2-18-12664/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek

Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

11.09.2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-12664

Tsiviilasi

XX hagi Y OÜ vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 20.02.2019 otsus

Kaebuse

esitajad,

kaebuse

liigid

ja

tsiviilasja

hind

apellatsioonimenetluses

XX apellatsioonkaebus, 1223,76 eurot

Y OÜ vastuapellatsioonkaebus, 1223,78 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja

(apellant/vastustaja):

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Olavi

Järve

Kostja (vastuapellant/vastustaja): Y OÜ (registrikood

XXXXXXXX, asukoht XXX), lepinguline esindaja Monika

Meerents

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta kostja taotlus CC pangakonto väljavõtte uue tõendina vastuvõtmiseks

rahuldamata. Dokumenti ei ole selle elektroonilise esitamise tõttu vaja tagastada.

2. Jätta Pärnu Maakohtu 20.02.2019 otsus muutmata ja apellatsioonkaebused

rahuldamata.

3. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda, mistõttu

puudub vajadus nende rahaliseks kindlaksmääramiseks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 24.08.2018 Pärnu Maakohtule hagiavalduse Y OÜ (kostja) vastu,

milles palus tuvastada kostjapoolse töölepingu ülesütlemise tühisus; lõpetada tööleping

alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral; mõista kostjalt hageja

kasuks välja kolme kuu keskmine töötasu 2266,25 eurot; mõista kostjalt hageja kasuks

välja viivis tasumata põhinõudelt seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni

põhinõude täieliku tasumiseni nii, et viivisevõlgnevus ei ületa summat 2266,25 eurot; jätta

menetluskulud kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt asus hageja 01.07.2015 kostja juurde tööle sekretär-asjaajajana.

Pooled ei sõlminud kirjalikku töölepingut. Töösuhte olemasolu tõendamiseks esitas

hageja väljavõtted selle kohta, et kostja tasus tema nimel sotsiaal- ja tulumaksu. Samuti

tegi kostja hageja töötamise kohta kande töötamise registris. Seega oli tulenevalt

töölepinguseaduse (TLS) § 4 lg-st 2 poolte vahel sõlmitud tööleping.

3. Võttes arvesse, et poolte vahel puudus kirjalik tööleping, ei ole kostja hagejale teatanud

ka töölepingu kestust ega tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjust. Seega eeldatakse, et

tähtajalist töölepingut ei ole sõlmitud ehk siis on tööleping tähtajatu.

4. 07.01.2016 jäi hageja rasedus- ja sünnituspuhkusele ja pärast seda lapsehoolduspuhkusele.

5. Kostja tegi töötajate registrile teatise, et tööleping hageja ja kostja vahel on lõppenud.

Hageja sai vastava teate Maksu- ja Tolliametilt 07.08.2018. Hageja ei ole saanud kostjalt

töölepingu ülesütlemise avaldust.

6. Kuivõrd hageja ei ole saanud kostjalt töölepingu ülesütlemise avaldust, siis on poolte

vahel kehtiv tööleping (vt TLS § 95 lg 1). Tulenevalt TLS § 107 lg-st 1 palub hageja

lõpetada töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.

7. Kuivõrd hageja keskmine töötasu oli 755,42 eurot kuus, siis palub hageja kostjalt välja

mõista hüvitise vastavalt TLS § 109 lg-le 1 summas 2266,25 eurot. Lisaks palub hageja

välja mõista viivise seaduses sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest põhinõude

täitmiseni viivis kuni põhinõude suuruseni.

8. 25.10.2018 seisukohas märkis hageja, et tööleping ei olnud tühine. Kostja nimel sõlmis

hagejaga töölepingu RR, kes tegutses hageja faktilise ühingujuhina ja kellel oli õigus

kostja nimel tehinguid teha. Kostja pidi olema hagejaga sõlmitud töölepingust teadlik ja

talus seda. Kostja on tunnistanud, et tema juhatuse liige EE sai ligipääsu töötajate registrile

2016. a., kuid töötajate registri kanne muudeti alles 2018. a. augustis, kusjuures kanne

muudeti põhjusel, et tööleping lõppes tähtaja möödumisel. Asjakohased ei ole kostja viited

tsiviilasjale nr 2-17-19343, sest selle menetluse pooleks olid RR ja kostja, mitte aga

hageja.

9. 27.11.2018 seisukohas märkis hageja, et tõele ei vasta kostja seisukoht, nagu ei oleks

hageja saanud omada kahte täiskohaga tööd (hageja teine töökoht oli AS-s Q). Hageja

esitas lisaks kostja 2015. a. majandusaasta aruande, millest nähtub töötajate arv ja mis

kaudselt tõendab hageja arvates, et kostja pidi teadma ja aktsepteerima temaga sõlmitud

töölepingut. Kostja ei ole hagejale töölepingu ülesütlemise teatist saatnud, seega loeb

hageja avalduse esitamiseks 07.08.2018, kui hageja sai Maksu- ja tolliametilt teate, et

kostja lõpetas hageja töötamise. Seega kestis hageja töösuhe kostja juures veidi enam kui

kolm aastat. Eeltoodust tulenevalt palub hageja lugeda tööleping lõppenuks 06.09.2018

seisuga.

10. 11.12.2018 seisukohas märkis hageja, et tõele ei vasta kostja väide, nagu oleks tal

puudunud vajadus sekretär-asjaajaja järgi. Hageja tööülesannete hulka kuulusid mh

laevapiletite broneerimine, tühistamine ja muutmine; tunniarvestustega tegelemine;

palgaarvestuste koostamine; lähetustasude arvestus; hinnapakkumiste koostamine;

hinnapäringutele vastamine; suhtlus klientide ja tarnijatega; materjalide tellimine;

materjalide transpordi korraldamine; arvete maksmine; arvete koostamine ja laiali

saatmine; suhtlemine raamatupidamisega; jooksvate probleemidega tegelemine jne.

Kostja vastuväited hagile

11. Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

12. Pooled ei sõlminud töölepingut. Kostjal puudus vajadus sekretär-asjaajaja järele. Hageja

ei ole kostja juures kunagi tööülesandeid täitnud. RR-l puudus õigus kostja nimel

lepinguid sõlmida. Kostja juhatuse liikmeks oli väidetava töölepingu sõlmimise ajal EE,

kes ei ole RR-le mistahes volitusi kostja nimel lepingute sõlmimiseks andnud. Kostja

nimel sõlmis lepinguid alates 30.10.2014 juhatuse liige EE. Nimetatud asjaolu

tõendamiseks esitas kostja B AS-ga sõlmitud krediiditingimustega müügilepingu, Nordea

Finance Estonia AS ja kostja vahel sõlmitud liisingulepingu ning kostja ja PP vahel

17.10.2016 sõlmitud töölepingu. RR ja CC olid kostja juhatuse liikmeteks kuni

30.10.2014. Pärast kostja juhatusest lahkumist jäid mõlemad isikud kostja juurde tööle

ehitustöölistena, täites ka objektijuhi kohustusi. RR jäi kokkuleppe kohaselt kostja nimel

ülekandeid tegevaks isikuks.

13. Kostja seaduslik esindaja EE sai hagejale töötasu maksmisest teada 2016. a. sügisel. Kuni

28.10.2016 teostas kostja pangakontolt ülekandeid ja edastas raamatupidamisele andmeid

peaasjalikult RR, kes on hageja abikaasa. Nimetatud asjaolu kohta esitas kostja Luminor

Bank AS 09.05.2018 tõendi, millest nähtub, et hagejale makstud töötasu maksed augustist

2015. a. – jaanuar 2016. a. kinnitas RR. Kostja seaduslik esindaja sai ligipääsu e-

maksuametile 26.07.2016 ja seniajani puudus kostjal teave hageja kohta töötamise

registris tehtud kande kohta.

14. Kostja nõudis RR-lt tsiviilasja nr 2-17-19343 raames viimase poolt alusetult omandatud

raha tagastamist ja tekitatud kahju hüvitamist. Nimetatud tsiviilasja raames hageja

abikaasa vastu esitatud kahjunõue hõlmas mh hagejale perioodil 06.08.2015 – 06.01.2016

alusetult tehtud väljamakseid kogusummas 4760 eurot selgitusega töötasu.

15. Tsiviilasjas nr 2-17-19343 peetud kompromissläbirääkimisest tulenevalt pidi hageja

esitama avalduse töölepingu lõpetamiseks alates 01.06.2018 ja kuigi seda kirjalikult ei

tehtud, siis on kostjale vahendatud vandeadvokaat Kaire Ausi kaudu hageja tahe

töölepingu lõpetamiseks ja seega tuleb tööleping lugeda lõppenuks alates 01.06.2018

hageja enda soovil.

16. Asjaolust, et hageja jäi 07.01.2016 rasedus- ja sünnituspuhkusele, järeldab kostja, et

hageja kostja juurde tööle vormistamine oli vajalik selleks, et kindlustada hagejale

võimalikult suur sünnitus- ja vanemahüvitis. Kaudselt tõendab kostja arvates töölepingu

fiktiivsust asjaolu, et hageja ei teavitanud kostjat lapsehoolduspuhkusele jäämisest ning

töötamise registris ei ole tehtud kannet hageja töötamise peatamise kohta. Hageja ei

naasnud pärast lapsehoolduspuhkust tööle, kuid naasis 2018. a. oma tegelikule töökohale

AS-s Q. Tööleping on kostja arvates alternatiivselt tühine selle näilisuse tõttu.

17. Kostja vaidleb vastu hageja töötasu suurusele. Tegemist on töötasuga, mis on kõrgem

sarnastel töökohtadel keskmiselt makstavast töötasust. Nimetatud asjaolu tõendamiseks

esitas kostja portaal Delfi Ärilehe 16.12.2015 artikli väljatrüki „VAATA, millised on 50

levinuma ametikoha keskmised palgad“.

Esimese astme kohtu otsus

18. Pärnu Maakohtu 20.02.2019 otsusega rahuldati hagiavaldus osaliselt, tuvastati kostja

poolt hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus; loeti poolte vahel sõlmitud

tööleping lõppenuks alates 06.09.2018; mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis TLS

§ 109 lg 1 alusel summas 1133,13 eurot; mõisteti kostjalt hageja kasuks välja viivis

põhinõudelt (1133,13 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates

06.09.2018 – 20.02.2019 kokku summas 41,72 eurot ja alates 21.02.2019 VÕS § 113 lg-s

1 sätestatud määras kuni põhinõude täieliku täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui

1133,13 eurot. Maakohus jättis menetluskulud 79,42 % ulatuses kostja kanda ja 20,58 %

ulatuses hageja kanda. Maakohus määras kindlaks hageja menetluskulud summas 2450

eurot, millest kostja kanda jääb 1945,79 eurot. Maakohus määras kindlaks kostja

menetluskulud summas 1309 eurot, millest hageja kanda jääb 269,39 eurot. Maakohus

mõistis lõplikult vastastikuste nõuete tasaarveldamise korras kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 1676,40 eurot ning määras, et menetluskuludelt tuleb tasuda lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

19. Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte vahel eksisteeris töölepinguline suhe ja kas

tööleping sõlmiti kehtivalt.

20. Hageja väitel asus ta kostja juurde tööle suvel 2015. a. TLS § 4 lg 2 kohaselt sõlmitakse

tööleping kirjalikult. Tööleping loetakse sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd,

mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Poolte vahel puudub

vaidlus selle üle, et pooled kirjalikku töölepingut ei sõlminud.

21. Hageja väitel asus ta kostja juures tööle sekretär-asjaajajana, kes täitis kõiki ülesandeid,

mida talle andis RR, sh lepingute koostamine, arvete maksmine, kostja nimel klientide

pakkumiste tegemine, tunnitabelite täitmine, kaubale transpordi tellimine, jooksvate

küsimuste lahendamine (I kd, tl 187 pöördel). Hageja väitel leppis ta töölepingu

sõlmimises kokku RR-ga, kes tegutses kostja nimel.

22. Kohus kuulas RR tunnistajana üle 15.01.2019 toimunud kohtuistungil (I kd, tl 186 – 194).

Tunnistaja ütluste kohaselt oli kogu kostja ettevõtte töö tema ja hageja korraldada.

Tunnistaja ja hageja leppisid kokku hageja tööülesannetes. Hageja täitis tunnistaja

korraldusel kõiki ülesandeid, mida oli kostja huvides vaja teha. Ta broneeris pileteid, tegi

pakkumisi, organiseeris transporti, suhtles klientide ja tarnijatega, tegeles asjaajamisega

raamatupidamises, sh dokumentide väljaotsimisega, arvete koostamise ja maksmisega.

