3-19-173/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

25.09.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-19-173

Haldusasi

AS A&P Mets kaebus Keskkonnaministeeriumi

21.12.2018 käskkirja nr 1-2/18/942 „Kaitstavat

loodusobjekti sisaldava Peedi kinnistu omandamisest

keeldumine“

tühistamiseks

ja

Keskkonnaministeeriumi

kohustamiseks

vaadata

kaebaja 28.11.2018 avaldus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: AS A&P Mets, esindaja v.adv

Kristiina Lee

Vastustaja: Keskkonnaministeerium

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 05.09.2019

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS A&P Mets kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.10.2019.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 28.11.2018 esitas AS A&P Mets volitatud esindaja elektronposti teel Keskkonnaametile

avalduse koos lisadega, milles tegi ettepaneku kinnistu riigile võõrandamiseks (tl 22-23), sest

seoses looduskaitseliste piirangute ilmnemisega Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas

Soometsa külas asuval Peedi kinnistul, milline on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriosasse nr 1357606, mille tõttu ei saa kaebaja kinnistut sihtotstarbeliselt kasutada,.

2. 21.12.2018 andis Keskkonnaministeerium minister Siim Kiisleri isikus (vastustaja) käskkirja

nr 1-2/18/942, millega keeldus kinnistu riigile omandamisest (tl 25-26p). Käskkirja kohaselt ei

ole kinnistu omandamine lubatud, kuna: 1) kinnistu on omandatud pärast selle kaitse alla

võtmist; 2) müügileping sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta; 3) kinnisasja

suhtes ei rakendu LKS § 20 lg 11 p-des 1-4 seatud erandid.

3. 28.01.2019 saabus Tallinna Halduskohtule AS A&P Mets kaebus Keskkonnaministeeriumi

21.12.2018 käskkirja nr 1-2/18/942 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava Peedi kinnistu

omandamisest keeldumine“ tühistamiseks ja Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks tegema

Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas Soometsa külas asuva Peedi kinnistu, milline on kantud

Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosasse nr 1357606, omandamise otsustamiseks

vajalikud toimingud ning kohustada keskkonnaministrit uuesti otsustama Pärnu maakonnas

Häädemeeste vallas Soometsa külas asuva Peedi kinnistu, milline on kantud Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna registriosasse nr 1357606 omandamine.

30.01.2019 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Asjas toimus kohtuistung 05.09.2019.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel

4.1. Kaebaja hinnangul puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: a) kaebaja omandas kinnistu

04.05.2017 müügilepingu ja asjaõiguslepingu alusel teadmisega, et kinnistu on koormatud

LKS § 16 lg 1 sätestatud ostueesõigusega Eesti Vabariigi kasuks ning kinnistul paikneb

Luitemaa hoiualal, s.o mitte Natura alal. b) kaebajale ei olnud kinnistu omandamisel teada

kinnistul eraldistel 2, 3 ja 5 inventeeritud Natura metsaelupaigatüübid, kuivõrd vastav asjaolu

kanti EELIS andmebaasi 21.06.2018 (tl 27-28p– elektronkirjavahetus Keskkonnaagentuuriga).

4.2.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajale etteheidetav, et kaebaja omandas kinnistu pärast

selle kaitse alla võtmist. Kinnistu müügileping ega EELIS andmebaas ei sisaldanud

informatsiooni Natura elupaigatüüpide – soostuvate ja soo-lehtmetsade (9080) – kohta.

Kinnistu müügilepingus toodud viited kinnistu hoiualal paiknemise ning sellega kaasneva

ostueesõiguse kohta Eesti Vabariigi kasuks (LKS § 16 lg 5) ei too kaasa teadmist täieliku

majandustegevuse piiramise kohta kinnistul seonduvalt elupaigatüüpidega. Nimelt on hoiualal

majandustegevus lubatud, kuid ei tohi kahjustada hoiuala eesmärgiks olevaid väärtusi –

nimetatuga on kooskõlas Keskkonnaameti poolt 27.02.2018 kaebajale tagastatud lubava

märkusega metsateatised koos nendes viidatud raiepiirangutega (tl 16-18).

4.3. Kaebaja selgitab, et tema eesmärk metsavarumisega tegeleva äriühinguna kinnistu

omandamisel oli majandustegevus – omandada metsaraiet võimaldav kinnistu. Seda kinnitab

kaebaja tellimusel Metsakorralduse büroo OÜ poolt 28.06.2017 kinnistu osas koostatud

„Metsade säästva majandamise kava aastateks 2017-2026“ (edaspidi metsamajandamiskava),

mis kanti metsaregistrisse ning millest nähtub raietegevuse lubatavus muuhulgas eraldistel 2,

3, 5 (tl 30-39)). Metsamajandamiskava andmetele tuginedes esitas kaebaja 20.02.2018

Keskkonnaametile metsateatised raiete teostamiseks kinnistu eraldisel 2, eraldisel 3, eraldisel

5. Seega on eluliselt usutav, et kaebajal puudus teave Natura ala kohta konkreetselt kinnistul.

Vastupidisel juhul ei oleks kaebaja kinnistut omandanud ega metsateatisi raiete teostamiseks

esitanud.

Kaebaja hinnangul on LKS § 20 eesmärk kaitsta isikuid, kes on omandanud kinnisasjad,

teadmata vastavate kinnisasjade looduskaitselistest piirangutest. Nimetatud eesmärki silmas

pidades on oluline piirangutest teavitada juba kinnisasjade võõrandamise lepingutes.

04.05.2017 sõlmitud müügilepingus ei olnud viiteid Natura elupaigatüüpide – soostuvate ja

soo-lehtmetsade (9080) – kohta, millele viidates Keskkonnaamet 05.04.2018 korraldusega nr

1-3/18/873 metsateatised kehtetuks tunnistas, ning millises korralduses on ühtlasi viidatud, et

kinnistul paikneva Natura elupaiga inventeerimisandmed ei olnud EELIS andmebaasi kantud.

Keskkonnaagentuur on 10.01.2019, vastuseks kaebaja päringule, kaebajat teavitanud, et

vastavad inventariseerimisandmed on EELIS andmebaasi kantud alles 21.06.2018 (tl 27-29).

Täiendavalt on muudetud 24.07.2018 elupaiga esinduslikkuse hinnangut D „väheesinduslik“

hinnanguks C „arvestatav“ (tl 27-29).

Oluline on osundada, et majandustegevust välistavatest piirangutest teadasaamisel ei olnud

kaebajal võimalus jätta kinnistu müügileping täitmata. Kaebajal puudus õigus taganeda

müügilepingust, kuna VÕS § 217 lg 2 p 3 välistab kirjeldatud olukorras tuginemise sellistele

avalikust õigusest tulenevatele puudustele, millest müüjad (ehk õigustatud subjektid) ei saanud

lepingu sõlmimisel kuidagi teada.

Eeltoodud asjaoludest, sündmuste kronoloogiast nähtub, et kaebajal ei olnud Kinnistu

omandamisel võimalik arvestada looduskaitseliste piirangutega, millistele tuginedes on

välistatud kinnistul majandustegevus ning millest johtuvalt ning tuginedes õiguspärase ootuse

põhimõttele tegi kaebaja 28.11.2018 ettepaneku kinnistu omandamiseks riigile.

4.4. Kinnistu müügilepingus (p-s 1.4.) on välja toodud e-notari andmebaasist nähtuvad

kitsendused (erinevad piiranguvööndid) – käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et nimetatud

piiranguvööndid takistaksid kinnistul metsamajandamise, s.o vastavatele piiranguvöönditele

tuginedes ei ole tühistatud metsateatisi. Edasiselt tuleneb lepingu p-dest 2.1., 2.2., et kinnistu

on koormatud LKS § 16 lg-s 5 sätestatud ostueesõigusega Eesti Vabariigi kasuks ning

kKinnistu paikneb Luitemaa hoiualal, ning et ostja (kaebaja) on nimetatud asjaoludest teadlik.

Kinnistu müügilepingus on viidatud Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määrusele nr 154

Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas ning vastav viide on seotud konkreetselt Eesti

Vabariigi ostueesõigusega (vt lepingu p 2.1.).

Viidatud määruse § 1 lg 1 p 14 loetleb seonduvalt Luitemaa hoiuala kaitse-eesmärgiga erinevaid

elupaigatüüpe ning liike, kelle elupaiku kaitstakse. Määruses üldsõnaliselt loetletud

elupaigatüübid, liigid ei ole seostatavad konkreetse hoiualal asuva kinnistuga, vaid vastavad

andmed peavad nähtuma eraldi registrist inventuuri-põhiselt. Vaidlust ei saa olla selles, et

kinnistu omandamise ajal ei nähtunud ühestki registrist, et kaebaja poolt omandatud Peedi

kinnistu asub Luitemaa hoiuala osas, millel on inventeeritud Natura elupaik, mis vastab

elupaigatüübile 9080 soostuvad ja soo-lehtmetsad. Vastav inventuur oli teostatud 09.03.2014,

kuid inventuuriandmed olid kantud EELIS andmebaasi alles 21.06.2018 (täiendatud

24.07.2018). Kaebajal on kahtlus, arvestades pikka ajavahemikku, mis jääb inventuuri

teostamise ja registrikande vahele, ka selles, kas vastavad andmed on käesoleval ajal üldse

õiged. Vastavat seisukohta toetab kaebuse lisana 8 esitatud Keskkonnaagentuuri

Eluslooduseosakonna spetsialisti Triin Edovaldi kiri, mille lõpus juhitakse tähelepanu sellele,

et Natura elupaigatüüpide andmetel ei ole hetkel ametlikku staatust, vaid tegemist on parima

olemasoleva teabega, andmestik võib erineda praegusest tegelikust olukorrast looduses,

kuivõrd mõned inventuurid on tehtud juba aastaid tagasi. Kuna varasemate inventuuride käigus

on kasutatud erinevaid aluskaarte, ei pruugi elupaikade piirid igakord vastata praegusele

põhikaardile (tl 27-29). Kaebaja on seisukohal, et 2014. aasta inventeerimisandmeid, millised

ei olnud 4 aasta jooksul isegi registrisse kantud, ei saa 2018. aasta haldusaktiga (käskkirjaga)

tõlgendada isiku kahjuks ega asuda seisukohale, et sellised andmed sisaldusid 2017.

müügilepingus. Kaebaja rõhutab veelkordselt, et viitamine hoiualade kaitse alla võtmise

määrusele ning sellest johtuvalt riigi ostueesõigusele müügilepingus (p-d 1.2., 2.1.) ei ole

samastatav konkreetse kinnistu suhtes kehtivate majandustegevuse absoluutsete piirangutega

nagu saab tuletada käskkirjast.

Majandustegevust (metsaraiet) hoiualal reguleerib LKS § 32, mille lõige 3 sätestab, et hoiualal

on metsaraie keelatud, kui see võib rikkuda kaitstava elupaiga struktuuri ja funktsioone ning

ohustada elupaigale tüüpiliste liikide säilimist, ning lõike 4 punktidest 1, 2 tuleneb, et

metsaseaduse kohase metsateatise menetlemisel tuleb arvestada hoiuala kehtestamise eesmärki.

Hoiuala valitseja võib kohustada: tegema kavandatavat metsaraiet kindlaks määratud ajal;

kasutama kavandatava raie korral kindlaks määratud tehnoloogiat. Viidatud normi lõike 41

kohaselt ei ole hoiualal välistatud ka lageraie. Eelviidatud normidele tuginedes ei saanud

kaebajal mingil juhul tekkida arusaama selle kohta, et kinnistul asub Natura elupaik, mis vastab

elupaigatüübile 9080 soostuvad ja soo-lehtmetsad ning seeläbi on omandatud kinnistul

majandustegevus täielikult keelatud.

Kaebaja on seisukohal, et olukorras, milles ei ole tagatud vajalike andmete kandmine registrisse

(EELIS), ei saa riik anda kaebaja suhtes kahjulikku haldusakti, tuginedes kaebaja teadmisele

kinnistu kaitse alla võtmisest.

Eeltoodust tulenevalt (p-d 18 kuni 22) oli riigil kohustus omandada kinnistu LKS § 20 lg 1¹

kohaselt, kuivõrd kinnistu müügileping ei sisaldanud informatsiooni kaitstava loodusobjekti

kohta. LKS § 20 lg 11 sõnastusest ja kaebuse asjaoludest tulenevalt tuleb kontrollida, kas

kinnistu

võõrandamistehingus

sisaldunud

üldsõnaline

informatsioon

täitis

informeerimiskohustuse LKS § 20 lg 1¹ tähenduses.

4.5. Kinnisasja suhtes ei rakendu LKS § 20 lg 11 p-des 1-4 seatud erandid

Kui halduskohus asub erinevalt kaebajast seisukohale, et kinnistu müügileping sisaldas piisavat

teavet kaitstava loodusobjekti kohta, on vajalik kontrollida, kas kinnistu suhtes kohaldub LKS

§ 20 lg 11 p-s 1 sätestatud erand.

LKS § 20 lg 1¹ p-d 1 kuni 4 sätestavad erandid, millistel riik omandab kinnisasja sõltumata

sellest, et isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing

sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta. Üheks selliseks erandiks on olukord,

milles kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord muutub rangemaks, s.o LKS § 20 lg 1¹ p 1.

Luitemaa hoiuala suhtes ei kehti eraldi kaitse-eeskirja, vaid vastav kaitsekord tuleneb LKS § 4

lg-st 3. Nimetatud normist tuleneb, et hoiuala on elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud

ala, mille säilimise tagamiseks hinnatakse kavandatavate tegevuste mõju ja keelatakse ala

soodsat seisundit kahjustavad tegevused. LKS § 32 lg 2 järgi on hoiualal keelatud nende

elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning

kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade

ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Metsaseaduse kohase metsateatise menetlemisel

arvestatakse hoiuala kehtestamise eesmärki, mille alusel võib valitseja kohustada tegema

kavandatavat metsaraiet kindlaks määratud ajal ning kasutama kavandatava raie korral kindlaks

määratud tehnoloogiat. Seega oli kaebaja 04.05.2017 kinnistut omandades teadmisel, et

kinnistu kaitsekord võimaldab kinnistul metsamajandamist, s.o raiet. Vastavat kaebaja teadmist

kinnitas ka edasine Keskkonnaameti tegevus, millega lubas 27.02.2018 kinnistul kaebaja

kavandatud raiet. Alles 05.04.2018 korraldusest selgus kaebaja jaoks, et hoiuala kaitsekord on

rangem, kuivõrd läbi viidud Natura metsaelupaigatüüpide inventuuri käigus oli kinnistu

eraldistel 2, 3, 5 inventeeritud elupaigatüüp soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080), kuid vastavad

andmed ei olnud registrisse kantud, s.o andmed puudusid Kinnistu omandamise ajal. Kaebajale

on hilisemalt (tl 27) teatavaks saanud, et inventuuriandmed kanti EELIS andmebaasi alles

21.06.2018. Seega on üheselt tõendamist leidnud, et hoiuala suhtes kehtinud kaitsekord muutus

rangemaks pärast kaebaja poolt kinnistu omandamist, s.o alates 21.06.2018. Olukorras, milles

kaebajale oleks vastav asjaolu olnud teada kinnistu müügilepingu sõlmimise ajaks ei oleks

kaebaja metsavarumisettevõttena müügitehingut sõlminud. Seega kohaldub käesoleval juhul

LKS § § 20 lg 1¹ p-s 1 sätestatud erand, milline annab aluse kinnistu omandamiseks riigi poolt.

Kaebaja hinnangul on põhjendatud viidata ka LKS alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse

08.07.2004 määrusele nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt

omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala

kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse

määramise kord ja alused“, mille § 31 lg 4 p 1 sätestab, et hoiualal ei piira kaitsekord kinnisasja

sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, välja arvatud juhul, kui kinnisasi on valdavas ulatuses

maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel paikneb nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ

looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206,

22.07.1992, lk 7–50) lisas 1 nimetatud esmatähtis elupaigatüüp, kasvava metsa vanuseline

koosseis on valdavalt kategoorias „küps” ning hoiuala valitseja ei anna nõusolekut metsaraieks.

Kinnistut omandades ega ka hilisemalt metsateatisi esitades ning nende osas Keskkonnaametilt

raieks luba saades, ei saanud kaebaja kuidagi arvestada, et kinnistut ei ole võimalik metsaraie

otstarbel kasutada. Seega tekkis tingimus – kaitsekord piirab hoiualal kinnisasja kasutamist

oluliselt – alles pärast kinnistu müügilepingu sõlmimist.

4.6. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri kahjustab kaebaja õigusi ka põhjusel, et

kaebajat ei kaasatud menetlusesse. Arvamuse ja vastuväidete esitamiseks võimaluse andmisel

oleks kaebaja juhtinud vastustaja tähelepanu kaebuses viidatud asjaoludele, seejuures

arvestades, et kaebaja esitas juba 28.11.2018 avalduse lisadena (vt tl 22-23) metsateatised (tl

16-18), millega kaebaja soovitud eraldistel raiet esialgselt lubati ning Keskkonnaameti

05.04.2018 korralduse (tl 19-21), millega metsateatised kehtetuks tunnistati.

Kaebaja oleks menetlusse kaasamisel saanud selgitada, millistel asjaoludel ning millist

informatsiooni evides toimus kinnistu omandamine. Kaasamata jätmisega on vastustaja

rikkunud HMS § 40 lõiget 2, mis mõjutab käskkirja õiguspärasust.

Kaebaja leiab, et käskkiri eirab ka haldusakti põhjendamiskohustust. Nimelt ei ole vastutaja

käsitlenud käskkirjas kaebaja 28.11.2018 avalduse lisadena esitatud metsateatisi. Vaidlusalusel

juhul ei ole järgitud põhjendamiskohustust ka võimaliku LKS § 20 lg 1¹ p-des 1-4 sätestatud

erandi kohaldamisel, sest käskkiri viitab üldsõnaliselt looduskaitseseadusele ning välja

selgitamata on konkreetsed asjaolud, mis välistavad LKS § 20 lg 1¹ p-s 1 sätestatud erandi

kohaldamise. Kuna käskkirjast ei nähtu ministri põhikaalutlusi, nt erandite kohaldamatuse osas

ning seeläbi ei ole Käskkiri jälgitav, tuleb kohtul hinnata, kas käskkirjas toodu vastab

kaalutlusreeglitele.

4.7. Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 2880 eurot

ja riigilõiv summas 15 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (tl 401 ja

61-62).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses. Vaidlustatud haldusakt

on õiguspärane ja põhjendatud ning vastustaja on seisukohal, et esitatud kaebus tuleb jätta

rahuldamata täies ulatuses. Vastustaja põhistab oma seisukohta alljärgnevaga.

5.1. Esmalt märgib vastustaja, et kõik kaebuses esitatud metsateatise menetlemisega seotud

asjaolud ei ole esitatud kaebuse seisukohast asjakohased ja tuleb jätta seetõttu tähelepanuta.

Seetõttu ei ole vastustaja pidanud vajalikuks neid ka asjaolude esitamisel välja tuua.

5.2. Vaidlust ei ole selles, et Peedi kinnistu asub Luitemaa hoiualal. LKS § 4 lõike 1 punkti 2

kohaselt on hoiuala kaitstav loodusobjekt. Vastuseks kaebaja väitele, mille kohaselt ta ei

teadnud kinnistu paiknemisest Natura alal, märgib vastustaja, et kinnistu LKS § 20 alusel riigile

omandamisel ei oma nimetatud asjaolu absoluutselt mingit tähendust.

5.3. Dokumentaalselt on tõendatud järgmised asjaolud: Peedi kinnistu on omandatud pärast

selle kaitse alla võtmist. Müügileping (punktid 1.4, 2.1 ja 2.2) sisaldas informatsiooni kinnistu

paiknemise kohta Luitemaa hoiualal. Seega sisaldas võõrandamistehing informatsiooni

kaitstava loodusobjekti kohta. Peedi kinnistu suhtes kehtiv kaitsekord ei ole pärast seda, kui

kaebaja selle omandas, läinud rangemaks. Kinnistu ei ole omandatud pärimise teel ega LKS §

20 lõike 11 punktis 3 loetletud isikutelt. Kinnistu ei ole omandatud õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise teel.

5.4. LKS § 20 kohaselt omandab riik sellised looduskaitsepiiranguga kinnisasjad, mille

sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud (mitte välistatud). Sätte eesmärk on olnud selle

kehtestamisest alates omandada riigile üksnes sellised looduskaitseliste piirangutega

kinnisasjad, mille omanik ei saanud omandamisel piirangutega arvestada. Sellele viitavad eri

aegade LKS muutmise seaduste seletuskirjad (kättesaadavad Riigikogu kodulehel

http://www.riigikogu.ee/?op=ems2&page=en_laiendatudotsing&emshelp=true),

samuti

seonduvad õigusnormid (maareformi seaduse maa tagastamise ja erastamise ning maa riigile

omandamise alused jmt). Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmes lahendis (näiteks

kohtuasjades 41696/07 ja 35264/04) leidnud, et kui isik teadis või tal oli võimalik teada saada

vara või muu varalise õiguse suhtes kehtivatest piirangutest enne vara või varalise õiguse

omandamist, ei ole piirang käsitletav omandiõiguse rikkumisena inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni esimese protokolli artikli 1 tähenduses.

5.5. LKS § 20 lõige 11, millega on täpsustatud kinnisasja riigile omandamise aluseid, kehtestati

looduskaitseseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise seaduse muutmise

seadusega. Säte jõustus 1. aprillil 2007. Sätte lisamise peamine põhjus oli selgelt sätestada, et

LKS § 20 alusel kinnisasja omandamine ei ole põhjendatud, kui kinnisasja omandaja oli

looduskaitselistest piirangutest teadlik. Sätte sõnastust on muudetud 2013. aastal

looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seadusega, millega lisati erandite hulka p 4.

Muus

osas

jäi

säte

muutmata.

Seletuskirjas

on

sätet

selgitatud

järgmiselt:

„…//looduskaitsepiirangutega kinnisasja riigile omandamine on põhjendatud juhul, kui

kinnisasja omandamisel ei saanud isik selliste piirangutega arvestada. Kui aga omandamisel

olid piirangud teada, pidi omandaja nendega ka arvestama. Vähemalt oli tal selleks võimalus

erinevalt nendest maaomanikest, kelle omandi suhtes on piirangud kehtestatud pärast

omandamist. Omand on õiguste ja kohustuste kogum ning omandi üleminekul lähevad uuele

omanikule üle kõik omandiga seotud õigused ja kohustused. Seega ei saanud varem ega saa ka

praegu

looduskaitsepiirangutega

kinnisasja

omanikul

tekkida

ootust

kasutada

looduskaitsepiirangutega kinnisasja muul viisil ja tingimustel, kui neil, mis kehtisid selle

kinnisasja suhtes omandi ülemineku ajal. Võttes aluseks //…// LKS § 20 eesmärgi, samuti

looduskaitsepiirangutega kinnisasja omanikule täna kehtivad soodustused ja toetused, ei ole

kinnisasjade, mille suhtes kehtivatest looduskaitsepiirangutest oli omanik omandamise ajal

teadlik,

riigile

omandamine

põhjendatud.“(

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9971b662-d049-4eaa-916e-

c7e2d6b9b3fd/Looduskaitseseaduse%20ja%20riigivaraseaduse%20muutmise%20seadus/ )

5.6. LKS § 20 lõige 11 on konkreetse sisuga imperatiivne säte. Erijuhud, millal sätet ei

kohaldata, on loetletud sama sätte punktides 1−4. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks ette

näha mingit kaalutlusõigust, vaid kehtestanud konkreetsed selgesõnalised juhised. Kuna maa

riigile võõrandamine LKS alusel on n-ö tundlik teema ning varasem suhteliselt laia

tõlgendusruumi pakkuv reeglistik tõi kaasa palju vaidlusi ja probleeme (nn maadevahetuse

kaasus), on rangete reeglite kehtestamine olnud seadusandja kindel soov, et välistada olukorrad,

kus seaduse rakendamisel sätte erineval tõlgendamise tulemusel võiks isikud olla erinevalt

koheldud. Lisaks tagatakse nii ka looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamiseks

ette nähtud vahendite parem sihtotstarbeline kasutamine ja piirangute hüvitamine neile, kel ei

olnud võimalik omandamisel piirangutega arvestada.

5.7. Ka kohtud on leidnud, et LKS § 20 lg 11 ei anna otsustajale kaalutlusõigust. Nii on Tallinna

Ringkonnakohus oma 01.11.2010 haldusasjas 3-09-1921 tehtud otsuse punktis 11 märkinud

muu hulgas, et § 20 lg 11 näol on tegemist normiga, mis piirab kaitstavat loodusobjekti sisaldava

kinnisasja omaniku õigust taotleda riigilt kinnisasja omandamist. Sellist normi ei saa

tõlgendada viisil, mis laiendab piirangu ulatust.//….// Seadusandja ei ole vajalikuks pidanud

lisada normi subjektiivseid kriteeriume (nt, et omanik teadis või pidi teadma olemasolevatest

piirangutest). Sellistel eeldustel tuleb ringkonnakohtu hinnangul normi tõlgendamisel lähtuda

eelkõige selle sõnastusest. Olukorras, kus sõnastus on selge ning sellel on konkreetne juriidiline

sisu, pole põhjendatud sellele teistsuguse tähenduse omandamine. Sama on Tallinna

Ringkonnakohus kinnitanud oma 02.03.2011 haldusasjas nr 3-10-1814 tehtud otsuse punktis

18 ja 27.09.2018 haldusasjas 3-17-133 otsuse punktis 9. Kõigi viidatud otsuste peale esitati ka

kassatsioonkaebus, mida Riigikohus menetlusse ei võtnud.

5.8. Eeltoodut arvestades puudus vastustajal õiguslik alus teha teistsugune otsus, kui keelduda

Peedi kinnistu omandamisest, sest keeldumise aluseks olevad faktilised asjaolud ja LKS-st

tulenevad otsustamise alused on üheselt selged. Vastustajal puudus otsustamisel kaalutlusõigus.

5.9. Kaebaja väide, mille kohaselt tuleks antud juhul lähtuda sellest, et kaitsekord on läinud

pärast kinnistu omandamist rangemaks, kuna Peedi kinnistul inventeeritud elupaigatüübi 9080*

andmed kanti EELISesse alles 2018. aastal, on ekslik. LKS § 32 lõige 2 sätestab, et hoiualal on

keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks on

hoiuala moodustatud. Tegevuse lubamisel hindab hoiuala valitseja, kuidas võib taotletav

tegevus mõjutada hoiuala kaitse-eesmärgiks seatud elupaika. Elupaigad, nende olemuse ja

seisundi selgitab välja vastava ettevalmistuse saanud spetsialist inventuuri käigus ja tegevuse

mõju hindamisel hoiuala kaitse-eesmärgile ning vajadusel piirangute seadmisel on määravaks

heaks kiidetud elupaiga inventuur.

5.10. Ühestki õigusaktist ei tulene, et tegevuspiirangute rakendamine on lubatud üksnes siis,

kui selle aluseks olev asjaolu on kantud EELISesse. EELIS on informatiivse tähendusega

andmebaas, millel ei ole õiguslikku tähendust. Seega on vastustaja seisukohal, et antud juhul ei

oma mingit tähendust asjaolu, millal kanti inventuuri, millega tuvastati Peedi kinnistul elupaik

9080*, andmed EELISesse. Rõhutame, et Luitemaa hoiuala, kus kinnistu asub, kaitse-eesmärk

on alates selle moodustamist olnud elupaiga 9080* kaitse. Seega hakkas omandamise ajal Peedi

kinnistu suhtes kehtinud kaitsekord kinnistul kehtima Luitemaa hoiuala moodustamisest alates

ehk juba 2007. aastal.

5.11. Täiendavalt selgitab vastustaja, et kuigi hoiuala valitseja kinnitusel inventeeriti Peedi

kinnistul Luitemaa hoiuala kaitse-eesmärgiks olev elupaik soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*)

2014. aastal, ei toonud see kaasa kinnistu suhtes kehtiva kaitsekorra rangemaks muutumist.

Hoiualal tegevuspiirangute seadmine on hoiuala valitseja kaalutlusotsus ja inventuur on üks

asjaolu, mida tuleb otsuse kaalumisel arvesse võtta. Kaitsekorra rangemaks muutmisena saaks

antud juhul käsitleda olukorda, kui hoiuala kaitse-eesmärkidesse oleks pärast omandamist

lisandunud uus kaitstav elupaigatüüp, millega kaasnevad täiendavad piirangud võrreldes

omandamise ajal kehtinutega.

5.12. Kaebaja on omandamisel kinnitanud (müügilepingu p 2.2), et ta teab kinnistu

paiknemisest hoiualal. Vastustaja on seisukohal, et ostja enda huvides on välja selgitada,

millised on konkreetsel kinnistul kehtivad tegevuspiirangud. Paljudel juhtudel seda võimalust

kasutatakse ja enne kaitstaval loodusobjektil asuva kinnistu omandamist pöördutakse

sellekohase info saamiseks kaitseala või hoiuala valitseja poole. Kaebajal olid enne omandamist

kõik võimalused välja selgitada konkreetse kinnistu suhtes kehtivad piirangud, seda enam, et

varem on seda võimalust kasutatud. Antud juhul aga ei ole kaebaja esindajad küsinud

vastustajalt enne Peedi kinnistu soetamist infot kinnistul kehtivate piirangute kohta ei suuliselt

ega kirjalikult. 13.09.2018 toimunud Peedi kinnistu paikvaatluse käigus, milles osalesid nii

Keskkonnaameti vastava ala spetsialistid kui kaebaja esindajad, tunnistasid kaebaja esindajad,

et enne Peedi kinnistu omandamist ei ole nad hoiuala valitsejalt, s.o Keskkonnaametilt antud

kinnistu kohta infot küsinud. Sama on oma e-kirjaga kinnitanud ka kaebaja esindaja Ülo

Vendland.

5.13. Haldusmenetluse seaduse § 40 lõike 3 punkti 2 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia

menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või

seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks.

Haldusakti adressaadi arvamus ja vastuväited omavad olulist tähendust, kui tegemist on

kaalutlusotsusega, kus haldusakti adressaadil on praktiline võimalus lisada täiendavat

informatsiooni, mis võib otsust mõjutada. LKS § 20 lg 11 sätestab, et riik ei omanda kinnisasja

LKS §-s 20 sätestatud korras, kui esinevad LKS § 20 lõikes 11 nimetatud asjaolud. Käesoleval

juhul on leidnud tõendamist, et esinesid viidatud sättes nimetatud omandamisest keeldumise

asjaolud ja need olid akti andmise ajal vastustajale teada. Vastustajal puudus otsuse tegemisel

kaalutlusõigus. Seetõttu ei saanud ka kaebaja esitatud arvamus haldusakti tulemust mõjutada.

Vastustaja ei ole kõrvale kaldunud kaebaja haldusakti andmise taotluses esitatud andmetest

ning puudus vajadus lisaandmete küsimiseks. Sellisel juhul lubab HMS § 40 lõike 3 punkt 2

viia haldusmenetluse läbi ka ilma menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata.

Eelnevast tulenevalt ei ole kaebaja vaidlustatud haldusakti andmise menetlusse kaasamata

jätmisega kahjustatud kaebaja subjektiivseid õigusi ning kaasamata jätmine ei ole mõjutanud

haldusakti seaduslikkust.

5.14. Vastustaja leiab, et kaebaja esitatud menetluskulude nimekirjas toodud menetluskulude

suurus ei ole põhjendatud HKMS § 109 lg 6 tähenduses, mis õigustaks selle väljamõistmist

vastaspoolelt, kui lahend peaks tehtama kaebaja kasuks. Menetluskulude nimekirja on märgitud

muuhulgas õigusabi osutamise tegevusteks suhtlemine kliendi esindajaga telefoni ja

elektronkirja teel 0,5 h ja kohtuistungiks ettevalmistumine sh suhtlemine kliendiga 3 h. Kuivõrd

nimetatud tegevused võivad olla korralduslikud, siis ei ole põhjendatud nende tasustamine

samasuguse tunnihinnaga nagu õigusteenuse osutamine. Vastustaja palub menetluskulude

kindlaksmääramisel võtta arvesse kulud üksnes põhjendatud ulatuses.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja

vastastikuses seoses, on üldises plaanis kindlaks teinud järgmised käesoleva asja lahendamisel

tähtsust omavad õiguslikud ja faktilised asjaolud:

6.1. Looduskaitseseaduse (LKS) § 20 lg 1 sätestab, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava

või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist

kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga

kinnisasja väärtusele vastava tasu eest.

Sama paragrahvi lg 11 kohaselt riik ei omanda kinnisasja käesolevas paragrahvis sätestatud

korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning

võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, välja arvatud juhul,

kui: 1) kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord muutub rangemaks; 2) kinnisasi omandati

pärimise teel; 3) kinnisasi omandati abikaasalt, alanejalt sugulaselt, vanemalt või tema alanejalt

sugulaselt või vanavanemalt või tema alanejalt sugulaselt ning isik, kellelt kinnisasi omandati,

oli selle omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist; 4) kinnisasi

omandati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel ja kohaliku omavalitsuse üksuse

korraldus maa tagastamise kohta on antud enne 1996. aasta 7. juunit.

Kohus selgitab, et LKS § 20 lg 11 ei anna vastustajale väljaspool selle punktides 1-4 s toodud

asjaolusid kaalutlusõigust, vaid keelab nende puudumisel ühemõtteliselt kinnisasja

omandamise selles paragrahvis sätestatud korras.

6.2. LKS § 4 lg 1 p 2 tulenevalt on kaitstavaks loodusobjektiks mh hoiualad. Sama paragrahvi

lg 3 kohaselt on hoiuala elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala, mille säilimise

tagamiseks hinnatakse kavandatavate tegevuste mõju ja keelatakse ala soodsat seisundit

kahjustavad tegevused.

6.3. LKS § 16 lg 1 sätestab, et kaitsealal või hoiualal asuva või kaitstavat looduse üksikobjekti

või püsielupaika sisaldava kinnisasja või selle osa võõrandamisel või asjaõigusega

koormamisel peab asjakohane leping sisaldama järgmist loodusobjektiga seotud teavet: 1)

loodusobjekti tüüp ja nimetus; 2) loodusobjekti valitseja nimi; 3) viide loodusobjekti kaitse alla

võtmise otsusele.

6.4. Kohus leiab, et tuvastamist on leidnud, et Peedi kinnistu (kinnistusregistriosa nr 1357606)

on omandatud kaebaja poolt pärast selle kaitse alla võtmist. Kinnistu on omandatud 04.05.2017

sõlmitud müügilepinguga (tl 8-15p). Kinnistu võeti kaitse alla Vabariigi Valitsuse 18.05.2007

määruse nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“ § 1 lg 1 p 14 alusel.

6.5. Müügileping (tl 8-15p punktid 1.4, 2.1 ja 2.2) sisaldas informatsiooni Peedi kinnistu

paiknemise kohta Luitemaa hoiualal. Seega sisaldas võõrandamistehing informatsiooni

kaitstava loodusobjekti kohta.

Kohus nõustub siinkohal vastustajaga ja märgib, et LKS § 20 lg 11 ei ole nõuet, et

võõrandamistehing peab sisaldama piirangute ulatuse (kaitsekorra) sisulist kirjeldust. Andmed,

mis peavad müügilepingus kajastuma on sätetatud eelpool viidatud LKS 16 lg 1. Vaidlust ei

ole selles, et vastavad andmed olid müügilepingus olemas (vt tl 11).

Sellest tulenevalt ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust asjaolu, et

kaebaja ei teadnud, et kinnistu paikneb Natura alal või, et müügilepingu sõlmimise ajaks ei

olnud 2013-2015 aastal inventeeritud andmeid Peedi kinnistul paikneva elupaiga 9080* kohta

kantud Eesti Looduse Infosüsteemi (EELIS) registrisse (andmed kanti sinna 2018) (vt tl 27).

6.6. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud ka see, et Peedi kinnistu suhtes kehtiv kaitsekord ei

ole pärast seda, kui kaebaja selle omandas, läinud rangemaks. Luitemaa hoiuala üks kaitse-

eesmärk on selle moodustamisest alates olnud elupaiga 9080* kaitse ja alates hoiuala

moodustamist kehtib kinnistu suhtes LKS §-des 32 ja 33 sätestatud hoiuala kaitsekord. LKS §

32 lg 2 sätestab üheselt, et hoiualal on keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine

ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati, ning kaitstavate liikide oluline häirimine,

samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi.

LKS § 32 lõige 3 kohaselt on hoiualal metsaraie keelatud, kui see võib rikkuda kaitstava

elupaiga struktuuri ja funktsioone ning ohustada elupaigale tüüpiliste liikide säilimist.

Peale kinnistu omandamist ei ole kaitsekorda rangemaks muudetud. Asjaolu, et ala inventeeriti

aastal 2014-2015 ning selle alusel kanti EELISesse täiendavad andmed elupaiga 9080* kohta

peale kinnistu omandamist 2018 aastal, ei oma käesoleva asja lahendamisel õiguslikku

tähendust. Vastava kandega ei ole muudetud kaitsekorda. Samuti ei ole sellest tulenevalt

kehtestatud ühegi õigusaktiga täiendavaid piiranguid Peedi kinnistu suhtes.

Kaebaja seisukoht, et majandustegevuse absoluutseid piiranguid on tõlgendatud vaidlustatud

käskkirjas kaebaja kahjuks nagu oleks need andmed olnud kaebajale müügilepingu sõlmimise

ajal teada on ebatäpne. Kohus märgib veelkorda, et majandustegevuse piirangud tulenevad

sellest, et Peedi kinnistu asub hoiualal ehk siis Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määrusest nr 154

ja looduskaitseseadusest. Käskkirjast ei nähtu nagu oleks inventariseerimisandmeid

tõlgendatud isiku kahjuks ning asutud seisukohale, et vastavad andmed pidid kaebajale olema

aru saadavad müügilepingust. Selliseid järeldusi käskkirjast ei nähtu. Küll aga on õiguspäraselt

jõutud käskkirjas järeldusele, et vahepeal ei ole kaitserežiim muutunud rangemaks, kuivõrd

kaitsekorda ei ole muudetud. Kaebaja ei ole esitanud kohtule vastupidise tõendamiseks ühtegi

tõendit.

6.7. Vaidlust ei ole selles, et kinnistu ei ole omandatud pärimise teel ega LKS § 20 lõike 11

punktis 3 loetletud isikutelt.

6.8. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kinnistu ei ole omandatud õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise teel.

7. Kohus arvestades eeltoodud õigusliku regulatsiooni ja tuvastatud faktiliste asjaoludega leiab,

et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

8. Kohus märgib veel, et kaebaja kui metsa varumisega tegelev ettevõte, kes omandas kaitstava

loodusobjektiga Luitemaa hoiualal asuva Peedi kinnistu, võttis endale sellega teadlikult äririski,

et kinnistul ei pruugi olla võimalik teostada raiet või teostada raiet kaebaja poolt soovitud

mahus.

Asjaolu, et kaebajale väljastati ekslikult metsateatised nr 50000051046, 50000051052 ja

50000057980, mis hiljem kehtetuks tunnistati, ei muuda samuti fakti, et tegemist oli ja on

jätkuvalt kaitstava loodusobjektiga kinnistuga ning kaitsekord iseenesest ei ole vahepeal

muutunud. Sellest tulenevalt ei ole ka täidetud LKS § 20 lg 11 p 1 sätestatud erandi kohaldamise

eeldused. Teoreetiliselt oleks sellisel juhul võimalik kaebajal esitada kahjunõue, juhul kui ta on

heas usus nende alusel teinud näiteks täiendavaid kulutusi nõudnud toiminguid raieõiguse

realiseerimiseks. Kohus märgib, et vastav võimalik kahjunõue ei ole käesoleva kaebuse

raamides menetletav nõue.

Kaebaja viitas veel Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusele nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti

sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning

kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt

piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ (Kord) § 31 lg 4 p 1. Viidatud

sätte kohaselt ei piira hoiualal kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, välja

arvatud juhul, kui: 1) kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa,

millel paikneb nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku

loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) lisas 1 nimetatud

esmatähtis elupaigatüüp, kasvava metsa vanuseline koosseis on valdavalt kategoorias „küps”

ning hoiuala valitseja ei anna nõusolekut metsaraieks. Selles tulenevalt leiab kaebaja, et

kinnistut omandades ei saanud ta arvestada, et kinnistut ei ole võimalik metsaraie otstarbel

kasutada. Seega tekkis tingimus - kaitsekord piirab hoiualal kinnisasja kasutamist oluliselt –

kaebaja arvates alles pärast Peedi kinnistu müügilepingu sõlmimist. Kohus kaebaja eeltoodud

seisukohaga ei nõustu. LKS § 32 lg 3 tulenevalt pidi kaebajale olema aru saadav juba Peedi

kinnistu omandamisel, et sellel võib olla metsaraie keelatud. Asjaolu, et kaebaja ei selgitanud

enne Peedi kinnistu omandamist täpsemalt vastavaid asjaolusid välja, ei tähenda seda, et

kaebajal oleks tekkinud peale vastavast asjaolust teada saamist LKS § 20 lg 11 p 1 alus erandi

kohaldamiseks, millisel juhul riik peaks kinnistu omandama. Kohus peab siinkohal täiendavalt

vajalikuks märkida, et eraõigusliku müügilepingu tingimused määravad ära selle pooled.

Vastustajal ei ole mingil kombel võimalik sekkuda ja osaleda sellise tehingu sõlmimisel.

Asjaolu, et kaebaja ise professionaalse metsandusettevõttena ei selgitanud välja kõiki

konkreetse kinnistuga seotud piiranguid olukorras, kus ta oli teadlik, et omandatav kinnistu on

kaitstaval loodusobjektil (Luitemaa hoiuala), ei saa kaasa tuua kaebaja nõuet riigi vastu kinnistu

omandamiseks. See saab toimuda ainult seaduses sätestatud tingimuste olemasolul. Käesoleval

juhul on kohus tuvastanud vastavate tingimuste puudumise.

9. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus

jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema

viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud

vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust

oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub

nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud käskkirjas, kui ka nende

vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud

väidetele. Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku

alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel vaid toodud selgituste ja põhjendustega.

10. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetlusekulude hüvitamist

taotlenud, millest tulenevalt jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik