3-19-1123/6 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Virgo Saarmets ja

Maret Altnurme

Määruse tegemise aeg ja koht

05.09.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1123

Haldusasi

XX kaebus Pärnu Linnavalitsuse 01.04.2002 korralduse

nr

tühistamiseks

või

alternatiivselt

Pärnu

Linnavalitsuse kohustamiseks menetleda 13.05.2019

vaiet

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27.06.2019 määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Paul Järve

Vastustaja – Pärnu linn, esindaja Katrin Karu

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.06.2019 määrus

haldusasjas nr 3-19-1123 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. YY erastas 28.01.1998 korteri aadressil Pärna tn 5-5, Pärnu. YY avalduse alusel määras

Pärnu Linnavalitsus 20.04.1998 korraldusega nr 922 Pärna tn 5/5a hoonete teenindamiseks

vajaliku maa pindalaks 1888 m2. Pärnu Linnavalitsus tunnistas 01.04.2002 korraldusega nr

361 varasema 20.04.1998 korralduse kehtetuks ja määras hoonete teenindamiseks vajaliku maa

pindalaks 1820 m2. YY suri 20.11.2015 ja Pärna tn 5-5 korteri päris tema poeg XX, kes kanti

22.04.2016 korteri omanikuna kinnistusraamatusse.

2. XX esitas 13.05.2019 Pärnu Linnavalitsusele vaide 01.04.2002 korralduse kehtetuks

tunnistamiseks, sest see on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane.

3. Pärnu Linnavalitsus tagastas vaide 16.05.2019 otsusega nr 8-6/4157-2, kuna XX-l puudub

vaide esitamise õigus. XX ei ole korraldust tähtaegselt vaidlustanud ja see kehtib. Korraldus

anti 01.04.2002 ja see jõustus kaks päeva hiljem. Korraldus sisaldas vaidlustamisviidet. XX

3-19-1123

2(4)

kanti Pärna tn 5-5 korteri omanikuna kinnistusraamatusse 22.04.2016. XX ei olnud 01.04.2002

korralduse adressaat ja see ei riku tema õigusi. Seega ei pidanud korraldust talle kätte toimetama

ega teda menetlusse kaasama.

4. XX esitas 17.06.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Pärnu Linnavalitsuse 01.04.2002

korralduse kehtetuks tunnistamiseks või alternatiivselt Pärnu Linnavalitsuse kohustamiseks

menetleda 13.05.2019 vaiet.

01.04.2002 korraldus on õigusvastane, kuna keegi ei taotlenud selle andmist, sellest ei selgu

haldusakti adressaat, korralduse andmisest ei ole kedagi teavitatud ega kedagi ära kuulatud,

ühestki õigusaktist ei tulene õiguslikku alust muuta teenindusmaa pindala ja korralduse

andmisel on rikutud haldusmenetluse seaduse (HMS) nõudeid. Kaebeõigust ei välista see, et

korralduse andmise ajal oli Pärna tn 5-5 korteri omanik kaebaja ema, sest haldusakt on

õigusvastane. Haldusakt riivab kaebaja omandiõigust. Kaebeõiguse eitamine tähendaks seda,

et haldusorganid võivad hakata surnud isikute kohta ilma mingite piiranguteta tagantjärele

haldusakte andma. Kaebaja sai vaidlustatud korraldusest teada 11.04.2019.

5. Tallinna Halduskohus tagastas 27.06.2019 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p-de 1

ja 2 alusel.

Kaebajal puudub tühistamisnõude esitamiseks ilmselgelt kaebeõigus. Vaidlustatud korraldus

puudutab ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramist ostueesõigusega erastamise

menetluses. Maareform lõppes vaidlusaluse maatüki osas 2003. a-l pärast korteriomandite

kinnistusraamatusse kandmist. Kuna kaebaja omandas Pärna tn 5-5 korteri 2016. a-l, ei ole tal

kunagi olnud maa ostueesõigusega erastamise õigust. Seetõttu ei saa maa erastamisega seotud

haldusaktid tema õigusi puudutada. Kaebaja omandas erastamise tulemusena moodustatud

korteriomandi pärimisega, kuid see ei anna talle õigust vaidlustada tagantjärele maa erastamise

toiminguid. Isegi kui erastamisel tehti vigu või 01.04.2002 korraldusega erastatava maa

vähendamine võrreldes varasema korraldusega oli objektiivselt põhjendamatu, ei riku see

kaebaja õigusi. Kaebaja omandas kinnisasja pärimise teel sellisena, nagu see oli pärandi

avanemise ajal. Kaebajale ei läinud pärimisega üle neid erastamisega seotud õigusi, mis olid

pärandi avanemise ajaks juba lõppenud.

Kohustamisnõude rahuldamine ei aitaks kaebajal saavutada kaebuse eesmärki. Kaebuse

eesmärgiks ei saa olla vaide läbivaatamine, vaid vaide rahuldamine. Vaide rahuldamine pole

võimalik. Isegi kui vaide tagastamisel on tehtud menetlus- või vormivigu, ei viiks vaide sisuline

läbivaatamine kaebajat sihile, s.o 01.04.2002 korralduse kehtetuks tunnistamiseni. Tegelikult

ei muudaks ka 01.04.2002 korralduse kehtetuks tunnistamine kaebaja õiguslikku olukorda, sest

kaebaja ei saaks esitada maareformi reguleerivate õigusaktide alusel (täiendavaid) maa

erastamise taotlusi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. XX palub 12.07.2019 määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 27.06.2019 määrus tühistada

ja saata asi halduskohtule menetluse jätkamiseks.

Kaebuse võib HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada vaid kaebeõiguse ilmselge puudumise

korral. Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse

võtmist. Vaidlustatud korraldus rikub kaebaja pärimisõigust. Õiguse riive ei pea olema

intensiivne. Pärimisõigus kätkeb pärija õigust pärida seadusega ette nähtud koosseisus ja

ulatuses vara. Kui kehtiks 20.04.1998 korraldus, oleks kaebaja pärinud Pärna tn 5-5 korteri ja

selle juurde kuulunud 1888 m2 suuruse teenindusmaa. 01.04.2002 korraldusega määrati hoone

teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 1820 m2. Kaebaja päris 01.04.2002 korralduse tõttu 68

m2 vähem maad. Seega rikub korraldus tema õigust pärida temale ette nähtud ulatuses vara.

Ekslik on halduskohtu seisukoht, et kaebeõigus sõltub sellest, kas kaebaja on haldusakti

3-19-1123

3(4)

adressaat või tal on õigus sellise haldusakti andmist taotleda. Kaebaja on normi kaitsealas.

Põhjendamatu on ka halduskohtu seisukoht, et kuna kaebajal puudub õigus taotleda maa

ostueesõigusega erastamist, ei saa maa erastamisega seotud haldusaktid tema õigusi rikkuda.

Samuti ei ole oluline, kas kaebajal on õigus ise mõnda haldusakti taotleda. Korralduse kehtetuks

tunnistamine tähendaks seda, et taastuks 21.04.1998 korralduse kehtivus. Selliselt suureneks

teenindusmaa suurus 68 m2 võrra. Kaebaja saaks pöörduda asjaomaste asutuste poole ja

õigusvastase olukorra ning enda õiguste rikkumise lõpetada.

7. Pärnu linn palub jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.

Halduskohus on õigesti järeldanud, et kaebajal puudub kaebeõigus. Kaebaja omandas Pärna tn

5-5 korteri pärimisega ning esitas 21.04.2016 kinnistamisavalduse. Puudub kahtlus, et notar

täitis kinnistusavalduse allkirjastamisel kontrolli- ja selgituskohustust, mistõttu pidi kaebajal

olema juba 2016. a-l teave päritava kinnisasja, sh korteriomandi ja kogu kinnistu pindala kohta.

Kui kaebaja leidis, et pärimisõigust on rikutud, oleks ta pidanud kaebuse esitama

pärimismenetluses. Pärimisõigus ei saanud tekkida enne pärandaja surma. Seega ei saa

vaidlustatud korraldus kaebaja pärimisõigust rikkuda.

Seisukoht, et kaebajal oleks olnud õigus pärida 21.04.1998 korralduse alusel korteriomandit

koos selle teenindamiseks vajaliku 1888 m2 suuruse maatükiga, ei ole õige. Kaebajale kuulub

Pärna 5/5a kinnistust korteriomand suurusega 16,3 m2 (163/4263 mõttelist osa kinnisasjast).

Korteriomandi suurust pole vaidlustatud korraldusega muudetud. Hoone teenindamiseks

vajalik maa kuulub kõigi Pärna 5/5a korteriomanike kaasomandisse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu määrus on

põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

9. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kaebuse saab sel alusel tagastada vaid juhul, kui

kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta (vt Riigikohtu 04.10.2017 määrus nr 3-17-

505, p 8). Kaebeõiguse tuvastamisel tuleb lähtuda HKMS §-des 44–45 sätestatud kaebeõiguse

tingimustest ja piirangutest. Kaebeõigus eeldab, et vaidlustatud haldusakt või toiming riivab

isiku subjektiivseid õigusi. Kaitstavad on nii põhiõigused ja vabadused kui ka seadustest ja

muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevad õigused

(Riigikohtu 20.12.2001 otsus nr 3-3-1-15-01, p 22).

10. Halduskohus on õigesti leidnud, et 01.04.2002 korraldus ei riiva kaebaja subjektiivseid

õigusi. Pärna tn 5-5 korteri ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt oli kaebaja ema YY.

Seega tekitasid erastamismenetluses antud (sh ehitise juurde teenindusmaa määramist

puudutavad) haldusaktid õigusi ja kohustusi kaebaja emale, mitte kaebajale. Erastamismenetlus

lõppes 2003. a septembris korteriomandite kinnistusraamatusse kandmisega. Kaebaja väide, et

tal on kaebeõigus kaitsenormiteooria kohaselt, on ekslik. Selle teooria kohaselt on isikul

kaebeõigus, kui normi eesmärgiks ei ole mitte üksnes avalike huvide, vaid ka kaebaja huvide

kaitsmine. Vaidlustatud korraldusest ega maareformi puudutavastest õigusaktidest ei nähtu, et

nende eesmärgiks oleks kaitsta maareformi objekti igakordse omaniku huve. See oleks

vastuolus maareformi eesmärgiga.

11. Kaebaja viide pärimisõiguse rikkumisele ei ole asjakohane. Pärimisõigus tähendab

pärandaja õigust pärandada oma vara pärijale ning pärija õigust saada selle vara omanikuks.

Pärida saab vaid pärandajale kuuluvat vara, s.o vara, mis on pärandi koosseisus pärandi

avanemise hetkel. Pärimisõigus ei teki enne pärandi avanemist. Pärand avaneb isiku surma

korral (pärimisseaduse § 3 lg 1). Kaebaja ema YY suri 20.11.2015, seejärel pärand avanes.

Pärandi koosseisu kuulus muu hulgas Pärna tn 5-5 korteriomand: omand ehitise reaalosa üle

3-19-1123

4(4)

(eluruum üldpinnaga 16,3 m2) ja 163/4230 mõttelist osa kinnistust pindalaga 1820 m2. Kinnistu

pindala ei olnud pärandi avanemise hetkel 1888 m2, mistõttu ei saanud kaebaja pärida suuremat

mõttelist osa kinnistust. Seejuures on õige vastustaja seisukoht, et hoone teenindamiseks vajalik

maa kuulub kõigi Pärna 5/5a korteriomanike kaasomandisse, mistõttu ei oleks kaebajal ka

20.04.1998 korralduse kehtimise korral õigust pärida 16,3 m2 suurust korteriomandit koos 1888

m2 suuruse teenindusmaaga.

12. Halduskohus on õigesti selgitanud, et kaebeõiguse aluseks ei ole 01.04.2002 korralduse

õigusvastasus, vaid kaebaja õiguste riive. Kuna kaebajal ei ole olnud subjektiivset õigust Pärna

5/5a hoones asuva eluruumi omanikuna maad erastada, ei saa hoone teenindamiseks vajaliku

maa suuruse kindlaksmääramist puudutav haldusakt tema õigusi rikkuda.

13. Halduskohus tugines kohustamiskaebuse tagastamisel HKMS § 121 lg 2 p-le 2, leides, et

kaebuse rahuldamisega pole võimalik saavutada selle eesmärki. Nimetatud sätte alusel saab

kohus tagastada sellised kaebused, milles esitatud nõudega ei oleks ka nõude rahuldamise korral

võimalik saavutada kaebusega soovitud eesmärki, olenemata nõude rahuldamise perspektiivist.

14. Kaebaja eesmärgiks on saavutada see, et Pärna tn 5/5a teenindusmaa oleks 1888 m2, nagu

see määrati 21.04.1998 korraldusega, mitte 01.04.2002 korraldusega määratud 1820 m2.

Vaidest nähtub, et kaebaja sai 01.04.2002 korraldusest teada 11.04.2019 seoses Pärna tn 5 ja

naaberkinnisasja omaniku vahel toimuva piirivaidlusega. Seega võib järeldada, et kaebaja

soovib 01.04.2002 korralduse kehtivust lõpetada, et piirivaidlust endale (ja teistele

kaasomanikele) soodsamalt lahendada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et

kohustamisnõue vaide sisuliseks läbivaatamiseks ei aita kaebajal seda eesmärki saavutada. Isegi

kui vaide tagastamisel on tehtud vigu ja kohus kohustamisnõude rahuldaks, ei oleks taotletava

eesmärgi saavutamine vaide läbivaatamise ja rahuldamisega võimalik. Õigustatud subjekti maa

ostueesõigusega erastamisest tulenevad õigused lõppesid korteriomandi kinnistusraamatusse

kandmisega 2003. a septembris. Seega on õigusaktidest tulenevad õigused realiseeritud.

Kinnistu pindala määramise korralduse vaidlustamiseks on selle adressaatidel kaebetähtaeg

möödunud ja kaebajal puudub kaebeõigus. Seega ei ole kohustamiskaebusega võimalik kaebuse

eesmärki saavutada.

15. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et vastustaja oleks pidanud selgitama välja, kas XXi

vaidena pealkirjastatud 13.05.2019 pöördumist tulnuks tegelikult käsitada hoopis menetluse

uuendamise taotlusena HMS § 44 tähenduses (vt ka Riigikohtu 22.03.2017 otsus nr 3-3-1-27-

16, p 18). See ei mõjuta siiski määruskaebuse lahendamist, sest asja materjalidest ei nähtu ja

kaebaja ei ole ka väitnud ühegi HMS § 44 lg-s 1 sätestatud menetluse uuendamise aluse

esinemist.

(allkirjastatud digitaalselt)