3-19-434/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

6. september 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-19-434

Haldusasi

XXi

kaebus

Politsei-ja

Piirivalveameti

vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3430 eurot

seoses viibimisega 343 päeva Pärnu arestimajas

inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes

periooditi alates 23.08.2016 kuni 19.12.2018

Menetlusosalised

Kaebaja: XX

Vastustaja: Politsei-ja Piirivalveamet

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt XXi

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1500 (üks tuhat viissada) eurot.

2. Politsei-ja Piirivalveametil kanda hüvitis XXi arveldusarvele nr

xxxxxxxxxxxxx 15 päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest.

3. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata

Siseministri määruse „Arestimaja sisekorraeeskiri” § 31 lg 3 osas, milles

see sätestab, et üksnes tehniliste tingimuste olemasolul võib arestialune ja

vahialune kasutada järelevalve all selleks kohandatud arvutites riiklikku

elektroonilist õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registrit.

4. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

5. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule.

Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse lahendi kuulutamisest arvates (vt ka otsuse punkti 11).

Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui

apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 08.03.2019 (koos 27.03.2019 täpsustusega) esitas XX Tallinna Halduskohtule kaebuse

Politsei-ja Piirivalveameti vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3430 eurot seoses

viibimisega 343 päeva Pärnu arestimajas inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes

periooditi alates 23.08.2016 kuni 19.12.2018.

2. 28.03.2019 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Ühtlasi vabastas kohus kaebaja

menetlusabi korras kaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest. 17.06.2019 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. Kaebuse esitaja palub välja mõista Politsei-ja Piirivalveametilt mittevaraline kahju summas

3430 eurot seoses viibimisega 343 päeva Pärnu arestimajas inimväärikust alandavates

kinnipidamistingimustes periooditi alates 23.08.2016 kuni 19.12.2018.

Kaebaja selgitab esmalt, et viibis eelnimetatud ajaperioodil Lääne Prefektuuri Pärnu arestimajas

kokku 12 korral 343 päeval (ühe kohtumenetluse raames). Kaebaja leiab, et Pärnu arestimaja

tingimused olid inimväärikust alandavad. Täpsemad rikkumised seisnesid alljärgnevas:

3.1. Puudus laud, kui olime kolmekesi kambris, siis puudus kolmas tool. Sellest tulenevalt ei

saanud normaalselt kirjutada ja süüa. Süüa tuli taldrik käes voodi peal.

3.2. Aknad ei olnud avatavad ja läbipaistvad. Ei saanud värsket õhku ja loomulikku valgust

(kaks rida läbipaistmatuid klaasblokke). Nimetatud asjaolud põhjustasid kaebajale mh

terviseprobleeme – silmad, pea ja selg valutasid, nahaprobleemid.

3.3. WC oli kambrist eraldamata, millest tulenevalt levis kambris hais ja puudus wc-s privaatsus

(kate oli auklik ja ei ulatunud seinast seinani, kõik oli kambris kuulda ja tunda). Tänapäeval ei

ole raske ehitada 1mx1m seinu põrandast laeni, materjali kulub minimaalselt. Kaebaja leiab, et

sellega mõnitati teda ja tehti lisasurvestamist. Lõhkine kalts, mis ei ulatunud ei laeni ega

põrandani ja isegi seinast seinani ei taga kaebaja arvates inimväärikust austavaid tingimusi.

3.4. Kaebajale ei olnud tagatud www.riigiteataja.ee kasutamine õigusaktide ja kohtulahenditega

tutvumiseks. Ilmselgelt ei saa inimene ennast kaitsta, kui tal puudub juurdepääs õigusaktidele

ja kohtupraktikale. 343 päeva ilma sellise võimaluseta on selge kaebaja õiguste riive. Arvuti

oleks võimalik paigaldada ülekuulamiste tuppa, see ei vajaks ka väga suurt investeeringut.

Etteheiteid Pärnu arestimajale on tehtud juba aastal 2012 õiguskantsleri poolt, kuid sellele

vaatamata ei ole olukorda parandatud.

3.5. Kaebaja ei saanud juuksurisse ega oma hügieeni eest piisavalt hästi hoolitseda. Kaebaja

märgib, et eriti ebanormaalne on vastav asjaolu olukorras, kus kaebajat hoiti arestimajas järjest

3 kuud ja 10 päeva ehk ¼ aastat (23.08.2016-02.12.2016). Dušši sai kasutada samuti ainult üks

kord nädalas. Euroopa Vanglareeglistik näeb juba ammu ette, et minimaalne on kaks korda

nädalas pesemise võimaldamine. Kambris puudus ka soe vesi. Kanistreid ei lubatud vahepeal

kambrisse. Kaebajale toodi juukselõikusmasin, kuid ei olnud kedagi, kes kaebaja juukseid

sellega ajaks.

3.6. Kaebaja toob välja, et sundventilatsioon on väga mürarikas, mis seab kahtluse alla ka selle

vastamise müra normtasemele, mis on ette nähtud elamistingimustele. Kui ventilatsioon öösel

töötab on võimatu magada, kui ei tööta, siis ei ole jällegi õhku. Vahel siiski lülitatakse ööseks

ventilatsioon välja, kuna müra on nii tugev, siis on aga täiesti umbne – eriti suvel.

Lisaks tõmbab Pärnu arestimaja sundventilatsioon sisse mootorsõidukite heitgaasid, mis on

mürgised ja põhjustavad pikema aja jooksul ka teatud haigusi (mis ei alga aga momentaalselt).

Vastavaid asjaolusid peaks olema võimalik kontrollida, kas need ruumid vastavad

elamistingimustele sätestatud normidele ka olukorras, kus hoovis seisavad sõidukid töötava

mootoriga ning päästeautod sõidavad välja kõrval asuvast depoost.

Kaebaja märgib, et kui teda toodi konvoiga viimane kord Pärnu arestimajja, siis ta nägi konvoi

auto aknast, et ventilatsiooni õhu sisse võtmise torude all on seisvad politsei bussid.

3.7. Kokkusaamised lähedastega olid 10 minutit kuus ja seda seistes koridoris, mida on selgelt

liiga vähe. Näiteks Tallinnas saab kohtuda 2 korda kuus 1h ja 10 min. EIK on korduvalt

toonitanud, et tuleb soodustada peresidemete säilimist. 10 minutiline kokkusaamine on

eeltoodud põhimõttega vastuolus. Tegemist on inimese mõnitamisega (EIÕK art 3 ja art 8).

Arvestades, et vahistatule tuleb lubada ka pikaajalisi kokkusaamisi, siis lühiajaliste

kokkusaamiste lubamine niivõrd lühikese aja jooksul ei ole õiguspärane.

3.8. Arestimajas ei olnud tagatud seadusega ette nähtud ühe tunnine jalutuskäik. Jalutuskäigu

eesmärk on kaitsta inimese tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja puhtale õhule. Nende

olulisus on üldteadaolev.

3.9. Kokkuvõtvalt toob kaebaja välja, et isegi peale 2019 aasta jaanuari remonti ei ole Pärnu

arestimajas jalutamisvõimalust loodud, millest nähtub, et oma rikkumisi ei soovita lõpetada.

Ükski varasem pöördumine vastustaja poole poleks rikkumisi kõrvaldanud. Kaebaja leiab, et

rikkumised ei lõppe enne kui hüvitised ei tõuse Euroopa tasemele. Tegemist on käesoleval juhul

kompleksrikkumisega. Ka Riigikohus on korduvalt maininud, et hüvitis ei tohiks olla võrreldes

EIK poolt välja mõistetavate hüvitistega ebamõistlikult madal. Eeltoodust tulenevalt leiab

kaebaja, et vastustaja peab kaebajale hüvitama mittevaralise kahju 10 eurot päev. Raha palub

kaebaja kanda Swedbank kontole nr xxxxxxxxxxxxxx.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Vastustaja märgib oma vastuses kaebusele, et esitab kaks alternatiivset taotlust: 1) kui kohus

tuvastab XXi õiguste rikkumise, piirduda toimingu õigusvastasuse tuvastamisega; 2) kui kohus

tuvastab XXi õiguste rikkumise ja leiab, et see väärib hüvitamist rahas, mõista mittevaralise

kahju katteks üks euro iga arestimajas viibitud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 500 eurot.

Vastustaja toob esmalt välja, et kaebaja viibis Pärnu arestimajas kokku 345 päeva (vt tl 30p).

Vastustaja esitab järgmised vastuväited kaebusele.

4.1. Siseministri 27.09.2011 määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (edaspidi ASkE) § 13

lg 1 p 2 kohaselt kuulub arestimaja kambri sisustusse võimaluse korral laud. Pärnu arestimaja

kambris laud puudub, kuid selle asemel on kambris riiulid ja antakse toole. Seega oli XXil

võimalik soovi korral saada kambrisse lisatoole, mida oleks võimalik kasutada laua asemel.

PPA leiab, et laua puudumist kambris ei saa lugeda õigusvastaseks, eriti olukorras, kus laud ei

ole kambri sisustuses kohustuslik. Tähelepanu väärib asjaolu, et kaebaja on kõikidel perioodidel

viibinud enamuse ajast alarahvastatud kambris või üksinda, saades seega rohkem võimalusi

laua puudumisest tingitud vajaduste rahuldamiseks. Kaebaja aktiivne kirjavahetus, taotluste

esitamine, helistamisvõimaluse kasutamine tõendavad vastupidist, et kaebaja sai oma õigusi

takistamatult realiseerida.

4.2. Kui kambris oli kolm isikut, puudus kolmas tool. PPA märgib, et kaebusest ei ole

arusaadav, kas olukorras, kus kambris oli kolm isikut ja kaks tooli, jäi XX toolist ilma või mil

moel ühe tooli puudumine riivas või häiris kaebaja elukorraldust kambris. XXi väited on

üldsõnalised ja arusaamatud.

Vastustaja märgib, et kuigi ASkE § 13 lg 1 ei näe ette tooli kambri kohustusliku

sisustuselemendina, anti kambrisse toole ja võimalusel oleks saanud toole juurde küsida. Tooli

olemasolu tõendavad vastusele lisatud fotod ja nende olemasolu kambrites on kinnitanud

Õiguskantsleri kantselei ametnikud juba 2012 kontrollkäigul. Kuna tooli olemasolu arestimaja

kambris ei ole kohustuslik, ei saa selle puudumist tunnistada ka õigusvastaseks.

4.3. VangS § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lõikes 1 sätestatud

tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise. VangS § 45 lg 1

teise lause kohaselt peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi

piisava valgustuse. Arestimaja akent ei ole põhjust võrrelda tavapärase eluruumi aknaga,

kuivõrd arestimaja on eriotstarbeline ehitis.

Kambrites, kus viibis XX, oli aken klaasplokkidest ja kambri võimalik hämarus oli

kompenseeritud kunstliku valgusega, mille paigaldamisel oli arvestatud elutegevuseks vajaliku

normaalse võimsusega valgusega – kaks päevavalguslampi. PPA leiab, et loomulik valgus koos

kunstliku valgustusega oli igal juhul elutegevuseks piisav nagu nõuab VangS § 45 lg 1. Näiteks

Tartu Halduskohtu haldusasjas nr 3-18-645 leidis kohus, et Pärnu arestimaja kambri akna

peamiseks eesmärgiks on loomuliku valguse tagamine ning ühestki õigusaktist ei tulene, et see

peaks olema täiesti läbipaistev ning võimaldama ka aknast välja vaatamist. Kambri võimalik

hämarus oli kompenseeritud kunstliku valgusega, mille paigaldamisel oli arvestatud

elutegevuseks vajaliku normaalse võimsusega valgus – kaks päevavalguslampi.

Kaebaja on aktiivselt kasutanud õigust kirjavahetusele ja suhtlusele, mille tõttu tema väited

ebapiisavale valgusele ei ole kooskõlas tema tegusa elukorraldusega Pärnu arestimajas.

4.4. ASkE § 13 lg p 7 tulenevalt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral WC. ASkE ega

VangS ei sätesta, millistele nõuetele WC peab vastama. Kambrites olevad WC-d olid eraldatud

umbes ühe meetri kõrguse seinaga ja kahelt poolt kambri seintega; suurema privaatsuse

tagamiseks oli võimaldatud katted, millega sulgeda WC sellisel moel, et saada privaatsust. PPA

ei nõustu XXi väitega, et WC kasutamine oli alandav. Vastavalt VangS § 90 lg 4 ja § 156 lg 2

sätestatule, peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine ja

poolavatud WC ei piira kinnipeetava privaatsust rohkem, kui see on VangS § 90 lõikest 4

tulenevalt vajalik ja mõistlik. ASkE ei kehtesta mingeid nõudeid kambrites asuva WC tüübile

või konstruktsioonile. Riigikohtu halduskolleegiumi 17.11.2008 otsuse nr 3-3-1-54-08 kohaselt

on nõue kambri pideva jälgimise võimaldamiseks sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku

tagamiseks ja on eesmärgiga proportsionaalne. Seega saab XXi ebamugavusi selles osas

käsitleda kui arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid ebamugavusi. Tualettruumi

avatust on Euroopa Inimõiguste Kohus võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist,

mille alusel on kohus hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse

raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega.

ASkE § 32 lg 1 p 5 kohustab kinnipeetuid hoidma kambris puhtust, millise kohustuse täitmiseks

arestimaja väljastab puhastusvahendid. Vastusele lisatud fotod tõendavad, et WC-s on

puhastushari ning privaatsuse tagamiseks ei kasutata „kaltsu“, vaid katet, mis ulatub laest

põrandani ja ümbritseb kahest küljest kambri WC osa. Kui kinnipeetud ei pea millekski enda

järel koristamist, seda ka peale WC kasutamist, võib juhtuda, et kambris hakkab levima

ebameeldiv lõhn.

Kaebaja viibis Pärnu arestimaja kambrites enamuse ajast üksinda, seega WC kasutamine ja

puhtuse hoidmine sõltus eelkõige temast endast.

4.5 ASkE § 31 lg 3 võimaldab kinnipeetul kasutada järelevalve all elektroonilist õigusaktide

andmebaasi ja kohtulahendite registrist vaid juhul, kui arestimajas on selleks tehnilised

tingimused. Pärnu arestimajas sellised võimalused puuduvad. Kuna tegemist ei ole

kohustusega, vaid võimalusega, ei ole PPA kaebaja õigusi rikkunud.

4.6. ASkE § 31 kinnipeetu õiguste loetelus puudub juuksuriteenus. ASke § 26 lg-s 1-3 peetakse

eelkõige silmas pesemist. Seda tõendab ka asjaolu, et vangistusseaduse § 50 nimetab

juuksuriteenuse

tagamist

iseseisva

vangla

kohustusena,

mida

ei

saa

samastada

hügieeninõuetega. PPA pöörab tähelepanu, et XX sai pakiga juukselõikamise masina. Järelikult

PPA ei ole selles osas kinnipeetu õigusi rikkunud.

4.7. XXi hoiti Pärnu arestimajas liiga pikalt – järjestikku 3 kuud ja 10 päeva, perioodil

23.08.2016-02.12.2016.

XX sattus arestimajja oma mitteõiguskuuleka käitumise tagajärjel ning arestimajas viibitud

ajalise perioodi pikkus sõltus ka tema poolt toime pandud õigusvastastest tegudest. Väljavõte

arestimaja arvestusžurnaalist näitab, et kõnealusel perioodil kohtus kaebaja kaitsjaga 11-l

korral, menetlustoiminguid viidi temaga läbi 10 korral.

PPA leiab, et küsimus tuli adresseerida uurimisasutustele, kelle menetluslikust otsusest sõltus

kaebaja arestimajas viibimise pikkus. Arestimaja tegeleb kinnipeetute hoidmisega ja õiguslik

alus isiku arestimajja paigutamiseks tekib uurimisasutuse, mitte arestimaja tegevuse

resultaadina. Pärnu arestimaja juhi ettekandest nähtub, et arestimaja juht suhtles menetlejaga ja

Tallinna Vanglaga kaebaja etapeerimise võimalikkuse osas. Kaebaja etteheide Pärnu

arestimajale ei ole põhjendatud.

4.8. ASkE § 26 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetul kasutada kord nädalas dušši.

Pesemisvõimaluse

kasutamine

või

kasutamisest

keeldumine

Pärnu

arestimajas

dokumenteeritakse. Vastusele lisatud väljavõte arestimaja töö arvestusžurnaalist nähtub, et XX

sai ennast pesta üks kord nädalas, mis vastab ASkE-ga kehtestatud nõuetele. Ühel korral

16.11.2018 XX pesemisvõimaluse kasutamisest keeldus. PPA ei ole eksinud kehtestatud nõuete

vastu.

4.9. ASkE § 13 lg 1 p 6 sätestab, et pesemiskoha olemasolu kambris ei ole kohustuslik. Sellest

järelduvalt leiab PPA, et ka sooja vee olemasolu kambris ei ole kohustuslik. Kambri kraanist

sooja vee saamise võimaluse puudumine ei ole käsitatav kaebaja õiguste rikkumisena. Lisaks

antakse soovi korral igapäevaselt kambrisse nii sooja joogivett kannuga kui ka sooja vett

kanistriga, samuti on kambris olemas pesukausid. XX sai pakiga veekeetja, seega tal oli

võimalus teha kambris sooja vett. PPA poolt on püütud olemasolevaid tingimusi leevendada,

mille tõendamiseks on vastustaja esitanud fotod kambrist ning arestimaja juhi ettekande.

4.10. Vajalik õhuringlus on tagatud sundventilatsiooni kaudu. Sundventilatsioon tähendab, et

kambris viibija ei saa seda ise reguleerida ning ka õigusaktidest ei tulene nõuet, et kinnipeetu

ise peaks saama kambrit oma eelistuste kohaselt ventileerida. Ventilatsiooniavad on nähtavad

PPA poolt kaebusele lisatud fotodelt kambrist.

Ventilatsioon on ja oli töökorras ja seda regulaarselt puhastatakse. Nõuetekohane õhuvahetus

on vajalik mitte ainult kinnipeetutele, vaid ka arestimaja ametnikele, Alates 01.01.2011

kuuluvad prefektuuri hooned Riigi Kinnisvara AS-le, mis remondib, renoveerib ja hoiab ruume

korras.

Viimati renoveeriti ventilatsiooni 2018 aasta lõpus. Kaebaja väited, et tingimused ei vasta

nõuetele, on PPA hinnangul liialdatud ega ole usutavad.

Sundventilatsioon ei tekita seesugust müra, mis häiriks olulisel määral kambris viibijaid.

Sellisel juhul oleks häiritud ka muud arestimajas tehtavad toimingud – ülekuulamised;

kokkusaamised kaitsjaga, kaplaniga jms. Tekiks oht arestimaja ametnike tervisele ja

töökeskkonnale, kes viibivad samades tingimustes.

Õhuvahetuse perioodiline lõpetamine ei ole võimalik ka põhjusel, et kambri aknad ei ole

avatavad. Kinnipeetute soovil antakse kambrisse ventilaatorid.

PPA leiab, et XXi ventilatsiooniga seotud väited ei ole usutavad.

4.11. Pärnu arestimaja juht ei kinnita kaebaja väiteid, et sundventilatsioon tõmbaks sisse

mootorsõidukite heitgaase. Sellist olukorda, kus arestimaja täitub mootorsõidukite

heitgaasidega, ei saa tekkida ja seda ka ehitustehnilistel põhjustel. Ventilatsioon ei asu

Päästeameti garaažide poolsel küljel. PPA jääb vastuses toodu juurde ja kinnitab, et

ventilatsioon on töökorras ja õhuvahetus on tagatud. XXi etteheide tõstatab kahtluse, kas tal oli

siiski võimalus näha tema enda sõnul läbipaistmatust kambri aknast Päästeameti hoonet ja selle

ees toimuvat.

Kaebaja terviseprobleemidega tegeleti, anti ravimeid ja registreeriti eriarsti vastuvõtule. PPA

on täitnud ASkE § 30 nõudeid.

4.12. ASkE 54 lg-d 1 ja 2 kehtestavad lühiajalise kokkusaamise maksimaalse pikkuse. PPA

pöörab tähelepanu, et ajavahemikul 24.08.2016 - 28.09.2016 oli XXile kehtestatud

suhtluskeeld.

PPA ei saa mõjutada konkreetse kokkusaamise pikkust, kuivõrd see sõltub kokkusaajate soovist

ja otsusest. Heita PPA-le ette asjaolu, et kokkusaamine kestis vähem kui lubatud maksimaalne

pikkus, ei ole asjakohane. Kaebajale kokkusaamisi võimaldati, vahel kaks korda kuus. PPA

leiab, et ei ole kaebaja õigusi kokkusaamisele rikkunud.

4.13. Vaidlust ei ole selles, et Pärnu arstimajas jalutushoov puudub. PPA arvates tuleb antud

juhul arvestada asjaoluga, et kambris viibimise ajast tuleb maha arvestada arestimajja

toimetamise ja vanglasse etapeerimise päevad, mil kaebaja viibis arestimajas osa päevast ning

menetlustoimingutel ja muudel kokkusaamistel viibimise aeg. Lisaks nimetatule viibis kaebaja

enamuse ajast alarahvastatud kambris ja enamuse ajast üksinda, seega ei saanud jalutamise

võimaluse puudumine vastuse punktis üks loetletud ajavahemike jooksul kaebaja õigusi PPA

arvates olulisel määral riivata, kuigi riive oli olemas. Õiguskantsler on leidnud, et Pärnu

arestimaja kinnipidamistingimusi võib lugeda rahuldavatakse, kui seal viibitakse mitte kauem

kui 30 päeva järjest ja üldjuhul kaebaja viibis lubatud ajavahemiku ulatuses.

Ka sai XX taastuda Pärnu arestimajas osaks saanud ebamugavustest. Näiteks jäi esimese ja teise

perioodi vahele ligi kahekuine vahe, teise ja kolmanda perioodi vahele jäi ligi kolm kuud.

4.14. PPA leiab, et hüvitise suurus on ebaproportsionaalset suur ja ei vasta väljakujunenud

kohtupraktikale sarnastes asjades.

Kinnipeetu etapeerimine jalutushooviga arestimajja ei sõltu ainult arestimaja ametnike tahtest.

Tuleb arvestada ka seda, et kaebaja on sattunud arestimajja oma mitteõiguskuuleka käitumise

tagajärjel ning arestimajas viibitud ajalise perioodi pikkus sõltub ka kinnipeetu poolt toime

pandud õigusvastastest tegudest.

Arvestusžurnaali kannetest nähtub, et PPA menetlejad ja Pärnu Maakohus viisid XXiga

aktiivselt läbi erinevaid menetlustoiminguid. Järelikult ei olnud XXi etapeerimine teise

arestimajja võimalik objektiivsetel asjaoludel, st kriminaalasja menetlemise vajaduse tõttu.

Kahju hüvitamisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet,

nende kumulatiivset mõju.

Riigikohus lahendis nr 3-3-1-43-11 on öelnud, et: „Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise

viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud

haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. See oleneb asja sisulisel menetlemisel

välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele.“

Riigikohus ja EIK on leidnud, et mittevaraline kahju mõistetakse välja üksnes juhul, kui

rikkumise raskus, eelkõige kehaline ja hingeline valu seda õigustab ning teatud juhtudel piisab

toimingu õigusvastasuse tuvastamisest, vabandamisest kannatanu ees jms (vt nt Riigikohtu

lahend 3-3-1-78-11).

Juhul, kui kohus leiab, et rikkumise intensiivsusaste ei ole kohtu meelest suur, siis piisab

kaebuse rahuldamiseks PPA toimingu õigusvastasuse tuvastamisest.

Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-10-14 selgitanud: „… ei saa kolleegiumi hinnangul määravat

tähendust omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju

hüvitisi välja mõistnud ja kas ringkonnakohus on neid konkreetse asja lahendamisel arvesse

võtnud või mitte. …“

Ka on Riigikohus lahendis nr 3-3-1-42-15 öelnud: „Kannatanu alandava kohtlemise kestus on

seejuures oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Seepärast ei saa

kohtud tuletada senisest hüvitiste määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi

pelgalt aritmeetiliste tehete alusel.“

Kohtute praktikas ulatub hüvitise päevamäär kuni 0 - 7 euroni. Lisaks arvestatakse ka kaebaja

reaalset viibimist arestimaja kambris (näiteks Tartu Halduskohtu haldusasi nr 3-18-645).

Silmas pidades Pärnu arestimajas viibitud aega, samuti seda, et XX ei pidanud kõikidel

päevadel viibima kambris kogu päeva ulatuses, muud kinnipeetava õigused olid tagatud,

puudub info, et värskes õhus viibimise mittevõimaldamine pärssis mingil moel XXi aktiivsust,

asjaolu, et kaebus on esitatud ca 2,5 aastat peale hiljem esimese ja pikima perioodi lõppemist,

leiab PPA, et kaebaja kinnipidamine Pärnu arestimajas ei põhjustanud kaebajale ülemääraseid

kannatusi.

Juhul, kui kohus leiab, et XXi õigusi rikuti määral, mis õigustaks rahalise hüvitise määramist,

peab PPA põhjendatuks mittevaralise kahju hüvitise suuruseks üks euro ühe päeva eest, kuid

mitte rohkem kui 500 eurot arvestades rikkumise iseloomu ja ulatust.

4.15. Vastustaja palub jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt

õigusvastastest kinnipidamistingimustest Pärnu arestimajas, kus ta viibis ajavahemikes 1)

23.08.2016-02.12.2016, 100 päeva; 2) 03.02.2017-10.03.2017, 36 päeva; 3) 16.06.2017-

21.07.2017, 36 päeva; 4) 15.09.2017-20.10.2017, 36 päeva; 5) 01.12.2017-22.12.2017, 22

päeva; 6) 26.01.2018-07.02.2018, 13 päeva; 7) 09.03.2018-16.03.2018, 8 päeva; 8) 28.03.2018-

11.05.2018, 45 päeva; 9) 29.05.2018-11.06.2018, 14 päeva; 10) 17.09.2018–05.10.2018, 19

päeva; 11) 07.11.2019-16.11.2018, 10 päeva; 12) 14.12.2018-19.12.2018, 6 päeva; kokku: 345

päeva, tekitatud mittevaraline kahju on põhjendatud.

Kaebaja väitel on kahju kokkuvõtvalt põhjustatud sellega, et arestimaja kambrites, kus ta on

pidanud viibima, puudus laud, kui kaebaja oli kolmekesi kambris, siis puudus kolmas tool,

aknad ei olnud avatavad ja läbipaistvad, ta ei saanud värsket õhku ja loomulikku valgust.

Kaebaja toob välja, et WC oli kambrist eraldamata. Lisaks polnud talle tagatud

www.riigiteataja.ee kasutamine õigusaktide ja kohtulahenditega tutvumiseks. Kaebaja ei

saanud ka juuksurisse ega oma hügieeni eest piisavalt hästi hoolitseda (dušš 1 kord nädalas ja

kambris ainult külm vesi). Sundventilatsioon kambrites, kus ta viibis oli väga mürarikas, lisaks

tõmbas Pärnu arestimaja sundventilatsioon sisse mootorsõidukite heitgaasid, kokkusaamiste

kestus oli ainult 10 min. Kaebaja toob eraldi välja, et tal puudus kogu kaebuses märgitud aja

võimalus seaduses ettenähtud jalutuskäiguks värskes õhus.

6. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud

järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2)

isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo

ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Siseministri 27.09.2011 määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) § 29 lg 1 sätestab,

et kinnipeetute järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab „Vangistusseaduse”, arestimaja

sisekorraeeskirja ja arestimaja päevakava täitmise, kinnipeetute julgeoleku ja üldise julgeoleku

arestimajas.

VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab

tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta

talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega

kaasnevad.

7. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Politsei- ja Piirivalveamet) on avaliku võimu kandja, kes

täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet ja täitis seda ülesannet ka kaebaja

kaebuses toodud ajavahemikel kaebaja suhtes.

8. Järgnevalt tuleb kohtul võtta seisukoht, kas vastustaja tegevus oli õigusvastane ja kas

kaebajale väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele.

8.1. VangS § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud

tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. VangS § 45 lg 1

sätestab, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud

üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle

ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis

kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete

loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.

ASkE § 13 lg 1 sätestab, et kambri sisustusse kuuluvad: 1) ühe- või kahekordsed voodid (välja

arvatud kainenema toimetatute hoidmiseks mõeldud kamber); 2) võimaluse korral laud; 3)

võimaluse korral istekoht igale kinnipeetavale; 4) võimaluse korral valjuhääldi; 5) võimaluse

korral riidenagi; 6) võimaluse korral pesemiskoht; 7) võimaluse korral WC; 8) võimaluse korral

isiklike asjade hoiukoht.

8.1.1. Laud, toolid ja nagi

Kaebaja heitis vastustajale esmalt ette kambris laua puudumist ning ajal, mil kambris oli kolm

isikut ühe tooli puudumist. Samuti märkis kaebaja, et nagisid ei olnud piisavalt.

Kohus märgib, et arvestades ASkE § 13 lg 1 sõnastust, millest tuleneb, et kambris on laud,

toolid ja nagi üksnes võimaluse korral. Järelikult ei olnud vastustaja kohustatud tingimata

kambrisse paigutama ka lauda ja toole ning nagisid. Järelikult ei olnud vastustaja tegevus selles

osas õigusvastane. Samas märgib kohus, et vastustaja vastusest nähtuvalt peab vastustaja

mõistlikuks laua asemel söömiseks ja kirjutamiseks vaba voodi kasutamist (tl 35 pöördel)

tulenevalt sellest, et see on lauast suurem ja täidab laua otstarvet. Kohus sellise seisukohaga ei

nõustu ja leiab, et voodi põhiotstarve on normaalsetes oludes ikkagi magamine. Voodi

kasutamist söömisel laua asemel ei saa kohtu arvates pidada normaalseks olukorraks, eriti kui

kinni peetav on sunnitud seda tegema pikema aja jooksul. Kohtunik on seisukohal, et

tavaolukorras ei kasutata vähemalt Eestis ja üldiselt ka arenenud maailma riikides voodit

tänapäeval söögilaua asemel ja selline sunduslik olukord võib põhjustada keskmisele isikule

hingelisi üleelamisi, mis ei ole meeldivad.

Vastustaja on usutavalt põhistanud, et praktikas toolid siiski on kambris ning kaebajal oli

võimalik tooli kasutada. Kaebaja ei ole ka väitnud, et toolid oleks üldse puudunud. Kaebaja on

välja toonud ainult seda, et juhul kui viibiti kambris kolmekesi, oli kasutada kaks tooli. Kohus

leiab, et viimati nimetatud olukorras oleks kaebaja saanud vajadusel täiendavat tooli kambrisse

küsida. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks seda teinud ja sellest oleks keeldutud. Järelikult ei

ole kaebaja siinkohal kasutanud oma esmaseid vahendeid oma õiguste kaitseks.

8.1.2. Loomulik valgus ja õhk

VangS § 45 lg 1 reguleerib ammendavalt nõudeid arestimaja kambri aknale ja valgustusele.

Samas leiab kohus, et selle sätte sisustamisel tuleb siiski arvestada Euroopa

vanglareeglistikuga, mille p 18.2 alap a kohaselt peavad aknad kõigis kohtades, kus vangid

elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja

loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja

arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral (Riigikohtu 21.04.2010 otsus nr 3-3-1-14-10,

p 8). Ka piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa

komitee (CPT) peab oluliseks kinnipeetavate ligipääsu loomulikule valgusele ja värskele õhule

(Vt nt CPT standardite areng vangistuse alal. Väljavõte 11. üldaruandest, avaldatud 2001.

aastal. Kättesaadav: https://rm.coe.int/16806cd1fc (06.09.2019)). Järelikult ei pea kambris

tingimata olema avatavat akent – eeldusel, et kambri õhutatus on muul moel piisaval määral

tagatud.

HKMS § 59 lg 1 sätestab, et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul

võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kohus arvestab

tõendamiskoormuse jaotumisel, et kaebajal võib olla keeruline tõendada oma väiteid

kinnipidamistingimuste mittevastavuse kohta konkreetsel ajahetkel. Seevastu oli vastustajal

võimalik esitada tõendeid, mis kinnitavad tema väidet, et valgustus ja ventilatsioon

arestikambris vastasid nõuetele. Näiteks on vastustaja väitnud, et ventilatsioonisüsteemi

puhastati regulaarselt, kuid ei ole selle kohta tõendeid esitanud. Kuna tagantjärele on keeruline

tuvastada, kas kaebaja kambrites oli tagatud piisav ventilatsioon ja valgustus ning selles osas

on kohtule esitatud vaid menetlusosaliste väited, arvestab kohus ka Pärnu arestimajas toimunud

õiguskantsleri kontrollkäikude aruannetega (vt Riigikohtu 21.04.2010 otsus nr 3-3-1-14-10, p

11). 18.07.2012 toimunud õiguskantsleri nõunike kontrollkäigu PPA Lääne Prefektuuri

korrakaitsebüroo

arestimaja

Pärnu

kambrisse

kokkuvõttest

(Kättesaadav:

http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote__p

pa_laane_prefektuuri_korrakaitseburoo_arestimaja__parnu_kamber.pdf (06.09.2019)) nähtub,

et n-ö üldkasutatavates ruumides oli tehtud mitmeid remonttöid, sealhulgas uuendatud

ventilatsioonisüsteemi ning kambrites vahetatud valgustid; kõik kambrid said uued valgustid

sama

aasta

juuli

lõpuks.

31.01.2014

seisukohas

(Kättesaadav:

http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_oig

usrikkumise_puudumise_kohta_kinnipidamine_politsei-

_ja_piirivalveameti_laane_prefektuuri_korrakaitseburoo_arestimaja_parnu_kambris.pdf

(06.09.2019) ) on õiguskantsler märkinud, et Pärnu arestimaja kambrites oli õhuringlus tajutav

ning ventilatsioonitoru juures õhu liikumine võrdlemisi intensiivne – seda hoolimata

julgeolekukaalutlustel toru ette paigutatud võrest. Samas nähtub 14.07.2015 toimunud

kontrollkäiku

puudutavast

õiguskantsleri

03.09.2015

kirjast

(Kättesaadav:

http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/soovitus_politsei-

_ja_piirivalveameti_laane_prefektuuri_parnu_politseijaoskonna_arestikamber_kontrollkaik.p

df (06.09.2019), et ventilatsioon Pärnu arestimajas on ebapiisav ja õhk ei ole värske ning ehkki

suitsetajad ja mittesuitsetajad paigutatakse eraldi kambritesse, on ka „suitsuvabades“ kambrites

ja teistes ruumides (nt raamatukogu, koridor) tugev koltunud suitsuhais. Eelnevast järeldub, et

Pärnu arestimaja kambrites on olemas ventilatsioonisüsteem, kuid ventilatsiooni piisavus

konkreetsel hetkel sõltub erinevatest asjaoludest, nagu välis- ja sisetemperatuur, kinni peetavate

isikute arv kambris ning see, kui sageli ventilatsioonisüsteemi puhastatakse. Seetõttu ei pruugi

see igal ajal võrdselt hästi tagada kambrite õhutatust.

Kaebaja on küsinud näiteks 04.06.2018 ventilaatorit, kuid arestimaja ei ole taotlust rahuldanud,

kuna vabad ventilaatorid hetkel puudusid (tl 43). Veel on kaebaja küsinud termomeetrit

õhutemperatuuri mõõtmiseks, kuid termomeetrit ei ole kaebajale väljastatud (tl 41).

Kohtu arvates saab eelnevat arvestades kaebaja väiteid ventilatsiooni ebapiisavuse kohta pidada

osaliselt põhjendatuks, s.o ventilatsioonisüsteem oli küll olemas, kuid ei saa lugeda tuvastatuks,

et see tagas kõigil aja vahemikel, mil kaebaja viibis Pärnu arestimajas, kaebaja kambri piisava

ventileerituse. Kaebaja väidetest järeldub, et kambris polnud kinnipeetul võimalik akent avada

ning vastustaja pole vastupidist väitnud. Asjaolu, et kambrite aknad ei ole avatavad kinnitavad

ka kohtule esitatud fotod (tl 52,54). Seega puudus kaebajal võimalus leevendada võimalikke

ventilatsiooni puudujääke kambri õhutamisega loomulikul teel.

Mis puudutab kaebaja väiteid ventilatsiooni suure müra kohta, siis arvestades jällegi asjaolu, et

kaebajal on keeruline tõendada oma väiteid kinnipidamistingimuste mittevastavuse kohta

konkreetsel ajahetkel, siis seevastu oli vastustajal võimalik esitada tõendeid, mis kinnitavad

tema väidet, et ventilatsioon arestikambris sellist müra, mis häiriks, ei põhjusta teostades selleks

vajalikud mõõtmised. Käesoleval juhul ei ole vastustaja seda teinud. Sellest tulenevalt ei nõustu

kohus vastustaja seisukohaga selles, et vastavad väited on tingimata otsitud ja täiesti

põhjendamatud. Müra, mis ei sega isikutel sh ametnikel töö ülesandeid täita, võib öösel kui

muu müra lakkab, muutuda häirivaks.

Kaebaja väidet, et sundventilatsioon tõmbab sisse mootorsõidukite heitgaasid, peab kohus

liialdatuks, kuivõrd vastav asjaolu oleks tuntav ka arestimaja töötajate poolt, kes peavad

viibima samas hoones. Kuivõrd ventilatsioonisüsteem on vastustaja väitel üks, siis peaks

heitgaase olema tunda igal pool. Kohus märgib siinkohal, et ka õiguskantsler ei ole oma

kontrollkäikudel midagi sellist tuvastanud. Sellest tulenevalt ei pea kohus vastavaid kaebaja

väited eriti usutavaks.

Kaebaja väide, et kambril oli küll aken, kuid see ei paistnud läbi ja sealt ei tule eriti loomulikku

valgust, kuivõrd see on läbipaistmatutest klaasplokkidest on samuti leidnud kinnitust (vt tl 52,

54). Ka vastustaja selgituse kohaselt on Pärnu arestimajas klaasplokist aknad. Õiguskantsleri

18.07.2012 kontrollkäigu kokkuvõttes on märgitud, et kambrites on olemas aken, mis aga ei

lase loomulikku valgust täiel määral läbi. Loomuliku valguse hulk sõltub konkreetsetest

näitajatest (sh akna suurus, klaasploki paksus, kas akna ees on valgust varjavaid takistusi), mis

kohtule pole täpselt teada, kuid võib arvata, et kambris oli vähemalt mingil määral olemas

loomulik valgus, mis ilmselt polnud küllaldane, et näiteks lugeda. Kunstlikule valgustusele pole

kaebaja etteheiteid teinud. Vastustaja on selgitanud, et kambris on kunstlik elutegevuseks

vajalik valgus – kaks päevavalguslampi. Sellest võib järeldada, et kunstliku valguse

sisselülitamisel oli valgustus kambris igapäevategevusteks (sh lugemine ja kirjutamine) piisav.

Samas tuleb kinnipidamistingimuste kogumis hindamisel ja hüvitise määramisel arvestada

asjaolu, et juurdepääs loomulikule valgusele oli piiratud.

8.1.3. WC kambrist eraldamata

ASkE § 13 lg 1 p 7 tulenevalt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral WC. Vaidlust ei ole

selles, et kambrites, kus kaebaja viibis oli WC olemas. Küll aga heidab kaebaja vastustajale ette

WC korrektset eraldamata jätmist (eraldati väidetavalt kaltsuga ning üksnes osaliselt) ning WC-

st tulenevat haisu.

Täpsemaid nõudeid tualeti asukohale või tüübile ette nähtud ei ole. Seega ei saa Aasia-tüüpi

WC-d pidada iseenesest õigusvastaseks. EIK lahendites on WC kambrist eraldamata jätmist

peetud probleemiks. Käesoleval juhul kohtule esitatud fotodest nähtuvalt oli WC eraldatud

kambrist rohelise kattega (tl 53, 56,57), mis piltidelt nähtuvalt ei olnud siiski kaebaja polt

väidetud räpane kalts, vaid ilmselt plastmassist riidest tehtud sirm. Kuna kaebaja ei viibinud

kambris alati üksi, ei taganud selline wc eraldussüsteem talle alati WC täiesti privaatset

kasutamist. Samuti ei ole kohtu arvates täielikult inimväärikuse tagamise nõudega kooskõlas

eraldamata WC olemasolu kambris, kus tuleb samal ajal ka süüa ja magada. Kohus leiab, et

vastavat asjaolu tuleb arvestada hinnates koosmõjus kõiki kinnipidamistingimusi.

WC puhtuse eest tuli hoolitseda kaebajal endal. Kaebaja ei ole väitnud, et selleks ei võimaldatud

puhastusvahendeid ning, et seda ei oleks saanud teha.

8.1.4. Dušš üks kord nädalas, kambris külm vesi ja juuksuriteenuse puudumine

Vastustaja on vastuses kaebusele (tl 31p) selgitanud õigesti, et ASkE § 13 lg 1 p 6 sätestab, et

pesemiskoha olemasolu kambris ei ole kohustuslik. Sellest tulenevalt ei ole ka sooja vee

olemasolu kambris kohustuslik. Lisaks on vastustaja märkinud, et soovi korral antakse

igapäevaselt kambrisse nii sooja joogivett kannuga kui ka sooja vett kanistriga, samuti on

kambris olemas pesukausid. XX sai pakiga veekeetja, seega tal oli võimalus teha kambris sooja

vett (tl 49p). Kohus leiab, et vastustaja on põhjendatult välja toonud, et vastustaja poolt on

püütud olemasolevaid tingimusi leevendada, mille tõendamiseks on vastustaja esitanud fotod

kambrist ning arestimaja juhi ettekande.

Kaebaja ei ole väitnud, et sai dušši alla korra kuus nagu märgib vastustaja, vaid üks kord

nädalas, mida peab liialt väheseks.

ASkE § 26 lg 2 sätestab, et kinnipeetul võimaldatakse kord nädalas kasutada sauna või dušši

ning vahetada voodipesu. Kaebaja ei ole väitnud, et talle seda ei võimaldatud. Kaebaja väidab,

et ta oleks soovinud kasutada dušši vähemalt 2 korda nädalas.

Kohus leiab, et kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve miinimumnõuetele

vastavas ulatuses võimaldamine kindlasti kinnipidamistingimuste kvaliteeti. Ka Riigikohus on

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lõikest 2

ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust sagedamini dušši

kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud seda tagama.

Mis puudutab kaebaja väidet, et ta ei saanud juuksurisse, siis ASkE-st ei tulene kohustust tagada

arestimajas juuksuriteenuse osutamist. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et kaebajale on

toodud käsipakiga 15.09.2016, 20.10.2016, 28.09.2017 juukselõikamise masin. Seega oli

kaebajal võimalik oma juuste eest hoolitseda. Kohus märgib siinkohal, et kohtuniku isiklikest

kogemustest tulenevalt on juukselõikamismasinaga võimalik ka ise oma juuksed vähemalt

minimaalselt vajalikus korras hoida.

Kohtu hinnangul olid kaebajal isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks olemas piisavad

võimalused vähemalt elementaarsel määral ning vastavaid etteheiteid ei pea kohus võimalikuks

arvestada võimaliku hüvitise määramisel.

8.1.5. Puudus juurdepääs riigiteatajale ja kohtulahendite registrile

ASkE § 31 lg 3 sätestab, et arestialune ja vahialune võib kasutada järelevalve all selleks

kohandatud arvutites riiklikku elektroonilist õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registrit,

kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused. Kaebaja leiab, et kuivõrd talle ei tagatud

juurdepääsu õigusaktidele ning kohtulahenditele, siis rikuti sellega oluliselt kaebaja õigusi 345

päeva jooksul, kuna kaebaja ei saanud oma põhiseadusega tagatud õigusi kaitsta. Kaebaja leiab,

et selline tegevus on õigusvastane.

Kohus leiab, et antud vaidluse lahendamisel tuleb muuhulgas kontrollida ASkE § 31 lg 3

põhiseaduspärast, kuivõrd vastav norm ei kohusta arestimaja tagama juurdepääsu õigusaktide

andmebaasile ja kohtulahendite registrile, mis võib aga oluliselt piirata arestimajas viibiva isiku

kaebeõigust, samuti õigust saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni, mis on

vajalik tema põhiseadusega tagatud õiguste kaitsmiseks.

Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine

HKMS § 158 lg 4 kohaselt jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu

õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu

õigusega.

Kohtupraktika põhjal saab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatada sätte suhtes, mis

on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja

lahendamisel otsustava tähtsusega ja mille põhiseadusvastasuse ning kehtetuse korral peaks

kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral.

Kohtu hinnangul on ASkE kehtivatest sätetest praeguse vaidluse lahendamisel asjasse puutuv

ASkE § 31 lg 3, mis ei taga arestimajas viibivatele isikutele juurdepääsu õigusaktidele ning

kohtulahenditele, vaid seab juurdepääsu eelduseks tehniliste tingimuste olemasolu. Kui tehnilisi

tingimusi ei ole, saab arestimaja kehtiva regulatsiooni kohaselt õiguspäraselt keelduda

juurdepääsu võimaldamisest õigusaktidele ja kohtulahenditele. Kui vastav säte viidatud osas

(„tehniliste tingimuste olemasolul“) ei ole põhiseaduspärane, siis ei saaks arestimaja

õiguspäraselt õigusaktidele ja kohtulahenditele juurdepääsu võimaldamisest arestimajas

viibivatele arestialustele ja vahialustele keelduda ning vastav tegevus oleks õigusvastane. Sel

juhul

tuleks

nimetatud

rikkumisega

kahjunõude

lahendamisel

arvestada.

Sätte

põhiseaduspärasuse korral arestimajal vastavat kohustust ei oleks ning ka käesolevas asjas

tuleks lugeda arestimaja keeldumine õiguspäraseks ning mittevaralise kahju hüvitamist selline

keeldumine kaasa ei tooks.

Kui kohus on kindlaks teinud sätte asjasse puutumuse, tuleb kohtul edasi kontrollida sätte

formaalset ja materiaalset õiguspärasust.

Kohus märgib, et vaidlust ei ole selles, et ASkE on formaalselt põhiseaduspärane ehk vastab

pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele.

Materiaalses plaanis peab riivel olema legitiimne eesmärk ja riive peab olema proportsionaalne.

Materiaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigust riivav õigusakt on kehtestatud

põhiseadusega lubatava eesmärgi saavutamiseks ning on selle saavutamiseks proportsionaalne

abinõu.

Kohus leiab, et ASkE § 31 lg 3 on osas, mis sätestab õigusaktide andmebaasile ja

kohtulahendite registrile juurdepääsu eelduseks arestimajas vastavate tehniliste tingimuste

olemasolu, vastuolus põhiseaduse § 44, mis sätestab, et igaühel on õigus vabalt saada üldiseks

kasutamiseks levitatavat informatsiooni ning PS § 15, mis sätestab, et igaühel on õigus

pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Kohus leiab, et ka arestimajas

viibivatele vahistatutele peab olema tagatud soovi korral ja järgides mõistlikku arestimaja

sisemist töökorraldust juurdepääs õigusaktidele ja kohtulahenditele interneti kaudu. Juurdepääs

neile allikatele on vajalik ja põhjendatud, kuna need on vajalikud vahistatule ja arestialusele

eelkõige kaebeõiguse teostamiseks (PS § 15) aga ka muude õiguste neile kuuluvate õiguste

realiseerimiseks. Hetkel kehtiv ASkE § 31 lg 3, seades õigusaktidele ja avalikule

kohtupraktikale juurdepääsu eelduseks arestimaja tehnilised võimalused, ei taga vahistatutele

ja arestialustele kaebeõiguse teostamise võimalust, samuti piirab õigust saada üldiseks

kasutamiseks levitatavat informatsiooni.

Kohus leiab, et vastav piirang ei oma legitiimset eesmärki ega ole proportsionaalne (piirang ei

ole sobilik, vajalik ega mõõdukas) arvestades, et õigusaktide ja kohtulahenditega tutvumise

tagamine on vajalik tagamaks vahistatutele ja arestialustele efektiivne võimalus enda õigusi

kaitsta. Seejuures tuleb arvestada, et vahistatule ja arestialusele on õigusaktide ametlikud

tekstid hetkel tulenevalt ka nende avaldamise korrast (Riigi Teataja seadus § 1 ja 11) sisuliselt

ja autentselt kättesaadavad üksnes elektroonilise infosüsteemi ja interneti vahendusel ja selleks

on vajalikud teatud tehnilised tingimused. Ka kohtupraktikast on kinni peetavatel isikutel

võimalik saada ülevaade tegelikult üksnes Interneti vahendusel.

Kohtule nähtub, et ASkE § 31 lg 3 sätestatud piirangu eesmärgiks on ilmselgelt

infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtuga kaasnevate kulutuste piiramine. Kohtule ei

nähtu, et tegemist võiks olla legitiimse eesmärgiga olukorras, kus muul viisil ei ole vahistatutel

ega arestialustel võimalik õigusaktide ja kohtulahenditega tutvuda. Olukorda, kus vastavate

õiguste teostamine ei ole tagatud viitega tehniliste võimaluste puudumisele, ei saa pidada ka

proportsionaalseks riiveks. Tegemist on väga intensiivse põhiõiguse riivega, mille

õigustamiseks peaks esinema väga kaalukad põhjused. Antud olukorras selliseid põhjusi ei

kohtule ei nähtu. Tehnilise mittevõimekusega (sh selle võimekuse tagamiseks kuluvate rahaliste

vahenditega) ei saa õigustada arestimajas viibivatele vahistatutele juurdepääsu piiramist

õigusaktidele ja kohtulahenditele. Kohus märgib, et selles osas on vaidlusalune säte kohtu

arvates otseses vastuolus ka põhiseaduse §-ga 14, mille kohaselt on täidesaatva võimu

kohustuseks õiguste ja vabaduste tagamine.

Kohus märgib, et kohtul puudub kahtlus, et Eesti Vabariigil on olemas nii tehniline võimekus

kui ka vajalikud rahalised ja materiaalsed vahendid vastava ligipääsu tagamiseks. Tegemist ei

ole keerulise tehnilise küsimusega ega ülemääraste ja põhjendamatute kulutustega riigile.

Analoogses olukorras vanglas viibivatele kinnipeetavatele on Interneti kasutamine õigusaktide

ja kohtulahenditega tutvumiseks tagatud läbi VangS § 311, mis sätestab, et kinnipeetaval ei ole

lubatud kasutada internetti, välja arvatud vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites,

mille kaudu on vanglateenistuse järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide

andmebaasidele ja kohtulahendite registrile.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ASkE § 31 lg 3 tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus

olevaks ja jätta kohaldamata osas, milles see näeb ette tehniliste tingimuste olemasolu selleks,

et arestialune ja vahialune võiks kasutada järelevalve all selleks kohandatud arvutites riiklikku

elektroonilist õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registrit.

Kuivõrd viidatud norm ei ole põhiseaduspärane, siis vastustaja, jättes kaebajale võimaldamata

juurdepääsu ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile viitega

tehniliste võimaluste puudumisele (vt ka tl 42), on käitunud õigusvastaselt ning vastavat asjaolu

tuleb arvestada ka mittevaralise kahju suuruse määramisel.

8.1.6. Jalutuskäik vabas õhus

Kaebaja viibis Pärnu arestimajas vahistatuna. Vahistatuid hoitakse ööpäev läbi lukustatud

kambris (VangS § 90 lg 3). VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatule tema soovil

vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Sama tuleneb ka arestimaja sisekorraeeskirja

(ASkE) § 31 lg-st 2. Vaidlust ei ole selles, et Pärnu arestimajas puudub jalutushoov ning

kaebajale ei võimaldatud jalutuskäiku, ehkki ta avaldas selleks ka soovi (tl 40). Seega jäeti

kaebaja õigusvastaselt ilma võimalusest viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus.

Kaebaja viibis Pärnu arestimaja 11,4091–16,9548 m2 suurustes kambrites üksi või kuni kahe

teise kinnipeetuga kõige kauem katkematult 100 päeva, millele järgnesid lühemad perioodid

vahemikus 6 päeva kuni 45 päeva kokku 345 päeva mis on lühemaajaliseks kinnipidamiseks

mõeldud arestimajas kinnipidamise kohta väga pikk aeg. Pikaajaline kinnipidamine ilma

võimaluseta viibida vabas õhus ei ole kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega (VangS

§ 41). Arvestades lisaks kinnipidamise kestusele seda, et pikaajalise suletud ruumis viibimise

rõhuvat mõju suurendasid otsese juurdepääsu puudumine värskele õhule, vähene loomulik

valgus ja võimatus aknast välja näha, on tegemist kaebaja õiguste intensiivse rikkumisega (vt

ka EIK lahendeid asjades Popandopulo vs Venemaa, avaldus nr 4512/09 ja I.I. vs Bulgaaria,

avaldus nr 44082/98, kus vabas õhus liikumist ja loomulikku valgust puudutavas osas olid

tingimused võrreldavad praeguse asjaga).

Asjaolu, et arestimaja omanik on Riigi Kinnisvara AS, ei vabasta PPA-d vastutusest.

Jalutushoovi puudumist arestimajas ei saa käsitada kahju ärahoidmise objektiivse takistusena

(Riigikohtu 21.04.2010 otsuse nr 3-3-1-14-10 p 15 ja 18.04.2012 otsuse nr 3-3-1-90-11 p 19).

Samuti on vastustaja märkinud, et võimaluse korral viibis kaebaja kambris vastavalt tema

soovile üksi.

Kohus jagab vastustaja seisukohta, et mõnevõrra talutavamad võisid kaebaja tingimused olla

ehk ajal, mil ta sai kambris üksi viibida (vt tl 38). Samas leiab kohus, et see ei kompenseeri

jalutamise võimaluse puudumist.

Kohus leiab, et kaebajal puudusid suure osa ajast hüved ja võimalused, mis võinuks värskes

õhus viibimise ja jalutamisvõimaluse puudumist arvestaval määral kompenseerida. Kaebaja

arestikambrist välja toomine advokaadi kohtumiseks 45 korral, 23 korral menetlustoimingute

tegemiseks ja 47 korral arestimajast välja toimetamiseks kokku 345 päevast jalutamisvõimalust

värskes õhus ei kompenseeri nagu leiab ekslikult kohtule esitatud ettekandes Pärnu

politseijaoskonna juht.

Eeltoodud vastustaja rikkumist tuleb arvestada võimaliku hüvitise määramisel.

8.1.7. Kokkusaamised lähedastega ainult 10 min

Vastustaja on oma vastuses välja toonud, et VangS § 24 lg 2 ja ASkE § 54 lg 1 tulenevad

lühiajalisele kokkusaamisele sätestatud maksimum kokkusaamiste ajad, mitte miinimum

kokkusaamiste ajad. Veel on Pärnu politseijaoskonna juht oma ettekandes selgitanud, et

kokkusaamisi kaebajale võimaldati, iseasi kui kaua kokku saanud omavahel suhtlevad – see on

juba kokku saanute asi. Kolme tundi ei peagi täis rääkima. (vt tl 36p-37)

Kohus leiab, et vastustaja poolt välja toodu nagu oleks kokku saanute omavaheline asi kaua nad

suhtlevad ei ole usutav. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et kõik kokkusaamised on

kestnud 10 minutit v.a üks kohtumine 11 minutit (tl 47). Eluliselt ei ole usutav, et arestimajja

vahistatut vaatama tulnud perekonnaliige ja vahistatu ei soovi üle 10 minuti kohtuda ja kõik

kokkusaamised on lõpetatud punkti pealt 10 minuti järel. Kohus leiab, et asjas on tõendamist

leidnud, et vastustaja ei võimaldanud kohtumisi üle kümne minuti. Sellise tegevusega on

vastustaja oluliselt riivanud kaebaja õigust vanglavälisele suhtlemisele, mille eesmärk on

soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida

kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Kohus märgib siinkohal ka seda, et kohtule

esitatud tõenditest ei nähtu kuidagi, et kaebaja oleks põhjustanud oma käitumisega

kokkusaamiste enneaegset lõpetamist või muud moodi kokkusaamisõigust kuritarvitanud.

Pikaajaline kinnipidamine ilma võimaluseta suhelda perekonnaliikmetega mõistliku aja jooksul

lühiajalise kokkusaamise näol olukorras, kus vangistusseadusega on vastav õigus ette nähtud

maksimaalselt 3 tunni ulatuses ja ASkE alusel kahe tunni ulatuses ei ole kohtu arvates kooskõlas

inimväärikuse austamise põhimõttega kuivõrd sellises olukorras vahi all viibimine põhjustas

kaebajale ilmselgelt rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult

kinnipidamisega kaasnevad (VangS § 41). Vastavat asjaolu tuleb arvestada ka hüvitise suuruse

määramisel.

Kahju suurus

9. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis

tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-t 2, samuti

RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 12.06.2013 otsus nr 3-3-1-80-12, p 28).

RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise

raskusega. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid

arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 15).

Kõiki eelnevalt kirjeldatud asjaolusid kogumis arvestades (so loomuliku valguse vähesus,

ventilatsiooni võimalikud puudused, värskes õhus jalatuskäikude mitte võimaldamine,

perekonnaliikmetega kokkusaamise võimaldamine üksnes 10 minuti jooksul, õigusaktidele ja

kohtulahendite juurdepääsu mitte tagamine) leiab kohus, et kohane hüvitis inimväärikuse

alandamise eest on praeguses asjas 1500 eurot. Seega kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt.

Kohus märgib siinkohal, et hüvitise määramisel pole oluline, et kaebaja ei teinud arestimajas

viibimise ajal etteheiteid valgustusele ja ventilatsioonile. Olukorras, kus kaebajale ei

võimaldatud isegi jalutuskäiku, võib eeldada, et kaebaja etteheited poleks midagi muutnud.

Õigusaktide ja kohtulahendite andmebaasi soovis kaebaja kasutada, mille peale talle selgitati,

et arestimajal puuduvad selleks tehnilised võimalused (vt tl 42).

Menetluskulud

10. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja oli vabastatud menetlusabi korras

riigilõivu tasumisest. Kaebaja ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud. Seega

jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda (vt ka HKMS§ 109 lg 3).

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus ja edasikaebamine

11. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 4 lg 3 kohaselt edastab kohus

kohtuotsuse Riigikohtule ning sellega on algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetlus.

Riigikohtu lahend (olenemata selle resolutsioonist) ei muuda käesolevat kohtuotsust. Kui

Riigikohus leiab erinevalt halduskohtust, et ASkE on põhiseadusega kooskõlas, siis ei too see

kaasa käesoleva otsuse ümbervaatamist kohtu poolt omal algatusel. Kui pool soovib käesoleva

otsuse muutmist, siis tuleb tal esitada apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30

päeva jooksul Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud lahendi kuulutamisest

arvates (HKMS § 181 lg 1 ja 2).

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik