2-18-17210/42 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 27. september 2019

Tsiviilasja number

2-18-17210

Tsiviilasi

A.A. hagi R.K. i vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1395 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 31. mai 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.K. i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): R.K. (isikukood XXXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Vastustaja (hageja): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXXX),

esindaja Ivo Kaurit

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.K. i apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 31. mai 2019 otsus muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus R.K. i kanda.

4. Võtta asja materjalide juurde Maksu- ja Tolliameti

20. mai 2019 meilisõnum ja Eesti Töötukassa 12. juuni

2019 otsus.

5. Rahuldada A.A. avaldus menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks osaliselt. Mõista R.K. ilt A.A. kasuks

menetluskulu

ringkonnakohtus

eurot

(ima

käibemaksuta).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 14. novembril 2018 hagi R.K. i (kostja) vastu isaduse tuvastamiseks ning

elatise miinimummääras väljamõistmiseks alates 1. novembrist 2018 kuni hageja täisealiseks

saamiseni. Tartu Maakohtu 17. jaanuari 2019 osaotsusega tuvastati, et hageja põlvneb kostjast

(I kd, tl 77). Osaotsus jõustus 19. veebruaril 2019.

28. veebruari 2019 seisukohas palus hageja mõista kostjalt välja elatise tagasiulatuvalt alates

1. septembrist 2018 kuni hagi esitamiseni 14. novembril 2018 summas 250 eurot kuus, s.o

kokku 617 eurot. 20. märtsi 2019 avaldusega loobus hageja tagasiulatuva elatise nõudest.

Hageja seadusliku esindaja igakuine töötasu (neto) on 720 eurot. Kostja ei ole hagejat igakuiselt

toetanud, kostja on andnud ühel korral 100 eurot riiete ostmiseks ja 30 eurot ravimite ostmiseks.

Kostja ei teadnud hagejast sügiseni 2018.

2. Kostja tunnistas hagi osaliselt ning nõustus tasuma elatist 85 eurot kuus. Kostja sai lapse

olemasolust teadlikuks alles 2018 sügisel. Hageja ülalpidamiseks kuus kuluv summa 510–640

eurot on ülemäära suur. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE ja

Sotsiaalministeeriumi lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamise ja analüüsi

kohaselt 3–6 aastase lapse keskmine ülalpidamiskulu on 247 eurot kuus, mis teeb vanemate

võrdsuse põhimõtet silmas pidades mõlema vanema kulu osaks 123 eurot 50 senti kuus.

Arvesse tuleb võtta ka makstavat peretoetust. Kostja sissetulek ei võimalda tasuda hagejale

nõutavas määras elatist, kuna tema igakuise sissetuleku suuruseks on 650 eurot kuus ja kostja

ülalpidamisel on veel üks alaealine laps, kelle ülalpidamiseks tasub kostja igakuiselt elatist 170

eurot kuus. Kostja igakuised püsikulutused on ca 695 eurot. Kostjale kuulub ½ kaasomandiosa

XXXXX kinnistust X vallas, X külas, mille eest tasub kostja laenumakseid.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus võttis 31. mai 2019 otsusega vastu hageja loobumise tagasiulatuva elatise

nõudest ja lõpetas selles osas menetluse, rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja elatise 348 eurot 58 senti perioodi 14. november 2018 – 31. detsember 2018 eest ja alates

1. jaanuarist 2019 240 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni XXXX. Elatis ei või olla

väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (perekonnaseaduse

(PKS) § 101 lg 1), millest on maha arvestatud pool riikliku lapsetoetuse suurust. Maakohus

jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 200

eurot.

PKS § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad

ja alanejad sugulased. Tartu Maakohtu 17. jaanuari 2019 osaotsusega on tuvastatud hageja

põlvnemine kostjast. PKS § 97 p 1 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps.

PKS § 100 lg 2 järgi alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise

teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises.

PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 1. jaanuarist 2019 on kuutasu alammääraks

täistööajaga töötamise korral 540 eurot. Seega ei tohi igakuine elatis käesoleval ajal ühele

lapsele olla väiksem kui 270 eurot. Ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada

PKS §-des 99 ja 102 sätestatuga. Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada asjaoluga, et kostja

ülalpidamisel on veel üks alaealine laps, kelle kasuks on kohtuotsusega väljamõistetud elatis

summas 215 eurot kuus.

Kostja väited sissetuleku väiksuse osas ei tähenda lapse ülalpidamise kohustusest vabanemist

või ülalpidamise kohustuse vähendamist. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt

kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle

tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Juhul kui vanema sissetulek

ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste

rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lg 2

teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.

Kostja on töövõimeline isik, seega on tal olemas eeldused sellise töökoha leidmiseks, et tagada

piisav sissetulek enda ja alaealiste laste ülalpidamiseks. Maanteeameti andmetel kuulub kostjale

6 sõiduautot. Kostjal oleks võimalik täita lapse ülalpidamise kohustust osaliselt sõidukite

realiseerimisest saadava tulu arvelt.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hageja nõue on põhjendatud ja kostjalt tuleb välja

mõista elatis PKS § 101 lg-st 1 tuleneva elatise miinimummääras. Maakohus arvestas kostja

taotlusega arvestada elatise väljamõistmisel lapsele makstava riikliku lastetoetusega.

Sotsiaalkindlustusameti teatisest nähtub, et hageja eest on august–detsember 2018 makstud

lapsetoetus 55 eurot kuus ja alates jaanuarist 2019 60 eurot kuus. Alused elatise vähendamiseks

rohkem kui pool lastetoetusest puuduvad. 2018. a elatise määr on 222 eurot 50 senti (250–55:2).

2019. a väljamõistetava elatise määr on 240 eurot (270–60:2).

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja

kasuks põhjendatud menetluskuludena välja 200 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus osaliselt osas, millega rahuldati hagi suuremas summas kui 85 eurot kuus ning millega

jäeti menetluskulud kostja kanda. Kostja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi

osaliselt rahuldamata, mõistes kostjalt välja hageja kasuks igakuise elatise 85 eurot kuus alates

14. novembrist 2018 kuni hageja täisealiseks saamiseni ning jätta menetluskulud hageja kanda.

Kostja palub võtta vastu uued dokumentaalsed tõendid: Maksu- ja Tolliameti 20. mai 2019

meilisõnumi (OÜ XX poolse kande tegemise osas töötamise registris kostjaga töösuhte

lõppemise kohta) ja Eesti Töötukassa 12. juuni 2019 otsuse.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus hinnanud hageja igakuiste kulutuste suurust ja

selles osas esitatud tõendit. Hagiavalduse kohaselt kulub hageja ülalpidamiseks ühes kuus

510–640 eurot, samas ei ole hageja oma kulutusi tõendanud, mistõttu ei ole võimalik hinnata,

kas hageja kulutuste suurus on vajalik ja põhjendatud. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja

poolt esitatud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE ja

Sotsiaalministeeriumi 2013. a analüüsi. Maakohus ei ole põhjendanud, miks peaks kostja

eelnevat silmas pidades tasuma elatist suuremas summas, 240 eurot kuus.

Maakohus ei ole hinnanud kostja varalist seisundit ja selles osas esitatud tõendeid. Maakohus

on õigesti osutanud, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada asjaoluga, et kostja ülalpidamisel

on veel üks alaealine laps, kelle kasuks on kohtuotsusega väljamõistetud elatis summas 215

eurot kuus. Samas, otsusest ei nähtu, et maakohus oleks elatise suuruse määramisel arvestanud

asjaoluga, et kostja ülalpidamisel on veel üks alaealine laps, samuti ei nähtu kohtuotsusest

analüüsi, kas kostjal on võimalik maksta oma kõigile lastele miinimumelatist.

Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada, et kohustatud vanemale oleks tagatud minimaalne

toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard. Kostja on tõendanud, et tema igakuise

sissetuleku suuruseks oli maakohtu menetluse ajal 650–700 eurot kuus ning et kostja igakuised

püsikulutused on ca 695 eurot kuus. Kostja sissetulek ei võimalda tal tasuda elatist suuremas

summas kui 85 eurot kuus. Maakohus on jätnud hindamata kostja väited ja tõendid, millest

nähtuvalt on kostja töötasu suurus tavapärane ning võimalused suurema sissetuleku

hankimiseks ei ole reaalsed. Apellatsioonkaebuse esitamise ajal on kostja töötu.

Tegelikkuses kuulub kostjale 6-st autost vaid 2. Üks auto Kia Sorento on soetatud laenuga ning

on kostja igapäevases kasutuses, teist autot Ford Sierrat ei õnnestunud müüa ostuhuvi

puudumise tõttu ning selle turuväärtus ei ületa 500 eurot.

Hageja emal on parem varanduslik seisund hageja ülalpidamiseks kui kostjal. Hageja ema

igakuine sissetulek on 720 eurot (neto) kuus. Kostja on töötu. Seega tuleb suurem osa hageja

ülalpidamiskuludest jätta paremaid varalisi võimalusi omava hageja ema kanda.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda.

Vastuse kohaselt tuleb apellatsioonkaebusega esitatud uued tõendid jätta tähelepanuta.

Tõenditega tõendatavad asjaolud leidsid aset peale hagi esitamist, peale asja arutamise

lõpuleviimist maakohtus ning ka pärast maakohtu otsuse tegemist. Seetõttu ei saanud need

asjaolud mõjutada esimese kohtuastme lahendit. Kostja töötuks jäämine ei mõjuta maakohtu

otsuse eeldusi ega selle järeldusi. Maakohus lähtus kostja menetluse ajal saadavast sissetulekust

ja võimest saada sissetulekut õigesti. Maakohus jättis õigesti arvestamata kostja kulutused

laenumaksetele ja muudele kuludele, kuna lapse ülalpidamise kohustus seisab seadusest

tulenevalt eespool muid vanema kohustusi.

Hageja peab esile tooma, kui suured on tema vajadused ülalpidamiseks erinevate kulude

kandmisel, kuid ta ei pea esitama tõendeid, kui tegemist on miinimumsummas elatise nõudega.

Hageja ei nõustu kostja väitega, nagu oleks hageja seadusliku esindaja varaline seisund parem

kostja omast. Menetluse alguses ja menetluse ajal olid mõlema vanema sissetulekud võrdsed

ning nad olid ka muus osas majanduslikult ühtemoodi kindlustatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse

tühistamiseks

ega

muutmiseks.

Ringkonnakohus

jätab

kohtuotsuse

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse

rahuldamata. Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

7. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, millega rahuldati hagi suuremas

summas, kui 85 eurot kuus ning menetluskulude jaotuse osas. Kostja ei vaidlusta maakohtu

otsust osas, millega maakohus võttis vastu hageja hagist loobumise tagasiulatuva elatise nõude

osas ning lõpetas selles osas menetluse. Seega on maakohtu otsus selles osas jõustunud.

8. TsMS § 652 lg 3 p 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus hinnata maakohtu otsuses hindamata

tõendeid, kui tõendit ei saanud varem esitada mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu

või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese

astme kohtus. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 4 ja § 230 lg-te 1–2 alusel asja materjalide

juurde apellatsioonkaebusele lisatud Maksu- ja Tolliameti 20. mai 2019 meilisõnumi

(OÜ XXXXX poolse kande tegemise osas töötamise registris kostjaga töösuhte lõppemise

kohta) ja Eesti Töötukassa 12. juuni 2019 otsuse. Ringkonnakohus on seisukohal, et tõendid on

vajalikud asja õigemaks lahendamiseks.

9. Vaidlust ei ole, et hageja on kostja laps ning kostja on PKS §-st 96 ja § 97 p-st 1 kohustatud

hagejale ülalpidamist andma. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole hageja oma kulutusi

tõendanud ning maakohus ei ole hageja kulutusi analüüsinud.

Miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi

ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste

rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi

vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad

vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses

(Riigikohtu 16. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Vaid juhul, kui lapse

vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste

suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Sellest tulenevalt ei pidanud hageja oma kulutusi tõendama.

10. Kostja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike

rakendusuuringute keskuse RAKE ja Sotsiaalministeeriumi 2013. a analüüsi tähelepanuta

jätmist. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et viidatud analüüs on

teadusuuring, mis ole otseseks aluseks kohtulahendite tegemisel. Elatise suuruse määramisel

lähtub kohus ennekõike PKS §-s 99 jj sätestatust.

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on piisavalt põhjalikult hinnanud kostja varandusliku

seisundit ning tema suutlikkust ülalpidamiskohustust täita.

Maakohus on tuvastanud, et kostjal on lisaks hagejale veel üks alaealine laps, kelle kasuks on

kohtuotsusega väljamõistetud elatis 215 eurot kuus. Kostja kinnitusel ning kostja pangakonto

väljavõttest nähtuvalt tasub kostja sellele lapsele elatist 170 eurot kuus.

Kostja hinnangul ei ole aga maakohus kostja teise ülalpeetavaga arvestanud. Ringkonnakohus

sellise seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et

kostja, olles töövõimeline isik, peab saama täita ülalpidamiskohustusi oma alaealiste laste eest

säilitades seejuures enda minimaalselt vajalik elustandard. Elatise nõuete puhul tuleb lisaks

kohustatud vanema sissetulekule hinnata ka tema muud varandusliku seisu. Maakohus on

põhjendatult leidnud, et kostja oleks saanud täita lapse ülalpidamise kohustust osaliselt

sõidukite realiseerimisest saadava tulu arvelt.

Kostja väited, et tema omandis on tema nimele registreeritud kuuest sõidukist vaid kaks, on

jäänud kostja poolt tõendamata. Kostja esitas maakohtule M.K. 16. veebruari 2019 kinnituse,

et M.K. ostis kostjalt sõiduauto reg.nr XXXXXX, kuid omandi üleminek jäi liiklusregistris

registreerimata ning M.K. teeb vastava muudatuse esimesel võimalusel (I kd, tl 180).

Ringkonnakohus ei pea nimetatud tõendit usaldusväärseks. Kostja pangakonto väljavõttest

nähtuvalt on kostja eespoolviidatud sõidukiga seonduvalt saanud ERGO Insurance SE-lt 20.

märtsil 2019, s.o rohkem kui kuu pärast M.K. kinnituse väljastamist, hüvitise summas 800 eurot

(II kd, tl 54). Hüvitis on makstud välja kostjale, mitte M.K.le. Sõiduki reg.nr XXXXXX omandi

üleminek kostjalt kolmandale isikule on registreeritud alles 25. juunil 2019, s.o peale maakohtu

otsuse tegemist.

Kostja väited, et Skoda Fabia kuulub kostja isale (J.K.) ja Saab 9-3 kuulub B.O., on tõendamata.

Nimetatud sõidukite omanikena on 23. augusti 2019 seisuga registreeritud kostja. Kostja nimele

registreeritud sõiduki Suzuki Baleno reg.nr XXXXXX kohta ei ole kostja muid andmeid

avaldanud. Ka nimetatud sõiduk on 23. augusti 2019 seisuga kostja nimel.

Kostja väitel kuuluvad kostjale vaid sõiduautod Kia Sorento, mis on ostetud laenuga, ning Ford

Sierra, mida ei õnnestu müüa. Ringkonnakohus märgib, et 23. augusti 2019 seisuga ei ole ükski

nimetatud sõidukitest kostja omandis. Kusjuures väidetavalt kostja igapäevakasutuses olev Kia

Sorento omandi üleminek on registreeritud juba 1. aprillil 2019, seega juba enne maakohtu

otsuse tegemist. Kostja jättis nimetatud asjaolu kohtule teavitamata. Samuti on kostja jätnud

kohtule teavitamata, et kostja on maakohtu menetluse jooksul, s.o 27. märtsil 2019 omandanud

veel ühe sõiduauto, s.o Volvo S80 reg.nr XXXXXX. Nimetatud sõiduki väärtuseks oli

23. august 2019 seisuga portaali www.auto24.ee kohaselt 700–1000 eurot. 650 eurose

sissetuleku ning mitme lapse ülalpidamiskohustuse korral ei ole uute liiklusvahendite

soetamine majanduslikult võimalik ega otstarbekas.

Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast

oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks

vajalike vahendite saamiseks, kuid siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne

toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard (Riigikohtu 12. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-19-07, p 12).

Vanemal ülalpidamiskohustuse täitmisel lasub kohustus muude vahendite puudumisel müüa

olemasolev vara vajalike rahaliste vahendite saamiseks. Maakohtu menetluse jooksul on kostja

omandis olnud 6 sõiduautot. Seisuga 23. august 2019 on kostja nimel registrisse kantud 4

sõiduautot. Ringkonnakohtu arvates ei ole 4 sõiduautot igapäevaseks kasutamiseks vajalikud

sõiduvahendid. Samuti ei teeni kostja sõiduvahendite abil sissetulekut. Seega kostjal on vara,

mille arvelt ta saab ülalpidamiskohustust täita. Kostja väited sõidukite temale mittekuuluvuse

kohta ei ole eluliselt usutavad. Samuti on kostja jätnud kohtule edastamata olulise info sõidukite

võõrandamisest ja omandamisest menetluse kestel.

12. Kostja väitel ei võimalda tema sissetulek ja varanduslik olukord hagejat nõutud summas

ülal pidada.

Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning

vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või

et tema sissetulek on liiga väike (Riigikohtu 13. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343,

p 13; 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10; 24. oktoobri 2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Seega ei anna ainuüksi asjaolu, et kostja sissetulek OÜ-s

XXXXX ei olnud piisavalt suur täitmaks elatise nõuet, alust elatise vähendamiseks alla

seaduses kehtestatud miinimumi. Samuti ei anna selleks alust ka asjaolu, et kostja jäi menetluse

kestel töötuks. Kostja apellatsioonkaebusele lisatud Eesti Töötukassa 12. juuni 2019 otsuse

nr TT19-0021211 kohaselt makstakse kostjale alates 12. juunist 2019 töötutoetust. Samuti

eeldab ringkonnakohus, et töötuks jäämisel otsib kostja sissetuleku teenimiseks uut töökohta.

Kostja pangakonto väljavõtte kohaselt (II kd, tl 42–54) teeb kostja aeg-ajalt oma pangakontole

sissemakseid summades 60–290 eurot. Samuti teeb kostja pangakontole ülekandeid tema isa

J.K.. Kostja kontol on perioodil 1. september 2019 – 21. märts 2019 liikunud rahalisi vahendeid

ligi 10 000 eurot ulatuses, mis ei ole võimalik üksnes 650 eurose igakuise töötasu puhul.

Ringkonnakohus arvestab ka asjaoluga, et kostja on võtnud kohtus esindamiseks esindaja.

Kostja ei ole oma majanduslikust seisundist tulenevalt taotlenud riigi õigusabi, vaid on

sõlminud eraõigusliku lepingu. Esindamise eest tasu maksmine nähtub ka kostja pangakonto

väljavõttest. Seega saab eeldada, et kostja on võimeline kandma õigusabi teenuse osutamisega

seonduvad kulud.

13. Kostja palub tühistada maakohtu otsus ka menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohtu

hinnangul jättis maakohus põhjendatult TsMs § 163 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda.

Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu

kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud

diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu tsiviilasja nr 3-2-1-65-13 p 18, tsiviilasja nr 3-2-1-43-10 p

19, tsiviilasja nr 3-2-1-132-10 p 10). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus

diskretsioonipiire ületanud.

14. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus

jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Hageja menetluskulud ringkonnakohtus on lepingulise esindaja tasu 400 eurot (ilma

käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluskulud põhjendatud osaliselt

summas 300 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasja materjalidega

kursis olnud esindaja 2-lehekülje pikkuse apellatsioonkaebuse vastuse koostamise ajakulu on

põhjendatud 2 tunni ulatuses. Ülejäänud osas on menetluskulud põhjendatud taotluses märgitud

ulatuses, s.o 0,5 tundi maakohtu otsusega tutvumine ja 0,5 tundi apellatsioonkaebusega

tutvumine.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke