2-18-12756/13 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

12. september 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-12756

Tsiviilasi

AS-i MiniCredit (pankrotis) pankrotihalduri Martin

Krupi hagi XX vastu laenulepingust tuleneva võla,

intressi ja viivise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 27. juuni 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

19 200 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): AS MiniCredit (pankrotis,

registrikood 11551909) pankrotihaldur Martin Krupp,

lepinguline esindaja Kerli Kaasik

Kostja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja advokaat Hannes Olli

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta kostja apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioon-

kaebuse põhjal

3. Harju Maakohtu 27. juuni 2019 otsus tühistada ja saata asi uueks menetlemiseks

samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

2 (6)

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. AS-i MiniCredit (pankrotis, edaspidi: laenuandja) pankrotihaldur Martin Krupp (hageja)

esitas 27. augustil 2018 Harju maakohtule hagi XX (kostja) vastu laenulepingust tuleneva võla,

intressi ja viivise nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 8800 eurot, viivise

10 000 eurot ja intressi 400 eurot, st kokku 19 200 eurot.

Hageja väitel

-

sõlmisid laenuandja ja kostja 28. augustil 2015 laenulepingu nr 153541878/250073139

(edaspidi: laenuleping), mille kohaselt andis laenuandja kostjale laenu 10 000 eurot.

Laen väljastati 30 päevaks intressiga 400 eurot ja tagasimakse tähtpäevaks lepiti

27. september 2015;

-

kostja tagastas 21. oktoobril 2015 laenust 800 eurot ja 18. detsembril 2015 tasus veel

400 eurot. Kostja ei täitnud kohustusi kohaselt ja 8800 eurot laenust on tagastamata;

-

laenulepingu p 13.1 kohaselt kohustus kostja tasuma viivist tähtaegselt tasumata

laenult 1,5% tagastamisele kuuluvast summast kalendripäevas. Lähtudes heast tavast

ja kohtupraktikast tuleb viivisenõuet vähendada võrdseks põhivõlgnevusega. Seega on

võlgnetav viivis 10 000 eurot. Laenulepingus kokkulepitud intress on 400 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kostja võttis laenu YY (edaspidi: endine abikaasa) survel. Tegelik laenuvõtja oli endine

abikaasa, sest laenu kasutati tema huvides, mitte perekonna huvides. Endine abikaasa

juhendas kostjat sõnumitega, kuhu minna, kellega kohtuda ja mida täpselt teha.

Kostjale anti täitmiseks ankeet, mille ta täitis endise abikaasa juhendamisel, aga

laenulepingut ei allkirjastanud. Edasi suundus kostja panka, kus võttis kogu summa

välja kontolt, mis oli ka abikaasade ühiskonto. Endise abikaasa juhendamisel kohtas

kostja panga ees inimest, kellele andis kogu summa üle, mis läks arvatavasti endise

abikaasa võla kustutamiseks;

-

kostja kontolt kandis endine abikaasa laenust tagasi 1200 eurot;

-

nõutav intress ei tohi olla suurem kui laen;

-

laenuandja teatas jaanuaris 2016, et võlanõue on loovutatud, st hagejal pole enam

nõuet.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 27. juuni 2019 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.

Maakohus põhjendas otsust järgmiselt:

-

kostja väited laenulepingu mitteallkirjastamise kohta on vastuolulised. Asjaolu, et

kostja isikutunnistuse koopia ja selle kõrval olev kostja allkiri ning laenulepingul olev

allkiri on erinevatel paberilehtedel ei veena, et laenulepingule oleks kostja allkiri

tekitatud kellegi teise poolt ilma kostja teadmata või, et kostja isikutunnistuse koopia

ja kostja allkiri ei ole seotud laenulepinguga. Kostja väite lepingu mitteallkirjastamise

kohta seab kahtluse alla ka kostja detailne sõnumitega põhistatud kirjeldus, kuidas

kostja käis 28. augustil 2015 laenulepingut sõlmimas. Kui ka kostjal on allkirjastamata

laenuleping teistsuguses vormis, siis ei ole vaidlust, et hageja nõuab kostjalt laenu

tagastamist laenulepingu alusel, mille numbriks on märgitud 153541878/250073139;

3 (6)

-

kostja ei tõendanud, et ta laenulepingut ei sõlminud. Kostja väide, et ta sõlmis

laenulepingu oma endise abikaasa survel kodurahu huvides, ei luba järeldada, et

laenulepingut kostja ja laenuandja vahel ei sõlmitud;

-

tõendatud ei ole kostja väide, et endine abikaasa laenuandja esindajana loovutas kostja

vastu laenulepingust tuleneva nõude, mille kohta tuli hagejalt kostjale teade. Asjaolu,

et kostja ei tea, millal ja kellele on nõue ja missuguses osas loovutatud, ei luba eeldada,

et hageja on poolte vahelisest laenulepingust tuleneva nõude loovutanud kellelegi

teisele ja sellest ka kostjale teatanud;

-

kostja ei tõendanud, et hageja loovutas nõude Credit Inkasso OÜ-le (edaspidi: Credit

Inkasso) või Castovanni OÜ-le (edaspidi: Castovanni). Veenev on hageja väide, et

Credit Inkasso tegeles laenuandja nõuete sissenõudmisega ja hageja sõlmis

Castovanniga käsunduslepingu laenuandja nõuete sisse nõudmiseks. Kuigi Castovanni

tegeles ka kostja vastu esitatud nõude sissenõudmisega, siis hiljem sõlmiti Castovanni

ja hageja vahel kokkulepe, et käesoleva vaidlusaluse nõude sissenõudmisega tegeleb

hageja ise. Kostja ei tõendanud, et hageja on talle teatanud laenulepingust tuleneva

nõude loovutamisest uuele võlausaldajale;

-

kostja tagastas laenust 800 eurot 21. oktoobril 2015 ja 400 eurot 18. detsembril 2015.

Seega on kostjal kohustus tagastada hagejale 8800 eurot. Samuti ei ole kostja hagejale

kokkulepitud intressi (400 eurot) tasunud;

-

kuna kostja oli 10 000 euro tasumisega viivituses kuni 21. oktoobrini 2015, mil tasus

800 eurot ja edasi oli viivituses 9200 euro tasumisega, millest 400 eurot tasus

18. detsembril 2015, kuid ülejäänud summat ei ole tasunud, siis on hagejal viivise nõue

1,5% tasumata summalt päevas, mida hageja on vähendanud kuni 10 000 euroni;

-

eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1, § 397 lg 1 teise

lause ja § 113 lg 1 alusel välja mõista hageja kasuks põhivõlg 8800 eurot, intress

400 eurot ja viivis 10 000 eurot.

APELLATSIOONKAEBUS

4. Kostja esitas 19. juulil 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada

ja esimese võimalusena teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või teise võimalusena

saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses tugineb kostja mh väidetele, et maakohus:

-

tugines hageja paljasõnalisele väitele, et laenuandja ei ole nõudeid loovutanud ja kui

nõuded olidki üle antud, siis oli tegemist hoopis käsunduslepingutega, mille volitused

olid hagi esitamiseks tagasi võetud. Maakohus ei kohustanud hagejat oma väidete

tõendamiseks tõendeid esitama;

-

jättis ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse hagejalt nõuete loovutamise dokumentide

väljanõudmiseks ja tunnistaja QQ ülekuulamiseks. Tunnistaja kinnitusel loovutati

laenuandja laenude tagastamata jätmisest tekkinud nõuded inkassofirmadele. Samuti

on tunnistaja teadlik kostjale laenu väljastamise asjaoludest;

-

jättis tähelepanuta kostja selgituse, et ta ei ole allkirjastanud sellist laenulepingut, mis

on esitatud koos hagiavaldusega. Laenulepingu p 5.5 kohaselt on see leping kasutatav

maksimaalselt kuni 1000-euroste laenude puhul ega saa olla hagi rahuldamise aluseks

koos viivise ja intressi väljamõistmisega;

-

jättis hindamata 16. veebruari 2018 otsuse tsiviilasjas nr 2-16-17477, mille

põhjenduste kohaselt saadeti laenusaajatele nõude loovutamise teated laenuandja poolt,

ja 16.veebruari 2018 e-kirjad, milles räägitakse nõude tagastamisest Castovannilt

hagejale;

4 (6)

-

kohaldas vääralt VÕS nõuete loovutamise sätteid. VÕS § 164 lg 3, § 170 ja § 172 järgi

kehtis kostja suhtes laenuandja poolt nõude loovutamine DirectCom OÜ-le ning kostja

ei pidanud nõuet hagejale ega Castovannile täitma;

-

jättis kohaldamata VÕS tarbijakrediidilepingute sätted.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus

kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa

kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule

TsMS § 656 lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist

kõrvaldada. Apellatsioonkaebuse alternatiivne taotlus rahuldatakse.

6. Maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks saatmise tingivad eelkõige

järgmised rikkumised:

-

laenulepingu sõlmimise asjaolude ebapiisav käsitlemine;

-

allkirja võltsituse osas tõendamiskoormise vale jaotamine;

-

dokumentaalsete tõendite taotluste lahendamata jätmine;

-

tarbijakrediidi imperatiivsete sätete eiramine.

Need rikkumised on olulised TsMS § 656 lg 1 p 1 mõttes. Mitte igasugused rikkumised

eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd oluliseks rikkumiseks, et see toob kaasa

kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse

normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 656 lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad

rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja

lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, vt

ka Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Praegusel juhul

on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja

ringkonnakohtu hinnangul pole võimalik neid mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

7. Maakohus rikkus vaidlustatud otsuses TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat

kohtulahendi põhjendamise kohustust, mis on oluline rikkumine TsMS § 656 lg 1 p 5

tähenduses. Poolte vahel on vaidlus laenulepingu sõlmimise üle. Kostja selgitas, et laenu oli

vaja endisel abikaasal, kelle juhendamisel täitis kostja ankeedi ja allkirjastas selle, kostja väitel

ta laenulepingut ei allkirjastanud, selle on allkirjastanud endine abikaasa. Maakohus neid kostja

esiletoodud asjaolusid sisuliselt ei hinnanud. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping

pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste

tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud

kokkuleppe. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et maakohus oleks tuvastanud kostja tahteavalduse,

milles avaldub laenulepingu sõlmimise tahe.

8. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on menetluses esitanud tõenditena laenulepingu,

laenuandja konto väljavõtte ja isikusamasuse tuvastamise ankeedi. Kostja on kogu menetluse

kestel väitnud, et täitis endise elukaaslase juhendamisel ankeedi, kuid laenulepingule ei ole ta

alla kirjutanud. Kirjeldatud olukorras jaotas maakohus ebaõigesti tõendamiskoormise. Kui isik

väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi

ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse

vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja

ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi. Kui hageja tugineb kehtivale laenulepingule, peab hageja

seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama (Riigikohtu 14. septembri 2016 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-63-16, p 10; 23. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 10).

5 (6)

9. TsMS § 392 lg 1 p 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja mh tõendid, mida menetlus-

osalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, ja esitatud tõendite lubatavuse.

Eelmenetluse puudulikkus avaldub käesoleval juhul selles, et maakohus ei lahendanud kostja

taotlusi dokumentaalsete tõendite (kostja ja endise abikaasa passi koopiad ning Castovanni

8. veebruari 2018 meeldetuletus võla tasumise kohta) vastuvõtmiseks.

TsMS § 238 lg 1 ja § 463 lg 1 esimese lause järgi on kohane, et kohus lahendab tõenditega

seonduvad taotlused määrusega. Tõendi vastuvõtmisest või kogumisest keeldumise määrus

peab TsMS § 238 lg 4 kohaselt olema põhjendatud. Järelikult tuli maakohtul teha kostja esitatud

tõendite vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta eelmenetluses määrus (Riigikohtu

20. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10 teine ja kolmas lõik). See ei tähenda, et

kohus peaks eelmenetluse käigus võtma seisukoha, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik

lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab aga eelmenetluses otsustama, kas esitatud

tõendid on asjakohased ja lubatavad (Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-

15, p 19 esimene lõik). Kohtu vastav otsustus on pooltele vajalik, sest hagimenetluses on neil

kohustus esitada piisavalt tõendeid oma väidete kinnituseks (TsMS § 230 lg 1 esimene lause).

TsMS § 399 p 5 järgi uurib kohus kohtuistungil kõiki vastuvõetud tõendeid. Järelikult saab

kohus otsuse tegemisel arvestada vaid nende tõenditega, mida ta on TsMS § 238 lg 1 järgi vastu

võtnud. Tõendite uurimine kohtuistungil toimub TsMS §-s 243 sätestatud reegleid järgides.

Ilma tõendite vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise kohta määrusi tegemata ei ole kohtul

üldjuhul võimalik menetlusosalistele selgitada asjaolude tõendamise vajadust ja koormust, sest

seni kuni pole teada, missugused ühe või teise poole esitatud tõendid on vastu võetud ja

missuguste tõendite vastuvõtmisest on keeldutud, ei ole ka menetlusosalistele selge, kas ja

missuguste vaidlusaluste asjaolude kohta on vaja esitada täiendavaid tõendeid (Riigikohtu

20. juuni 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10 kolmas lõik).

Menetlusõiguse üldise mõttega ei oleks kooskõlas olukord, kus alles apellatsioonimenetluses

lahendataks esimest korda poolte taotlused, sh antaks pooltele selgitusi tõendite ja faktiväidete

omavahelise sidumise vajalikkuse kohta. Riigikohus enam asjaolusid tuvastada ja tõendeid

hinnata ei saa (TsMS § 688 lg-d 3–5). Seetõttu kujuneks tõendite apellatsioonikohtus

esmakordselt käsitlemise tulemusel olukord, kus pooltel on oluliselt piiratumad võimalused

vaidlustada tõendite pinnalt tehtud asjaolude tuvastamiseks tehtud järeldusi.

10. Maakohus viitab vaidlustatud otsuses küll tarbijakrediidilepingule, kuid viivise

väljamõistmisel ei arvesta tarbijakrediidi imperatiivsete sätetega. Maakohus pidas piisavaks, et

hageja vähendas viivisenõuet laenusummani, kuid ei analüüsinud, kas laenulepingu p 13.1

puhul võiks olla tegemist tüüptingimusega ega kontrollinud selle kehtivust.

Riigikohus on leidnud, et tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb õiguse kohaldamisena

kontrollida põhimõtteliselt iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel

sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (vt 14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-22-16, p 18; 5. detsembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05, p 12). Samuti peab kohus

ise omal algatusel hindama ka tüüptingimuse kehtivust, sest tegemist on õiguse kohaldamisega

TsMS § 438 lg 1 järgi (3. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477, p 13 teine lõik;

30. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24).

VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et

teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale eba-

mõistlikult suurt leppetrahvi, kahju- või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse

võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 järgi on selline tüüptingimus tühine.

Tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik

järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt

kindlaksmääratud suuruses […] muud hüvitist“ alusel (vt Riigikohtu 18. detsembri 2014 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11).

6 (6)

Riigikohus on ka leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata

tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär

ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu 10. mai 2016 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-25-16, p 13). Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine

tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses

sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka Riigikohtu 16. november 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

118-16, p-d 17 ja 18, ning selles viidatud 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24).

VÕS § 415 lg 1 esimese lause keelab nõuda tarbijalt sama seaduse § 113 lg-s 1 sätestatud

viivise määrast kõrgemat viivist. Praegusel juhul jättis maakohus kontrollimata, kas viivise

kokkulepe võib olla tühine.

Lisaks juhib ringkonnakohus tähelepanu alates 1. juulist 2015 kehtivale VÕS § 406² lg-le 1,

mille esimese lause kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda. Maakohus ei kontrollinud selle tingimuse täidetust.

Samuti tuleb asja uuel läbivaatamisel pöörata tähelepanu VÕS § 408 lg-le 1, mis sätestab, et

tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud sama seaduse § 404 lg-s 1 sätestatud

vorminõue või kui lepingus puudub mõni sama seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest.

Ka neid tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel. Vastavaid asjaolusid ja

õigusküsimusi tuleb pooltega eelmenetluses arutada ning anda neile võimalus vajadusel

täiendavate asjaolude esiletoomiseks ja/või tõendite esitamiseks.

11. Eeltoodust tulenevalt rikkus maakohus mh TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud

kohustust selgitada eelmenetluses välja menetlusosaliste väited ja nende põhjendamiseks

esitatud tõendid. Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt

Riigikohtu 14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13, samuti 23. septembri 2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik, ja 11. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

87-14, p 42).

12. Maakohus rikkus lisaks TsMS § 176 lg-d 7 ja 8, kuna ei toimetanud menetluskulude

nimekirju pooltele vastastikku kätte. Kohtute infosüsteemis on menetluskulude nimekirjad

tehtud vastaspoolele vaid nähtavaks. Seaduse mõtte kohaselt ei piisa vaid määruse, millega on

menetlusosalistele antud tähtajad toimingute tegemiseks, kättetoimetamisest, sest sel juhul on

piiratud menetlusosalise õigust esitada seisukoht vastaspoole menetluskulude kohta.

Ringkonnakohus viitab, et maakohtu 24. mai 2019 määrus pole vormistatud korrektselt.

Määruse resolutsioon ja põhjendused on omavahel kuupäevade osas vastuolus, aga see

rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit.

13. Kuna maakohus on rikkunud mh selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse

jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Kui eelmenetluse ülesanded on täitmata, siis on põhjendatud

vähemalt üldjuhul asja saatmine uuesti lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis (vt

nt Riigikohtu 2. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene lõik). Seetõttu ei

käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muid väiteid, sh materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise kohta.

14. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm