3-19-333/33 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.09.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-19-333

Haldusasi

Levikom Eesti OÜ kaebus ettevõtlus- ja infotehnoloogia-

ministri 22.01.2019 määruse nr 5 „Avaliku konkursi

läbiviimise kord sageduslubade andmiseks maapealsetes

süsteemides üldkasutatava elektroonilise side teenuse

osutamiseks sagedusalas 3410–3800 MHz“ tühistamiseks

ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti 19.02.2019

otsuse, millega kuulutati välja avaliku konkursi läbiviimine

sageduslubade andmiseks, tühistamiseks või alternatiivselt

nimetatud avaliku konkursi väljakuulutamise õigusvastasuse

tuvastamiseks ja konkursi läbiviimise või alternatiivselt

konkursi alusel sageduslubade väljastamise keelamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Levikom Eesti OÜ, volitatud esindajad vande-

advokaadid Triin Kaurov ja Martin Tamme ning

seaduslik esindaja juhatuse liige Peep Põldsamm

Vastustaja I – Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium,

volitatud esindajad Ave Henberg ja Mart Laas ning

nõustaja Urmas Ruuto

Vastustaja II – Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet,

volitatud esindajad Margit Tammistu, Valmond Mikli,

Mariann Salomets, Irena Lukas ja Arvo Rammus

Asja läbivaatamine

21.08.2019

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde kaebaja poolt 23.08.2019 esitatud seisukoht ja tõendid ning

vastustajate poolt 30.08.2019 esitatud seisukohad ja tõendid.

2. Jätta Levikom Eesti OÜ kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.10.2019 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

3-19-333

2(18)

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimeta-

misest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS

§ 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Euroopa Komisjoni 24.01.2019 rakendusotsuse (EL) 2019/23511 p-s 6 sätestatakse, et

Euroopa elektroonilise side seadustiku (EESS)2 kohaselt peavad liikmesriigid 31. detsembriks

2020 lubama sagedusala 3400 – 3800 MHz kasutamise maapealsete süsteemide jaoks, millega

saab pakkuda järgmise põlvkonna (5G) traadita lairiba elektroonilise side teenuseid.

2. Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister võttis 22.01.2019 vastu (jõustus 28.01.2019)

määruse nr 5 „Avaliku konkursi läbiviimise kord sageduslubade andmiseks maapealsetes

süsteemides üldkasutatava elektroonilise side teenuse osutamiseks sagedusalas 3410–3800

MHz“ (määrus nr 5). Konkursi objektideks on kolm sagedusluba üleriigiliseks kasutamiseks

raadiosagedusvahemikus 3410–3800 MHz (§ 2 lg 2). Iga konkursi objekti alghind on 1 597 000

eurot (§ 3 lg 1). Määrus kehtestati elektroonilise side seaduse (ESS) § 9 lg 4 alusel.

Määruse lisa kohaselt vastab sagedusluba I sagedusvahemikule 3410–3480 MHz ja 3600–3660

MHz ning hilisema ülemineku korral vahemikule 3410–3540 MHz; sagedusluba II vastab

sagedusvahemikule 3480–3540 MHz ja 3660–3730 MHz ning hilisema ülemineku korral

vahemikule 3540–3670 MHz ja sagedusluba III sagedusvahemikule 3540–3600 MHz ja 3730–

3800 MHz ning hilisema ülemineku korral vahemikule 3670–3800 MHz. Ülemineku eeldus on

sagedusala 3600–3800 MHz kasutamiseks sõlmitud koordinatsioonilepingute või kokkulepete

olemasolu kõigi naaberriikidega või positiivsed saatjapõhise koordineerimise tulemused või

muudatused regulatsioonis, mis võimaldab sagedusala kasutamist ilma naaberriikidega

koordineerimist või kõik sageduslubade I, II ja III omanikud on esitanud vastavasisulise

sagedusloa tingimuste muutmise taotluse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile (TTJA).

Määruse lisa p 3.2 kohaselt on sageduslubade II ja III alusel sageduste kasutamisel sideettevõtja

kohustatud opereerima sidevõrku selliselt, et oleks tagatud sagedusvahemikes 3685–3699 MHz

/ 3785–3799 MHz opereerivate sagedustihendusdupleks süsteemide asjakohane kaitse ning

häirete vältimine Harju maakonnas ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 26.10.2017 määruse

nr 54 „Eesti raadiosagedusplaan” (Eesti raadiosagedusplaan) lisas 1 sätestatud tähtajani.

3. TTJA kuulutas 19.02.2019 välja avaliku konkursi sageduslubade andmiseks

maapealsetes süsteemides üldkasutatava elektroonilise side teenuse osutamiseks sagedusalas

3410–3800 MHz, määrates konkursil osalemise soovi avaldamise tähtajaks 25.03.2019.3

1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1567416809714&uri=CELEX:32019D0235

2 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1567417260460&uri=CELEX:32018L1972

3 https://www.ttja.ee/et/ettevottele-organisatsioonile/avalikud-konkursid

3-19-333

3(18)

4. Levikom Eesti OÜ (LE) esitas 21.02.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud

13.08.2019 ja 26.08.2019) määruse nr 5 tühistamiseks ning TTJA 19.02.2019 otsuse

tühistamiseks või alternatiivselt konkursi väljakuulutamise õigusvastasuse tuvastamiseks,

samuti konkursi läbiviimise või alternatiivselt konkursi alusel sageduslubade väljastamise

keelamiseks.

5. Tallinna Halduskohus tagastas 06.03.2019 määrusega LE kaebuse ning jättis LE esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 09.04.2019 määrusega

Tallinna Halduskohtu 06.03.2019 määruse ning saatis asja tagasi halduskohtule menetlusse

võtmise otsustamiseks. Samuti keelas ringkonnakohus esialgse õiguskaitse korras konkursi

läbiviimise sagedusalas 3410–3800 MHz kuni asja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.

Halduskohus võttis kaebuse 02.05.2019 määrusega menetlusse.

6. TTJA palub 31.05.2019 vastuses (täiendatud 21.08.2019 kohtukõne kirjalike

seisukohtadega) jätta kaebus rahuldamata.

7. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) palub 05.06.2019 vastuses

(täiendatud 21.08.2019 kohtukõne kirjalike seisukohtadega) jätta kaebus rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebuse põhjendused:

1) Kuigi formaalselt on nii Eesti raadiosagedusplaan kui ka konkursi tingimused kehtestatud

ministri määrusega, on sisu poolest tegu haldusaktiga ehk üksikjuhtumi regulatsiooniga.

2) Sageduslubade väljastamine 5G võrkude rajamiseks on nõutav Euroopa Liidu (EL) õiguse

järgi ning ka ühiskondlikult oluline. 5G võrkude kiire kasutuselevõtu saab saavutada ainult

seeläbi, et konkursi tingimused tagavad ausa ja võrdse konkurentsi turul nii võrkusid rajada

soovijate kui ka uusi teenuseid ja rakendusi arendada soovivate ettevõtjate vahel. Konkursi

tingimustes puudub konkreetne tähtaeg, mis ajaks sagedusload efektiivsesse kasutusse tuleb

võtta ning mis ajaks tuleb 5G võrk välja ehitada. Samuti ei ole millegagi tagatud, et need nn

5G-ks mõeldud sagedused üldse võetakse kasutusele 5G jaoks. 5G ei ole otseselt vajalik side-

teenuste jaoks, kuid on kriitiliselt vajalik uute teenuste ja tehnoloogiate jaoks (nt isesõitvad

autod ja asjade internet).

3) 2018. a septembris toimusid MKM-is konsultatsioonid turuosalistega, mille aluseks oli

MKM-i poolt koostatud määruse eelnõu, mis nägi 5G konkursi tingimuste osas ette kaks

alternatiivi – nelja sagedusloaga ja kolme sagedusloaga variandid. Määrusega nr 5 on piiratud

väljastatavate sageduslubade arvu kolmega ning igale sagedusloale on ette nähtud vahemik 130

MHz. Kolme sagedusloa alternatiiv ei ole proportsionaalne meede.

Kolme sagedusloa alternatiivi on eelnõu seletuskirjas põhjendatud kaitseväele 3400-3410 MHz

sagedusalas nö puhvertsooni tagamise vajadusega. Selleks, et tagada kaitseväe radarite tõrgeteta

toimimine (isegi kui radarite võimalik häirimine 5G tehnoloogia poolt peaks olema reaalselt

tõestatud probleem), ei ole vajalik luua täielikult kaitseväele reserveeritud puhvertsoon. Radarid

ei toimi kunagi pidevalt ega üleriigiliselt ning kaitseväe vajalik kasutus on võimalik tagada

eritingimuste määramisega vastava sagedusloa omanikule (osaliselt sekundaarkasutus).

Venemaaga koordinatsioonilepingu puudumine ei ole asjakohane. MKM ei ole esitanud

faktipõhiseid põhjendusi ega dokumente, miks on Venemaaga koordinatsioonilepingu

saavutamine ebatõenäoline. Samas ei saa Venemaaga koordinatsioonileppe puudumine olla

aluseks lubade arvu piiramisele – operaatorid saavad sagedusload täielikult kasutusele võtta

3-19-333

4(18)

niikuinii kahes etapis ning esimeses etapis ei ole 60 MHz-sel sagedusvahemikul (kolme üle-

eestilise sagedusloa korral) ja 40-50 MHz-sel sagedusvahemikul (nelja üle-eestilise sagedusloa

korral) suurt vahet. Sellise suurusega sagedusvahemikud on piisavad erinevate 5G

tehnoloogiate toetamiseks ning suuremate kui 100 MHz ulatusega sagedusvahemike andmiseks

puudub tehnoloogiline standard. 5G standard näeb ette järgmiseid standardkanaleid: 10, 15, 20,

40, 50, 60, 80 ja 100 MHz. 90 MHz, nagu ka 130 MHz kanalit standard ei toeta.

Kolme sagedusloa valik toob kaasa olulise piiratud ressursi raiskamise. Kolme 130 MHz-se

sageduskanaliga, milleks puudub standardiga ette nähtud sageduskanal, sagedusloa andmine

tähendab 3 x 30 MHz ehk kokku 90 MHz väärtuslikust rahvuslikust ressursist kasutusest

väljavõtmist (130 MHz ei saa kasutada ning operaatorid ei hakka ehitama igaüks kahte

raadiovõrku kas 100 + 30 MHz või 60 + 70 MHz).

4) MKM-i vastused konkurentsiolukorra mõjude analüüsi osas on pinnapealsed ja faktiliselt

põhistamata.

Kolme sagedusloa kasuks näib olevat otsustatud seetõttu, et soovitakse tagada, et kõik

konkursile pandavad sagedusload oleks võrdse suurusega ega looks konkurentsimoonutusi.

Konkurentsimoonutuse seisukohalt on aga oluliselt halvem see, et valitud alternatiiviga

piiratakse turuosaliste arvu nelja asemel kolmele.

Kolme sagedusloa alternatiiv suurendab konkurentsi konkursil, kuid mitte hiljem turul, ning

takistab oluliselt 5G kasutuselevõttu. Kolme sagedusloa alternatiiv piirab konkurentsi ja loob

eeldused Eesti sideturul tegutseva kolme välismaise sideettevõtja (Telia Eesti AS, Elisa Eesti

AS ja Tele2 Eesti AS) kollektiivse turgu valitseva seisundi tugevnemiseks. Nad saavad seniseid

investeeringuid edasi ekspluateerida ja lükata 5G investeeringute tegemist oluliselt edasi. See

on aga 5G turuloogikat arvestades täiesti põhjendamatu – 5G tehnoloogiaga võrkude rajamise

peamiseks põhjuseks on asjade interneti, tehisintellekti, virtuaal- ja liitreaalsuse, suurandmete,

blokiahela jpm taolistel tehnoloogiatel baseeruvate uute rakenduste ja teenuste turule toomise

vajadus, kus aga reeglina vanadel sideoperaatoritel puudub nii kompetents, kogemus, kui ka

valmisolek ärimudeli avatuks muutmiseks. Väär on pidada 5G teenuseks ainult mobiilset

internetti, mida toetasid juba 3G ja 4G tehnoloogiad. Olemasolevad operaatorid ei hakka

eelduslikult võrku kasutama uue põlvkonna teenuste pakkumiseks. Kuna see on neile

majanduslikult kasulik, ehitavad kolm suurt operaatorid tõenäoliselt sellised 5G võrgud, mis ei

võimalda pikka aega tagada uue põlvkonna teenuseid ehk 5G teenuseid.

Valitud lahendus piirab ka juba turul eksisteerivat konkurentsiolukorda. Konkursiga seonduvalt

on muudetud Eesti raadiosagedusplaani selliselt, et kaebaja on sunnitud enda seniste

sagedusalade kasutamise lõpetama. Konkursi tulemusena omandatud sagedusload hakkavad

kehtima väga pika perioodi jooksul. EESS art 49 järgi tuleb sageduslubade omanikele tagada

õiguskindlus 15-20 aastaks. See tähendab, et konkursi korraldamisel vaidlusalustel tingimustel

koonduksid sagedusload tõenäoliselt kolme suure mobiilisideoperaatori kätte aastakümneteks.

Konkurentsi tagamise nõue tuleneb ka EESS art 52 lg-st 1.

Määrus nr 5 piirab kaebaja ettevõtlusvabadust, mis seisneb eelkõige õiguses vabale konku-

rentsile. Ettevõtlusvabadus hõlmab ka isiku õigust nõuda riigilt selliste abinõude kasutamist,

mis kaitsevad ettevõtjat teiste isikute eest. Ettevõtlusvabaduse osaks oleva konkurentsi-

vabadusega ei kaitsta aga mitte üksnes teiste ettevõtjate ettevõtlusvabadust, vaid ka tarbijat.

5) Konkursi tingimused tekitavad spekuleerimise riski ega välista sageduslubade koondumist

ühe ettevõtja kätte. Konkursi tingimused ei maksimeeri ka riigi võimalikku tulu. Kui riigi

eesmärk oleks sektori arengut positiivselt soodustada, peaks ka konkurss olema ülesehitatud

mitte üksnes kõrgeima hinna põhiselt, vaid selliselt, et eelkõige võidavad need, kellel on

3-19-333

5(18)

valmisolek 5G võrk kõige kiiremini välja ehitada. Kui riigi eesmärk on tõepoolest vaid teenida

konkursilt suurim võimalik ühekordne tulu ja valdkonna arengu eesmärk on teisejärguline, siis

oleks optimaalne panna konkursile neli sagedusluba, mitte kolm.

6) Ebaõige on TTJA seisukoht, mille kohaselt kaebaja justkui ei vaja oma teenuste

arendamiseks avalikule konkursile pandud sagedusalasid. 5G standardis on uued ja unikaalsed

tehnoloogiad, ilma milleta ei ole võimalik turule tuua ja tagada tervet rida uue põlvkonna

teenuseid. Kaebaja tuumikvõrk toetab 5G-juurdepääsuvõrkude juhtimist ning kaebajal on välja

arendatud mitmeid uue põlvkonna rakendusi koostöös 5G-võrkusid omavate operaatoritega

kolmandates riikides. Taoliste 5G-lahenduste arenduste, kliendilahenduste juurutamiste ja

täislahendusteenuste osutamise valdkonnas peab kaebaja ennast sideoperaatoritest oluliselt

kaugemale jõudnuks. Kaebaja ei soovi sagedusaladega spekuleerida.

7) Avaliku konkursi tingimused, mis jagavad sagedusala kolmeks, ei ole sobiv vahend ka

sellepärast, et kolmel olemasoleval suurel mobiilsideoperaatoril on 5G teenuseid võimalik

arendada ka teistes sagedusvahemikes, st konkursil jagatavad sagedusalad ei ole nende jaoks

kriitilised. Kolmele suurele mobiilioperaatorile on aegade jooksul igaühele väljastatud 207-221

MHz sagedusressurssi raadiovõrkude (peamiselt mobiilivõrk) loomiseks ja opereerimiseks.

Need on kasutusel vana tehnoloogiaga võrkude (GSM, 3G ja 4G) opereerimisel, kuid tegelikult

on kõik need sagedused kasutatavad ka 5G võrkude rajamiseks, mida mobiilioperaatorid saavad

teha peale enda vanade tehnoloogiaga võrkude demonteerimist. Erineva sagedusala plokke on

võimalik ka kokku liita. Eeltoodu tähendab, et isegi kui neljandale turuosalisele väljastatakse

90-100 MHz sagedusluba (vastavalt kaebaja soovile jagada konkursile pandud sagedusvahemik

neljaks), jaotuks sagedusressurss turul väga ebaühtlaselt – mobiilioperaatorid 200+100=300

MHz igaühel ja uus tulija 90-100 MHz. Seda enam on ebaproportsionaalne ja konkurentsi piirav

vaidlustatud lahendus, millega kolm suurt operaatori saaksid turu üle veelgi rohkem kontrolli.

Kolmele suurele operaatorile seni väljastatus sagedusvahemikke, mis jäävad väljapoole

konkursi vahemikku, seejuures ära ei võeta, milles väljendub ühtlasi kaebaja ebavõrdne

kohtlemine.

8) Konkurentsiamet (KA) on leidnud, et vaidlusaluste konkursi tingimustega valitud lahendus,

s.o sagedusala jagamine kolmeks, ei ole ainuõige. Kaebaja toetab KA seisukohta, mille kohaselt

konkursile pandaks sagedused 10 MHz blokkide kaupa ja kus konkursil osalejad peavad ka ära

näitama, mitu sagedusblokki nad soovivad. Sellisel juhul selgub lubade arv tegelikult konkursi

käigus ning riik ei peaks riskima vale või ebatõhusa regulatsiooni kehtestamisega. Tegemist on

lahendusega, mis toetab turu potentsiaali tulla võimalikult kiiresti välja võimalikult mitme-

kesiste teenustega ning neid edasi arendada.

9) Konkursi tingimused rikuvad ka kaebaja õiguspärast ootust. Kaebaja kasutuses on juba

alates 2007. a-st sagedusluba sagedusvahemikes 3685-3699 MHz / 3785-3799 MHz. EESS art

49 lg-st 2 tuleneb, et õiguskindlus tuleb tagada vähemalt 20 aastaks, välistamata seejuures

oluliselt pikema kehtivusega sageduslubade andmist. Vaatamata asjaolule, et puudus selgus,

kas kaebaja eeldused sagedusvahemike vabastamiseks saavad olema täidetud, võttis ettevõtlus-

ja infotehnoloogiaminister 15.08.2018 vastu määruse nr 504 (määrus nr 50), mille lisaga 1

muudeti kaebaja kasutatavasse sagedusalasse jäävat 3400-3800 MHz osa ning nähti ette, et

sagedusala vabastatakse olemasolevast kasutusest hiljemalt 30.04.2019. Määrust nr 50 on

tänaseks muudetud ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 22.01.2019 määrusega nr 65 (määrus

nr 6) selliselt, et sagedusala tuleb vabastada olemasolevast kasutusest hiljemalt 31.01.2021.

Tallinna Ringkonnakohus asus haldusasjas nr 3-18-2060 seisukohale, et vaidlustatud määrused

4 https://www.riigiteataja.ee/akt/124082018008

5 https://www.riigiteataja.ee/akt/125012019004

3-19-333

6(18)

ei ole üksikaktid, vaid õigustloovad aktid, mille põhiseaduslikkuse kontrollimist võib kaebaja

taotleda juba haldusasjas nr 3-19-333.

10) Asjaolu, milline on kaebaja maksuvõlgnevuste hetkeseis või muud näitajad enne konkursi

käigus taotluse esitamist, ei oma tähendust ning ei saa olla määravaks kaebuse subjektiivsete

õiguste riive hindamisel. Isegi juhul, kui kaebaja otsustab mitte osaleda konkursil, on tema

kasutuses sagedusloa alusel 5G sagedusvahemikku jääv sagedusala, mistõttu sama sagedusala

konkursi korras välja andmine on alusetu. Kaebaja ilmajätmine sagedusalast on vastuolus ka

õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega.

11) Vandeaudiitor Indrek Alliksaare kinnitab, et seisuga 31.12.2017 ja 31.12.2018 koostatud

ja auditeerimiseks esitatud finantsaruannete kohaselt vastas kaebaja netovara bilansipäeval

äriseadustiku (ÄS) nõuetele. Maksuvõla osas tagab kaebaja konkursil taotluste esitamise

kuupäevaks selle nõude osas vastavuse. Kaebajal on võimekus kontsernisiseste vahendite arvelt

kohe tasuda kogu maksuvõlg. Lisaks on kaebaja oma finantssuutlikkuse tõstmiseks läbi viinud

võlakirjaemissiooni, kaasates suunatud emissiooniga üle 5 miljoni euro.

12) Koos õigusvastaste konkursi tingimustega rikub kaebaja ettevõtlusvabadust ja õiguspärast

ootust ka avaliku konkursi väljakuulutamine. Avaliku konkursi väljakuulutamine on haldusakt,

kuna lisaks konkursi tingimustes toodule on selles määratud täiendavad tingimused, nt taotluste

esitamise tähtajad, mis mõjutavad konkursi potentsiaalsete osalejate subjektiivseid õigusi. Kui

kohus siiski asub seisukohale, et avaliku konkursi väljakuulutamine ei oma regulatiivset toimet,

võib olla tegu toiminguga. Avaliku konkursi väljakuulutamine on õigusvastane. Eespool on

kaebaja põhjendanud konkursi tingimuste õigusvastasust. Konkursi väljakuulutamisega viiakse

konkursi tingimused ellu ning selle tulemusena realiseeruvad eespool kirjeldatud ohud. Lisaks

on avaliku konkursi väljakuulutamise kvalifitseerimisel toiminguks vajalik ka keelata avaliku

konkursi läbiviimine, alternatiivselt sageduslubade väljastamine konkursi alusel.

9. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti vastuväited:

1) Kaebajal puudub kaebeõigus. Kaebaja ei ole näidanud usutavalt seost enda tegevuse ja

läbiviidava konkursi vahel. Konkursi tingimused ei riku kaebaja subjektiivseid õiguseid,

kuivõrd need ei takista ega keela kaebajal konkursil osaleda ning sisulistele tingimustele

vastavuse korral sageduslubadele konkureerida. Põhimõtteliselt võib olukord, kus konkursi

sagedusala jaotatakse kolmeks sagedusloaks, riivata ebaproportsionaalselt kaebaja ettevõtlus-

vabadust, kuid kaebajal tuleb sellisel juhul näidata, et sageduslubade jaotamisel rohkemaks kui

kolmeks loaks oleks tal olnud võimalus üks sagedusluba omandada. Kaebaja puhul on tekkinud

põhjendatud kahtlus, et tema majanduslik olukord ei võimaldaks tal tasuda konkursi võitmisega

kaasnevat ühekordset loatasu, mille alghing on 1 597 000 eurot, ning sagedusressursi

kasutamise riigilõivu 63 000 eurot aastas. Kaebajal on alates 10.08.2018 ulatuslik maksuvõlg,

seega ei kvalifitseeru ta määruse nr 5 § 6 lg 1 p-st 3 tulenevalt konkursile. Tulenevalt määruse

nr 5 § 6 lg 1 p-st 2 peab konkursil osaleja netovara vastama ÄS-s sätestatud nõuetele. LE 2016.

a majandusaasta aruande andmetel ei vastanud LE netovara ÄS-s sätestatud nõuetele. 2017. a

ja 2018. a majandusaasta aruannet ei ole LE äriregistrile esitanud. On ilmne, et sellise

ebastabiilse majandusliku võimekusega sideettevõtjal võib tekkida raskusi ka võrgu

arendamisel ja teenuse kvaliteedi tagamisel.

2) Hiljemalt ringkonnakohtu 09.04.2019 määrusega tutvumisest olek kaebaja pidanud aru

saama vajadusest esitada esimesel võimalusel halduskohtule tõendid, kas tema kvalifitseeru-

mine konkursile on tõenäoline. Seega tuleb kaebaja poolt 26.08.2019 esitatud tõendid jätta

kohtuasja juurde võtmata. Kaebaja selgitused maksuvõla kohta näitavad kaebaja ükskõikset

suhtumist riigi poolt ettevõtjatele kehtestatud kohustustesse. See tekitab omakorda kahtlusi

kaebaja võimekuses või soovis täita sagedusloa võitmisega kaasnevaid rahalisi kohustusi

3-19-333

7(18)

(ühekordne loatasu, iga-aastane riigilõiv). Ebastabiilse majandusliku võimekusega side-

ettevõtjal võib tekkida raskusi ka võrgu arendamisel ja teenuse kvaliteedi tagamisel. Samas

eeldab konkursi sagedusalas üldkasutatava elektroonilise side teenuse osutamine, mille

kvaliteedile ja katkematusele on seatud kõrgendatud nõudmised, et teenuseosutaja on nii

tehniliselt kui majanduslikult jätkusuutlik. Sellele, et kaebajal võib olla majanduslikke raskusi,

viitab ka asjaolu, et kaebaja taotleb talle 2007. a väljastatud sagedusloa kehtivuse pikendamist

üksnes kolme kuu kaupa.

3) TTJA konkursi väljakuulutamise teade ei ole käsitatav haldusakti ega haldustoiminguna,

vaid menetlustoiminguga. Teatel puudub konkursi lõpp-tulemuse seisukohast eelhaldusaktile

omane siduvus. Konkursi väljakuulutamise teade ei piira ega takista kaebaja osalemist

konkursil. Seega ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse konkursi

väljakuulutamise teate kui menetlustoimingu eraldiseisvaks vaidlustamiseks. Isegi kui käsitada

TTJA teadet eelhaldusaktina, on see põhjendatud üksnes teates märgitud tähtaja osas. Samas,

konkursile avalduste esitamise tähtaja võimalikule õigusvastasusele ei ole kaebaja viidanud.

4) Sagedusala jagamine kolme sagedusloa vahel on tingitud õiguspärasest eesmärgist tagada

võimalikult kvaliteetne teenus. Eesti geograafilisest asetusest tingituna on konkursi sagedusala

kasutamisvõimalused piiratud seoses naaberriigi Venemaa poolt põhjustatud kasutus-

piirangutega. Nimelt piirab uute teenuste kasutuselevõttu Venemaa sagedusalas 3600-3800

MHz paiksete kosmoseside maajaamade kasutus, mis põhjustab olulisi piiranguid sagedus-

kasutusele Eestis. See tähendab, et 200 MHz sagedusriba kasutamine valdavas osas Eestis on

oluliselt piiratud enne vastavasisuliste kokkulepete saavutamist Venemaaga. Venemaa side-

administratsioon on vastanud 12.12.2017 ja 15.05.2019 eitavalt TTJA ettepanekutele

koordinatsioonilepingu sõlmimiseks. Võimatu on prognoosida, millal Eestis saab hakata

sagedusala 3600-3800 MHz mobiilse lairibateenuse jaoks täies ulatuses kasutama. See

tähendab, et kohe pärast konkursi objekti võitmist saaksid kolm operaatorit alustada reaalselt

teenuse osutamist sagedusalas 3400-3600 MHz ning tulevikus, eeldusel et Venemaa muudab

oma piiriäärset sageduskasutust, saaks sagedusala kasutamise ümber planeerida selliselt, et iga

operaator saaks kasutada 130 MHz pideva sagedusribana. Seevastu nelja konkursi objekti (4 x

100 MHz) korral oleks piiranguteta kasutatavas sagedusvahemikus 3400-3600 MHz võimalus

reaalselt teenust osutada ainult kahel sideettevõtjal. Arvestades 5G tehnoloogia arengut ja

ressursi vajaduse suurenemist on tulevikus vaja tagada kanalilaiused 5G tehnoloogia jaoks

vahemikus 100-200 MHz.

Kasutatavat sagedusressurssi piirab ka vajadus kaitsta Eesti kaitseotstarbelist raadiolokatsiooni

(Kaitseväe radarid), milleks on vastavate sagedusalade vahele jäetud kaitsetsoon (3400-3410

MHz). Asjatundmatu on kaebaja väide, et kaitseväe jaoks 10 MHz reserveerimine ei ole vajalik

(vt CEPT raport nr 676). Samuti on kohatu kaebaja pakutud variant tagada kaitseväe jaoks

vajalik sageduskasutus sekundaarkasutusena. Arvestades, et kaitseväe radarite kasutus on

osaliselt kaetud riigisaladusega, puuduks sideettevõtjal täielik info potentsiaalsetest häirete

piirkondadest, mistõttu oleks võrgu planeerimine raskendatud ning esineks reaalne oht

kaitseväe radarite töö häirimiseks.

Seega jääb reaalse teenuse osutamiseks esialgsest 400 MHz sagedusalast järgi 190 MHz laiune

üle-eestiliselt kasutatav sagedusriba. Selle ressursi jagamisel neljaks oleks raadiovõrgu

rajamine ebaefektiivne ja teenuste arengu seisukohast piirav. Sagedusala jaotamine kolmeks

võimaldab maksimaalselt ära kasutada kõnealuse sagedusala tehnilise potentsiaali ning

kindlustada sideettevõtjatele piisava ressursi kvaliteetse lairibateenuse osutamiseks.

6 The European Conference of Postal and Telecommunications Administrations (CEPT) Report 67

(https://www.ecodocdb.dk/download/561367fd-1ac6/CEPT%20Report%2067.pdf)

3-19-333

8(18)

5) Kehtiva õigusega on välistatud sageduslubadega spekuleerimise risk ning võimalus

sageduslubade koondumiseks ühe ettevõtja kätte. Konkursi tingimused on tehnoloogiliselt

neutraalsed ja välja antavad sagedusribad piisava laiusega erinevate tehnoloogiate

kasutamiseks. Asjatundmatu on kaebaja väide, et konkursi kord pärsib uute tehnoloogiate

kasutuselevõttu ja tehnilist arengut. Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja väited selle kohta, et

mobiilside operaatorid kasutaksid konkursi sagedusi mobiilsideteenuste arendamiseks.

Tegemist on kaebaja subjektiivse hinnanguga, mitte faktidel põhineva väitega. Ei ole usutav, et

olukorras, kus riik annab välja just 5G võrgu arendamiseks sobiva sagedusressursi, ei soovi

ressurssi kasutusõiguse omandanud sideettevõtja nõudlusele vastavaid teenuseid pakkuda.

Paljasõnalised on kaebaja väited ka selles, nagu puuduks kehtivas õiguses tõhusad mehhanismid

sagedusressursi efektiivse kasutuse tagamiseks. TTJA teostab vastavalt vajadusele järelevalvet

spektri kasutuse üle. Vaidlusaluses sagedusalas ei ole seejuures võimalik hinnata ja osalejal oma

pakkumises esitada võrgu katvuse, ehitamise kiiruse jne tingimusi, kuna need sõltuvad

koordineerimise tulemusest kolmanda riigiga.

6) KA pakutud variandi puhul (sagedusala panemine konkursile 10 MHz plokkidena,

ülempiiriga 130 MHz pakkuja kohta) on tulemus mahu poolest sama, mis sagedusala kolmese

jaotuse korral – kolm mobiilside operaatorit võivad omandada kogu saadaoleva ressursi,

kuivõrd on ülejäänud osalejad üle pakkunud. Kaebaja on teinud teiste riikide praktikast ekslikke

järeldusi. Venemaa piirangute osas meiega samas olukorras olev Soome andis vaidlusaluses

sagedusalas samuti välja kolm 130 MHz sagedusluba.

7) Kaebajale 2007. a väljastatud sagedusloast, mida TTJA on kaebaja soovil iga kolme kuu

tagant pikendanud, ei saanud kaebajale tuleneda õiguspärast ootust, et sagedusala kasutamise

tingimusi tulevikus ei muudeta ega korraldata uut konkursi sageduslubade jaotamiseks.

8) Kaebajal on võimalik oma 5G võrk rajada ka muudes sagedusalades, kui tal vastav

sagedusluba või ta omandab need tulevikus korraldatavatel konkurssidel. Ka praegu teeb

ministeerium ettevalmistusi konkursside korraldamiseks sagedusalades (700 MHz ja 26 GHz,

samuti 2,3 GHz ja 1,5 GHz), mis võimaldavad 5G tehnoloogial baseeruvat võrku rajada. Lisaks

annab ESS § 17 võimaluse sagedusressurssi rentida. Kaebajal on olnud võimalus osaleda nende

sagedusalade kasutusse andmise konkurssidel, millele kaebaja on viidanud, st mis on antud

teiste sideettevõtjate kasutusse.

10. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastuväited:

1) LE-l puudub kaebeõigus ja kaebus tuleks seetõttu jätta rahuldamata. HKMS § 44 lg-st 1

tulenevalt on kaebeõigus ettevõtjal vaid juhul, kui ta näitab, et ettevõtluskeskkonna võimalik

ebasoodne mõjutus, mille üle ta kaebab, puudutab just tema ettevõtlusvabadusõigust. LE senine

tegevus näitab, et LE ei ole konkursi ja määrusega nr 5 puutumuses. LE ole esitanud avaldust

avalikul konkursil osalemiseks, LE ei vasta konkursile kvalifitseerimise tingimustele ning ei ole

neid tingimusi vaidlustanud. LE-l puudub võimekus osta sagedusluba ka olukorras, kus neid

väljastatakse rohkem kui kolm. LE-d ei seo konkursi ja määrusega nr 5 ka tema olemasolev

sagedusluba. Kaebaja ei ole üheski menetlusdokumendis ilma reservatsioonita kinnitanud, et ta

kindlasti soovib vaidlusalusel konkursil osaleda. Kuigi sageduslubade andmiseks on

korraldatud veel teisigi konkursse, siis LE ei ole nendel osalenud (nt korraldas TTJA 2017. a-l

avaliku konkursi sagedusala 2,5 GHz osas, kus oli saadaval väikeste sagedusplokkidena 5 luba,

kus oleks võimalik olnud arendada võrke, mida LE väidab, et soovib arendada).

2) MKM soovib, et sageduslubade konkursil osaleks võimalikult palju majanduslikult

võimekaid ettevõtjaid, kes loa omandamise järgselt hakkavad üle Eesti ehitama nõudlusele

vastava katvusega täisfunktsionaalset 5G sidevõrku. LE ei vasta hetkel avaliku konkursi

kvalifitseerimisnõuetele, kuigi LE-l on konkursi esialgse kuupäevaga võrreldes olnud

3-19-333

9(18)

täiendavad 5,5 kuud, et end kvalifitseerimise tingimustega (netovara ja maksuvõlg) vastavusse

viia. LE ei ole jätkuvalt esitanud 2017. ja 2018. a auditeeritud majandusaasta aruandeid koos

kõigi lisadega äriregistrile ning LE-l on jätkuvalt maksuvõlg. LE kinnitus, et ta tasub maksuvõla

konkursi ajaks, on paljasõnaline.

3) MKM-i ja vandeaudiitor Mart Nõmperi hinnangul ei näita LE 26.08.2019 esitatud

materjalid usutavalt LE netovara vastavust nõuetele ja seda ainuüksi põhjusel, et LE

bilansiskeemid on auditeerimata. LE esitas viimati majandusaasta aruande 2016. a kohta.

Viimase kättesaadava majandusaasta aruande põhjal tuleks järeldada, et LE netovara ei vasta

nõuetele. 2017. a ja 2018. a majandusaasta osas on LE esitanud kohtule ebapiisavad ja

auditeerimata andmed. LE üritab ÄS-s sätestatud netovara nõuet täita läbi põhivara

üleshindluse, mitte läbi osanike poolsete täiendavate sissemaksete ning audiitor ei ole seda seni

kinnitanud. LE majanduslikku võimekust ning netovara piisavust ei näita ka Levikom Holding

OÜ emiteeritud võlakiri, sest emaettevõtja avalikkusele suunatud raha kaasamise taotlus ei anna

mingit kindlust, et raha kaasamine õnnestub. Senine võlakirja tehingustatistika kinnitab, et

vähemasti lähitulevikus kaasamine ei õnnestu. Täiendavalt viitab kõrge võlakordaja

võimalusele, et ettevõtja täiendava laenukapitali kaasamise võimalused on väikesed. Eelneva

tõttu puudub LE-l kaebeõigus kolme sagedusloa alternatiivi vaidlustamiseks.

4) Määrus nr 5 ei riku LE põhiõigusi ning on põhiseaduspärane ka juhul, kui asuda

seisukohale, et LE-l on kaebeõigus. Raadiosagedused on piiratud avalik ressurss, mida ei saa

valimatult ja igal eesmärgil kasutada kõik soovijad, sest sellisel juhul tekivad raadiohäired,

mille tulemusel ei saa üldse efektiivselt raadiosignaale edastada ning nende vahendusel

teenuseid osutada ja tulu teenida. Vaidlusalune määrus nr 5 kehtestati ESS § 9 lg 4 alusel

arvestades EL õigust ning rahvusvahelist õigust. Viimastest tulenevalt on sagedusvahemiku

3600-3800 MHz kasutamine Eestis piiratud Venemaast lähtuvate piirangute tõttu. EL õigus

annab hetkel soovituslikuks katkematu sagedusploki suuruseks vaidlusaluses sagedusalas

80-100 MHz, kuid tegelikult võivad tulevikuteenused vajada suuremat sagedusvahemikku.

Seega ei ole 130 MHz vahemiku ettevõtjate kasutusse andmine ülemäärane. Kolme sagedusloa

alternatiivi valik ei too kaasa piiratud sagedusressursi raiskamist 90 MHz ulatuses.

Võrguoperaator peab kogu ressursi kasutamiseks võtma kasutusele lihtsalt kaks kanalit korraga,

kas 100 MHz ja 30 MHz või 60 MHz ja 70 MHz jne.

5) Kohtud ei saa määruse põhiseaduspärasust kontrollides asuda määrusandja asemele ja

öelda, kuidas tuleb sagedusala jagada ja mitu sagedusluba anda. Kuna MKM-il on avar

kaalumisruum, saab MKM-ile ette heita üksnes ilmselgelt meelevaldset lubade jaotamise

süsteemi kehtestamist. Arvestades et tegu on konkreetse haldusvaidlusega, tuleb hinnata, kas

vaidlustatud regulatsioon on ülemäärane just LE põhiõiguste suhtes. Kui määrust nr 5 pidada

eelhaldusaktiks, on ta kaalutlusõiguse alusel antud eelhaldusakt. Määrus nr 5 on antud

kooskõlas kaalutluspiiridega ning on proportsionaalne. Ühtlasi on määrus ka formaalselt

õiguspärane.

6) 5G sidevõrgu tehnoloogia on arendatud kolme eri tüüpi teenusgrupi osutamiseks.

Üldistatult ja lihtsustamise huvides võiks neid teenuseid nimetada kiire andmeside teenuseks,

isesõitvate busside teenuseks ning asjade interneti teenuseks. Need kolm teenusgruppi on

erinevate omadustega ning ühtlasi vajavad toimimiseks ka erinevat sagedusmahtu. Isesõitvate

busside teenusgrupp, nagu ka kiire andmesideteenus vajab toimimiseks eriti suurt sagedus-

mahtu ning samal ajal asjade interneti teenusgrupp tuleb toime ka väikese sagedusmahuga.

Üksnes siis, kui kättesaadavaks on tehtud suured sagedusvahemikud (vähemasti laiusega

80-100 MHz), on võimalik hakata seal arendama töökindlaid ja efektiivseid 5G sidevõrke ning

pakkuma nende vahendusel kõiki eelnimetatud teenuseid. Erialaorganisatsioonide poolt on

3-19-333

10(18)

tehtud juba viiteid, et tulevikus ei piisa enam 100 MHz sagedusribast, vaid teatud teenuste

osutamiseks on vajalik eraldada 200 MHz sagedusvahemikud.

7) Ettevõtlusvabadusõigus ei ole absoluutne, st piiramatu põhiõigus. Kolme sagedusloa

regulatsiooni kehtestamise eesmärk kaalub üles LE põhiõiguste võimaliku riive, st riive on

põhiseaduspärane. Määrusandja võttis kooskõlas EL ja rahvusvahelisele õigusega arvesse ja

kaalus väga erinevaid ning kohati ka vastandlikke eesmärke ja asjaolusid. Sealjuures ei

toimunud eesmärkide seadmine ja nende saavutamise meetmete kaalumine kabinetivaikuses,

vaid ESS §-st 152 tulenevalt üheskoos ettevõtjate ja üldsusega avaliku konsultatsiooni käigus,

kus osalesid otse või erialaliitude kaudu pea kõik Eesti turuosalised, sealhulgas kaebaja. Kolme

sagedusloa regulatsiooni peamine eesmärk on initsieerida selliste suure funktsionaalsusega 5G

tehnoloogiaga sidevõrkude arendamine ja anda ettevõtjatele selline sagedusmaht, millel

vahendusel on võimalik osutada kõiki eelmainitud kolme teenusgruppi. See eesmärk vastab

tarbijate ning teenuseosutajate huvidele ja aitab kinnistada Eesti kui eduka e-riigi kuvandit.

Sagedusala kolmeks jagamine on juba iseenesest kompromiss tehnoloogilise tõhususe ja

konkurentsi vahel. Kolme sagedusloa alternatiivi kehtestades oli MKM-i kaasuv eesmärk

kindlustada, et lubade hind ei läheks väga kõrgeks ning ettevõtjal jätkuks ressurssi hiljem

võrguarenduseks. Piirangul on seega legitiimne eesmärk ja selle saavutamise vahendid on

proportsionaalsed. Alternatiivsed lahendused ei oleks sama tõhusad. Kui kehtestada nelja loa

lahendus või fragmenteerida sagedusala muul viisil suuremal määral kui konkursi määruses ette

nähtud, kannataks MKM seatud sagedusala tõhusa kasutuse eesmärk, sest seal ei oleks võimalik

arendada tulemuslikult suure funktsionaalsusega 5G sidevõrke, mis suudavad katta kõigi

skeemil nimetatud teenuste vajadused. Ühtlasi kaugeneks Venemaa piirangute kehtivuse ajal

EESS-iga ning Euroopa Komisjoni otsustega ette nähtud nõuetest anda ettevõtjate kasutusse

80-100 MHz sagedusplokid.

8) LE põhiõiguste riive intensiivsus on madal. LE põhiõiguste riive olemuse ja intensiivsuse

hindamisel tuleb arvestada, et sagedusloa omamine üksinda ei anna ettevõtjale palju.

Sagedusloa n.ö tulusus tuleb välja eelkõige koostoimes 5G raadiosidevõrguga, mille ehitamine

on äärmiselt kallis ja mille ehitamise kohustus kaasneb sagedusloaga, ning võimalusega

ehitatava sidevõrgu kaudu osutada võrguteenust ning teisi elektroonilise side teenuseid. LE

kogu tegevus viitab, et ta ei osale ega saagi osaleda sageduslubade konkursil ükskõik kui palju

lube väljastatakse. Isegi kui võtta eelduseks, et LE osaleb konkursil, on LE tegevust ja

majandusnäitajaid arvestades ikka äärmiselt kaheldav, et LE soovib sagedusalas 3400-3800

MHz sagedusluba omandada eesmärgil, et täita sagedusloa omaniku kohustust ja ehitada

üleriigiliselt turunõudluse vastava katvusega 5G sidevõrk Eestis. Kui LE ei ehita arvestatava

katvusega 5G sidevõrku, vaid soovib edaspidi osutada üksnes mõnd elektroonilise side teenust,

mis ei ole võrguteenus, on tal võimalik nende osutamiseks rentida või muu kasutuslepingu

alusel kasutada teise ettevõtja sidevõrku või kasutada teatud juhul teenuste osutamiseks

sagedusloata sagedusalasid. Sagedusala 3400-3800 MHz ei ole ainus, kus saab ehitada 5G

sidevõrku ja pakkuda vastavaid teenuseid. Kui LE ei soovi vaidlusaluses sagedusalas aga üldse

osutada elektroonilise side teenuseid, vaid omandada sagedusluba üksnes selleks, et müüa see

õigus või anda see kasutuslepingu alusel osaliselt või täielikult kasutamiseks teisele isikule, on

LE õiguste riive intensiivsus eriti madal, kui mitte öelda kaitsmisväärtuseta.

9) LE on esitanud vastuolulisi seisukohti, kui suurt sagedusmahtu ta sooviks omandada ja kui

palju vahemikku üldse 5G sidevõrku nõudvad teenused vajavad. Avalikul konsultatsioonil

väljendas LE, et arvestades vajadust järgmise põlvkonna teenuste ühtlase kättesaadavuse järele

üleriigiliselt, peaksid kõik väljastatavate sageduslubade ribalaiused olema võrdsed ning

kindlasti 100 MHz. Kohtumenetluses väidab LE, et kui ta ei saa sagedusala juurde, siis piisab

selleks ka 28 MHz-st ning enamuse uute 5G teenuste jaoks ei olegi rohkem kui 10 MHz

sagedusala vajalik. Eelnev näitab mh, et LE ei soovi arendada täisfunktsionaalsusega 5G

3-19-333

11(18)

sidevõrku ja sagedusressurssi, mille kaudu oleks võimalik osutada kõiki eelnimetatud teenuseid,

vaid jääda edasi üksnes asjade interneti teenuse juurde ja kui üldse, arendada selle jaoks võrk.

10) Vaidlusalune sagedusala on esimene, kuid mitte viimane, kus on potentsiaal 5G sidevõrgu

arendamiseks. Uute sagedusalade (nt 700 MHz ning 26 GHz) osas korraldatavatel

sageduslubade konkursil võib teadlikult võtta eesmärgiks reserveerida osa ala üksnes väikese

sagedusmahuga teenuste arendamiseks. KA soovitused puudutasid seda, kuidas ala konkursile

panna, mitte seda, millise mahu saab üks ettevõtja maksimaalselt oma kasutusse.

11) LE on ekslikult väitnud, et erinevate teenuste osutamiseks tuleb igal juhul arendada kolm

eri arhitektuuriga sidevõrku. Arendada on võimalik üks 5G tehnoloogiaga sidevõrk, mida saab

võrgu tarkvara abil jagada (network slicing) kõigi kolme eelnimetatud teenusgrupi jaoks. Huvi

arendada vaidlusaluses sagedusalas 5G sidevõrke, mis suudaks vastata kõigi teenuste

vajadustele, kinnitasid kõik ettevõtjad avalikul konsultatsioonil, mis eelnes vaidlusaluse

määruse vastuvõtmisele. Ainuüksi majandusloogika ning senine side-ettevõtjate tegevus Eestis

annab aluse eeldada, et tulevaste lubade omanikud ehitavad uusima tehnoloogiaga 5G

sidevõrgud, mida saab tarkvara alusel jagada nii kiire andmeside, isesõitvate busside ja asjade

interneti teenuste vahel.

12) Eksitav on LE väide, et Eestis tegutsevatel mobiilsideoperaatoritel on võimalus osutada 5G

teenuseid ka muudes sagedusvahemikes, mis on juba nende käes. Neid vahemikke kasutab palju

seadmeid, mis töötavad 2G, 3G ja 4G standarditel. Kui operaatorid otsustaks need muud

sagedusvahemikud võtta 5G tarbeks kasutusse, siis muutuks kõik nn eelmiseid G-sid kasutavad

seadmed kasutuskõlbmatuks, mis toob kaasa tarbijatele märkimisväärse kahju, kuna tarbijatel

oleks tarvis välja vahetada oma senised seadmed. Lisaks on teistes sagedusalades ettevõtjate

käes maksimaalselt 40 MHz sagedusvahemik, enamasti aga 10-20 MHz vahemik, kus peal ei

ole võimalik arendada võrku, mis suudaks toetada suure sagedusmahu nõudlusega teenuseid.

13) Määruse nr 50 ja määruse nr 6 põhiseadusvastaseks tunnistamise nõudega püüab LE

põhjendamatult ühendada kahte erinevat kohtuasja. Vaidlus, kus LE väidab, et tal on õigus

senistel tingimustel kasutada edasi olemasolevat sagedusluba Harjumaal on täiesti teise

eesmärgiga ja esemega vaidlusest, kus isik vaidlustab uute sageduslubade konkursi, sest seal

antakse välja kolm ja mitte rohkem üleriigilist sagedusluba. Määruse nr 5 lisa p 3.2 järgi on uute

sageduslubade omanikel kohustus austada LE senisest sagedusloast tulenevaid õigusi samas

sagedusalas. Kui kohus peaks siiski raadiosagedusplaani põhiseaduspärasust kontrollima, tuleb

asuda seisukohale, et viidatud normid on põhiseaduspärased ega riiva LE õiguspärast ootust.

ESS ei anna sideettevõtjale alust eeldada, et tema sagedusluba kehtib igavesti, nagu LE üritab

väita. Sideettevõtjale on ESS normidega antud väga selge signaal, et sagedusload on ajutised

ning ootus nende kehtivuseks (koos pikendamisega) on maksimaalselt kaks aastat. Eesti raadio-

sagedusplaan ja selle muudatused on kooskõlas ESS-iga. Lisaks on teadmata see, et LE soovib

ja oleks majanduslikult suutlik pikendama oma olemasolevat sagedusluba pärast 31.01.2021.

Seega ei ole praegusel ajal ühelgi juhul LE õiguspärase ootuse riive saabunud ning ei ole

võimalik hinnata selle saabumist. Hüpoteetilised tulevikuvaidlused ei ole halduskohtu

pädevuses. LE väide, et tal on EESS-ist tulenev tähtajaline õigus oma olemasoleva sagedusloa

püsimisse järgmise 15-20 aasta jooksul, on otsitud ja asjakohatu. EESS võeti vastu 11.12.2018

ning selle ülevõtmise tähtaeg riikide jaoks on 21.12.2020 ning alates sellest ajast tuleb EESS-i

kohaldama hakata. EESS kohaldub edasiulatuvalt ega loo tagasiulatuvalt kellelegi õigusi ega

kohustusi. LE-l on tänaseks juba 1,5 aastat teada, et olemasolev sageduskasutus tuleb lõpetada.

LE möönab seejuures ka ise, et ei ole praegu arendamas sagedusalas 5G sidevõrke ning ei ole

veel ka mingit investeeringut kaasanud. Pigem viitab kõik, et LE-l puudub võimekus võrkude

arendamiseks ja isegi olemasoleva loa pikendamiseks. Avalik huvi sagedusala 3600-3800 MHz

3-19-333

12(18)

efektiivse kasutuse suhtes kaalub üle LE hüpoteetilise huvi kasutada sagedusala edasi väikeste

fragmenteeritud tükkide alusel.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kohus leiab, et LE kaebus ei kuulu rahuldamisele.

12. Praeguses asjas on vaidluse all avalik konkurss sageduslubade andmiseks sagedusalas

3410–3800 MHz, mis kuulutati TTJA poolt välja 19.02.2019. Konkursi tingimused ning

läbiviimise kord kehtestati määrusega nr 5.

13. Poolte vahel on vaidlus esmalt selles, kuidas tuleks käsitada TTJA poolt 19.02.2019

konkursi väljakuulutamise teadet ning määrust nr 5. Kaebaja hinnangul on nii TTJA 19.02.2019

teade kui ka määrus nr 5 (eel)haldusaktid. Vastustajate hinnangul on määrus nr 5 õigustloov akt

ning TTJA 19.02.2019 teade menetlustoiming.

14. Kohus leiab, et määruse nr 5 ja TTJA 19.02.2019 teate puhul on tegemist (eel)haldus-

aktidega. Kohus arvestab siinkohal ringkonnakohtu seisukohti käesolevas asjas 09.04.2019

tehtud määruses.

Määrus nr 5 reguleerib ammendavalt konkursi tingimusi. Määruse sisuks ja eesmärgiks on

teatud ressursi (üleriigiline üldkasutatava elektroonilise side teenus sagedusalas 3410–3800

MHz) ammendav jaotamine kindlatele eeltingimustele vastavate isikute vahel. Tingimuste

täpsus võimaldab asuda seisukohale, et määruse andja eesmärk ei olnud samadest tingimustest

lähtuda mistahes ajal tulevikus enampakkumise läbiviimisel. Sagedusload väljastatakse küll

kindlaks perioodiks, kuid kehtivuse pikendamise õigusega (määruse § 2 lg 2, ESS § 11 lg 3 ja

§ 16). Sarnast enampakkumist, kus samaaegselt on konkursi objektiks kolm sagedusluba

(määruse nr 5 § 2 lg-d 2 ja 5), ei pruugi olla vajalik uuesti läbi viia, kui loa omandanud isikud

tasuvad vajaliku riigilõivu loa kehtivusaja pikendamiseks ega esita valeandmeid. Seega

määratakse määrusega nr 5 siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad

asjaolud. Eelnev viitab, et määruse nr 5 näol on tegemist haldusaktiga (eelhaldusaktiga HMS §

52 lg 1 p 2 tähenduses või alternatiivselt üldkorraldusega HMS § 51 lg 2 tähenduses).

TTJA 19.02.2019 teates on viidatud määrusele nr 5 ning naaberriikidega sõlmitud koordi-

natsioonilepingutele, nimetatud konkursi objektid, samuti sagedusloa alghind ja tagatisraha

suurus. Kuna teates on lisaks määrusest nr 5 tulenevatele tingimustele määratud ka konkursil

osalemise taotluste esitamise tähtaeg, saab seda pidada eelhaldusaktiks. Luba taotleva isiku

õiguste ja kohustuste üle otsustatakse konkursil osalemiseks tähtaega andes.

Seega on määruse nr 5 ja TTJA 19.02.2019 teate tühistamisnõuded lubatavad ja vaidlus on

halduskohtu pädevuses.

15. Järgnevalt on vajalik kontrollida, kas määrus nr 5 ja sellega reguleeritud konkurss on

piisavas puutumuses kaebaja subjektiivsete õigustega, st kas kaebajal on kaebeõigus. Kaebajal

saab kaebeõigus olla eelkõige juhul, kui tema poolt konkursil osalemine ja kvalifitseerumine on

võimalik ja tõenäoline. Kaebeõiguse kontrollimise vajadusele on viidanud ka ringkonnakohus

käesolevas asjas 09.04.2019 tehtud määruses (p 28).

15.1. Kohus võimaldas 21.08.2019 kohtuistungil kaebajal esitada hiljemalt 26.08.2019

tõendid LE kaebeõiguse / majandusliku võimekuse kohta ning vastustajatel omapoolne

seisukoht selles osas hiljemalt 30.08.2019. Kaebaja esitas 26.08.2019 tõenditena LE 31.12.2017

ja 31.12.2018 bilansid ning 2017. a ja 2018. a kasumiaruanded ning vandeaudiitor Indrek

Alliksaare 23.08.2019 kinnituse, et LE 31.12.2017 ja 31.12.2018 seisuga koostatud

3-19-333

13(18)

finantsaruannete kohaselt vastas kaebaja netovara bilansipäeval ÄS nõuetele7. Samuti esitas

kaebaja NasdaqCSD SE väljavõtte LE võlakirjaemissiooni kohta8.

TTJA ja MKM esitasid vastuväited 30.08.2019, sh esitas MKM vandeaudiitor Mart Nõmperi

seisukoha, et üksnes vandeaudiitori kutsetegevuse käigus läbi viidud audit annab põhjendatud

kindlustunde, et auditeeritud aruandes kajastatud info on kooskõlas kõigis olulistes osades

valitud finantsaruandluse raamistikuga9.

Arvestades, et kohus vastavad tähtajad määras ning tõendid ja seisukohad on esitatud

tähtaegselt, võtab kohus viidatud tõendid ja selgitused asja juurde.

15.2. Kaebaja ei olnud kaebuse esitamise ajaks ning ei ole ka kohtuotsuse tegemise seisuga

määrusega nr 5 reguleeritud konkursil osalenud. Samas ei ole konkursil osalemise tähtaeg

tänaseks ka lõppenud, arvestades Tallinna Ringkonnakohtu poolt 09.04.2019 määrusega

rakendatud esialgset õiguskaitset.

15.3. Nii kohtule kaebuse esitamise seisuga kui ka kohtuotsuse koostamise seisuga on LE-l

maksuvõlg (sh ajatamata maksuvõlg) ning esitamata 2017. a ja 2018. a majandusaasta aruanded.

LE 2016. a majandusaasta aruande andmetel ei vastanud LE netovara ÄS-s sätestatud nõuetele.

Määruse nr 5 § 6 lg 1 p-dest 2 ja 3 tulenevalt peab osaleja netovara vastama ÄS-s sätestatud

nõuetele ning osalejal ei tohi olla maksuvõlglane. Määruse nr 5 § 9 lg 3 p 1 kohaselt osalejat ei

kvalifitseerita, kui ta ei vasta konkursi tingimustes sätestatud nõuetele.

LE esitas 26.08.2019 kohtule vandeaudiitori kinnituse, et LE poolt auditeerimiseks esitatud

finantsaruannete kohaselt vastas LE netovara 31.12.2017 ja 31.12.2018 seisuga ÄS-i nõuetele.

Kohtu hinnangul ei saa samas pidada määravaks auditeerimiseks esitatud andmeid, vaid

auditeerimise läbinud andmeid. Hetkeseisuga ei ole LE 2017. a ja 2018. a majandusaasta

aruanded teadaolevalt auditeerimist läbinud, seega ei saa pidada esitatud andmeid piisavalt

usaldusväärseks. Võrreldes 2016. a majandusaasta aruandega on auditeerimiseks (ja kohtule)

esitatud 31.12.2017 ja 31.12.2018 bilansside kohaselt kasvanud LE põhivara väärtus enam kui

kolmekordseks, sh moodustab suurima osa sellest võrgupõhivara diskonteeritud väärtus. Kohtul

puudub piisav pädevus selle nõuetekohasuse hindamiseks, st selles osas tuleb pidada määravaks

auditeerimise tulemust, mida kohtule esitatud ei ole.

Kohtu jaoks ei ole veenev ka kaebaja väide, et tal on võimekus kontsernisiseste vahendite arvelt

koheselt tasuda kogu maksuvõlg (samuti tasuda loa omandamise tasu). Arvestades maksu-

võlaga kaasnevat intressi ca 22% aastas, samuti sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu

(maksukorralduse seaduse §-d 115 ja 117, tulumaksuseaduse §-d 4, 34 ja 51), ei tundu kohtu

jaoks äriliselt ratsionaalne hoida pikema perioodi jooksul paralleelselt maksuvõlga ja sellele

vastavaid vabu vahendeid, kui viimased oleks võimalik takistusteta suunata maksuvõla

katmiseks.

Lisaks tuleb märkida, et ka LE emaettevõtjal, Levikom Holding OÜ-l, samuti viimase

konsolideerival emaettevõttel OÜ-l MONTERAY HOLDINGS (millele kaebaja seaduslik

esindaja viitas kohtuistungil10) on esitamata 2018. a majandusaasta aruanded. Seega puudub

kindlus nii selles, et emaettevõtja / kontserni abil on LE-l võimalik likvideerida konkursil

kvalifitseerumist välistav maksuvõlg kui ka tasuda lisaks loa omandamise tasu, mille alghind

7 II kd, tl 140-154

8 II kd, tl 155

9 II kd, tl 170

10 Istungi helisalvestis kl 13:49:39

3-19-333

14(18)

on 1 597 000 eurot. Tõendeid ega täpsemaid selgitusi kontsernisisese võimekuse kohta kohtule

ei esitatud.

Eeltoodud kahtlust ei kummuta ka LE poolt 26.08.2019 esitatud tõend selle kohta, et Levikom

Holding OÜ on algatanud 23.05.2019 võlakirjade emissiooni nimiväärtuses 2 000 000 eurot

(tähtajaga 31.03.2022). Nimetatud tõend ei selgita, millises väärtuses on praeguseks võlakirju

märgitud.

15.4. Kaebusest saab järeldada, et kolme sagedusloa väljastamisel ei suuda kaebaja

enampakkumisel konkureerida Eesti turul tegutseva kolme suure teenusepakkujaga, kes

eelduslikult konkursil osalevad. Samas ei võimalda kogutud teave järeldada, et nelja loaga

konkursil puuduks konkurents neljandale loale ning kaebajal oleks nii võimalus kui võimekus

see alghinnaga omandada.

15.5. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et LE poolt konkursil kvalifitseerumine

ning (neljanda) sagedusloa omandamine ei ole tõenäoline ega usutav, st määrusel nr 5 ja

konkursi väljakuulutamisel puudub selline usutav puutumus kaebajaga, mis annab aluse eeldada

kaebaja subjektiivse õiguse riivet. Seega tuleb teha järeldus, et kaebajal puudub kaebeõigus

HKMS § 44 lg 1 tähenduses, mis on ühtlasi kaebuse rahuldamata jätmise aluseks.

16. Vaatamata eeltoodule on kohtu hinnang kaebeõigusele siiski prognoos. Arvestades, et

kohus on kaebuse menetlusse võtnud ning menetlusosalised on esitanud ka sisulised seisukohad

vaidluse eseme suhtes, peab kohus vajalikuks analüüsida ka sisuliselt kaebaja seisukohti

määruse nr 5 ja konkursi väljakuulutamise õiguspärasuse osas.

17. Vaidluse põhisisuks on küsimused, kas määrusega nr 5 kolme sagedusloa väljaandmine

nelja asemel riivab ettevõtlusvabadust (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 31) ning kas see on

õiguspärane. Ettevõtlusvabaduse osana tuleb mõista konkurentsivabadust, sh nii ettevõtja

(kaebaja) kui tarbija huvi vaba konkurentsi vastu.

18. Esmalt tuleb siinkohal märkida, et raadiosagedusala on paratamatult piiratud ressurss, mis

tähendab, et seda saab kasutada piiratud hulk isikuid. Selles ei ole kohtule arusaadavalt poolte

vahel ka vaidlust. See tähendab, et piirangud raadiosagedusala kasutamisega seonduvale

konkurentsile ja ettevõtlusvabadusele on paratamatud ning kõne alla saab tulla üksnes küsimus,

millises ulatuses on piirangud põhjendatud ja proportsionaalsed. Selle tuvastamiseks tuleb

alustada konkursi raames jagatava ressursi fikseerimisest.

18.1. Vaidlust ei ole selles, et sagedusala 3400–3800 MHz on EL-i tasemel määratud 5G

lairibateenuse osutamiseks. Vaidlust ei saa olla ka selles, et kõnealune konkurss ja määrus nr 5

puudutavad sagedusala 3410–3800 MHz (ei hõlma sagedusala 3400–3410 MHz), st vahemikku

390 MHz. Seega ei saa konkursi ja määruse kontekstis rääkida 400 MHz-sest koguvahemikust,

vaid 390 MHz-sest vahemikust.

Kohtu hinnangul on 10 MHz-se nn puhvertsooni reserveerimine kaitseväe radaritele (s.o selle

väljajätmine vaidlusalusest konkursist) õiguspärane. Kaitseministeerium on pidanud seda

vajalikuks11 ning ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri poolt Kaitseministeeriumi seisukoha

arvestamist ei saa pidada põhjendamatuks või meelevaldseks. Pidades silmas riigikaitselisi

kaalutlusi ning selle valdkonna salastatust, ei saa nõustuda kaebaja hinnanguga, et kaitseväele

vajalik kasutus on võimalik tagada sekundaarkasutusena (vt Eesti raadiosagedusplaani § 2 lg

4).

11 Kaitseministeeriumi 05.11.2018 kiri MKM-ile – MKM-i 05.06.2019 menetlusdokumendi lisa 1 (I kd, tl 190)

3-19-333

15(18)

18.2. Vaidlus puudub lisaks selles, et sagedusala 3600-3800 MHz primaarne kasutusõigus on

Venemaa Föderatsioonil, st Venemaaga koordinatsioonilepingu puudumise tõttu on selles

sagedusalas Eestil sekundaarne kasutusõigus. See tähendab, et sagedusala 3600-3800 MHz

kasutamine Eestis on oluliselt piiratud – Eesti jaamad ei tohi häirida olemasolevaid ja tulevikus

paigaldatavaid Venemaa jaamu ning Eesti sideseadmete/-jaamade kasutamine selles

sagedusalas eeldab riikidevahelist koordinatsioonilepingut või tuleb seadmeid jaamapõhiselt

koordineerida naaberriigiga (vt ka Eesti raadiosagedusplaani § 2 lg-d 3 ja 4). Kohtu hinnangul

on usutav TTJA selgitus, et Venemaaga koordinatsioonilepingute sõlmimine on problemaatiline

ning seda teadmata ajaks (TTJA senised ettepanekud koordinatsioonilepingu sõlmimiseks on

TTJA kinnitusel 2017. a-l ja 2019. a-l tagasi lükatud).

18.3. Eeltoodust tulenevalt on konkursi raames kasutusse antavast sagedusvahemikust

piiranguteta kasutatav 190 MHz, s.o sagedusala 3410–3600 MHz. Seega on Eesti kontekstis

põhjendatud lähtuda väljaantavate lubade arvu kontekstis 190 MHz-st, mis peab määramata

ajaperioodiks tagama täisfunktsionaalsusega 5G sideteenuse pakkumise. Sellega kaasnev

piirangutega 200 MHz-se vahemiku kasutusõiguse väljaandmine konkursi tulemusena on

pigem suunatud hüpoteetilisi tulevikuvajadusi ja -võimalusi teenindama.

19. MKM on selgitanud, et määrusega nr 5 reguleeritavas sagedusalas otsustati kolme

sagedusloa valiku kasuks seetõttu, et sagedusvahemikud soovitakse anda ettevõtjatele, kes on

huvitatud ja võimelised arendama täisfunktsionaalsusega 5G sidevõrku, mille kaudu oleks

võimalik osutada kõiki 5G teenuseid, sh tulevikuteenuseid, mis võivad vajada ka suuremat

sagedusvahemikku kui 100 MHz. Kokkuvõtlikult oli sageduslubade arvu üle otsustamisel

määravaks eesmärk kindlustada sagedusala tõhus kasutus Eestis, st olukord, et ehitatakse

võimalikult kiiresti ilma riigi poolse toeta üle riigi turu nõudlusele vastava levialaga

toimepidavad 5G sidevõrgud, mis vastaksid ka äärmiselt suure andmemahuga elektroonilise

side teenuste vajadusele ja initsieeriks uute teenuste tekke. Ühtlasi soovis MKM tagada

tulevaste võrguettevõtjate vahelise efektiivse konkurentsi. Kirjeldatud eesmärk vastab MKM-i

hinnangul tarbijate ning teenuseosutajate huvidele ja aitab kinnistada Eesti kui eduka e-riigi

kuvandit.

20. Kohtu hinnangul võib möönda, et konkursil nelja sagedusloa väljastamine kolme asemel

suurendab kaebaja võimalusi mõni sagedusluba omandada. Puudub küll kindlus, et neljandale

sagedusloale muid huvilisi olla ei saa ning kaebajal on võimekus see omandada, samas võib

pidada ka usutavaks, et kolme sagedusloa väljastamisel on kaebaja võimalused mõni neist

omandada veelgi vähetõenäolisem. Seega võib asuda seisukohale, et nelja sagedusloa

omandamine riivab kaebaja ettevõtlusvabadust vähem kui kolme sagedusloa väljastamine.

Seega tuleb järgnevalt hinnata, kas valik kolme või nelja sagedusloa vahel mõjutab lisaks

kaebaja huvile mõnda muud hüve või huvi ning kuidas see suhestub kaebaja huviga.

21. Konkurentsi soodustamise seisukohast (ESS § 1 lg 1) ei saa kohtu hinnangul teha järeldust,

et sagedusala jaotamine kolmeks / kolme sagedusloa väljaandmine ei tagaks konkurentsi.

Kolme konkureeriva teenusepakkuja osalemine turul tähendab kahtlemata konkurentsi

olemasolu. Tarbija vaatenurgast ei saa seega rääkida konkurentsi puudumisest ka kolme

teenusepakkuja puhul.

Kaebaja arvamus, et Eesti kolm suuremat sideteenuste pakkujat, kes tõenäoliselt omandavad

kolm sagedusluba, ei soovi pakkuda kõiki 5G teenuseid (mis on vastuolus tarbijate huviga), ei

ole kohtu jaoks usutavam, kui vastustajate hinnang, et eeldada võib kasutusõiguse omandanud

sideettevõtja huvi turunõudlusele vastavaid teenuseid pakkuda. Küll aga tuleb tarbijate huvides

olevaks pidada seda, et väljaantav sagedusalade vahemik iseenesest ei piiraks mõne 5G teenuse

pakkumist või teenuse kvaliteeti.

3-19-333

16(18)

Kohtu hinnangul saab asuda seisukohale, et kõigi võimalike 5G teenuste tõrgeteta pakkumiseks

on vajalik vähemalt 80-100 MHz laiuse sagedusriba kasutamise võimalus ja perspektiivis veelgi

suurem (kuni 200 MHz12). Seega ei saa pidada tarbijate huvides olevaks selline sagedusala

killustamine, et ühelgi sideettevõtjal ei ole võimalust pakkuda suuremahulist sagedusala

nõudvaid teenuseid või siis puuduks selles vallas konkurents. Teiste sõnadega saab asuda

seisukohale, et tarbijate huvides on olukord, et turul on rohkem kui üks sideettevõtja, kes saab

kasutada 100 MHz-st või suuremat sagedusala. Samuti saab pidada tarbijate huvides olevaks

seda, et 5G võrk oleks tehniliselt maksimaalselt võimekas, st üles ehitatud parimate

võrguseadmetega. Dubleerivate võrkude rajamine, arvestades, et tarbijate arv on suhteliselt

muutumatu suurus, võib aga tähendada, et teenusepakkujatel ei ole teatud hetkest alates

majanduslikult põhjendatud investeerida parimatesse võrguseadmetesse. Dubleerivate võrkude

/ võrguseadmete puhul tõusetub ühtlasi nn ökoloogilise jalajälje argument.

Kokkuvõtvalt ei nõustu kohus seega järeldusega, et võimalikult suure hulga sageduslubade

väljaandmine kõnealuses sagedusalas või ka nelja sagedusloa väljaandmine kolme asemel,

oleks kahtlusteta tarbijate huvides.

22. Tulles tagasi eelkirjeldatud piirangute juurde, s.o Eestis on teadmata ajaks piiranguteta

kasutatav üksnes 190 MHz-ne vahemik sagedusalas 3400–3800 MHz, siis saaks 80-100 MHz

sagedusvahemiku kasutamise õigus jaguneda tegelikkuses üksnes kahe teenusepakkuja vahel.

Kohus nõustub vastustajatega selles, et kõnealuses olukorras oli kolme sagedusloa andmine

mõistlik kompromisslahendus.

Esiteks arvestas see lähtepunkti, et Eesti arendataks piisavalt võimekate ja motiveeritud

ettevõtjate poolt konkurentsitingimustes (st rohkem kui ühe ettevõtja poolt) täisfunktsio-

naalsusega 5G sidevõrku, mille kaudu oleks võimalik osutada Eestis kõiki 5G teenuseid – sellist

kaalutlust tuleb pidada mõistlikuks ja põhjendatuks. Teiseks arvestas see olemasolevat

olukorda, kus on piiranguteta kasutatav 190 MHz-ne vahemik, mis toetaks tegelikkuses vaid

ühe kuni kahe loa väljaandmise lahendust – samas tähendaks see vähest konkurentsi.

Kolmandaks arvestas see asjaolu, et teadmata ajal tulevikus võib 190 MHz-sele vahemikule

lisanduda täiendav piiranguteta kasutatav 200 MHz-ne vahemik, mis võimaldaks 3-4

sagedusloa / täisfunktsionaalse 5G võrgu lahendust (sõltuvalt sellest, milline on tuleviku

mahuvajaduse prognoos).

Eeltoodud kaalutluste pinnalt kolme sagedusloa kasuks otsustamist saab pidada mõistlikuks

keskteeks nii ettevõtjate, tarbijate kui laiemalt avaliku huvi kontekstis.

23. Kohtu hinnangul ei saa pidada ilmseks kaalutlusveaks seda, et kui juba niikuinii otsustati

loobuda piiranguteta 80-100 MHz sagedusala andmisest ettevõtja kohta (190 MHz jaotamine

kolmeks jätab igale teenusepakkujale väiksema kasutusvahemiku), siis ei kaugenetud veelgi

enam algsest eesmärgist ja ei jagatud sagedusala neljaks. Kohtule ei nähtu, et sellisest

lahendusest saaks võita keegi lisaks neljandale teenusepakkujale / kaebajale, samas viimase

huvid ei kaalu kohtu hinnangul muid huve sellisel määral üle, et kohtul tekiks alus sekkuda

vastavasse MKM-i kaalutlusse. Nelja loa väljaandmise asemel kolme loa kasuks otsustamisel

ei ole kohtu hinnangul tehtud selliseid kaalumisvigu, mis annaks aluse määruse nr 5

tühistamiseks.

Meelevaldseks ei saa pidada ka kaalutlust anda välja võimalikult samaväärseid sageduslube, et

tagada võrdsetel alustel konkurents täisfunktsionaalsusega 5G sidevõrkude rajamise vald-

konnas. Teiste riikide praktika sagedusala 3400–3800 MHz kasutusse andmiseks on väga

12 Euroopa Telekommunikatsiooni Standardiseerimise Organisatsiooni raport lk 69:

https://www.etsi.org/deliver/etsi_tr/138900_138999/138912/14.01.00_60/tr_138912v140100p.pdf

3-19-333

17(18)

erinev13 ning tugineb kohtule arusaadavalt erinevatel kaalutlustel ja tulevikuperspektiividel,

seega ei saa sellest teha Eesti valikute hindamisel kaugeleulatuvaid järeldusi.

24. Oluliseks tuleb kohtu hinnangul pidada ka asjaolu, et kõnealusel konkursil sagedusloas

ilmajäämine ei võta kaebajalt võimalust 5G teenuseid arendada ja pakkuda.

Kohtule arusaadavalt on kaebaja keskendunud selliste 5G teenuste arendamisele (eelkõige nn

asjade internet), milleks piisab väiksemast kui 80-100 MHz-sest sagedusvahemikust14. Kaebajal

on olemasoleva kasutusloa alusel õigus kasutada sagedusvahemikke 3685-3699 / 3785-3799

MHz kuni 31.01.2021. Kaebaja ei ole seejuures MKM-i kinnitusel kasutanud kõiki seniseid

võimalusi osaleda konkurssidel, mis on puudutanud sagedusalasid ja –vahemikke, mis sobiksid

LE arendatavatele teenustele (nt 2017. a TTJA poolt korraldatud konkurss sagedusala 2,5 GHz

osas). Samas on vastustajate kinnitusel ka praegusel hetkel ettevalmistamisel konkursid

sagedusalades (700 MHz ja 26 GHz, samuti 2,3 GHz ja 1,5 GHz), mis võimaldavad 5G

tehnoloogial baseeruvat võrku rajada. Nendel konkurssidel saab MKM-i selgituse kohaselt

võtta teadlikult eesmärgiks reserveerida osa ala üksnes väikese sagedusmahuga teenuste

arendamiseks. Samuti on MKM-i selgituse kohaselt võimalik kasutada teatud juhul

sagedusloata sagedusalasid. Lisaks annab ESS § 17 võimaluse sagedusressurssi rentida.

Nimetatud asjaoludest tulenevalt ei saa pidada 5G teenuste turul tegutsemise ainuvõimalikuks

lahenduseks määruse nr 5 alusel läbiviidaval konkursil edukaks osutumist.

Eelneva pinnalt võib teha ühtlasi järelduse, et kaebaja ei kuulu päris sellesse turusfääri, kuhu on

määrusega nr 5 korraldatud konkurss suunatud, s.o täisfunktsionaalsusega 5G sidevõrkude

rajamine, mille kaudu oleks võimalik osutada kõiki 5G teenuseid (sh tulevikuteenuseid, mis

võivad vajada ka suuremat sagedusvahemikku kui 100 MHz). Vastustajatel tuleks kohtu

hinnangul samas tulevaste võimalike konkursside puhul tõsiselt kaaluda fookuse suunamist ka

sellistele ettevõtjatele, kes võivad olla huvitatud ja võimelised rajama iseseisvaid võrke

väiksema 5G teenustespektri tarbeks (s.t suurtelt teenusepakkujatelt sagedusressursside

rentimise kõrval eksisteeriks reaalne võimalus ka isiklikke võrke rajada).

25. Kaebaja on esitanud ka etteheited, et konkursi tingimustes puudub konkreetne tähtaeg, mis

ajaks tuleb sagedusload efektiivsesse kasutusse võtta ja 5G võrk välja ehitada, samuti tekitavad

konkursi tingimused spekuleerimise riski ega välista sageduslubade koondumist ühe ettevõtja

kätte. Konkursi tingimused ei maksimeeri kaebaja hinnangul ka riigi võimalikku tulu.

Kohtu hinnangul ei saa kaebaja nimetatud etteheidetest järeldada määruse nr 5 õigusvastasust.

Määruse tingimustest, koostoimes ESS regulatsiooniga ning TTJA ja KA järelevalve-

pädevusega (ESS § 17), ei saa järeldada kaalutlusreeglite või kaebaja õiguste sellist riivet, mis

annaks aluse määruse nr 5 (osaliseks) tühistamiseks. Sageduslubade väljaandmisel peab

arvestama erinevate, kohati vastandlike huvidega. See tähendab proportsionaalsuse ja

kaalutluspõhimõtte kontekstis paratamatult seda, et ühtegi huvi (mh riigi huvi teenida lubade

väljaandmisel ühekordset tulu) ei pruugi olla võimalik realiseerida maksimaalses võimalikus

määras.

26. Asjaolust, et kaebaja peab alates 01.02.2021 vabastama tema kasutuses alates 2007. a-st

olevad sagedusvahemikud (3685-3699 MHz / 3785-3799 MHz), ei saa kohtu hinnangul tuletada

õiguspärase ootuse rikkumist. Vastava sagedusloa väljaandmise ja pikendamise aluseks olevast

õiguslikust regulatsioonist ei tulene lubadust kaebajale, et vastav kasutusõigus on piiramatu.

Sellist tagasiulatuvat õigust ei anna kaebajale ka 11.12.2018 vastu võetud EESS. Seejuures ei

ole sagedusala 3400–3800 MHz kasutuse ümberkorraldamise näol tegemist suvaotsusega, vaid

13 https://5gobservatory.eu/5g-spectrum/national-5g-spectrum-assignment/#1533307441058-1f1bbc1b-307c

14 kaebaja seadusliku esindaja selgitus kohtuistungil, helisalvestis kl 15:39:58 ja 15:51:07

3-19-333

18(18)

see tugineb rahvusvahelisel kokkuleppel võtta vähemalt EL tasandil võimalikult efektiivselt ja

ühtsetel alustel kasutusele 5G tehnoloogia. Kaebajale 2007. a väljastatud kasutusluba ei ole

seejuures lõpetatud n.ö üleöö ning vastava kasutusloa kehtivuse lõpp 2021. a alguses ei tähenda

automaatselt seda, et kaebajal ei oleks võimalik enda senist tegevust tänasel päeval ja ka 2021.

a alguses jätkata (vt ka kohtuotsuse p 24).

Eeltoodust tulenevalt ei saa ühtlasi asuda seisukohale, et määruse nr 5 (millega pandi konkursile

mh kaebaja kasutuses olev sagedusala) õiguspärasuse eelduseks olevad määrus nr 50 ja määrus

nr 6 (millega reguleeriti kaebaja kasutusloa lõppemine) oleksid PS-iga vastuolus.

27. Kohtu hinnangul ei saa asuda ka seisukohale, et kaebaja osas oleks rikutud võrdse

kohtlemise põhimõtet. Asjaolust, et rahvusvaheliselt 5G tarbeks kokkulepitud sagedus-

vahemiku 3400–3800 MHz senised kasutusõigused lõpetatakse, kuid sellest sagedusalast

väljapoole jäävaid kasutuslube samal alusel ei lõpetata, ei saa järeldada ebavõrdset kohtemist.

Tegemist ei ole võrreldavate gruppidega: 5G sagedusala rahvusvahelisest kokkuleppimisest ei

saa tuletada põhjendust väljapoole seda sagedusala jäävate õiguste muutmiseks ja vastupidi –

väljapoole 3400–3800 MHz sagedusala jäävatest kasutusõigustest ei saa tuletada 5G sagedusala

kokkuleppimise ja ümberjagamise keeldu.

Kaebaja ebavõrdset kohtlemist ei saa järeldada ka põhjusel, et kaebajal ei ole olnud kohtule

arusaadavalt takistusi osaleda nende sagedusalade (väljapoole 3400–3800 MHz jäävad

sagedusalade) kasutusse andmise konkurssidel, mis on tänaseks teiste sideettevõtjate kasutuses

ja mida neilt määruse nr 5 andmise tulemusena ära ei võeta.

28. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et MKM-i kaalutlusi määruse nr 5 andmisel ei saa

lugeda sellisel määral meelevaldseks või muid kaalutlusreegleid rikkuvaks, mis annaks kohtule

aluse sekkuda MKM-i otsustuspädevusse ja lugeda konkreetne otsustus õigusvastaseks. Seega

jääb LE kaebus määruse nr 5 tühistamiseks rahuldamata.

29. TTJA 19.02.2019 teate määrusega nr 5 reguleeritud konkursi väljakuulutamise kohta on

kaebaja vaidlustanud samadel asjaoludel nagu määruse nr 5. Seega jääb samadel põhjendustel

rahuldamata ka LE kaebus TTJA 19.02.2019 teate tühistamiseks.

Kaebaja alternatiivsed nõuded (avaliku konkursi väljakuulutamise õigusvastasuse tuvasta-

miseks ja konkursi läbiviimise või alternatiivselt konkursi alusel sageduslubade väljastamise

keelamiseks) olid kohtule esitatud juhuks, kui kohus asub seisukohale, et TTJA poolt avaliku

konkursi väljakuulutamine on toiming. Kuna kohus asus seisukohale, et tegemist on

haldusaktiga, seega puudub alus ja vajadus kaebaja alternatiivsete nõuete lahendamiseks.

30. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustajad ei ole

nende kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud,

mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109

lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

Kohtunik