2-19-11658/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

23.09.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-11658

Kohtuasi

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus XX paigutamiseks

tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 05.08.2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik XX (endine nimi XX, isikukood

XXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar, volitatud

esindajad Marko Woronowicz, vandeadvokaadi

abi Helen Hääl

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 05.08.2019 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda, välja arvatud

puudutatud isiku volitatud esindajate kulud, mis jätta XX kanda.

3. Toimetada XX-le kätte üksnes määruse resolutsioon.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 05.08.2019 Harju Maakohtule

taotluse XX (puudutatud isik) paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi

jätkamiseks üle 48 tunni selliselt, et rakendada puudutatud isiku suhtes esmalt esialgset

õiguskaitset ja pikendada seda neljakümne päevani, lubades tema suhtes kohaldada tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi.

Puudutatud isik viibis Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus

(psühhiaatriakliinik) alates 05.08.2019 kell 02.15, kui tema suhtes rakendati tahtest olenematut

ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Ta oli psüühikahäire tõttu

ohtlik nii endale kui teistele. Ta ei olnud suuteline ise ravivajadust hindama. Tema seisundi

paranemist ei olnud alust prognoosida nelja ööpäeva vältel.

2. Avaldaja esitas kohtule 05.08.2019 psühhiaatri täiendava arvamuse. Selle kohaselt oli

puudutatud isikul raske psüühikahäire: paranoidne skisofreenia (F20.09). Tema käitumine oli

psühhoosist mõjutatult agressiivne, temale endale ja teistele ohtlik. Ravi vajadust puudutatud

isik ei mõistnud. Puudutatud isik oli ühel korral varem psühhiaatriakliinikus ravi vajanud.

Patsient toodi 28.11.2018 kiirabiga politsei saatel psühhiaatriakliiniku valvetuppa, sest oli

läinud politseisse sooviga teha avaldus, kuid ei suutnud oma probleeme täpsustada. Puudutatud

isik rääkis segaselt jälitamisest, asjade varastamisest, enda vägistamisest. Politseinikel tekkis

kahtlus patsiendi tervisliku seisundi suhtes, mistõttu kutsuti välja kiirabi. Puudutatud isik viibis

haiglaravil perioodil 28.11.2018–10.01.2019.

Seekord hospitaliseeriti puudutatud isik kiirabi ja märulipolitseiga hotellist. Alates 01.08.2019

oli ta postitanud sotsiaalmeediasse segase sisuga ähvardavaid sõnumeid, milles rääkis iseenda

või politsei tapmisest. Patsient hakkas politseile ja kiirabile vastu, mistõttu kutsuti

märulipolitsei appi. Hospitaliseerimisel oli patsient ülirahutu, sülitas, hammustas, ropendas ja

sõimas, siis viskus valvetoa pingile pikali ja ei liigutanud ennast üldse. Arvestades patsiendi

seisundit tegi valvearst tema suhtes tahtest olenematu ravi otsuse 05.08.2019 kell 02:15 ja

patsient ohjeldati eraldustuppa.

Puudutatud isiku vend YY avaldas, et puudutatud isik läheb kõikiga konflikti, sest arvab, et

teda kahjustatakse, soovitakse halba. Tal ei ole enam ühtegi sõpra. Ainus, kellega puudutatud

isik suhtleb, on tema ema, kuid ka temaga võtab puudutatud isik ise ühendust. Pidevalt vahetab

telefoninumbreid, suhtlusportaalides oma nimesid. Kevadel lahkus puudutatud isik Inglismaale,

plaanides seal õpinguid jätkata. Ta üüris eluruumid, kuid seejärel leidis, et üürileandja kiusab

teda, mistõttu elas kallites hotellides. Pere jaoks ootamatult tuli ta hiljuti Eestisse. Kõik otsisid

teda taga, sest ka siin varjus puudutatud isik pere eest. Lõpuks leiti ta hotellist, kus ta oli koos

kolme koerakutsikaga. Vend kartis, et puudutatud isik kaobki ühel hetkel ära. Tal olid küll

rahalised võimalused jätkata sellist elu, kuid psüühikahäire tõttu ei olnud ta adekvaatne ja võis

ennast või teisi kahjustada.

Varasemat haiguse kulgu arvestades ei olnud tõenäoline puudutatud isiku paranemine nelja

ööpäeva jooksul, mistõttu oli vajalik temale tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

jätkamine ning rahustava, meeleolu stabiliseeriva ja psühhoosivastase ravi rakendamine

haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.

3. Kohus kuulas 05.08.2019 puudutatud isiku ära.

Maakohtu lahend

4. Maakohus rakendas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 05.08.2019 kuni

09.08.2019 ja pikendas tema suhtes esialgset õiguskaitset 40 päevani, paigutades puudutatud

isiku psühhiaatrihaiglasse koos vabaduse võtmisega 40 päevaks alates 05.08.2019 kuni

14.09.2019 või kuni ravivajaduse äralangemiseni enne nimetatud kuupäeva. Kohus määras, et

puudutatud isikule võib kohaldada haiglas viibimise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist

haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.

Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suutnud ta adekvaatselt

hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Oma psüühilise

seisundi poolest ei olnud ta võimeline tegema adekvaatset otsust enda ravimise kohta ega

andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Tema käitumine oli ebaadekvaatne,

kontrollimatu ja ettearvamatu ning juhitud haiguslikust seisundist. Ravita jäämisel ja

tavapärases keskkonnas võis ta olla väljaspool haiglat ohtlik iseendale, aga ka teistele.

Endale ohtlikkus seisnes selles, et isik võis asetada ennast haiguslikust seisundist tulenevalt elu

ja tervist ohustavasse olukorda meelepetete mõjul ja suutmatusest ümbritsevat adekvaatselt

tajuda (mh pidevalt reisib haiguslikus seisundis välisriikidesse, vahetab nimesid ning on

kättesaamatu ja raskesti leitav lähedaste poolt). Teistele ohtlikkus seisnes selles, et ta võis

haigusseisundis olla agressiivse ja vägivaldse käitumisega (nt füüsiliselt vägivaldne).

Kohus kuulas 05.08.2019 ära puudutatud isiku ning küsis esindaja arvamust esialgse

õiguskaitse pikendamise kohta. Puudutatud isik oli ärakuulamise ajal voodis pikali ja silmad

kinni. Ta avaldas oma vanuse ja nimeks Kadri ning märkis, et elab Tallinnas ja Inglismaal.

Puudutatud isik lisas, et omab kolme koera ja kunagi omas ka kassi, kelle sõbranna ära varastas.

Ta oli seisukohal, et tema lähedased muretsevad tema pärast asjatult. Esindaja toetas

tahtevastase ravi kohaldamise avaldust.

Kohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ega kohalikku omavalitsust, sest nende

poolt avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Puudutatud isiku psüühikahäire oli kaasa toonud

esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse paigutamise ja esialgse õiguskaitse

pikendamise eeldused, mille esinemine ei sõltunud nimetatud isikute arvamusest.

Lähtudes puudutatud isiku psüühikahäirest, vajas ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi

statsionaarsetes tingimustes ja oli vähetõenäoline, et tema seisund võis paraneda nelja ööpäeva

jooksul.

Määruskaebus

5. Puudutatud isik esitas 14.08.2019 määruskaebuse, paludes määrus tühistada.

Puudutatud isik oli seisukohal, et ta on terve ja ei vaja ravi. Võib-olla vajas ta psühholoogi, kuid

selle soovis ta ise valida. Tema ravile paigutamise taga olid tema lähedased, kes ei olnud

õigustatud sekkuma tema ellu või hotell, mis oli tema suhtes vaenulik. Puudutatud isik oli väga

rahulik inimene ja ei olnud kellelegi ohtlik. Tema sotsiaalmeedia postitused ei olnud mõeldud

reaalse ähvardusena, vaid ta postitas need uurimaks inimeste reageeringut nendele. Uuring oli

vajalik uue filmi ja raamatu jaoks.

Menetluse edasine käik

6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja küsis selle kohta teiste menetlusosaliste

seisukohta.

7. Avaldaja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

rakendamine ja selle pikendamine 40 päevani tahtevastase ravi kohaldamisega oli põhjendatud

ja vajalik. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia). Haigus

diagnoositi esimesel korral haiglas viibimisel 28.11.2018–10.01.2019. Puudutatud isik ravi ei

tarvitanud ja raviarstiga kohtus enda sõnul viisakusest. Haiguse tõttu vahetas ta oma nime, läks

välismaale elama, kuid ka seal ei saanud rahus olla, sest tundis et teda jälitatakse. Ta vahetas

sageli elukohta, telefoni, palkas endale isiklikke turvatöötajaid, kellega samuti ei olnud rahul.

Tuli lõpuks tagasi Eestisse, kuid varjas end lähedaste eest. Lõpuks hakkas ta saatma

Facebook’is politseile segase sisuga ähvarduskirju, milles avaldas ka enesetapumõtteid. Ta

hospitaliseeriti ülirahutuna märulipolitsei kaasabil. Hiljem ta rahunes, kuid kontakt jäi

pinnapealseks. Ta ei usaldanud raviarsti, kes oli tema arvates kahtlane riigi poolt määratud isik.

Hiljem muutus elamuste suhtes avameelsemaks ja avaldas laialdast paranoilist luulu ning seda,

et ei jaksa sellist elu elada. Puudutatud isik oli täiesti kindel, et tema ei ole haige ja ei vaja

psühhiaatrilist ravi. Ta ei hakka ilmselt väljaspool haiglat ravimeid võtma.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule

Ringkonnakohtu seisukoht

9. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657

lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel

neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Määruskaebuse esitaja väitis, et maakohtu määrus tuleb tühistada, sest kõiki eeldusi tema

esialgse

õiguskaitse

rakendamise

korras

tahtest

olenematu

ravi

kohaldamiseks

psühhiaatriakliinikusse paigutamiseks ei esinenud. Esmajoones tuvastas maakohus ebaõigesti

puudutatud isikul raske psüühikahäire olemasolu ja puudutatud isiku ohtlikkuse.

Isikul raske psüühikahäire olemasolu, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või

seda juhtida, ja tema ohtlikkus endale või teistele, on kaks kolmest eeldusest, mis peavad

PsAS § 11 lg 1 kohaselt esinema, et isik oleks õigus võtta tema enda või tema seadusliku

esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või

tema suhtes oleks võimalik tahtest olenematut ravi jätkata. Ringkonnakohus ei nõustu

määruskaebuse väidetega, et maakohus tuvastas ebaõigesti kirjeldatud eelduste esinemise.

Puudutatud isiku läbivaadanud psühhiaatrite KK ja ML arvamusega on tõendatud, et isikul on

raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Nimelt

on puudutatud isikul diagnoositud paranoidne skisofreenia (F20.09), mis mõjutab tema

käitumist, muutes selle ettearvamatuks, ähvardavaks ja agressiivseks. Asjaolu, et puudutatud

isik ise on seisukohal, et ta on terve ja ei vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku

tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste

hindamisel. Sõltuvalt oma seisundist ei mõista puudutatud isik ravivajadust.

Vaidlustatud määrusest nähtuvalt väljendus puudutatud isiku ohtlikkus tema ettearvamatus,

ähvardavas ja agressiivses käitumises. Selle tuletas maakohus ekspertide arvamuses

kirjeldatust, millele maakohtul oli isiku ohtlikkuse tuvastamisel õigus tugineda. Arvamuse

kohaselt oli puudutatud isiku käitumine psühhoosist mõjutatult agressiivne ja ähvardav. Ta ei

tajunud ümbritsevat adekvaatselt ja sattus seetõttu sekeldustesse ja konfliktidesse nii Eestis kui

ka mujal välismaal, kuhu ta reisis, et saada jälitamisest rahu. Viimane kord hospitaliseeriti

puudutatud isik põhjusel, et ta postitas sotsiaalmeediasse segase sisuga ähvardavaid sõnumeid,

milles rääkis iseenda või politsei tapmisest. Puudutatud isik hakkas tema hospitaliseerimisel

vastu kiirabile ja politseile, mistõttu kutsuti appi märulipolitsei. Vastuses määruskaebusele

avaldas raviasutus, et 19.08.2019 tema suhtes korraldatud konsiiliumil avaldas puudutatud isik,

et kardab röövimist ja jäletult kadumist ning ei jaksa sellist elu elada. Kooskõlas TsMS § 536

lg-ga 1 kuulas maakohus 05.08.2019 ära ka puudutatud isiku enda ja veendus vahetult tema

olukorras.

Seega jõudis maakohus õigele järeldusele, et puudutatud isik oli psüühikahäire tõttu ohtlik

esmajoones enda julgeolule, elule ja tervisele, kuid võis oma ettearvamatu ja agressiivse

käitumisega ohustada ka teisi isikuid. Puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud

asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.

Kuigi määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks, märgib

ringkonnakohus siiski, et seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja

päeva. TsMS § 534 lg 5 teise lause mõtte kohaselt rakendatakse esialgset õiguskaitset esmalt

neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu,

kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. Seega saab kohus esmalt otsustada isiku kinnisesse

asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest)

ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui

selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (vt Riigikohtu 11.01.2017 määrust tsiviilasjas

nr 3-2-1-137-16, p 18; 19.02.2014 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3).

Seega on maakohus vastuolus TsMS § 534 lg-ga 5 kohaldanud praeguses asjas 05.08.2019

määrusega esialgset õiguskaitset juba algselt pikemaks perioodiks kui neli päeva alates

puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Kõnealune minetus ei anna praegusel juhul

siiski alust maakohtu lahendi tühistamiseks, kuna maakohus on määruse tegemisel sisuliselt

kontrollinud TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud esialgse õiguskaitse pikendamise eelduste

esinemist: kohus kuulas ära puudutatud isiku isiklikult ja tegi lahendi, tuginedes kahe

psühhiaatri arvamusele. Psühhiaatrid olid veendumusel, et puudutatud isik vajas pikemat tahtest

olenematut ravi kui neli päeva. Seega olid täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad

eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani.

Eeltoodust lähtudes ei ole alust maakohtu määruste tühistamiseks ning puudutatud isiku

viibimine kinnises asutuses esialgse õiguskaitse korras on olnud seaduslik.

TsMS § 541 lg 1 kohaselt toimetab kohus kinnisesse asutusse paigutamise ja seda peatava või

selle lõpetava määruse, muu hulgas esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse, samuti

kinnisesse asutusse paigutamisest keeldumise määruse kätte isikule endale, tema esindajale

menetluses ja eestkostjale. Määruse põhjendust ei pea isikule endale teatavaks tegema, kui isik

ei ole ilmselt võimeline seda mõistma või kui see võib tekitada olulist kahju tema tervisele.

Puudutatud isiku huvides on talle kohtumääruse põhjendusi mitte avaldada. Eelkõige võib

määruse põhjenduste teadasaamine halvendada puudutatud isiku psüühilist seisundit. Neid

kaalutlusi arvestades ringkonnakohus käesoleva määruse põhjendusi puudutatud isikule

teatavaks ei tee ning toimetab talle kätte üksnes määruse reolutsiooni.

TsMS § 172 lg 3 alusel jäävad puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega

seotud menetluse kulud riigi kanda, välja arvatud puudutatud isiku volitatud esindajate kulud,

mis jäävad puudutatud isiku enda kanda. Puudutatud isikul mitme esindaja olemasolu ei olnud

praeguses menetluses vajalik ja puudutatud isik suudab eeldatavasti volitatud esindajate kulud

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing