3-18-1718/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.09.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1718

Haldusasi

XX

kaebus

Tallinna

Linnavalitsuse

17.10.2018

korralduse nr 1494-k tühistamiseks ja Tallinna linna

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja Jekaterina Agu

Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Silver Sarapuu

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 09.05.2019 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 09.05.2019

otsus haldusasjas nr 3-18-1718 muutmata.

2. Jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.10.2019, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-18-1718

2(8)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX on alates 21.10.2016 Tallinnas Silgu tn 31a asuva kinnistu kaasomanik. See kinnistu

on hõlmatud Tallinna Linnavolikogu 04.10.2001 otsusega nr 293 kehtestatud Silgu tn 5 ja 6

detailplaneeringuga (DP), mille järgi Silgu tn 31a kinnistu on üldkasutatava maa sihtotstarbega

roheala. DP-s ei ole Silgu tn 31a kinnistule ehitusõigust määratud.

2. XX esitas Tallinna Linnaplaneerimise Ametile (TLPA) taotluse tunnistada 04.10.2001 DP

osaliselt kehtetuks eesmärgiga muuta Silgu tn 31a kinnistu sihtotstarvet ja ehitada sinna

pereelamu. TLPA ei pidanud 26.06.2017 vastuses taotlust põhjendatuks, sest tegemist on

planeeringu terviklahendusega ja naaberkinnistute omanikud soovivad selle kehtima jäämist.

XX esitas 05.12.2017 TLPA-le taotluse algatada uue DP koostamine, millega muuta Silgu tn

31a kinnistu sihtotstarve elamumaaks ja määrata ehitusõigus pereelamu ehitamiseks.

3. Tallinna Linnavalitsus jättis 17.10.2018 korraldusega nr 1494-k Silgu tn 31a kinnistu

DP koostamise algatamata.

04.10.2001 kehtestatud DP järgi ei ole Silgu tn 31 a kinnistule ehitamine lubatud. Seletuskirja

järgi on DP kehtestamisel ja elamukruntide moodustamisel arvestatud senise haljastuse

säilitamisega. Silgu tn 31a kinnistul asuvad säilitamisele kuuluvad puud. Tallinna

Linnavolikogu 20.04.2017 otsusega nr 40 kehtestatud Haabersti linnaosa üldplaneeringu (ÜP)

järgi jääb Silgu tn 31a kinnistu pereelamute alale, kuid ÜP seletuskirja kohaselt ei laiene ÜP

tingimused varem kehtestatud DP-dele. ÜP-s määratakse üldiselt piirkonna arengu põhimõtted,

kuid sellega ei saa määrata kõiki tingimusi krundi täpsusega. Silgu tn 31a kinnistu on väiksem,

kui seda ümbritsevad hoonestatud kinnistud, ja kaetud kõrghaljastusega. See on üks vähestest

asumisisestest rohealadest. Kinnistu on teravnurkse kujuga ning arvestades piirkonnas

väljakujunenud hoonestuslaadi ja haljastatud alade osakaalu, ei ole kinnistut võimalik

hoonestada piirkonnale iseloomulikul viisil, säilitades seejuures piisava kõrghaljastuse.

Kinnistul kasvav kõrghaljastus kuulub vähemalt III väärtusklassi ning lisaks puittaimestikule

on oluline säilitada ka alustaimestikku. Puistu osaline likvideerimine muudaks alles jäänud

puud tormituultele vastuvõtlikumaks. Rohealade säilitamine on vajalik nii ökoloogilisest,

sotsiaalsest kui ka ruumilisest aspektist lähtudes. Piirkonna elanikud ei toeta roheala

hoonestamist. Avalikult kasutatava maa elamumaaks muutmiseks puudub ka avalik huvi.

Eelnevat arvestades ei ole DP algatamine kooskõlas planeerimisseaduse (PlanS) §-st 8

tulenevate elukeskkonna parendamise põhimõtetega. Silgu tn 31a kinnistu omanikel ei ole

kinnistu sihtotstarbe muutmiseks ja kinnistu hoonestamiseks õiguspärast ootust. Kuna DP

koostamine on ressursimahukas ja taotleja soovitud eesmärgi saavutamine perspektiivitu, ei ole

DP koostamise algatamine põhjendatud (PlanS § 128 lg 2 p-d 2, 3 ja 4; Tallinna Linnavolikogu

06.09.2012 määrus nr 21 „Tallinna linna ehitusmäärus“ (Tallinna ehitusmäärus) § 12 lg 7 p-d

1, 2, 5 ja 7).

4. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplik nõue oli tühistada Tallinna

Linnavalitsuse 17.10.2018 korraldus nr 1494-k ja kohustada vastustajat 05.12.2017 taotluse

uueks lahendamiseks. Korraldus on kaalutlusvigadega ja nõuetekohaselt põhjendamata.

Kaebaja soovib, et vastustaja viiks läbi nõuetekohase planeerimismenetluse, kus arvestatakse

kõigi puudutatud isikute huvidega.

5. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud korralduse põhjenduste

juurde.

6. Tallinna Halduskohus jättis 09.05.2019 otsusega kaebuse rahuldamata.

3-18-1718

3(8)

PlanS § 128 annab haldusorganile kaalutlusõiguse. Vastustaja teostas kaalutlusõigust

õiguspäraselt. Kuna 04.10.2001 kehtestatud DP-s ettenähtud ehitusõigus on realiseeritud, selles

on määratud üldkasutatav maa ja haljastatud alad ning faktiline olukord ei ole vahepeal

muutunud, on puudutatud isikute ja avalik huvi DP kehtima jäämiseks kaalukas. Kolmandatel

isikutel on subjektiivne õigus nõuda DP kehtima jäämist. Ruumiline planeerimine on suunatud

pikaajalistele lahendustele. 04.10.2001 kehtestatud DP ei hõlmanud pelgalt ühte kinnistut, vaid

suuremat maa-ala ning see kehtestati erinevate huvide kaalumise tulemusel.

Kaebajal ei ole tekkinud õiguspärast ootust DP muutmiseks. PlanS § 140 lg 1, mis reguleerib

DP või selle osa kehtetuks tunnistamist, on ette nähtud juhuks, kus planeeringut ei ole viie aasta

jooksul ellu viidud. Praegu ei ole tegemist sellise olukorraga. ÜP ei ole sellise detailsusastmega,

et selles saaks määrata iga krundi funktsiooni, vaid selles määratakse maa-alade juhtfunktsioon.

Lisaks on kehtivas ÜP-s selgelt öeldud, et senised DP-d jäävad kehtima. Kaebaja omandas

kinnistu, millel oli üldkasutatava maa sihtotstarve. Asjaolul, et mõne teise kinnistu puhul on

muudetud üldkasutatava maa sihtotstarve elamumaaks, ei ole tähtsust, sest vastustaja peab iga

olukorda eraldi kaaluma. DP ei kaota selles kavandatu elluviimise järel kehtivust, vaid DP-s

määratletud ehitusõiguse jms tingimused kehtivad üldiselt ka planeeringualale tulevikus

kavandatavate ehitiste suhtes.

Kaebajal on õigus, et DP algatamise etapis ei ole veel täpselt teada, millist hoonet ja kuhu

kavandatakse. Samas on võimalik juba DP algatamisel kaaluda, kas taotluses kirjeldatud plaanid

sobituks väljakujunenud linnaehitusliku miljööga. Kaebaja pakkus taotluses välja hoone

paiknemise, ligikaudse suuruse (111 m2) ja säilitatava kõrghaljastuse osakaalu, mida arvestades

on ehitamine võimalik vaid kinnistu keskossa. Vastustaja on piisavalt põhjendanud, miks

kaebaja poolt kavandatu on vastuolus kõnealuses piirkonnas väljakujunenud linnaehitusliku

miljööga. Lisaks oli vastustajale teada, et kinnistu on kolmnurkse kujuga ja selle ühes osas asub

tehnorajatis (alajaam), samuti piirkonna üldine haljastuse osa ja kinnistute täisehitusprotsent.

Seega sai vastustaja hinnata ka kaebaja kavandatud hoone sobivust piirkonna väljakujunenud

hoonestuslaadiga. Õige pole kaebaja väide, et piirkonnas puudub ühtne hoonestuslaad –

kehtivast DP-st ja Google.maps väljavõttest nähtub, et hooned on paigutatud teedest eemale

ning kruntide hoovipoolsetes osades on säilitatud maksimaalne kõrghaljastus (kui see oli seal

varem olemas). Kõrghaljastusega krundid on planeeritud kaebaja kinnistust suuremana (1400–

2250 m2). Üksnes kõrghaljastuseta krundid on suuruselt võrreldavad kaebaja kinnistuga, mis on

ca 1000 m2.

Vastustaja on põhjendatult arvestanud Tallinna Keskkonnaameti seisukohaga, mis puudutab

haljastuse säilitamist. Kaebaja heidab ette, et vastustaja pole kaalunud kinnistu korrastamisega

kaasnevat positiivset mõju, kuid pärast kinnistu sihtotstarbe muutmist ei saaks piirkonna

elanikud seda enam kasutada. See, kas hoonestatud ja korrastatud kinnistu on esteetilisem kui

looduslik hooldamata kinnistu, on pigem maitseküsimus. Vastustaja ei ole selles osas teinud

kaalumisviga.

Ka see, et vastustaja ei kohtunud kaebajaga kinnistul, et kaebaja saaks näidata, kuhu ta hoonet

plaanib, ei muuda vaidlustatud korraldust õigusvastaseks. Haldusmenetluses kogutud andmed

olid asja otsustamiseks piisavad. Oluliseks kaalumisveaks ei saa lugeda seda, et vastustaja

hinnangul mõjutab alajaam (kaitsevööndiga 2 m2) hoone asukoha valikut. Vastustaja ei ole

öelnud, et alajaama olemasolu välistab hoonestamise. See polnud ka DP algatamisest

keeldumise ainuke põhjus.

Vastustaja on õigesti arvestanud naaberkinnistute omanike soovi senise olukorra säilitamiseks.

Nende huvi on kaalukam kui kaebaja huvi kehtivat DP-d muuta. Vaidlustatud korralduse

põhjendused on selles osas piisavad.

3-18-1718

4(8)

Vastustaja on korralduse õiguslike alustena ebaõigesti tuginenud PlanS § 128 lg 2 p-le 2 ja

Tallinna ehitusmääruse § 12 lg 7 p-le 5, kuid see ei mõjutanud asja õiget otsustamist

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada.

Halduskohus leidis valesti, et ruumiline planeerimine on suunatud pikaajaliste lahenduste

leidmiseks ning seetõttu pole 04.10.2001 DP muutmiseks alust. PlanS § 124 lg 2 kohaselt on

DP lähiaastate ehitustegevuse alus. „Lähiaastad“ on kaudselt defineeritud PlanS § 140 lg 1 p-s

1 ning selle järgi võib viie aasta möödumisel DP kehtetuks tunnistada. Mõiste „lähiaastad“

sisustamisel ei oma tähtsust, kas DP-ga kavandatu on ellu viidud või mitte. Tõlgendust, et

„lähiaastad“ tähendab viit aastat, toetab ka PlanS § 92 lg 1, mis kohustab kohalikku omavalitsust

ÜP-d iga viie aasta tagant üle vaatama. Silgu tn 31a kinnistut hõlmav DP kehtestati 17 aastat

tagasi. Vastustaja ei ole kaalunud, kas see vastab endiselt muutunud oludele ja praegustele

vajadustele. Halduskohus kohaldas valesti ka PlanS § 140 lg-t 8. Ka ellu viidud DP-d saab

muuta uue DP kehtestamise teel. Seega ei saanud vastustaja jätta kaebaja taotlust rahuldamata

põhjendusega, et senine DP on endiselt kehtiv. Halduskohus pole arvestanud asjaoluga, et Silgu

tn 31a kinnistu on olnud 17 aastat heakorrastamata (seda kasutatakse aiajäätmete ladustamiseks)

ega ole seni täitnud üldkasutatava haljasala funktsiooni.

Haabersti linnaosa ÜP järgi asub kinnistu pereelamute alal. ÜP-s on määratud vajalike

sotsiaalobjektide (mängu- ja spordiväljakud jms) asukohad, kuid Silgu tn 31a kinnistul neid ei

asu. Eelduslikult väljendab ÜP erinevate isikute vahelist konsensust ruumilise planeerimise

teemal. Halduskohtu seisukoht, et ÜP-d ei saa arvestada, sest see pole piisava täpsusastmega, ei

arvesta PlanS § 124 lg-ga 1, mille kohaselt on DP eesmärk eelkõige ÜP elluviimine ja ruumilise

terviklahenduse loomine. DP koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa ÜP-ga hõlmatud alast

ning selle juures ei saa võtta arvesse kogu linna territooriumil valitsevat olukorda. Seega on

Haabersti linnaosa ÜP-ga arvestamata jätmine oluline kaalutlusviga. Halduskohtu otsus on

vastuoluline: ühelt poolt leiab halduskohus, et hiljem kehtestatavat ÜP-d ei saa arvestada, kuna

ÜP on üldisem ja selles saa määrata kõiki funktsioone krundi täpsusega, kuid teisalt on kohus

leidnud, et 04.10.2001 DP kehtestati suurema maa-ala suhtes, mis võimaldas erinevate huvide

arvestamist ja piirkonna kui terviku väljaarendamist. Halduskohus ei arvestanud PlanS § 74 lg-

ga 1, mille kohaselt on ÜP eesmärk kogu linna või selle osa ruumilise arengu põhimõtete ja

suundumuste määratlemine. ÜP-ga hõlmatakse suurem ala ja arvestatakse suurema hulga

isikute huvidega. DP hõlmab väiksemat ala ja seetõttu on selle kehtestamisel põhjendatud

lähtuda ÜP-st. Kaebaja soovib kehtiva DP muutmist viisil, mis on kehtiva ÜP-ga kooskõlas.

See, kas kolmandatel isikutel on subjektiivne õigus DP kehtima jätmiseks, ei ole käesoleva asja

lahendamisel määrav.

Halduskohus ei arvestanud, et aastatel 2016–2018 nõustus vastustaja mitme kaebaja kinnistu

läheduses paikneva kinnistu sihtotstarbe muutmisega sotsiaalmaast elamumaaks ja andis sinna

ehitusõiguse (nt Silgu tn 1, Sõõru tn 45). Sellega on vastustaja loonud ka kaebajale õigustatud

ootuse. Vastustaja ei ole välja toonud põhjendusi kaebaja erinevaks kohtlemiseks.

Kaebaja pakkus taotluses välja vaid ühe võimaliku lahenduse elamu paiknemiseks, seega on

ennatlik järeldada, et kaebaja taotletu ei sobi linnaehitusliku miljöö ja piirkonna hoonestusega.

Halduskohus jättis arvestamata tõenditega, mille järgi on kinnistu võimalik hoonestada

piirkonda sobival viisil. Kaebaja kavandatava hoone ehitisealune pind on piirkonna hoonetega

võrreldavas suuruses. Kinnistu hoonestamise tõttu tuleb eemaldada vaid väike osa kinnistul

3-18-1718

5(8)

asuvast haljastusest ning haljastuse osakaal jääb ÜP-ga ettenähtud piiridesse. Olemasoleval

kujul ei täida kinnistu üldkasutatava haljasala funktsiooni, kuid taotletava DP realiseerimisega

tekiks kvaliteetsem ja esteetilisem elukeskkond. See ei ole maitseküsimus, vaid objektiivne

asjaolu. Tallinna Linnavalitsuse 03.05.2006 määruse nr 34 „Puittaimestiku ja haljastuse

inventeerimise kord“ järgi tuleb III väärtusklassi kuuluv puistu säilitada võimaluse korral, kuid

see ei keela sellise väärtusega puude eemaldamist. Pole ka teada, milliseid konkreetseid puid

hindas Tallinna Keskkonnaamet III väärtusklassi kuuluvaks. Kaebaja on valmis alustaimestiku

säilitama. Väide, et puistu osaline likvideerimine muudaks alles jäävad puud tormituultele

vastuvõtlikumaks, on paljasõnaline. Kinnistul paikneva alajaama kaitsevöönd mõjutab hoone

asukoha valikut, kuid seda tuleks täpsemalt käsitleda DP menetluses.

Halduskohus on kaebaja õigusi ja kolmandate isikute huve valesti väärtustanud. Miljöö ja senise

keskkonna säilimine ei ole subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused. Kolmandad isikud ei

saa loota, et DP-d kunagi ei muudeta. Kaebaja omandiõiguse riive on aga intensiivne.

8. Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega.

Kaebajal ei ole õiguspärast ootust 17 aastat tagasi kehtestatud DP muutmiseks. Halduskohus ei

ole PlanS tõlgendamisel eksinud. Haabersti linnaosa ÜP kehtestamisel jäid varem kehtestatud

DP-d kehtima senisel kujul. Vastustaja ei keeldunud kaebaja taotluse rahuldamisest üksnes

põhjusel, et kinnistut hõlmaval maa-alal juba kehtib DP. Halduskohus on õigesti selgitanud, mis

vahe on ÜP-l ja DP-l ning kuidas need omavahel suhestuvad. Silgu tn 1, Sõõru tn 45 ja Silgu tn

34a kinnistutega seonduvat on selgitatud vaidlustatud korralduse seletuskirjas. Silgu tn 1 ja

Sõõru tn 45 kinnistud erinevad nii kujult kui ka suuruselt kaebaja kinnistust, seega oli võimalik

neid hoonestada selliselt, et säilib ka kompaktne kõrghaljastuse ala. Kui kaebaja sai Silgu tn 31a

kinnistu kaasomanikuks, oli sellel sotsiaalmaa sihtotstarve ja kehtis 04.10.2001 kehtestatud DP.

Seega ei saanud tal olla ootust, et talle antakse ehitusõigus kinnistule pereelamu ehitamiseks.

Käesoleva vaidluse asjaoludel oli juba enne planeerimismenetluse algatamist ilmne, et kinnistut

ei saa hoonestada kooskõlas piirkonnas väljakujunenud hoonestuslaadiga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Vastustaja tugines korralduse andmisel PlanS § 128 lg-le 2, mille järgi ei algatata DP-d

muu hulgas juhul, kui selleks on ülekaalukal avalikul huvil põhinev põhjus (p 3) või DP

elluviimisega kaasneks ebaproportsionaalne kolmanda isiku õiguste riive (p 4). Korralduses on

viidatud ka Tallinna ehitusmääruse § 12 lg-le 7, mille kohaselt võib linnavalitsus keelduda DP

koostamise algatamisest muu hulgas siis, kui kavandatav on vastuolus piirkonnas

väljakujunenud linnaehitusliku miljööga (p 1); maa-ala kohta on olemas kehtiv DP, mille

elluviimisest loobumine ei ole põhjendatud (p 2) või kavandatav on vastuolus õigusaktidega või

avalike huvide ja väärtustega (p 7).

11. Ringkonnakohus märgib, et PlanS § 128 lg-s 2 ja Tallinna ehitusmääruse § 12 lg-s 7

loetletud alused DP algatamisest keeldumiseks ei ole ammendavad ning vastustajal on otsuse

tegemisel ulatuslik kaalutlusruum. Kohtu võimalus sekkuda kohaliku omavalitsuse

kaalutlusõiguse teostamisse on piiratud tulenevalt keelust hinnata halduse kaalutlusotste

otstarbekust ja teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3). Kaalutlusotsuste

sisuline kontroll piirdub õiguse üldpõhimõtetest ja kaalutlusreeglitest kinnipidamisega (HMS

§-d 4 ja 54). Mida laiem on haldusorganile antud kaalutlusõigus, seda raskemad ja ilmselgemad

3-18-1718

6(8)

vead peavad esinema kaalutlusvigade tuvastamiseks. Haldusakti tühistamist ei too kaasa

sellised kaalutlusvead, mis kohtu hinnangul ei mõjuta lõpptulemust (Riigikohtu 15.05.2013

otsus nr 3-3-1-78-12, p 12; vrd ka Riigikohtu 11.11.2015 otsus nr 3-3-1-37-15, p 20).

12. Silgu tn 31a kinnistu on hõlmatud 04.10.2001 kehtestatud Räime tn 5 ja 6 DP-ga1, mis

hõlmab ca 12 ha suurust ja enne DP kehtestamist hoonestamata olnud maa-ala. DP-ga jagati

Räime tn 5 ja 6 kinnistud väiksemateks kruntideks (sh tekkis 42 elamukrunti). DP seletuskirja

järgi valiti ehitusõigusega maa-alad ja määrati nende suurus arvestusega, et senine haljastus, sh

väärtuslikud puudegrupid, säiliks võimalikult suures ulatuses. Kaebaja kinnistu on DP-s

määratletud üldkasutatava maa sihtotstarbega rohealana, millele hooneid ei kavandatud. Seega

on asjakohane vastustaja seisukoht, et 04.10.2001 DP nägi ette terve piirkonna ruumilise

terviklahenduse, mis arvestas muu hulgas tasakaalu suure hulga uute ehitiste püstitamise, nende

paiknemise ja senise haljastuse säilitamise vahel. DP-s ette nähtud elamud ja teed on välja

ehitatud, s.o DP on selles osas realiseeritud (vt PlanS § 6 p 11). Kaebaja ei ole välja toonud

konkreetseid planeeringualaga seotud faktilisi asjaolusid, mis oleks 2001. a-ga võrreldes

oluliselt muutunud. PlanS § 124 lg 2 järgi peab DP looma vastavale planeeringualale ruumilise

terviklahenduse. Seadusandja soovis PlanS kehtestamisel vältida ainult ühte krunti hõlmavate

DP-de koostamist, sest vaadeldes vaid ühte krunti korraga, ei ole terviklahenduse loomine maa-

alale tervikuna võimalik (vt Riigikogu XII koosseisu SE 571 seletuskiri, lk 155).

Ringkonnakohus nõustub eelnevat arvestades halduskohtuga, et olukorras, kus faktilised

asjaolud ei ole oluliselt muutunud, peab mitmeid kinnistuid hõlmava ja juba ellu viidud DP

muutmiseks üksnes ühe kinnistu osas esinema väga kaalukas põhjus, mida käesolevas asjas ei

esine. Kaebaja sai Silgu tn 31a kinnistu omanikuks 21.10.2016. Ta pidi kinnistu omandamisel

04.10.2001 kehtestatud ja juba ellu viidud DP-ga arvestama. Seetõttu ei saa kaebajal olla

õigustatud ootust, et Tallinna linn muudab uue DP kehtestamise kaudu kaebaja kinnistu

sihtotstarvet ja määrab sellele ehitusõiguse.

13. Kaebajale ei tekita õiguspärast ootust ka asjaolu, et PlanS § 124 lg 2 teise lause järgi on DP

lähiaastate ehitustegevuse alus. Viidatud sättes väljendub eeskätt seadusandja arusaam, et

ehitusõigust ei peaks saama realiseerida aegunud DP alusel. PlanS § 140 lg 1 p 1 kohaselt võib

DP või selle osa kehtetuks tunnistada, kui DP kehtestamisest on möödunud vähemalt viis aastat

ja DP-d ei ole asutud ellu viima. PlanS § 124 lg-st 2 ja § 140 lg 1 p-st 1 tuleneb huvitatud isikule

õigustatud ootus, et tal on vähemalt viie aasta jooksul pärast DP kehtestamist mõistlik võimalus

selles ettenähtu realiseerida (vrd Riigikohtu 08.05.2014 otsus nr 3-3-1-9-14, p-d 20 ja 21) ning

viie aasta möödumisel saab kohalik omavalitsus kaaluda, kas realiseerimata DP on endiselt aja-

ja asjakohane või mitte. 04.10.2001 DP-s ettenähtud ehitusõigus on juba realiseeritud, seega ei

ole PlanS § 140 lg 1 p 1 praeguses asjas kohaldatav. Kaebaja viidatud PlanS § 92 lg 1 paneb

kohalikule omavalitsusele kohustuse vaadata ÜP iga viie aasta tagant üle. DP-ga seoses ei ole

PlanS-s sellist tähtaegset kohustust kehtestatud.

14. Kaebaja esitatud fotodelt (tl 56–58) on näha, et Silgu tn 31a kinnistu ei ole heas korras,

kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust väita, et kinnistu ei täida enam DP-s nimetatud

ülesannet (üldkasutatava maa sihtotstarbega roheala). Kuigi eraomandis oleva kinnistu faktiline

avalik kasutamine (nt sinna mänguväljaku rajamine, nagu piirkonna arendajal oli plaanis) sõltub

omaniku soovidest, on Silgu tn 31a kinnistu kõrghaljastatud ja täidab sellisena jätkuvalt

rohealale iseloomulikku ökoloogilist funktsiooni. Mis puudutab kaebaja väidet kinnistu

viletsast heakorrast, siis Tallinna Linnavolikogu 22.06.2006 määruse nr 45 „Tallinna linna

1 Kehtestatud planeeringud, seletuskirjad jms materjalid on leitavad Tallinna planeeringute registrist, vt

https://tpr.tallinn.ee/DetailPlanning/Details/DP002570

3-18-1718

7(8)

heakorra eeskiri“ § 5 lg 1 järgi on kinnistu korras hoidmise kohustus selle omanikul sõltumata

kinnistu sihtotstarbest. Kinnistu korrastamiseks ei ole vaja kehtivat DP-d muuta.

15. Kuigi 20.04.2017 kehtestatud Haabersti linnaosa ÜP2 järgi jääb Silgu tn 31a kinnistu

pereelamute alale, kehtivad varasemad DP-d kui haldusaktid edasi senisel kujul (ÜP seletuskirja

lk 79; vt ka ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 2). Teisisõnu

kehtestatakse DP tähtajatuna, see kehtib ka siis, kui ehitis on valmis. Seega ei tulene kaebajale

kõnealusest ÜP-st subjektiivset õigust nõuda uue DP kehtestamise kaudu Silgu tn 31a kinnistu

sihtotstarbe muutmist selliselt, et sinna saaks ette näha ehitusõiguse. Seetõttu ei ole

asjassepuutuv ka kaebaja apellatsioonkaebuses toodud arutelu selle üle, kuidas DP ja ÜP

üldiselt omavahel suhestuvad. Lisaks tuleb märkida, et kuigi Silgu tn 31a kinnistu jääb ÜP järgi

pereelamute alale, on ÜP seletuskirjas (lk 9) märgitud, et uute DP-de koostamisel kaalutakse

rohealaks määratud aladele üksikute pereelamute rajamise võimalust kohtades, kus puudub

väärtuslik kõrghaljastus. Vaidlustatud korralduses on tuvastatud, et kaebaja kinnistul asub

kõrghaljastus, mida Tallinna Keskkonnaamet on oma korduvates hinnangutes pidanud

väärtuslikuks ja säilitamist väärivaks. Seega ei ole kindel, et kehtiv ÜP üldse toetab kaebaja

kinnistule ehitusõiguse andmist.

16. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebajat ebavõrdselt koheldud põhjusel, et vastustaja on

hiljuti andnud elamumaa sihtotstarbe ja ehitusõiguse läheduses asuvatele Silgu tn 1 ja Sõõru tn

45 kinnistutele. Vastustaja on vaidlustatud korralduse seletuskirjas (lk 11–12) välja toonud, et

nimetatud kinnistud erinevad kujult ja suuruselt kaebaja kinnistust ning seetõttu oli võimalik

neid kinnistuid hoonestada nii, et arvestatakse piirkonnale iseloomulikku hoonestuslaadi. Silgu

tn 1 ja Sõõru tn 45 kinnistul ei asunud ka kompaktset, väärtuslikku kõrghaljastust, nagu kaebaja

kinnistul. Seega ei ole kaebaja Silgu tn 1 ja Sõõru tn 45 kinnistute omanikega sarnases

olukorras. Kaebaja ei ole võrreldav ka Silgu tn 34a kinnistu omanikuga, sest nimetatud

kinnistule nähti ehitusõigus ette juba 04.10.2001 DP-ga ning seegi kinnistu on kaebaja omast

oluliselt suurem.

17. Vaidlustatud korralduses ja selle seletuskirjas on piisavalt ja asjakohaselt põhjendatud,

miks kaebaja kavandatu oleks vastuolus kõnealuses piirkonnas väljakujunenud linnaehituslike

põhimõtetega. Vastustaja on arvesse võtnud Silgu tn 31a kinnistu kuju ja suurust, sellel asuvat

ja säilitamist väärivat kõrghaljastust, kinnistul paiknevat alajaama koos selle kaitsevööndiga,

naaberkinnistute hoonete paiknemist teineteise ja tänava suhtes ning näidanud, miks kaebaja

soovitud elamu püstitamine viisil, mis arvestaks piirkonna planeerimispõhimõtete ja

väljakujunenud keskkonnaga, ei ole tõenäoliselt võimalik. Kaebaja väidab, et DP algatamise

taotluses väljapakutu on vaid üks võimalik variant, kuid ta ei ole ka kohtumenetluses

põhistanud, et vastustaja poolt nimetatud ja ringkonnakohtu hinnangul asjakohaseid kriteeriume

arvestades oleks kõnealusesse piirkonda hoonestuslaadilt sobiva elamu püstitamine siiski

võimalik. Küsimus ei ole üksnes selles, kas kaebaja kavandatud elamu ehitisealune pind oleks

piirkonna teiste elamutega võrreldavas suuruses. Hoonestuslaad on piirkonna hoonestusele

iseloomulike tunnuste kogum, mis hõlmab ka hoone paiknemist krundil ning naaberkruntide

ehitiste ja kinnistuga piirneva tänava suhtes (vt PlanS § 6 p 4). Kohalikul omavalitsusel on

piirkonnale iseloomuliku ja sobiva hoonestuslaadi määratlemisel ulatuslik kaalutlusruum ja

ringkonnakohtule ei nähtu, et vastustaja seisukoht oleks selles osas ilmselgelt meelevaldne.

18. Tallinna Keskkonnaamet on toetanud Silgu tn 31a kinnistu kõrghaljastuse säilitamist

senises mahus. Puudub vaidlus, et kinnistule elamu ehitamise korral tuleks osa kinnistul

kasvavatest puudest eemaldada. Tallinna Keskkonnaameti spetsialist andis paikvaatluse põhjal

hinnangu, et Silgu tn 31a kinnistul asuvad puud kuuluvad vähemalt III väärtusklassi.

2 https://tpr.tallinn.ee/GeneralPlanning/Details/YP000020

3-18-1718

8(8)

Puittaimede hindamist reguleeriva Tallinna Linnavalitsuse 03.05.2006 määruse nr 34 § 7 lg 2 p

3 järgi tähistab III väärtusklass olulist puud, s.o dekoratiivset või pikaealist ning väheste

mehhaaniliste vigastuste, haiguste või kahjuritetunnustega, kuid veel elujõulist (juurdekasvu

omavat) puud; puud, mis on osa ökoloogiliselt efektiivsest haljastusega kohast. Nimetatud puud

tuleb võimalusel säilitada. On tõsi, et vastustaja ei ole vormistanud kaebaja kinnistul läbiviidud

paikvaatluse tulemust määruse nr 34 3. peatükis ettenähtud korras (või vähemalt ei ole seda

dokumenti kohtule esitanud), kuid see ei anna alust jätta Tallinna Keskkonnaameti hinnangut

täiesti tähelepanuta. Arvestades määruse nr 34 § 7 lg-s 2 kehtestatud puude väärtusklasse, on

usutav, et eriteadmistega isik suudab kohapealse vaatluse põhjal hinnata vähemalt puu liiki

(millest saab tuletada sellele liigile iseloomulikud tunnused) ja ligikaudselt ka selle seisukorda.

Kaebaja ei ole tõendanud ega isegi mitte põhistanud, et Tallinna Keskkonnaameti hinnang on

ekslik ega vasta kinnistul asuvate puude tegelikule olukorrale. Ringkonnakohus peab

loogiliseks ka Tallinna Keskkonnaameti seisukohta, et kui aastaid koos kasvanud puude grupist

osa puid eemaldada, on alles jäänud ja hõredamalt paiknevad puud tormituultele

vastuvõtlikumad. Puistu täieliku säilitamise argument eraldi võetuna ei oleks piisav, et keelduda

kaebaja taotluse alusel DP algatamisest, kuid eesmärk säilitada kinnistu kõrghaljastus

võimalikult suures mahus on ringkonnakohtu hinnangul asjakohane argument ning vastustaja

võis sellega kaalumisel arvestada.

19. Vastustajale ei saa ette heita, et ta kuulas haldusmenetluses ära kaebaja naaberkinnistute

omanikud ja arvestas vaidlustatud korralduse kehtestamisel nende sooviga, et Silgu tn 31a

kinnistul säiliks haljasala (vt naabrite arvamused, tl 80–82). Vastustajal tuli kaebaja taotluse

lahendamisel tasakaalustada kõigi puudutatud isikute ja avalikke huve. Vastustaja on

mõistlikult ja asjakohaselt põhjendanud, miks kolmandate isikute ja avalikud huvid on kaebaja

omadest kaalukamad.

20. Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

21. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus

tehakse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. HKMS § 109 lg-st 1

tulenevalt on menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks menetluskulude

nimekirja ja kuludokumentide esitamine. Kuna vastustaja ei ole kuludokumente esitanud,

jäävad ka tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)