2-18-15061/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. september 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-15061

Tsiviilasi

Rävala Õigusbüroo OÜ hagi A.A. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Apellatsioonkaebuse osas 816 eurot 21 senti

Vastuapellatsioonkaebuse osas 452 eurot 72 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. mai 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. apellatsioonkaebus

Rävala Õigusbüroo OÜ vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant/vastuapellatsioonis vastustaja (kostja): A.A.

(isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras

advokaat Marit Seesma

Vastustaja/vastuapellant (hageja): Rävala Õigusbüroo OÜ

(registrikood 14042462), esindaja Alar Liivamägi

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 2. mai 2019 otsus muutmata.

2. Jätta A.A. apellatsioonkaebus ja Rävala Õigusbüroo OÜ vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte kanda.

4. Vabastada A.A. ringkonnakohtu menetluskulude (riigilõiv ja riigi õigusabi tasu ja kulud)

tasumise kohustusest riigituludesse (TsMS § 190 lg 7).

5. Võtta tõenditena asja juurde A.A. esitatud uued tõendid: Eesti Töötukassa 15. aprilli 2019

otsus, Jõgeva linna Sotsiaalmaja 12. juuli 2019 üürilepingu lõpetamise teade

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Rävala Õigusbüroo OÜ (hageja) esitas A.A. (kostja) vastu hagi võlgnevuse väljamõistmiseks.

Hageja palus mõista kostjalt välja laenulepingust tulenev põhivõlg 1090 eurot 22 senti,

sissenõudmiskulu 45 eurot, intress 169 eurot 17 senti, hagi esitamisel sissenõutavaks muutunud

viivis 197 eurot 48 senti, edasiulatuv viivis põhivõlalt alates hagi esitamisest kuni põhivõla

tasumiseni määras 46,8% aastas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja nõude aluseks on Express Credit AS-i ja kostja vahel 18. oktoobril 2016 sõlmitud

laenuleping, mille alusel sai kostja laenu summas 1500 eurot kaheaastase tähtajaga

intressimääraga 46,8% aastas. Samal päeval maksti kostjale laenusumma välja. Sõlmitud

annuiteetgraafiku alusel oli kostjal igakuine tagasimaksekohustus 97 eurot 38 senti. Kostja tasus

vastavalt graafikule tagasimakseid kuni 19. juuli 2017 makseni. Pärast seda ei ole kostja

tagasimakseid teinud.

16. jaanuaril 2018 loovutas laenuandja laenulepingust tuleneva nõude hagejale. Kostjale saadeti

selle kohta teade 16. jaanuaril 2018 (tl 18). Kostjal on tasumata laenu põhiosa võlgnevus 1090

eurot 22 senti (saadud laenust 1500 eurot on tasutud üheksa maksega 409 eurot 78 senti).

Intressivõlgnevust on hageja arvutanud 169 eurot 17 senti kuni laenulepingu ülesütlemiseni 30.

novembril 2017.

Hageja nõuab lepingu üldtingimuste p 9.7 järgi sissenõudmiskulude hüvitamist viie kirja eest

kokku 45 eurot (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 1, lg 2 p 3). Viivise arvutas hageja esmalt

iga graafikujärgse tasumata makse maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni laenulepingu

ülesütlemiseni 30. novembril 2017 ja sealt edasi kogu tagastamata laenu põhiosalt 1090 eurolt

22 sendilt kuni hagi esitamiseni lepingujärgses määras 46,8% aastas. Hageja taotletud

viivisenõuet õigustab VÕS § 113 lg 1ja § 415 lg 1. Lepinguga ettenähtud intressimäär 46,8%

on põhjendatud ja õiglane ja hageja nõuab intressiga võrdses määras ka viivise maksmist.

Hageja vaidleb vastu kostja seisukohale, et kostjale laenu andes on rikutud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Kuna kostja taotles laenu investeerimiseks oma ettevõttesse, ei ole

tegemist tarbijakrediidilepinguga. Sellele vaatamata täitis laenuandja piisava põhjalikkusega

vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Kostja esitatud andmete järgi oli

tal iga kuu 430 eurot vaba raha, mille arvel oma kohustusi täita, mistõttu maksegraafikus kokku

lepitud igakuine makse 97 eurot 38 senti oli kostjale jõukohane. Laenu andmisel kontrolliti, et

kostjal ei olnud lõpetamata maksehäireid. Kostjalt nõuti kontoväljavõtet, mis näitas, et laenu

võtmisele eelnenud perioodil oli kostja sissetulek keskmiselt 1169 eurot 85 senti kuus, sh palk,

pension ja sotsiaaltoetus. Konto ei olnud arestitud kohtutäiturite poolt ega kohtutäituritele ka

makseid tehtud. Kostja oli teinud makse investeerimiskontole, st kostja suutis oma sissetulekust

säästa ja investeerida. Kõik kogutud andmed iseloomustasid kostjat kui krediidikõlbulikku

isikut.

Hageja vaidleb vastu kostja väitele, et laenuandja pidanuks aru saama, et kostja on

hasartmängusõltlane. Kostja tegelik sissetulek kontoväljavõtte järgi oli ligi 2,5 korda suurem

kui tema avaldatud kulud. Laenusaamisele järgneva üheksa kuu jooksul täitis kostja oma

kohustusi.

2. Kostja palus jätta hagi osaliselt rahuldamata ja vähendada põhiosa võlgnevuse summat 623

euro 58 sendini ning viiviste summat 29 euro 58 sendini. Kostja palub jätta rahuldamata hagi

intressi ja sissenõudekulude osas.

Kostja leiab, et Express Credit AS ei järginud kostjaga laenulepingut sõlmides vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Leping sõlmiti internetis, laenulepingule allakirjutanud isikut ei

tuvastatud, samuti ei kontrollitud kostja varasemaid finantskohustusi ega maksevõimelisust.

VÕS § 4034 lg 7 alusel tuleks kostjal vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu

hageja poolt tasuda intressi VÕS § 94 sätestatud määras, muid tasusid tasuma ei pea. VÕS § 94

lg 1 sätestatud intressimäär oli laenuvõtmise ajal 0%, seega kostjal intressi maksta ei tule. Kuna

kostja on tasunud üheksa maksega 876 eurot 42 senti, on kostja võlg hagejale 623 eurot

58 senti. Kostja ei nõustu viivisearvestusega. VÕS § 415 lg 1 järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS

§ 113 lg-s 1 sätestatud määrast suuremat viivist. Kostja leiab, et tema puhul on viivis VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, s.o 8% aastas, kokku 29 eurot 58 senti.

Kostja leiab, et tegemist oli tarbijakrediidilepinguga. Kostja kontoväljavõtetest pidi hageja

nägema, et kostja on hasartmängusõltlane ja ei ole seega krediidivõimeline.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1431 eurot 59 senti

(s.o 1090 eurot 22 senti põhivõlg, 169 eurot 17 senti intress, sissenõudmiskulu 45 eurot, viivis

põhivõlalt 2. mai 2019 seisuga 127 eurot 20 senti). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks

alates 3. maist 2019 välja viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni

põhivõla täitmiseni. Maakohus jättis hagiavalduselt tasutud riigilõivu 80% ulatuses kostja

kanda ja 20% ulatuses hageja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 200 eurot

menetluskulude katteks ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Muud poolte menetluskulud jättis kohus poolte endi

kanda.

Kohus leidis, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. Kostja on esitanud laenutaotluse

kodanikuna, esitledes end vabakutselise ajakirjanikuna. Ajakirjaniku kutsetegevuse hulka ei

kuulu üldjuhul laenuandmine ja -võtmine. Seetõttu ei saa sõlmitud lepingut lugeda majandus-

või kutsetegevuses sõlmitud lepinguks VÕS § 44 tähenduses. Asjaolu, et laenutaotleja on laenu

kasutamise eesmärgina näidanud soovi seda laenu investeerida oma ettevõttesse, ei muuda

laenu olemust.

Kohus leidis, et leping oli heade kommetega kooskõlas. Kostjale antud krediidi kulukuse määr

58,27% ei ületa kolmekordset tarbimislaenude kulukuse määra (3×19,49%=58,47%), mistõttu

puudub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p 2 nimetatud tehingu tühisuse eeldus.