23. Kohus leidis, et tunnistaja RR ütlused tõendavad hageja väiteid töölepingu sõlmimise

kohta ja hageja kostja juures tööle asumise kohta. RR ütlused on kooskõlas teiste asjas

esitatud dokumentaalsete tõenditega. Kostja on hageja eest tasunud sotsiaal- ja tulumaksu

ning arvestanud talle töötasu augustist 2015. a. – veebruarini 2016. a., mida tõendavad

väljavõtted maksude tasumise kohta (I kd, tl 6 – 7 ja I kd, tl 8 – 9), hageja kostja juures

töötamise kohta oli tehtud kanne töötajate registris, millest nähtub, et hageja asus kostja

juurde tööle 01.07.2015 ja tööleping lõppes 31.07.2018 TLS § 80 lg 1 alusel, s.o tähtaja

möödumisega. Eeltoodust tulenevalt on RR ütlused selle kohta, et tema sõlmis kostja

nimel hagejaga töölepingu, hageja asus kostja juures tööle ja kostja täitis töölepingut omalt

poolt, usaldusväärsed vaatamata sellele, et tunnistaja ja hageja on abikaasad. Seega,

tuvastas kohus, et hageja ja kostja nimel RR sõlmisid 01.07.2015 suulise töölepingu,

leppisid kokku tööülesannetes ja hageja asus neid täitma.

24. Kostja väitel ei olnud RR-l õigust hagejaga töölepingut sõlmida, kuna tal puudus

esindusõigus. Pooled ei vaidle selle üle, et töölepingu sõlmimise ajal ei olnud RR kostja

juhatuse liikmeks. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja ei olnud RR-le väljastanud

kirjalikku esindusõigust tõendavat dokumenti (volitus). Hageja väitel tegutses RR kostja

faktilise ühingujuhina, millest hageja järeldas, et tal on õigus hagejaga töölepingut

sõlmida. Poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel tuleb järeldada, et RR-l oli vähemalt

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 2 järgi õigus hagejaga lepingut sõlmida.

TsÜS § 118 lg 2 kohaselt, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine

mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud

volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema

nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse

andnud.

25. RR poolt tunnistajana antud ütluste kohaselt oli kogu kostja ettevõtte töö tema korraldada

ja tal oli õigus kostjat esindada. EE valiti kostja juhatuse liikmeks maksude

optimeerimiseks, kuna kostja tegutses Soomes. EE oli vaid nimi paberil (tl 191).

Lepinguid sõlmis kostja nimel RR, samuti oli tal ligipääs kostja pangakontole ja ta

korraldas töötasude ja arvete maksmist. Kanded töötajate registrisse lasi RR teha

raamatupidajal (tl 191 pöördel).

26. Tunnistaja JJ ütluste kohaselt (I kd, tl 190 pöördel) puudus tal Y OÜ-s töötamise ajal

kirjalik tööleping. Y OÜ-s töötas ta enda arvates 2015. a. august - 2016. a. märts.

Töölepingu sõlmimise küsimustes toimusid läbirääkimised RR-ga, kellega sõlmiti ka

kokkulepe töölepingu sõlmimise ja hiljem lõpetamise kohta. Tunnistajale teadaolevalt ajas

Y OÜ-s asju RR. Kostja on tunnistanud asjaolu, et RR tegeles kostja juhtimisega

09.05.2018 täiendavates seisukohtades tsiviilasjas nr 2-17-19343: „Seega osaliselt jäi

kostja tegutsema kui faktiline ühingujuht, kuigi vastavat lepingut hageja ja kostja vahel ei

sõlmitud.“ (I kd tl 77 – 78). Kostja ja KK 12.04.2016 sõlmitud lepingust nähtub, et kostja

nimel on lepingule alla kirjutanud RR. Maksu- ja Tolliameti väljatrükist kostja volituste

kohta nähtub, et RR-l oli volituste ja administreerimise õigus, samuti raamatupidaja pakett

alates 03.03.2014 kuni 30.10.2016 (I kd, tl 64). RR ja raamatupidaja NN 16.05.2016 ja

17.05.2016 e-kirjavahetusest (I kd, tl 99 – 100) nähtub, et RR on andnud raamatupidajale

teavet ja korraldusi seoses JJ töölepingu lõpetamisega. RR, raamatupidaja NN ning

Maksu- ja Tolliameti vahelisest e-kirjavahetusest (I kd, tl 96 – 98) nähtub, et Maksu- ja

Tolliameti jaoks oli kostja kontaktiks RR e-posti aadress. Samuti nähtub nimetatud

kirjavahetusest, et raamatupidaja NN sai raamatupidamisega seonduvalt korraldusi ja

andmeid RR-lt. Luminor Bank AS-i 09.05.2018 tõendist nähtub, et kostja on tasunud

augustist 2015. a. – jaanuarini 2016. a. töötasu, Kõik maksed on kinnitatud RR poolt (I

kd, 63). Eeltoodud tõendite alusel tuvastas kohus, et RR sõlmis kostja nimel faktiliselt

lepinguid ja tegutses seejuures faktiliselt kostja esindajana. Samuti korraldas RR faktiliselt

äriühingu tegevust.

27. Kostja 2015. a. majandusaasta aruandest nähtub, et kostja kontakt e-posti aadressiks on

RR e-posti aadress. Nimetatud asjaolu eraldivõetuna ei tõenda kohtu arvates RR

tegutsemist äriühingu faktilise juhina, kuid koosmõjus teiste eelnimetatud tõenditega

kinnitab kohtu siseveendumust, et kostja tegevust korraldas ja juhtis olulises osas ja kostja

tegevus toimus RR teadmisel.

28. Seega sai hageja RR tegevusest mõistlikult järeldada, et RR-l on õigus kostja nimel

sõlmida töölepingut puudutavaid kokkuleppeid isegi, kui hageja teadis, et RR ei ole kostja

juhatuse liige. Täidetud on TsÜS § 118 lg 2 kohaldamise teine eeldus, st kostja vähemalt

pidi teadma, et hagejaga on tööleping sõlmitud ja ta talus seda. EE juhatuse liikmena kostja

nimel toimingute ja tehingute tegemine ei välista RR poolt faktilise ühingujuhina

tegutsemist.

29. Äriseadustiku § 167 lg 1 kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku

ettevõtja hoolsusega. Kohtu arvates tähendab korraliku ettevõtja hoolsus mh ka kohustust

olla informeeritud äriühingut puutuvast, mh tema nimel tehtud tehingutest. Kostja 2015.a

majandusaasta aruandest nähtub, et kostja oli 2015. a. 6 töötajaga väikeettevõte (I kd (tl

123), seega pidi kostja oma juhatuse liikme kaudu olema teadlik hagejaga sõlmitud

töölepingust.

30. Isegi, kui järeldada, et kostja ei pidanud teadma hagejaga sõlmitud töölepingust, siis kostja

enda väitel sai tema juhatuse liige EE hagejaga sõlmitud töölepingust teada 26.07.2016.

Nimetatud asjaolu kinnitab kohtule esitatud väljavõte EE õiguste saamise kohta Maksu-

ja Tolliametis (I kd, tl 64). Vaatamata sellele ei teinud kostja midagi selleks, et vaidlustada

hagejaga sõlmitud töölepingut. Samuti ei astunud kostja mistahes samme selleks, et

kustutada väidetavalt tühine kanne kostjaga sõlmitud töölepingu kohta. Kohtu arvates ei

saa töölepingu vaidlustamiseks pidada hagi esitamist tsiviilasjas nr 2-17-19343, kuna

nimetatud vaidlus ei olnud suunatud hageja, vaid RR vastu. Eeltoodust järeldab kohus, et

kostja talus ja aktsepteeris hagejaga sõlmitud töölepingut ja selle täitmist.

31. Kostja on esitanud alternatiivse väite selle kohta, et poolte vahel sõlmitud tööleping oli

näilik TsÜS § 89 lg 1 järgi. Kostja ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et

poolte eesmärk oli luua ekslik mulje töölepingu olemasolust ja tegelikult olid pooled

kokku leppinud, et nad töölepingule iseloomulikke õiguslikke tagajärgi ei soovi.

32. Kostja väitel ütles hageja töölepingu kostjaga üles alates 01.06.2018. Asjas esitatud

tõendid ei ole piisavad selleks, et oleks võimalik tuvastada hageja poolne töölepingu

ülesütlemine alates 01.06.2018. Vandeadvokaat Kaire Ausi ja kostja lepingulise esindaja

Monika Meerentsi vahelisest e-kirjavahetusest nähtub, et hageja poolt töölepingu

lõpetamise avalduse esitamine oli kostja ja RR vahelise kompromisslepingu sõlmimise

eeltingimus ja Kaire Aus on avaldanud, et kostja esitab töölepingu ülesütlemise avalduse

kirjalikult, kuid kirjavahetusest ei nähtu kostja enda tahet tööleping üles öelda ega ka

lõpetamise avaldust. Tõenditest ei nähtu, et vandeadvokaat Kaire Aus oleks tegutsenud

hageja nimel. Kuna asjas ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks tuvastada, et hageja

soovis lepingut lõpetada, siis tuvastab kohus, et hageja ei öelnud kostjaga sõlmitud

töölepingut üles. Riigikohus on oma 07.12.2011 otsuse nr 3-2-1-117-11 p-s 17 asunud

seisukohale: „Kuna TLS § 95 lg 1 järgi on töölepingu lõppemise eelduseks

ülesütlemisavaldus, ei saa tööleping lõppeda kaudse tahteavalduse ega vaikimise või

tegevusetusega (TsÜS § 68 lg-d 3 ja 4).“ Lähtudes eeltoodust tuvastas kohus, et kumbki

pool ei ole töölepingut kehtivalt üles öelnud.

33. Hageja on esitanud TLS § 107 lg 2 alusel taotluse, et kohus lõpetaks töölepingu alates

ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, s.o 06.09.2018. Hageja nõue

tuleb rahuldada. TLS § 97 lg 2 p-i 2 kohaselt peab tööandja erakorralisest ülesütlemisest

töötajale ette teatama, kui töötaja töösuhe tööandja juures on kestnud üks kuni viis

tööaastat – vähemalt 30 kalendripäeva. Hageja asus kostja juures tööle alates juulist 2015.

a. Hageja sai Maksu- ja Tolliametilt teate töötaja töötamise lõpetamise kohta kande

tegemisest 07.08.2018. Seega tuleb tööleping lugeda lõppenuks alates 06.09.2018,

arvestades TLS § 97 lg 2 p-s 2 sätestatud etteteatamise tähtaega.

34. Tulenevalt TLS § 109 lg-st 1 on hagejal õigus saada TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu

lõpetamise korral hüvitist.

35. Luminor Bank AS 09.05.2018 tõendist nähtub, et augustis ja septembris 2015. a. maksti

hagejale töötasuna 465 eurot, kokku 930 eurot. Oktoobris ja detsembris 2015. a. maksti

hagejale töötasuna 950 eurot, kokku 1900 eurot. Novembris 2015. a. ja jaanuaris 2016. a.

maksti hagejale töötasuna välja 965 eurot, kokku 1930 eurot. Pooled on lepinguvabaduse

printsiibile vabad töötasus kokku leppima isegi, kui see ületab turul kehtivat keskmist

töötasu. Eeltoodust tulenevalt ei ole töötasu kokkuleppe tuvastamisel tähtsust kostja poolt

esitatud portaali Delfi Ärileht 16.12.2015 artikli väljatrükil.

36. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 92 „Keskmise töötasu maksmise

tingimused ja kord“ § 2 lg-le 1 võetakse keskmise töötasu arvutamisel arvesse töötasuna

teenitud summad. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 arvutatakse keskmine töötasu

arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud

töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Vastavalt määruse nr 92 § 3 lg-le 1

keskmise tööpäevatasu arvutamiseks liidetakse § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku

töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga. Keskmise

tööpäevatasu arvutamise aluseks olevat tööpäevade arvu vähendatakse tööpäevade võrra,

millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral „Töölepingu seaduse” § 19

alusel.

37. Eeltoodu alusel tuvastas kohus, et hageja keskmine töötasu kuus oli 769,02 eurot. Kohus

tõi välja, et 2015. a. juulis töötatud 23 päeva eest oli töötasu 465 eurot; augustis 21 päeva

eest 465 eurot; septembris 22 päeva eest 950 eurot; oktoobris 22 päeva eest 965 eurot;

novembris 21 päeva eest 950 eurot ja detsembris 21 päeva eest 965 eurot (kokku töötatud

päevi 130 töötasuga 4760 eurot). Eeltoodust tulenevalt on päevatasu 36,62 eurot ja

korrutatuna 21 tööpäevaga kuus on keskmine töötasu 769,02 eurot kuus.

38. Hageja on arvestanud keskmiseks töötasuks 755,42 eurot, hagejal on lubatud esitada nõue

väiksemas suuruses, seega võtab kohus hüvitise määramisel arvesse 755,42 eurot.

39. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-82-12 p-s 17 sedastanud, et TLS § 109 lg-s 1 sätestatud

hüvitise väljamõistmine on kohtu kaalutlusotsus. TLS §109 lg 1 teise lause alusel arvestab

kohus hüvitise suuruse muutmisel mh nii töötatud aja kui ka poolte käitumisega.

40. Antud juhul on kohane hüvitise suurus TLS § 109 lg 1 järgi pooleteise kuu keskmise

töötasu suurus, s.o 1133,13 eurot. Kohus arvestas hüvitise suuruse määramisel asjaoluga,

et hageja oli teadlik kostja soovist, et hageja esitaks töölepingu ülesütlemise avalduse

(hagiavalduse p 4; I kd, tl 3), mis kostja ja RR lepinguliste esindajate kirjavahetusest

nähtuvalt (I kd, tl 65 – 67) seondus kompromissi saavutamise tingimustega tsiviilasjas nr

2-17-19343. Kuigi tõenditest nähtuvalt ei tegutsenud RR esindaja vandeadvokaat Kaire

Aus hageja esindajana, nähtub kirjavahetusest siiski, et Kaire Aus vahendas

kompromissiläbirääkimistel teavet hagejalt („RR avaldus tuleb käsikirjaline ilmselt.“ – I

kd, tl 66), millega loodi ettekujutus, et hageja esitab töölepingu ülesütlemiseks avalduse.

Hageja ei ole menetluse kestel väitnud, et Kaire Aus oleks kostja esindajale kompromissi

läbirääkimistel edastanud ebaõiget teavet hagejalt, vaid ainult, et Kaire Aus ei ole olnud

tema esindaja. Seega käitus hageja seoses töölepingu lõpetamisega seonduvalt

vastuoluliselt. Lisaks, faktiliselt täitis hageja kostja juures tööülesandeid 6 kuud, pärast

mida jäi hageja rasedus- ja sünnituspuhkusele ja pärast seda lapsehoolduspuhkusele ega

naasnud enam tööle. Seega täitis hageja kostja juures tööülesandeid väga lühiajaliselt.

41. Hageja viivisenõue on põhjendatud osaliselt. Põhjendatud ei ole viivisenõue alates

hagiavalduse esitamisest, vaid kuupäevast, millal kohus töölepingu lõpetab, s.o

06.09.2018 (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-82-12 p-s 18). VÕS § 113 lg 1 kohane viivis

on 20.02.2019 seisuga 41,72 eurot. Kohus mõistab TsMS § 367 alusel kostjat hageja

kasuks välja edasiulatuva viivise TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitiselt summas 1133,13

eurot alates 21.02.2019 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras kuni hüvitise

täieliku tasumiseni kuid mitte suuremas summas kui 1133,13 eurot.

42. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, s.o 79,42 % ulatuses, siis jäävad menetluskulud 79,42

% ulatuses kostja kanda ja 20,58 % ulatuses hageja kanda (TsMS § 163 lg 1).

43. Hageja menetluskulud koosnevad riigilõivust summas 50 eurot ja kulutustest õigusabile

2400 eurot koos käibemaksuga. Eeltoodud ulatuses, arvestades asja mahtu ja keerukust,

on lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikud. Kokku on hageja põhjendatud ja

vajalikud menetluskulud 2450 eurot. Kuivõrd kohus jättis hageja menetluskulud 79,42 %

ulatuses kostja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja nõuda menetluskulud summas

1945,79 eurot.

44. Kostja menetluskulud koosnevad õigusabikulust summas 1347,50 eurot ilma

käibemaksuta. Kohus pidas kostja lepingulise esindaja toiminguid põhjendatud ja

vajalikuks 17 tunni ulatuses summas 1309 eurot. Kuivõrd kohus jättis kostja

menetluskulud 20,58 % ulatuses hageja kanda, siis tuleb hagejalt kostja kasuks välja nõuda

menetluskulud summas 269,39 eurot.

45. Lõplikult vastastikuste nõuete tasaarveldamise korras kuulub kostjalt hageja kasuks

väljamõistmisele menetluskulud summas 1676,40 eurot (s.o 1945,79 – 269,39 = 1676,40).

Hageja apellatsioonkaebus

46. Hageja palub 18.03.2019 apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles

jäeti hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda (s.o osas, milles hageja

hüvitise nõue ja vastavas ulatuses ka viivisenõue rahuldamata jäi) ja teha asjas uus otsus,

millega rahuldada hagi täies ulatuses. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

47. Kostja ei ole maakohtus taotlenud hüvitise vähendamist. Seega ei oleks maakohus saanud

hageja poolt taotletava hüvitise suurust vähendada. Hageja ei ole töölepingu ülesütlemise

avalduse esitamist lubanud. Hageja ei olnud tsiviilasja nr 2-17-19343 menetluse pool ning

Kaire Aus ei olnud tema esindaja. Tsiviilasjas nr 2-17-19343 Kaire Ausi poolt antud

lubadusi ei saa omistada hagejale. Seega ei saa hageja käitumine olla vastuoluline. Hageja

oli teadlik, et kostja soovis temalt töölepingu ülesütlemise avalduse esitamist, kuid jääb

arusaamatuks, miks oleks hageja pidanud selle esitama või millisel alusel kostja seda

nõudis. Seadusest ei tulene hagejale kohustust töölepingu ülesütlemise avaldust esitada.

Samuti ei saa kostja seda ka nõuda.

48. Hageja ei täitnud tööülesandeid faktiliselt vaid 6 kuud. Töösuhte hulka tuleb arvestada ka

rasedus- ja sünnituspuhkuse ning lapsehoolduspuhkusel viibitud aeg. Hageja täitis ka

sellel ajal tööülesandeid. Lisaks täitis hageja kostja juures tööülesandeid juba enne

töölepingu sõlmimist (vt RR poolt 15.01.2019 istungil antud ütlused).

49. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada sellega, et kostja lõpetas töölepingu hageja

lapsehoolduspuhkusel viibimise ajal sellest hagejat teavitamata. Seega tuleb lugeda, et

kostja ütles töölepingu üles oluliste perekondlike kohustuste täitmise tõttu (vt TLS § 92 lg

2, § 92 lg 1 p-d 1 ja 2). Töölepingu lõpetamise aluseks oli töötajate registris kostja poolt

vääralt märgitud tähtaja möödumine. Kuna tööleping oli tähtajatu, käitus kostja eeltoodud

aluse märkimisel ebakorrektselt. Eeltoodu näitab kostjapoolset taunimisväärset käitumist.

TLS § 100 lg 4 järgi saab kohus hüvitist ka suurendada, mida iseenesest asjaolusid arvesse

võttes võiks hageja ka nõuda. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et esinesid alused ka

hüvitise suurendamiseks, mis oleksid tasakaalustanud hüvitise vähendamise alused. Seega

ei saa kuidagi olla põhjendatud hüvitise vähendamine.

50. Maakohus on ka kostja menetluskulud ebaõigesti arvestanud. Maakohus on leidnud, et

kostja menetluskulude suurus on 1309 eurot (käibemaksuta). Samas on kostja 04.02.2019

menetluskulude nimekirjas märkinud, et tema menetluskulude suuruseks on 1020 eurot

(käibemaksuta). Maakohus on tõenäoliselt menetluskulude suuruse kindlakstegemisel

lähtunud kostja poolt esitatud arvetest. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel tuleb

lähtuda menetluskulude nimekirjast, mitte arvetest.

Kostja vastuapellatsioonkaebus

51. Kostja palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ulatuses, millega

kohus hagi rahuldas ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata

ja menetluskulud hageja kanda.

52. Kostja esitas taotluse uue tõendi (CC arvelduskonto väljavõte) vastuvõtmiseks. Nimetatud

tõendiga soovib kostja lükata ümber tunnistaja RR ütlused seoses hageja väidetava tööle

võtmise vajadusega. 2015. a. suvel ei saanud toimuda tunnistaja RR töömahu suurenemist

seoses CC tööst eemalejäämisega, kuivõrd CC käis 2015. a. suvest kuni talveni

regulaarselt tööl, mida tõendab asjaolu, et CC-le on makstud nii töötasu kui ka

lähetustasusid.

53. Maakohus asus põhjendamatult seisukohale, et tunnistaja RR ütlused tõendavad hageja

väiteid töölepingu sõlmimise kohta. RR on hageja abikaasa. Maakohus ei ole hinnanud,

kuidas võis see mõjutada tunnistaja erapooletust. Maakohus jättis tähelepanuta ka

vastuolud tunnistaja ütluste ja asjas esitatud dokumentaalsete tõendite vahel. Nimelt väitis

tunnistaja, et hageja esialgseks töötasuks oli 600 eurot netona. Samas, kostja poolt esitatud

Luminor Bank AS 09.05.2018 tõendilt nähtuvalt on kahel esimesel kuul tehtud hagejale

kostja arvelduskontolt ülekandeid selgitusega töötasu summa 465 eurot. Lisaks olid

tunnistaja ütlused vastuolus hageja selgitustega – kui hageja selgituste kohaselt tegeles

tema üksnes AS-st Q materjalide tellimisega, siis tunnistaja ütluste kohaselt tellis hageja

materjale lisaks veel Bauhofist, Kodustuudiost, Katusemeistrist.

54. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja vastuväited seoses TLS § 4 lg 2 kohaldamisega.

Hageja poolt 15.01.2019 istungil antud seletusest ning RR poolt antud ütlustest järeldub,

et kui üldse, siis tegelikkuses abistas hageja üksnes RR viimase poolt tööülesannete

täitmisel. Kuigi väidetavalt asus hageja tööle kostja juurde sekretär-asjaajajana, kasutades

seejuures kostja ametlikku e-postiaadressi XXX, ei ole hageja enda nimel edastanud

nimetatud e-postiaadressil ühtegi kirja. Samuti ei ole eluliselt usutav, et töötaja, kelle

tööülesannete hulka kuulub muu hulgas arvete tasumine, ei oma ülekannete tegemiseks

iseseisvalt kostja arvelduskonto kasutamise õigust, vaid peab kasutama maksete

teostamiseks kolmanda isiku (RR) profiili. Lisaks ei osanud hageja ega RR selgitada

hageja väidetavat töö mahtu, väites, et kuude lõikes oli see erinev, kuid mõlemad väitsid,

et hiljem töömaht suurenes.

55. Maakohus leidis ebaõigesti, et RR-l oli õigus sõlmida kostja nimel töölepinguid.

Tsiviilasjas nr 2-17-19343 09.05.2018 esitatud seisukoha p-s 3 tõi kostja välja, millises

konkreetses osas jäi RR pärast 30.10.2014 kostja ühingu juhil omistatavaid tegevusi täitma

– ta korraldas edasi ühingu raamatupidamist, edastades dokumente ja algandmeid (sh

andmed töötasude kohta) raamatupidajale ning samuti teostas RR kostja arvelduskontolt

makseid. Samas ulatuses ühingu juhile omistatavate tegevuste jätkamist pärast 30.10.2014

kinnitas kostja ka 13.11.2018 eelistungil. Kostja ei ole kunagi väitnud, et pärast

30.10.2014 tegeles RR kostja tegevuse juhtimisega laiemas ulatuses kui eelnimetatud

tegevused, seejuures ei ole kostja kunagi väitnud, et RR-l oleks olnud lepingute sõlmimise

õigust. Ainuüksi asjaolust, et RR edastas raamatupidajale dokumente ning teostas

vastavalt kokkuleppele kostja arvelduskontolt makseid, ei saa järeldada, et RR-l oli kostja

esindamise õigus või et RR korraldas äriühingu tegevust.

56. RR poolt kostja nimel lepingute sõlmimise tõendamiseks esitas hageja kaks tõendit –

tunnistaja JJ ütlused ja 12.04.2016 lepingu. Tunnistaja JJ ei mäletanud aga seda, kes kostja

nimel temaga lepingu sõlmis. 12.04.2016 KK ja kostja vahel sõlmitud teenuse osutamise

lepingul on kostja esindajana märgitud juhatuse liige EE, RR on lepingul märgitud üksnes

kostja kontaktisikuks.

57. Asjaolust, et kostja 2015. a. majandusaasta aruandes oli märgitud, et kostjal oli 6 töötajat,

ei saa järeldada, et kostja juhatuse liige oli teadlik sellest, et töötamise registris on tehtud

kanded hageja kohta. Kostja eelmine juhatuse liige EE sai juurdepääsu e-maksuametile

26.07.2016, mil juhatuse liige sai ka reaalselt kontrollida Maksu- ja Tolliametis olevate

kostja andmetega.

58. Tsiviilasjas nr 2-17-19343 peetud kompromissläbirääkimistel kinnitas hageja poolt

töölepingu lõpetamise kohta avalduse esitamist vandeadvokaat Kaire Aus, kelle osas

puudus alus kahelda, et ta esitab hageja tahtele mittevastavaid kinnitusi.

59. RR-l ja hagejal oli soov luua ekslik mulje töölepingu olemasolust ning selle alusel tasude

maksmisest, eesmärgiga suurendada hagejale raseduse ja sünnitamisega seoses riiklikult

makstavaid hüvitisi. Kostja võimalused negatiivse asjaolu – hageja poolt tegelikult kostja

juures mittetöötamise – tõendamiseks on piiratud. Hageja ei ole tõendanud hageja poolt

kostja huvides töö tegemist. Kuigi hageja väidete kohaselt suhtles ta nii tarnijate ja

tellijatega, on hageja oma töötamist püüdnud tõendada üksnes RR ütlustega, kes on ütluste

andmisel olnud ilmselgelt erapoolik.

60. Kohus on jätnud põhjendamatult arvestamata kostja seisukoha hageja töötasu kohta juhul,

kui poolte vahel oleks olnud sõlmitud tööleping. Kostja viitas TLS § 29 lg-le 2. Hageja

ega tunnistaja RR ei osanud selgitada hageja väidetava töö mahtu, kuid tunnistaja RR

ütluste kohaselt tegi hageja tööd vabadel päevadel (st kui ei olnud tööl põhitöökohal AS-

s Q). Eeltoodust võib järeldada, et isegi kui töösuhe oleks eksisteerinud, ei oleks töömaht

olnud täistööajale vastavas mahus. Töötasu suuruse määramisel ei ole põhjendatud lähtuda

üksnes tehtud ülekannetest, vaid hinnata tuleb ka töö olemust, mahtu ning arvestada

sarnase töö eest sarnastel tingimustel makstavat tasu. Kostja on esitanud tõendina Delfi

Ärilehe 16.12.2015 artikli väljatrüki, mille kohaselt oli 2015. aastal sekretäri keskmine

netotöötasu koos lisatasudega 678 eurot, madalaim 350 eurot. Juhul, kui eeldada töötamist

täistööajaga, ei oleks kostja hinnangul hageja poolt väidetud töökohale omistatavaid

võimalikke tööülesandeid arvestades olnud sarnase töö eest sarnastel asjaoludel makstava

netotöötasu suuruseks enam kui 350 eurot.

61. Isegi kui poolte vahel oleks töösuhe eksisteerinud, oleks kohtu poolt arvesse võetud

asjaolusid arvestades põhjendatud olnud mitte enam kui poole kuu keskmise töötasu

ulatuses TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise väljamõistmine.

62. Otsuse kohaselt rahuldas kohus hagi osaliselt, 79,42% ulatuses, mistõttu jättis kohus

menetluskulud 79,42% ulatuses kostja ja 20,58% ulatuses hageja kanda. Otsusest ei nähtu,

kuidas on kohus jõudnud tulemini, mille kohaselt on hagi rahuldatud 79,42% ulatuses.

Hageja nõudeid arvestades ei oleks hagi rahuldamise ulatus saanud olla enam kui 75%

(kohus tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

hüvitise 50% ulatuses hageja poolt taotletust).

Vastustaja seisukoht

63. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

64. Hageja palus jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Hageja palus jätta kostja poolt esitatud täiendava tõendi vastu võtmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

65. Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leiab, et maakohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja

apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus

otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti.

Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese

astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

66. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude

uut tuvastamist vajalikuks.

67. Kostja esitas ringkonnakohtule taotluse CC pangakonto väljavõtte uue tõendina

vastuvõtmiseks, mille vastuvõtmisest maakohus keeldus. TsMS § 652 lg 2 alusel ei võta

ringkonnakohus vastu tõendit, mille vastuvõtmisest maakohus õiguspäraselt keeldus.

TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust.

Tõendil ei ole asjas tähtsust, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada (TsMS § 238 lg

1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuna hageja ei ole maakohtu

menetluses väitnud, et temaga sõlmiti tööleping põhjusel, et CC jäi tööst ajutiselt eemale,

puudub kostjal vajadus ka sellist väidet ümber lükata. Seetõttu jääb kostja taotlus TsMS

§ 238 lg 1 p 1 ja § 652 lg 2 alusel rahuldamata. Dokumenti ei ole selle elektroonilise

esitamise tõttu vaja tagastada, kuid kohus ei võta seda ka toimikusse.

68. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

69. Ebaõige on hageja seisukoht, et kohtul puudus õigus omaalgatuslikult väljamõistetava

hüvitise suurust muuta. TLS § 109 lg 1 kohaselt, kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107

lg 2 järgi, maksab tööandja töötajale hüvitist tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja

poolte huve. Seega on TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise väljamõistmine kohtu

kaalutlusotsus ( vt Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-82-12 p 17). Ringkonnakohtu hinnangul ei

ole maakohus hüvitise suuruse määramisel diskretsiooni piire ületanud. Maakohus on

põhjendanud, miks ta leiab, et antud juhul on õiglaseks hüvitiseks pooleteise kuu keskmine

töötasu, mitte kolme kuu töötasu, nagu soovis hageja.

70. Maakohus arvestas põhjendatult sellega, et hageja käitus töölepingu lõpetamisega

seonduvalt vastuoluliselt. Hageja RR abikaasana oli teadlik kostja ja RR vahelisest

vaidlusest ning asjaolust, et vaidlus hõlmas ka hagejale töötasuna tehtud väljamakseid. RR

ja kostja vahel peetud kompromissläbirääkimiste käigus, kus ühe nõudena RR vastu oli ka

hagejale alusetult makstud töötasu tagasinõudmine, lubas hageja esitada omal soovil

töölepingu lõpetamise avalduse, kuid tegelikkuses seda ei teinud ning hiljem esitas hoopis

hüvitise nõude töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Kuigi RR esindaja

vandeadvokaat

Kaire

Aus

ei

tegutsenud

hageja

esindajana,

vahendas

ta

kompromissiläbirääkimistel ka teavet hagejalt. Hageja ei ole menetluse kestel väitnud, et

vandeadvokaat Kaire Aus esitas kompromissläbirääkimistel tema tahtele mittevastavaid

kinnitusi.

71. Maakohus arvestas põhjendatult ka sellega, et hageja täitis kostja juures tööülesandeid

lühiajaliselt. Faktiliselt täitis hageja kostja juures tööülesandeid 6 kuud, pärast mida jäi

hageja rasedus- ja sünnituspuhkusele ja pärast seda lapsehoolduspuhkusele ega naasnud

enam tööle. Paljasõnaline ja tõendamata on hageja väide, et ta täitis tööülesandeid ka

rasedus- ja sünnituspuhkusel ning lapsehoolduspuhkusel viibimise ajal.

72. Hageja ei tuginenud maakohtus asjaolule, et kostja ütles töölepingu üles põhjusel, et

hageja täidab olulisi perekondlikke kohustusi, mistõttu maakohus ei saanud sellega ka

arvestada. Pooled vaidlesid menetluses selle üle, kas hageja üldse täitis mingeid

töökohustusi või oli tööleping sõlmitud fiktiivselt selleks, et suurendada hagejale

makstavaid riiklikke hüvitisi.

73. Vastuseks kostja vastuapellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

74. Maakohus leidis põhjendatult, et RR tegutses tegeliku ühingu juhina ja oli õigustatud

sõlmima kostja nimel ka lepinguid. Kostja on ise möönnud ja aktsepteerinud, et RR

tegelikkuses võttis juhtimisest osa, see on täitis juhatuse liikme kohustusi ning tegi seda

kostja teadmisel. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et oleks RR-le esindusõigust

piiratud ainult teatud toimingutega.

75. Ebaõige on kostja väide, nagu oleks JJ 15.01.2019 istungil öelnud, et ta ei mäleta, kes

sõlmis temaga töölepingu. JJ andis 15.01.2019 istungil järgmisi ütlusi: „…rääkisin RR-

ga töölepingu asjus. Temaga sõlmisime ka kokkuleppe. Teadaolevalt ajas asju RR selles

firmas. RR võttis mu tööle, tema maksis mulle palka, lõpetas lepingu, suhtlesin ainult RR-

ga, mitte kellegi teisega. Ta oli minu jaoks ülemus ja tegi tööd. Ta tegi ka samamoodi tööd

nagu mina. Temaga ma suhtlesin, tema ütles, mis on tunnihind ja tema tegi lepingu.

Juhatuse liiget ma ei tea, kes oli, kui ma seal töötasin. Mina tean, et kui keegi helistas, siis

RR tegeles uute objektide ja klientidega /.../ Põhiline, kes muretses ja tegi oli RR.“

76. Ebaõige on kostja väide, et 12.04.2016 KK ja kostja vahel sõlmitud teenuse osutamise

lepingul on RR märgitud üksnes kostja kontaktisikuks.

77. RR on selle lepingu allkirjastanud ning kostja on lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi

aktsepteerinud. Seega on kostja aktsepteerinud ka RR esindusõigust lepingu

allkirjastajana.

78. Lisaks on RR faktilise ühingujuhina tegutsemine tõendatud RR enda 15.01.2019 istungil

antud ütlustega „… mul oli esindusõigus Y, kogu ettevõtte töö oli minu korraldada, ehk

siis meie korraldada ning oli EE juhatuse liikmeks ainult maksude optimeerimiseks.“

79. Eeltoodust järeldub, et RR tegutses faktilise juhina, kellel oli juhatuse liikme kohustuste

täitjana ka esindusõigus sõlmida lepinguid.

80. Kohus ei jätnud tähelepanuta kostja vastuväited seoses TLS § 4 lg 2 kohaldamisega

Vaidlust pole selle üle, et kirjalikku töölepingut poolte vahel ei sõlmitud, kuid TLS § 4 lg

2 teise lause kohaselt loetakse tööleping sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd,

mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Hageja on esile toonud,

et RR sõlmis temaga kostja nimel suulise töölepingu ja andis talle sekretär-asjaajaja

tööülesandeid, mis seisnesid kostja nimel klientidele pakkumiste tegemises, lepingute

ettevalmistamises, kaubale transpordi tellimises, arvete maksmise korraldamises,

tunnitabelite täitmises ja muude jooksvate küsimuste lahendamises. Hageja on oma väiteid

tõendanud tunnistaja RR ütlustega. Asjaolu, et hageja ei saatnud e-kirju enda nimel ega

omanud isiklikku ligipääsu kostja arvelduskontole, ei tähenda, et hageja tegelikult

eelpoolkirjeldatud tööülesandeid ei täitnud. Tegemist on väikese ettevõttega, kus puudus

vajadus hagejale isikliku meiliaadressi tegemiseks ja pangakontole iseseisva juurdepääsu

loomiseks.

81. Asjassepuutuvad ei ole kostja väited selle kohta, et hageja vormistati töötajaks eesmärgiga

suurendada riiklikke hüvitisi seoses hageja rasedus- ja sünnituspuhkusele ning

lapsehoolduspuhkusele minekuga. Töölepingu kehtivust ei mõjuta iseenesest asjaolu, et

hageja enne raseduspuhkusele minekut soovis suuremate riiklike toetuste saamiseks ka

rohkem tööd teha.

82. Alusetu on kostja väide, et poolte vahel puudus töösuhe, kuna hageja üksnes abistas RR.

Oluline ei ole siinkohal see, kas eelnevalt oli hageja teinud samu toiminguid tasuta või kas

töölepingu sõlmimisel töökoormus kasvas. Kostja ei ole ümber lükanud hageja kirjeldatud

tööülesannete täitmist. Tegemist on tööga, mille tegemist võib eeldada üksnes tasu eest.

83. Maakohus leidis põhjendatult, et RR ütlusi pole põhjust pidada ebausaldusväärseteks

ainuüksi sel põhjusel, et RR on hageja abikaasa. RR ja kostja vaheline vaidlus lõppes

kompromissiga, mida kinnitas kohtuistungil ka kostja esindaja. Muid aluseid, mille tõttu

saaks pidada RR ütlusi ebausaldusväärseteks, asjas tõendatud ei ole. Kostja ei ole esitanud

ka omapoolseid tõendeid, mis lükkaksid RR ütlused ümber. Asjaolu, et RR ei teadnud

täpset kokkulepitud töötasu suurust, ei muuda ütlusi ebausaldusväärseks. Tegemist oli ligi

nelja aasta taguse kokkuleppega, kus palga täpset suurust võibki olla raske mäletada.

84. Töötasu kokkulepe ja selle suurus on tõendatud RR 15.01.2019 istungil antud ütlustega ja

hageja töötasu laekumistega. Keskmise töötasu summa on tõendatud ka tulumaksu

tasumise väljavõttega, mille kohaselt oli hageja 6 kuu keskmine brutopalk 979,54 eurot,

mis teeb keskmiseks netokuupalgaks 755,42 eurot. Kuna oli olemas töötasu kokkulepe,

ei oma antud juhul tähtsust kostja poolt esitatud andmed sekretäride palkade suuruste

kohta.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

85. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud 79,42 % ulatuses kostja kanda ja

20,58 ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta.TsMS

§ 163 lg 1 alusel hagi osalisel rahuldamisel on kohtul õigus jaotada menetluskulud

proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusele. Hageja tuvastusnõude rahuldas kohus

täielikult ning hüvitise ja viivise nõuded osaliselt.

86. Mõlema poole apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus

TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

87. Maakohus määras hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 2450 eurot ja

kostja menetluskulude suuruseks 1347,50 eurot. Tulenevalt menetluskulude jaotusest ja

vastastikuste nõuete tasaarveldamisest mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud summas 1676,40 eurot.

88. Hageja leiab, et maakohus on kostja menetluskulude suuruse valesti arvestanud, kuna

kostja on ise märkinud, et menetluskulude suurus on 1020 eurot ning menetluskulude

kindlaksmääramisel ei saanud kohus lähtuda suuremast summast. Ringkonnakohtu

hinnangul vastab kohtuotsuses märgitud kostja menetluskulude suurus kostja

menetluskulusid tõendavatele arvetele ja menetluskulude nimekirjas avaldatud suurusele.

Esialgses taotluses olnud arvutusliku vea on kostja selle avastamisel koheselt parandatud.

89. Maakohtu poolt kindlaksmääratud hageja põhjendatud menetluskude suurust ei ole kostja

vaidlustanud.

90. Kuna ringkonnakohtu menetluskulud jäävad poolte endi kanda, pole vaja neid rahaliselt

kindlaks määrata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Gaida Kivinurm

Meeli Kaur

Indrek Soots