1-18-1482/232 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

6. september 2019

Kriminaalasja number

1-18-1482 (kirjalik menetlus)

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas

Kriminaalasi

Mihhail Štšiptsov süüdistuses KarS § 424, § 214 lg 2 p-de

4, 5 järgi, Andrei Kisseljov süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-

de 4, 5 järgi, Jevgeni Šmidt süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-

de 1, 4, 5 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 14. märtsi 2019 otsus

Apellatsioonide esitajad

süüdistatav

Mihhail

Štšiptsov

ja

tema

kaitsja

vandeadvokaat Irina Žurina, ringkonnaprokurör Olga

Dorogan

Prokurör

ringkonnaprokurör Olga Dorogran

Süüdistatavad

Mihhail Štšiptsov, isikukood: 38511264248, asukoht: Viru

Vangla; kriminaalkorras karistatud

Andrei Kisseljov, isikukood: 38510292226, elukoht:

XXX; kriminaalkorras karistatud

Jevgeni Šmidt, isikukood: 38309162212, elukoht: XXX;

kriminaalkorras karistatud

Kaitsjad

vandeadvokaat Irina Žurina, vandeadvokaat Kaido Kooga,

vandeadvokaadi abi Igor Belugin, jurist Stella Einla-

Khomich

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 14. märtsi 2019 otsus Jevgeni Šmidti süüdi

tunnistamises KarS § 121 lg 1 - § 22 lg 3 järgi.

2. Süüdi tunnistada Jevgeni Šmidt KarS § 121 lg 1 - § 21 lg 2 järgi, jättes maakohtu

otsusega KarS § 63 lg 1 alusel mõistetud karistuse muutmata.

3. Täpsustada maakohtu motiive Mihhail Štšiptsovilt ja Jevgeni Šmidtilt

menetluskulude väljamõistmise osas.

4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

5. Apellatsioonid jätta rahuldamata ja süüdistatava Jevgeni Šmidti kaitsja Stella

Einla-Khomichi apellatsioonivastuse õigeksmõistmise taotlus läbi vaatamata.

6. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Ida-Viru

Advokaadibüroo kaudu 360 (kolmsada kuuskümmend) eurot, sealhulgas

käibemaks 60 (kuuskümmend) eurot, vandeadvokaat Irina Žurinale süüdistatav

Mihhail Štšiptsovile määratud korras kaitse teostamise eest ringkonnakohtu

menetluses.

7. Punktis 6 nimetatud menetluskulud jäävad Eesti Vabariigi kanda.

8. Välja

maksta

riigieelarvest

Advokatuurile

eraldatud

vahendite

arvelt

Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus Narva osakond kaudu 180 (ükssada

kaheksakümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 30 (kolmkümmend) eurot,

vandeadvokaadi abi Igor Beluginile süüdistatav Jevgeni Šmidtile määratud

korras kaitse teostamise eest ringkonnakohtu menetluses.

9. Punktis 8 nimetatud menetluskulud jäävad Eesti Vabariigi kanda.

10. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt K. Kooga

Advokaadibüroo kaudu 90 (üheksakümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 15

(viisteist) eurot, vandeadvokaat Kaido Koogale süüdistatav Andrei Kisseljovile

määratud korras kaitse teostamise eest ringkonnakohtu menetluses.

11. Punktis 10 nimetatud menetluskulud jäävad Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Mihhail Štšiptsovile ja Andrei Kisseljovile esitati süüdistus KarS 214 lg 2 p-de 4, 5 ja Jevgeni

Šmitdile esitati süüdistus KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 ja 5 järgi järgmises:

M. Štsiptsov, grupis koos J.B. i, S.M. i, Jevgeni Šmidti, Andrei Kisseljovi, S.G. u ja D.Z. iga

11.04.2017 ajavahemikus 22.15 kuni 23.21 Ida-Virumaal panid S.T. e suhtes toime

väljapressimise isikute grupi poolt kannatanu suhtes vägivalla kasutamisega ning kannatanult

seadusliku aluseta vabaduse võtmisega.

11.04.2017 õhtusel ajal enne kella 20.00 saabusid S.M. , J.B. , M. Štšiptsov ja D.Z. sõiduautoga

Chrysler reg.nr XXX Tallinnast Kohtla-Järvele, eesmärgiga otsida üles Kohtla-Järve elanik

S.T. ning pressida temalt välja vägivalda kasutades raha.

11.04.2017 kella 20.00 ja 22.15 vahel kohtusid S.M. , J.B. , M. Štšiptsov ja D.Z. Kohtla-Järve

linnas Järve ja Ahtme linnaosades kohalike elanike J. Šmidti, A. Kisseljovi ja S.G. uga. Antud

isikutega lepiti kokku, et nende abiga leitakse Kohtla-Järvel üles S.T. , kellelt võetakse

seadusliku aluseta vabadus ning peale mida kasutades J. Šmidti ja A. Kisseljovi kasutuses olnud

sõiduautosid BMW reg.nr XXX või BMW reg. XXX toimetatakse S.T. kõrvalisse kohta, kus

jätkatakse isikute grupi poolt väljapressimist ja vägivalla kasutamist S.T. e suhtes.

J. Šmidti, A. Kisseljovi ja S.G. u abiga leidsid J.B. , S.M. , M. Štštiptsov ja D.Z. Kohtla-Järve

linnas õhtusel ajal S.T. e tuttava A.S. i. J.B. i ja teiste poolt kaasati A.S. kuriteo toimepanemisse

ning tema ülesandeks oli välja meelitada kannatanu S.T. oma elukohast Kohtla-Järve XXX

asuvast majast, et teised isikud saaksid seejärel vägivalda kasutades kinni võtta S.T. e.

11.04.2017 õhtusel ajal enne kella 22.24 sõitsid J.B. , S.M. , M. Štštiptsov, D.Z. J. Šmitdi, A.

Kisseljovi ja S.G. uga sõiduautodega BMW reg.nr XXX ja BMW reg. XXX S.T. e elukoha

juurde Kohtla-Järvel XXX .

Vastavalt kokkuleppele kutsus A.S. XXX maja ees hõigates välja S.T. e ning kinnitas ka kell

22.24 telefoni teel S.T. ele, kes viibis maja sissekäigus, et kõik on korras ja ohtu ei ole, selleks,

et S.T. midagi ei kahtlustaks, ei suudaks vastu hakata ja J.B. , S.M. , M. Štsiptsov, D.Z. , J.

Šmidt, A. Kisseljov ja S.G. saaksid võimalikult kergelt ja kiiresti võtta S.T. elt seadusliku

aluseta vabaduse.

Koheselt peale seda, kui S.T. tegi XXX maja sissekäigu ukse lahti, tungisid J.B. , S.M. , M.

Štšiptsov ja D.Z. maja sissekäiku ning J.B. , S.M. ja M. Štšiptsov hakkasid I korruse platsil

sissekäigu ukse juures peksma S.T. t. J.B. ja S.M. surusid S.T. e pikali. S.M. surus käega tema

suu kinni, teist kätt hoidis kinni, J.B. hoidis S.T. t käega vasakust käest kinni, teise käega peksis

näkku. M. Štšiptsov lõi S.T. t paar korda rusikaga näkku paremale poole, tuvastamata isik (S.G.

, J. Šmidt, A. Kisseljov või D.Z. ) hoidis S.T. t jalgadest kinni, et maha suruda vastupanu. S.T.

püüdis abi kutsuda, karjus: „Isa! Aidake!“. Selle peale J.B. ütles: „Ole vait, ära karju!“. Kui

S.T. el õnnestus parem käsi vabastada, võttis ta enesekaitseks jope paremast taskust välja

taskunoa, seda märkas M. Štšiptsov ning nuga võeti S.T. elt ära. Sel ajal, kui S.T. elt nuga ära

võeti, tekitati talle füüsilist valu ja kehavigastusi, sh lõikehaav parema labakäe pihkmisel

pinnal.

J.B. , S.M. , M. Štsiptsov J. Šmidt, A. Kisseljov, S.G. ja D.Z. saades aru, et kannatanule tuleb

sissekäigust appi tema isa, võtsid S.T. elt seadusliku aluseta vabaduse Kohtla-Järve, XXX , I

korruse platsil, sissekäigu ukse juures. J.B. , S.M. ja veel kaks isikut (M. Štšiptsov või S.G.

või J. Šmidt või A. Kisseljov või D.Z. ) tirisid S.T. t maja sissekäigust välja ning teda kätest ja

jalgadest kinni hoides ning edasi pekstes toimetasid maja ees seisva J. Šmidti sõiduauto, BMW

reg.nr XXX , juurde.

J. Šmidt vastavalt kokkuleppele avas oma sõiduki BMW reg.nr XXX ning lubas J.B. il, S.M.

il vastupanu osutava kannatanu panna sõiduauto tagaistmele, et seal jätkata vägivalla

kasutamist ning toimetada S.T. kõrvalisse kohta, kus ei oleks kuriteo pealtnägijaid. D.Z. tegi

J. Šmidti sõiduauto tagumise ukse lahti, et J.B. ja S.M. saaksid kannatanu sõiduauto

tagaistmele panna.

S.G. , A. Kisseljov, M. Štšiptsov ja D.Z. samal ajal XXX maja ees oma kohalolekuga, arvulise

ning füüsilise ülekaaluga surusid maha kannatanu vastupanu ja välistasid kannatanul võimaluse

põgeneda nende eest. Samuti S.G. hoidis samal ajal kinni XXX maja sissekäigu, kust toodi

välja kannatanu, ust, et kannatanu isa V.T. ei saaks tulla appi pojale S.T. ele. Seega tol hetkel

S.T. el, kes püüdis aktiivset vastupanu osutada, ei olnud tal võimalik 7-le isikule füüsiliselt

vastu hakata, arvestades teda rünnanud isikute ülekaalu.

Peale kannatanult vabaduse võtmist ja sõidukisse panemist eesmärgiga jätkata kuritegude

toimepanemist istusid kannatanuga ühte sõiduautosse BMW reg.nr XXX tagaistmele J.B. ja

S.M. , juhikohale J. Šmidt ning eesmisele reisijakohale M. Štšiptsov. A. Kisseljovi poolt

juhitvasse sõiduautosse BMW reg.nr XXX istusid S.G. ning tagaistmele D.Z. .

11.04.2017 peale kella 22.24 J.B. koos teiste isikutega sõitsid 2 sõiduautoga Kohtla-Järve

linnast välja ning kannatanu toimetati Jõhvi linna lähedal asuvale Jõhvi-Valaste tee 2-l

kilomeetrile metsamassiivi. Sõidu ajal Kohtla-Järvelt Jõhvi-Valaste tee 2-le kilomeetrile

kontakteerusid kahes sõidukis viibinud J. Šmidt ja S.G. telefonitsi omavahel kahel korral s.o

kell 22.31 ja 22.35 (J. Šmidti kõned abonendilt nr. xxx S.G. u abonendile nr. xxx ), et teha

kindlaks, kas teine sõiduk (A. Kisseljovi juhitav BMW reg.nr XXX ), kus viibis S.G. , ikka

tuleb kokku lepitud kohta.

11.04.2017 ajavahemikus 22.24 kuni 23.21 sõiduautos, BMW reg.nr XXX , sõitmise ajal

tagaistmel aeg-ajalt keerates kannatanut näoga üles poole, J. Šmidti ning M. Štšiptsovi

juuresolekul, lõid J.B. ja S.M. korduvalt rusikatega S.T. t näkku ja vastu keha, millega tekitasid

kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi sh. verejooksu ninast. J.B. ja S.M. küsisid

kannatanult, miks ta nendega niimoodi käitus, kuid kannatanu väitis, et ei ole nende raha

võtnud. Peale seda jätkati kannatanu peksmist ning J.B. ähvardas S.T. t tapmisega, ütles: „Ma

tapan sind täna, rott! Sa sured aeglaselt.“

11.04.2017 ajavahemikus 22.24 kuni 23.21 jõudsid mõlemad sõiduautod Jõhvi-Valaste tee 2-l

kilomeetrile (koordinaadid N:59.39244, E:27.41656), kus jäid seisma. Hetkel kui S.T. hakkas

sõiduautost väljuma ähvardas J.B. teda relvataolise esemega ning lubas, et kui S.T. hakkab

jooksma, siis ta tulistab. Samal ajal oli sõiduautos M. Štšiptsovi käes nuga, mis võeti

kannatanult ära Kohtla-Järvel XXX maja sissekäigus.

Seejärel J.B. ja S.M. hoides S.T. t kahelt poolt kätest kinni, et ta ära ei jookseks, M. Štšiptsov

ning 2-3 isikut kohalviibijatest kannatanu selja taga kõndides, viisid kannatanu metsa autodest

eemale. Metsa viimise ajal J.B. , S.M. , M. Štšipsov ähvardasid kannatanut tapmisega rääkides

talle “Serjoga, sea end valmis, praegu sa sured, praegu me tapame su maha, hakkad meie juures

piinarikkalt surema”.

Metsas J.B. sundis kannatanu põlvili, viibisid juures S.M. ja M. Štšiptsov, teised isikud olid

eemal ja kindlustasid, et S.T. ära ei jookseks.

J.B. peksis S.T. t metalltoruga keha piirkonda, käskis kannatanul käed ette tõsta ning lubas

käed segi peksta, selle eest ta varastas temalt raha, lõi korduvalt metalltoruga vastu ette sirutatud

kannatanu käsi. Kui J.B. nägi, et S.T. e käed on paistes jätkas metalltoruga kannatanu peksmist

tolle kehapiirkonda. Samal ajal S.M. lõi kannatanut korduvalt kätega pähe, selja piirkonda,

jalgade pihta ning J.B. i käest saadud metalltoruga pea piirkonda. M. Štšiptsov lõi käega

kannatanut vastu pead paremale poole, vehkis noaga ja tegi ettepaneku lõigata ära kannatanul

kõrv. Peksmise tagajärjel kaotas kannatanu mõneks ajaks teadvuse.

Peksmise lõppedes nõudis J.B. kannatanult S.M. i ja M. Štšiptsovi juuresolekul 20000 euro

üleandmist 10 päeva pärast Soomes Helsingis. Juhul kui kannatanu ei anna antud aja jooksul

neile üle 20000 eurot, lubas J.B. tappa S.T. e ema, lasta õhku, ähvardas, et tapetakse S.T. e isa

ning kannatanut ise hakatakse tapma piinaval viisil ning kannatanu õde vägistatakse.

A. Kisseljov, S.G. , J. Šmidt ja D.Z. viibisid kannatanu peksmise, vägivallaga ning tapmisega

ähvardamise ning väljapressimise juures Jõhvi-Valaste tee 2-l kilomeetril, seejuures tagasid nad

oma kohalolekuga arvulise ülekaalu ja andsid hilisõhtusel ajal pimedas metsamassiivis sellega

kannatanule mõista, et tal ei ole mõtet J.B. ile, S.M. ile ja M. Štšiptsovile vastu hakata ega

püüda põgeneda, kui isikud tema suhtes vägivallategusid toime panevad ning raha

väljapressivad.

Vastavalt isiku ekspertiisiaktile nr 17E-IDI0033 tuvastati S.T. el 12.04.2017 haiglasse

pöördumisel järgmised kehavigastused: haav parema labakäe pihkmisel pinnal, sügav

marrastus parema labakäe selgmisel pinnal, verevalumid näos ja verevalandus ülahuule

limaskestal, rohked marrastused, pehmekoe põrutused, verevalumid seljal, üla- ja alajäsemetel,

mis olid tekitatud terava lõikevahendiga ja peksmise tulemusel.

1.1. M. Štšiptsovile esitati süüdistus ka KarS § 424 järgi (alates 01.11.2017a. redaktsioonis

KarS § 424 lg 1) selles, et tema 19.03.2017 kella 21.53 ajal Pärnu linnas Roheline tn 78,

Tallinna mnt 93/93B ja Tallinna mnt 89A maja juures, juhtis sõiduautot Audi A6

registreerimismärgiga XXX (Soome) juhile keelatud seisundis, nimelt oli ta alkoholi

tarvitamisest tingitud joobeseisundis, mis avaldus selles, et vastavalt 28.03.2017 uuringuakti

nr. 123T tulemusele oli M. Štšiptsovi veres alkoholisisaldus mitte vähem, kui 2,36±0,07 mg/g

kohta ning M. Štšiptsovi vastavalt LS § 69 lg 1 ja 2 p 2 loetakse alkoholijoobes olevaks isikuks.

Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu

2. Viru Maakohtu 14.03.2019 otsusega:

2.1. karistati M. Štšiptsovi KarS § 424 (alates 01.11.2017 kvalifitseeritav KarS § 424 lg 1) järgi

6 kuu vangistusega ja KarS § 214 lg 2 p-de 4, 5 järgi 4 aasta vangistusega, millest KarS § 64 lg

1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga, mõisteti liitkaristuseks 4 aastat

vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 19.03.3017-

20.03.2017, s.o 2 päeva, ja 12.09.2017–06.10.2017 s.o 25 päeva, kokku 27 päeva, mõistes

lõplikuks karistuseks 3 aastat 11 kuud 3 päeva vangistust, mida arvestati alates M. Štšiptsovi

vahistamisest 03.01.2018.

Tõkend – vahistamine – jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

2.2. mõisteti J. Šmitd õigeks KarS § 214 lg 2 p-de 4, 5 järgi.

Sama kohtuotsusega karistati J. Šmidti KarS § 136 lg 1 järgi ja KarS § 121 lg 1 - § 22 lg 3 järgi

KarS § 63 lg 1 alusel 2 aasta vangistustega.

KarS § 65 lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 13.10.2017 otsusega

mõistetud 4 aasta vangistusega, mõistes liitkaristuseks 5 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 12.12.2017–

06.06.2018, s.o 5 kuud 25 päeva, mõistes lõplikuks karistuseks 4 aastat 6 kuud 5 päeva

vangistust.

KarS § 74 lg-te 1, 3 alusel mõistetud vangistust täielikult täitmisele ei pöörata, kui J. Šmidtile

5-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab talle KarS § 75 lg 1 sätestatud

käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid, elukohaga XXX , Kohtla-Järve, ja KarS § 75

lg 2 p 7 sätestatud kohustust. Katseaja algus 14.03.2019.

J. Šmidti suhtes kohaldatud tõkend – elektrooniline valve tühistada kohtuotsuse jõustumisel;

2.3. mõisteti A. Kisseljov õigeks KarS § 214 lg 2 p-de 4, 5 järgi.

Muuhulgas märgiti maakohtu otsuses, et A. Kisseljov viibis kriminaalasjas vahi all 12.12.2017–

13.12.2017, s.o 2 päeva, mille eest on tal õigus nõuda kahju hüvitamist SKHS § 5 lg 1 p 1

alusel.

A. Kisseljovi suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse

jõustumisel.

3. M. Štšiptsovi osas süüdistust KarS § 424 järgi ei vaidlustata.

4. Maakohtu seisukoht M. Štšiptsovi, J. Šmidti ja A. Kisseljovi süüdistuses 11.04.2017

episoodis.

4.1. Maakohus loeb kohtuistungil kõik uuritud kirjalikke tõendeid usaldusväärseteks

tõenditeks. Tõendid on lubatavad, on jälgitav dokumentaalsete tõendite päritolu, ning kohtul

puudub alus kahelda tõendite usaldusväärsuses. Kannatanu S.T. e, tunnistajate V. ja T.T. e

ütlused langevad kokku omavahel, ütlustes ei ole olulisi vastuolusid (mitte tähtsad erinevused

kannatanu ning T. ja V.T. e ütlustes on maakohtu hinnangul tingitud kuriteo toimepanemisest

möödunud ajaga - peaaegu 2 aastat, samuti sellega, et mõnedest asjaoludest sai T. ja V.T. teada

teise isiku vahendusel- poja ja endise abikaasa kaudu), ütlused on kinnitatud teiste

kriminaalasjas kogutud tõenditega – erinevate asitõendite vaatluse protokollidega (kõned

häirekeskusesse, mobiiltelefonide ülevaatus), meditsiinilised andmed, erinevad ekspertiisid,

jälitusprotokollid, sideettevõtjalt saadud andmete protokollid jne. Maakohus luges kannatanu

ja antud tunnistajate ütlusi usaldusväärseteks tõenditeks ja tugines nendele kohtuotsuse

tegemisel.

4.2. Kannatanu S.T. e kohtuistungil antud ütlustest tuleneb, et A.S. i, S.M. i, Štšiptsovi ja J.B.

iga oli ta tuttav enne 11.04.2017 toimepandud kuritegu. J.B. iga olid tal varem rahalised suhted,

kuid S.T. temalt midagi ei varastanud ja võlgu J.B. ile ka ei olnud. S.T. oli teadlik, et J.B. juba

mõne aja jooksul otsib teda ja tahab kohtuda. S.T. sai teada ema kaudu, et J.B. nõuab tagastada

talle 12000 eurot. S.T. tundis J.B. ilt ohtu, ei tahtnud temaga kohtuda ja püüdis ennast varjata

isa korteris.

11.04.2017 kella 21.45 paiku väljus ta isa korterist S.S. . i palvel. Sissekäigus püüdsid teda

kinni S.M. ja J.B. , hakkasid teda peksma. S.T. karjus, kutsus isa appi. Peksis kannatanut ka

M. Štšiptsov - lõi mitu korda käega näkku paremale poole. Sissekäigus keegi ei rääkinud

kannatanule, miks teda pekstakse. Kui keegi hakkas trepist alla tulema, tirisid J.B. , S.M. ja 2

isikut S.T. t sissekäigust välja, siinjuures hoidsid J.B. ja S.M. kannatanut jalgadest ja kätest

kinni. Sel hetkel oli M. Štšiptsov kõrval. S.T. el olid juba kehavigastused, sh näol. Väljas samad

isikud viisid ta bussipeatuses seisvasse BMWsse ja panid lamavas asendis tagumisele istmele.

Autos oli juht (J. Šmidt), tema kõrval keegi (M. Štšiptsov). S.M. ja J.B. koos kannatanuga

taga. Tuli teine, tumedat värvi auto ja peatus BMW taga. Sõitmise ajal teda peksid J.B. ja S.M.

tagaistmel. J.B. peksis korduvalt näkku, S.M. jala vastu. S.T. ei mäleta, et keegi autos nõudis

raha. J.B. ja S.M. esitasid pretensioone, et S.T. t usaldati, aga ta vedas neid alt, ning et S.T.

varastas J.B. ilt raha. Juht palus peksmine lõpetada, et mitte määrida istmeid verega ära. Sõitsid

umbes 15-20 minutit, tegid ühe peatuse, oodates kui tuleb teine auto. Peale seda sõitsid veel 10-

15 minutit, sõidu ajal jätkasid J.B. ja S.M. kannatanu peksmist, ninast ja käest oli kannatanul

verejooks. Auto peatus metsas, kannatanu nägi ka teise auto. Autost väljudes, ütles J.B. , et

kannatanu on neile raha võlgu, teda viiakse metsa, et ära tappa. Selle juures viibisid S.M. ,

Štšiptsov ja autojuht. Raha tagastamise kohta juttu ei olnud. Kannatanu nägi Štšiptsovi käes

nuga ja J.B. il relvataolise ese. J.B. , S.M. ja Štšiptsov viidi teda metsa. Nende järgi läksid veel

inimesed. Mis sai BMW juhiga – S.T. ei mäleta. Kannatanu ei püüdnud põgeneda ega

vastupanu osutada, sest inimesi oli palju. Metsas lõid kannatanut S.M., J.B. ja Štšiptsov. J.B.

lõi metalltoruga vastu keha, S.M. ja Štšiptsov mitu korda käega näkku. Kannatanu oli põlvili

ja pikali. Peksmise ajal rääkis J.B. S.M. i ja Štšiptsovi juuresolekul kõva häälega võlast ja

nõudis raha summas 12000 eurot tagastamist. S.M. urineeris kannatanu peale. Lõpus ütles J.B.

samuti S.M. i ja Štšiptsovi juuresolekul, et S.T. peab tagastama talle 20000 eurot. Seejärel kõik

läksid metsast välja ja sõitsid kahe autoga ära, jättes kannatanut vigastatud seisundis metsa.

S.T. ele esitati eeluurimisel äratundmiseks isikuid, mille kohaselt tundis ta ära need, kes on teda

peksnud 11.04.2017 - S.M. i, J.B. i, Štšiptsovi.

Samuti kinnitas S.T. ristküsitluse käigus oma ütlusi, mis ta andis ütluste olustikuga seostamisel.

4.3. Kannatanu S.T. e ütlusi kinnitavad 11.04 ja 12.04.2017 V.T. e, S.T. e ja häirekeskuse vahel

toimunud kõned.

Häirekeskusest saadud 11.04.2017 ja 12.04.2017 V.T. e telefoninumbrilt xxx ja S.T. e

telefoninumbrilt xxx Häirekeskuse numbrile 112 saabunud kõnedega on tuvastatud, et

kannatanu S.T. e isa – V.T. helistas häirekeskusesse numbrile 112. Esimene kõne toimus

11.04.2017 kell 22.31, kõne kestvus 00:15 min, V.T. midagi ei teatanud. Teine kõne toimus

11.04.2017 kell 22.46, kestvus 04.25, V.T. teatab, et tal varastati poeg, ta püüdis päästa, aga

oli terve kamp (viis inimest), poega peksti ja ta on kadunud; tepikoja uks oli kinni, blokeeritud;

poega kutsus korterist välja Ljoša (A.S. ).

S.T. ise helistas häirekeskusesse 11.04.2017 kell 23.21, kõne kestvus 04:55, teatas, et on läbi

pekstud, viibib metsas, ei saa käia, teda viidi metsa Kohtla-Järvelt umbes 15 minutit.

V.T. helistas nr 112 12.04.2017 kell 00.45, kõne kestvus 01.46, V.T. ele teatati, et poeg leiti

ja ta viiakse haiglasse.

V.T. e, S.T. e ja häirekeskuse vahel toimunud kõnedest saadud informatsioon on kooskõlas

teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega (kannatanu riietuse vaatluse protokolliga, meditsiiniste

dokumentatsiooniga, isiku ekspertiisi aktiga, kannatanu ja tunnistajate V.T. e ja T.T. e ütlustega

jne), seega leiab maakohus, et kõnedes teatatud informatsioon vastab tegelikkusele, ja kinnitab

kuriteo toimepanemise asjaolusid.

V.T. e, S.T. e ja häirekeskuse vahel toimud kõnedest järeldub, et 11.04.2017 umbes kella 22.31

paiku sai S.T. e suhtes toimepandud kuritegu oma alguse – S.T. t hakati peksma, pandi autosse

ja viidi metsa. Samuti kõnedest järeldub, et selleks, et kannatanu kutsuda korterist välja, kasutati

tema tuttavat A.S. i, kannatanut peksid umbes viis inimest, sissekäigu uks oli väljaspoolt kinni.

S.T. e 11.04.2017 kell 23.21 toimunud kõnest selgub, et antud kellaajal oli kuritegu S.T. e

suhtes lõpule viidud, teda jäeti läbipekstud seisundis metsa.

V.T. e, S.T. e ja häirekeskuse vahel toimunud kõnede tõesust kinnitavad: asitõendi

vaatlusprotokoll koos fototabeliga, milles vaadeldi kannatanule S.T. ele kuuluvaid riideid –

püksid ja jope on määrdunud kuivanud poriga, kampsuni rinnapiirkonnas ja seespool on punast

värvi plekid; meditsiinilised ja isiku ekspertiisiakt 17E-IDI0033, millest järeldub, et S.T. oli

11.04.2017 läbi pekstud, teda toimetas kiirabi SA Ida-Viru Keskhaigla EMO-sse 12.04.2017

kell 00.55, isik lahkus haiglast 12.04.2017 kell 03.26. S.T. el olid tuvastatud järgmised

kehavigastused: haav parema labakäe pihkmisel pinnal, mis tekkis terava lõikevahendi, milleks

võis olla noa lõiketera, toimest tera haaramisel; sügav marrastus parema labakäe selgmisel

pinnal, mis tekkis kõva tömbi piiratud kontaktpinna eseme toimest; verevalumid näol ja

verevalandus ülahuule limaskestal tekkisid kõva tömbi eseme(te) toimel, võimalik, et

korduvatest inimese poolt sooritatud löökidest rusikatega ja kängitsetud jalaga; rohked

marrastused, pehmekoe põrutused, verevalumid seljal, üla- ja alajäsemetel, tekkisid kõva tömbi

eseme(te) toimel, korduvatest löökidest piiratud kontaktpinnaga esemega (inimese kängitsetud

jalaga ning pole välistatud ka võimalus nende tekkimine korduvatest löökidest metalltoruga).

Need vigastused ei põhjusta eluohtlikku tervisekahjustust ning tavalise kulu korral põhjustavad

lühiajalise tervisekahjustuse kestusega vähem kui 4 nädalat (5-7 päeva).

4.4. Kannatanu S.T. e ütluste usaldusväärsust peale eelpool nimetatud tõendeid kinnitavad ka

järgmised tõendid: 15.06.2017 DNA ekspertiisiakt nr 17E-GE0474, 19.01.2018 ekspertiisiakt

nr 18E-GE0067, 17.04.2017 nõudekiri EKEI-sse ja EKEI vastus nõudekirjale, 15.12.2017

asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabeliga, 15.01.2018 täiendava asitõendi vaatlusprotokoll

22.01.2018 ekspertiisimäärus ja 23.02.2018 DNA ekspertiisiakt nr 18E-GE0079, 22.02.2018

ekspertiisimääruse ja 28.02.2018 DNA ekspertiisiakt nr 18E-GE0214.

Tunnistaja V.T. e ütlused on kooskõlas häirekeskusse teatud informatsiooniga ja teiste

tõenditega.

Kannatanu ütlusi kinnitavad ka tunnistaja T.T. e ütlused, 22.08.2017 jälitusprotokolli koos lisa

CD-plaadiga, 13.04.2017 asitõendi vaatlusprotokoll (koos CD-ga), 18.01.2018 asitõendi

vaatlusprotokoll (koos CD-ga).

Maakohus leiab, et tunnistaja D.Z. i ütlused, mis on antud eeluurimisel kahtlustatava staatuses

ja äratundmiseks esitamise protokollid on usaldusväärsed tõendid, millele võib tugineda

kohtuotsuse tegemisel. D.Z. i ütlused on kinnitatud erinevate asitõendite vaatlusprotokollidega

(koos fototabelite ja CD-ga - videosalvestised), sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga

ning kooskõlas kannatanu S.T. e ja tunnistaja V.T. e ütlustega.

D.Z. i ütlustega on tuvastatud, et D.Z. , Štšiptsov, J.B. ja S.M. sõitsid autoga Ida-Virumaale

selleks, et otsida Sergei-nimelist noormeest /kannatanut/, kes väidetavalt oli J.B. ile võlgu.

Kohtla-Järvel nad kohtusid S.G. u, J. Šmidti ja A. Kisseljoviga, kellega arutati, kuidas leida

kannatanut. Hiljem sõitsid ja otsisid kannatanu juba kahe BMW sõiduautoga, J. Šmidti juhtinud

autos olid juhi kõrval – M. Šiptsov, tagaistmel D.Z. ja A.S. . A. Kisseljovi juhtinud autos istusid

J.B. i, S.M. ja S.G. . A.S. , olles õues, kutsus kannatanu korterist välja. Kõik Pärnu omad - D.Z.

, Štšiptsovi, J.B. i ja S.M. ning S.G. seisid ja ootasid kannatanu sissekäigu juures. Autojuhid

Andrei ja Ženja istusid autos. Kannatanut hakati peksma trepikojas, seejärel (kannatanu isa

pärast, kes hakkas jooksma trepist alla) tiriti trepikojast välja. S.G. hoidis trepikoja uks kinni

väljaspoolt. Kannatanut, lamavas seisundis, pandi J. Šmidti autosse, kuhu istusid ka M.

Štšiptsov, tagaistmele J.B. ja S.M. . Kisseljovi BMW hakkas sõitma 15-20 min hiljem, seal

istusid S.G. ja D.Z. . S.G. helistas isikutele, kes sõitis teises halli värvi BMW-s selleks, et

teada saada, kuhu sõita ja kus kohtuda. Kui sinine BMW seisma jäi, siis oli nende ees hall

BMW. Noormehed väljusid autost, rääkisid omavahel, ja autod hakkasid liikuma edasi - metsa.

D.Z. nägi metsas, kannatanu seisab põlvili, et teda lõid J.B. ja S.M. , J.B. lõi ka metalltoruga.

Nendega oli ka Štšiptsov, kuid D.Z. ei näinud, et tema oleks kannatanut peksnud. Peksmise

käigus küsis J.B. kannatanult raha kohta (kas 13000 või 18000 eurot), kannatanu lubas tagasi

anda.

4.5. 01.06.2017 nõudekiri AS-le Olerex ja vastus sellele, 12.09.2017 nõudekiri AS-le Olerex ja

vastus sellele, 18.09.2017 asitõendi vaatlusprotokoll, 15.02.2018 asitõendi vaatlusprotokoll ja

CD, on kinnitatud asjaolu, et D.Z. , Štšiptsov, J.B. ja S.M. tulid 11.04.2017 Ida-Virumaale

sõiduautoga Chrysler. Nad saabusid Olerexi AS tanklasse (Aia 2 Koogu küla Aseri vald) kell

19.18 ja kell 19:28 sõidavad edasi; samuti asjaolu, et 12.04.2017 hakkasid D.Z. , Štšiptsov, J.B.

ja S.M. sõitma tagasi Tallinasse - 12.04.2017 kell 01.06 nad jälle saabuvad autoga tanklasse ja

viibivad seal vähemalt kella 01.32-ni.

Tehniku väljakutse aktiga, 19.05.2017 nõudekirja AS-le G4S ja vastusega sellele, 24.06.2017

asitõendi vaatlusprotokolli ja CD-ga, 18.01.2018 asitõendi vaatlusprotokolli koos fototabeli ja

9 DVD plaadiga koos teiste tõenditega on kinnitatud, et 11.04.2019 kell 23.23 D.Z. , Štšiptsov,

J.B. , S.M. S.G. , J. Šmidt ja A. Kisseljov kahe autoga liiguvad Kotinika-Uikala-Valaste teelt

Jõhvi linnani Jaama tänavat mööda. 11.04.2017 umbes 23.24 kahe autoga pööravad Jõhvis

Rakvere 16 sisehoovi, ja sõidavad tagasi 11.04.2017 umbes 23.35. Edasi 11.04.2017 kell 23.35

üks auto ületab Jaama ja Rakvere tänavate ristmiku ja sõidab edasi Jaama tn mööda. Teine auto

liigub esimese järgi, kuid ristmikul pöörab paremale Rakvere tänavale ning kell 23.36 sõidab

linnast välja Rakvere tänavat mööda.

Ülalnimetatud tõenditega koos uurimiseksperimendi protokolli lisaga 12.02.2018 asitõendi

vaatlusprotokolliga, 25.05.2017 ekspertiisimääruse ja 07.08.2017 kujutise ekspertiisiaktiga nr

17E-IV0006, koos lisadega ja lisaga DVD-plaatidel (4tk), 13.02.2018 ekspertiisimäärus ja

06.03.2018 kujutise ekspertiisiakt nr 18E-IV0002, koos lisadega ning 7 DVD-plaati ja CD-plaat

on tuvastatud süüdistatavate Ida-Virumaale saabumise aeg ja kuriteo toimepanemise aeg

(süüdistatavad sõitsid välja Kotinukast 11.04.2019 kell 23.23, S.T. hakkas helistama

hädanumbrile 11.04.2019 kell 23.21). Samuti asjaolu, et peale kuriteo toimepanemist tulid kõik

süüdistatavad kahe autoga Jõhvi ja sõitsid ringi.

21.09.2017 jälitustoimingu protokolli ja DVD-plaadiga, 12.12.2017 läbiotsimisprotokoll koos

fototabeliga, 08.02.2018 nõudekiri Maanteeametile ning 09.02.2018 vastus nõudekirjale, on

kinnitatud, et aastal 2017 J. Šmidt kasutas sõiduautot BMW reg.nr XXX ja 12.12.2017 auto on

asitõendina jäetud hoiule Ida Prefektuuri parklasse.

Erinevate päringute ja vastuste kaudu ning sideettevõtjalt saadud andmete protokollide kaudu

saadi andmed mobiil operaatoritelt ja tuvastati J.B. i, S.M. i, M. Štšiptsovi, J. Šmidti, A.

Kisseljovi, S.G. u, jt poolt telefonide abonentide kasutamine ajavahemikus 07.04.2017 kuni

12.04.2017, abonentide liikumine eri linnade vahel; 31.08.2017 asitõendi vaatlusprotokoll ja

CD, 22.09.2017 asitõendi vaatlusprotokoll ja CD, vaadeldakse J.B. i telefoni Samsung Galaxy

S7 Edge ja M. Štšiptsovi telefoni Samsung SM-J320FN.

12.12.2017 läbiotsimisprotokolli koos fototabeliga, mille käigus võeti Kisseljovi sõiduautost

BMW 730D, reg.nr XXX 3 mobiiltelefoni, 12.12.2017 läbiotsimisprotokolli koos fototabeliga,

mille käigus Kisseljovi elukohast võeti 2 mobiiltelefoni, 09.02.2018 asitõendi vaatlusprotokolli

koos fototabeliga, mille käigus vaadeldi Kisseljovi mobiiltelefone, 10.01.2018 asitõendi

vaatlusprotokoll koos fototabeli ja CD-ga, mille käigus vaadeldi J. Šmidti telefoni Samsung

SM-N910C, 06.03.2018 sideettevõtjalt saadud andmete protokolli koos lisaga nr 1 ja 2, DVD-

plaat kontrollfailidega, CD-plaat AS Elisa Eesti vastusega on tuvastatud järgmist: J.B. enne

kuriteo toimepanemist, 7.04.2017, suhtles telefonitsi T.T. ega; kuriteo toimepanemise päeval,

kuid enne Ida-Virumaale saabumist suhtlesid M. Šiptsov ja J. Šmidt telefonitsi 11.04.207 kell

18.05; samad isikud suhtlesid 11.04.2017 kell 19.48, kell 20.39, kui M. Šiptsov oli juba Ida-

Virumaal; Šmidt helistas S.G. ule 11.04.2017 kell 22.15, kell 22.31 (kui kannatanu oli juba

Šmidti autos), A.S. helistas S.T. ele 11.04.2017 kell 22.25 (kutsudes teda õue); J.B. helistas

S.T. ele 12.04.2017 kell 19.36, 19.36, 19.42, 23.22. Samuti protokolli juurde on lisatud

süüdistatavate liikumise kohad, suunad teatud kellaaegadel.

15.12.2017 asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabeliga, mille kohaselt J. Šmidti sõiduautost

BMW, reg. nr XXX leiti ja võeti AS-st Eesti Post Iidla kontorist kviitung nr 882249, ja

08.02.2018 asitõendi vaatlusprotokoll koos lisadega, on tuvastatud, et 03.06.2017 on J. Šmidt

saatnud M. Šiptsovile AS Eesti Post kaudu 200 eurot.

4.6. Kohtulikul uurimisel andsid ütlusi tunnistajatena J.B. , S.G. , süüdistatavad J. Šmidt, A.

Kisseljov. Süüdistatavad ei tunnistanud ennast süüdi. M. Štšiptsov keeldus ütluste andmisest,

toimiku juurde on lisatud tema eeluurimise käigus antud ütlused, mille kohaselt ei tunnista ta

ennast süüdi.

Uurides ja analüüsides kõiki kohtulikul uurimisel kogutud tõendeid leiab maakohus, et

tunnistajate J.B. i, S.G. u ja süüdistatavate J. Šmidti, A. Kisseljovi, M. Štšiptsovi ütlused ei ole

usaldusväärsed. Ütlused on ümber lükatud kõigepealt kannatanu S.T. e ja tunnistaja V.T. e

ütlustega, häirekeskusse 11.04.2017 teatatud informatsiooniga, tunnistaja D.Z. i ütlustega,

DNA ekspertiisi aktidega, jälitusprotokolliga, sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga.

Kannatanu ja tunnistaja V.T. e ütlustega on ümber lükatud J.B. i, S.G. u, J. Šmidti, M.

Štšiptsovi ütlusi kannatanu peksmise kohta, M. Štšiptsovi tegevuse kohta ja raha nõudmise

kohta. Kannatanu andis kohtuistungil ütlusi, et teda hakati peksma sissekäigus, peksis ka M.

Štšiptsov, seletas kuidas ja kes peksis teda metsas. Tunnistaja V.T. ka seletas, et nägi mõnede

sekundite jooksul, et ta poega pekstakse. Tunnistaja kohe teatas sellest häirekeskusesse.

D.Z. i ütlustega on ümber lükatud J.B. i, S.G. u, J. Šmidti, M. Štšiptsovi, A. Kisseljovi ütlused,

et nad ei teadnud, et „Pärnu omad“ tulid Ida-Virumaale selleks, et leida Sergei nimelise

meesterahva. D.Z. oma ütlustes selgitas, et nii Tallinnas nad arutasid omavahel, et lähevad

otsima Sergeid, kui ka Kohtla-Järvel arutasid nad seda kohalikega.

08.02.2018 asitõendi vaatlusprotokoll ning 06.03.2018 sideettevõtjalt saadud andmete

protokoll lükkavad ümber süüdistatavate J. Šmidti, M. Štšiptsovi, A. Kisseljovi ja tunnistajate

J.B. i, S.G. u ütlused, et nad kohtusid Kohtla-Järvel juhuslikult. Nagu oli varem tuvastatud,

hakkasid Štšiptsov ja Šmidt 11.04.2017 suhtlema telefonitsi veel enne Ida-Virumaale saabumist

- (AS Olerexi tankla videosalvestiste alusel saabusid J.B. , S.M. , Štšiptsov ja Kisseljov

tanklasse 11.04.2017 kell 19.18, kuid Štšiptsov helistas Šmidtile 11.04.2017 kell 19.18), veel

nad suhtlesid samal päeval telefonitsi enne kuriteo toimepanemist veel kolm korda, samuti

Šmidt helistas S.G. ule ajal, kui kannatanu oli juba Šmidti autos (11.04.2017 kell 22:15, kell

22.31).

J. Šmidti ütlusi, et ta ei tundnud varem „Pärnu omasid“, peale sideettevõtjalt saadud andmete

protokolliga, on ümber lükatud 15.12.2017 asitõendi vaatlusprotokolliga, mille kohaselt

03.06.2017 saatis J. Šmidt M. Šiptsovile AS Eesti Post kaudu 200 eurot ning 22.08.2017

jälitusprotokolliga, mille kohaselt helistas Šiptsov Šmidtile 08.05.2017, nimetades Šmidti

„vennaseks“ (siinjuures käis jutt ka S.T. e kohta). Seega leiab maakohus, et enne kuriteo

toimepanemist olid omavahel tuttavad vähemalt Šmidt ja Štšiptsov.

J. Šmidti ja J.B. i ütlusi, et hetkel, kui ta sai aru, et tema autos kannatanut pekstakse, peatas ta

auto ja ei sõitnud edasi, on ümber lükatud kannatanu ütlustega, mille kohaselt Šmidti auto

hakkas seisma ühel korral selleks, et oodata teist autot, ning kui teine auto saabus, sõitsid nad

veel 10-15 min.

4.7. Maakohus, arvestades kõiki kogutud tõendeid, luges tuvastatuks, et 11.04.2017 õhtusel ajal

enne kella 20.00 saabusid S.M. , J.B. , M. Štšiptsov ja D.Z. sõiduautoga Chrysler reg.nr XXX

Tallinnast Kohtla-Järvele, eesmärgiga otsida üles Kohtla-Järve elanik S.T. . 11.04.2017 kella

20.00 ja 22.15 vahel kohtusid S.M. , J.B. , M.Štšiptsov ja D.Z. Kohtla-Järve linnas Järve ja

Ahtme linnaosades kohalike elanike J. Šmidti, A. Kisseljovi ja S.G. uga. Antud isikutega lepiti

kokku, et nende abiga leitakse Kohtla-Järvel üles S.T. . J. Šmidti, A. Kisseljovi ja S.G. u abiga

leidsid J.B. , S.M. , M. Štštiptsov ja tuvastamata isik Kohtla-Järve linnas õhtusel ajal S.T. e

tuttava A.S. i.

11.04.2017 õhtusel ajal enne kella 22.24 sõitsid J.B. , S.M. , M. Štštiptsov, J. Šmitd, A.

Kisseljov ja S.G. sõiduautodega BMW reg.nr XXX ja BMW reg. XXX S.T. e elukoha juurde

Kohtla-Järvel XXX . A.S. kutsus T.T. e korterist välja.

Koheselt peale seda, kui S.T. tegi XXX maja sissekäigu ukse lahti, tungisid J.B. , S.M. , M.

Štsiptsov maja sissekäiku ja hakkasid I korruse platsil sissekäigu ukse juures peksma S.T. t.

Sissekäigus püüdsid teda kinni S.M. ja J.B. , peksid teda, peksis kannatanut ka M. Štšiptsov -

lõi mitu korda käega näkku paremale poole. S.T. karjus, kutsus isa appi. Kui S.T. el õnnestus

parem käsi vabastada, võttis ta enesekaitseks jope paremast taskust välja taskunoa, seda märkas

M. Štšiptsov ning nuga võeti S.T. elt ära. Sel ajal, kui S.T. elt nuga ära võeti, tekitati talle

füüsilist valu ja kehavigastusi, sh lõikehaav parema labakäe pihkmisel pinnal.

J.B. , S.M. , M. Štsiptsov D.Z. , saades aru, et kannatanule tuleb sissekäigust appi tema isa,

võtsid S.T. elt seadusliku aluseta vabaduse Kohtla-Järve, XXX , I korruse platsil, sissekäigu

ukse juures. Tirisid J.B. , S.M. , M. Štšiptsov S.T. t maja sissekäigust välja teda kätest ja

jalgadest kinni hoides ning toimetasid maja ees seisva J. Šmidti sõiduauto, BMW reg.nr XXX

, juurde. J. Šmidt lubas J.B. il, S.M. il panna kannatanu sõiduauto tagaistmele.

Peale kannatanult vabaduse võtmist ja sõidukisse panemist eesmärgiga jätkata kuritegude

toimepanemist istusid kannatanuga ühte sõiduautosse BMW reg.nr XXX tagaistmele J.B. ja

S.M. , juhikohale J. Šmidt ning eesmisele reisijakohale M. Štšiptsov. A. Kisseljovi poolt

juhitvasse sõiduautosse BMW reg.nr XXX istusid S.G. ning D.Z. .

11.04.2017 peale kella 22.24 J.B. koos teiste isikutega sõitsid 2 sõiduautoga Kohtla-Järve

linnast välja ning kannatanu toimetati Jõhvi linna lähedal asuvale Jõhvi-Valaste tee 2-l

kilomeetrile metsamassiivi.

11.04.2017 ajavahemikus 22.24 kuni 23.21 sõiduautos, BMW reg.nr XXX , sõitmise ajal

tagaistmel J. Šmidti ning M. Štšiptsovi juuresolekul, lõid J.B. ja S.M. korduvalt rusikatega

S.T. t näkku ja vastu keha, millega tekitasid kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi sh.

verejooksu ninast. J.B. ja S.M. küsisid kannatanult, miks ta nendega niimoodi käitus, kuid

kannatanu väitis, et ei ole nende raha võtnud.

11.04.2017 ajavahemikus 22.24 kuni 23.21 jõudsid mõlemad sõiduautod Jõhvi-Valaste tee 2-l

kilomeetrile (koordinaadid N:59.39244, E:27.41656), kus jäid seisma. Hetkel kui S.T. hakkas

sõiduautost väljuma oli J.B. i käes relvataoline ese, M.Štšiptsovi käes nuga. Seejärel J.B. ja

S.M. hoides S.T. t kahelt poolt kätest kinni, et ta ära ei jookseks, M. Štšiptsov ning S.G. ja

D.Z. kannatanu selja taga kõndides, viisid kannatanu metsa autodest eemale. Metsa viimise

ajal J.B. ähvardas kannatanut tapmisega.

Metsas J.B. sundis kannatanu põlvili, viibisid juures S.M. ja M. Štšiptsov, teised isikud oli

eemal ja kindlustasid, et S.T. ära ei jookseks.

J.B. lõi metalltoruga vastu kannatanu keha, S.M. ja Štšiptsov mitu korda käega näkku.

Peksmise lõppedes nõudis J.B. kannatanult S.M. i ja M. Štšiptsovi juuresolekul 20000 euro

üleandmist 10 päeva pärast Soomes Helsingis.

S.G. ja D.Z. viibisid kannatanu peksmise ning väljapressimise juures Jõhvi-Valaste tee 2-l

kilomeetril, seejuures tagasid nad oma kohalolekuga arvulise ülekaalu toetasid J.B. i, S.M. i,

Štšiptsovi tegevusi.

Vastavalt isiku ekspertiisiaktile nr 17E-IDI0033 tuvastati S.T. el 12.04.2017 haiglasse

pöördumisel järgmised kehavigastused: haav parema labakäe pihkmisel pinnal, sügav

marrastus parema labakäe selgmisel pinnal, verevalumid näos ja verevalandus ülahuule

limaskestal, rohked marrastused, pehmekoe põrutused, verevalumid seljal, üla- ja alajäsemetel,

mis olid tekitatud terava lõikevahendiga ja peksmise tulemusel.

4.8. Analüüsides kriminaalasjas kogutud tõendeid leiab maakohus, et kohtulikul uurimisel ei

ole kindlaks tehtud, et 11.04.2017 saabusid S.M. , J.B. , M. Štšiptsov ja D.Z. Kohtla-Järvele

eelnevalt kokkulepitud eesmärgiga pressida S.T. elt välja raha kasutades vägivalda; ei ole

tuvastatud ka seda, et S.M. , J.B. , M. Štšiptsov ja D.Z. leppisid Kohtla-Järvel kokku J. Šmidti,

A. Kisseljovi ja S.G. uga, et S.T. elt võetakse ilma seadusliku aluseta vabadus ning hiljem,

kasutades J. Šmidti ja A. Kisseljovi kasutuses olnud sõiduautosid BMW reg.nr XXX või BMW

reg. XXX , toimetatakse S.T. kõrvalisse kohta, kus jätkatakse isikute grupi poolt

väljapressimist ja vägivalla kasutamist S.T. e suhtes.

Kohtulikul uurimisel ei ole kogutud ühtegi (nii otseset kui ka kaudset) tõendit, mis osutaks

sellele, et ülalnimetatud isikutel oli eelnevalt kokkulepitud plaan, et kannatanu suhtes

kasutatakse vägivalda, et võetakse vabadus ja pressitakse välja raha. Mitte keegi, (sh D.Z. , kes

andis ütlusi süüdistatavate eelnevatest plaanidest ja aruteludest) ei rääkinud sellest, et S.T. e

kohta hakatakse kuritegu toime panema, milline konkreetne kuritegu ning millised konkreetsed

rollid kuriteo toimepanijatel peavad olema. D.Z. andis ütlusi, et arutleti selle üle, et S.T. on

J.B. ile võlgu ja teda on vaja leida. Nende eesmärgiks – kas raha välja pressida, kas hirmutada,

kas ära tappa, või lihtsalt rääkida – D.Z. i ütlustest ei tulene. Objektiivsed asjaolud – et neli

isikut tulevad spetsiaalselt Kohtla-Järvele, kus kohtuvad kohalike inimestega ja sõidavad kahe

autoga linnas ringi, otsivad kannatanut – ei anna selgesõnalist järeldust, et süüdistatavatel oli

eelnev kokkulepitud kuriteo toimepanemise plaan rolli jaotamisega. Süüdistatavate antud

sihikindlad tegevused näitavad ainukest eesmärki – otsida ja leida S.T. t, kuid sellest ei nähtu,

et järgmiste tegevuste kohta (kannatanu peksmine, vabaduse võtmine ja raha nõudmine) olid

süüdistatavad eelnevalt kokku lepitud.

Samuti kannatanu S.T. e ütlustest ei tulene, et süüdistatavatel oli eelnevalt kokkulepitud kuriteo

toimepanemise plaan.

Seega leiab maakohus, et kohtulikul uurimisel leidis kinnituse ainult asjaolu, et süüdistatavad

otsisid kannatanu S.T. t ning J.B. i sõnade kohaselt oli S.T. J.B. ile võlgu.

4.9. Maakohus leiab, et M. Štšiptsov pani toime väljapressimise S.T. e suhtes. Väljapressimise

pani ta toime vägivalda kasutades, isikute grupis ja isikult vabaduse võtmisega.

Maakohus on juba eelnevalt tuvastanud, et M. Štšiptsov kasutas kannatanu S.T. e suhtes

vägivalda, lõi teda 11.04.2017 Kohtla-Järvel XXX maja sissekäigus isikute grupis koos J.B. i

ja S.M. iga. Seejärel M. Štšiptsovi juuresolekul ja tema nõusolekuga, võtsid J.B. ja S.M.

kannatanu kätest ja jalgadest kinni ja panid autosse, kuhu istusid Štšiptsov, S.M. , J.B. , ning J.

Šmidti juhtimisel hakkas auto liikuma. Antud tegevusega M. Štšiptsov ja J. Šmidt võtsid

seadusliku aluseta kannatanult vabaduse, st nad võtsid S.T. elt võimaluse vabalt liikuda ning

hoidsid teda autos kinni.

S.T. el oli takistatud liikumine ka metsas, kuhu teda J. Šmidti juhtimisel toimetati autoga ja

Štšiptsovi, S.M. i, J.B. i kontrollimisel viidi kannatanu edasi metsamassiivi.

Metsas jätkas M. Štšiptsov isikute grupis kannatanu peksmist ning nõustus ka J.B. i poolt

väljaöeldud varalise kasu nõudmisega – et S.T. peab 10 päeva pärast andma talle üle 20000

eurot.

Seega ülalnimetatud tegevusega pani M. Štšiptsov toime väljapressimise KarS § 214 lg 2 p-de

4, 5 järgi. M. Štšiptsov ei väljendanud varalise kasu üleandmise nõuet ise, kuid tegutses koos

teiste isikutega grupis kuriteo täideviijana.

Maakohus leiab, et alates S.T. e peksmisest maja sissekäigus hakkas M. Štšiptsov tegutsema

koos J.B. i, S.M. i, D.Z. i ja S.G. uga kooskõlastatult ja ühiselt. Štšiptsov, J.B. , S.M. , D.Z. ja

S.G. jaotasid vaikimisi oma rolli ja toetasid teineteist. Štšiptsov koos J.B. i ja S.M. iga peksis

kannatanut, nõustus kannatanult vabaduse võtmisega, toetades teisi oma kohalolekuga ja

nõusolekuga. Štšiptsov, olles teadlik, et kannatanult võeti vabadus, toetades teiste isikute

tegevust, istus ka autosse, ja nad koos sõitsid metsa. Juba matsamassiivis toetas M. Štšiptsov

ka teisi kuriteo toimepanijaid – viis kannatanu metsa ja peksis teda.

Kannatanu S.T. e ütluste kohaselt hakkas J.B. nõudma raha üleandmist alles metsas peksmise

käigus. Maakohtu hinnangul peale raha nõudmist metsamassiivis oli realiseeritud

väljapressimise koosseis. Kõik eelnevad kuritegelikud tegevused - kannatanu peksmine,

vabaduse võtmine oli mõjutamise vahendiks selleks, et sundida kannatanut raha üle andma.

Ning M. Štsiptsovi teos on ka väljapressimise koosseisu tunnused, sest raha nõudmise hetkel

viibis ka koos J.B. i, S.M. i ja kannatanuga, kontrollis olukorda, vaikselt toetas varalise kasu

üleandmise nõuet ning koos teistega läks ära, jättes kannatanu läbipekstud seisundis metsa.

Kohtu hinnangul kannatanu jätmine metsa oli suunatud ka sellele, et psüühiliselt mõjutada

kannatanut raha üleandmise eesmärgil.

Maakohtu hinnangul on tegemist kaastäideviimisega, mis seisnes üheaegses tegutsemises

kuriteopaigas, kus iga kaastäideviija andis oma teole valitseva panuse. Kaastäideviimise korral

omistatakse ühiselt ja kooskõlastatult tegutsenud isikutele kogu tegu ja ka selle tagajärg. Seega

on M. Štšiptsovi poolt täidetud KarS § 214 lg 2 p-de 4, 5 kuriteo objektiivne koosseis.

Maakohus leiab, et M. Štšiptsov pani kuriteo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 kohaselt.

M. Štšiptsov teadlikult ja sihikindlalt lõi kannatanut, teadlikult osales kannatanult tema tahte

vastaselt vabaduse võtmises, viis ka metsa, kus ka lõi kannatanut, samuti kontrollis olukorda.

M, Štšiptsov, olles teadlik varalise kasu üleandmise nõudmisest, tahtlikult toetas teiste isikute

tegevust, mõjutades kannatanut selleks, et ta edaspidi annaks raha üle J.B. ile.

Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud.

4.10. Kohtulikul uurimisel on tuvastatud, et J. Šmidt ise ei kasutanud kannatanu suhtes

vägivalda ning raha nõudmise juures ei viibinud. Maakohtu hinnangul ei ole kogutud tõendeid,

et J. Šmidt oli teadlik, et 11.04.2017 kui kannatanu viiakse metsa, hakatakse seal nõudma S.T.

elt raha. Kannatanu S.T. seletas kohtuistungil, et sissekäigus raha kohta juttu ei olnud, autos ei

mäleta ta, et keegi nõudis talt raha, seega, nagu kohus juba tuvastas, raha üleandmise nõue oli

esitatud metsas, kus J. Šmidt ei viibinud. Kuid hetkest, kui kannatanu S.T. t pandi J. Šmidti

autosse ning ta hakkas autot juhtima, viies kannatanut autoga metsamassiivi, realiseeris ta KarS

§ 136 lg 1 kuriteo koosseisu.

J. Šmidti kaitseversioon, et ta ei vaadanud, kes istus Kohtla-Järvel XXX maja juures tema

autosse ja millises seisundis, ei ole eluliselt usutav. J. Šmidti auto seisis otse sissekäigu vastas,

koht oli valgustatud, ning ta ei saanud mitte näha, mis toimub õues. Samuti arvestades, et

kannatanu ei läinud auto juurde ise, teda viidi, hoides kätest ja jalgadest kinni, ja pandi autosse

lamavas asendis (mis loomulikult võtab rohkem aega ja jõudu, kui isik ise istub autosse), sai

J. Šmidt aru, et S.T. t haarati tema tahte vastaselt, teda hoiti vägivaldselt kinni, piirates

kannatanu vabadust ja vaba liikumist. Ning kui J. Šmidt hakkas autot juhtima, osales ta kuriteos

kaastäideviijana.

Arvestades sellega, et M. Štšiptsovile (ka teistele isikutele, kelle kohta oli menetlus eraldatud)

on esitatud süüdistus väljapressimises grupis ja isikult vabaduse võtmisega, leiab maakohus, et

J. Šmidt pani toime grupis koos M. Štšiptsoviga ja teiste isikutega ebaseadusliku vabaduse

võtmise. Maakohus leiab, et süüdistatava J. Šmidti teopanus vabaduse võtmises, nagu

maakohus tuvastas, seisnes selles, et ta takistas kannatanu liikumist, hoides teda kinni oma autos

ja viies teda autoga metsamassiivi. Kannatanu S.T. e ütluste kohaselt sõitsid nad enne peatumist

15-30 min, seejärel veel 10-15 min. Seega kogu sõitmise ajal ei olnud S.T. el võimalust vabalt

liikuda, ning kõrvalisel isikul on arusaadav, et ilma J. Šmidti teopanuseta ei oleks kuritegu

olnud toimepandud. J. Šmidt aitas teisi isikuid toime panna vabaduse võtmise sellega, et viis

autoga kannatanu ilma seadusliku aluseta tema tahte vastaselt mitte vähem kui 20-25 min

jooksul.

Seega on täidetud Jevgeni Šmidti poolt KarS § 136 lg 1 järgi kuriteo objektiivne koosseis.

Maakohus leiab, et J. Šmidt pani kuriteo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 kohaselt.

J. Šmidt nägi, et S.T. t pandi autosse tema tahte vastaselt, hoides teda kinni. J. Šmidt nägi, et

S.T. lamab tagaistmel, seal istusid ka S.M. ja J.B. . J. Šmidt sai aru, et juhtides autot, takistab

ta kannatanu vaba liikumist, seega pani J. Šmidt kuriteo toime otsese tahtlusega.

Maakohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimetust ega süüd välistavaid asjaolusid.

4.11. Peale selle maakohus tuvastas, et 11.04.2017 ajavahemikus 22.24 kuni 23.21 sõiduautos,

BMW reg.nr XXX , sõitmise ajal tagaistmel J. Šmidti ning M. Štšiptsovi juuresolekul, lõid J.B.

ja S.M. korduvalt rusikatega S.T. t näkku ja vastu keha, millega tekitasid kannatanule füüsilist

valu ja kehavigastusi, sh verejooksu ninast.

J. Šmidt oli teadlik, et tema poolt juhitud autos kasutatakse vägivalda kannatanu S.T. e suhtes,

sest kannatanu ütluste kohaselt ütles J. Šmidt J.B. ile ja S.M. ile, et nad ei peksaks S.T. t, et ei

määriks istmeid verega. Vaatamata sellele, et S.M. ja J.B. lõid kannatanut autos tagaistmel,

jätkas J. Šmidt auto juhtimist ja viis edasi kannatanut.

Maakohtu hinnangul, arvestades, et J. Šmidt ei tarvitanud ise S.T. e suhtes vägivalda, lõi ta

11.04.2017 ajavahemikus 22.24 kuni 23.21 sõiduautos, BMW reg.nr XXX J.B. ile ja S.M. ile

tingimused KarS § 121 järgi kuriteo toimepanemiseks. J. Šmidt osutas J.B. ile ja S.M. ile

füüsilist kaasabi – kannatanu peksti J. Šmidti juhitud autos, sest ta võimaldas süüdlastele nn

„kuriteo toimepanemise kohta“, et oleks võimalus liikuvas autos lüüa ja peksta kannatanut.

Siinjuures J. Šmidtil puudus võimalus valitseda tegu, kuid ta toetas võõrast tegu, jätkates ka

peksmise ajal kannatanu sõidutamist. Seega on ta kuriteo kaasaitaja.

J.B. ile, Štšiptsovile ja S.M. ile ei ole eraldi esitatud süüdistust KarS § 121 järgi, kuid kanatanu

löömine ja peksmine (KarS § 121 objektiivne koosseis) on hõlmatud esitatud süüdistusega KarS

§ 214 järgi. J.B. on 21.12.2018 Viru Maakohtu kohtuotsusega (jõustunud 31.01.2019)

tunnistatud süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 4,5 järgi. Seega leiab maakohus, et J. Šmidti tegu,

millega ta lõi tingimusi KarS § 121 järgi kuriteo toimepanemiseks, tuleb kvalifitseerida KarS §

121 lg 1 järgi kaasaaitamise vormis.

Seega on täidetud J. Šmidti poolt KarS § 121 lg 1 - § 22 lg 3 järgi kuriteo objektiivne koosseis.

Maakohus leiab, et J. Šmidt pani kuriteo toime otsese tahtlusega, kuna oli teadlik, et kannatanu

suhtes pannakse toime kuritegu KarS § 121 järgi ning tahtlikult lõi tingimuse kuriteo

toimepanemiseks.

Arvestades, et mõlemad kuriteod KarS § 136 lg 1 ning § 121 lg 1 - § 22 lg 3 järgi pani J.Šmidt

toime autot juhtides, leiab maakohus, et J. Šmidt pani kuriteod toime ühe teoga ning karistus

talle tuleb määrata KarS § 63 lg 1 alusel.

4.12. Maakohus on seisukohal, et süüdistatava A. Kisseljovi tegevuses puuduvad temale

inkrimineeritud kuriteokoosseisu tunnused.

Asja materjalidega ning antud ütlustega pole tõendatud, et A. Kisseljov oleks peksnud

kannatanut ja nõudnud temalt raha, ning et ta üldse oli teadlik, mis toimub kannatanuga.

Kannatanu S.T. andis kohtuistungil ütlusi, et A. Kisseljov teda ei peksnud ega raha ei nõudnud.

Kannatanu 11.04.2017 A. Kisseljovi üldse ei näinud. Teist autot nägi S.T. isa maja juures kui

viibis juba J. Šmidti autos, samuti nägi autot metsas, kuid kannatanu ei saanud täpsustada,

millise autoga oli tegemist (mis mark, mudel, värv), samuti ei näinud kannatanu kes autot juhtis

ja kes üldse autos viibis.

Tunnistaja V.T. andis kohtuistungil ütlusi, et kui ta läks trepist alla poja karjumise peale, nägi

ta sissekäigu aknast ühe auto (Šmidti auto).

Tunnistaja D.Z. i ütlustest ei saa järeldada, et A. Kisseljov oli Kohtla-Järvel XXX juures

kannatanu peksmise ajal. D.Z. keeldus kohtuistungil ütluste andmisest, ning tema ülekuulamise

protokollis mõned ebaselged väiteid ei saa täpsustada. Nii ülekuulamise protokollis toodud D.Z.

i sõnad – „maja juures…väljusid autodest kõik, ka autojuhid.“ Hiljem ütlused – „autojuhid

Andrei ja Ženja istusid autos, ülejäänud olid väljas“, ja veel hiljem - „kui kannatanut pandi

autosse…. D.Z. ise jooksis koos sinise auto juhiga ja M. aga mööda hoove eemale“.

Ülekuulamise protokollist ei ole selge, kas siiski väljusid autojuhid välja või mitte, kui väljusid,

siis mida tegid ja mis momendil istusid jälle autosse, kas D.Z. jooksis maja juures koos

autojuhiga (kes, D.Z. i varem antud ütluste kohaselt, istus autos) või kellegi teisega. Maakohus

ei sea antud vastuoludega kahtluse alla tunnistaja D.Z. i ütlusi tervikuna (kohus eelnevalt leidis,

et ütlused on usaldusväärsed, kuna on kinnitatud teiste tõenditega), sest on arusaadav, et

tunnistaja ütlused pani protokolli menetleja, kes võis midagi valesti aru saada või eksituse pärast

valesti kirjutada. Samuti ülekuulamise käigus jäi menetlejal täpsustamata palju asjaolusid ning

kohtuistungil ei olnud võimalust neid kontrollida ja täpsustada.

Arvestades kannatanu, tunnistajate V.T. e ja D.Z. i ütlusi, leiab maakohus tuvastatuks, et hetkel,

kui kannatanu hakkas õue väljuma ja teda rünnati, peksti, A. Kisseljovi ei olnud selle juures

õues ning kannatanut ta ei näinud.

Samuti leidis maakohus, et ei ole kohtulikul uurimisel kogutud ühtegi (nii otseset kui ka

kaudset) tõendit, mis osutaks sellele, et süüdlastel oli eelnevalt kokkulepitud plaan, et

kannatanu suhtes kasutatakse vägivalda, et temalt võetakse vabadus, et pressitakse välja raha.

Maakohtu hinnangul ei lükka tunnistaja D.Z. i ütlused ja kohtulikul uurimisel kogutud tõendid

kogumis ümber A. Kisseljovi kaitseversiooni, et teda kasutati ainult autojuhina, et süüdlaste

plaanidest ja tegevustest ta ei teadnud, kannatanut üldse ei näinud ja talle lihtsalt öeldi kuhu

sõita.

Puuduvad süüdistatava A. Kisseljovi tegevuses temale inkrimineeritud kuriteokoosseisu, KarS

§ 136, § 121 kuritegude tunnused.

4.12. Maakohus analüüsis, kas on A. Kisseljovi tegevuses kaasaaitamise tunnused KarS § 214,

§ 136, § 121 järgi kuritegudes selles, et ta lõi süüdlastele tingimused kuriteo toimepanemiseks

– sõidutas süüdlasi kuriteo toimepanemise kohale, sõidutas neid ka kuriteo toimepanemise ajal.

Kaasaaitamisele kui süüteost osavõtu vormidele on omased kolm ühist tunnust. Esiteks saab

osa võtta õigusvastasest teost, teiseks peab osavõtu tegu olema tahtlik ja hõlmama tahtliku

põhiteo ning kolmandaks on osavõtt võimalik teise isiku teost. Arvestades kohtulikul uurimisel

kogutud tõendeid, leiab maakohus et A. Kisseljovil puudus vähemalt kaudne tahtlus oma

kaasaaitamisteo suhtes.

Kohtulikul uurimisel ei ole kogutud tõendeid, et kui A. Kisseljov koos teiste isikutega sõitis

Kohtla-Järvel ringi ja aitas otsida S.T. t, kui viis autoga süüdlasi kannatanu isa maja juurde, oli

A. Kisseljov teadlik, et kannatanu suhtes pannakse toime kuritegu. Puuduvad tõendid, et A.

Kisseljov nägi ise, et S.T. e suhtes pannakse toime kuritegu (nii maja juures, sõiduteel, kui ka

metsas) ning puuduvad tõendid, et keegi süüdlastest rääkis A. Kisseljovile selle kohta, et

pannakse toime kuritegu. Arusaadav, et A. Kisseljov teadis või vähemalt oletas, et (kui hakati

XXX maja juurest sõitma, kui sõitmise ajal toimusid kõned erinevates autodes viibivate isikute

vahel, kui teine auto peatus ja ootas A. Kisseljovi autot ning hakkasid kahe autoga edasi sõitma)

J. Šmidti autos viibib kannatanu ja teda kuhugile viiakse, kuid tema ei saanud oletada, et tema

suhtes sooritakse kuritegu ja milline konkreetne kuritegu (et kannatanu peksti, võeti vabadus,

hakatakse jälle peksma ja nõudma raha). Seega A. Kisseljovi arusaam või oletus ei saanud

hõlmata süüdlaste põhitegu ning tema teos puuduvad kaasaaitamise tunnused kuritegudes KarS

§ 214, § 136, § 121 järgi.

5. Maakohtu seisukoht mõistetavate karistuste osas.

5.1. Süüdistatav M. Štšiptsov pani toime esimese ja teise astme kuriteod otsese tahtlusega.

M. Štšiptsov ei olnud kuriteo organisaatoriks, kuid oli aktiivseks osavõtjaks. Tema tegude

tagajärjel tekitati S.T. ele lühiajaline tervisekahjustus.

M. Štšiptsov on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, viimati 15.04.2016 Harju

Maakohtu poolt mõistetud 2 kuud 28 päeva vangistust, mille ta kandis ära 06.10.2017 –

03.02.2018.

Karistust kergendavad asjaolud KarS § 57 mõttes ning karistust raskendavad asjaolud KarS

§ 58 mõttes puuduvad.

Maakohus pidas vajalikuks mõista süüdistatavale M. Štšiptsovile reaalne vangistus sanktsiooni

madalaimas määras. Käesolevas kriminaalasjas on ta kinni peetud 19-20.03.2017, vahistatud

12.09.2017 – 06.10.2017 ning alates 03.01.2018.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku süü suurust, mis on maakohtu hinnangul

keskmine, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, kuriteo toimepanemise

tehiolusid, süüdistatava isikut, samuti KarS § 214 lg 2 sanktsiooni keskmist määra (8 aastat)

ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja võimalusest mõjutada süüdistatavat edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest leiab maakohus, et M. Štšiptsovi tuleb karistada reaalse

vangistusega KarS § 424 sanktsiooni minimaalsest määrast veidi suuremas määras ning KarS

§ 214 lg 2 p-de 4,5 järgi sanktsiooni madalamas määras.

5.2. J. Šmidt on varem 2 korda kriminaalkorras karistatud, viimati 13.10.2017 Viru Maakohtu

poolt mõistetud 4 aasta tingimisi vangistusega, mille katseaeg on 1 aasta 6 kuud.

Karistust kergendavad asjaolud KarS § 57 mõttes puuduvad, karistust raskendav asjaolu KarS

§ 58 mõttes – kuriteo toimepanemine grupi poolt. J. Šmidt pani toime kaks kuritegu ühe teoga.

Maakohus peab vajalikuks mõista süüdistatavale J. Šmidtile tingimisi vangistus sanktsiooni

keskmisest määrast veidi madalamas määras. KarS § 65 lg 1 alusel tuleb moodustada liitkaristus

Viru Maakohtu 13.10.2017 otsusega mõistetud kandmata karistusega. Käesolevas

kriminaalasjas oli ta vahistatud 12.12.2017 – 06.06.2019 ning alates 20.06.2018 on vahistamine

asendatud elektroonilise valvega.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku süü suurust, mis on maakohtu hinnangul

keskmine, karistust kergendavate asjaolude puudumist ja raskendavat asjaolu, kuriteo

toimepanemise tehiolusid, süüdistatava isikut ja tema rolli kuriteos (mis ei ole aktiivne), samuti

KarS § 136 lg 1 sanktsiooni keskmist määra (2,5 aastat) ning lähtudes õiguskorra kaitsmise

huvidest ja võimalusest mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Tulenevalt sellest leiab maakohus, et J. Šmidti tuleb karistada tingimisi vangistusega

sanktsiooni keskmisest määrast veidi väiksemas määras.

Apellatsioonid ja vastused apellatsioonidele

6. Viru Maakohtu 14.03.2019 otsuse peale esitas apellatsioon süüdistatav M. Štšiptsov, kes

palub otsus uuesti üle vaadata, kuna mõistetud vangistus 4 aastat on ebaõiglane. Tsiviilhagid

kavatseb süüdistatav tasuda järk-järgult.

M. Štšiptsov toob välja, et ta saab aru, et mõistetud karistus 4 aastat on karistuse alammäär, aga

arvestades tema süüd, ei ole see proportsionaalne. Tema ei ole kannatanult midagi nõudnud, ta

sõitis sõpradega Kohtla-Järvele, kus kuritegu toimus. Temapoolset osavõttu ei olnud. Sündmust

ei oleks toimunud, kui kannatanu ei oleks noaga ukse peale tulnud. J.B. tahtis kannatanuga

rääkida, kuna kannatanu oli temalt varastanud. Kannatanu väited, et süüdistatav teda peksis, on

valed. Kannatanu ajas kõik asjad segi ja isegi valetas kohati.

7. Viru Maakohtu 14.03.2019 otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav M. Štšiptsovi

kaitsja vandeadvokaat I. Žurina, kes palub tühistada maakohtu otsus osaliselt ja teha

õigeksmõistev kohtuotsus KarS § 214 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi. Alternatiivselt palub kaitsja

M. Štšiptsovi tegevus KarS § 136 järgi kinnises asutuses viibitud ajaga.

7.1. Apellant leiab, et kannatanu S.T. e ütlused ei ole täiel määral usaldusväärsed, kuna on

olemas vastuolud teiste asjas tuvastatud tõenditega.

Edasi on vastuolud S.T. e ja T.T. e ütlustes, kus tunnistaja maakohtus kinnitas, et poeg kaotas

ära J.B. ile kuuluva raha, mille pidi tooma Soomest Tallinna ning seepärast oli sunnitud Soome

tagasi sõitma ja veel raha võtma, kuid kannatanu kohtus kategooriliselt eitab nii võõra raha

kaotamist, kui ka Soome tagasiminekut.

Kannatanu S.T. väitis kohtus, et M. Štšiptsov „lõi kannatanut mitu korda käega näkku paremale

poole“ XXX , Kohtla-Järve maja trepikojas ning metsas samuti „mitu korda käega näkku“. Kui

vaadata meditsiinilisi dokumente- s.o Karell Kiirabi AS kaart; Ida-Viru Keskhaigla EMO ja

isiku ekspertiisiakt nr 17E-IDI0033 26.04.2017 kuupäevast, siis sellest nähtub, et näopiirkonnas

olevad vigastused on väheolulised. Samuti tuleb arvestada ka seda, et kannatanu väitis kohtus,

et J.B. lõi teda mitu korda näkku nii XXX Kohtla-Järve maja trepikojas, kui ka sõiduautos,

mida kogu teekonna vältel juhtis J. Šmidt. Kannatanu väitis, et S.M. ja J.B. jätkasid

metsamassiivis korduvalt tema löömist näo piirkonda. Apellant on arvamusel, et just näo

piirkonda tekitatud korduvad löögid ja kestvus lükatakse ümber ülalmärgitud meditsiiniliste

tõenditega millest nähtub, et kiirabibrigaad ja EMO-s kannatanu kurtis ainult „valule seljas,

mõlema labakätes, küünarvartes, vasaku küünarliigeses, mõlema reie ja parema sääre

piirkondades, rindkeres paremalt poolt“.

7.2. Samuti tuleb kriitiliselt suhtuda kannatanu S.T. e ütlustesse, kes teatas kohtus, et

metsamassiivis «toibusin sellest, et keegi pissib minu peale. Sain aru, et see oli Mihhail

Štšiptsov“. Nii on fikseeritud helisalvestisel 17.01.2019 ajaperioodil (alates 1:23:37 kuni

1:24:06 minutit). Kuid kui võrrelda helisalvestist 17.01.2019 kohtuistungi protokolliga, siis

nähtub, et kohtuistungi protokollis on sattunud jäme ebatäpsus, kus on märgitud, et metsas

pissis kannatanu peale S.M. (17.01.2019 protokolli lk 10, ülevalt 3 rida). Antud jäme viga on

sattunud ka kohtuotsusesse lehekülgedel 20, ülevalt 23 rida.

Kannatanu ütlused minu kaitsealuse suhtes on ümber lükatud ka sellega, et mitte ükski teostatud

DNA ekspertiisidest ei andnud positiivset tulemust M. Štšiptsovi suhtes, kuigi täielikult uuriti

läbipekstud kannatanu riideid.

Apellant arvab, et M. Štšiptsovi teod, mida kannatanu kirjeldas, ei ole kooskõlas teiste, asjas

tuvastatud faktiliste asjaoludega. Nii, tunnistaja S.G. , süüdistatav J. Šmidt selgitasid

kohtuistungi käigus, et M. Štšiptsov ei tulnud kannatanu maja juures, aadressil XXX Kohtla-

Järve sõiduautost välja. Samuti ta ei tulnud välja ka J. Šmidti sõiduautost ja ei käinud metsas.

Süüdistatav A. Kisseljov selgitas, et sel momendil, kui metsamassiivi lähedal tuli tema autosse

J. Šmidt, siis ta ütles talle, et tema autos istub M. Štšiptsov. Kuid maakohus luges nende ütlusi

ebausaldusväärseks, kusjuures millegagi motiveerimata.

7.3. Maakohus ikkagi luges antud tunnistaja ütlused mitteusaldusväärseteks. Aga nii J.B. , kui

ka S.G. , J. Šmidt, A. Kisseljov olid toimunu pealtnägijad. Samuti oli pealtnägijaks ka D.Z. .

Maakohus võis ülalmärgitud isikute ütlused mingis osas lugeda mitteusaldusväärseks, andes

neile hinnangu, kuid mitte jätta neid tervikuna tõendikogumist välja.

D.Z. kirjeldab ka S.G. i tegusid, kuidas ta hoidis trepikoja välisust ning kuidas ta pärast koos

temaga ära jooksis. Selgitab, kuidas ta avas auto ukse, kui kannatanu auto tagaistmele

paigutasid. Kõike kõigi kohta ja mitte sõnagi M. Štšiptsovist. Samuti kinnitab, et M. Štšiptsov

istus autosse J. Šmidti juurde, juhi kõrvale, mida kinnitavad ka J. Šmidt, J.B. .

7.4. Apellant soovib eriti pöörata kohtu tähelepanu D.Z. i ütlustes sellele, et J.B. ainult küsis

kannatanult, et kuhu ta sellise lühikese aja jooksul võis kulutada sellise hulga raha. Samuti ta

küsis kannatanult kella kohta. D.Z. ei räägi üldse midagi sellest, et J.B. või S.M. metsas

pressisid kannatanult raha välja. Vastupidi, raha tagastamise initsiatiiv tuli kannatanult, kuid

seda kohus ei ole oma otsuses kuidagi analüüsinud ega sellele hinnangut andnud, kuigi pidas

D.Z. i ütlused usaldusväärseteks.

Isegi kui võtta aluseks kannatanu ütlused, kes väitis, et metsas J.B. pressis temalt välja raha

ning kõrval viibisid S.M. ja M. Štšiptsov, siis M. Štšiptsovi suhtes, mida ta täpselt kuulis või

võis kuulda, mis oli J.B. i poolt öeldud, siis siin võib ainult teha oletusi, mitte kindlaid järeldusi.

7.5. Apellant on eelnevalt välja toonud mitmeid vastuolusid kohtu poolt usaldusväärseks peetud

ütluste ja ebausaldusväärseks peetud ütluste, ekspertiisiaktides tehtud järelduste vahel ehk siis

kohtu poolt usaldusväärseks peetud tõendid just nimelt M. Štšiptsovi tegude osas mitte kuidagi

ei riimu ei teiste tunnistajate, ekspertiisiaktides tehtud järelduste ega ka M. Štšiptsovi füüsilise

võimekusega.

7.6. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega selles osas, et kannatanu S.T. ütlusi kinnitab tema

kõne Häirekeskusesse. Tõepoolest, koheselt pärast toimunut 11.04.2017 kell 23.21 kannatanu

helistas Häirekeskusesse, kuid ta ei rääkinud absoluutselt mitte midagi tema ebaseaduslikust

vabaduse piiramisest, väljapressimisest ja raha nõudmisest. Esimesena, millest ta teatas telefoni

teel operaatorile: „Ei tea kuidas öelda, kaklesid“. Tavaliselt kui kannatanud helistavad, siis

paluvad abi, ikkagi konkreetsekt seletavad toimunu asjaoludest, antud juhul S. Tennusaar rääkis

ainult ühest asjaolust - kaklesin.

7.7. Samuti ei leia kinnitust ka noa olemasolu M. Štšiptsovil sõiduautos. Ei leia kinnitust ka

ähvardused tapmisega kannatanu suhtes. Ei leidnud kinnitust ka see asjaolu, et M. Štšiptsov

metsamassiivis lõi kannatanut käega, vehkis noaga ja tegi ettepaneku kannatanul kõrv ära

lõigata.

Kaitsja seab kahtluse alla ka kannatanu ütlused seoses käega löömisega M. Štšiptsovi poolt,

kuna tema parem käsi on täielikult halvatud juba pikema ajavahemiku vältel ja ta ei ole

võimeline parema käega üldse mingeid aktiivseid tegusid tegema. Parem käsi lihtsalt ripub nagu

piits. Selleks, et parema käega teostada mingit lihtsamat toimingut, näiteks panema käe

taskusse, selleks peab M. Štšiptsov võtma ta vasakusse kätte ning sellisel viisil tasku panema.

Ka vasak käsi ei ole treenitud ning on liigutustes piiratud. Seda kinnitavad asja materjalide

juurde lisatud meditsiinidokumendid. Füüsiliste puuduste tõttu M. Štšiptsov lihtsalt ei saanud

ühes käes hoida nuga, teisega aga peksta kannatanut.

Kohtuotsuse 29-leheküljel on märgitud, et „ Kaitsja taotlusel ja KrMS § 296 alusel vastu võetud

13.09.2016 töövõime otsus M.Štšiptsovi suhtes. Kuid kohus ei andnud ülalmainitud tõenditele

mingit hinnangut, just sellepärast apellant soovib viidata töövõimekaotuse tuvastamise otsuse

tekstile. Selles 13.09.2016.a otsuses nr 1385914 on märgitud, et „ Töövõime kaotuse protsent

– 60 %, põhjus liiklusõnnetuses saadud vigastus. Püsiva töövõime kestus alates 06.09.2016 –

30.09.2019 “.

7.8. Samuti kaitsja taotlusel, KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel, avaldati S.T. e mälu värskendamiseks

12.04.2017. eeluurimisel antud ütlused „Štšiptsov mind toruga ei löönud, lõi parema käe

rusikaga vastu pead – vastu paremat poolt“. Kohtus kannatanu seletas, et ta täpselt ei mäleta,

millise käega ta lõi. Kohtule teadmiseks – M. Štšiptsovi paremat kätt ei saa üldse rusikasse

pigistada. Seega, kannatanu ütlused tema peksmise kohta M. Štšiptsovi poolt on täiesti

ebausaldusväärsed ning tuleb tõendite kogumist välja jätta.

7.9. Samuti apellant ei nõustu maakohtu järeldustega selles osas, et enne Kohtla-Järvele sõitu,

lähtudes 11.04.2017 telefonivestlustest M. Štšiptsovi ja J. Šmidti vahel, nad varem tundsid

teineteist. Selles osas andis kohtus küllaltki täpseid ütlusi A. Kisseljov, seletades, et J. Šmidt

korduvalt vestles telefoni teel kohaliku, Dmitri nimelise, elanikuga. J. Šmidt ise samuti kinnitab

seda asjaolu. M. Štšiptsovi telefoni kasutasid nii S.M. , kui ka J.B. , kuna M. Štšiptsovi telefon

oli registreeritud Eestis, aga J.B. i oma registreeritud Soomes.

Antud menetluses puuduvad M. Štišptsovi süüd tõendavad tõendid, mistõttu palub kaitsja teha

õigeksmõistev otsus.

7.10. Alternatiivina võib M. Štšiptsovi tegevus olla kvalifitseeritud KarS § 136 järgi, kuna

viibides sõiduautos, kuhu pandi S.T. , ta võis aru saada, et isikut piiratakse vabaduses ja

kannatanu ei suuda vabalt liikuda.

8. Viru Maakohtu 14.03.2019 otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Olga

Dorogan, kes taotleb tühistada maakohtu otsus osaliselt ja:

- tunnistada M. Štšiptsov süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 4, 5 järgi ning mõista talle karistuseks 6

aastat vangistust. KarS § 424 järgi mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 64 alusel

mõista liitkaristus 6 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka

eelvangistuses viibitud aeg 12.09.17-06.10.2017 ning alates 03.01.2018;

- tunnistada J. Šmidt süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4, 5 järgi ning mõista talle karistuseks 5

aastat 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1, 64 lg 1 kohaselt suurendada mõistetud karistust Viru

Maakohtu 13.10.2017 otsusega mõistetud karistuse võrra, s.o 4 aastat vangistust, mille

kandmisest ta vabastati tingimisi katseajaga kuni 13.04.2019 ning mõista J. Šmidtile

liitkaristuseks 6 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka

eelvangistuses viibitud aeg alates 12.12.2017 kuni 06.06.2018;

- tunnistada A- Kisseljov süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 4, 5 järgi ning mõista talle karistuseks 5

aastat vangistust. KarS § 65 lg 1, 64 lg 1 kohaselt suurendada mõistetud karistust Viru

Maakohtu 13.10.2017 otsusega mõistetud karistuse võrra, so 3 aastat vangistust, mille

kandmisest ta vabastati tingimisi katseajaga kuni 13.04.2019 ning mõista A. Kisseljovile

liitkaristuseks 5 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka

kinnipidamises viibitud aeg 1212.2017-13.12.2017.

Lisaks tühistada osaliselt Viru Maakohtu kohtuotsus osas, millega jäeti osaliselt riigi kanda

menetluskulud: M. Štšiptsovi kaitsjatasu kohtumenetluses summas 2260 eurot ja ülejäänud

ekspertiisitasu, J. Šmidti kaitsjatasu kohtumenetluses summas 6824,68 eurot ja ülejäänud

ekspertiisitasu. Mõista M. Štšiptsovilt, J. Šmidtilt ja A. Kisseljovilt menetluskulud täies

ulatuses – sundraha, kaitsjatasud ja ekspertiisitasud.

Muus osas jätta Viru Maakohtu otsus muutmata.

8.1. Apellant leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada tõendite ebaõige hindamise ja sellest

tulenevalt väära materiaalõiguse kohaldamise tõttu, mis viis maakohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

Prokuröri hinnangul on maakohtu järeldused süüdistatavatel J. Šmidtil ja A. Kisseljovil tahtluse

väljapressimisele puudumise kohta põhjendamatud ja vastuolulised. Apellant ei nõustu

maakohtu järeldusega, et J. Šmidtil ja A. Kisseljovil puudus teadmine kannatanu suhtes

toimepandud väljapressimise koosseisust. Prokurör leiab, et J. Šmidti tegu vastab KarS § 214

lg 2 p-de 1, 4, 5 ja A. Kisseljovi tegu vastab KarS § 214 lg 2 p-de 4, 5 koosseisule.

Apellant on seisukohal, et kohtuotsuse tühistamise aluseks on kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine KrMS § 339 lg 2 järgi, maakohus on rikutud tõendite hindamise nõudeid, samuti

leiab prokurör, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (KrMS § 338 p 2).

Apellant vaidlustab M. Štšiptsovile ja J. Šmidtile mõistetud karistused, kuna need ei vasta

kuriteo raskusele ja süüdimõistetutele isikutele (KrMS § 338 p 4). Ühtlasi ei ole langetatud

otsust piisavalt põhjendanud. Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse

oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

Apellant vaidlustab ka M. Štšiptsovi ja J. Šmidti menetluskulude osa seoses kaitsjatasude ja

ekspertiisikuludega riigi kanda jätmisega.

8.2. J. Šmidti süüdistus 11.04.2017 episoodis.

Prokurör leiab, et maakohus, muutes J. Šmidti teo kvalifikatsiooni KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4, 5

asemel KarS § 136 lg 1 ja KarS § 121 lg 1 - § 22 lg 3 järgi, rikkus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust ning kohaldas materiaalõigust ebaõigesti. Tuvastatud asjaolud (vt

otsuse lk 38-39) kinnitavad tema olulist teopanust kuriteo täideviimisel.

Maakohus on enda seisukohtades täielikult vastuoluline. Nimelt leiab maakohus, et tunnistaja

D.Z. i ütlused, samuti kannatanu ütlused on usaldusväärsed tõendid, millele võib tugineda

kohtuotsuse tegemisel. D.Z. i ütluste kohaselt kõik isikud, kes tulid autodega metsamassiivi

käisid kohas, kus kannatanut peksti, välja arvatud sinise auto juht (A. Kisseljov). D.Z. i

kinnitusel nad viibisid metsas umbes pool tundi ning oli näha ja kuulda, et kannatanut pekstakse

ja nõutakse raha. D.Z. i ütlused on kooskõlas kannatanu ütlustega, et J. Šmidti auto saabumisel

metsamassiivi toimus J.B. i, S.M. i, M. Štšiptsovi ja J. Šmidti vahel jutuajamine, et olen neile

raha võlgu ja nemad hakkavad mind täna tapma. Seejärel viidi kannatanu metsa, S.M. , J.B. ja

M. Štšiptsov kõndisid ees ja taga ülejäänud 3-4 inimest.

Seega, kannatanu kinnitas, et metsas viibis kokku 6-7 inimest. Maakohus tuvastas isikute ringi,

kes tulid autodega Jõhvi-Valaste tee 2-le kilomeetrile metsamassiivi. Nimelt, J. Šmidti autoga

saabusid J.B. , S.M. , M. Štšiptsov ja J. Šmidt, ning A. Kisseljovi autoga S.G. , D.Z. ja A.

Kisseljov, s.o kokku 7 inimest.

Apellant arvab, et kannatanu ja D.Z. i ütlusi arvestades, on tõendamist leidnud, et metsas raha

üleandmise nõude esitamisel ja kannatanu peksmise juures viibis ka süüdistatav J. Šmidt, kes

seejuures tagas oma kohalolekuga arvulise ülekaalu ja toetas J.B. i, S.M. i, M. Štšiptsovi

tegevusi.

Apellant leiab, et sarnaselt teistele süüdistatavatele (J.B. , D.Z. , S.G. , M. Štšiptsov) on J. Šmidti

teos väljapressimise koosseisu tunnused, sest raha nõudmise hetkel viibis tema koos teiste

süüdistatavate ja kannatanuga metsas, kontrollis olukorda, vaikselt toetas varalise kasu

üleandmise nõuet ning koos teistega lahkus, jättes kannatanu läbipekstud seisundis metsas.

Täielikult arusaamatuks aga jääb, millise tõendusliku baasi alusel väidab maakohus, et erinevalt

teistest täideviijatest, osales J.Šmidt selles teos kaasaaitamistahtlusega kehalisele

väärkohtlemisele. Apellant arvab, et selles tähenduses on välise vaatluse alusel selles teos

osalenud isikute käitumine vaadeldav suhteliselt sarnaselt. J.B. , S.M. ja M. Štšiptsov kasutasid

kannatanu suhtes vahetult füüsilist vägivalda, J. Šmidt liitus kuriteoga selle organiseerimise

suhteliselt varajases staadiumis, samuti oli tal konkreetne oluline roll selle täideviimisel; tema

korraldas kuriteo Ida-Virumaal, võttes Pärnu elanikud Ida-Virumaal vastu, aitas leida

kannatanu, samuti tema juhtis autot, kuhu paigutati kinni võetud kannatanu ning just tema oli

isikuks, kes viis täideviijad metsa. Samuti osales J. Šmidt vahetult kuriteo toimepanemises

metsas kus välistas võimaliku kannatanu põgenemist. Millistele tõenditele tuginevalt leiab

maakohus, et erinevalt D.Z. i, S.G. u ja M. Štšiptsovist oli J. Šmidtil selle teo toimepanemisel

kaasaaitamistahtlus kehalisele väärkohtlemisele, jääb aga selgusetuks; sarnaselt D.Z. i, S.G. u

ja M. Štšiptsovile käis tema metsas ja osales toimunus sama eelteadmisega, mis ühiselt tuleneb

kannatanu ja D.Z. i ütlustest.

8.3. A. Kisseljovi õigeksmõistmine süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-de 4, 5 järgi.

Tuleb maakohtuga nõustuda, et puuduvad tõesti tõendid, et A. Kisseljov oleks peksnud

kannatanut ja nõudnud temalt raha, talle süüdistus antud tegudes polnud ka esitatud.

Vastavalt süüdistusele A. Kisseljovi teopanus kokkuvõtlikult seisnes selles, et tema koos teiste

süüdisatavatega sõitis Kohtla-Järvel ringi ja aitas otsida S.T. t, samuti viis oma autoga süüdlasi

kannatanu isa maja juurde ja Jõhvi-Valaste tee 2-le kilomeetrile asuvasse metsamassiivi ning

jättes kannatanu metsa, viis oma autoga süüdlased tagasi linna.

Maakohus on otsuses põhjalikult käsitlenud D.Z. i, S.G. i, M. Štšiptsovi rolli S.T. e

kinnivõtmisel ja selle käigus vägivalla kasutamisel. Samuti apellatsioonis eespoolkirjeldatud

arvestades J. Šmidti puhul seisis see roll olulise teopanusena süüdlaste transportimisel. Siin

jääbki apellandile maakohtu seisukoht arusaamatuks, et mille poolest erineb A. Kisseljovi

teopanus näiteks J. Šmidti või S.G. u teopanusest.

Kohtuotsuses tuvastatud A. Kisseljovi teod (vt otsuse lk 38-39) annavad aluse järelduseks, et

A. Kisseljov objektiivselt tegutses kaastäideviijana ning tema poolt on täidetud KarS § 214 lg 2

p-de 4,5 kuriteo objektiivne koosseis.

Kohtuotsusest nähtub, et maakohus hinnates tõendeid ja püüdes tuvastada A. Kisseljovi süüd,

on uurinud erinevaid tõendeid ühekaupa, mitte aga kogumis. Tõendeid kogumis silmas pidades

ei ole maakohtu põhjendused järjepidevad, on ebaloogilised. Maakohus ei hinnanud mitmete

tõendite esinemist kogumis ja ei asetanud neid tõendeid 11.04.2017 toimunud sündmuste

ajateljele.

Maakohtu poolt analüüsitud kaudsete tõendite kogum on siiski niivõrd kaalukas, et lubab

tõsikindlalt väita nimetatud kuriteo toimepanemist A. Kisseljovi poolt. Maakohus leides, et

kuritegu sai alguse Kohtla-Järvel XXX maja juures, kui rünnati kannatanut, luges tuvastatuks,

et hetkel, kui kannatanu hakkas väljuma õue ja teda rünnati, peksti, A. Kisseljovi ei olnud selle

juures õues ning kannatanut ta ei näinud. Maakohtu selline argumentatsioon ei ole motiveeritud

ega täiel määral tegelikkusele vastav.

Kannatanu kinnitas maakohtus antud ütlustes, et kui teda viidi jõuga J. Šmidti autosse, siis tema

nägi, et sõitis veel üks auto ja peatus BMW taga.

Seega, maakohtu järeldus ei vasta S.T. ristküsitluse käigus antud ütlustele. Samuti kinnitas

kannatanu kohtuistungil, et tema transportimisel metsamassiivi peatuti selleks, et oodata teist

autot. Samuti nägi kannatanu metsas teist autot, temast 2-3 m kaugusel. Pärast kannatanu metsa

jätmist nägi kannatanu, et süüdistatavad lahkusid koos, 2 autoga. Kannatanu selgitas, et tema

väljus metsast tol hetkel kui süüdistatavad panid autotuled põlema ja tema nägi kuidas nad ära

sõitsid.

Arvestades kannatanu ütlusi tema nähtu kohta, saab teha järelduse, et antud olukorras nägi ka

sinise sõiduauto BMW autojuht A. Kisseljov kannatanuga toimunut nii Kohtla-Järvel kui ka

metsamassiivis, s.o vastu kannatanu tahtmist J. Šmidti autosse paigutamist ja metsa viimist.

Maakohtu arvamus, et tunnistaja D.Z. i ütlustest ei saa järeldada, et A. Kisseljov oli Kohtla-

Järvel XXX juures kannatanu peksmise ajal ei vasta tunnistaja D.Z. i ülekuulamisel kinnitatud

asjaoludele. D.Z. i ütlused kinnitavad ühiselt ja arusaadavalt, et pärast seda, kui kannatanu

paigutati J. Šmidti autosse ja auto sõitis minema, alles siis tema koos sinise BMW juhi (A.

Kisseljov) ja S.G. uga põgenes selleks, et kui keegi trepikojast väljub, neid ei näeks. Enne seda

D.Z. i ütluste kohaselt, seisis A. Kisseljovi auto J. Šmidti autost 30 meetrit kaugusel ja tema ise

(A.Kisseljov) viibis esialgu väljas, hiljem aga istus autosse.

Arvestades kannatanu, tunnistajate V.T. e ja D.Z. i ütlusi kogumis, leiab apellant tuvastatuks,

et hetkel, kui kannatanut peksti, nägi A. Kisseljov toimunut pealt ja oli teadlik sellest, et

kannatanu suhtes kasutati vägivalda trepikojas ja võeti temalt vabadus seadusliku aluseta, kui

paigutati J. Šmidti autosse.

Apellant on seisukohal, et maakohtu otsuses analüüsitud A. Kisseljovi kaitseversioon, et teda

kasutati ainult autojuhina, et süüdlaste plaanidest ja tegevustest ta ei teadnud, kannatanut üldse

ei näinud ja talle lihtsalt öeldi kuhu sõita - ei ole eluliselt mõeldav. Eluliselt on arusaadav, et

A. Kisseljov autojuhina teisi süüdistatavaid umbes 3-5 tunni jooksul linnade-metsade vahel

transportimisel oli kuriteost teadlik.

Ka A. Kisseljovi elukogemust ja toimepandud tegu silmas pidades polnud A. Kisseljovil

võimalik tõsimeelselt loota, et tema poolt toimepandu ei ole puutumuses süüteoga.

Arvestades A. Kisseljovi kriminaalset minevikku, muuhulgas varem korduv sarnaste

kuritegude toimepanemine, oli apellandi arvates A. Kisseljov teadlik kuriteo toimepanemisest.

Maakohus on õigesti põhistanud A. Kisseljovi kaassüüdistatavate (M. Štšiptsov, D.Z. ) poolt

kuritegude toimepanemist funktsionaalse teovalitsemise teooria järgi. Kohtu sellist

põhjendamist toetab ka asjaolu, et süüdistatavate poolt kuritegude toimepanemine oli läbi

mõeldud ja selles oli igal isikul väga konkreetne määratud roll. Kuriteod pandi toime kõrge

konspiratiivsuse astmega (ühekordse mobiiltelefoni kasutamine; erinevate autode kasutamine,

mis omakorda annaks võimaluse süüdistatavaid kuriteoga seostada).

Apellant arvab, et ülaltoodud põhjustel olid A. Kisseljovi osateod olulised ühises teopanuses

teiste kaassüüdistatavatega ning teda tuleb samuti süüdi tunnistada KarS 214 lg 2 p-de 4,5 järgi

ning karistada teda vastavalt prokuröri poolt kohtukõnes taotletule.

Isegi kui aktsepteerida maakohtu hinnangut, et süüdistatava A. Kisseljovi tegevuses puuduvad

temale inkrimineeritud KarS § 214 lg 2 p-de 4, 5 kuriteokoosseisu tunnused, siiski ei nõustu

apellant maakohtu edasise analüüsiga A. Kisseljovi käitumises võimalikku kaasaaitamisteo

esinemise puudumisega. Tõendamiseseme välised asjaolud (vahepealsed faktid) võimaldavad

kogumis teha järeldusi, et A. Kisseljov oli täielikult teadlik kannatanu suhtes toimepandud

kuriteost.

Kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo

vahel. Siiski ei pea see põhjuslik seos olema nii vahetu kui põhiteokoosseisu objektiivsesse

külge kuuluv põhjuslik seos. Kaasaaitaja tegevus peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela

arengule ning toetama selle arengut. Kaasaaitamisteona käsitletakse mitte üksnes sellist tegu,

mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab

täideviija tahtlust.

Põhjust ei ole vähimalgi määral kahelda kaasaaitamistahtluse olemasolus A. Kisseljovi puhul.

Nagu eelnevalt osundatud, viibis ta kannatanult vabaduse võtmise juures. Vabaduse võtmisel,

metsa viimisel ja kannatanu sinna jätmisel, et täideviimisteo läbiviimise juures arvestati vägagi

selgelt vahetu füüsilise vägivalla rakendamise vajadusega. Et kogu ettevõtmine oli

eesmärgistatud S.T. e kinnipidamisena, hõlmas tema kaasaaitamistahtlus lisaks vägivalla

rakendamisele ka kannatanult vabaduse ebaseaduslikku võtmist.

8.4. M. Štšiptsovile ja J. Šmidtile mõistetud karistus.

Prokuröri hinnangul on maakohus vääralt käsitlenud karistuse kohaldamise aluseks (KarS § 56)

olevaid asjaolusid ning mõistnud M. Štšiptsovile ja J. Šmidtile nende süüle ja isikule

mittevastava karistuse. Maakohus on süüdistatavatele mõistnud liiga leebe karistuse ja ei ole

karistuse mõistmist põhjendanud.

Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses

karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS

§ 339 lg 1 p 7 mõttes.

Maakohus võttes karistuse mõistmisel lähtepunktiks KarS § 214 lg 2 sanktsiooni keskmise

määra (8 aastat), andes M. Štšiptsovi süüle kvantitatiivse hinnangu (pidades teda aktiivseks

osavõtjaks) ning arvestades seejuures süüdistatava isikut (on varem korduvalt kriminaalkorras

karistatud), pidas samas põhjendatuks mõista M. Štšiptsovile karistus alammääras.

Seejuures maakohus märkis väga lakooniliselt, et peab vajalikuks mõista süüdistatavale

M. Štšiptsovile reaalne vangistus sanktsiooni madalaimas määras ning mõistis M. Štšiptsovile

liitkaristuseks 4 aastat vangistust. Maakohtu otsus ei sisalda ühtegi põhjendust alammäära

kohaldamise ja liitakristuse moodustamise viiside valiku kohta.

Ühtlasi maakohus on lugenud tuvastatuks, et süüdistatava J. Šmidti süü on suuruselt keskmine,

karistust kergendavad asjaolud puuduvad, aga on olemas karistust raskendav asjaolu, s.o

kuriteo toimepanemine grupi poolt. J. Šmidt on varem 2 korda kriminaalkorras karistatud,

viimati 13.10.2017 Viru Maakohtu poolt mõistetud 4 aasta tingimisi vangistusega, mille

katseaeg on 1 aasta 6 kuud.

Apellandina ei ole võimalik nõustuda maakohtu otsusega süüdistatava J. Šmidti mõistetud

karistusest vabastamisega. Süüdistatava J. Šmidti karistusest vabastamine ei vasta kuriteo

toimepanemise asjaoludele ja tema isikule.

KarS § 74 kuulub kohaldamisele üksnes juhtudel, mil arvestades süüdlase isikut ja kuriteo

toimepanemise asjaolusid kohus leiab, et vangistuse ärakandmine süüdimõistetu poolt ei ole

otstarbekas.

Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, kergendavate asjaolude puudumist ning J. Šmidti

enda kuritegudesse suhtumist, tuleb J. Šmidti karistada reaalse vangistusega.

Kuna apellandi arvates tuleb J. Šmidt süüdi mõista KarS § 214 lg 2 p 1,4,5 järgi, siis on

põhjendatud ka karistada J.Šmidti reaalse vangistusega kohtukõnes toodud määras.

Kõnealuses asjas puuduvad erisused, mis teeksid karistuse või selle osa süüdistatavale

J. Šmidtile reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks.

8.6. Menetluskulude osas märgitakse apellatsioonis järgmist.

Menetluskulude välja mõistmisel arvestas maakohus süüdistatavate varalist seisundit ja

resotsialiseerimisväljavaateid ning jättis osa kaitsjatasudest ja ekspertiisikuludest riigi kanda.

Esiteks, maakohtu otsus ei sisalda ühtegi põhjendust menetluskulude osaliselt riigi kandmise

kohta. Samuti maakohus põhjendamatult arvestas menetluskulude vähendamisel süüdistatavate

varalise seisundi ja resotsialiseerimisväljavaatega, kuna vastavate asjaolude osas ei olnud

kohtule esitatud ühtegi tõendit. Apellandile jääb arusaamatuks milliste tõendite alusel jõudis

maakohus

seisukohale,

et

nimetatud

süüdistatavate

varalist

seisundit

ja

resotsialiseerimisväljavaateid kinnitavad tõendid on tegelikkuses olemas ja neid on võimalik

menetluskulude väljamõistmisel arvestada. Vastavalt KrMS § 305 1 kohus rajab otsuse üksnes

kohtuliku uurimise esemeks olnud tõenditele. Dokumentaalsed tõendid süüdistatavate varalise

seisundi ja resotsialiseerimisväljavaatede kohta ei olnud kohtule esitatud ja süüdistatavate

ütlused jättis kohus tõendikogumist tervikuna välja kui ebausaldusväärsed.

Apellant leiab, et põhjendamatult on riigi kanda jäetud M. Štšiptsovi kaitsjatasu

kohtumenetluses summas 2260 eurot ja ülejäänud ekspertiisitasu ning J. Šmidti kaitsjatasu

kohtumenetluses summas 6824,68 eurot ja ülejäänud ekspertiisitasu.

9. Tartu Ringkonnakohtu 13.05.2019 määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ning anti

menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 27.05.2019.

10. Nimetatud ajaks esitas oma kirjalikud seisukohad süüdistatav J. Šmidt.

Süüdistatav palub, et asendataks elektrooniline valve elukohast mittelahkumisega allkirja vastu

ja antaks võimalus oodata kohtuotsust vabaduses.

Süüdistatav annab ülevaate toimunud sündmusest ning märgib seejuures, et maakohus ei

tuvastanud tema tegevuses kuriteo motiivi, sest seda ei olegi.

Süüdistatav palub muuhulgas pöörata tähelepanu, et S.G. aitas S. iga kokku saada. Mingist

teisest inimesest juttu ei olnud. S. kit ta samuti ei tundnud. Süüdistatav toob välja, et trepikojas

toimuva ajal viibis tema autos. Süüdistatav kinnitab, et tema kannatanult raha välja ei pressinud

ja vastates süüdistatava küsimusele kohtus on seda kinnitanud ka kannatanu ise.

Süüdistatav leiab, et ei ole tuvastatud, kus on tõde, kus vale ning sellepärast vastavalt KrMS

§ 7 tuleb tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks.

Kriminaalasjas tahab prokurör süüdistatavale inkrimineerida KarS § 214 ja lisada aastad

13.10.2017 aasta kohtuotsusest ja anda liitkaristusena 6 aastat vabadusekaotust. Kui siis lähtuda

D.Z. ist, tema mõisteti süüdi 19.09.2018 kohtuotsusega paragrahvides 405 (2), § 414 (1), § 415

(1), § 418 (1). Karistuseks mõisteti 4 aastat 9 kuud katseajaga 5 aastat. Kolme kuu pärast on

D.Z. il kokkuleppekohus 21.12.2018 § 214 (2) lg-te 4,5 järgi ja prokurör karistab 4 aasta 11

kuu vangistusega, katseajaga 5 aastat. Ja kus on siin õiglus. Süüdistatav tuletab sellest

eelarvamusliku suhtumise.

J. Šmidt toob välja, et on seadusekuulekas kodanik, see mis juhtus, oli arusaamatus, ta sattus

valel ajal valesse kohta. Ta oli lihtsalt autojuht, tema kohal võiks olla ükskõik kes.

Kannatanust ei ole tal üldse aimugi, üksteisele halba nad teinud ei ole. Pealegi ei olnud tal

motiivi. Kohtus rääkist ta V.T. e ja T.T. ega, nemad on kannatanu vanemad, et kogu olukorda

selgitada ja et nad viha ei kannaks. Ja nad ütlesid süüdistatavale, nad ei kanna tema peale viha,

kuna kannatanu ütles neile kodus, et Kohtla-Järve omade vastu tal midagi ei ole ja nad suhtlesid

küllaltki hästi. Süüdistatav toob välja, et tal on perekond, alaealine laps, keda kasvatab ja tal ei

ole vaja ennast sellistesse kuritegudesse segada. Praegu oodatakse teist last ning süüdistataval

on vaja mõelda, kuidas ta hakkab peret ülal pidama, aga mitte kuritegusid toime panema. Töö

on tal ka olemas, aga ta ei saa 24 tunniks ööpäevas välja minna.

11. Nimetatud ajaks esitas kirjalikud seisukohad ka süüdistatav A. Kisseljovi kaitsja

vandeadvokaat Kaido Kooga, kes leiab, et A. Kisseljovi suhtes tehtud otsus on seaduslik ja

põhjendatud. Maakohtu järeldus A. Kisseljovil väljapressimise tahtluse puudumisest on

loogiliselt ja põhjalikult põhjendatud. Prokuröri apellatsioon on põhjendamatu, apellatsioon ei

põhine tõenditel, vaid emotsioonidel, peamiseks apellatsiooni väiteks on eluline mitteusutavus.

11.1. Apellatsiooni alguses nõustub apellant maakohtuga, et tõesti puuduvad tõendid, et

A. Kisseljov oleks peksnud kannatanut ja nõudnud temalt raha. Kui apellant nõustub selle

järeldusega, siis on arusaamatu A. Kisseljovi suhtes apellatsiooni esitamine.

11.2. Sihilikult eksitav on apellandi väide, et apellandile jäi arusaamatuks maakohtu seisukoht,

mille poolest erineb A. Kisseljovi teopanus näiteks J. Šmidti ja S.G. u teopanusest. Apellant

teab väga hästi, et erinevalt neist isikutest ei puutunud A. Kisseljov mingil kujul kokku

kannatanuga. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega selle kohta, et A. Kisseljov ei olnud

teadlik, et kannatanu suhtes pannakse toime kuritegu. Ei ole vahet, kas uurida tõendeid

ühekaupa või „kogumis“ nagu soovib prokurör, ei ole ikkagi ühtegi tõendit, et kannatanut otsiti

tema suhtes kuriteo toimepanemiseks.

A. Kisseljovi ei süüsta kuidagi ka kannatanu ütlus, et kannatanu jõuga autosse viimisel peatus

BMW taga veel üks auto. Pole selge, mis autoga oli tegemist (kannatanu arvates oli tegemist

Audiga). Ei oma tähtsust, kas kannatanu nägi II autot autost või veel väljas olles. Ka ei kinnita

A. Kisseljovi tahtlust II auto ootamine tee peal, II auto asukoht metsas 2-3 m kaugusel esimesest

autost. Kõigist neist asjaoludest ei saa teha järeldust, et A. Kisseljov nägi kannatanuga toimunut

nii Kohtla-Järvel kui ka metsas.

11.3. Väga vastuolulised on apellandi järeldused seoses tunnistaja D.Z. i ütlustega. Apellant

viitab D.Z. i ütlustele, et pärast seda, kui kannatanu paigutati J. Šmidti autosse ja auto sõitis

minema põgenes tema koos sinise auto juhi ja S.G. uga selleks, et neid ei nähtaks, kui keegi

väljub trepikojast. Aga kuhu oli põgeneda, kui J. Šmidti auto juures oli arvatavalt A. Kisseljovi

auto. Prokurör peaks ikka otsustama, kas A. Kisseljov sõitis oma autoga sissekäigu juurde või

oli ta ise seal ja põgenes koos D.Z. iga. Tunnistaja D.Z. i ütlused A. Kisseljovi suhtes on ka ise

vastuolulised, ühes kohas räägib ta koos põgenemisest, hiljem ütleb, et A. Kisseljov jäi autosse.

Vastuolu on ka D.Z. i ja kannatanu ütluste vahel. D.Z. i ütluste kohaselt sõitsid mõlemad autod

koheselt maja juurde, kuid kannatanu nägi algul ainult üht autot ja hiljem teist (Audit).

Tunnistaja ütluste väärtust kahandab ka see, et tegemist oli avaldatud ütlustega, isikut kohtus ei

ristküsitletud. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlused süüdistatava

kasuks.

11.4. Kannatanu väitis kohtuistungil, et A. Kisseljovi ta sündmuste käigus ei näinud. A

Kisseljov ei osalenud kannatanu kinnipidamises, metsa viimises, ei osalenud tema suhtes

vägivalla kasutamises ega raha nõudmises ja ei teadnud ka midagi nendest tegudest, seega ei

saa ta kanda ka vastutust nende tegude eest.

11.5. Kuna tõendeid A. Kisseljovi süü kinnitamiseks ei ole, siis kasutab apellant emotsionaalset

järeldust. Prokuröri jaoks on „eluliselt arusaadav“, et A. Kisseljov oli kuriteost teadlik. Ja kui

mingeid tõendeid esitada ei ole, pöördub apellant A. Kisseljovi kriminaalse mineviku poole.

Aga A. Kisseljovi minevik ei olegi nii kriminaalne, viimase kuriteo pani ta toime 2011. Selle

teo eest karistati teda KarS § 61 alusel karistuse kohaldamisega alla alammäära ja katseaeg

lõpeb 13.04.2019.

11.6. Apellant käsitleb apellatsioonis ka võimalust, et A. Kisseljov tegutses kaasaaitajana. See

viitab asjaolule, et apellant ei ole oma eelnevates väidetes kindel.

12. Nimetatud ajaks esitas seisukohad ka J. Šmidti kaitsja vandeadvokaadi abi Igor Belugin,

kes palub jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata ning tühistada J. Šmidt suhtes kohaldatud

tõkend – elektrooniline valve seoses tõkendi kohaldamise vajaduse äralangemisega. Vabastada

J. Šmidt elektroonilise valve alt enne ringkonnakohtu vastava määruse jõustumist.

Menetluskulud apellatsioonimenetluses J. Šmidti osas jätta riigi kanda ja teha kohtumäärus

määratud kaitsjale kaitsjatasu väljamõistmiseks vastavalt käesolevale vastuväitele lisatud

kaitsjatasu taotlusele.

12.1. Kannatanu ütluste pinnal maakohus tuvastas, et (kohtuotsuse lk 32): „Autos oli juht (J.

Šmidt), tema kõrval keegi (M. Štšiptsov). S.M. ja J.B. koos kannatanuga taga. Tuli teine,

tumedat värvi auto ja peatus BMW taga. Sõitmise ajal teda peksid J.B. ja S.M. tagaistmel. J.B.

peksis korduvalt näkku, S.M. jala vastu. S.T. ei mäleta, et keegi autos nõudis raha. J.B. ja

S.M. esitasid pretensioone, et S.T. t usaldati, aga ta vedas neid alt, ning et Tenusaar varastas

J.B. ilt raha. Juht palus peksmine lõpetada, et mitte määrida istmeid verega. Sõitsid umbes 15-

20 minutit, tegid ühe peatuse, oodates kui tuleb teine auto. Peale seda sõitsid veel 10-15 minutit,

sõidu ajal jätkasid J.B. ja S.M. kannatanu peksmist, ninast ja käest oli kannatanul verejooks.

Auto peatus metsas, kannatanu nägi ka teist autot. Autost väljudes ütles J.B. , et kannatanu on

neile raha võlgu, teda viiakse metsa, et ära tappa. Selle juures viibisid S.M. , Štšiptsov ja

autojuht. Raha tagastamise kohta juttu ei olnud. Kannatanu nägi Štšiptsovi käes nuga ja J.B. il

relvataolist eset. J.B. , S.M. ja Štšiptsov viisid teda metsa. Nende järgi läksid veel inimesed.

Mis sai BMW juhiga – S.T. ei mäleta.“

Kaitsja arvamusel need asjaolud ei ole vastuolus varem toodud kohtu järeldusega, et

„Kohtuotsuse kohaselt puuduvad tõendid kinnitamaks arvamust nii selle kohta, et süüdistavatel

on olnud eelnev kokkuleppe väljapressimisele, kui ka selle kohta, et Jevgeni Šmidt oli teadlik,

et 11.04.2017 kui kannatanu viiakse metsa, hakatakse seal nõudma S.T. elt raha. Kohus

tuvastas, et raha üleandmise nõue oli esitatud metsas, kus J. Šmidt ei viibinud“. Apellant ei

toonud seaduse sätet või muud argumenti, mis keelaks kohtul sellist järeldust teha.

12.2. Ühtlasi kaitsja arvab, et ei kannatanu ega tunnistaja D.Z. i ütluste pinnal ei saa veenvalt

järeldada, mida nimelt nägi ja kuulis J. Šmidt autos või auto juures viibides, ega

suundumuskohalt lä-hedal viibides. J. Šmidt eitab oma teadlikkust kellegi väljapressimise

kavatsusest. Aga täpselt on tuvastatud, et autos palus J. Šmidt mitte peksta kannatanut.

12.3. Apellatsiooni kohaselt „D.Z. i kinnitusel nad viibisid metsas umbes pool tundi ning oli

näha ja kuulda, et kannatanut pekstakse ja nõutakse raha. D.Z. i ütlused on kooskõlas kannatanu

ütlus-tega, et Jevgeni Šmidti auto saabumisel metsamassiivi toimus J.B. i, S.M. i, Štšiptsovi ja

Šmidti vahel jutuajamine, et olen neile raha võlgu ja nemad hakkavad mind täna tapma. Seejärel

viidi kannatanu metsa, S.M. , J.B. ja Stsiptsov kõndisid ees ja taga ülejäänud 3-4 inimest. Kui

S.M. , J.B. ja Štšiptsov kannatut peksid ja raha nõudsid, seisid ülejäänud 3-4 inimest metsas.

Kannatanu ütluste kohaselt oli kõikidele metsas viibijatele kuulda ja näha, et teda peks-takse ja

nõutakse raha“.

Kaitsja arvab, et D.Z. i nende ütluste pinnal ei või täpselt ja veenvalt järeldada, kus nimelt vii-

bis, mida tegi J.Šmidt D.Z. i poolt kirjeldatud momentidel. Kohtueelsel menetluses D.Z. ile

selliseid küsimusi ei ole esitatud. J.Šmidt ega tema kaitsja ei saanud esitada D.Z. ile vastavaid

küsimusi eeluurimisel. Aga kohtumenetluses, apellant, olles asjas prokurörina, tegi kõike

oleneva, et välistada D.Z. i ülekuulamise võimalus kohtus.

12.4. Kohtuliku arutelu igakülgsust ja objektiivsust kahjustades oli kriminaalmenetlus D.Z. i

suhtes eraldatud eraldi menetlusse kokkuleppemenetluses, kuigi rangelt võttes seadus keelab

kokkuleppemenetluse, kui mitte kõik süüdistatavad ei anna nõusolekut selliseks menetluseks.

Ühe episoodiga ainukese asja üksikuteks osadeks eraldamise kunstlikkus viibki võimatuseni

täpselt tuvastada asjaolusid, millised kohus võib panna süüdimõistva kohtuotsuse aluseks. Aga

kõik kõrvaldamata kahtlused kohustab seadus tõlgendada süüdistatava, mitte süüdistuse,

kasuks.

Iga süüdistatava süü peab olema tõendatud ja tuvastatud eraldi, mitte koos isikute grupiga, nagu

teeb ettepaneku apellant. Kokkuleppemenetluse järeldused ei otsusta mingil juhul üldmenetluse

järeldusi.

13. Nimetatud tähtajaks esitas oma seisukohad ka süüdistatav J. Šmitdi kaitsja Stella Einla-

Khomich, kes palub jätta apellatsiooni rahuldamata ning leiab, et prokuröri apellatsioon on

rajatud süüdistuse poole paljasõnalistele eeldustele ja oletustele. Prokuröri versioon ei leidnud

tõendamist mitte kohtueelses menetluses ega kohtumenetluses.

Lisaks taotleb kaitsja J. Šmidti õigeksmõistmist KarS § 136 lg 1 ja KarS § 121 lg 1 - § 22 lg 3

järgi või alternatiivselt muuta kvalifikatsiooni ja määrata J. Šmidtile õiglane karistus,

kohaldades KarS § 63 lg 1 (sh Viru Maakohtu 13.10.2017 otsuse osas, võttes arvesse seda, et

otsus oli tehtud pärast 11.04.2017).

13.1. Maakohtu otsus J. Šmidt õigeksmõistmise osas KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4, 5 järgi on

põhjendatud ja baseerub kogutud tõenditel. Oma otsuses esimese astme kohus on viidanud

tunnistajate ja kannatanu ütlustele, hinnanud kõike tõendeid kogumis ja tulnud õigele

järeldustele selle kohta, et J. Šmidt ei ole KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4, 5 ettenähtud kuriteo toime

pannud.

Prokuröri arvamusel J. Šmidti süüd väljapressimises kinnitavad kahtlustatava D.Z. i ütlused ja

see, et kannatanu ütles, et metsas viibisid 6-7 isikut. Kuid mitte kannatanu ega D.Z. ei öelnud,

et J. Šmidt käis metsas.

Prokurör viitab sellele, et kannatanu ütles, et metsas oli 6-7 inimest. Kuid sellise väide alusel ei

saa teha järelduse, et metsas oli J. Šmidt. Esiteks, arvestades seda, mis asjaoludel ja millises

seisundis oli kannatanu, võis ta lihtsalt eksida inimeste arvus. Teiseks, ei ole ühtegi viidet

sellele, et metsas oli just Jevgeni Šmidt.

Võttes arvesse kõike tõendeid kogumis, maakohus tuli järeldusele, et XXX maja juures J.

Šmidt autost ei väljunud ja hiljem metsas ei käinud.

Prokuröri versioon J. Šmidti kohta ei leidnud kinnitust ega ole kuidagi tõendatud.

13.2. Mis puutub J. Šmidti süüd KarS § 136 lg-ga 1 ja KarS § 121 lg-ga 1 - § 22 lg-ga 3

ettenähtud kuritegude toimepanemises, siis kaitsja arvamusel ei ole siin süüteokoosseise, kuna

mõlemal juhul puudus J. Šmidtil süüteokoosseisu subjektiivne külg.

J. Šmidt seletas, et ta ei teadnud mitte kannatanut ega teisi kahtlustatavaid. Tol õhtul oli ta vales

kohas ja ei saanud ette kujutada, mis võis sellest saada. J. Šmidtil ei olnud mingit eesmärki ega

põhjust otsida kannatanut ja temaga midagi teha.

Asja materjalides ei ole ühtegi objektiivset tõendit selle kohta, et J. Šmidt kavatses võtta

kannatanult vabadust, viia teda metsa või anda teistele isikutele võimaluse kasutada kannatanu

suhtes füüsilist vägivalda. J. Šmidt selgitas, et ta märkas, et kannatanu suhtes kasutatakse

füüsilist jõudu alles siis, kui auto juba sõitis. Siis peatas J. Šmidt sõidukit ja ütles

kahtlustatavatele kannatanut autos mitte peksta.

Süüdistuse versiooni kohaselt J. Šmidt andis teistele võimaluse kasutada kannatanu suhtes

füüsilist jõudu oma autos. Kuid kohtuistungil kannatanu ise kinnitas, et J. Šmidt ütles mitte

puutuda kannatanut Šmidti autos.

Ainus asjaolu, et isik juhtis sõidukit, kus toimus vägivalla kasutamine teise isiku suhtes, ei

tähenda veel seda, et autojuht oli teiste isikute teoga nõus ja toetas neid. See asjaolu, et J. Šmidt

ütles kannatanut tema autos mitte puutuda, juba räägib sellest, et tema oli vägivalla kasutamise

vastu. Jäi arusaamatuks, kust tuleneb see, et autos peksmine jätkus ka pärast seda, kui J. Šmidt

ütles seda autos mitte teha.

Mis põhjusel sõitis J. Šmidt nende isikutega edasi, ei olnud välja selgitatud. Arvestades asja

asjaolusid (teiste isikute agressivsust, vägivalla kasutamise fakti, isikute arvu ja samuti seda, et

J. Šmidt juhtis sõidukit, mis on juba iseenesest ohu allikas) võib tulla järeldusele, et J. Šmidt

oli ise hirmutatud ja ei saanud niisuguses olukorras midagi teha. Tema käest ei küsitud, miks ta

ei peatanud autod, kas teda ähvardati, kas keegi sundis teda sõita edasi? jne. Võttes arvesse

seda, et kohapeal viibinud isikutel oli kaasas relv, oli väga tõenäolime, et J. Šmidt kartis osutada

isikutele vastupanu.Seega, kaitsja on arvamusel, et J. Šmidti tegudes puudub kuriteo koosseis.

Vastupidine ei ole tõendatud.

13.3. Menetluskulude kohta.

Maakohus on selgitanud ja põhjendanud menetluskulude väljamõistmise viisi. Maakohus on

võtnud arvesse süüdistatavate varalist seisundit ja resotsialiseerumise väljavaateid, juhindudes

samuti sellega, et karistusel on mh preventiivne eesmärk. Kui süüdistataval puudub sissetulek,

ja ei ole tööd, siis tal puudub võimalus menetluskulude tasumiseks, mis on käesolevas asjas

üsna suured. Üks võimalustest, kust ta võib hankida rahalised vahendeid, mida temal ei ole, –

panna toime uus kuritegu. Selleks, et võimaldada süüdistatavatel muuta oma käitumist,

maakohus välistas süüdistatavatele niisuguse kohustuse panemise, mis võib takistada

preventiivse eesmärgi saavutamist ja isiku muutumist õiguskuulekamaks.

Lisaks sellele, rida süüdistusaktis nimetatud ekspertiise ei olnud maakohtu poolt võetud

tõenditeks käesolevas kriminaalasjas, kuna need ei ole seotud asjas esitatud süüdistusega.

13.4. Karistuse kohta.

Kui kohus leiab, et J. Šmidti süü ikkagi leiab aset käesolevas asjas, siis palutakse ümber vaadata

esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus, mis on ülemäära suur. Võttes arvesse J. Šmidti

tegevusi kirjeldatud asjaoludes, palutakse muuta kvalifikatsiooni ja määrata õiglane karistus,

mis vastab J. Šmidti tegudele ning karistuse eesmärgi saavutamisele.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

14. Ringkonnakohus, uurinud esitatud apellatsioone, vastuseid apellatsioonidele, maakohtu

poolt analüüsitud tõendeid ja kohtuistungite protokolle, leiab, et süüdistatava M. Štšiptsovi ja

tema kaitsja ning prokuröri apellatsioonid Viru Maakohtu 14.03.2019 otsus peale jäävad

rahuldamata ning maakohtu otsus nendes esitatud taotluste osas muutmata. Kohtukolleegium

peab aga vajalikuks süüdistatava J. Šmidti osas apellatsioonidest väljuvalt tühistada maakohtu

otsuse J. Šmidti süüdi tunnistamises KarS § 121 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ja süüdi tunnistada J. Šmidt

KarS § 121 lg 1 - § 21 lg 2 järgi, jättes maakohtu otsusega KarS § 63 lg 1 alusel mõistetud

karistuse muutmata.

Samuti tuleb osaliselt jätta läbi vaatamata J. Šmidti kaitsja S. Einla-Khomichi

apellatsioonivastus

selles

esitatud

J. Šmidti

õigeksmõistmise

taotluse

osas,

kuna

apellatsioonitähtaeg on möödunud. Arvestada saab sellest üksnes vastust prokuröri

apellatsioonile.

15. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha M. Štšiptsovi ja tema kaitsja apellatsioonide osas

(I), seejärel esitab seisukoha prokuröri apellatsioonis süüdistatavate J. Šmidti ja A. Kisseljovi

osas esitatud süüdistuste kvalifikatsiooni ja süüdistatavate karistuse muutmise taotluste osas

(II), kujundab seisukoha prokuröri apellatsioonis esitatud menetluskulude vaidlustamise ja

kaitsjate poolt apellatsioonimenetluses esitatud menetluskulude osas (III) ja lõpuks võtab kokku

menetluse tulemused (IV).

16. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kriminaalasjas kogutud tõendid uurinud põhjalikult

ja sellekohane analüüs on jälgitav. Põhjendatult toetub süüdistatavate osas tehtud süüdimõistev

otsus keskselt kannatanu S.T. e, tema isa V.T. e ja D.Z. i ütlustele ning asjas kogutud

dokumentaalsetele tõenditele. Maakohtu otsuse põhiosa järeldustest on arusaadavalt

väljaloetav, millistel asjaoludel kohus iga süüdistatava osas süü tuvastas. Olukorras, kus

tõendeid mõne süüdistatava osas (J. Šmidt ja A. Kisseljov) väljapressimise süüdistuses napib

ja nende süü pole selgelt tõendatud, ei ole neid ka selles süüdistuses süüdi tunnistatud.

I

17. Süüdistatava M. Štšiptsovi kaitsja apellatsiooni põhitaotlus on süüdistatav väljapressimise

süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi õigeks mõista. Alternatiivselt palub kaitsja

kvalifitseerida kaitsealuse tegevus KarS § 136 järgi ja mõista karistuseks seni vangistusasutuses

viibitud aeg. Süüdistatav ise leiab, et maakohtu otsusega talle mõistetud 4 aastat vangistust on

ebaõiglane karistus.

18. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides esitatud vastuväited on

maakohtu otsuses juba käsitlemist leidnud. Apellatsioonikohtus ei kontrollita tõendeid enam

sellises mahus nagu seda tehti maakohtus. Kui tõenditebaas on põhjalikult läbi uuritud, siis

vastavalt KrMS sätetele puudub ringkonnakohtul vajadus seda korrata.

19. Kaitseväitena leitakse endiselt, et M. Štšiptsov oli justkui kuriteosündmusest ja selle

arengust väga kaugel ehk nn eemalseisja, kellel polnud mingit aimu, mis asju kannatanuga aeti.

See lihtsakoeline kaitseväide pole ka ringkonnakohtu jaoks veenev ja on maakohtu lahendis

uuritud tõenditega juba ümber lükatud.

20. Kaitsja seab apellatsioonis jätkuvalt kahtluse alla kannatanu S.T. e ütluste usaldusväärsuse,

kuid taolist seisukohta edu ei saada. Kohtukolleegium uuris põhjalikult kannatanu ütlusi tema

poolt kirjeldatud kuriteosündmuse osas ning leiab, et pole mingit mõistlikku põhjendust

kahelda kannatanu poolt kirjeldatus ja üleelatus.

21. Kannatanu kirjeldus süüdistatava M. Štšiptsovi tegevusest ja tema poolt toime pandud

vägivallast on jälgitavalt tõendamist leidnud. Kannatanu on sündmuse tajumise ajal olnud

adekvaatne ja seeläbi üleelatu taasmeenutamine ja ütluste andmine pole osutunud tema jaoks

ületamatult keeruliseks.

22. Kohtu jaoks on igati läbinähtav kaitsja soov kannatanu ütlusi kahtluse alla seada põhjusel,

et ta pole kõiki detaile suutnud kaitseväidete jaoks sobivas mahus kirjeldada. Ringkonnakohus

leiab, et selles pole midagi imekspandavat. Ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et kannatanu oli

sattunud ootamatult grupi isikute rünnaku ohvriks, teda hirmutati, peksti ja viidi pimedal ajal

ühest paikkonnast teise. Kõigi nüansside detailirohke taasmeenutamine polegi sellises

olukorras hiljem inimlikult võimalik. Tähtsamad asjaolud on M. Štšiptsovi süü tuvastamise

seisukohast ütlustest väljaloetavad.

Apellatsioonis esitatakse mitmeid vähetähtsaid vastuolusid, mis ei oma süüdistatava süü

küsimuse lahendamisel olulist kaalu (näit. kes süüdistatavatest urineeris metsas läbipekstud ja

maaslamava kannatanu peale jne.).

23. Kaitseväide, et kannatanu S.T. lihtsalt valetab süüdistatava M. Štšiptsovi tegevuse osas on

aga ainetu. Miks peaks kannatanu taoliselt käituma ja seda just M. Štšiptsovi isiku osas, pole

kaitseväidetest ning asja materjalidest kuidagi väljaloetav. Alusetuks jääb ka apellatsiooni

väide, et kannatanu ütlusi on eelistatud teistele tõenditele, sest maakohus on neid ütlusi

hinnanud kogumis teiste tõenditega.

Maakohtus on kannatanut põhjalikult küsitletud ja ta on ütlustes jäänud endale kindlaks, et

M. Štšiptsov lõi teda esmalt mitu korda näkku Kohtla-Järvel XXX maja trepikojas ning seejärel

pärast metsa viimist mitu korda käega näkku. Prokuröri küsimusele mis momendil ja mitu

korda M. Štšiptsov teda lõi, vastas kannatanu „kui J.B. mind näkku peksis, nägin et Štšiptsov

mind lõi mitu korda, näkku paremale poole.“ Kannatanu jäi küsitlemisel endale kindlaks ka

selles, et olles metsa viidud, peksis J.B. teda metallist toruga, S.M. lõi rusikaga näkku ja

M. Štšiptsov „ka lõi mitu korda näkku, käega“. Peksmise ajal oli ta kord püsti, siis põlvili,

samal ajal nõudis J.B. rahasummat 12 000 eurot. (Ko To 3 kd, lk 107,109).

Apellatsioonis lisab kaitsja veel variandi, et kannatanu ajab M. Štšiptsovi isiku segamini kellegi

teisega, kes aktiivselt kuriteo toimepanemises osales. Taolist kaitseväidet aga edu ei saada, sest

kannatanu S.T. on jäänud endale kindlaks just M. Štšiptsovi tegevuse kirjelduse osas.

24. Kaitsja arvates on oluliseks asjaoluks, mis välistab M. Štšiptsovi süü kuriteo

toimepanemises see, et kannatanu riietelt ei leitud DNA ekspertiiside tulemusena

segaproovidest M. Štšiptsovi bioloogilist materjali. See asjaolu lükkab kaitsja arvates ümber ka

kannatanu ütlused, et M. Štšiptsov teda peksis. Ringkonnakohus selle väitega kindlasti ei

nõustu, sest kuna kannatanu on kirjeldanud, et M. Štšiptsov peksis teda näkku, siis ei saa

kuidagi väita, et kohustuslikult pidi selle tegevuse käigus (mis ei tähendanud igal juhul

kokkupuudet riietusesemetega) sattuma kannatanu riietele ka M. Štšiptsovi bioloogiline

materjal.

25. Kaitsja leiab, et kannatanu poolt kirjeldatu ei ole kooskõlas faktiliste asjaoludega, mida

kirjeldavad sündmuses osalenud S.G. ja J. Šmidt. Viimati nimetatud isikud väidavad, et M.

Štšiptsov ei käinud üldse sõidukist väljas linnas, XXX maja juures ega ka metsas.

Ringkonnakohus nagu maakohuski nimetatud kaitseväitega ei nõustu ja leiab, et

usaldusväärseks tuleb antud juhul hinnata kannatanu ütlusi, mitte kuriteo toimepanemises

osalenud kaasosalisi, kes püüavad M. Štšiptsovi osalust ja vägivallategusid nüüdseks eitada

temale kasulikus (ehk süüd välistavas) suunas.

Samuti ei saa usaldusväärseks pidada maakohtus tunnistajana ütlusi andnud ja varem

kokkuleppemenetluses süüdi mõistetud kurjategijate grupi juhtfiguuri J.B. i ütlusi, kes asus M.

Štšiptsovi osalust ja rolli maakohtus üldmenetluses eitama. Kaitsja poolt ülimuslikut rõhutatud

seisukoht, et maakohtus J.B. „rääkis kohtus ainult tõtt ning just nii nagu sündmused toimusid“

ei ole ringkonnakohtu jaoks kuidagi usaldusväärne ega veena ümber hindama maakohtu

järeldust M. Štšiptsovi süü olemasolus. Eelnimetatud kaasosaliste ütlused jättis maakohus

õigustatult kõrvale.

26. Kuna varasemalt süüdimõistetu D.Z. maakohtus keeldus ütluste andmisest, siis maakohus

võttis prokuröri taotlusel tõendina juurde ja analüüsis õigustatult D.Z. i 06.02.2018

kahtlustatavana antud ütlusi. Selline maakohtu käik pole M. Štšiptsovi ja kaitsjale loomulikult

vastuvõetav, sest D.Z. i ütlused kattuvad kuriteosündmuse valdavas osas kannatanu ütlustega.

Sellest tulenevalt püütakse lisaks kannatanu ütlustele kõigutada D.Z. i ütluste usaldusväärsust.

Sellist tegevust ei saatnud edu maakohtus ega ka ringkonnakohtus, sest D.Z. i ütlustes pole

põhjust kahelda. Kaitseväide, et D.Z. pole teadnud kõiki detaile M. Štšiptsovi tegevusest

kirjeldada, ei muuda veel tema ütlusi mitteusaldusväärseks, sest sündmuses osales palju isikuid

ja ta ei pidanudki M. Štšiptsovi tegevust kõigis konkreetsetes käitumisaktides fikseerima ja

talletama.

D.Z. i ütlusi tõendina rünnatakse ka väitega, et maakohus on teinud süüdimõistva otsuse

valdavalt tõendile (isiku ütlustele), keda kui vahetut tõendiallikat ei olnud võimalik

süüdistataval ega kaitsjal küsitleda. D.Z. kasutas maakohtus oma õigust ütlusi mitte anda ning

maakohus on seega õigustatult hinnanud D.Z. i kohtueelses menetluses antud ütlusi.

27. Ainetuks ja teiste süüstavate tõenditega kokkusobimatuks osutub samuti kaitseväide, et

kannatanult mitte ei pressitud raha välja, vaid juhtfiguur J.B. hoopis „leebes toonis“ küsis

kannatanult „kuhu ta sellise lühikese aja jooksul võis kulutada sellise hulga raha.“ Kannatanu

jäi maakohtus enda ütluste juurde väljapressijate vägivaldse teokirjelduse osas, kus metsas

pressis temalt raha välja J.B. ja samas osalesid S.M. ja M. Štšiptsov.

28. Kaitsja leiab, et kuna M. Štšiptsovi parem käsi oli osaliselt halvatud, siis ta ei olnud

võimeline parema käega mingeid liigutusi tegema ega kuritegu toime panema.

Kohtukolleegium leiab, et maakohtule esitatud M. Štšiptsovi töövõimekaotuse tuvastamise

otsuse 13.09.2016 nr 1385914 tekstist, mille kohaselt „Töövõime kaotuse protsent – 60%,

põhjus liiklusõnnetuses saadud vigastus“, ei saa kuidagi järeldada, et M. Štšiptsovil takistas

selline vigastus kuriteo toimepanemises osaleda nagu kannatanu seda kirjeldab. Peale parema

käe on süüdistataval ka vasak käsi. Seega järjekordne kaitseväide, et kannatanu pole ütlustes

teadnud nimetada kumma käega M. Štšiptsov kannatanut metsas lõi (mistõttu on kahtluse all

kannatanu ütluste usaldusväärsus) ja seeläbi on välistatud süüdistatava süüdimõistmine, osutub

asjakohatuks.

29. Maakohus on sedavõrd põhjalikult analüüsinud ja tuvastanud M. Štšiptsovi käitumise

väljapressimise toimepanemisel, et kergema süüteokoosseisu tunnused enam kaalumisele ei

kuulu. M. Štšiptsov ise on keeldunud ütluste andmisest.

30. Süüdistatava M. Štšiptsovi karistuse kergendamise taotluse osas märgib ringkonnakohus, et

see on niigi mõistetud alammääras ja vastavalt maakohtu poolt hinnatud süüdistatava süü

astmele mingid kergemad karistuse alternatiivid ei oleks käesolevas asjas enam kooskõlas

karistuse mõistmise põhimõtetega. Maakohtu otsusega mõistetud karistus vastab KarS 56

sättele. Seega M. Štšiptsovile mõistetud karistus kergendamisele ei kuulu.

II

31. Prokurör pole nõus mitmete maakohtu järeldustega käesolevas asjas.

Esmalt taotleb prokurör apellatsioonikohtult süüdistatavate J. Šmidti ja A. Kisseljovi osas

süüdimõistva otsuse tegemist väljapressimise süüdistuses. Samuti palub prokurör karmistada

süüdistatavatele mõistetud karistusi. Kohtukolleegium uuris asjas kogutud tõendeid ja

maakohtu vastavaid põhjendusi ning tuvastas, et prokuröri poolt taotletut edu ei saada.

Prokurör leiab, et maakohus on J. Šmidti ja A. Kisseljovi osas tõendeid hinnanud ebaõigesti ja

järeldused on mittevastavuses faktiliste asjaoludega ning seetõttu on vääralt kohaldatud

materiaalõigust. Ringkonnakohus prokuröriga ei nõustu.

32. Maakohtu otsusest selgub, et käesolevas üldmenetluse asjas on kõigi kolme süüdistatava

puhul välja toodud tõendid, millised igaühe süüküsimuses on esitatud.

Prokurör leiab, et süüdistatavate J. Šmidti ja A. Kisseljovi süüdi tunnistamiseks KarS § 214 lg 2

tunnustel on tõendeid küllaldaselt, kuid kohtukolleegium nagu maakohuski sellega ei nõustu.

Seda põhjusel, et J. Šmidtil ja A. Kisseljovil puudus teadmine kannatanu S.T. e suhtes toime

pandavast väljapressimisest.

33. Prokurör maakohtu järeldustega ei nõustu, kuid see ei tähenda kindlasti seda, et maakohus

poleks tõendeid vajalikus mahus ja kvaliteediga uurinud. Sündmuses osalenud isikute arv pole

tõepoolest väike, kuid ometigi pole see asjaolu kaasa aidanud süüstava tõendusteabe mahule.

Sisuliselt on isikulistest tõenditest andnud usaldusväärset infot kuriteosündmuse osas

kannatanu S.T. ise, tema isa V.T. , samuti D.Z. kohtueelsel uurimisel. On eluliselt usutavalt

arusaadav, et sündmuses osalenud isikute osas oskab kannatanu hiljem detailsemalt meenutada

nende tegevust, kes olid talle lähemal ja tegutsesid aktiivselt.

34. Osa isikud, kellele oli samuti väljapressimise süüdistus esitatud ja kes mõisteti varasemalt

kokkuleppemenetluses süüdi, on käesolevas üldmenetluses andnud ütlusi süüdistatavatele

meelepäraselt või neid sündmusest distantseerides. Maakohus on isikuliste tõendite osas välja

toonud, kellede ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks.

35. Prokurör leiab, et pole eluliselt usutav kui süüdistatavad J. Šmidt ja A. Kisseljov viibivad

koos teiste isikutega ja sõidavad ühest paikkonnast teise ning ei tea midagi süüteokoosseisu

asjaoludest. Praegusel juhul maakohus sellise olukorra tuvastas, sest veenvaid tõendeid pole ja

seda järeldust ei saa maakohtule ette heita. Kohtupraktikas arutatakse arvestataval määral

kriminaalasju, kus kohus leiab, et siseveendumuse järgi tuleks isikud justkui süüdi mõista aga

esitatud süüdistuses süüdi tunnistamiseks tõendeid pole (näit. Pärnu Maakohtu Haapsalu

kohtumaja otsus kriminaalasjas nr 1-16-5107 S. Podžuki, jt süüdistuses).

36. Prokuröri apellatsioonist on väljaloetav ka riikliku süüdistaja enda mõningane ebakindlus

sündmuste arengus (eriti rekonstruktsioon metsas viibinud isikute asukohast ja lähedusest

kannatanule). Prokurör leiab paljuski oletuslikult, et kui J. Šmidt ja A. Kisseljov olid juba metsa

sõitnud autodega, küllap nad siis ikka pidid olema detailselt teadlikud, mis seal toimus.

Kohtukolleegiumi jaoks jääb pinnapealseks prokuröri seisukoht, mille kohaselt „Apellant

arvab, et kannatanu ja D.Z. i ütlusi arvestades, on tõendamist leidnud, et metsas raha

üleandmise nõude esitamisel ja kannatanu peksmise juures viibis ka süüdistatav J. Šmidt, kes

seejuures tagas oma kohalolekuga arvulise ülekaalu ja toetas J.B. i, S.M. i, M. Štšiptsovi

tegevusi.“

37. Süüdistatava J. Šmidti osas leidis prokurör, et tema teopanus on sedavõrd oluline, et ta tuleb

süüdi tunnistada väljapressimises. Maakohus on J. Šmidti osalust põhjalikult uurinud ja

esitanud põhjendused, miks tema tegu ei ole kvalifitseeritav väljapressimisena. Prokurör

rõhutab, et olukorras, kus S.M. , J.B. ja M. Štšiptsov kannatanut peksid ja raha nõudsid, seisid

ülejäänud 3-4 inimest metsas. Prokuröri arvates, kuna J. Šmidt seisis ka nende 3-4

kaugemalolija hulgas, siis tuleb tema tegevusele samuti omistada väljapressija kvalifikatsioon.

Ringkonnakohus nagu maakohuski sellega ei nõustu.

38. Ainuüksi prokuröri üldsõnaline seisukoht, et „kuivõrd D.Z. i ja kannatanu ütlused

kinnitavad J. Šmidti viibimist metsas, s.o kohas, kus kannatanult nõuti vägivallaga raha, siis

loeb prokurör tuvastatuks, et J. Šmidt realiseeris KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4, 5 kuriteo koosseisu“,

ei tõenda veel J. Šmidti süüd väljapressimises. Lihtsalt metsas viibimine, aktiivsetest

väljapressijatest eemal, ei täida J. Šmidti puhul veel KarS § 214 koosseisu.

39. Prokurör väidab, et J. Šmidt „kontrollis olukorda, vaikselt toetas varalise kasu üleandmise

nõuet ning koos teistega lahkus, jättes kannatanu läbipekstud seisundis metsas.“ Selle

seisukohaga kohtukolleegium samuti ei nõustu, sest ilmselgelt kontrollisid olukorda

väljapressimises aktiivselt osalejad ja vägivalla kasutajad, kes olid vahetult kannatanu S.T. e

ümber.

Uuritud tõenditest saab järeldada, et ei kannatanu S.T. e ega tunnistaja D.Z. i ütluste pinnalt ei

saa veenvalt järeldada, mida täpsemalt nägi või kuulis J. Šmidt metsamassiivis olles.

40. J. Šmidti tegevuse osas kannatanult vabaduse võtmisel on maakohus esitanud põhjalikud

motiivid ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid korrata (Ko To 4 kd, lk 52p-53).

41. Maakohus tuvastas, et 11.04.2017 ajavahemikus 22.24 kuni 23.21 sõiduautos, BMW reg.nr

XXX , sõitmise ajal tagaistmel J. Šmidti ning M. Štšiptsovi juuresolekul, lõid J.B. ja S.M.

korduvalt rusikatega S.T. t näkku ja vastu keha, millega tekitasid kannatanule füüsilist valu ja

kehavigastusi, sh verejooksu ninast. J. Šmidt oli teadlik, et tema poolt juhitud autos kasutatakse

vägivalda kannatanu S.T. e suhtes, sest kannatanu ütluste kohaselt ütles J. Šmidt J.B. ile ja S.M.

ile, et nad ei peksaks S.T. t, et ei määriks istmeid verega. Vaatamata sellele, et S.M. ja J.B.

lõid kannatanut autos tagaistmel, jätkas J. Šmidt auto juhtimist ja viis edasi kannatanut.

42. Maakohtu hinnangul, arvestades, et J. Šmidt ei tarvitanud ise S.T. e suhtes vägivalda, lõi ta

11.04.2017 ajavahemikus 22.24 kuni 23.21 sõiduautos, BMW reg.nr XXX J.B. ile ja S.M. ile

tingimused KarS § 121 järgi kuriteo toimepanemiseks. J. Šmidt osutas J.B. ile ja S.M. ile

füüsilist kaasabi – kannatanu peksti J. Šmidti juhitud autos, sest ta võimaldas süüdlastele nn

„kuriteo toimepanemise kohta“, et oleks võimalus liikuvas autos lüüa ja peksta kannatanut.

Siinjuures J. Šmidtil puudus võimalus valitseda tegu, kuid ta toetas võõrast tegu, jätkates ka

peksmise ajal kannatanu sõidutamist. Seega leidis maakohus, et J. Šmidt on kuriteole

kaasaaitaja ja tema tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi kaasaaitamise vormis.

43. Ringkonnakohus maakohtu järeldusega ei nõustu ja laiendab apellatsioonimenetluse piire

ning leiab, et J. Šmidti tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 21 lg 2 kohaselt kaastäideviimisena

kuriteole KarS § 121 lg 1 tunnustel. Kohus viitab siinkohal jõustunud kohtupraktikale (Tartu

Ringkonnakohtu lahend asjas nr 1-15-9694).

Ilma autojuhita (J. Šmidt) ja sõidukita poleks J.B. il ja S.M. il olnud võimalik kannatanu suhtes

sõidukis vägivalda tuvastatud viisil kasutada. J. Šmidti teopanus oli seega oluline kannatanu

peksmiseks võimaluse loomisel. J. Šmidt ise tõsi küll kannatanu suhtes vägivalda ei kasutanud.

Kriminaalkolleegium märgib, et vaatlemaks mitme täideviija tegevust kaastäideviimisena ei ole

vajalik iga kaastäideviija poolt omakäeliselt kõigi või isegi vaid osa süüteokoosseisu

objektiivsete tunnuste täitmine. Piisab, kui ta lisab tagajärje saabumisse oma teopanuse ning

tema tegu on põhjuslikus seoses teiste täideviijate teo kui tervikuga. Teovalitsemise teooria

tähenduses ei ole nõutav, et täideviijana käsitletav isik paneks toime objektiivsesse

teokoosseisu kuuluva teo. Küll on aga nõutav „ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu

tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine“.

44. Praegusel juhul, pärast seda kui kannatanu oli vägivaldselt sõidukisse toodud ja temalt

vabadus võetud, panustas J. Šmidt oluliselt sõidukiroolis olles kannatanu kehalisse

väärkohtlemisse. Just nimelt J. Šmidti tegevus andis metsamassiivi sõidu ajal J.B. ile ja S.M.

ile võimaluse sõidukis S.T. e kehaliseks väärkohtlemiseks ja suletud sõidukis kannatanu

peksmise kontrolli all hoidmiseks. Ilma igasuguse kahtluseta sai süüdistatav aru, mis tema

juhitud sõidukis toimus, sest ta kuulis ja nägi toimepandavat vägivalda (kannatanu S.T. e ja J.

Šmidti enda ütlused). Samas aga jätkas J. Šmidt sõiduki juhtimist. Kuriteo pani J. Šmidt toime

otsese tahtlusega.

Prokurör taotles J. Šmidti süüdi tunnistamist märksa raskemas esimese astme kuriteos, so.

väljapressimises ja seega kehalises väärkohtlemises kvalifikatsiooni muutmine on lubatav ja ei

raskenda oluliselt süüdistatava olukorda.

45. Süüdistatava A. Kisseljovi süüküsimuse lahendamisel on maakohus põhjalikult analüüsinud

kannatanu S.T. e ütlusi. Kannatanult on maakohtu istungi protokolli kohaselt korduvalt

küsitletud A. Kisseljovi osaluse kohta kuriteos, kuid ta pole A. Kisseljovi osas teadnud

täpsemaid selgitusi anda.

Samuti on kohus usaldusväärseks pidanud D.Z. i kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, kes väitis,

et A. Kisseljov polnud isik, kes käis metsas kannatanu peksmiskohas.

Prokurör leiab apellatsioonis samuti korduvalt, et tõendikogum A. Kisseljovi väljapressimise

süüdistuse osas on praktiliselt olematu. Küll peab prokurör aga A. Kisseljovi puhul oluliseks

rõhutada kogu tervikpilti, mida maakohus pole justkui näinud ja seeläbi teinud ebaõige

järelduse ja süüdistatava õigeks mõistnud.

Kohtukolleegium leiab nagu maakohuski, et isegi mingi tervikpildi oletuslik loomine ei anna

ilma konkreetsete tõenditeta võimalust A. Kisseljov väljapressimises süüdi tunnistada. Asjas

on kindlakstehtud fakt, et A. Kisseljov ei nõudnud kannatanult raha ega kasutanud vägivalda.

Äärmiselt pinnapealne ja ähmane on tema roll ka nn taustajõuna, mida prokurör püüab väita.

Prokurör rõhutab asjaolu, et J. Šmidt ja A. Kisseljov olid mõlemad autojuhid, aga jätab

märkimata, et just J. Šmidti (mitte A. Kisseljovi) poolt juhitud sõidukis areneseid kesksed

sündmused, sest selles oli kannatanu ja selle sõiduki tagaistmel kasutati kannatanu suhtes

vägivalda.

Prokurör pole nõus maakohtu järeldusega, et ajal kui A. Kisseljov koos teiste isikutega sõitis

Kohtla-Järvel ringi ja viis autoga isikuid kannatanu isa maja juurde, ei olnud ta teadlik, et

kannatanu suhtes pannakse toime kuritegu. Prokurör leiab, et kuna Kohtla-Järvel XXX maja

juures oli veel teine auto, mille juht oli A. Kisseljov, siis pidi ta nägema, mis toimus J. Šmidti

auto juures. D.Z. i ütluste kohaselt, seisis A. Kisseljovi auto J. Šmidti autost 30 meetrit

kaugusel.

Maakohus on juba põhjendanud, et et hetkel, kui kannatanu hakkas väljuma õue ja teda rünnati

ning peksti, A. Kisseljov ei olnud selle tegevuse juures õues ning kannatanut ei näinud.

Tõendeid, mis maakohtu selle järelduse ümber veenvalt lükkaksid prokurör esitanud pole.

Oletuslik väide, et „pidi nägema“ pole tõsiseltvõetav.

Apellant on seisukohal, et maakohtu otsuses analüüsitud A. Kisseljovi kaitseversioon, mille

kohaselt teda kasutati ainult autojuhina ja süüdlaste plaanidest ja tegevustest ta ei teadnud,

kannatanut üldse ei näinud ja talle lihtsalt öeldi kuhu sõita - ei ole eluliselt mõeldav. Prokuröri

taoline maakohtu järeldustega mittenõustumine võib olla süüdistaja positsioonilt isegi

mõistetav, kuid oma taolise süüstava seisukoha kinnituseks ei ole ta viidanud konkreetsetele

usaldusväärsetele tõenditele. Seetõttu jääb selline seisukoht oletuslikuks (pidi aru saama, pidi

kuulma, pidi nägema jne.). Ja kui isegi hüpoteetiliselt väita, et A. Kisseljov nägi mingeid

fragmente isikute tegevusest, siis pole võimalik usaldusväärselt ja tema süüdi tunnistamiseks

vajalikus kvaliteedis järeldada, millised süüteokoosseisu elemendid on süüdistatav täitnud.

Olukorras, kus tõenditepagas on osutunud napiks, püüab riiklik süüdistaja kohtu

siseveendumust süüdistatava süüdimõistmiseks kujundada muuhulgas läbi tema kriminaalse

mineviku, väites, et „ Ka A. Kisseljovi elukogemust ja toimepandud tegu silmas pidades polnud

A. Kisseljovil võimalik tõsimeelselt loota, et tema poolt toimepandu ei ole puutumuses

süüteoga.“ Selline seisukoht ei võimalda konkreetses asjas veel lugeda tuvastatuks süüdistatava

süüd.

Kohtukolleegium nõustub süüdistatava kaitsja K. Kooga seisukohaga, mille kohaselt on

arusaamatu prokuröri väide, et kuritegu pandi toime kõrge konspiratiivsuse astmega. Uurides

toime pandud kuriteo üldpilti ja võrreldes seda analoogsete kuritegudega, ei saa küll sedavõrd

avalikku paljude isikute tegevust linna-ja loodusruumis pidada käesolevas asjas kõrgeks

konspiratsioonitasemeks.

46. Prokurör vaidlustas M. Štšiptsovile ja J. Šmidtile mõistetud karistused, kuna need ei

vastavat kuriteo raskusele ja süüdimõistetute isikutele ja leiab, et karistusi tuleks karmistada.

Kohtukolleegium ei nõustu prokuröri väitega, et M. Štšiptsovile ja J. Šmidtile mõistetud

karistuste osas puuduvad põhjendused, sest mõistetud karistuste puhul on arvestatud KarS §-s

56 märgitud asjaolusid. Uurides kuriteosündmuse tehiolusid ja süüdistatavate süüd ei leia

kohus, et süüdistatavatele mõistetud vangistus peaks olema ajaliselt veelgi pikem.

47. Maakohus on leidnud M. Štšiptsovi süüd hinnates ja karistust mõistes, et M. Štšiptsov ei

olnud kuriteo organisaatoriks. Ringkonakohus nõustub maakohtuga, et M. Štšiptsovile reaalset

vangistust mõistes tuleb lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest ja võimalusest mõjutada

süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning KarS § 214 lg 2 p-de 4, 5 järgi

mõistetud karistus pole ülemäära leebe.

48. J. Šmidti puhul on maakohus samuti arvestanud süü suurust, mis on keskmine. KarS § 136

lg 1 sanktsiooni keskmisest määrast mõnevõrra alanevalt on maakohus karistanud J. Šmidti

põhjendatult tingmisi vangistusega, määrates maksimaalse katseaja. Kohus on arvestanud, et

J. Šmidt pani toime kaks kuritegu ühe teoga.

Prokuröri rõhuasetus on siinkohal sellel, et kuna apellandi arvates tuleb J. Šmidt süüdi mõista

KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4, 5 järgi, siis on põhjendatud ka karistada J.Šmidti reaalse vangistusega.

See seisukoht ei ole aga praegu asjakohane, sest ringkonnakohus ei mõista süüdistatavat süüdi

esimese astme kuriteos.

49. Apellatsioonikohtule olid esitatud muuhulgas taotlused M. Štšiptsovile ja J. Šmidtile

mõistetud karistuste kergendamiseks, kuid ringkonnakohus ei näe mingit mõistlikku põhjendust

karistusi muuta, sest maakohus pole seadusest tulenevaid nõudeid selles osas rikkunud ja

karistused pole karmid. Mingeid sedavõrd kaalukaid asjaolusid, mis tingiks maakohtu

järelduste ümberhindamise mõistetud karistuste osas pole ringkonnakohtule esitatud.

III

50. Apellatsioonis taotleb prokuratuur muuhulgas maakohtu otsuse tühistamist osas, millega

jäeti osaliselt riigi kanda menetluskulud. Nimelt osas, millega M. Štšiptsovi kaitsjatasu

kohtumenetluses summas 2260 eurot ja ülejäänud ekspertiisitasu, J. Šmidti kaitsjatasu

kohtumenetluses summas 6824,68 eurot ja ülejäänud ekspertiisitasu jäeti riigi kanda.

Prokuratuur taotleb mõista M. Štšiptsovilt, J. Šmidtilt ja A. Kisseljovilt menetluskulud välja

täies ulatuses – sundraha, kaitsjatasud ja ekspertiisitasud.

Prokurör leiab, et maakohus ei ole põhjendanud menetluskulude osalist riigi kanda jätmist ning

lisaks tuuakse välja, et dokumentaalsed tõendid süüdistatavate varalise seisundi ja

resotsialiseerimisväljavaadete kohta ei olnud kohtule esitatud ja süüdistatavate ütlused jättis

kohus tõendikogumist tervikuna välja kui ebausaldusväärsed.

51. Ringkonnakohus nõustub osaliselt prokuratuuriga ja leiab, et maakohtu väide, et

menetluskulude välja mõistmisel arvestab kohus süüdistatavate varalist seisundit ja

resotsialiseerumisväljavaateid on liiga lakooniline põhjendus, kuid ringkonnakohtul on

võimalik nimetatud puudus kõrvaldada ning teha täpsustusi maakohtu otsuse põhjendustesse

seoses menetluskulude riigi kanda jätmisega, tulenevalt KrMS § 337 lg 1 p-st 2.

Ringkonnakohus leiab, et teatud osas menetluskulude riigi kanda jätmine on põhjendatud.

Ka ei nõustu ringkonnakohus prokuratuuriga osas, kus prokuratuur väidab, et dokumentaalsed

tõendid süüdistatavate varalise seisundi ja resotsialiseerimisväljavaadete kohta ei olnud

esitatud. Tutvudes maakohtu istungi protokollidega tuvastas ringkonnakohus, et esitatud on nii

MTA tõend J. Šmidti tulude kohta, MTA tõend M. Štšiptsovi tulude kohta 2-l korral. Samuti

on esitatud materjalide juurde M. Štšiptsovi 13.09.2016 töövõime otsus ning tõend selle kohta,

et J. Šmidti elukaaslane Alina Šmidt on rase. Miks neid tõendid prokurör ei pea piisavaks

hindamaks süüdistatavate varalist seisundit, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks.

Arvestades asjaolusid, et M. Štšiptsovi karistati märkimisväärselt pika vangistusega, tema

töövõime on olulises osas piiratud ning tema töökoht on ettevõttes, milles ta on juhatuse liige

ning J. Šmidti sissetulekud on marginaalsed ja täielikult menetluskulude väljamõistmine võib

kahjustada olulisel määral tema perekonna toimetulekut, siis on põhjendatud nii J. Šmidti kui

ka M. Štšiptsovi menetluskulude osaline riigi kanda jätmine.

Seega jääb maakohtu otsus muutmata ning ringkonnakohus täpsustab üksnes maakohtu

määruse põhjendusi.

52. Ka ringkonnakohtumenetluses on tekkinud menetluskulusid.

Süüdistatav M. Štšiptsovi kaitsja vandeadvokaat I. Žurina on esitanud taotluse riigi õigusabi

tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, milles taotleb

maakohtu otsusega tutvumise, analüüsi ja apellatsiooni esitamise ning koostamise eest 12

pooltunni ulatuses tasu 360 eurot, sh käibemaks 60 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus selles ulatuses on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

53. Samasisulise taotluse on esitanud ka süüdistatav J. Šmidti kaitsja vandeadvokaadi abi Igor

Belugin, kes taotleb maakohtu otsusega tutvumise, prokuröri apellatsiooniga tutvumise ning

apellatsioonile vastuse koostamise ning esitamise eest 4 pooltunni ulatuses tasu 180 eurot, sh

käibemaks 30 eurot. Seejuures on Eesti Advokatuuri 03.12.2018 esildisega määratud, et

I. Belugin võib taotleda riigi õigusabi tasule koefitsienti 1,5 kohaldamist, mida kaitsja ka teinud

on.

Ka selles osas leiab ringkonnakohus, et tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

54. Riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks

esitas taotluse ka süüdistatav A. Kisseljovi kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, kes taotleb

prokuratuuri apellatsiooniga tutvumise ning kaitsealuse nõustamise eest 1 pooltunni ulatuses ja

vastuväidete esitamises 3 pooltunni ulatuses tasu kokku 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades esitatud vastuväidete mahtu, on põhjendatud selles osas

kaitsjatasutaotlus rahuldada 2 pooltunni ulatuses. Kokku on põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele kaitsjatasu summas 90 eurot, sh käibemaks 15 eurot.

Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-st 2, 4 nimetatud lahendi, siis tulenevalt KrMS

§ 185 lg-st 1 jäävad tekkinud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

55. 19.07.2019 registreeriti ringkonnakohtus J. Šmidti kaitsja taotlus tühistada J. Šmidti tõkend,

ja asendada maakohtu otsusega valitud elektrooniline valve kergemaliigilise tõkendiga, so

allkiri elukohast mittelahkumiseks. Ringkonnakohus lubas selle lahendada kohtuotsusega.

Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks enne kohtuotsuse jõustumist tõkendi tühistamist.

Süüdistatavale on juba igati vastu tuldud. Elektrooniline valve ei ole J. Šmidti jaoks liigselt

koormav, sest tal on sel ajal tagatud võimalus töötada ning kohtuotsuse jõustumisel tuleb tal

niikuinii alluda kriminaalhooldusele.

IV

56. Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 2, 4; 338 p-st 2; 340 lg-st 4

ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse J. Šmidti süüditunnistamises KarS § 121 lg 1 - § 22

lg 3 järgi ja tunnistab süüdi J. Šmidti KarS § 121 lg 1 - § 21 lg 2 järgi jättes maakohtu otsusega

KarS § 63 lg 1 alusel mõistetud karistuse muutmata. Samuti lisab kohus täpsustused maakohtu

otsusele Mihhail Štšiptsovilt ja Jevgeni Šmidtilt menetluskulude väljamõistmisega seoses.

Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonid jäävad rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

/allkirjastatud digitaalselt/