2-17-8142/49 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Otsuse teatavaks tegemise aeg

27. september 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-8142

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid hagi XX ja Seamill

OÜ

vastu

tehingu

kehtetuks

tunnistamiseks

tagasivõitmise korras

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 9. märtsi 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX ja Seamill OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

78 840 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Aktsiaselts Cresco Väärtpaberid (registrikood

10093327), lepinguline esindaja vandeadvokaat Elmer

Muna

Kostja I XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja II Seamill OÜ (registrikood 11791097)

Kostjate lepingulised esindajad vandeadvokaat Indrek

Leppik ja advokaat Erko-Andreas Roosik

Asja läbivaatamine

6. september 2019, kohtuistung

Istungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Elmer Muna

Kostja XX

Kostjate lepingulised esindajad vandeadvokaat Indrek

Leppik ja advokaat Erko-Andreas Roosik

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Harju Maakohtu 9. märtsi 2018. a otsuse resolutsiooni otsustusega jätta

kohtuotsuse täitmise tagamiseks kehtima Harju Maakohtu 25. mai 2017. a

määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu. Muus osas jätta otsuse resolutsioon

muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Kohtuotsuse resolutsiooni terviktekst on järgmine:

3.1. Rahuldada Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid hagi XX ja Seamill OÜ vastu

tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras.

3.2. Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks Seamill OÜ ainuosaniku XX

2. jaanuari 2015. a otsus dividendide summas 73 000 eurot väljavõtmise kohta.

2 (9)

3.3. Mõista XX-lt Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid kasuks välja 73 000 eurot ja

viivis arvestatuna 73 000 eurolt alates hagi esitamisest kuni kohustuse

täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

3.4. Kohustada XX kandma kohtulahendiga väljamõistetud summa ja lisanduv

viivis täitemenetlust täiteasjas nr 025/2015/3188 läbiviiva kohtutäituri Kaire

Põltsi ametialasele kontole nr EE111010010124476011.

3.5. Jätta maakohtu menetluskulud võrdsetes osades XX ja Seamill OÜ kanda.

3.6. Rahuldada Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid avaldus menetluskulude

kindlaksmääramiseks osaliselt.

3.7. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista

Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid kasuks XX-lt välja menetluskulud summas

2900 eurot ning Seamill OÜ-lt summas 2900 eurot.

3.8. Käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb XX-l ja Seamill OÜ-l

tasuda

Aktsiaseltsile

Cresco

Väärtpaberid

hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

3.9. Jätta

Aktsiaseltsi

Cresco

Väärtpaberid

avaldus

menetluskulude

kindlaksmääramiseks rahuldamata 1105 euro ulatuses.

3.10. Jätta

kohtuotsuse

täitmise

tagamiseks

kehtima

Harju

Maakohtu

25. mai 2017. a määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu.

4. Jätta apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud võrdsetes osades XX ja Seamill

OÜ kanda.

5. Määrata kindlaks Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid hüvitatavate menetluskulude

rahaline

suurus

ning

mõista

välja

apellatsiooni-

ja

kassatsiooniastme

menetluskuludena XX-lt Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid kasuks 1137,50 eurot ja

Seamill OÜ-lt Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid kasuks 1137,50 eurot.

6. Kohustada XX ja Seamill OÜ tasuma väljamõistetud menetluskuludelt

Aktsiaseltsile Cresco Väärtpaberid viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude

tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts Cresco Väärtpaberid (hageja) esitas 24. mail 2017 Harju Maakohtule hagi XX

(kostja I) ja Seamill OÜ (kostja II) vastu vara tagasivõitmiseks täitemenetluses. Hageja palus

kohtul tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostja II ainuosaniku kostja I

2. jaanuari 2015. a otsus 73 000 euro suuruse dividendi väljavõtmise kohta, mõista kostjalt I

hageja kasuks välja 73 000 eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras

3 (9)

viivis arvestatuna 73 000 eurolt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni ning

kohustada kostjat I kandma kohtulahendiga väljamõistetud summa ja lisanduv viivis

täitemenetlust täiteasjas nr 025/2015/3188 korraldava kohtutäituri Kaire Põltsi ametialasele

kontole.

Hagi põhjenduste kohaselt mõisteti Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2015. a otsusega

tsiviilasjas nr 2-13-8736 kostjalt II hageja kasuks välja 500 000 eurot ja sellele lisanduv viivis

alates 14. märtsist 2014 kuni kohustuse täitmiseni. Kohtuotsus jõustus 12. oktoobril 2015.

Hageja avalduse alusel alustas kohtutäitur kostja II vastu täitemenetlust täiteasjas nr

025/2015/3188 (täiteasi).

Kostja I esitas kohtu korraldusel tsiviilasjas nr 2-15-17448 kostja II vara ja kohustuste

nimekirja, bilansi seisuga 14. märts 2017 ja konto väljavõtted 14. märtsi 2014 kuni

14. märtsi 2017 kohta. Esitatud bilansist nähtuvalt on kostjal II raha järel kõigest 1422 eurot

ning kassas olev raha on vähenenud kahe aasta ja kahe kuuga 93 525 euro võrra. Kostja II konto

väljavõttest nähtub, et kontolt on süstemaatiliselt võetud välja sularaha, kokku väljavõtte

perioodil 69 900 eurot. Kostja I selgitas, et väljavõetud raha arvel on talle välja makstud

dividend. Kostja I esitas kohtule kostja II ainuosaniku 2. jaanuari 2015. a otsuse, millega kostja

I otsustas välja võtta kostja II eelmiste perioodide jaotamata kasumi arvel omanikutulu

(dividend) 73 000 eurot (dividendiotsus).

Täidetud on eeldused tehingu tagasivõitmiseks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg-te 1

ja 2 ning § 188 lg-te 1 ja 2 järgi. Kostjal II ei ole piisavalt vara, et rahuldada hageja nõue

täitemenetluses ja hüvitada täitekulud. Kostja II vara nimekirja kohaselt on tal vara

maksimaalselt 223 367,02 euro väärtuses. Tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne hagi

esitamist ja see kahjustab hageja kui sissenõudja huve. Kostja I ei saanud tehingust

vastusooritust. Dividendi väljamaksmise tulemusena on kostja II varaline olukord 73 000 euro

võrra halvenenud ning selle summa ulatuses on hageja kaotanud võimaluse rahuldada oma nõue

täitemenetluses. Kostjad on hageja huve teadlikult kahjustanud, kuna 500 000 euro tasumise

kohustus oli kostjal II dividendiotsuse tegemise ajal juba olemas. Kostjad pidid vähemalt

möönma, et kostjal II on hageja ees vastav kohustus. Vahetult enne hageja nõuet tunnustava

kohtuotsuse tegemist dividendi väljamaksmise ainus eesmärk oli muuta hageja nõude täitmine

võimatuks.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Tsiviilasjas nr 2-15-12148 esitas kostja II hageja vastu hagi 1 250 000 euro suuruse kahju

hüvitamiseks. Kostja II nõue tuleneb samast tühisest tehingust, millest tuleneb tsiviilasjas nr 2-

13-8736 lahendatud hageja nõue. Tsiviilasja nr 2-15-12148 lahendamise tulemusest sõltub, kas

hagejal ja kostjal II on teineteise vastu rahalised nõuded, mis on tasaarvestatavad. Kui

tasaarvestuse tulemusel lõpeks hageja nõue kostja II vastu täies ulatuses, langeks ära

täitemenetluse korraldamise alus täiteasjas, mistõttu oleks hageja praegune hagi perspektiivitu.

Dividendiotsus ei kahjusta iseenesest äriühingu võlausaldajate huve. Võlausaldajate huvide

kahjustamisega oleks tegemist siis, kui äriühingul ei oleks õigust väljamakseid teha. Dividendi

maksmise eesmärk on pakkuda osanikule tasu investeeringu eest. Kostja I eesmärk ei olnud

teadlikult hageja huve kahjustada. Kostja I lähtus dividendiotsuse tegemisel sellest, et

majandusaasta lõpus oli kostjal II vara, mille arvel oli võimalik kostjale I kasumit välja maksta,

ning ta ei pidanud eeldama, et hageja nõue tsiviilasjas nr 2-13-8736 rahuldatakse. Hageja nõue

tuleneb osaühingu osa müügilepingu tühisusest, mis tuvastati alles 12. oktoobril 2015

jõustunud kohtuotsusega. Kostja I ei saanud enne müügilepingu tühisust tuvastava otsuse

jõustumist võlausaldajaid teadlikult kahjustada. Enne Riigikohtu otsust oli Tallinna

Ringkonnakohus 12. juuni 2014. a otsusega tuvastanud vaidlusaluse osade müügilepingu

kehtivuse ja leidnud, et selle tühisusele tuginemine oleks ka hea usu põhimõttega vastuolus.

4 (9)

Hageja on jätnud kostja II varalisest seisust eksitava mulje. Kui rahuldatakse kostja II nõue

hageja vastu tsiviilasjas nr 2-15-12148, lõpeb VÕS § 186 p 2 alusel hageja nõue, mille

täitmiseks on algatatud täiteasi, ja tasaarvestuse tulemusel jääb kostjale II hageja vastu nõue

750 000 euro saamiseks.

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus rahuldas 9. märtsi 2018. a otsusega hagi, tunnistas tagasivõitmise korras

dividendiotsuse kehtetuks, mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 73 000 eurot ja VÕS § 113 lg-

s 1 sätestatud määras viivise arvestatuna 73 000 eurolt alates hagi esitamisest kuni kohustuse

täitmiseni ning kohustas kostjat I kandma TMS § 195 lg 1 alusel kohtulahendiga väljamõistetud

summa ja lisanduv viivis täiteasjas täitemenetlust korraldava kohtutäituri Kaire Põltsi

ametialasele kontole. Maakohus jättis menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda ja mõistis

kummaltki kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena 2900 eurot ning viivise hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jäeti 1105

euro ulatuses rahuldamata.

Maakohus kohaldas TMS § 187 lg-d 1 ja 2 ning § 188 lg-d 1 ja 2. Maakohus tuvastas, et kostjal

II on vara vähem, kui on hageja täitedokumendist tulenev nõue. Täidetud on tehingu

tagasivõitmise hagi rahuldamise eeldus, et hagejal on kostja vastu täitedokument, milles toodud

nõuet ei ole pikema aja jooksul (alates 2015. aastast) saadud sisse nõuda, ning on alust eeldada,

et sissenõude pööramine ei vii nõude täieliku rahuldamiseni. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja

II ainuosanik kostja I otsustas dividendiotsusega võtta välja eelmiste perioodide jaotamata

kasumi arvel omanikutulu 73 000 eurot. Kuna dividendiotsus tehti 2. jaanuaril 2015 ja hageja

esitas hagi 24. mail 2017, on täidetud ka tehingu tagasivõitmise eeldus, et hagi esitamise ja

tehingu tegemise vahe on alla kolme aasta.

Dividendiotsusega vähendas kostja I kostja II vara, mille arvel sai täita võimaliku võlausaldaja

nõuet. Selle otsusega eelistas osaühingu ainuosanik oma isiklikke majandushuve võlausaldajate

huvidele. Dividendi saab maksta vaid vajalike vahendite olemasolul, arvestades ka võimalike

tulevikus tekkida võivate võlausaldajatega. Dividendiotsus võib võlausaldajate huve kahjustada

ka juhul, kui äriseadustiku (ÄS) § 157 lg-s 1 sätestatut ei ole rikutud. Dividendiotsuse aluseks

ei olnud kostja II 2014. a majandusaasta aruanne, kuna see kinnitati alles 8. septembril 2016.

Kostja 2013. a majandusaasta aruande kohaselt oli kostja II kasum 31. detsembri 2013 seisuga

39 136 eurot. Kuivõrd kostja I otsustas välja maksta dividendi ca 1,8 korda rohkem, on tegemist

majanduslikult äärmiselt ebamõistliku ja võlausaldaja huve kahjustava otsusega. Kostjad

kahjustasid dividendiotsusega hageja huve teadlikult. Dividendiotsuse tegemise ajal teadsid

kostjad, et Riigikohus menetles hageja kassatsioonkaebust tsiviilasjas nr 2-13-8736, ja pidid

möönma võimalust, et lahend tehakse kostja II kahjuks. Kostja I on kostja II lähikondne TMS

§ 188 lg 3 ja pankrotiseaduse (PankrS) § 177 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes. Seega eeldatakse, et kostjad

on teadlikud hageja huvide kahjustamisest. Maakohus viitas ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 31 lg-le 5.

