1-09-5307/15 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U M Ä Ä R U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 1. veebruar 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-5307 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 25. jaanuar 2010. a, Tallinn Kriminaalasi V.G süüdistuses KarS § 202 lg 1, § 222 lg 1 ja § 224 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 20. novembri 2009. a otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava kaitsja advokaat Kadi Mägi Prokurör Ringkonnaprokurör Andrei Voronin Süüdistatav V.G, ik: XXX, eluk: xxxxx xx xxx-xx, xxxxxx

xxxxxx, xxxxxxxx, xx xxxxxxx, xxxx-xxxxxxxxxxxxx,

emakeel: eesti keel, töökoht: puudub, varem kohtu poolt kriminaalkorras karistatud ühel korral Kaitsja Vandeadvokaat Kadi Mägi

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 20. novembri 2009. a otsus V.G süüditunnistamises ja karistamises

KarS § 202 lg 1, § 222 lg 1 ja § 224 lg 1 järgi tühistada ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. 2. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtumäärusest

teada või pidi teada saama. Kohtumenetluse poolel, v.a prokuratuuril ja advokaadist kaitsjal, on

2 Riigikohtusse pöördumise õigus advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 20. novembri 2009. a otsusega tunnistati V.G süüdi KarS § 202 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 kuu vangistust; KarS § 222 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta 2 kuud vangistust ning KarS § 224 lg 1 järgi, mille eest mõisteti süüdistatavale karistuseks 1

aasta 3 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ning liitkaristuseks mõisteti V.G-le 1 aasta 3 kuud vangistust, millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aeg kestusega 3 päeva. KarS § 74 lg-te 1, 3 alusel jäeti mõistetud karistus tingimuslikult kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Kohtuotsusega mõisteti süüdistatavalt M. C. kasuks välja 341 256.82 krooni, A. S. I. kasuks 126 075.48 krooni, B. S. I. kasuks 80 833.50 krooni ja A. I. kasuks 1 061 985 krooni.

2. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat K. Mägi, kes taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ning V.G õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 222 lg 1 ja § 224 lg 1 järgi. Samuti palub kaitsja tühistada otsuse väljamõistetud tsiviilhagide osas ning jätta tsiviilhagi läbi vaatamata.

2.1 Kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. KrMS § 312 p-de 1 ja 2 kohaselt peab otsus sisaldama kohtulikul uurimisel käsitletud tõendite analüüsi ja hinnangut

nende usaldusväärsuse kohta. Samuti peab kohus hindama kõiki tõendeid nende kogumis enda

siseveendumuse kohaselt. Käesoleval juhul on kohus jätnud täielikult kajastamata kaitsja poolt esitatud seisukohad süüdistuse tõendatuse, eriti tõendite lubatavuse osas. Otsus sisaldab prokuröri esitatud süüdistust, üle kuulatud tunnistajate ütlusi ning lihtsalt tõdemust, et kohus nõustub prokuröri seisukohtadega. Seejuures on kohus jätnud täielikult analüüsimata kaitsja poolt kaitsekõnes esitatud kaitseväited.

3. Tallinna Ringkonnakohus määras kriminaalasja arutamisele eelistungil KrMS § 327 lg 1 p 1 alusel.

4. Ringkonnakohtu eelistungil jäi süüdistatava kaitsja seisukohale, et maakohtu otsus on vajalikult motiveerimata, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Prokurör palus määrata kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära prokuröri ja kaitsja arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada KrMS § 328 lg 1 p 2 alusel ning saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmes asjassepuutuvas lahendis selgitanud, millistele

nõuetele peab vastama kohtuotsus isiku süüküsimuse lahendamisel (varasematest lahenditest vt RKKKo 3-1-1-100-06; 3-1-1-16-04). Väga selgesõnaliselt on kujunenud arusaama korratud otsuses nr 3-1-1-63-08, milles Riigikohus selgitab järgmist.

5.1 KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse

kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme

3 asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele

tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema

kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Seejuures asub Riigikohus ka seisukohale, et tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena.

Eelöeldu tähendab vältimatult ka seda, et juhul, kui isikut süüdistatakse mitmes erinevas kuriteos,

peab kohtuotsuse pinnalt olema jälgitav seegi, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks iga

isikule omistatud eraldiseisva kuriteo. Riigikohus toonitab, et ainult sellisel juhul on

kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt. Osundatud lahendis kordabki kriminaalkolleegium täiendavalt, et kui isikule on inkrimineeritud mitu

kuritegu, peavad erinevad kuriteod olema KrMS § 312 p-de 1 ja 3 kohaselt kohtuotsuses eraldi analüüsi esemeks.

6. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu otsus ei vasta neile nõuetele.

Õigustatult märgib kaitsja, et kohtuotsuses leiab kajastamist süüdistus (otsuse lk 2-10), seejärel

süüdistatava ja tunnistajate ütlused (otsuse lk 10-11), misjärel asub kohus seisukohale, et „süüdistatava V.G süü talle inkrimineeritavates kuritegudes on leidnud täielikult tõendamist

lisaks süü osalisele omaksvõtule tunnistajate ütlustega selle kohta, et V.G tegeles

piraatkoopiate valmistamisega, piraatkoopiatega kauplemisega, varastatud vara omandamise, hoidmise ja turustamisega“ (otsuse lk 11).

6.1 Sellele järgnevalt leiab kohus üksnes seda, et „ülaltoodud tunnistajate ütlused on

usaldusväärsed, kuna neid kinnitavad kohtuistungil avaldatud kirjalikud tõendid“, misjärel kohus üksnes loetleb 17 real kriminaalasjas kogutud tõendeid (otsuse lk 11). Pärast seda sisaldub otsuses ainult kohtu konstateering, et „V.G süü on tõendatud, õigesti kvalifitseeritud ning teda tuleb

karistada“ (samas). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei vasta see esitatavatele nõuetele, et lugeda kohtuotsus nõuetekohaselt motiveerituks.

6.2 Maakohtu otsuses on seega piirdutud üksnes tõendite loetlemisega, seostamata neid

süüdistatavale omistatava konkreetse kuriteoga. Nagu öeldud, on Riigikohtu kriminaalkolleegium

seejuures olnud kestvalt seisukohal, et tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse piisava põhistamisena ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab eeskätt

erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna

kuriteokoosseisu tunnustega (vt RKKKo 3-1-1-100-06; 3-1-1-16-04; 3-1-1-63-08). Seega leiab ringkonnakohus, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, s.o kohtuotsuses puudub põhjendus.

6.3 Maakohtu pealiskaudsust kriminaalasja menetlemisel kinnitab ka fakt, et prokurör loobus

maakohtus osaliselt süüdistusest, mis on kvalifitseeritud KarS § 224 lg 1 järgi (kd 3, tlk 69). Süüdistusest loobumine on seejuures kohtule siduv. Kummatigi on need süüdistuse osad jätkuvalt kajastatud V.G-le esitatud süüdistuses (vt otsuse lk 9) ning järelikult on kohus nendes teoosades

teinud ka süüdimõistva otsuse, kuivõrd nende väljajätmist süüdistusest kohtuotsuse resolutiivosas

ega ka motiivides ei nähtu. Samuti on ebaselge, kas ja kuidas pidanuks mõjutama kõnealune loobumine esitatud tsiviilhagi, mille maakohus on süüdistatavalt täies mahus välja mõistnud.

7. Eeltoodut ei muuda vähimalgi määral ka tõsiasi, et V.G ennast kohtuistungil (osaliselt) süüdi tunnistas. Tema kaitsja vaidles süüdistusele suures mahus vastu ning palus enda kaitsealune

4 osaliselt õigeks mõista. KrMS § 47 lg 2 kohaselt on kaitsja kohuseks kriminaalmenetluses kasutada kõiki kaitsmisvahendeidja viise, mis ei ole seadusega keelatud, et selgitada kaitsealust õigustavad,

mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud. Seega ei olnud V.G käitumine ehk

käesoleval juhul osaline süüditunnistamine kaitsjale tema ülesannete teostamisel siduv ning enda

kriminaalmenetluslikku funktsiooni on kaitsja ka teostanud, vaieldes süüdistusele vastu ning taotledes V.G õigeksmõistmist kahes esitatud süüdistuses. Sellega seostub aga veel järgnev.

7.1 Õigustatult märgib kaitsja esitatud apellatsioonkaebuses, et kohus on täielikult vaadanud mööda tema kaitseargumentidest, mida ta kohtule esitas. Kaitsja on kaitseväidetes tõstnud esile, et valitseb ebaselgus süüdistatavalt leitud plaatide ning edasiselt teostatud ekspertiiside osas, leidnud

sedagi, et ekspertiisid on ebaseaduslikud ning seetõttu kohtukõlbmatuks tõendiks, samuti vastustanud mitme teise tõendi usaldusväärsust ning lubatavust (kd 3, tlk 64-65). Mitte ühelegi neile

kaitseargumentidest kohus aga vastanud ei ole, mis on omakorda kaasa toonud selle, et kaitsja kordab apellatsioonis täies mahus neid kaitseargumente, mis ta esitas juba maakohtus.

7.2 Sellega seoses kordab ringkonnakohus kriminaalasjas nr 1-04-179 väljendatud seisukohta, et kehtiva kriminaalmenetluse koodeksi üheks kandvaks põhimõtteks on kohtumenetluse võistlevus –

süüdistus-ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone täidavad eri menetlussubjektid (KrMS § 14 lg 1). Võistlevus tähendab aga sedagi, et kohus vaeb nii süüdistuskui ka kaitsefunktsiooni kandvate isikute väiteid ning kui need on nii faktilistele kui ka õiguslikele

asjaoludele antavate hinnangute osas teineteisega diametraalses vastuolus, esitab endapoolse

põhjenduse, miks on ta otsustanud just näiteks süüdistuse poolt esitatud positsiooni kasuks. Seejuures tuleb just silmas pidada, et kohtumenetluse võistlevuse põhimõte on lahutamatult seotud ka kohtu erapooletuse nõudega. Olukorras, kus ilma täiendava argumenteerimiseta esitatakse üksnes

kriminaalasjas kogutud tõendite loetelu, satub esmase löögi alla just kohtumenetluse erapooletus ning ühtlasi ka usaldusväärsus. Võib isegi väita, et sellisel juhul on kohus vähemalt näiliselt väljunud kriminaalasja erapooletu lahendaja funktsioonist ja asunud toetama süüdistusfunktsiooni, mis on aga otseses vastuolus kohtu erapooletuse, võimude lahususe ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtetega (vt RKKKo 3-1-1-53-07, p 8.2), mis on kohtumenetluse üheks esmaseks nõudeks.

7.3 Kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et üheks oluliseks menetlusõiguslikuks põhimõtteks on muuhulgas vaidluse kõigi osapoolte ärakuulamise nõue, mis on lahutamatult seotud ka poolte võrdsuse põhimõttega. Ühest küljest tähendab see, et kohtumenetluse pooltel peab olema võimalus esitada oma seisukoht kõigis asja lahendamise seisukohalt tähtsust omavates faktilistes ja

õiguslikes küsimustes. Teisest küljest haakub see aga vältimatult kohtuotsuse motiveerimise

küsimusega. Nagu kriminaalkolleegium eelnevalt Riigikohtu asjassepuutuvale praktikale viidates

leidis, tähendab kohtuotsuse motiveerimise nõue muuhulgas seda, et kohtu seisukoha kujunemine

peab olema lugejale jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-100-06). Kriminaalkolleegiumi hinnangul tähendab kohtu siseveendumuse kujunemise jälgitavus sedagi, et lükatakse ümber vastupidisele

seisukohale viivad vastaspoole argumendid – seda vähemalt mõistlikus ning asjassepuutuvas

ulatuses; seda nõuab juba mainitud poolte võrdsuse põhimõte, mis on, nagu öeldud, üheks menetlusõiguslikuks põhiväärtuseks. Kui kohtumenetluse poole argumendid on kohatud, ilmselgelt otsitud ning ei oma kriminaalasja menetlemisel sisulist tähendust, tuleb seda selgesõnaliselt ka öelda,

mitte aga neist tervikuna mööda vaadata. Kui aga kohtumenetluse poole argumentatsioon on õiguslikult pädev, pole mingit alust nende jätmiseks väljapoole kohtu siseveendumuse kujunemise

kajastamist. Käesoleval juhul on kaitsja selgesõnaliselt vastustanud tõendite lubatavust ning usaldusväärsust.

7.4 Peale osapoolte ärakuulamist peab kohus esitama motiveeritud seisukoha

tõendamiseseme suhtes. Juba poolte võrdsuse põhimõte eeldab, et enda motiveeringusse kaasab

5

kohus nii süüdistuse kui ka kaitse esitatud argumendid. Ehk teisisõnu – on lubamatu ilma teise osapoole väiteid ja argumente käsitlemata piirduda üksnes ühe menetluspoole täiemahulise versiooni

esitamisega kohtuotsuses. Kriminaalkolleegiumi arusaama kohaselt on selline tõdemus üheselt tuletatav ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika valguses.

7.5 Kõrgema kohtu praktika on olnud kestvalt seda meelt, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise

otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu

poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses

motiivide puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-85-07). Käesolevas kriminaalasjas taotlebki apellant sellise otsustuse tegemist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Seega – kui ringkonnakohus sooviks näiteks käesoleval juhul asuda maakohtust erinevale seisukohale ning

kaaluks õigeksmõistva otsuse tegemist, peaks ta vältimatult kaasama lisaks enda hinnangute

esitamisele ka argumendid, mis näitavad prokuröri seisukoha ekslikkust (asudes võistlevas menetluses seisukohale, et õigus on ühel poolel, tuleb ringkonnakohtul ära näidata teise poole vead

arutluskäigus ja tõendite hindamises). Kriminaalkolleegium on kestvalt seisukohal, et kirjeldatud arusaamast lähtuvalt tuleb mõtestada ka menetlust esimese astme kohtus.

7.6 Kui kirjeldatud loogika ei kehtiks, võiks ringkonnakohus näiteks käesoleval juhul võtta üksnes kaitsja apellatsioonkaebuses esitatud väited ning need ilma sisulise ja täiendava analüüsita enda otsusesse nö ümber panna ja väita, et just need ning ainult need argumendid mõjutasid tema

siseveendumuse kujunemist. Nagu ülal osundatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikast

tuleneb, ei tohi ringkonnakohus seda kummatigi aga teha. Ringkonnakohtu jaoks peavad seega

aktualiseeruma mõlema osapoole väited – kohus peaks ühtede paikapidavust kinnitama ja teised samal ajal ümber lükkama. Sama peab juba loogiliselt võttes kehtima täiel määral ka kriminaalasja

arutamisel esimese astme kohtus. Vastaselt korral oleks tulemuseks, et võistlev menetlus realiseeruks alles ringkonnakohtus; sellist lähenemist kehtiv menetlusseadus aga ei võimalda.

8. Kriminaalkolleegium tuvastas seega maakohtu otsuses kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, s.o kohtuotsuses põhjenduse puudumise. Nimetatud

rikkumine ei ole ringkonnakohtus kõrvaldatav, s.t ringkonnakohus ei saa nimetatud puudust

kõrvaldada omapoolsete motiivide lisamisega ehk teisisõnu – apellatsioonikohus ei saa võtta üle

esimese astme kohtu funktsioone ning olla kaitse argumentidele esimeseks vastajaks ehk siis kas

ümberlükkajaks või kinnitajaks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 1 kohaselt peab

ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 rikkumiste

kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud. Kui tuvastatakse kriminaalmenetlusnormi oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ja jäetakse kriminaalasi esimese astmesse tagasi

saatmata, rikub ringkonnakohus ise oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tooks omakorda kaasa mõlema kohtuotsuse tühistamise (RKKKo 3-1-1-59-07, p 12).

6

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 327 lg 1 p-st 1, § 328 lg 1 p-st 2 ja § 339 lg 1 p-st 7 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse ning saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Paavo Randma

Meelika Aava

Ivi Kesküla