkirjastanud VV ja samas lepingust on kostja kontaktnumbrina

esitatud VV telefoninumber ei saa järeldada, et kostja on volitanud VV ennast ka edaspidi

esindama, võla üle läbirääkimisi pidama, võlga tunnistama vms. Kostja seaduslikule

esindajale SV-le saatis hageja lepinguga seotud dokumendid esmakordselt alles 22. augustil

2017 (tl 91). Seega võis kostja seaduslik esindaja saada alles pärast nõude aegumist teada

hageja soovist võla osas uus kokkulepe sõlmida. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole VV

kostjaga vahetult seotud (mh ei kuulu ta äriühingu juhatusse), vaid on üksnes kostja

seadusliku esindaja abikaasaga. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu ka seda, et kostja oleks

volitanud VV ennast esindama mingites muudes hagejaga seotud suhetes, mis võiksid tema

esindusõigust kinnitada. Seetõttu ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et VV-l oli teatud

ulatuses (läbirääkimiste pidamisel) õigus kostjat esindada. Eelnevast tulenevalt tuleb jätta

maakohtu otsusest välja põhjendused, mille kohaselt oli nõuete aegumine seoses poolte

vahel toimunud läbirääkimistega peatunud.

9.4.

Kolleegium märgib, et isegi kui (hüpoteetiliselt) nõustuda maakohtu järeldustega VV

i volituste kohta kostjat läbirääkimiselt esindada, on maakohus aegumise peatumise

ajavahemiku poolte esitatu põhjal õigesti tuvastanud. Seega, isegi kui nõude aegumine oleks

peatunud, saaks kostja maakohtu tuvastatu põhjal siiski edukalt tugineda nõuete aegumisele.

10. Lisaks tuleb maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta viide VÕS § 30 lg-le 1.

Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et 1. detsembri 2011 lepinguga on kostja varem

tekkinud

võlgnevust

tunnustanud

ning

lepingut

saab

pidada

deklaratiivseks

võlatunnistuseks. Riigikohtu senise praktika põhjal reguleeritakse VÕS §-s 30 üksnes

konstitutiivset, mitte deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 27. aprilli 2011 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 13). Seega on maakohus viide VÕS § 30 lg-le 1 praeguses asjas

eksitav. See maakohtu minetus ei ole siiski kaasa toonud asja ebaõiget otsustamist.

11. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea TsMS §

654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Kolleegium vastab järgnevalt ülalkäsitlemata

apellatsioonkaebuse väidetele.

11.1. TsÜS § 158 lg 1 alusel aegumise katkemist puudutavas osas on hageja

apellatsioonkaebuses sisuliselt korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja

arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on otsust

põhjalikult põhjendatud ja kuivõrd otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka aegumise

katkemist puudutavaid apellatsioonkaebuse väideteid, ei pea kolleegium vajalikuks neile

väidetele veelkord vastata. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust

otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole

rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

11.2. Apellatsioonkaebuses ei nõustu hageja maakohtu hinnanguga sellele, kui kaua võis

aegumine olla läbirääkimiste tõttu (TsÜS § 167 lg 1) peatunud. Hageja hinnangul kestsid

läbirääkimised 2016. a juulist kuni aprillini 2017. Nagu eelnevalt märgitud, nõustub

ringkonnakohus maakohtu järeldustega maakohtu tuvastatud aegumise peatumise

11(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-118932

ajavahemike osas. Ringkonnakohus küll rõhutab juba ülalesitatud järeldust, et kolleegiumi

hinnangul ei olnud nõuete aegumine käesoleval juhul läbirääkimiste tõttu üldse peatunud.

Maakohus leidis põhjendatult, et hageja esitatud telefonikõnede eristus üksi ei ole piisav

sisuliste läbirääkiste tõendamiseks. Kolleegium märgib, et hageja ei toonud maakohtu

menetluses ka selgelt välja, millisel ajavahemikul tema arvates aegumine peatus. Alles

apellatsioonkaebuses on hageja määratlenud ajavahemiku, mille jooksul oli aegumine tema

arvates peatunud. Hageja väiteid läbirääkimiste toimumise kohta 2016. a juulist kuni aprillini

2017 asja materjalid siiski ei toeta. Üldjuhul ei saa eeldada läbirääkimiste katkematut

toimumist nii pika ajavahemiku (rohkem kui 9 kuud) jooksul. Hageja väidab, et sellises

tempos läbirääkimiste pidamine oli pooltevahelistes suhetes tavapärane, kuid ka selle kohta

puuduvad asjas tõendid.

Kolleegium märgib, et hageja on hageja 9. septembril 2019 ringkonnakohtule esitatud

seisukohas leidnud, et VV initsiatiiv oli läbirääkimiste osas väga tagasihoidlik (tl 183). Seda

kinnitavad ka hageja maakohtu menetluses esitatud tõendid, millest nähtub, et VV on

vastanud ainult ühele hageja kirjale (tl-d 33–34). Sellega seoses rõhutab kolleegium, et

senise kohtupraktika põhjal ei saa läbirääkimisteks pidada olukorda, kus üks pooltest võtab

teisega ühendust, kuid teine pool ei vasta ega ilmuta soovi läbirääkimisteks. Aegumine on

TsÜS § 167 lg 1 järgi läbirääkimiste tõttu peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad

omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel

lahendust. Aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile

läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud. Läbirääkimisteks saab pidada poolte arvamuste

vahetamist, kui pooled on nõus üksteisega suhtlema ning peavad kokkuleppelise lahenduse

saavutamist võimalikuks. Olukorras, kus pooled peavad läbirääkimisi, lõppeb aegumise

peatumine, kui üks pooltest avaldab tahet läbirääkimised lõpetada või kui üks pool teisele

mõistliku aja möödumisel ei vasta (vt nt Riigikohtu 27. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

53-15, p 11 koos selles viidatud kohtupraktikaga).

11.3. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et läbirääkimiste katkemist pidanuks tõendama

kostja, samuti pidanuks kostja hageja arvates tõendama aegumise peatumise lõppemist.

Kolleegium hageja käsitlusega ei nõustu. Kolleegium märgib, et hagimenetlus on

põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2,

§ 7, § 230 lg 1). TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei

tulene teisiti. Kostja esitas käesolevas asjas aegumise vastuväite, tuues välja seda tõendavad

asjaolud. Aegumise peatumise ja katkemise vastuväidetele on tuginenud hageja. Seega pidi

eelkõige hageja ise ka tõendama neid asjaolusid, millega ta nõude aegumise peatumist ja

katkemist seostas. Kostjal nimetatud asjaoluside osas tõendamise koormist ei olnud.

11.4. Hageja on apellatsioonkaebuses mh väitnud, et kostja ei ole omalt poolt esitanud

ühtegi selgitust ega tõendit, et VV tunnistas 24. detsembri 2016 e-kirjas võlgnevust

käendajana. Nagu ringkonnakohus juba eelnevalt märkis, tugines aegumise katkemisele

nõude tunnustamise tõttu (TsÜS § 158 lg 1) hageja ning kostjal puudus otsene vajadus selle

hageja väite kohta tõendeid esitada. Kostja ise on nõude tunnustamist seostanud VV-ga

peetud e-kirjavahetuse ja talle saadetud lepinguprojektiga (milles VV on märgitud

käendajana). Maakohus on neid hageja esitatud tõendeid seoses väidetava nõude

12(12)

Tsiviilasi nr: 2-17-118932

tunnustamisega otsuses hinnanud ega ole kolleegiumi hinnangul rikkunud TsMS § 436 lg-s

4 sätestatut.

11.5. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas esitatud ka asjaolusid, mille põhjal võiks

kostja aegumisele tuginemine olla lubamatu.

Menetluskulude jaotus

12. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb apellatsioonkaebuse menetlemisega

seotud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

13. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist

suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes

apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Seetõttu ei lahenda ringkonnakohus ka hageja poolt 19. septembril 2019 esitatud taotlust

vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamise tähtaja ennistamiseks. Kolleegium

küll märgib, et nimetatud seisukoha esitamise tähtaeg oli kohtu poolt määratud ning see ei

ole seetõttu ennistatav. TsMS § 67 lg 1 järgi saab kohus ennistada üksnes seaduses sätestatud

menetlustähtaja. Ringkonnakohtu hinnangul saab hageja 19. septembri 2019 taotlust

käsitleda taotlusena hilinenult esitatud vastuväite menetlemiseks TsMS 331 lg 1 tähenduses.

14. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Liis Arrak

Ele Liiv