Maakohus märkis, et ta ei saa anda hinnangut kostja II nõude edulootusele tsiviilasjas nr 2-15-

12148. Seega ei ole asjaolu, et kostjal II võib tulevikus olla hageja vastu kohtulahendist tulenev

nõue, hagi rahuldamata jätmise aluseks. Praegu ei ole kostja II võimalik nõue hageja vastu

realiseeritav.

Apellatsioonkaebus

4. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi

rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.

Maakohus leidis ebaõigesti, et võlgnik on teadlikult kahjustanud hageja huve. Teadlik

sissenõudja huvide kahjustamine saab toimuda üksnes olukorras, kus isik teab, et tal on

5 (9)

võlgnevused ja ta teeb toiminguid, mis välistavad võlausaldajatel nõuete maksmapaneku.

Kostjad olid dividendi maksmise otsuse tegemisel olukorras, kus nende vastu puudusid nõuded.

Maakohus ja ringkonnakohus olid teinud vaidluses kostjatele positiivsed otsused ja kinnitanud,

et kostjal II on nõue hageja vastu, mitte vastupidi. Ettevõtjale ei ole sellises olukorras mõistlik

ette heita, et ta oleks pidanud lähtuma äriliste otsuste tegemisel teistsugustest faktilistest

asjaoludest.

Hageja näol oli tegemist professionaalse investeerimisühinguga, mille majandustegevuseks on

erinevate investeerimispotentsiaaliga äriühingute omandamine, et teenida selle pealt tulu.

Väärtpaberituru seaduse (VPTS) § 54 järgi peab investeerimisühing vastama kõrgetele nõuetele

ja tema tegevus headele äritavadele (VTPS § 56 p 5). Kostja II tegi tehingu väärtpaberituru

kutselise osalisega ja selles olukorras on vastava valdkonnaga mitte tegelevalt ettevõtjalt

põhjendamatu nõuda, et ta pidi ette nägema, et tulevikus võiksid kohtud tuvastada tehingu

vormipuuduse või tooks kaasa hageja kui tulevase sissenõudja huvide kahjustamise.

Samuti ei arvestanud maakohus asjaoluga, et ettevõtlusega tegeleva isiku jaoks on kasumi

väljamaksmine tihti üheks peamiseks elatusallikaks, mistõttu on dividendide regulaarne

väljamaksmine tavapärane. Maksete eesmärk oli ettevõtjale tema osaühingu osast lähtuva

kasumi õigustatud väljamaksmine. Ettevõtlusega tegelevate isikute puhul on dividendide iga-

aastased väljamaksed tavapärased ja kohtu arutlused dividendimakse suuruse ja selle kaudu

võlausaldajate huvide kahjustamise osas ei ole asjakohased.

Maakohus jättis tähelepanuta, et poolte vahel kujunenud erandlik õiguslik olukord nõuab kostja

II nõude sisulist hindamist hageja vastu. Asja lahendamisel ei saa mööda minna asjaolust, et ka

kostjal II on samast tühisest tehingust tulenev nõue hageja vastu summas 1 250 000 eurot. Seda

kinnitavad kostja II vara ja kohustuste nimekiri 14. märtsi 2017 seisuga ja 17. augusti 2015

hagiavaldus.

Maakohus jättis alusetult menetluse peatamata. Praeguse asja lahendamine sõltub tsiviilasjas nr

2-15-12148 kohtuotsusega tuvastatavatest asjaoludest. Samas märkis maakohus, et ei saa

vaidluse lahendamisel hinnata tsiviilasja nr 2-15-12148 nõude edukust. Selline maakohtu

seisukoht on vastuoluline.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Menetluse edasine käik

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12. oktoobri 2018. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis

asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei korraldanud kohast eelmenetlust.

Pooled ja maakohus lähtusid sellest, et dividendiotsus on tehing TMS § 187 jj tähenduses. Kuigi

osanike otsus on õiguslikult tehing, on selle tehingu pooled osanikud. TMS § 187 jj

kohaldamiseks peab võlgnik olema tehingu pool. Kuna dividendi väljamaksmise otsuse pooleks

ei ole äriühing, kelle kasumi arvel tuleb väljamakse teha, ei saa 2. jaanuari 2015. a

dividendiotsust täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Tagasivõidetav

võib olla käsutustehing, st raha väljamaksmine kostjalt II kostjale I. Sel juhul on

tagasivõidetavad konkreetsed sooritused. Hageja ei ole toonud asjaoludena esile, millal ja

millised konkreetsed rahakäsutused kostja II tegi. Hageja nõudis ja maakohus mõistis kostjalt I

hageja kasuks välja dividendiotsuses märgitud summa ja viivise. TMS ei näe ette sellist

võimalust. Haginõuet on vaja täpsustada, et see vastaks TMS § 195 lg 1 sisule.

Maakohus oleks pidanud hageja nõude õigusliku alusena kaaluma ja pooltega arutama ka ÄS §

158 lg 3 esimest lauset, sest poolte esitatud ja maakohtu tuvastatud asjaolud viitavad

6 (9)

võimalusele, et vähemalt osaliselt ei vastanud dividendiotsus ja selle alusel tehtud väljamaksed

ÄS § 157 lg 3 nõuetele.

7. Kostjad

esitasid

Riigikohtule

kassatsioonkaebuse,

milles

palusid

teha

asja

ringkonnakohtule tagasi saatmata uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt

palusid kostjad saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Alternatiivselt

palusid kostjad peatada menetlus kuni otsuse jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-15-12148.

Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.

8. Riigikohus

tühistas

22. mai 2019. a

otsusega

Tallinna

Ringkonnakohtu

12. oktoobri 2018. a otsuse ja saatis asja Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostjate taotluse menetluse peatamiseks jättis Riigikohus rahuldamata.

Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt eksis ringkonnakohus TMS §-de 187 ja 188

kohaldamisel, kui leidis, et dividendi väljamaksmise otsus ei ole käsitatav äriühingust võlgniku

tehinguna, mida saab täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Riigikohus

leidis, et hagi on praeguses asjas õigesti esitatud kostja I kui dividendiotsuse alusel dividendi

saama õigustatud osaniku vastu (TMS § 187 lg 1).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht kostjate apellatsioonkaebuse

väidete kohta, mh hinnata TMS § 187 lg 1 ja § 188 lg 1 kohaldamise eeldusena seda, kas

vaidlusaluse dividendiotsusega kahjustati teadlikult sissenõudja huve.

Ringkonnakohtu seisukoht

9. Ringkonnakohus leiab, et täiendada tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni hagi tagamise

abinõu kehtima jäämise osas. Muus osas tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta TsMS § 657

lg 1 p 2¹ alusel muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

TsMS § 654 lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva

resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

10. Ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral jätkub

menetlus ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist.

Ringkonnakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis Riigikohtu otsuse kohaselt on

ebaseaduslikud (TsMS § 693 lg 1).

Riigikohus on samas asjas tehtud otsuses leidnud, et dividendi väljamaksmise otsus on käsitatav

äriühingust võlgniku tehinguga, mida saab TMS § 187 jj järgi täitemenetluses tagasivõitmise

korras kehtetuks tunnistada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht

kostjate apellatsioonkaebuse väidete kohta, mh hinnata TMS § 187 lg 1 ja § 188 lg 1

kohaldamise eeldusena seda, kas vaidlusaluse dividendiotsusega kahjustati teadlikult

sissenõudja huve. Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud (TsMS § 693 lg 2).

11. Kolleegium märgib, et kostjad kordavad apellatsioonkaebuses ja 10. juuni 2019. a

seisukohas esimese astme menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui

õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid kostjate väiteid otsuses piisava põhjalikkusega

käsitlenud, millega ringkonnakohus nõustub (TsMS § 654 lg 6).

12. Sissenõudja võib TMS § 187 lg 2 järgi tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja

tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole

kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei

vii nõude rahuldamiseni.

Apellatsioonimenetluses ei ole vaidluse all hageja nõude eeldustena järgmised asjaolud:

7 (9)

 hagejal on võlgniku vastu sissenõutav nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel

õigustav täitedokument (TMS § 187 lg 2);

 hagi esitamise seisuga ei ole sissenõude pööramisega võlgniku varale kaasnenud nõude

täielikku rahuldamist (TMS § 187 lg 2);

 vaidlusalune tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne seda, kui sissenõudja on

esitanud hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks (TMS § 188 lg 1).

13. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas vaidlusaluse tehinguga on

kahjustatud sissenõudja huve. Maakohus analüüsis huvide kahjustamist otsuse p-des 11–19, mh

kas tegemist on majanduslikult ebamõistliku tehingu tegemisega. Samuti hindas maakohus

kostja II majanduslikku seisu ning tehingu tegemise aega (ca kuu aega enne Riigikohtu

28. jaanuari 2015. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14 tegemist, mis tõi kostjale II kaasa

rahalise kohustuse hageja ees). Samuti leidis maakohus, et dividendiotsus võib võlausaldaja

huve kahjustada ka juhul, kui ei ole rikutud ÄS §-s 157 sätestatut.

Viidates varasemale kohtupraktikale leidis maakohus, et oluline ei ole, et võlausaldajate huvide

kahjustamine oleks olnud tehingu tegemise põhiliseks eesmärgiks, võlausaldajate huvid on

teadlikult kahjustatud ka siis, kui tehingust tulenev negatiivne mõju võlausaldajate huvidele

pidi olema võlgnikule tehingu sõlmimise ajal äratuntav (vt Riigikohtu 21. mai 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10; 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 45).

Kostja I on kostja II lähikondne TMS § 188 lg 3 ja PankrS § 117 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes

(juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liige ja osanik), mistõttu saab eeldada, et kostja I teadis

sissenõudja huvide kahjustamisest tehingu tegemise ajal. Eeltoodust tulenevalt maakohus

leidis, et tehinguga kostjad teadlikult kahjustasid hageja huve (TMS § 187 lg 1 esimene lause

ja § 188 lg 1).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1

järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, välja

arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud apellatsioonkaebusega ning asjaolu

tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole

eeltooduga seonduvate asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele

asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust.

14. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas kohus peab asja lahendamisel

arvestama kostja nõuetega hageja vastu, mida menetletakse tsiviilasjas nr 2-15-12148.

Maakohus leidis, et ei saa selle asja lahendamisel asuda hindama tsiviilasjas nr 2-15-12148

esitatud nõude edukust, mistõttu ei tule arvestada kostja II väidetavat nõuet kostja II vara hulka

ega võtta seda aluseks asja lahendamisel (maakohtu otsuse p 21). Ringkonnakohus nõustub

maakohtu järeldusega, et kostja II tsiviilasjas nr 2-15-12148 esitatud nõue hageja vastu ei välista

praeguses asjas hageja nõude maksmapanekut, kuid muudab maakohtu otsuse p-s 21 toodud

põhjendusi.

Kostjad on seisukohal, et kostjal II on vara, mille arvelt hageja kohustust täita, mistõttu ei ole

TMS § 187 lg-st 2 tulenev eeldus täidetud. Kostja II vara ja kohustuste nimekirja kohaselt,

seisuga 14. märts 2017. a, on kostjal II nõue hageja vastu summas 1 250 000 eurot (I kd, tl 47).

Kostja II on maakohtule esitanud hageja vastu hagi, milles nõuab kahju 1 250 000 euro

hüvitamist ja viivist 305 481,16 eurot (I kd, tl-d 94–98). Kostja II nõue tuleneb

17. augusti 2012. a Baltic Ferry Tickets OÜ (BFT) osade kirjalikust müügilepingust, mille

tühisusest tuleneb ka hageja nõue kostja II vastu, mida ta ei ole saanud täitemenetluses kostja

II vara arvelt rahuldatud.

Ringkonnakohtu 6. septembri 2019. a kohtuistungil selgitas kostja II esindaja, et hagejalt

nõutakse hüvitist mitte osade eest vaid osade väärtuse vähendamise eest ning nõutakse väärtuste

vahe hüvitist, sest BFT osadel puudub väärtus (II kd, tl 150 pöördel). Samuti heidetakse ette, et

8 (9)

maakohus pole arvestanud, et kostjal II on BFT osade väljaandmise nõudeõigus. Kolleegium

märgib, et kostja II väited on vastuolulised. Ühelt poolt väidab kostja II, et kostja II varana tuleb

arvestada BFT osade väärtusega, teisalt aga, et osad on väärtusetud, mistõttu nõutakse kahju

hüvitamist. Siinjuures märgib kolleegium, et kostja II ei ole hagejalt BFT osasid tagasi nõudnud

ning need ei ole varana kajastatud ka kostja II varade ja kohustuste nimekirjas. Omandit ei saa

kostjale II peale sundida. Lisaks ei ole Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2015. a tsiviilasja nr

2-13-8736 otsuses kohaldatud VÕS § 1034 lg-t 3, sest hageja väljendas tahet tagastada kostjale

II tühise tehingu alusel omandatud BFT osad ning ringkonnakohus leidis, et kostja II ei saa

väita, et osad on hävinenud ja nõuda osade hariliku väärtuse hüvitamist VÕS § 1032 lg 2 või §

1035 lg 4 alusel (vt I kd tl 9 pöördel). Selles osas on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele

kohustuslik (TsMS § 457 lg 1).

15. Seega on kostja II tsiviilasjas nr 2-15-12148 maksma pannud kahju hüvitamise nõude, et

asetada kostja II olukorda, milles kostja II oleks olnud, kui BFT osade müügileping oleks

kehtinud. Kolleegium leiab, et kostja II kahju hüvitamise nõude osas käimasolev kohtumenetlus

ei välista vaidlusaluse tehingu tagasivõitmise nõude eelduste olemasolu. Täitemenetluse käigus

on kohtutäitur pööranud kostja II varale sissenõude, kuid vaatamata sellele ei ole kaasnenud

nõude täielikku rahuldamist. Näiteks kui kostja II arvab, et tal on vara (nt varaline õigus),

millele kohtutäitur ei ole sissenõuet pööranud, kuid mis viiks hageja nõude rahuldamiseni, siis

saab kohtutäituri täitetoimingu tegemisest keeldumist täitemenetluses vaidlustada (TMS § 217).

Praeguses asjas omab tähtsust see, et senine sissenõude pööramine kostja II varale ei ole

tulemusi andnud, mistõttu kostjate väited vara olemasolu kohta on põhjendamatud.

16. Kostjad on välja toonud asjaolu, et hageja näol on tegemist investeerimisühinguga, kes on

mh spetsialiseerunud aktsiate ja osade omandamisele ja müümisele, mistõttu on põhjendamatu

nõuda kostjalt II, et ta pidi ette nägema BFT osade müügilepingu vormipuudust. Kolleegium

leiab, et eeltoodud asjaolu ei välista hageja nõudeõigust. See ei välistanud müügilepingu

tühisuse tuvastamist ning hagejal on jõustunud kohtulahend, millega on kostjalt II tühise

tehingu alusel saadu hageja kasuks välja mõistetud.

17. Maakohus tagas hagi 25. mai 2017. a määrusega (I kd, tl-d 72–73 pöördel). Maakohtu

otsuses ei ole võetud seisukohta hagi tagamise jätkuvuse või tühistamise kohta (TsMS § 442 lg

5). Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvalda, täiendades maakohtu otsuse resolutsiooni

otsustusega jätta kohtuotsuse täitmise tagamiseks määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu

kehtima.

18. Kuigi kostjad vaidlustasid ringkonnakohtu otsuse tervikuna, ei ole nad menetluskulude

jaotuse vaidlustamiseks argumente esitanud. Kolleegium ei näe põhjust maakohtus kantud

kulude jaotust TsMS § 162 lg-le 1 ja § 165 lg-le 1 tuginedes muuta.

19. Kuna kolleegium jätab kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus

kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel võrdsetes osades kostjate kanda.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS

§ 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja 1. oktoobri 2018. a menetluskulude nimekirja kohaselt on apellatsioonimenetlusega

seotud kuludeks lepingulise esindaja kulud 975 eurot (käibemaksuta), sh kulus esindajal

toimingutele 7 tundi ja 30 min tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta) (II kd, tl-d 96–97).

Sellele lisandub 1. oktoobri 2018. a kohtuistungi ajakulu 50 min tunnihinnaga 130 eurot

(käibemaksuta).

Hageja 24. märtsi 2019. a menetluskulude nimekirja kohaselt on kassatsioonimenetlusega

seotud kuludeks lepingulise esindaja kulud 1625 eurot (käibemaksuta), sh kulus esindajal

toimingutele 12 tundi ja 30 min (II kd, tl-d 121 ja pöördel).

9 (9)

Hageja 6. septembri 2019. a menetluskulude nimekirja kohaselt on apellatsioonimenetlusega

seotud kuludeks lepingulise esindaja kulud 1592,50 eurot (käibemaksuta), sh kulus esindajal

toimingutele 12 tundi 15 min tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta) (II kd, tl-d 147 ja pöördel).

Sellele lisandub 6. septembri 2019. a kohtuistungi ajakulu 1 tund ja 10 min tunnihinnaga 130

eurot (käibemaksuta).

20. Kolleegiumi hinnangul on hageja esimeses menetluskulude nimekirjas kirjeldatud

toimingud vajalikud ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu arvestades võis

vandeadvokaadil sellega tutvumisele, kliendiga konsulteerimisele ning vastuse koostamisele

kuluda kokku 7 tundi ja 30 min (975 eurot). Samuti on põhjendatud kohtuistungi ajakulu 50

min (108,33 eurot).

Kolleegium ei pea täies ulatuses põhjendatuks hageja kassatsioonimenetlusega seotud

lepingulise esindaja kulusid. Vajalikeks ja põhjendatud toiminguteks saab pidada:

kohtuotsusega tutvumine, kliendiga nõupidamine, kassatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse

koostamine, kokku 4 tundi (520 eurot). Kassatsioonkaebuses ja selle vastuses on pooled

korranud oma varasemates menetlusdokumentides esitatud seisukohti õiguslikust ja faktilisest

küljest, mistõttu ei ole hageja esindaja poolt märgitud ajakulu põhjendatud. Samuti on

ülepaisutatud ajakulu kliendiga suhtlemiseks ja Riigikohtu määruse ja kirjadega tutvumiseks

(II kd, tl-d 113–115).

Kolleegium ei pea täies ulatuses põhjendatuks hageja apellatsioonimenetlusega seotud

lepingulise esindaja kulusid, mis kaasnesid asja uuel läbivaatamisel. Pooled on korranud oma

varasemates menetlusdokumentides esitatud seisukohti ning hageja esindaja ajakulu

dokumentide koostamiseks ja kliendiga nõupidamiseks on ülepaisutatud. Hageja on tulenevalt

ringkonnakohtu nõudekirjast koostanud ühe menetlusdokumendi, mille põhjendatud ajakuluks

saab lugeda 3 tundi ja kohtuistungiks ettevalmistamiseks 1 tund. Sellele lisandub kohtuistungi

ajakulu 1 tund ja 10 min, kokku 5 tundi ja 10 min (671,68 eurot).

Eelnevat arvestades loeb kolleegium hageja lepingulise esindaja toimingute põhjendatud

ajakuluks kokku 17 tundi ja 30 min, s.o 2275 eurot. Hageja ei taotle menetluskulude hüvitamist

koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10).

21. Hageja esindaja tunnihind 130 eurot (käibemaksuta) on praeguse vaidluse puhul

põhjendatud tasumäär.

Hageja lepingulise esindaja põhjendatud tasu kokku on 2275 eurot ja see tuleb võrdsetes osades

kostjatelt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjatel TsMS § 177 lg

4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras viivist.

22. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest