1-18-6716/134 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

5. september 2019

Kohtuasja number

1-18-6716

Kohtukoosseis

Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Sergei Repei süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja

2 järgi, lühimenetlus

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 11. aprilli 2019. a otsus

Apellandid

Sergei Repei ja tema kaitsja vandeadvokaat Mare Lust

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

Sergei Repei (isikukood 36604173741; elukoht XXX;

viibimiskoht Tallinna Vangla)

tema kaitsja

-

vandeadvokaat Mare Lust, valitud korras

Prokuratuur

-

esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Jürgen Hüva

Kannatanu I

-

M.B.

Kannatanu II

-

R.S.

Kolmas isik (kannatanu J.N. pärija)

-

O.N.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 11. aprilli 2019. a otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata.

2. Vahistada Sergei Repei juhul, kui ta vabaneb kriminaalasjas nr 1-10-1333 mõistetud

vangistuse kandmiselt enne kohtuotsuse jõustumist käesolevas kriminaalasjas. Sellisel

juhul kohaldada tema suhtes vahistamist vangistusest vabanemise hetkest kuni

käesolevas kriminaalasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni või kriminaalmenetluse

lõpetamiseni, aga mitte kauem kui päevani, mil käesoleva otsuse kohese jõustumise

korral mööduks Sergei Repei vangistuse tähtaeg.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja

vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks

2(31)

pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik

kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist

esindaja vahenduseta.

Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib

esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas

osas.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab

kassatsioonitähtaeg

uuesti

kulgema

riigi

õigusabi

taotluse

lahendamise

määruse

kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest.

Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle

möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast,

millal takistus ära langes.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Sergei Repei anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p-de 1 ja 2

(praegu § 209 lg 2 p-de 1 ja 3) järgi kokku viies kelmuses. Apellatsioonimenetluses on neist

vaidluse all kolm kelmust, mille asjaolud olid süüdistuse kohaselt kokkuvõtlikult järgmised.

1. M.B. e petmine seoses kinnisvara ostuga Kullenga külas

2. S. Repei vormistas Lääne-Virumaal Tamsalu vallas Kullenga külas asuva XXX talu

4. oktoobril 2010 V.V. e nimele, jäädes samas talu faktiliseks omanikuks.

2011. aastal laenas S. Repei OÜ-lt Agent Auto KLP (esindaja juhatuse liige A.K. ) 35 000

krooni (2236,91 eurot). Laenu tagatiseks vormistati talu 11. jaanuaril 2011 Agent Auto KLP

OÜ nimele. 21. mail 2011 tagastas R. Repei laenu, kuid ei soovinud talu vormistamist enda

nimele.

3. S. Repei kasutas varalise kasu saamise eesmärgil ära M.B. e usaldust enda vastu ja viimase

teadmatust ja kogenematust kinnisvara valdkonnas. Ta tegi M.B. ele ettepaneku

investeerida koos talusse, mille väidetav väärtus pidi olema 18 000 eurot, eesmärgiga müüa

talu hiljem kallimalt edasi. M. Repei keeldus M.B. ele ostetavat talu näitamast. Ta palus

M.B. el kanda kiiremas korras 8000 eurot enda tuttava N.M. arvelduskontole. N.M. ei

olnud S. Repei kavatsusest teadlik. Nende tegudega lõi S. Repei M.B. ele vale ettekujutuse

1) N.M. st kui talu omanikust ja müüjast; 2) talu väärtusest, mis tegelikult ei ületanud 14.

augusti 2011. a seisuga 4000 eurot; 3) enda kavatsustest.

3(31)

4. Pettuse tulemusel kandis M.B. 16. juunil 2011 oma arvelduskontolt N.M. arvelduskontole

8000 eurot. N.M. võttis M.B. elt saadud raha sularahas välja ning andis 16. ja 17. juunil

2011 Narvas üle S. Repeile.

5. Eesmärgiga kinnitada M.B. e veendumust kannatanule väljendatud kavatsustes ning saada

varalist kasu veenis S. Repei 20. juunil 2011 notaribüroos kannatanut allkirjastama müügi-

,

hüpoteegiga

koormamise

ja

asjaõiguslepingu.

Selle

lepingu

kohaselt

ostis

M.B. OÜ-lt Agent Auto KLP XXX talu 2236,91 euro eest ning talule seati

10 000 euro suurune hüpoteek S. Repei kasuks. Hüpoteek pidi tagama kõiki M.B. e

kohustusi, mis tulenesid M.B. e ja S. Repei vahel sõlmitud laenulepingust nr 018SK.

Laenuleping sõlmiti pärast talu müügitehingu vormistamist, kuid M.B. ei saanud tegelikult

S. Repei käest laenu. Hüpoteegi tingimuste kohaselt pidi talu igakordne omanik alluma

hüpoteegiga

tagatud

nõuete

täitmise

ebaõnnestumisel

kohesele

sundtäitmisele.

Laenulepingu allkirjastas M.B. S. Repei survel, kuna viimane keeldus vastasel juhul

kustutamast talule seatud hüpoteeki.

6. Pärast pettuse ilmsikstulekut pöördus M.B. oma varalise seisundi taastamiseks tsiviilkorras

N.M. vastu kohtusse, samuti kuriteoteatega politsei poole. Saades teada M.B. e sellisest

tegevusest, vormistas S. Repei 25. septembril 2012 tema kasuks talule seatud hüpoteegi

oma tuttava M.T. nimele. 16. novembril 2012 vormistati hüpoteek S. Repei initsiatiivil

ümber süüdistatava tuttava T.S. nimele. T.S. ja M.T. tegutsesid S. Repei juhiste järgi. Nad

ei teadnud, et hüpoteegiga tagatavat nõuet ei ole. Tegutsedes S. Repei juhiste järgi, pöördus

T.S. kohtutäituri poole eesmärgiga nõuda M.B. elt 10 000 eurot. T.S. pöördumise alusel

alustas kohtutäitur täitemenetlust nr 169/2013/476 ning kinnistusraamatusse seati talule

keelumärge T.S. kasuks. Seepeale pöördus M.B. pöördus oma õiguse kaitseks tsiviilkorras

kohtusse. Selle tulemusena sõlmiti kompromiss, millega T.S. kohustas esitama avalduse

M.B. e suhtes täitemenetluse lõpetamiseks. Seega jäi S. Repeil 10 000 euro sissenõudmine

M.B. elt temast mitteolenevatel põhjustel lõpuni viimata.

7. M.B. müüs talu 2015. aastal 3500 eurot eest, millest ta pidi tasuma müügitehinguga seotud

kulud summas 160,94 eurot.

8. Seega lõi S. Repei kannatanus vale ettekujutuse kannatanult saadud 8000 euro kasutamise

kohta ning tekitas kannatanule varalise kahju 4660,94 eurot.

2. Raha väljapetmine J.N. lt 2012. aasta märtsis

9. S. Repei, kasutades ära J.N. usaldust tema vastu, veenis viimast laenama talle oma ärisse

investeerimise ettekäändel 8000 eurot. Süüdistatav lubas laenusumma hiljem suuremas

summas tagastada. S. Repeile laenu andmiseks oli J.N. sunnitud võtma pangast laenu.

10. Saadud laenusumma 8000 eurot kandis kannatanu S. Repei kasutuses olnud J.V. i

pangakontole. Saadud raha kasutas S. Repei järgnevalt: 1) soetas J.V. i nimele garaažid

4(31)

Tallinnas asukohaga XXX ja XXX; 2) tasus Tallinnas XXX ja XXX asuvate J.V. i nimel

olevate garaažidega seotud kulud; 3) tasus endale kuuluva korteriga (XXX) seotud kulud 4)

tasus J.V. ile kuuluva korteriga (XXX) seotud kulud; 5) tasus võlga N.M. le; 6) kandis

regulaarselt raha J.V. i teisele pangakontole ning 7) tasus muude igapäeva kulutuste eest.

Praeguseni ei ole S. Repei kannatanule raha tagastanud.

11. Oma tegudega lõi S. Repei J.V. le vale ettekujutuse laenuks võetud raha otstarbe kohta,

samuti raha tagastamise kohta. Ta tekitas kannatanule koos laenulepingu tasudega kahju

9680 eurot ning sai ise varalist kasu 8000 eurot.

3. Vara väljapetmine R.S. ilt

12. S. Repei, kasutades ära R.S. i usaldust tema suhtes ning teadmiste ja kogemuste puudumist

kinnisvara valdkonnas, veenis abi osutamise ettekäändel R.S. it müüma kannatanule

kuuluvat kolmetoalist korterit aadressil XXX . S. Repei kaasas korteri müügi

vahendamiseks kinnisvarabüroo, et tugevdada kannatanus veendumust abi osutamisest

korteri müümisel.

13. Selleks, et vältida korteri müüki süüdistatava osaluseta, veenis S. Repei R.S. it koormama

korterit 24. aprillil 2013 hüpoteegiga summas 35 000 eurot S. Repei kasuks. Selleks

allkirjastati notaribüroos hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping, mille kohaselt koormati

korter hüpoteegiga, mis tagas kõiki R.S. i kohustusi, mis tulenesid S. Repei ja R.S. i vahel

16. aprillil 2013 sõlmitud laenulepingust nr 049-Z-KW-180. Tegelikult R.S. S. Repeilt

laenu ei võtnud ning mingit raha üle ei kantud.

14. R.S. i eesmärk oli leida oma korteri asemele kaks väiksemat korterit. S. Repei väitis, et

vahetuseks sobivad korterid on leitud ning tuleb vormistada kannatanule kuuluva korteri

müük. 17. juunil 2013 veenis S. Repei notaribüroos R.S. it allkirjastama korteriomandi

müügi- ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt müüdi korter Venemaal Kingisepa linnas elavale

E.N. le. Viimane oli S. Repei tuttav, kes ei teadnud S. Repei tegelikest kavatsustest.

Müügilepingu kohaselt maksis korter 26 000 eurot. Lepingus märgiti, et ostja E.N. andis

müüjale R.S. ile enne notari juures lepingu allkirjastamist sularahas üle 21 202,60 eurot

ning kohustus tasuma kommunaalmaksete võlgnevuse summas 4797,40 eurot. Tegelikult

andis E.N. S. Repeile üle 21 205 eurot ja viimasel puudus kavatsus tasuda korteri ning

kommunaalmaksete eest. Korterimüügi tulemusel ei saanud R.S. mingisugust

vastusooritust raha ega samaväärsete korterite näol.

15. Kui R.S. soovis näha S. Repei poolt väidetavalt leitud kortereid, puikles viimane nende

näitamisest kõrvale. Selleks, et hõlbustada korteri saamist oma valdusesse viis

S. Repei R.S. i ja viimase abikaasa V.S. i 3. juulil 2013 kell 22.50 Vene Föderatsiooni

Ivangorodi linna. Seal viis süüdistatav kannatanu korterisse, kus pakkus neile joomiseks

alkoholi. Pärast seda kui R.S. ja tema abikaasa olid magama jäänud, võttis S. Repei ära

nende passid, tehes nii võimatuks kannatanute naasmise Eestisse.

5(31)

16. Oma tegudega lõi S. Repei R.S. is vale ettekujutuse viimasele kuuluva korteriga tehtavate

tehingute sisust ning tekitas kannatanule varalise kahju 40 000 eurot, saades ise varalist

kasu 21 205 eurot.

Maakohtu otsus

(a) Resolutiivosa

17. Viru Maakohus tegi 11. aprillil 2019 otsuse, millega ta muu hulgas:

1) tunnistas S. Repei KarS § 209 lg 2 p 1 järgi süüdi käesoleva otsuse punktides

2–11 kirjeldatud kahes kelmuses ja mõistis talle karistuseks 2 aastat vangistust,

vähendades seda kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vangistuseni

kestusega

1 aasta ja 4 kuud;

2) mõistis

S. Repeile

KarS

§

lg

alusel

kogumis

kriminaalasjas

nr 1-10-1333 kohaldatud karistusega liitkaristuseks 3 aastat vangistust;

3) arvas KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristusest maha kriminaalasjas

nr 1-10-1333 tehtud otsuse järgi ära kantud karistuse ja luges 11. aprilli 2019. a seisuga

ärakandmata karistuseks kuni 8. oktoobrini 2012 toime pandud kuritegude eest 1 aasta

9 kuud 11 päeva vangistust;

4) tunnistas S. Repei KarS § 209 lg 2 p 1 järgi süüdi käesoleva otsuse punktides

12–16 kirjeldatud kelmuses ja mõistis talle selle eest karistuseks 1 aasta vangistust,

vähendades seda karistust KrMS § 238 lg 2 alusel 8-kuulise vangistuseni;

5) mõistis S. Repeile KarS § 65 lg 2 järgi liitkaristuseks 2 aastat 5 kuud 11 päeva

vangistust, lugedes karistusaja alguseks 11. aprilli 2019;

6) mõistis S. Repei õigeks KarS § 209 lg 2 p 2 (praegu p 3) järgi, samuti KarS § 209 lg 2

p 1 järgi kahes süüdistuses kirjeldatud kelmuses;

(b) Põhiosa

1. M.B. e petmine seoses kinnisvara ostuga Kullenga külas

18. Maakohus tuvastas, et S. Repei veenis 2011. a juunis M.B. t investeerima ühiselt talusse,

mille väidetav väärtus olevat 18 000 eurot, eesmärgiga müüa talu hiljem kallimalt edasi.

6(31)

19. M.B. e ütluste kohaselt tutvus kannatanu internetis S. Repeiga, kellega tal tekkisid intiimsed

suhted. S. Repei selgitas kohtumistel, et ta on jurist, kes tegeleb kinnisvaraga. Ühel

kohtumistest ütles S. Repei M.B. ele, keda ta teadis korterit otsivat, et leidis imekena talu

Rakvere suvituspiirkonnas. Ta ütles, et keegi pole seda veel avastanud ja see tuleks kiiresti

ära osta, et talu edasi müüa ja saadud raha eest kannatanule korter osta.

S. Repei olevat öelnud, et talu on M.B. ele üksi ostmiseks liiga kallis, kuid nad võivad osta

selle kahe peale. Kumbki paneb osa rahast ja saab tagasi piisavalt, et kumbki saaks korteri

osta. Talu pidi ostma just M.B. , sest tal on Eesti pass ja see on kinnistu, mida saavad osta

vaid Eesti kodanikud. M.B. pidi maksma 8000 eurot ja S. Repei 10 000 eurot.

20. Ka süüdistatava ütluste kohaselt olid neil M.B. ega tutvumisportaalis tutvumise järel

lähedased suhted. S. Repei kinnitas sedagi, et talu hind oli vähemalt 18 000. Talu müüja

V.V. ega lepiti kokku, et ta saab ettemaksu 8000 eurot ja 10 000 eurot maksab

S. Repei aasta jooksul. V.V. ele anti 8000 eurot notaris, kus süüdistatav oli koos

M.B. ega. S. Repei sõnutsi jäi ta V.V. ele 10 000 eurot võlgu ja seetõttu seati kinnistule

10 000 euro suurune hüpoteek S. Repei kasuks.

21. Analüüsides S. Repei ütlusi, märkis maakohus, et süüdistatav jaatab täiel määral süüdistuse

seda osa, mille kohaselt oli tema ja M.B. e omavahelistes vestluses talu väidetavaks

väärtuseks vähemalt 18 000 eurot. Samas pole tema ütlused järjekindlad selles osas, kas ta

võttis ise kinnistu ostmiseks 10 000 eurot laenu ja miks ta pidas kinnistu väärtuseks

18 000 eurot. Kaitsjale ütles süüdistatav, et M.B. oskas oma juristi abil eriteadmistest

tulenevalt öelda, et müügihind on nii suur ja ka keegi maakler Maarika ütles seda.

Prokurörile vastas süüdistatav, et see hind oli teada vara omanikult V.V. elt. Kumbki

selgitus ei ole aga kooskõlas ütlustega, mis S. Repei andis kohtueelses menetluses. Samuti

ei kinnita miski – sh S. Repei enda kohtueelses menetluses antud ütlused – tema ütlusi selle

kohta, kuidas ta aitas V.V. el talu kahele perele välja rentida. Juba need asjaolud tekitavad

kahtluse süüdistatava kohtus antud ütluste usaldusväärsuses. Samuti on S. Repei alles

kohtus esmakordselt öelnud, et ta andis V.V. ele kinnistu eest saadud raha. Arvestades, et

kohtus antud selgitused on ka omavahel vastuolus, on alust arvata, et tegemist on S. Repei

väljamõeldud eneseõigustustega. See, et kinnistu väärtus oli 18 000 eurot, oli süüdistatava

väljamõeldis, mille eesmärk oli tekitada S.B. es ekslik arusaam talu investeerimisväärtusest

ja investeerimiskavatsusest ning meelitada kannatanult välja raha, mida kinnistu tegelikult

väärt ei olnud.

22. Veel enne kinnistu müügilepingu sõlmimist 20. juunil 2011, veenis S. Repei M.B. t kandma

N.M. le üle 8000 eurot talu ostuks, väites, et müüja on N.M. . Ülekannet kinnitab 16. juuni

2011. a maksekorraldus 8000 euro maksmise kohta selgitusega „Ettemaks Tamsalu vald

Kullenga küla XXX 2 ostu eest“, samuti N.M. pangakonto väljavõte koos selle

vaatlusprotokolliga.

Kontoväljavõttelt

nähtub,

et

17. juunil

2011

on

N.M. kontolt võetud välja neljal korral 1000 eurot ja ühel korral 500 eurot.

N.M. ütluste kohaselt tutvus ta S. Repeiga 2011. a aprillis või mais, kui ta oli just abielu

lahutamas. Lahutamiseks oli vaja 10 000 eurot ja N.M. laenas selle pangast. S. Repei veenis

7(31)

teda ja ta andis selle raha hoopis S. Repeile laenuks. Väietavalt oli raha vaja selleks, et

mingit maja osta, aga maja S. Repei ei ostnud. N.M. väitel suutis ta sundida S. Repeid

laenusummat

tagastama.

N.M.

andis

oma

kontonumbri

S. Repeile tema palvel, sest mingil põhjusel ei olevat S. Repei saanud oma kontot kasutada.

M.B. elt laekunud raha andis N.M. S. Repeile allkirja vastu. Selle allkirja sai ta S. Repeilt

hiljem, ähvardades teda, et raha anti üle pangas, kus tehakse videosalvestus. Talust ei tea ta

midagi. S.M. esitas ka käsikirjalise kinnituse 18. juunist 2011 selle kohta, et S. Repei sai

N.M. lt sularahas 8000 eurot.

23. Kohtuistungil kinnitas S. Repei, et ta sai N.M. lt 8000 eurot kätte, kuid ta ei öelnud seda

M.B. ele, kuigi ta teadis, et M.B. tahab hakata seda raha N.M. lt kohtu kaudu välja nõudma.

N.M.

konto

kasutamist

põhjendas

ta

sellega,

et

M.B. e ettepanek raha üle kanda tuli talle ootamatult ja tal endal pole kontot,

N.M. oli aga vana hea tuttav. Kohtueelses menetluses ütles S. Repei, et

N. Mahkrova rekvisiidid ütles ta M.B. ele, kuna ta laenas N.M. lt talu ostuks 10 000 eurot

ja pidi talle näitama, et nad tõepoolest ostavad selle talu. Nende ütluste avaldamisel

kohtuistungil, tänas S. Repei prokuröri meenutamise eest ja märkis, et palus

N.M. lt 10 000 eurot ja saigi selle 8000 eurot hiljem. Kohus leidis, et S. Repei sellised

selgitused on hämavad ja vastusest kõrvalehiilivad. Seda, et S. Repei investeeris talusse, ei

kinnita mitte ükski tõend.

24. Kõnealune XXX kinnistu Kullenga külas Tamsalu vallas Lääne-Virumaal müüs V.V. 11.

jaanuaril 2011 2236,91 euro eest Agent Auto Klp OÜ-le (esindaja A.K. ). 20. juunil 2011

määs

Agent

Auto

Klp

OÜ

kinnistu

2236,91

euro

eest

M.B. ele. 24. aprillil 2017 müüs M.B. kinnistu 3500 euro eest L.K. le. M.B. e ütlustest

nähtu, et kuigi tal õnnestus 2017. aastal müüa talu 3500 euro eest, pakkus suurem osa

ostjatest maksimaalselt 2500–3000 eurot. M.B. e ütlustele lisavad usaldusväärsust maakler

Olev Rohumäe hinnangud 2011. ja 2014. aastast. Nende kohaselt ei saa kinnistu müügihind

olla rohkem kui 4000 eurot. Maakleri arvamusele on lisatud ka talu pildid, millelt nähtub

räämas ja lagunenud koht. Kokkuvõttes järeldas kohus, et kinnistu väärtus ei ületanud 4000

eurot.

25. A.K. i ütluste kohaselt tuli S. Repei tema juurde 2011. a aastavahetuse ajal, paludes võlgu

35 000 krooni, et osta välja talu inimeselt, kes sattus raskesse olukorda ja vajab raha. A.K.

palus tagatiseks seda sama talu. Leping vormistati 11. jaanuaril 2011; osa raha maksis A.K.

firma nimel tegutsedes kohtutäiturile (müüjal oli võlg), ülejäänu sulas V.V. ele. Paari kuu

pärast

korraldas

S. Repei

notariaja,

enne

seda

andis

A.K. ile lubatud raha (35 000 krooni väärtuses ja 200 või 400 eurot lisaks).

A.K. i ütluste usaldusväärsust kinnitavad M.B. e ütlused selle kohta, et ta helistas pärast

ostu-müügitehingut A.K. ile, et küsida mõned talle kahtlasena tundunud asjad üle. A.K.

ütles talle, et tema sai veidi üle 2000 euro, nagu lepingus märgitud. Arvestades, et A.K. i ja

M.B. e ütlustest nähtuvalt ei ole nad teineteise suhtes just positiivselt meelestatud, pole ka

põhjust arvata, et nad valetaksid teineteise huvides.

8(31)

26. V.V. e ütluste kohaselt oli temal korterivõlg umbes 40 000 krooni, kui ilmus talle võõras S.

Repei ja lubas teda aidata, kui ta laseb oma korteri ära vahetada teise kinnisvara vastu.

Sergei rääkis, et tal on vaja „variisikuid“ ja mingil hetkel kirjutas Sergei tema nimele ühe

talu.

27. Maakohtu hinnangul pole põhjust kahelda, et tegelikult oli XXX kinnistu väärtus

maksimaalselt mõni tuhat eurot, mis kajastub müügilepingutes ja langeb kokku kannatanu

kogemusega kinnistu müügil ja tema esitatud maakleri hinnanguga. S. Repei väidetel, et ta

pidi maksma selle kinnistu eest midagi enamat kui A.K. i nimetatud summa, pole

mingisugust kinnitust. S. Repei väited, nagu tulnuks V.V. ele (kes polnud

M.B. e tehtud tehingute ajal enam kinnistu omanik) maksta 18 000 eurot, on ebaloogilised,

absurdsed ja muude asjaoludega täiesti sobimatud.

28. M.B. e sõnul ütles S. Repei talle pärast seda, kui M.B. oli saatnud S. Repeile ja N.M. le

kirjad nõudega tema raha tagastada, et ta leidis ostja nimega Tarmo, kes pidi talu ostma

30 000 eest. Kohtuistungil rääkis S. Repei, et talu pidi vormistatama T.S. nimele 23 000

euro eest. T.S. sõnul palus S. Repei tal 2011. a üle võtta hüpoteek M.B. e kinnisvaral, et

saada

M.B.

elt

kätte

10 000

eurot.

Seda

T.S. ka tegi. T.S. väitel lasi ta S. Repeil kasutada oma pangakontot, kuna

S. Repeile pidi tulema kinnisvaratehingust raha; ta on S. Repeilt ka võlgu võtnud.

Hüpoteegipidaja õiguse on ta lasknud S. Repeil vormistada enda nimele ka hiljem. Ta on

märkinud dokumentidesse S. Repei palvel vormistuslikel eesmärkidel, et ta on andnud

S. Repeile 30 000 eurot võlgu, kuigi tegelikult ta talle laenanud pole. T.S. ei kinnita, et tal

olnuks plaan või võimalus osta M.B. elt mitmekümne tuhande euro eest kinnisvara. T.S. ,

V.V. e ja M.T. ütlused viitavad hoopis sellele, et nende näol oli tegemist S. Repei

„tankistidega“ ehk inimestega, kes lasksid tal ennast kergemeelselt tehingute tegemisel ära

kasutada.

29. Sellist käitumisviisi kinnitavad ka N.M. ja kolmanda isiku J.V. i ütlused, mille kohaselt

lasksid

nad

S. Repei

palvel

viimasel

endi

pangakontosid

kasutada

raha

n-ö läbikandmiseks. Seda, et enda kui tegeliku kasusaaja varjamine on S. Repei teadlik

tegevus, näitavad ka tema selgitused selle kohta, miks ta vormistas 40 garaaži J.V. i nimele

ja miks tal Eestis registrisse kantavat vara ei ole.

30. Kokkuvõttes välistavad tõendid võimaluse usaldada S. Repei ütlusi, mille kohaselt tema,

olles kõnealuse kinnisvaraga tuttav, hindas selle 18 000 eurole ja kavatses selle vara

M.B. e huvides maha müüa. Tema ütlused suurte rahasummade liigutamisest ja plaanidest

nimetatud kinnisvara edasimüügiga seoses on sama vähe usaldusväärsed. Asjaolu, et S.

Repei organiseeris kõnealuse kinnisasja vormistamise lühikese aja jooksul kord V.V. e,

kord A.K. i äriühingu nimele ja laskis M.B. el kanda ostusumma hoopis kolmanda

asjassepuutumatu isiku kontole, moodustab mustri. Tervikpildis ei ole S. Repei tegevus

ausameelne.

9(31)

31. Jättes kõrvale S. Repei vastuolulised ja uskumatud ütlused, kinnitavad kõik ülejäänud

tõendid, et M.B. e ostutehingusse kaasamise eesmärk oli petta talt viletsa kinnisvara eest

välja suurem summa raha. Muu hulgas N.M. ütlused kinnitavad seda, et

8000 eurot sai endale just S. Repei (mida süüdistatav ka ei eitanud). S. Repei väited, et

tegelikult andis ta selle summa V.V. ele, pole usaldusväärsed. V.V. e ütlused seda ei kinnita

ning puudub loogiline põhjus, miks oleks pidanud V.V. selle raha saama.

32. S. Repei ei valetanud M.B. ele mitte üksnes kinnisasja väärtuse ja selle kohta, et on reaalne

võimalus ja kavatsus see kinnisasi vaheltkasuga maha müüa, vaid ka selle kohta, et ta ise

kavatseb sellesse panustada. Jättes mulje, et tema investeerib kinnisvarasse

10 000 eurot, tekitas süüdistatav M.B. es tunde, et tegemist on perspektiivika

kinnisvarainvesteeringuga. Tegelikult süüdistatav midagi ei investeerinud (ja tegelikult ei

öelnud ka kohtuistungil selgelt, et ta oleks seda teinud).

33. 10 000 euro investeerimise asemel oli S. Repei tegelik eesmärk saada selle

kinnisvaratehinguga M.B. elt lisaks 8000 eurole veel 10 000 eurot. See nähtub sellest, et 20.

juuni 2011. a lepinguga seati nüüd juba M.B. ele kuuluvale kinnisasjale 10 000 euro suurune

hüpoteek S. Repei kasuks. Lepingu punktis 4.2 viidati hüpoteegi seadmisel S. Repei ja M.B.

e vahel 18. juunil 2011 sõlmitud laenulepingule nr 018SK. 25. septembril 2012 loovutas S.

Repei hüpoteegi M.T. le ning 16. novembril 2012 loovutas M.T. hüpoteegi omakorda T.S.

le.

34. Nii M.T. kui ka T.S. andsid tunnistajana ütlusi, et hüpoteegi loovutamistes osalesid nad

vastutulekuna S. Repeile, kes on ka neid aidanud. M.T. ütluste kohaselt astus ta

hüpoteegipidaja kohale, sest S. Repei seletas, et ta tahab müüa oma talu ning et tal jäi endise

taluomaniku M.B. e omandisse kahetoaline korter ja 8000 eurot sularaha. S. Repei sellised

väited ei vasta tõele. S. Repei ei ole ka kohtus midagi sellist öelnud.

T.S. ütlustest nähtuvalt pöördus S. Repei tema poole palvega abistada ja ta ei näinud selles

midagi halba. S. Repei ütles talle, et tema ja M.B. ostsid talu, mida S. Repei tahtis maha

müüa, aga M.B. hakkas tõrkuma, sest nõudis rohkem raha kui sisse pani. Hüpoteegipidajaks

oli M.T. , kes oli S. Repei sõnul „tegevusetu“. T.S. sõnul palus S. Repei, et ta vormistaks

hüpoteegi

enda

nimele

ja

pöörduks

kohtutäituri

poole

M.B. elt raha väljanõudmiseks. Välja oli vaja nõuda 10 000 eurot ja see tuli anda

S. Repeile. T.S. läkski täituri juurde ning alles hiljem kohtus mõistis, et S. Repei pettis

M.B. t. Kohtus sõlmiti kompromiss.

35. Asja arutamisel polnud vaidlust, et tegelikult ei andnud S. Repei M.B. ele sellist laenu, mille

tagamiseks hüpoteek väidetavalt seati. See nähtub ka S. Repei kohtus antud ütlustest.

Kriminaaltoimikus on 18. juuni 2011. a kuupäevaga leping 002-ZSN018SK, mille kohaselt

oleks justkui laenuvõtja M.B. saanud S. Repeilt 10 000 eurot sularahas ja selle tagatiseks

panditi XXX kinnisasi. Kannatanu on järjekindlalt kinnitanud, et ta ei ole

kinnisvaratehingute ja lepingute vallas sugugi tark. Samuti on ta viidanud sellele, et S. Repei

oli väga veenev ja kasutas ära kannatanu emotsioone (algul usaldust, arvestades nende

10(31)

lähisuhet, hiljem M.B. e soovi oma raha tagasi saada). Kriminaalasjas on veel käsikirjalisi

pabereid, mida M.B. on allkirjastanud. M.B. selgitas ülekuulamisel, et kui ta alles notari

juures avastas, et seatakse hüpoteek, hakkas ta muretsema, kuna ta ei tea midagi

hüpoteekidest. Notari juures vaigistas S. Repei teda ja kannatanu usaldas tema selgitusi

Pärast

hakkas

kannatanu

siiski

kahtlema

ja

ütles

S. Repeile, et tahab selle kustutada. Siis andis S. Repei talle allkirjastada igasuguseid

pabereid, mida olevat hüpoteegi kustutamiseks vaja. Kannatanu kirjutas kõigele alla ja alles

hiljem, kui näitas kolmandale isikule dokumente, öeldi talle, et ta kirjutas alla

laenulepingule, nagu ta oleks ise saanud 10 000 eurot ja samuti kinnitas allkirjadega võla

olemasolu, kuigi soov oli hoopis võlga tagasi saada. Augustis kirjutas ta S. Repei antud

tekstidele alla ka seepärast, et ainult sellisel juhul nõustus S. Repei tegelema edasi talu

müügiga.

36. Arvestades, et tegelikult ei olnud M.B. nii enda sõnul kui S. Repei ütlustest nähtuvalt S.

Repeile mitte midagi võlgu, on nimetatud käsikirjalised tekstikesed sisutühjad,

ebaloogilised ja isegi absurdsed. Iseäranis ebaloogiline on 25. augustil 2011 allkirjastatud

paber, kus M.B. lubas tagastada S. Repeile 20 000 eurot, mille osas on selge, et sellist

summat pole M.B. kunagi S. Repeilt saanud, kusjuures selles osas pole

S. Repei ja M.B. e ütluste vahel ka mingit vastuolu. Enamikul kõnealustest

nn dokumentidest, millele M.B. alla kirjutas, pole mingisugust juriidilist sisu, need ei

kajasta tegelikkust. Selles osas pole ka poolte vahel olnud sisulist vaidlust. On tõesti

kummaline, miks võiks inimene midagi sellist allkirjastada. Asjaolu, et M.B. need paberid

siiski allkirjastas, kinnitab üsna veenvalt seda, et ta on tõepoolest neis küsimustes

asjatundmatu ja võimalik, et ta oli ka emotsionaalselt sellises seisundis, mis muutis ta

hooletuks. Kannatanu kõrgharidusel pole mingit seost finantsvaldkonna või juriidikaga,

mistõttu ei saa eeldada, et sellest olnuks abi. Ka muud tõendid kinnitavad, et emotsionaalses

seisundis üksiku naisterahva psühholoogilises mõjutamises oli S. Repei päris osav: see

nähtub ka N.M. ja J.V. i ütlustest.

37. Igal juhul on eelmainitud laenulepingu ja käsikirjaliste paberikeste näol tegemist paberitega,

mis ei tõenda mingit võlaõiguslikku suhet, küll aga kannatanu naiivsust neis küsimustes ja

samuti süüdistatava teadlikku soovi produtseerida eksitava sisuga dokumente, mille

ainukene funktsioon on suurendada häma, mis S. Repei varalisi suhteid ümbritseb. Kuivõrd

kannatanu allkirjastas sellised, teda kohati selgelt kahjustavad dokumendid, siis on usutavad

ka kannatanu ütlused, mille kohaselt leppis ta usalduslikult S. Repei ettekäänetega, mille

toel süüdistatav keeldus teda ostetavat kinnisvaraobjekti vaatama viimast. Seetõttu

kujuneski nii, et kannatanu tegi varakäsutuse ja allkirjastas notariaalse lepingu usalduse

pealt ja vara seisukorraga tutvumata. Isegi kui möönda, et kannatanu võinuks olla hoolikam

ja skeptilisem, ei väära see asjaolu, et süüdistatav valetas varalise kasu eesmärgil, kasutades

kannatanu naiivsust ja asjatundmatust osavalt ära.

38. Kokkuvõttes leidis kohus, et S. Repei sai M.B. t pettes temalt 8000 eurot, mis on

S. Repei varaline kasu. Asjaolud, milles Repei vale ettekujutuse lõi ja mille tõttu

11(31)

M.B. varakäsutuse tegi, olid järgmised: 1) vara on väärt 18 000 eurot ja et kõnealuse

kinnistu saamiseks tuleb maksta 18 000 eurot; 2) S. Repei investeerib ise sellesse

kinnisvaratehingusse suurema summaga kui M.B. ja seetõttu on ka ise huvitatud edasise

tehingu kasumlikkusest ning usub sellesse; 3) S. Repeil on kavatsus ja perspektiiv müüa

vara maha kallimalt; 4) N.M. , kelle kontole kandis M.B. 8000 eurot, on kinnisvara müüja.

Tegelikult S. Repei ise ei investeerinud ja teadis, et pole perspektiivi selle vara eest nii palju

raha

saada.

Iseäranis

oluline

on

aga

see,

et

S. Repei

jättis

M.B. ele eksitava mulje, et selleks, et M.B. saaks selle kinnistu omanikuks, on vaja maksta

18 000 eurot omanikule. Tegelikult sai omanik üksnes pisut üle 2000 euro. Kõik need valed

olid kogumis vajalikud, et jätta M.B. ele muljet investeerimisväärsest kinnisvarast ja veenda

teda tegema pealtnäha usaldusväärset ja tulusat 8000-eurost rahapaigutust. M.B. sattuski

eelnevate valede mõjul eksitusse ja tegi varakäsutuse 8000 euro suuruses summas, mis

jõudis S. Repei käsutusse ja mille võrra ta rikastus.

39. M.B. sai kahju vähemalt 4000 eurot, mis on tema makstud rahasumma ja selle eest

omandatud kinnistu tegeliku väärtuse vahe.

40. S. Repei pani teo toime kavatsetusega, kuna soovis M.B. e arvelt ebaseaduslikku tulu

teenida. Seejuures teadis ta, et tehingu tulemusena saab M.B. endale vara, mis pole väärt

tema makstavat rahasummat. Iseäranis oluline asjaolu kavatsetuse kinnituseks on see, et S.

Repei nimetas M.B. ele summaks, mida vara omanik vara üleandmiseks nõuab, 18 000

eurot, kuigi tegelikult sai vara omanik selle eest pisut üle 2000 euro. Pole kahtlust, et S.

Repei teadis seda ja just seepärast, et vahelt teenida, tekitaski M.B. es eelmainitud

pettekujutelma. Seda, et S. Repei kelmuste modus operandi on keerulised skeemid ja

oskuslik

manipuleerimine

inimpsüühikaga,

kinnitab

ka

Viru

Maakohtu

8. oktoobri 2012. a otsuses sisalduv kelmuskuriteo asjaolude kirjeldus.

2. Raha väljapetmine J.N. lt 2012. aasta märtsis

41. J.N. ütluste kohaselt tutvus ta S. Repeiga 2012. a veebruari lõpul tutvumisportaalis. S.

Repei, kes toona nimetas end Sergei Bereziniks, olevat tema enda sõnutsi olnud ärimees,

kes tegeleb kinnisvaraga ja osutab juriidilisi teenuseid. Neil kujunesid lähedased suhted.

S. Repei meenutas pidevalt, et ta tahab kannatanuga oma elu siduda ja lubas teha pulmad,

kui on raha kogutud. S. Repei sõnul oli tal Venemaal üks projekt, mis seisnes selles, et tuleb

osta sõiduautod, need realiseerida ja saadu eest Sankt-Peterburis kinnisvara osta.

2012. aastal tegi S. Repei J.N. le ettepaneku abistada teda äris ja anda talle mõneks kuuks

raha – mida rohkem raha, seda suurem kasum. J.N. ütluste kohaselt jäi ta

S. Repeid uskuma, laenas pangast 8000 eurot ja kandis selle S. Repei palvel üle viimase

äripartneri väidetavale õele J.V. ile. Pärast raha ülekandmist registreeris S. Repei

J.N. nimele sõiduautod. Suvel kolis S. Repei elama kannatanu juurde Narva. Septembriks

olid kõik sõidukid vormistatud teiste isikute nimele, vist J.V. ile. Samuti osales J.N. mingi

maja ostutehingul notari juures, kuigi maja ei olnud ta näinud. Samuti andis ta detsembris

volituse maja müügiks. S. Repei ei öelnud, mitmeks kuuks täpselt ta raha laenas, aga

12(31)

lubadustest sai teha järelduse, et kõige rohkem kaheks kuuks. Raha pangast võttes arvestas

kannatanu, et kuu aja pärast, kõige rohkem kahe pärast saab ta laenu tagasi maksta, sest S.

Repei maksab talle raha tagasi. Ta küsis korduvalt S. Repeilt, millal viimane talle raha tagasi

annab, aga iga kord mõtles too välja erinevaid ettekäändeid, miks ta raha tagastada ei saa.

Kannatanu kinnitusel oli kokkulepe, et raha annab ta justnimelt laenuks; raha ei pidanud

tulema tagasi muus varas, vaid just rahana, et kannatanu saaks pangalaenu hüvitada.

42. S. Repei ütluste kohaselt olid tal J.N. ga peamiselt ärisuhted ja abiellumist ta ei lubanud.

Süüdistatava väitel soovis hoopis J.N. alustada ühist äri ning tahtis selleks korterit pantida.

Süüdistatav olevat olnud selle vastu. Na tulid ühiselt mõttele soetada sõiduauto, et see

rendile anda. Valiti välja kolm sõiduautot kogumaksumusega 8000 eurot. Rendilepingud

olid sõlmitud J.N. nimel. Autod olid Tallinna linnas. S. Repei väitel tõi ta igal kuul J.N. le

renditasu 700 eurot. J.N. ei tahtnud, et keegi saaks teada, et tal on lisatulu. Kokkuvõttes

mindi

S. Repei

sõnul

tülli

ning

autod

vormistati

J.V. i nimele, aga vormistamisel 2012. a lõpus andis ta J.N. le 8000 eurot sularahas tagasi.

43. Maakohus leidis, et S. Repei ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks ja need tuleb jätta

tõendikogumist välja. Seevastu kannatanu ütlusi ja neile tuginevat süüdistusversiooni pidas

kohus veenvaks ja tõenditega kinnitatuks.

44. J.N. pangakonto väljavõttest ja laenulepingu lisast nähtub, et J.N. sai

22. märtsil 2012 SEB Pangast laenu 8000 eurot, mis kanti kannatanu pangakontole üle

26. märtsil 2012. Samal päeval kandis kannatanu selle summa kolme maksena J.V. i kontole

Swedbankis.

Maksete

põhjendustes

on

viidatud

lepingutele

019FG-1.9DS,

018MB-2.0D ja 017MB-2.5D.

45. J.V. i ütlustest nähtub, et tema ei tea J.N. t ega seda, miks viimane talle raha üle kandis. J.V.

selgitas, et tema Swedbanki konto kaart koos paroolidega on S. Repei käes ja tema seda

peamiselt ka kasutab.

46. Swedbank AS-i vastustest ja neile lisatud fotodest nähtub, et kõnealuselt kontolt on võtnud

sularaha automaadist välja muuhulgas just S. Repei. Videopiltide kohaselt on samalt kontolt

raha välja võtnud ka E.P. , kes tunnistajana ülekuulamisel ütles, et J.V. i ta ei tunne, aga S.

Repei andis talle pangakaardi ja PIN-koodi ning palus võtta raha välja; raha ja pangakaardi

andis ta S. Repeile tagasi.

47. Swedbank AS-ilt saadud pangakonto väljavõte ja selle vaatlusprotokoll näitavad, et

J.N. lt 26. märtsil 2012 laekunud raha on kulutatud pikema perioodi jooksul erinevate

kulude katmiseks. Suuremad kulud on olnud Ahto Pahki kontole selgitusega „ettemaks

garaaži ostuks“, J.V. i teisele kontole selgitusega „Notari jaoks“, 250 eurot T.D. ule (viitega

lepingule 029/08.V55-13). Aprillis-juunis on olnud igakuised ülekanded ka J.M. le jne.

13(31)

48. J.V. i ütluste kohaselt oli S. Repeil volikiri tema nimel tegutsemiseks, sh garaažibokside

ostmiseks. Toimikusse lisatud kinnistusraamatu väljatrükkidest ja notaribüroos tehtud

läbiotsimise protokollist ning notari edastatud lepingutest on näha, et Tallinnas on

30. detsembri 2014. a seisuga J.V. i nimele vormistatud arvukalt garaažibokse. Toimikus

on J.V. i volikirjad S. Repeile tema nimel tegutsemiseks. Notari edastatud lepingutest on

näha, et J.V. i volikirja alusel on S. Repei allkirjastanud 2012. aasta aprillis rea notariaalseid

lepinguid korteriomandite ja garaažibokside kohta.

49. Eelnev näitab, et J.N. lt saadud 8000 eurot pööras S. Repei enda kasuks ega investeerinud

seda

viisil,

nagu

ta

seda

oma

ütlustes

kirjeldas

või

nagu

ta

lubas

J.N. le. Süüdistatav kulutas J.N. lt saadud raha jooksvateks kuludeks. Suuremad summad

kulutas ta J.V. i nimele ostetavasse kinnisvarasse. Seda, et S. Repei tegutses J.N. lt vara

saades valelikult ja ebaausalt, kinnitab ka asjaolu, et ta väitis J.V. i olevat oma äripartneri

õe, kuigi tegelikult oli tegemist tema enda lapse emaga.

50. Usaldusväärsed on J.N. ütlused, et J.V. i kontole ülekantud laenust ei saanud ta S. Repeilt

sentigi tagasi. Esmalt on J.N. olnud ise neid ütlusi andes järjekindel. Kui ta oleks saanud

raha 2012. aasta lõpus tagasi, siis poleks tal olnud mingit põhjust pöörduda aastal 2013

politsei poole ja esitada 28. novembril 2014 hagi.

51. J.N. õe O.N. ütluste kohaselt suri kannatanu 31. mail 2018. Seda kinnitab ka surmatõend

ja pärandi vastuvõtmise avaldus. O.N. ütluste kohaselt oli J.N. viimased aastad enne surma

väga haige ja tal oli väga raske seda laenu töötukassa toetusest ja invaliidsuspensionist

tagasi maksta. Kannatanu oli väga kinnine inimene, aga ta siiski rääkis õele, et ta oli umbes

viis aastat tagasi tutvunud Sergeiga, kelle heaks ta oli võtnud pangast suure krediidi ja

kellega

ta

ka

lühikest

aega

koos

elas.

J.N. oli rääkinud, et laenumakseid tasus ta ise. Kuigi ta oli palunud, et S. Repei aitaks, too

ei aidanud. S. Repei oli J.N. le öelnud, et politsei poole pöördumine on mõttetu, sest S.

Repei enda nimele pole mingit vara vormistatud. J.N. oli öelnud, et laenu võtmine polnud

tema initsiatiiv.

52. Maakohus leidis, et O.N. need ütlused kinnitavad igati J.N. ütluste tõepärasust ja

usaldusväärsust. Tähelepanuväärne on O.N. ütlused selle kohta, et S. Repei oli kannatanule

öelnud, et politsei poole pöördudes saab selgeks, et S. Repei nimel pole vara. Nagu

käesolevas asjas on ilmnenud, siis hoidub S. Repei tõepoolest sihipäraselt vara enda nimele

vormistamast ja sellest J.N. repliigist õele selgub, miks – selleks et vältida rahalisi nõudeid.

On ilmne, et kui S. Repei oleks võla tagasi maksnud, siis polnuks J.N. l ja S. Repeil põhjust

pidada vestlust, mille käigus S. Repei kelkinuks, et tema nimel pole vara, andes mõista, et

seega

pole

politseisse

mõtet

pöörduda.

See,

et

J.N. siiski pöördus politseisse, kinnitab, et ta ikkagi ei saanud seda raha kätte. Ka pole kohtu

hinnangul põhjust kahelda O.N. ütlustes selle kohta, kui raske oli tema õel viimastel

surmaeelsetel aastatel just S. Repei tagastamata laenu pärast.

14(31)

53. Kaitsja esitatud dokumente S. Repei versiooni kinnituseks pidas maakohus

ebausaldusväärseteks.

54. Nii luges kohus ebausaldusväärseks trükitud teksti, mis kannab 23. detsembri 2018. a

kuupäeva ja mis justkui sisaldaks J.V. i väiteid. Sellel allkirjastamata paberil öeldakse, et

J.V. müüs 27. märtsil 2012 J.N. le 8000 euro eest kolm autot ning 2012. a sügisel maksis

ta selle sularahas S. Repei kaudu tagasi J.N. le. Tegemist on sisuliselt ütlustega, mida pole

aga fikseeritud ülekuulamise vormis. Neil ütlustel pole ka allkirja ja nende andjat pole

teavitatud õigustest, kohustustest ega vastutusest. Tegemist on lubamatu tõendiga. Isegi kui

käsitleda seda paberit n-ö vabatõendina S. Repei ütluste usaldusväärsuse kinnituseks, ei

vääri see tähelepanu. Nagu öeldud, puudub sellel allkiri ja selle sisu on ilmses vastuolus

J.V. i ülekuulamisel antud ütlustega.

55. Kaitsja esitas ka käsikirjalise 5. novembri 2012. a kuupäevaga „kviitungi“, millest nähtuvalt

on J.V. kirjutanud, et ta tagastab S. Repeile J.N. nõudel 8000 eurot ja et ta sai raha enda

arvele kolme sõiduki eest. Samamoodi on S. Repei omakäeliselt kinnitanud, et ta sai J.V. ilt

8000 eurot, et osta J.N. le maja. Mõlemad on kirjapandu väidetavalt oma allkirjaga

kinnitanud. S. Repei tegevusele oli iseloomulik kasutada oma tegevuse varjamiseks ja

varaliste suhte ähmastamiseks sisutühjade paberite koostamist. Seejuures väärib

tähelepanu, et paberil väidetu, nagu saanuks S. Repei 8000 eurot J.N. le maja ostmiseks, ei

lähe kokku ka S. Repei kohtus antud ütlustega, et ta andis J.V. i poolt kokku kraabitud raha

sularahas J.N. le üle. Kõnealuse „kviitungi“ puhul on tegemist ilukirjanduse valdkonda

kuuluva produktiga, mis ei kajasta reaalseid varalisi suhteid ega sündmusi, vaid on

koostatud vastavalt S. Repei fantaasiale. Kuna sellised lohakalt fabritseeritud

„dokumendid“ ei riimu isegi S. Repei enda ütlustega, siis ei ole tal ka endal oma valedest

ülevaadet. Küsimusele, miks J.V. viimati mainitud paberile alla kirjutas, saab usutava

vastuse J.V. i ütlustest, millest nähtub, et ta oli ühise lapse tõttu sunnitud olema S. Repeiga

varalistes suhetes ning selliselt segas S. Repei teda erinevatesse probleemsetesse asjadesse.

Ka on ilmne, et S. Repei õigeksmõistmine on J.V. i huvides, kuna kriminaalasjas arestiti

konfiskeerimise tagamiseks J.V. i vara. Kohtu arvates süvendab selle paberi

ebausaldusväärsust ka asjaolu, et selle väidetavalt juba 5. novembril 2012 koostatud

dokumendi olemasolule ei viidanud S. Repei 18. aprilli 2018. a ülekuulamisel ja kõnealuse

tõendi esitamise soovi ei märkinud kaitsja ka 9. oktoobri 2018. aastal esitatud kaitseakti,

kuigi samas viitas kaitsja vajadusele kahe teise paberi esitamiseks. Seetõttu alust arvata, et

see paber koostati millalgi kohtumenetluse ajal. Maakohus järeldas, et S. Repei kelmuste

modus operandi on koostada talle sobiva sisu ja kuupäevadega kõikvõimalikke tekstikesi,

mil pole reaalsusega seost.

56. Veel on kaitsja esitanud 4. märtsi 2012. a kuupäevaga „kviitungi“, mille kohaselt

J.N. tagas J.V. ile sõiduauto VWGolf XXX purunemise ja rikete remondi ja kohustus ühe

kuu jooksul värvima auto Mercedes Benz E 124 (XXX ). Kohus ei pidanud eelnevalt juba

märgitud põhjustel S. Repei dokumentatsiooni usaldusväärseks. Samas leidis maakohus

sedagi, et kui üldse midagi, siis tõendab see paber seda, et sõidukid, mis

15(31)

5. novembril 2012 „kviitungi“ ja S. Repei ütluste kohaselt osteti justkui J.N. lt

26. märtsil 2012 saadud raha eest, olid tegelikult juba olemas ja väidetavalt J.N. le üle antud

4. märtsil 2012. Kohtuistungil vastas süüdistatav kannatanu O.N. sellekohasele küsimusele,

et siin on trükiviga ja tegelikult oleks pidanud 3. kuu asemel olema 11. kuu. Kohus täheldas

sedagi, et allkiri sellel paberil ei lange kokku J.N. allkirjaga tema ülekuulamisprotokollidel.

57. Kaitsja on kaitseaktile lisanud ka mustvalge koopia paberist, mis kannab 23. detsembri

2012. a kuupäeva ja milles J.N. kinnitab väidetavasti oma allkirjaga midagi vene keeles.

Selle tõendi jättis kohus kõrvale kui KrMS § 10 lg-ga 3 vastuolus oleva tõendi. Dokumendi

sisusse süvenemata tõdes kohus aga sedagi, et allkiri sellel dokumendil erineb J.N.

allkirjadest nii ülekuulamisprotokollidel kui ka 4. märtsi 2012. a kuupäevaga paberil.

58. Kohus luges tõendatuks, et olles loonud kannatanuga intiimse suhte, kasutas S. Repei seda

ja kannatanus tekkinud usaldust ära. Ta viis J.N. nii kaugele, et viimane tegi

S. Repei lubadusi uskuma jäädes varakäsutuse, kandes S. Repei kontrollitavale kontole

8000 eurot. S. Repei ei eitanud, et ta käsutas saadud vara, aga enda sõnul ostis ta selle eest

kolm autot. See väide ei ole aga usutav. ARK andmetest nähtub, et vähemalt kaks sõidukit,

millele süüdistatav kaitsja kaudu esitatud dokumentides on viidanud kui J.N. ostetud

sõidukitele, olid J.V. i nimel nii enne kui ka pärast seda kui need olid

J.N. nimel. Kolmas sõiduk oli 5. novembri 2012. a „kviitungi“ kohaselt MB E124 (XXX )

ehk sõiduk, mida väidetavalt kasutas 2011. suvel M.B. . Rendilepingu allkirjastas J.V. i

nimel S. Repei. Sõidukid olid S. Repei kontrolli all, kasutuses ja käsutuses juba palju varem,

kuna need olid J.V. i nimel, kelle volituse alusel S. Repei neid ise kasutas ja käsutas. Ei jää

märkamata sarnasus skeemiga, mida S. Repei kasutas Kullenga külas asuva talu puhul –

vara vahetas nime poolest omanikke, aga tegelikult oli see kogu aeg S. Repei kontrolli all

ja vara omaniku muutmisel raha kas üldse ei liikunud või liikus sümboolses suuruses. Isegi

kui mõni neist autodest oli vahepeal J.N. nimel, ei tähenda see seda, et need olid tema

omandis. Valdust üle ei antud ja ei ole usutavaid tõendeid selle kohta, et omandi

üleminekuks oleks olnud kokkulepe.

59. Peamiselt J.N. ja O.N. ütlustega on tõendatud, et S. Repei lubas, et annab J.N. le laenatud

8000 eurot rahas tagasi juba paari kuu jooksul. Ta tegi seda piisavalt veenvalt, et J.N. laenas

selleks spetsiaalselt pangast raha.

60. Seda, et S. Repei valetas ja tal polnud kavatsustki raha tagastada, kinnitab nii see, et

tegelikult ta raha tagasi ei maksnud, kui ka see, et ta on esitanud kohtule kunstlikult loodud

tõendeid selle kohta, justkui ta oleks seda 2012. aastal siiski teinud. Seda, et tal oli juba

algusest peale kelmuslik plaan, kinnitab seegi, et ta valetas ülekande tegemiseks kasutatud

kontoomaniku kohta, justkui see oleks seotud tema äripartneriga, kuigi tegelikult oli tegu

kontoga, mida ta ise J.V. ilt saadud pangakaardiga kasutas. S. Repei pettus-soovi kinnitab

kaudselt ka see, et ta on varem kelmusi toime pannud ja see ongi viis, kuidas ta ennast

elatab. Tahtlikku pettust kinnitab ka asjaolu, et S. Repei ei investeerinud J.N. lt saadud raha

kiirelt kusagile, nagu ta oli lubanud, vaid kulutas seda kontolt aegamisi. Keskmisest

16(31)

suuremad summad kulutas ta J.V. i nimele kinnisvara ostmisele, aga seegi polnud kiire

investeerimisprojekt, mis vastanuks tema algsetele J.N. le antud lubadustele. S. Repei

tekitas J.N. s petliku arusaama selle kohta, milleks ta raha kasutab (kiirelt tulutoovaks

investeeringuks) ja selle kohta, et ta kavatseb raha paari kuu jooksul tagastada. J.N. tegi

nende

pettuste

mõjul

varakäsutuse.

S. Repei

sai

8000 eurot enda kasutusse ja käsutusse läbi J.V. i konto, mille kaarti ta kasutas.

J.N. sai kahju 8000 eurot. J.N. on küll öelnud, et kahju sai ta lisaks ka lepingutasude

maksmise tõttu, aga selle kinnituseks ei ole toimikus tõendeid.

61. Teo pani Sergei Repei toime kavatsetusega, kuna ta soovis J.N. arvelt ebaseaduslikku tulu

teenida. Seejuures teadis ta, et ilmselgelt saab J.N. kahju, st jääb 8000 eurost ilma, mis ka

juhtus.

Nagu

ka

kannatanu

M.B.

e

puhul,

süvendas

S. Repei ohvriks valitud naisterahvas kergeusklikkust sellega, et lõi temaga lähedase

armusuhte ja seega kõrgendatud usaldusfooni, mida ta siis ära kasutas. Seda tehes ilmutas

ta suurt kavalust ja head rakenduspsühholoogia tundmist.

3. Vara väljapetmine R.S. ilt

62. S. Repei kasutas ära R.S. i usaldust ja tekitas temas ebaõige ettekujutuse, et oma

kolmetoalise korteri müügilepingule allakirjutamisega saab too vastu mingisuguse

samaväärse kinnisvara või muu vara. Tegelikult jäi R.S. tehingu tulemusel korterist ilma,

S. Repei aga pistis ostjalt saadud 21 205 eurot tasku ja sai selle võrra rikkamaks, nagu tal

oli ka plaanis. S. Repei kelmuslikku plaani kinnitavad ka tõendid, mille kohaselt S. Repei

meelitas kergeuskliku R.S. i koos viimase abikaasaga Ivangorodi, et ta saaks Narvas

segamatult oma rikastumist nautida.

63. R.S. i ütlused kinnitavad ilmekalt, et tegemist oli inimesega, kelle väheseid teadmisi ja

alkoholilembust oli raha saamiseks lihtne ära kasutada. S. Repei ütlused, et korteri eest

saadud sularaha sai R.S. kätte, ei ole usaldusväärsed ega lähe kokku ka E.N. ütlustega.

64. 17. juuni 2013. a lepingust nähtub, et nimetatud kuupäeval müüsid R.S. ja V.S. Sillamäe

notar Irina Kritsuki juures E.N. le oma elukohaks oleva korteri asukohaga XXX.

Omanikuks oli märgitud registriosa teises jaos ja lepingus R.S. . Lepingust nähtuvalt oli

korteriomandi kasutamisega seoses korteriühistu ees 4797,40 euro suurune võlg. Lepingu

kohaselt

on

müügihinnaks

26 000 eurot, millest lepingus märgitu kohaselt 21 202,60 eurot on ostja tasunud müüjatele

sularahas enne lepingule allakirjutamist, võla 4797,40 eurot võtab aga ostja müüjatelt üle ja

tasub kahe kuu jooksul. Lepingu punkti 5.1. tuli otsene valdus ostjale üle anda hiljemalt

17. augustil 2013. Lepingu sõlmimisel osales poolena ka S. Repei, kes kustutas korterilt

hüpoteegi summas 35 000 eurot. 25. juunil 2013 kanti korteri omanikuna sisse

E.N. . Kõnealuse tehingu toimumist korteriomandi ülemineku osas kinnitavad oma ütlustes

nii R.S. , V.S. kui ka E.N. ning seda pole eitanud ka S. Repei.

17(31)

65. Vaidlusküsimuseks on see, kas Sid said korteri eest midagi samaväärset vastu, ja kui ei, siis

miks nad selle lepingu üldse sõlmisid.

66. R.S. i ütluste kohaselt elas ta mainitud kolmetoalises korteris koos abikaasa V.S. i ja poja

S.Vga. Neil oli plaan vahetada korter kaheks väiksemaks, et eralduda pojast. Sama kinnitab

oma ütlustes ka V.S. . V.S. i sõnul käis 2013. a talvel nende juures

S. Repei, kes pakkus oma abi korteri vahetamisel – pakkus üht kahetoalist korterit

abielupaarile ja üht ühetoalist pojale. R.S. i ütluste kohaselt tulid 2013. a veebruaris nende

korterisse mees ja naine, kes tegid pilte ja lubasid vahendada korterivahendust.

R.S. allkirjastas mingid lepingud enda ja V.S. i nimel. Veebruari lõpus nägi ka R.S. S.

Repeid, kes tuli nende korterisse käima – ütles, et on jurist, kes aitab korterit vahendada.

Siis hakkas S. Repei iga päev käima. Veebruaris või märtsis rääkis ta, et leidis Kangelaste

tänavale ja Pähklimäe tänavale neile sobivad korterid. Aeg läks, aga neid kortereid S. Repei

ei näidanud, otsis igasuguseid ettekäändeid. Selle asemel ütles S. Repei, et on vaja minna

notari juurde, et „hüpoteegile“ alla kirjutada. Mindi ja kirjutatigi Kerese tänaval notari

juures „hüpoteegile“ alla. Siis rääkis S. Repei, et ka ostja peab „hüpoteegile“ alla kirjutama.

Ühel juunikuu päeval mindigi koos S. Repei ja „Leenaga“ „hüpoteegile“ alla kirjutama.

Kõik kirjutasid „hüpoteegile“ alla (leping oli eesti keeles, notar tõlkis ja kõik kasutasid sõna

„hüpoteek“). Siis viis süüdistatav Sid koju. Ta teatas, et asjad liiguvad hästi, varsti saab

minna kortereid vaatama. Aga tegelikult nad kortereid ei näinudki. Küsimusele, kas R.S.

teab, mis on „hüpoteek“, vastas kannatanu eitavalt. R.S. kinnitas, et korteri eest ei saadud

mingit vara. S. Repei ütles neile pärast kinnisvarabüroo inimeste käimist, et

kinnisvaraagentuur ei tahtnud nende korteriga tegeleda ja seepärast võttis S. Repei selle

enda ülesandeks. R.S. kinnitas, et kindlasti ei tahtnud nad korterit niisama maha müüa, vaid

vahetada – muidu oleks jäänud kolm inimest (nemad ja poeg) katuseta pea kohal. R.S. võttis

omaks, et ta on vähese kirjaoskusega ja juriidiliste teadmisteta inimene. Tema meelest

kasutas S. Repei seda ära. R.S. ütles, et ta sai aru, et allkirjastas notari juures korteri

müügilepingu, aga tegi seda S. Repei petmise tulemusel.

67. V.S. i ütlused langevad kokku R.S. i ütlustega. Ka tema ütles, et korteri vahetamisega

hakkas justkui tegelema S. Repei, mitte kinnisvaraagentuur. Ta rääkis muudkui, et on

olemas vahetuskorterid, aga kui abielupaar palus neid näidata, siis leidis ta alati ettekäände,

et seda mitte teha. Sillamäel küsis notar: „Müüte korterit?“ ja V.S. i sõnul vastas ta, et ei,

vahetame.

Notar

ei

öelnud

midagi

ja

näitas,

kuhu

alla

kirjutada,

V.S. kirjutaski. V.S. ei saanud lõpuni aru, et Sillamäel sõlmiti korteri müügi-, mitte

vahetusleping. Mingit raha ega midagi muud ta korteri eest ei saadudki.

68. Oma vanemate ütlustega riimuvaid ütlusi on andnud ka Sergei S, kes rääkis, et ta elab

Narvas XXX . 2013. kevadel hakkas vanemate juures käima Sergei, kes sõitis pidevalt

erinevate autodega. Ta sõidutas ka vanemaid kuhugi ja ükskord ütlesid vanemad, et Sergei

viis neid notari juurde mingeid lepinguid alla kirjutama. Tema sõnul satuvad vanemad vahel

joomahoogu. Tunnistajad M.P. ja M.B. teadsid ka rääkida, et 2013. a kevadel ütlesid Sid,

18(31)

et tahavad oma korterit kaheks vahetada. Tunnistaja P. kinnitas, et pere on viinalembene,

aga läbi said nad nendega hästi.

69. Eelnevaga haakuvad ka S.I. i ütlused. S.I. töötab OÜ Orange Kinnisvara Sillamäe kontoris

ja

teda

aitab

I.T.

.

S.I.

i

ütluste

kohaselt

otsis

teda

2013. a veebruaris üles endine klient S. Repei, kes ütles, et üht tuttavat on vaja aidata –

suurte võlgadega korterile Narvas XXX oleks vaja ostja leida. 5.veebruaril 2013 käis ta

koos abilisega korteris, seal võttis teda vastu R.S. . Korter oli halvas seisukorras, ta hindas

selle väärtuse 26 000 eurole. Inga käis järgmisel päeval korteris, sõlmis vahenduslepingu ja

siis panid nad korteri saidil müüki. Kuna aga klientidega korteris käies olid omanikud purjus

ja käitusid ebaviisakalt, otsustasid nad seda korterit enam mitte reklaamida ja nii ka S.

Repeile öeldi. Siis ütles S. Repei, et ta ostab korteri ise välja ja millalgi hiljem justkui ütles,

et oligi ostnud. S.I. täpsustas, et vastavalt kokkuleppele pidid nad otsima korterile vastu

kaht ühetoalist korterit.

70. I.T. i ütluste kohaselt puutus ta kinnisvarabüroos töötades kokku S. Repeiga, kes müüs oma

Narva-Jõesuu korterit, aga kohe esimesel kohtumisel küsis, kui palju võib maksta korter

XXX, mis asub 9. korrusel. Mõne aja möödudes paluski ülemus S.I. tunnistajal aidata S.

Repeid XXX majas oleva korteri müümisel. Esimest korda käis ta korteris koos S.I. iga ja

siis rääkis korteriperenaine, kui hea on Serjoža, mõeldes Repeid. Tunnistajal tekkis sellest

jutust tunne, et S. Repei on lausa nende sugulane. S. Repei rääkis, kuidas ta peab Seid aitama

ja et ta ise toetab neid materiaalselt. Nad sõlmisid Sitega vahenduslepingu ja vastu pidid

nad leidma kaks väiksemat korterit. Korterit klientidele näitamas käies oli aga R.S. sageli

purjus ja käitus imelikult. Järgmisel korral pidi tunnistaja korterit seetõttu koos S. Repeiga

vaatama minema, aga S. Repei ei ilmunud kohale ja pärast seda tunnistaja ei tegelenud enam

selle korteriga.

71. Eelnevat kinnitab 5. veebruari 2013. a vahendusleping, millele on alla kirjutanud R.S. ja

Orange kinnisvarabüroo nimel I.T. . Selle kohaselt kohustus büroo kuni

5. augustini 2013 tegelema korterile XXX ostja leidmisega; korteri väärtuseks on märgitud

25 600 eurot.

72. E.N. ütluste kohaselt tutvus ta S. Repeiga 2013.a alguses Kingissepa linnas tänaval. Nad

hakkasid

suhtlema,

S. Repei

väitis,

et

tegeleb

juriidiliste

küsimustega,

ja

E.N. ütles, et sooviks Eestisse korterit osta. Aprillis helistas S. Repei ja ütles, et leidis

kolmetoalise korteri, mis on vaja lahti vahetada, et inimesed saaks pojast lahku kolida. Mai

lõpus või juuni alguses käisid nad kõnealust korterit vaatamas – see oli halvas seisukorras,

seal oli alkoholitarvitajatest abielupaar ja nende poeg. S. Repei veenis teda ikkagi korterit

ostma, et see hiljem kallimalt müüa, ja pani ka notari aja. 17. juunil

2013 mindi neljakesi Sillamäele notarisse ja allkirjastati leping. E.N. sõnul andis ta raha S.

Repeile üle enne ostu-müügilepingu allkirjastamist, vist mais. S. Repei kirjutas selle kohta

allkirja. Notaris olid Sid kained ja oli näha, et nad väga ootavad pojast eraldi kolimist.

Võtmete üleandmine pidi toimuma kahe kuu pärast, aga seda ei toimunudki. Seda, et

19(31)

lepingu kohaselt pidi E.N. ka korteril lasuvad võlad hüvitama, ta tähele ei pannud. Samas

lubas S. Repei kõik võlad lahendada, mistõttu E.N. ei muretsenud. E.N. andis menetlejale

üle ka käsikirjalise kinnituse S. Repei allkirjaga, mille kohaselt S. Repei sai Kingissepas

E.N. lt 21 205 eurot Narvas XXX asuva korteri ostmiseks. Nimetatud paberil pole

kuupäeva.

73. Kohtu hinnangul kinnitavad eelmainitud tõendid selgelt süüdistuses kajastatud versiooni, et

R.S. soostus oma korteri müüma E.N. le selle tagajärjel, et S. Repei kasutas ära tema

juriidilist teadmatust ja kerget mõjutatavust. R.S. jäi kinnisvarast ilma, kuid ei saanud vastu

midagi. Pole põhjust kahelda E.N. ütlustes, et ta andis enne korteriostu S. Repeile korteri

eest üle 21 205 eurot. Seda summat, nagu nähtub Site ütlustest, S. Repei neile ei andnud. S.

Repeid süüstavad tõendid ei ole andnud põhjust neis kahtlemiseks ja loovad tervikuna pildi,

millega täielikult sobitub asjaolu, et S. Repei hakkas Site korteriga tegelema üliaktiivselt

selleks, et sealt kasu teenida. Seetõttu on loogiline ja põhjendatud järeldada, et eesmärk

ostusumma omastada oli tal juba siis, kui ta veenis Seid korterit müüma ja neid notarisse

viis. Seda, et S. Repei võttis tavatult aktiivse rolli Site korteri võõrandamise

organiseerimisel (sisuliselt oli see protsess tema kontrolli all), kinnitavad nii Sid kui ka

mõlemad kinnisvarabüroo töötajad, kes olid tunnistajaks. Ka see tõendab, et süüdistataval

olid omad huvid mängus.

74. Süüdistusversiooni, mis langeb kokku R.S. i ütlustega ja kõigi ülejäänud riimuvate

tõenditega, kinnitab iseäranis veenvalt S. Repei käitumine enne ja pärast müügilepingu

sõlmimist. Vältimaks korteri müüki ilma tema osaluseta, veenis S. Repei R.S. it koormama

korterit hüpoteegiga summas 35 000 eurot S. Repei kasuks. Selleks allkirjastati notaribüroos

hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping, mille kohaselt koormati korter hüpoteegiga, mis

tagas R.S. i kõiki kohustusi tulenevalt S. Repei ja R.S. i vahel 16. aprillil 2013 sõlmitud

laenulepingust nr 049-Z-KW-180. Korteri igakordne omanik oli kohustatud alluma

kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Selle hüpoteegi

kustutas S. Repei sama lepinguga, millega korter hiljem müüdi. Tegelikkuses R.S. ühtegi

laenu S. Repeilt ei võtnud ning raha üleandmist ei toimunud. Seda on kinnitanud R.S. oma

ütlustes. Samas on kannatanu möönnud, et ei välista, et ta kogemata andis oma allkirja S.

Repeile mingile paberile, sest ta usaldas teda ja andis talle allkirju. R.S. andis 24. aprillil

2013 notaris käimise kohta ütlusi, et tema arvas, et allkirjastas seal mingisuguseid

dokumente korteri vahetamiseks. Kuna neil oli korterivõlg, siis selgitas S. Repei seda

notariskäiku nii, et nüüd ei saa nende korterit oksjonile panna. Ka V.S. andis ütlusi, et

Sergei palvel käidi Kerese tänaval notaris. Selle käigu mõte pidi olema, et ta kirjutab V.S. i

peale 10 000 eurot ja see on justkui garantii, et S. Repei neid ei peta. Ta allkirjastas lepingu

seda lugemata, sest usaldas S. Repeid. S. Repeilt võlgu pole ta võtnud. Ka S. Repei andis

kohtus ütlusi, et nii laenuleping kui hüpoteek olid formaalsed.

75. Maakohus leidis, et sellise fiktiivse võla väljamõtlemine ja hüpoteegi seadmine korterile oli

esmalt oluline selleks, et tagada, et korteri edasine omanikuvahetus ei saaks toimuda

väljaspool S. Repei kontrolli ja kasusaamist. Hüpoteegi seadmisega süvendas ja kinnistas

20(31)

S. Repei ka abielupaari eksikujutelma, et S. Repei tegeleb tõesti vahetuskorterite

otsimisega. Samuti nähtub R.S. i ütlustest, et S. Repei kasutas osavalt ära tema hirmu seoses

korteri võlgadega. Igal juhul süvendas süüdistatav selliste käikudega näiliselt justkui

abielupaari turvatunnet ja tekitas neis suuremat usaldust enda vastu, mis nähtuvalt

I.T. i ütlustest oligi silmatorkavalt suur. Kohus leidis, et sellises olukorras on täiesti usutav,

et abielupaar kirjutas müügilepingule alla S. Repeid usaldades ja panemata tähele, et lepingu

kohaselt kinnitavad nad, et on saanud kätte enam kui 20 000 eurot korteri eest. R.S. on

põhiharidusega ja mõlemad abikaasad on oma ütlustes selgelt näidanud, kui halvasti nad

orienteeruvad õiguslikes toimingutes ja termineis, mistõttu neid oli kerge segadusse ajada.

Tuleb arvestada sedagi, et tõsine alkoholitarvitamine, mida abielupaar tunnistajate sõnul

praktiseerib, ei saa mööduda närvisüsteemile jälgi jätmata ja võib omakorda vähendada taju

teravust.

76. S. Repei selgitus, nagu olnuks fiktiivse laenulepingu koostamine ja väljamõeldud summale

hüpoteegi seadmine Site korterile tema juristi T.S. soovitus, on tõest kaugel.

T.S. ei ole jurist ja S. Repei kasutab T.S. t oma mahhinatsioonides n-ö tankistina. Seejuures

on T.S. ise öelnud, et tema seos XXX korteriga on hoopis selline, et ta laenas S. Repeile

väidetavalt selle korteri perenaise abistamiseks 30 000 eurot ja samal päeval vormistati

laenu tagamiseks notari juures hüpoteek sellele korterile, kusjuures korteri perenaist E.N. t

esindas

volikirja

alusel

S. Repei.

T.S.

ütles,

et

tegelikult

ta

S. Repeile mingit raha ei andnud, kõik lihtsalt vormistati S. Repei palvel nii.

77. S. Repei läbimõeldud tegevuskava ja eesmärki Site arvel rikastuda demonstreerib ka tema

käitumine pärast müügilepingu sõlmimist. 3. juulil 2013 viis ta R.S. i ja

V.S. i Ivangorodi Kingiseppskoje šosse 22-52 asuvasse korterisse, kus pakkus joomiseks

alkoholi. Kui Sid olid magama jäänud, võttis S. Repei ära nende passid, millega tegi

võimatuks abielupaari naasmise Eestisse. Sündmuste sellist käiku kinnitavad esmalt R.S. i

ja V.S. i ütlused. Selle kohta, et Sid kadusid ootamatult Narvast, andsid ütlusi ka tunnistajad

P. ja B. . P. ütluste kohaselt nägi üks naaber Seid pärast kadumist Ivangorodis, kus nad

nutsid, et maakler sundis nad alla kirjutama mingitele paberitele, jättis nad Ivangorodi,

jootis täis ja varastas passid ära, nii et nad ei saa tagasi tulla. Sama rääkis oma ütlustes S. S,

kes olevat läinud Ivangorodi ja kohanud tänaval oma isa. Isa juhatas ta korterisse, kus oli

ka ema. Vanemad ütlesid, et sinna viis nad S. Repei ja jootis täis. E.P. on andnud

tunnistajana ütlusi, mille kohaselt oli tema S. Repei ja Sitega kaasas, kui need ööl vastu 4.

juulit

2013 Ivangorodi läksid, aga ta polnud kogu aeg koos nendega. Nemad S. Repeiga, kes oli

siis ta tuttav, tulid Jaanilinnast ära, Sid jäid sinna. Pärast kuulis ta S. Repeilt, et Sid olid

passid

ära

kaotanud.

Piiriületuste

tabeli

vaatlusest

nähtub,

et

R.S.

,

V.S. , S. Repei ja E.P. ületasid piiri üksteise järel vahemikus 3. juulil 2013 kell 22.48–

22.50. S. Repei ja E.P. naasid 4. juulil 2013 kell 6.34. Sid 13. augusti 2013. a seisuga

Eestisse tagasi tulnud ei olnud. Maakohtu hinnangul viitab eelnev selgelt sellele, et

kasutades ära Site alkoholilembust, meelitas S. Repei nad Narvast Venemaale ja sai nad

„jalust ära“, et tema saaks oma kelmuse saaki nautida ega peaks vastutama tagajärgede eest.

21(31)

Narvas olles oleks Sid varem või hiljem aru saanud, et nad on jäänud korterist ilma, pole

midagi vastu saanud ja oleksid võinud nõuda raha, mida S. Repei E.N. lt sai. Samuti võinuks

nad Narvas sekkuda sellesse, mida S. Repei kavatses korteriga edasi teha.

78. On tõendatud, et E. Nikoljajeva andis enne korteri ostu S. Repeile Sitele edasiandmiseks

21 205 eurot, mille S. Repei omastas. Esmalt kinnitavad seda E.N. ütlused. Teiseks

kinnitavad seda Site ütlused, mille kohaselt nad ei ole seda raha ega üldse mitte midagi

korteri eest saanud. E.N. ütluste usaldusväärsust kinnitab ka see, kuivõrd äärmiselt

ebausutavad on S. Repei ütlused selles küsimuses. Nimelt rääkis ta kohtuistungil, et E.N.

suhtles Sitega korteri ostu eel ja ajal otse ning andis raha korteri eest otse Sitele, mida nood

talle ka kinnitasid, öeldes, et panid raha seinakappi. Tema pole seda raha saanud. Sellised

ütlused on ilmselgelt vastuolus muu tõendikogumiga. Tõendid kinnitavad üheselt, et S.

Repei oli see, kes oli tehingu korraldamisel kõige aktiivsem, mistõttu pole mingit alust

uskuda tema väiteid E.N. aktiivsest rollist. Pealegi tegutses E.N. korterit ostes võõras riigis

ja just sellel põhjusel oligi ta S. Repeilt algul nõu ja abi palunud.

79. E.N. ütluste õigsuses pole põhjust kahelda. Sellele, et E.N. pole mitte pahatahtlik ja valelik

ärakasutaja, vaid hoopis pisut naiivne S. Repei ohver, osutab ka asjaolu, et S. Repei veenis

E.N. t allkirjastama 17. juunil 2013 notariaalse volikirja, millega E.N. andis S. Repeile

volituse ostetud korterit vallata, kasutada ning käsutada. S. Repei aga sõlmis 9. juulil 2013

Tallinnas

AS-ga

AB

Kreditex

laenulepingu

nr 30709-1 summale 10 000 eurot, soovides raha ülekandmist T.S. pangakontole. Laenu

tagamiseks sõlmis S. Repei AS-ga AB Kreditex samal päeval E.N. volituse alusel lepingu,

mille alusel koormati Narvas XXX asuv korter hüpoteegiga summas 20 000 eurot.

Kreditexile tagastamata laenu tõttu toimus täitemenetlus ja kõnealune korter müüdi täituri

poolt 2015. aastal 23 000 euro eest, millest 20 000 läks Kreditexile ja 3000 sai E.N. . Samuti

sõlmis S. Repei sama volikirja alusel E.N. nimel 27. augustil 2013 T.S. ga hüpoteegi

seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega korterile seati 30 000 euro suurune hüpoteek

T.S.

kasuks

laenulepingust

SK-022-Z tuleneva väidetava kohustuse tagamiseks. E.N. ei saanud korteriomandist

mingisugust kasu.

80. Seega on põhjus arvata, et E.N. räägib tõtt ja ta oli S. Repei ärakasutamise ohver. Sellele

viitab ka see, et süüdistatav kohtles E.N. t sarnaselt kannatanutele, pakkudes E.N. le nädal

või kaks pärast nende tutvumist abielu, tehes seda visalt, kuid peenelt. See käitumismuster

sarnaneb

sellega,

mida

süüdistatav

kasutas

nii

M.B.

e

kui

ka

J.N. , aga samuti Site puhul. M.B. e ja J.N. ga lõi ta lähedased mehe-naise suhted, Sitele

tegi ennast aga lähedaseks nagu perekonnaliige. Nii lõi ta oma potentsiaalsete ohvritega

võimalikult intiimse suhte, mistõttu need hakkasid teda usaldama nagu kõige lähedasemat

inimest,

kes

neist

hoolib.

J.N.

ja

E.N. ütlustest nähtuvalt ei pidanud ta paljuks tekitada neis isegi kujutlust peatsest abielust.

Ootamatult välja ilmunud „printsi“ lubadus lõpetada igaveseks keskealise üksiku naise

üksildus ei hägusta ehk iga naise tähelepanu, aga see tagajärg on siiski väga tõenäoline.

22(31)

Praeguses asjas see nii juhtuski, sest S. Repei valis oma ohvreid kavalalt ja

professionaalselt. Sellist suhete hoolikat loomist, eesmärgiga valmistada ohver kuriteoks

ette, tähistatakse viktimoloogias inglisekeelse sõnaga „grooming.“ S. Repei käitumine

vastab igati sellisele mustrile – tema eesmärk oli saavutada inimeste üle kontroll

emotsionaalsete vahenditega ja näilise turvatunde loomisega. Ta saavutas soovitud usalduse

ja kontrolli ning kasutas siis selle abil ohvreid planeeritult ära. Selline mitmes sündmuses

kinnitust leidnud muster on samuti põhjus, miks maakohus ei uskunud S. Repei versiooni.

81. Kokkuvõttes pidas kohus tõendatuks, et E.N. andis korteri eest makstud

21 205 eurot S. Repeile, kes pööras saadu enda kasuks. See ongi süüdistatava varaline kasu,

mille ta kuriteost planeeritult sai. R.S. sai kahju 26 000 eurot, mis vastab korteri väärtusele.

82. S. Repei sai varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel,

kusjuures varalise kasu saamine just nende väärettekujutuste abil oligi tema eesmärk.

Tegelikult tal Sitele pakutud kortereid ei olnud ja ta ka ei plaaninud neid otsida, vaid

eesmärk oli korraldada korteri müük ja omastada müügisumma. Just selle loodud

ettekujutuse najal ja tõttu allkirjastas R.S. korteri müügilepingu, lootuses, et selle tagajärjel

saab ta vahetuskaubana samaväärse hinnaga kaks korterit. Just selle loodud ettekujutuse

najal ja toel sai S. Repei varalise kasuna ka E.N. lt 21 205 eurot. Kui R.S. oleks teadnud S.

Repei tegelikke kavatsusi ja tegevusetust vahetuskorterite otsimisel, ei oleks ta nõustunud

korteri

müügiga

E.N.

le

ja

siis

poleks

E.N. l olnud ka mingit põhjust S. Repeile raha anda. Teo pani S. Repei toime kavatsetusega,

kuna

soovis

müügitehingut

organiseerides

R.S.

i

arvel

ja

E.N. t ära kasutades ebaseaduslikku tulu teenida. Korteri väärtus oli talle teada hiljemalt

ostu-müügilepingu ettevalmistamise ajaks, kuivõrd ta oli üks neist, kes lepingule alla

kirjutas. Ta teadis, et ilmselgelt saab R.S. kahju, kuna jääb 26 000 eurot maksvast korterist

vastutasu saamata ilma.

Kuriteo kvalifikatsioon

83. Maakohus leidis, et süüdistatava tuvastatud käitumine on kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2

p 1 järgi varalise kasu saamisena tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse

loomise teel, kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse.

Süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2 (kehtivas redaktsioonis KarS § 209 lg 2 p 3) järgi ehk

kelmuses suures ulatuses mõistis kohus S. Repei õigeks, kuna ei ole tõendatud, et üheski

kolmest kelmusest oleks S. Repei saanud kasu või tekitanud kahju suures ulatuses ja samas

ei ole need kolm kelmust kantud ühtsest tahtlusest.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

84. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii S. Repei kaitsja vandeadvokaat Mare

Lust kui ka süüdistatav ise. Mõlemad apellandid taotlevad maakohtu otsuse tühistamist

23(31)

osas, millega kohus süüdistatava süüdi tunnistas, ja paluvad S. Repei täielikult õigeks

mõista.

Kaitsja apellatsioon

85. Kaitsja märgib, et maakohtu otsuses on küll kirjeldatud süüdistatava õigusvastast tegevust,

kuid pigem on see tugevasti hinnanguline ja oletuslik seisukoht kui objektiivne ja kõikide

tõendite analüüsil põhinev järeldus. Isiku süüdimõistmine kuriteos meelevaldsete järelduste

alusel, mis tuginevad tõendite ühekülgsele ja ebaõigele tõlgendamisele, kujutab endast

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohus on jätnud

tähelepanuta süüdistatava ütlused, mis selgitavad tema suhteid kannatanutega. Kohtu

mitteobjektiivne suhtumine kõigisse hinnatavatesse tõenditesse tõstatab küsimuse

süüdistatava põhiõiguste riivest, kuivõrd igaühel peab olema tagatud õigus õiglasele

kohtupidamisele. Süüdistatava ütlused on jäetud arvestamata ja kohtuotsuse aluseks võeti

eelkõige kannatanute ütlused, kellel olid süüdistatavaga lähedased suhted. Tulenevalt

võistlevuse põhimõttest peab kohus põhjendama, miks on ta otsustanud just näiteks

prokuratuuri positsiooni kasuks. Kohtumenetluse võistlevuse põhimõte peab olema

lahutamatult seotud kohtu erapooletuse nõudega. Maakohus on eiranud KrMS § 60 lg-s 1

ja §-s 61 sätestatut. Kohus ei ole arvesse võtnud dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitavad

S. Repei süütust ehk müügilepinguid ja asjaõiguslepinguid. Juhul, kui keegi lepingu

osalistest leiab, et leping ei vasta tema ootustele, siis on sellest võimalik taganeda, mida aga

tehtud ei ole.

86. S. Repei süüditunnistamisel M.B. e vastu toime pandud kelmuses ei ole kohtu järeldustel

kannatanu asjatundmatuse kohta kinnisvara-valdkonnas mingit tähendust. Enamus inimesi

ei tea midagi kinnisvara ostmisest ega müügist, kuid selleks kasutatakse isikuid, kes seda

teemat valdavad. Kannatanu on kõrgharidusega ja soovi korral oli tal võimalus kõiki

tehinguid kontrollida. Milliseid viise selleks kasutati, ei oma õiguslikku tähtsust, sest

mõlemal oli soov saada kinnisvara omanikuks. Antud juhul ei oma kinnisvara väärtus

mingit tähendust, sest see on alati muutuv. Isikutel, kel on lähedane suhe, nagu antud juhul

kannatanul ja süüdistataval, puudub vajadus tegelikult mõista, mida tehakse ja juhul, kui

pärast selgub vastupidist ehk keegi murrab truudust, siis avanevad silmad ja soovitakse kätte

maksta. Selles episoodis on piisavalt dokumentaalseid tõendeid, mida kohus tõlgendab oma

moodi. Kui tegemist on notariaalsete lepingutega, siis selle eest vastutab notar, sest vastasel

korral puudub üldse vajadus lepingu sõlmimiseks.

87. S. Repei süüditunnistamine J.N. vastu toime pandud kelmuses tugineb üksnes kannatanu

ütlustele. J.N. töötas pangas ja võttis laenu. Antud juhul on tegemist isikuga, kes on teadlik

laenu võtmise protseduurist, ning kellele ta raha üle kandis ei oma mingit tähendust. O.N.

sõnul on süüdistatava näol tegemist petturiga, kes omastas tema õe raha, kuid O.N. jättis

märkimata, et selle raha eest soetati kinnistu Pihkva oblastis.

24(31)

88. Ka R.S. it puudutavas episoodis tugines kohus otsust tehes vaid kannatanu ütlustele, jättes

kõrvale dokumentaalsed tõendid. On ebamõistlik mitte arvesse võtta notariaalseid ja

kinnisvarabüroo lepinguid. Samuti ka asjaolu, et E.N. andis kannatanule korteri eest raha,

mille kannatanu ka sai ja andis allkirja. Kõikidele kirjalikele tõenditele, mis on igati jõus,

on kohus andnud omapoolse hinnangu, mis on vastuolu ausa kohtumõistmise printsiibiga.

Süüdistatava apellatsioon

89. S. Repei apellatsioonis, mis koosneb kolmest eraldiseisvast dokumendist, kirjeldatakse

üksikasjalikult faktilisi asjaolusid, millel põhineb süüdistatava versioon süüdistuses

kajastatud sündmuste käigust. Kokkuvõtlikult leiab S. Repei seda, et tema ei ole pannud

toime ühtegi ebaseaduslikku tegu mitte ühegi kannatanu suhtes. Maakohus ei arvestatud ega

vaadatud läbi fakte ja sündmusi ega dokumente, mis kinnitavad süüdistatava ütlusi ja

sündmuste reaalsust. Notariaalsed lepingud, võlakirjad, poolte allkirjadega kinnitatud

kirjalikud kokkulepped, on juriidilist jõudu omavad dokumendid, mis konkreetselt

puutuvad sündmustesse tehingute ja poolte otsuste osas ja näitavad selgelt, kuidas tegelikult

ja reaalselt sündmused arenesid. Omavahel dokumente koostavad isikud on teovõimelised,

haridusega, omavad juriidilise konsultatsiooni võimalust. Pooled teostasid tehinguid ainult

oma isikliku algselt läbimõeldud soovi ja otsuse kohaselt. Tehingud toimusid erinevate

notarite juures, kes kirjaoskuslikult ja korrektselt täitsid oma professionaalset kohustust.

Prokuratuuri apellatsioonivastus ja vahistamistaotlus

90. Prokuratuur leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palub jätta selle

muutmata. Apellatsioonides ei ole välja toodud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu

otsuse muutmise. Maakohus on analüüsinud kõiki kriminaaltoimikus olevaid tõendeid ning

põhjendanud otsust veenvalt. Samuti on kohus põhjalikult käsitlenud süüdistatava ütlusi

ning kaitsja vahendusel esitatud käsikirjalisi dokumente ning leidnud põhjendatult, et need

tuleb jätta nende ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist välja. Kaitsja poolt

apellatsioonile lisatud venekeelse dokumendi palub prokuratuur jätta KrMS § 10 lg 3 alusel

tähelepanuta.

91. Samas taotleb prokuratuur taotleb S. Repei tingimuslikku vahistamist KrMS § 130 lg 41

alusel hetkest, mil süüdistatav vabaneb Viru Maakohtu 8. oktoobri 2012. a otsusega

mõistetud karistuse kandmiselt. Seda taotlust põhjendades osutab prokuratuur asjaolule, et

S. Repei kuulutati 20. novembril 2013 karistuse täitmiseks tagaotsitavaks. Süüdistataval oli

kohustus ilmuda 7. oktoobril 2013 vanglasse, kuid seda ta ei teinud. Samuti ei leitud

süüdistatavat kodustelt aadressidelt. Lisaks kuulutati ta tagaotsitavaks ka käesolevas

kriminaalasjas. S. Repei peeti kinni 23. jaanuaril 2018 Läti Vabariigis. See tähendab, et isik

hoidis pea viis aastat kõrvale talle mõistetud karistuse täitmisest ning pooleliolevatest

kriminaalmenetlustest. S. Repei praegu kantava vangistuse tähtpäev saabub 2020. aasta

jaanuaris ja võib eeldada, et selleks ajaks menetletavas asjas tehtav kohtuotsus jõustuda ei

25(31)

jõua. S. Repei vabanemisel on ilmselge, et isik hakkab hoiduma kõrvale talle mõistetud

vangistuse kandmisest ning kaob jällegi pikkadeks aastateks või igaveseks Eestist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Hinnang apellatsioonidele

92. Maakohus on erakordselt veenvalt ja kõiki kahtlusi välistavalt põhistanud, miks annavad

kogutud tõendid aluse järeldada, et S. Repei lõi varalise kasu saamiseks nii M.B. ele, J.N.

le kui ka R.S. ile kavatsetult ebaõige ettekujutuse sellistest asjaoludest, mis ajendasid

kannatanuid tegema süüdistuses osutatud varakäsutusi, mille tulemusena said kannatanud

varalist kahju, süüdistatav aga varalist kasu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõnealuste

põhjendustega täielikult ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle

kordamata.

93. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja

teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse

kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli

2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 18; 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14,

p 718 ja 20. novembri 2017. a otsus nr 1-16-6115/67, p 28). Riigikohus on leidnud sedagi,

et olukorras, kus ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus

nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu

argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes on

ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud argumente,

mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. (Riigikohtu otsus nr 1-16-6115/67,

p-d 30–31) Riigikohus on aga möönnud sedagi, et võib ette tulla juhtumeid, kus

apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba

maakohtu otsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2016. a otsus asjas

nr 3-1-1-109-15, p 108).

94. Kolleegiumi hinnangul ongi menetletavas kriminaalasjas tegemist juhtumiga, kus

apellatsioonides ei ole esitanud mitte ühtegi sellist väidet, mis ei oleks saanud ammendavat

vastust juba maakohtu otsuses. Nii kaitsja kui ka süüdistatav on oma apellatsioonis

maakohtu argumente sisuliselt ignoreerinud. Apellandid on kaitseversiooni postulaate üle

korrates

esitanud

üldsõnalisi

vastuväiteid

maakohtu

lõppjäreldustele

tõendite

usaldusväärsuse ja tuvastatud asjaolude kohta. Samas ei leidu kummaski apellatsioonis

mitte ühtegi konkreetset vastuargumenti kohtuotsuse põhjenditele, millele tuginedes

esimese astme kohus kaitseversiooni kummutas ja süüdistatava süüdi tunnistas. Apellandid

kurdavad küll selle üle, et kohus ei rajanud otsust süüdistatava ütlustele ja kaitsja viidatud

dokumentaalsetele tõenditele, kuid ei pööra peaaegu mitte mingit tähelepanu maakohtu

põhjalikele selgitustele, miks kohus nõnda toimis. Kolleegiumi hinnangul on

apellatsioonide ainetus tingitud ennekõike asjaolust, et maakohtu tõendipõhised ja veenvad

argumendid põrmustavad kaitseversiooni sedavõrd ülekaalukalt, et kohtu konkreetsetele

26(31)

põhjenditele ei olegi midagi mõistlikku vastu väita. Ilmselt just seetõttu ongi kaitsja jäänud

oma kriitikas maakohtu otsuse aadressil äärmiselt üldsõnaliseks, süüdistatav aga

keskendunud juba maakohtus esitatud arvukate valeväidete kordamisele, laskmata end

seejuures vähimalgi määral häirida esimese astme kohtu osutatud tõenditest ja asjaoludest,

mis süüdistatava vassimise kujukalt paljastavad ning selle kohati lausa naeruväärseks

muudavad.

95. Kuna apellandid ei ole maakohtu põhjendustele konkreetseid vastuväiteid esitanud, pole

ringkonnakohtul ka sisuliselt millelegi vastata. Siiski peab kolleegium vajalikuks märkida

oma eelnevalt kokku võetud seisukoha selgituseks järgmist.

96. Kaitsja apellatsioonis heidetakse maakohtule esmalt ette kohtuotsuse hinnangulisust ja

oletuslikkust ning ebaobjektiivset suhtumist kõigisse hinnatud tõenditesse. Kohus olevat

jätnud tähelepanuta süüdistatava ütlused. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei jätnud

süüdistatava ütlusi tähelepanuta, vaid analüüsis neid väga põhjalikult, näidates veenvalt ära,

miks need ütlused on valdavas osas täiesti ebausaldusväärsed. Lisaks vastuoludele teiste

tõenditega osutusid S. Repei kohtus antud ütlused kohati kokkusobimatuks ka süüdistatava

enda kohtueelses menetluses või isegi kohtus antud ütlustega. Asjaolu, et kohus loeb

süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks, ei tähenda veel seda, et kohus suhtuks

tõenditesse ebaobjektiivselt. Praegusel juhul on kohus otsuse lugejale jälgitavalt ja veenvalt

ära näidanud, miks S. Repei ütlusi uskuda ei saa.

97. Ka seda, miks kaitsja osutatud dokumentaalsed tõendid ei kinnita S. Repei süütust, on

maakohus üksikasjalikult ja veenvalt selgitanud. Kolleegium lisab vaid niipalju, et tehingu

tegemine notariaalses vormis ei välista kunagi täielikult võimalust, et lepingu üks pooltest

või kolmas isik on kallutanud lepingu teist poolt lepingut sõlmima pettusega; on kujundanud

teises lepingupooles väärarusaama lepingu tegelikust sisust või on tegutsenud algusest peale

kavatsusega lepingut mitte täita. Notariaalses vormist tehtud tehingutega seotud kelmusi

tuleb õiguspraktikas ette ikka ja jälle (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli

2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10). Esiteks ei ole notaril võimalik kontrollida lepingupoolte

kogu omavahelist suhtlust ega saada teada ühe poole võimalikest eksitavatest lubadustest

või muudest valeväidetest, et neid siis tõestamistoimingu käigus selgitusi andes ümber

lükata. Teiseks ei ole välistatud seegi, et notar ei täida tõestamisseaduse §-s 18 sätestatud

selgitamiskohustust nõuetekohaselt. Notari selline hooletus ei vabasta aga vastutusest

isikut, kes on lepingupoolt tahtlikult petnud ja saavutanud sel kombel varakäsutuse, mis

toob talle või kolmandale isikule varalist kasu, petetule või tema esindatavale aga varalist

kahju.

98. Nii kaitsja kui ka süüdistatav on üritanud jätta apellatsioonides mulje, nagu XXX neks

maakohtu otsus üksnes S. Repeiga varem lähedastes suhetes olnud, kuid hiljem temas

pettunud ja seetõttu kättemaksuhimuliste kannatanute ütlustel. Selline versioon on tõest

väga kaugel. Tegelikult põhineb maakohtu otsus mitmekesisel tõendikogumil, mis ei jäta

ruumi kahtluseks, et süüdistatav võib-olla ei pannudki talle etteheidetavaid kelmusi toime.

27(31)

Kaitsja ja süüdistatav on kannatanute ütlustega riimuvaid ning neid kinnitavaid tõendeid,

millele maakohus tugines, lihtsalt ignoreerinud.

99. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks osutada mõningatele konkreetsetele maakohtu

otsuses viidatud tõenditele ja esitatud argumentidele, millele kumbki apellant pole kohtu

lõppjäreldusi kahtluse alla seades tähelepanu pööranud ega neile konkreetseid vastuväiteid

esitanud.

100. Tuvastades, et S. Repei lõi varalise kasu saamiseks M.B. ele ebaõige ettekujutuse, mh

sellest, nagu oleks XXX talu müügihind 18 000 eurot ja väärtus ilmselt veelgi suurem ning

nagu investeeriks ta ise selle talu ostmiseks 10 000 eurot, tugines maakohus lisaks

M.B. e ütlustele veel ka mh järgnevale:

 S. Repei ütlustele, mille kohaselt oli tema ja M.B. e omavahelistes vestluses talu

väidetavaks väärtuseks vähemalt 18 000 eurot (vt lähemalt käesoleva otsuse punkt 21 –

siin ja edaspidi on viidatud ringkonnakohtu käesoleva otsuse punktidele);

 S. Repei ütlustes ilmnenud vastuoludele küsimuses, mille põhjal ta väidetavalt arvas, et

talu väärtus on 18 000 eurot (punkt 21);

 16. juuni 2011. a maksekorraldusele ja pangakonto väljavõttele, mille kohaselt kandis

M.B. 8000 eurot ettemaksuna XXX talu eest üle N.M. pangakontole (punkt 22);

 N.M. ütlustele, mille kohaselt ei tea ta talust midagi; ta andis enda pangakonto numbri

S. Repeile viimase palvel ja M.B. elt saadud raha andis ta sularahas allkirja vastu S.

Repeile (punkt 22);

 vastuoludele S. Repei enda erineval ajal antud ütlustes selle kohta, miks ta lasi

M.B. el kanda raha N.M. pangakontole (punkt 23);

 maakler O. Rohumäe hinnangutele, mille kohaselt ei ületanud XXX talu väärtus

4000 eurot, ja 24. aprilli 2017. a lepingule, mille kohaselt müüs M.B. XXX kinnistu

3500 euro eest (punkt 24);

 A.K. i ütlustele, mille kohaselt sai tema esindatav äriühing XXX talu müües selle eest

veidi rohkem kui 2000 eurot (punkt 25);

 V.V. e ütlustele, mille kohaselt oli tema S. Repei palvel XXX talu n-ö variomanik ja

tema selle talu eest raha ei saanud (punktid 26 ja 31);

 T.S. ütlustele, mille kohaselt omandas ta S. Repeilt XXX talule seatud hüpoteegi

viimase palvel ja tegelikult pole ta S. Repeile 30 000 eurot laenanud (punkt 28). Samuti

28(31)

palus S. Repei T.S. ütluste kohaselt tal hüpoteegipidajana kohtutäituri kaudu

M.B. elt 10 000 eurot nõuda ja see S. Repeile üle anda (punkt 34);

 M.T. ütlustele, mille kohaselt omandas ta XXX kinnisasjale seatud hüpoteegi

S. Repei palvel (punkt 34);

 S. Repei enda ütlustele selles osas, mille kohaselt ei olnud M.B. süüdistatavale võlgu

(punktid 35–36).

101. Seega on täiesti alusetu ja eksitav apellantide väide, nagu rajaneks maakohtu

süüdimõistev otsus kõnealust kelmust puudutavas osas eelkõige M.B. e ütlustel, mida kohus

olevat justkui alusetult eelistanud süüdistatava ütlustele.

102. Tuvastades, et J.N. ei andnud S. Repeile 8000 eurot mitte rendiautodesse

investeerimiseks (nagu väidab süüdistatav), vaid lühiajaliseks ärilaenuks, mida S. Repei ei

kavatsenud algusest peale kunagi tagastada, tugines maakohus lisaks J.N. ütlustele veel ka

mh järgnevale:

 pangakonto

väljavõtetele,

mille

kohaselt

kandis

J.N.

pangast

laenatud

8000 eurot J.V. i pangakontole Swedbankis (punkt 44);

 J.V. i ütlustele, mille kohaselt ei tea ta J.N. t ega seda, miks viimane talle raha üle kandis;

ja et tema Swedbanki konto on S. Repei käsutuses (punkt 45);

 Swedbank AS-ilt saadud salvestisetele, mille kohaselt võtsid J.V. i pangakontolt raha

välja S. Repei ja E.P. (punkt 46);

 E.P. ütlustele, mille kohaselt ta J.V. i ei tunne ja tema kontolt võttis raha välja S. Repei

palvel ning temalt saadud pangakaarti ning PIN-koode kasutades (punkt 46);

 J.V. i Swedbanki konto väljavõte, millelt nähtub, et J.N. lt saadud raha ei kasutatud sel

eesmärgil, milleks süüdistatav kannatanult raha laenuks palus, vaid mitmesuguste

kulude katteks (punktid 47–48);

 O.N. ütlustele, mis kinnitavad J.N. ütluste usaldusväärsust (punktid 51–52)

 S. Repei kaitseversiooni kinnituseks esitatud dokumentide ilmsetele võltsimis-

tunnustele, nende kohtule esitamise ajale ja nende sisu vastuolule teiste tõendite,

sh S. Repei enda ütlustega (punktid 54–57).

103. Tuvastades, et S. Repei pettis R.S. ilt viimasele lubatud vastusoorituseta välja

korteriomandi (selle müügisumma), tugines maakohus lisaks R.S. i ütlustele veel ka mh

järgnevale:

29(31)

 V.S. i ja S. Si ütlustele, mis olulistes küsimustes kattuvad R.S. i ütlustega (punktid 67–

68);

 S.I. i ja I.T. i ütlustele, mis mõlemad kinnitavad küll kaudselt, ent üsna kaalukalt

süüdistusversiooni (punktid 69–70). Seejuures ei ole nendel tunnistajatel kannatanuga

mingit isiklikku seost;

 R.S.

ilt

korteri

ostnud

E.N.

ütlustele,

mis

muu

hulgas

kinnitavad

R.S. i ütlusi selles, et R.S. ei ole korteri müügisummat kätte saanud.

E.N. ütluste kohaselt ei tasunud ta müügisummat üle mitte müüjale

(R.S. ile), vaid andis enne lepingu allkirjastamist sularahas S. Repeile (punktid 72–73);

 T.S. ütlustele, mille kohaselt omandas ta korterile seatud hüpoteegi S. Repei palvel ja

tegelikult ta S. Repeile hüpoteegiga tagatavat laenu ei andnud (punkt 76);

 tunnistajate P. , B. ja P. ütlustele, samuti piiriületuse andmetele, mis kinnitavad S.

Repei kelmuse-järgset tegevust Site Jaanilinna „jalust ära“ toimetamisel (punkt 77);

 AS-ga AB Kreditex sõlmitud laenulepingule ja hüpoteegi seadmise lepingule, mis

osutavad S. Repei edasisele toimetamisele R.S. ilt välja petetud korteriga

(punkt 79).

104. Lisaks on maakohus kannatanute ütluste ja neid toetavate tõendite usaldusväärseks

tunnistamisel ning süüdistatava kaitseversiooni kummutamisel läbivalt lähtunud ka

S. Repeile etteheidetavate tegude silmanähtavast sarnasusest (vt nt punkt 80). Seda, et

kuriteo toimepanemise viisi (nn modus operandi) sarnasus võib olla käsitatav iseseisva

kaudse tõendina on aktsepteeritud ka Riigikohtu praktikas (Riigikohtu kriminaal-

kolleegiumi 10. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-87-09, p 11 ja 9. märtsi 2010. a otsus

asjas nr 3-1-1-8-10, p 11). Kolleegiumi hinnangul on välistatud võimalus, et kolm erinevat

kannatanut, kes üksteist ei tundnud, on asunud S. Repeile alusetult ette heitma tegusid, mis

on teatud spetsiifiliste tunnuste poolest omavahel väga sarnased. Selline kokkusattumus

pole mõeldav.

105. Käesoleva otsuse punktides 100–104 viidatu demonstreerib esmalt seda, kuivõrd

meelevaldne ja eksitav on apellantide põhiväide, nagu rajaneks maakohtu otsus eelkõige

kannatanute ütlustel, ja teiseks seda, et maakohtu otsuse sisulistele põhjenditele pole

kummaski apellatsioonis sisulist tähelepanu pööratud. Järelikult puudub apellatsioonides ka

sisuline kriitika, millele ringkonnakohus saaks vastata.

106. Kokkuvõttes ei suuda apellatsioonidesse kirjutatu tekitada ringkonnakohtus vähimatki

kahtlust maakohtu veenvalt argumenteeritud tõendite analüüsi paikapidavuses. Samuti pole

kohus eksinud süüdistatava kuriteo kvalifitseerimisel.

30(31)

2. Sergei Repei vahistamine

107. KrMS § 130 lg 41 sätestab, et kohus võib vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et

tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Riigikohus on asunud

seisukohale, et osutatud säte näeb ette eraldi aluse vabaduses viibiva süüdistatava

vahistamiseks kohtuotsuse tegemisel KrMS § 306 lg 1 p-s 9 nimetatud küsimust lahendades

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-94-12, p 14).

Samas on Riigikohus selgitanud sedagi, et vabaduses viibivana KrMS § 130 lg 41 mõttes ei

saa käsitada sellist süüdistatavat, kes parajasti kannab teises kriminaalasjas mõistetud

vangistust. Sellise süüdistatava vahistamine KrMS § 130 lg 41 alusel on võimalik üksnes

edasilükkava tingimusega – alates teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmisest

või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses. (Riigikohtu

määrus asjas nr 3-1-1-94-12, p 15) KrMS § 130 lg 41 kohaselt võib kohus vabaduses viibiva

süüdistatava vahistada selleks, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse

täitmine. Seega on KrMS § 130 lg 41 alusel võimalik süüdistatav vahistada üksnes ühel

alusel – talle mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks. Vangistuse täitmise tagamine

tähendab sellise olukorra vältimist, kus süüdistatav asub kohtuotsuse jõustumisel vangistuse

kandmisest kõrvale hoiduma, s.t ei ilmu KrMS § 414 lg-s 1 ette nähtud korras vanglasse ja

läheb pakku. (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-94-12, p 17)

108. S. Repei kannab praegu kriminaalasjas nr 1-10-1333 tehtud Viru Maakohtu 8. oktoobri

2012. a otsusega mõistetud vangistust. Selle karistuse lõpptähtpäev on 21. jaanuar 2020,

lisaks nähtub kohtute infosüsteemist, et praegu on kriminaalasjas nr 1-10-1333 pooleli

S. Repei vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise menetlus. Seega on reaalne

võimalus, et S. Repei vabaneb kriminaalasjas nr 1-10-1333 mõistetud karistuse kandmiselt

– olgu siis tähtaegselt või ennetähtaegselt – varem, kui jõustub käesolevas kriminaalasjas

tehtav kohtuotsus.

109. S. Repei ei ilmunud määratud ajaks kandma Viru Maakohtu 8. oktoobri 2012. a otsusega

mõistetud vangistust, vaid läks pakku ja hoidus karistuse kandmisest kõrvale üle nelja aasta.

Viru Maakohtu 20. novembri 2013. a määrusega kuulutati ta tagaotsitavaks ja

17. detsembril 2013 andis sama kohus välja ka Euroopa vahistamismääruse. S. Repei tabati

alles 23. jaanuaril 2018. S. Repei oli tagaotsitav ka käesoleva kriminaalasja kohtueelses

menetluses.

110. Eeltoodut arvesse võttes nõustub kolleegium prokuratuuri hinnanguga, et kui S. Repei

peaks vangistusest vabanema enne menetletavas kriminaalasjas tehtava kohtuotsuse

jõustumist, on kõrgendatud oht, et ta läheb pakku ja hakkab käesolevas kriminaalasjas

mõistetava vangistuse kandmisest kõrvale hoiduma. Seetõttu tuleb süüdistatav

KrMS § 130 lg 41 alusel tingimuslikult – s.o juhul, kui ta vabaneb kriminaalasjas

nr 1-10-1333 mõistetud vangistuse kandmiselt enne käesoleva kohtuotsuse jõustumist –

vahistada. Juhul, kui see tingimus saabub ja S. Repei võetakse käesolevas kriminaalasjas

31(31)

vahi alla, kehtib tõkend kohtuotsuse jõustumiseni või käimasoleva kriminaalmenetluse

lõpetamiseni.

3. Kokkuvõte

111. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus

Viru Maakohtu 11. aprilli 2019. a otsuse muutmata ja nii S. Repei kui ka tema kaitsja

apellatsiooni rahuldamata. Lisaks vahistab ringkonnakohus S. Repei KrMS § 130 lg 41

alusel tingimuslikult, s.o juhul ja alates hetkest, kui ta vabaneb kriminaalasjas

nr 1-10-1333 mõistetud vangistuse kandmiselt.

Juhan Sarv

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

(allkirjastatud digitaalselt)