Kostja ei ole laenu taotlenud erakorralisest olukorrast, sõltuvussuhtest ega kogenematusest

tulenevalt. Kostja on kogemustega tegutseja nii laenu taotlemisel kui sellega ümberkäimisel:

kasutab erinevaid kontosid erinevates krediidiasutustes, investeerib, teeb panuseid börsil, sh

edukalt. Kostjalt nõuti krediidivõimekuse kontrollimiseks pangakonto väljavõtte esitamist.

Kostja on esitanud SEB Panga konto väljavõtte perioodil 1. mai 2016-16. oktoober 2016 (II kd,

tl 14-27). Sellelt nähtub, et kostja igakuine sissetulek on püsivalt olnud oluliselt suurem kui

tema igakuised elamiskulud. Kostja on tema käsutuses olnud vaba raha kasutanud vabalt omal

äranägemisel. Asjaolu, et lepingu sõlmimisel ei toimunud n-ö näost näkku isikutuvastamist, ei

anna alust lugeda sõlmitud lepingut tühiseks.

Kohus leidis, et laenuandja järgis kostjale laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Hageja on välja toonud, et laenusumma väljastamise hetkel ei olnud kostjal kehtivaid

maksehäireid. Seda kinnitab väljavõte krediidiregistrist (II kd, tl 12), millest mh nähtub, et

viimane maksehäire on lõpetatud augustis 2016. Sama kinnitas kostja ise. Kostja

kontoväljavõttelt nähtub, et kostja on augustis 2016 teinud ise makse eelmisele laenuandjale

laenu lõplikuks tasumiseks, st mitte täitemenetluse kaudu (II kd, tl 22). Express Credit AS-le

laenutaotlust esitades märkis kostja oma igakuiseks netosissetulekuks 800 eurot ja kulutusteks

450 eurot. Kostja kinnitas, et tal puuduvad finantskohustused ja ülalpeetavad. Kohtule esitatud

tõenditest ilmneb, et nii tegelikkuses ka oli. Kostjalt nõuti kontoväljavõtte esitamist, et tema

poolt esitatud andmeid kontrollida ning väljavõte kinnitas kostja andmeid sissetulekute ja

kohustuste kohta. Laenu taotlemisele eelnenud perioodil (1. mai -15. oktoober 2016), oli kostja

netosissetulek keskmiselt 1169 eurot 85 senti, sh laekunud palk 2016. a oktoobris (septembrikuu

eest) 504 eurot, millele lisandus pension summas 318 eurot 72 senti ja sotsiaaltoetus 53 eurot

70 senti. Lisaks nähtub kontoväljavõttest, et kohtutäiturid ei olnud kontot arestinud ning kontolt

polnud tehtud makseid täituritele. Kostja tegi makseid investeerimiskontole, millest laenuandja

tegi järelduse, et kostja suudab oma sissetulekust säästa ja investeerida. Kostja poolt

laenuandjale edastatud andmete põhjal oli kostja krediidivõimeline. See, et kostja tegi laenu

saamise järgselt üheksa makset maksegraafiku alusel, kinnitab laenuandja järeldust, et kostja

oli laenu saamise ajal krediidivõimeline.

Kostja kontoväljavõtte põhjal puudus alus järeldada, et kostja on hasartmängusõltlane. Kostja

on teinud peamiselt väga väikesi panuseid loteriis ja õnnemängus ning nende sagedus ei

võimalda teha järeldust, et tegemist on kontrolli alt väljunud või sõltlasliku tegevusega.

Kostja on 1500-eurosest laenusummast tagasi maksnud 409 eurot 78 senti. Seetõttu mõistis

maakohus kostjalt välja põhivõlana 1090 eurot 22 senti. Kuna laenuleping ei ole tühine ja

rikutud ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei kohaldanud maakohus kostja taotletud

intressi. Hageja on arvutanud intressisumma lepingujärgse määra (46,8%) järgi, lepingu

ülesütlemise ajani summas 169 eurot 17 senti ja kohus luges selle põhjendatuks.

Kohus kontrollis hageja viivisenõude põhjendatust ning leidis, et kostja viivisenõue on

põhjendatud üksnes osaliselt. Hageja nõuab kostjalt viivist lepingujärgses määras. Kostja

hinnangul on põhjendatud üksnes seadusjärgne viivisemäär. Laenuandja ja kostja vahel

sõlmitud laenulepingus on sätestatud, et viivise määr on 0,13% iga laenu tagastamisega

viivitatud päeva eest. Viivise aastamäär on 46,8% (ehk võrdne intressimääraga). Lepingu

üldtingimuste p-des 9.3, 9.4 lepiti kokku, et viivise määraks on lepingus kokkulepitud

intressimäär. Viivisemäära kokkulepe tüüptingimusena sellises määras on kostjat kui tarbijat

ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel tühine ning seega on hagejal

õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses, s.o 8% aastas. Kohus arvestas, et

2. mai 2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras on kokku 127 eurot

20 senti.

Hageja saatis kostjale tasulisi meeldetuletuskirju (tl 14, 17), lepingu ülesütlemise hoiatuse (tl

16), ülesütlemisteate (tl 17) ja teate nõude loovutamise kohta (tl 18). Sissenõudmiskulusid on

hageja õigustatud nõudma laenulepingu üldtingimuste p 9.7 alusel ja VÕS § 1132 lg 1, lg 2 p 3

määras, seega kuni summas 50 eurot. Hageja sissenõudmiskulude nõue 45 eurot on seega

põhjendatud.

Kohus määras kindlaks kostjale osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud summas 618 eurot ning

mõistis sellest 50% välja kostjalt riigituludesse. Kostja kontoväljavõte LHV Pangas perioodi

7. märts 2018-7. märts 2019 kohta näitavad, et kostja arvele toimub laekumisi, tal on võimalik

säästa ja teha olulistes summades kulutusi nt hobitegevusele. Seega tuleb kostjal temale antud

riigi õigusabi tasu ja kulud kanda umbes sellises ulatuses, nagu kohus prognoosis neid riigi

õigusabi määramisel, s.o summas 309 eurot ehk 50% temale osutatud riigi õigusabi tasust ja

kuludest.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsus tühistada, v.a menetluskulude jaotuse resolutsiooni p-de 3 ja 4 osas. Kostja palub teha uus

otsus, millega jätta hagi osaliselt rahuldamata ja vähendada põhivõlga 623 euro 58 sendini ning

viiviste summat 29 euro 58 sendini. Kostja palub jätta rahuldamata hageja intressi ja

sissenõudmiskulude nõuded. Alternatiivselt palub kostja saata asi maakohtule uueks

arutamiseks. Menetluskulud apellatsiooniastmes palub kostja jätta hageja kanda.

Ekslik on maakohtu järeldus, et hageja on järginud kostjale laenu andes vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Express Credit AS oleks pidanud aru saama, et kostja ei ole

krediidivõimeline, st võimetu krediidilepingus kokkulepitud tingimustel laenu tagasi maksma.

Kuigi laenuandja nõudis kostjalt tema pangakonto väljavõtet, ei ole hageja pangakonto

väljavõtteid analüüsinud. Pangakonto väljavõtte kohaselt koosnes kostja sissetulek peamiselt

töövõimetuspensionist ning sotsiaaltoetusest. Kostja on vaid kahel korral kandnud endale

töötasu augustis ja septembris 2016. Seega kuu keskmine sissetulek oli 372 eurot 42 senti, mitte

1169 eurot 85 senti. Kahtlust oleks võinud äratada asjaolu, et laenutaotleja sissetulek suurenes

just enne laenu taotlemist. Samuti on kostja pangakontole tehtud väljavõtte perioodil annetusi

summas 1223 eurot selgitusega „A.A. toetamine“, mis oleks samuti pidanud tekitama kahtluse

kostja krediidivõimelisuses, seda enam, et annetusi oli teinud vähemalt 29 inimest. Samuti ei

saa nõustuda kohtu seisukohaga, et kostja pangakonto väljavõtte põhjal ei ole alust järeldada

kostja hasartmängusõltuvust. Pangakonto väljavõttest nähtub selgelt, et kostja on teinud nii

Olympic Casino Eesti AS-le kui ka Eesti Loto AS-ile praktiliselt ülepäeviti kandeid, mistõttu

puudub alus väita, et tegemist ei ole hasartmängusõltlasega. Kostja sotsiaalne aktiivsus ning

mõtlemisvõime ei saa olla mängusõltuvust välistavateks asjaoludeks.

Ebaõige on, et kostjal puudusid laenuvõtmise ajal muud finantskohustused. Kostja võttis 10.

septembril 2016 Creditstar Estonia AS laenu 500 eurot 360 päevaks. Kuivõrd krediidiasutused

ei hinnanud kostja krediidivõimet, oli kostja olukorras, kus püüdis uute laenude arvelt tasuda

varasemaid laene.

Kostjale jääb arusaamatuks, miks leidis kohus, et VÕS § 415 lg 2 ei kohaldu. Kuivõrd kostjal

ei tulnud tasuda intressi, on kostja tasunud põhivõlast 876 eurot 42 senti, mistõttu võlgneb kostja

hagejale veel ainult 623 eurot 58 senti.

Samuti leiab kostja, et viivise arvutamisel tuleb lähtuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määrast (VÕS § 415 lg 1).

Kostja ei nõustu, et peab tasuma riigi õigusabi kulude eest 309 eurot. Kostja on töövõimetu ja

sügava puudega. Sissetulekuks on vaid töövõimetoetus 427 eurot 49 senti ja sotsiaaltoetus

53 eurot 70 senti kuus, mistõttu puuduvad kostjal võimalused osutatud riigi õigusabi eest tasuda.

Kostjale jääb arusaamatuks, millises menetluse faasis on selgunud, et kostjale kuulub veel LHV

pangas kaks kontot, mis näitavad, et perioodil 7. märtsist 2018 – 7. märtsini 2019 on kostjale

märkimisväärsetes summades laekumisi. Käesoleva asja raames ei ole arutatud apellandi LHV

pangakontodel olevaid summasid, mistõttu on rikutud menetlusõiguse normi.

5. Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Hagi rahuldatud osas on kohus asja õigesti lahendanud ja otsust põhjalikult selgitanud.

Tulenevalt sellest, et tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, ei olnud laenuandjal kohustust

täita tarbijakrediidilepingu puhul nõutud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid

kohustusi, kuid sellest hoolimata menetles laenuandja laenutaotlust analoogselt tarbijakrediidi

puhul ettenähtuga ja täitis tarbijakrediidile ettenähtud tingimusi selleks kohustust omamata.

Kostja pidamiseks hasartmängusõltlaseks ei ole mingit alust, laenutaotluses kostja kinnitas, et

ei mängi hasartmänge üldse. Loto mängimine iseenesest ei tähenda sõltuvust. Kostja ei

kasutanud laenu hasartmängudeks, vaid investeerimiseks.

6. Hageja (vastuapellant) esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palub

maakohtu otsus tühistada osas, millega jäeti hageja viivisenõue osaliselt rahuldamata ja teha

uus otsus, millega rahuldada hageja viivisenõue täielikult. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

Laenutaotluse viimasel real on kostja deklareerinud laenu kasutamise eesmärgina

investeerimise ja oma ettevõttele OÜ Sajandi Lugu lisaraha paigutamise. Ka istungil selgitas

kostja, et tegeles aktsiate kauplemisega ning lisaks sellel soovis kostja oma tootesse

investeerida. Investeerimine ja oma äriühingusse lisaraha paigutamine on tegutsemine ärilisel

ja seega mitte tarbimise eesmärgil. Seega sõlmis kostja laenulepingu mitte tarbijana ning hagi

aluseks olevale laenulepingule ei kohaldu tarbijakrediidilepingu ega muud tarbijat puudutavad

sätted. Sellest tulenevalt on ebaõige kohtu seisukoht, et laenulepingu laenuintressiga võrdses

määras viivisekokkulepe on tühine tarbija ebamõistliku kahjustamise tõttu. Kohus oleks

pidanud hagi täies ulatuses rahuldama.

7. Kostja (vastuapellatsioonis vastustaja) vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu.

Kostja kutsetegevuseks on raamatute kirjastamine, mida ta teostab äriühingu OÜ Sajandi Lugu

kaudu. Laenutaotluses on kostja deklareerinud laenu kasutamise eesmärki investeerimise ja

lisaraha paigutamisena. Kuivõrd laenuleping on sõlmitud kostja kutsetegevusest erinevas

valdkonnas, tuleb eitada tehingu tegemist tema majandus- ja kutsetegevuses. Kostja ja äriühing

OÜ Sajandi Lugu on kaks erinevat õigussubjekti ning ei ole samastatavad. Laenulepingu sõlmis

kostja füüsilise isikuna ning laenusummast finantseeritud investeeringu puhul oli tegu kostja

(kui füüsilise isiku) majandusliku riskiga. Kostja nõustub maakohtuga, et oli laenulepingu

sõlmimisel tarbija rollis.

8. 26. augusti 2019 menetlusdokumendis taotleb kostja enda vabastamist riigi õigusabi tasude

ja kulude tagasimaksmisest, kuna kostjal puuduvad selleks vahendid. Arvestades kostja

tervisekahjustuse iseloomu on tema töövõime viie aasta jooksul tõenäoliselt vähe muutuv.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks

puudub alus. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna

ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja nõustub maakohtu otsuse

põhjendustega, ei pea ringkonnakohus oma otsust põhjendama (TsMS § 654 lg 6).

10. Maakohus on asjas tuvastanud, et Express Credit AS sõlmis kostjaga 18. oktoobril 2016

laenulepingu, mille alusel sai kostja enda kasutusse laenuna 1500 eurot. Laenulepingu

sõlmimise aluseks oli kostja taotlus. 30. novembri 2017 teatega ütles laenuandja lepingu üles

kostja poolse lepingu rikkumise tõttu. 16. jaanuaril 2018 loovutas Express Credit AS nõude

kostja vastu hagejale. Nimetatud asjaolude osas pooled ringkonnakohtus ei vaidle.

Asjas on esitatud apellatsioonkaebus, millega maakohtu otsust on vaidlustatud kostjalt

põhivõla 623,58 eurot ja viivise 29,58 eurot väljamõistmist ületavas osas. Kostja leiab oma

kaebuses, et tema suhtes on laenu andmisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tema

suhtes kohaldub VÕS § 415 lg 2 sätestatu, ta ei nõustu tasuma sissenõudekulusid ja intressi ning

hüvitama talle osutatud riigi õigusabi tasu ja kulusid 50% ulatuses. Hageja taotleb

vastuapellatsioonkaebuses viivise väljamõistmist suuremas ulatuses ning leiab, et kostja suhtes

ei ole põhjendatud kohaldada tarbija õigusi reguleerivaid sätteid, mistõttu on maakohtu

seisukoht tüüptingimuse tühisuse ja viivise väljamõistmise ulatuse osas ebaõige.

Ringkonnakohus poolte etteheidetega maakohtu otsusele ei nõustu ja märgib vastuseks

apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebusele järgmist.

11. Maakohus on viidates VÕS § 1 lg-s 5 sätestatule asunud põhjendatult seisukohale, et

tegemist on tarbijaga sõlmitud lepinguga. Maakohus on oma seisukohta piisavas ulatuses ka

põhjendanud. Tarbija on füüsiline isik. Kui seadusest ei tulene teisiti, tuleb kahtluse korral

võtta aluseks tehingu eesmärk. Antud juhul on kostja laenu võtmisel avaldanud tehingu

eesmärgina investeerimise, oma ettevõttele lisaraha paigutuse. Nimetatu ja kostja väited

kohtuistungil selles, et ta kasutas saadud laenu aktsiatega kauplemisel ja enda tootesse

investeerimiseks, ei anna alust asuda seisukohale, et kostja sõlmis tehingu kutse- või

majandustegevuses. Investeerimisega võib tegeleda ka tarbija. VÕS-i seletuskirja kohaselt

tuleb tarbijaks lugeda ka need füüsilised isikud, kelle tehtud tehing on väiksemas osas seotud

ka iseseisva majandus-või kutsetegevusega. Arvestada tuleb seejuures ka sellega, et

laenulepingu kohaselt on laen väljastatud tarbimislaenuna, st tegemist on tarbijatele

tavapäraselt pakutava teenusega. Maakohus on kooskõlas Riigikohtu praktikaga VÕS § 42

lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnanud lepingu üldtingimuste p 9.4 kui tüüptingimuse kehtivust

viivise kokkuleppe osas (46,8 % aastas) ja asunud põhjendatult seisukohale, et tegemist on

tarbijaga sõlmitud viivise kokkuleppega, mis on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav.

Seetõttu oli maakohus õigustatud vähendama viivise määra seaduses sätestatud viivise

määrani VÕS § 113 lg 1 teise aluse järgi. Hageja ei ole vastuapellatsioonkaebuses

vaidlustanud maakohtu arvestuste matemaatilist õigsust, mistõttu tuleb hageja taotlus mõista

kostjalt välja viivis hageja taotletud ulatuses jätta rahuldamata ja maakohtu otsus selles osas

muutmata.

12. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et laenu andmisel on laenuandja rikkunud VÕS §-

s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohtu otsus on selles osas

täielikult põhjendatud ja ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Kostja poolt

laenuandjale esitatud andmete põhjal oli kostja krediidivõimeline. Apellatsioonkaebuse

vastupidised väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Kui kostja ise laenu

taotlemisel kehtivaid finantskohustusi ei avaldanud (sellisele küsimusele oli kostja

kohustatud taotluse esitamisel vastama), on kostja avaldanud selles osas ebaõigeid andmeid,

mille eest ei saa panna vastutust laenuandjale. VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi oli kostjal

kohustus esitada laenu taotlemisel laenuandjale tõeseid andmeid ja laenuandja võis sellest

lähtuda.

13. Kostja avaldab kaebuses arusaamatust, miks maakohus jättis asjas VÕS § 415 lg-s 2

sätestatu kohaldamata. Nimetatud säte reguleerib maksete arvestamist olukorras, kus tarbija

on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud

kohustuste täitmiseks. Ringkonnakohus selgitab, et maakohus asus põhjendatult seisukohale,

et olukorras, kus kostja teostas üheksal korral makse täpses vastavuses maksegraafikuga,

sellist olukorda ei esine. Kuna asjas ei ole tuvastatud laenuandja poolt vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumine, tuleb kostjal kooskõlas sõlmitud laenulepinguga maksta

lisaks põhivõlale ka intressi. Seetõttu ei saa ringkonnakohus rahuldada kostja taotlust

arvestada tasutud intressimaksed põhivõla katteks ja vähendada sel viisil välja mõistetava

põhivõla suurust 623,58 euroni. Maakohtu otsus on ka kostjalt väljamõistetava põhivõla ja

intressi suuruse osas õige.

14. Ringkonnakohtule jäävad arusaamatuks kostja etteheited maakohtule selles, nagu tuleks

temal kaevatava maakohtu otsuse järgi tasuda viivist suuremas summas kui 8 % aastas. Kuigi

maakohus ei lähtunud viivise väljamõistmisel kostja poolt VÕS § 415 lg-le 1 antud

tõlgendusest, on maakohus nõustunud kostja seisukohaga, et viivise määraks saab olla 8 %

aastas. Sellest lähtuvalt on maakohus teinud ka viivise arvestused, mille matemaatilist õigsust

ei ole kostja vaidlustanud. Ringkonnakohus ei saa nõustuda kostja seisukohaga, et kostja

võlgneb hagejale viivisena üksnes 29,58 eurot. Kostja ei ole asjakohast arvestuskäiku

esitanud ei apellatsioonkaebuses ega ka 18. jaanuari 2019 menetlusdokumendis, millele

kostja kaebuses viitab.

15. Kuigi kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse mh sissenõudmiskulude väljamõistmise

osas, ei nähtu apellatsioonkaebuses asjakohaseid sisulisi etteheiteid maakohtule õigusnormi

ebaõige kohaldamise osas. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning sissenõudmiskulud summas 45 eurot on põhjendatult kostjalt hageja kasuks

välja mõistetud. 16. Kostja on saanud maakohtu menetluses 20. novembri 2018 määruse

alusel riigi õigusabi tagasimaksekohustusega vastavalt asjas tehtavale lõpplahendile (I kd lk

210). Maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt määras maakohus kostjale osutatud riigi

õigusabi tasu ja kulude suuruseks 618 eurot, millest kohustas kostjat hüvitama riigile 50 %.

Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus on sellist otsustust tehes tuginenud mh kostjale

kuuluva LHV pangakonto andmetele, millist asjaolu ei ole aga maakohtu menetluses

arutatud.

Maakohus on võtnud andmed LHV pangakonto kohta asja juurde tsiviilasja nr 2-18-106497

materjalide hulgast (II kd lk 57-59). Kostja apellatsioonkaebuses andmete õigust ei vaidlusta.

Perioodil 7. märts 2018 – 7. märts 2019 on kontol olnud sissetulekuid 4543,57 euro ulatuses,

samas suurusjärgus on ka väljaminekud. Tegemist ei ole nende sissetulekutega, mida kostja on

avaldanud riigi õigusabi taotlemisel.

Ringkonnakohus selgitab, et kuigi maakohus lahendas riigi õigusabi tasu ja kulude tagasimakse

kohustuse koos põhihagiga, ei kohaldu kohtu tegevusele selles osas kõik hagimenetlust

reguleerivad sätted. Seejuures on kohtul endal õigus vajaduse korral küsida andmeid

menetlusabi saaja või tema perekonnaliikmete majandusliku seisundi või maksevõime kohta

Maksu- ja tolliametilt, krediidiasutustelt ja muudelt isikutelt või asutustelt (TsMS § 184 lg 5).

Kohtuinfosüsteemi andmetel on kostja seotud mitmete kohtuasjade menetlusega, mistõttu oli

maakohtul õigus saada vajalikke andmeid kostja kui menetlusabi saaja majandusliku seisundi

kohta ka krediidiasutuste poole pöördumata, sest need andmed olid kohtule kättesaadavad

kohtuinfosüsteemi kaudu.

TsMS § 190 lg 2 kohaselt menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma

menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui

talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Seetõttu oli maakohus õigustatud

otsustama, et kostja on võimeline tasuma talle osutatud riigi õigusabi eest 50 % ulatuses, s.o.

309 eurot. Maakohus on põhjendatult seejuures arvestanud talle teatavaks saanud täiendavat

informatsiooni kostja sissetulekute kohta perioodil 7. märts 2018 – 7. märts 2019.

Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks muuta maakohtu otsustust seoses kostja poolt 26. augustil

2019 esitatud uute tõenditega (Eesti Töötukassa 15. aprilli 2019 otsus, Jõgeva linna

Sotsiaalmaja 12. juuli 2019 üürilepingu lõpetamise teade). Kohus võtab need tõendid küll asja

juurde, sest tegemist on tõenditega, millega kostja soovib põhistada oma majanduslikku

olukorda ja seepärast tuleb nende hilist esitamist pidada lubatavaks. Samas ei nähtu töötukassa

otsusest, et kostja tervis on võrreldes varasemaga oluliselt muutunud. Senini on kostja tervislik

seisukord võimaldanud tal tegeleda erinevate intellektuaalsete tegevustega, mis on olnud talle

ka sissetulekuks. Jõgeva linna Sotsiaalmaja teatest nähtub kostjal üürivõlg 244,94 eurot, kuid

kostja ei ole põhjendanud, mis on takistanud tal õigeaegselt elukoha eest üüri jms kulusid

tasuda. Seetõttu puudub alus muuta maakohtu otsust kostjalt riigituludesse välja mõistetud riigi

õigusabi kulude ja tasu tagasimaksmise osas.

17. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse tervikuna muutmata, siis puudub alus muuta

maakohtu määratud menetluskulude jaotist.

Ringkonnakohus jätab rahuldamata nii apellatsioonkaebuse kui ka vastuapellatsioonkaebuse,

mistõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Kostjale on antud ringkonnakohtus menetlusabi 25. juuni 2019 määrusega (II kd lk 123) ja

vabastatud ta riigilõivu 175 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Ringkonnakohtu

menetluses on jätkunud ka kostjale riigi õigusabi osutamine.

Vaatamata TsMS § 190 lg-s 2 sätestatule peab ringkonnakohus võimalikuks arvestades kostja

taotlust ja väiteid tema majandusliku olukorra kohta, vabastada kostja TsMS § 190 lg 7 alusel

ringkonnakohtu menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Seejuures arvestab

ringkonnakohus ka asjaoluga, et kostjal on juba kohustus hüvitada riigile pool maakohtu

menetluses talle osutatud riigi õigusabi tasust ja kuludest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks