1-15-1452/321 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

4. september 2019

Kohtuasja number

1-15-1452

Kohtukoosseis

Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Maarika Kuusk ja Tanel Saar

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Anžela Rjazanova süüdistuses KarS § 184 lg 2

p-de 1 ja 2 järgi, üldmenetlus

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 7. juuli 2017. a otsus

Apellandid

Anžela Rjazanova

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

Anžela Rjazanova, isikukood 45707150328, elukoht XXX,

asukoht Viru Vangla

Tema kaitsja

-

Silvi Erro, valitud korras

Prokuratuur

-

esindaja

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

vanemprokurör

Günter Koovit

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 7. juuli 2017. a otsus osas, millega maakohus:

1) tunnistas Anžela Rjažanova KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi ka 7,34 grammi

fentanüülisegu käitlemises 30.–31. augustil 2014;

2) määras tõkendi vahistamine kehtivustähtaja lõpuna üksnes kohtuotsuse

jõustumise;

3) Anžela Rjazanovalt konfiskeeriti KarS § 83 lg 1 alusel kaks mobiiltelefoni Nokia

ja määrati, et need telefonid tuleb hävitada;

4) Anžela Rjazanovalt konfiskeeriti KarS § 832 lg 1 alusel 260 eurot sularaha ja

sülearvuti Samsung s/n HWD791SCA00036M;

5) Anžela Rjazanovalt mõisteti riigi kasuks välja 42 eurot narkootilise aine ekspertiisi

(ekspertiisiakt nr 14E-AN1259) tegemise eest; 252 eurot narkootilise aine

ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 14E-AN1339) tegemise eest ja 399 eurot

DNA-ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 14E-GE1596) tegemise eest;

6) jätta maakohtu otsustusest, mille kohaselt on Anžela Rjazanoval „õigus tasuda

väljamõistetud menetluskulud osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele

järgnevast kuust ühe (1) aasta jooksul“, välja sõnad „osade kaupa“.

2(38)

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

1) mõista Anzela Rjazanova käesoleva resolutiivosa punkti 1 alapunktis 1 osutatud

teos

ehk

7,43

g

fentanüülisegu

käitlemises

30.–31.

augustil

2014

KarS § 184 lg 2 p 2 järgi õigeks;

2) mõista Anžela Rjazanovale KarS § 184 lg 2 p 2 järgi karistuseks 6 (kuus) aastat

vangistust;

3) jätta Anžela Rjažanova vahi alla kuni kohtuotsuse jõustumiseni, aga mitte

kauemaks kui 24. novembrini 2020;

4) konfiskeerida Anžela Rjazanovalt KarS § 832 lg 1 alusel mootorsõiduk BMW X5

(registreerimisnumber XXX , VIN-kood XXX );

5) vabastada aresti alt ja tagastada Anžela Rjazanovale temalt ära võetud

260

(kakssada

kuuskümmend)

eurot

ja

sülearvuti

Samsung

s/n HWD791SCA00036M;

6) tagastada Anžela Rjazanovale temalt asitõendina ära võetud kaks mobiiltelefoni

Nokia;

7) tasaarvestada riigil tekkinud narkootilise aine ekspertiisi (ekspertiisiakt

nr 14E-AN1259) kulu 42 eurot sama suure osaga Anžela Rjazanova kaitsjatasu

hüvitamise nõudest;

8) mõista Eesti Vabariigilt Anžela Rjazanova kasuks (lisaks Tartu Ringkonnakohtu

30. augusti 2018. a otsusega välja mõistetud 3670 eurole) välja veel 1793 (üks tuhat

seitsesada üheksakümmend kolm) eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks;

9) narkootilise aine ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 14E-AN1339) ja DNA-ekspertiisi

(ekspertiisiakt nr 14E-GE1596) tegemise kulu jätta riigi kanda.

3. Muuta maakohtu otsuse põhiosa, jättes sellest läbivalt välja viited käesoleva otsuse

põhiosas märgitud jälitustoimingu protokollidele.

4. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

5. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

6. Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviktekst on järgmine:

3(38)

6.1. Tunnistada Anžela Rjazanova KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi 3,05 grammi pulbri,

mis sisaldas 110 mg fentanüüli, käitlemises 20. novembril 2014 ja mõista talle

karistuseks 6 (kuus) aastat vangistust.

6.2. Vangistuse kandmise tähtaja alguseks lugeda 24. november 2014.

6.3. Resolutiivosa punktis 6.1. nimetamata süüdistustes mõista Anžela Rjazanova

KarS § 184 lg 2 p 2 järgi õigeks, samuti mõista Anžela Rjazanova täielikult õigeks

KarS § 184 lg 2 p 1 järgi.

6.4. KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeerida Anžela Rjazanovalt järgmised esemed:

1) mootorsõiduk BMW 520 (registreerimisnumber XXX ; VIN-kood XXX ) koos

registreerimistunnistuse ja autovõtmega;

2) mootorsõiduk BMW X5 (registreerimisnumber XXX ; VIN-kood XXX ) koos

autovõtme ja immobilaiseriga.

6.5. Vabastada aresti alt ja tagastada Anžela Rjazanovale järgmised esemed:

1) sularaha summas 260 (kakssada kuuskümmend) eurot;

2) sülearvuti Samsung s/n HWD791SCA00036M.

6.6. Mõista Anžela Rjazanovalt Eesti Vabariigi kasuks välja sundraha 1175 (üks tuhat

ükssada seitsekümmend viis) eurot. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo

lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik.

Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult ühe aasta jooksul alates

kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. Kui rahaline kohustus ei ole selleks

tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile

täitemenetluse läbiviimiseks.

6.7. Tasaarvestada süüdistatava ja riigi menetluskulu hüvitamise nõuded ning mõista

Eesti Vabariigilt Anžela Rjazanova menetluskulu katteks välja 5463 (viis tuhat

nelisada kuuskümmend kolm) eurot. Riigil tekkinud menetluskulu, mis ületab

tasaarvestatud osa, jätta riigi kanda.

6.8. Jätta Anžela Rjažanova vahi alla kuni kohtuotsuse jõustumiseni, aga mitte

kauemaks kui 24. novembrini 2020.

6.9. Asitõenditega toimida järgmiselt:

1) narkootilised ained, mis asuvad hoiul Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi

keemiaosakonnas, anda üle samale ekspertiisiasutusele;

4(38)

2) CD- ja DVD-plaadid, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures, jätta

kriminaalasja materjalide juurde;

3) narkootilist ainet sisaldanud pakendid, mis asuvad hoiul Politsei- ja

Piirivalveameti Ida prefektuuris, hävitada kohtuotsuse jõustumisel;

4) Anžela Rjazanovalt ära võetud kaks mobiiltelefoni Nokia tagastada Anžela

Rjazanovale.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja

vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks

pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik

kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist

esindaja vahenduseta.

Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib

esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas

osas.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab

kassatsioonitähtaeg

uuesti

kulgema

riigi

õigusabi

taotluse

lahendamise

määruse

kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest.

Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle

möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast,

millal takistus ära langes.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Süüdistus

1. Anžela Rjazanova anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p-de 1

ja 2 järgi selles, et tema, olles varem toime pannud karistusseadustiku 12. peatüki 1. jaos

sätestatud süüteo, omandas 2012. aasta jaanuarist kuni 24. novembrini 2014 tuvastamata

kohast ja isikult korduvalt suures koguses fentanüüli ja andis seda grupis koos nelja

inimesega edasi tuvastatud ning tuvastamata isikutele järgmiselt:

5(38)

1) 2012. a jaanuarist kuni 24. novembrini 2014 andis A. Rjazanova vähemalt üheksasajal

päeval igapäevaselt vähemalt viiele isikule vähemalt ühe doosi kaupa fentanüüli

sisaldavat pulbrit hinnaga vähemalt 10 eurot doosi eest, kokku vähemalt 45 000 euro

eest;

2) 2013. a detsembrist kuni 18. veebruarini 2014 andis A. Rjazanova kuuel korral, 2014. a

aprillis ühel korral ja 2014. a oktoobri lõpust kuni 2014. a novembri alguseni ühel korral

suures koguses fentanüüli ajutiselt hoiule N.P. ile, makstes viimasele narkootikumi

hoidmise eest tasu. Samuti andis N.P. 2014. a augustis A. Rjazanova korraldusel L.G.

le ühel korral edasi ligikaudu 10 g fentanüüli sisaldavat pulbrit, mille ta võttis A.

Rjazanova korterist;

3) 2014. a juulist kuni 1. septembrini 2014 andis A. Rjazanova L.G. le korduvalt

2–10 g kaupa fentanüüli;

4) 2014. a augusti lõpust kuni 15. novembrini 2014 andis A. Rjazanova J.P. le vähemalt

kümnel

korral

5

grammi

kaupa

fentanüüli

hinnaga

150 eurot/g;

5) 30.–31. augustil 2014 andis A. Rjazanova J.P. , V.U. i ja L.G. ga sõlmitud kokkuleppe

kohaselt J.P. le Tallinnas kolm minigripp kilekotti, milles oli kokku 7,43 g fentanüüli

sisaldavat pulbrit (puhtal kujul 0,19 g fentanüüli). J.P. andis selle aine edasi V.U. ile,

kes omakorda andis saadud narkootilise aine V.K. le, kes V.U. i ja

L.G. ga sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi Narva jõudes andma narkootilise aine L.G.

le. J.P. andis A. Rjazanovale fentanüüli eest vähemalt 1600 eurot, mille ta oli eelnevalt

saanud L.G. käest narkootilise aine eest tasumiseks;

6) 20. novembril 2014 kella 20.06 paiku andis A. Rjazanova J.P. le Tallinnas Sõle 51

asuvas kaupluses „Selver“ Minigrip-kilekoti, milles oli 3,05 g fentanüüli sisaldavat

pulbrit (puhtal kujul 110 mg fentanüüli). 24. novembril 2014 andis J.P.

A. Rjazanovale viimase elukohas selle fentanüüli eest 500 eurot.

2. Maakohtu otsus

(a) Resolutiivosa

2. Viru Maakohus tegi 7. juulil 2017 otsuse, millega:

1) tunnistas A. Rjazanova KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi ja mõistis talle karistuseks

11 aastat vangistust;

2) mõistis A. Rjazanovale KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse 14 aastat 8 kuud 8 päeva

vangistust algusega 24. novembrist 2014;

6(38)

3) jättis kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata A. Rjazanovale kohaldatud tõkendi

vahistamine;

4) mõistis A. Rjazanovalt KarS § 84 ja § 831 lg 1 alusel riigi kasuks välja 26 840 eurot;

5) jättis rahuldamata A. Rjazanova taotluse hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu

summas 7340 eurot;

6) mõistis A. Rjazanovalt menetluskulu katteks riigi kasuks välja 1175 eurot sundraha;

42 eurot narkootilise aine ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 14E-AN1259) tegemise eest;

252 eurot teise narkootilise aine ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 14E-AN1339) tegemise

eest ja 399 eurot DNA-ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 14E-GE1596) tegemise eest;

7) määras, et A. Rjazanoval on õigus tasuda menetluskulu hüvitis osade kaupa alates

kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust ühe aasta jooksul;

8) konfiskeeris KarS § 83 lg 1 alusel ja määras hävitamisele kaks mobiiltelefoni Nokia,

konfiskeeris KarS § 832 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel 260 eurot sularaha, A. Rjazanova

mootorsõiduki

BMW

520

(XXX

);

T.L.

mootorsõiduki

BMW

X5

(XXX

)

koos

võtme

ja

immobilaiseriga

ja

sülearvuti

Samsung

s/n HWD791SCA00036M.

(b) Põhiosa

A. Rjazanova süüditunnistamisest 7,43 g fentanüüli sisaldava pulbri käitlemises

30.–31. augustil 2014

3. Selle teo tõendatust jaatades tugines maakohus esmalt V.K. kasutuses olnud sõiduki

läbiotsimise protokollile, millest nähtuvalt leiti sõidukist kolm Minigrip-kilekotti

helepruuni ainega. V.K. ütluste kohaselt palus L.G. tal 1. septembril 2014 sõita

Tallinnasse. L.G. andis talle telefoninumbri, millele Tallinnasse jõudes helistada, ja nimetas

koha, kuhu ta pidi sõitma. Ta helistaski saadud telefoninumbrile ning ootas seejärel kaks

tundi. Tema juurde tuli naisterahvas, kes andis talle paki fentanüüliga. Raha ta

narkootikumide eest ei maksnud, sest L.G. selgituste kohaselt oli selle eest juba makstud.

Narkootilise

aine

ekspertiisi

aktist

nr

14E-AN0938

nähtuvalt

oli

V.K. lt kinnipidamisel äravõetud 7,43 g pulbris 0,19 g puhast fentanüüli.

DNA-ekspertiisi aktist nr 14E-ge1160 nähtuvalt leiti narkootilise aine pakenditelt

L.G. , V.U. i ja J.P. DNA profiilid.

4. J.P. ütluste kohaselt pöördus 2014. aasta augusti lõpus tema poole V.U. palvega muretseda

8 g fentanüüli ja andis selleks ka raha. Tema viis raha A. Rjazanovale, sai tema käest hiljem

fentanüüli, mille andis omakorda edasi V.U. ile. J.P. ütlusi kinnitavad ka V.U. i ütlused,

mille kohaselt andis L.G. J.P. le raha fentanüüli ostmiseks. Hiljem sai tema J.P. lt kotikese

fentanüüliga, mille andis 1. septembril 2014 edasi V.K. le, kes pidi selle edasi andma L.G.

7(38)

le. Politsei pidas aga V.K. kinni. Jälitustoimingu protokollist nähtub, et L.G. küsis

1. septembril 2014 V.U. ilt, kas lennuk lendas minema. On alust arvata, et räägiti

narkootilisest ainest, mille V.U. andis V.K. le selleks, et too viiks selle Narva.

A. Rjazanova süüditunnistamisest selles, et viimane andis 20. novembril 2014 J.P. le 3,05 g

fentanüüli sisaldavat pulbrit

5. Seda süüdistuse osa käsitledes tugines maakohus eelkõige J.P. ütlustele ning Tallinnas Sõle

51 asuva kaupluse „Selver“ videokaamerate salvestistele.

6. J.P. ütluste kohaselt soovis ta A. Rjazanovalt fentanüüli osta juba 19. novembril 2014, kuid

siis A. Rjazanoval narkootikumi ei olnud. Järgmisel päeval leppisid nad kokku

kokkusaamise Sõle 51 asuvas kaupluses, kus A. Rjazanova pidi talle üle andma

5 g fentanüüli. Nad kohtusidki ning A. Rjazanova andis talle üle 3 g fentanüüli. Raha pidi

ta maksma 24. novembril 2014. A. Rjazanova oli narkootikumide üleandmisel käes valge

pabersalvrätt, milles oli fentanüüliga mingripi kilekott. A. Rjazanova asetas kilekoti

tunnistaja poolt eelnevalt valmis pandud salvrätile. Pärast narkootikumi üleandmist lahkus

ta kohe kauplusest. Hiljem andis J.P. saadud narkootikumi üle politseitöötajatele.

7. Maakohus leidis, et J.P. ütlusi kinnitab ka kaupluse videokaamerate salvestis. Sellelt

nähtub, et kaupluses viibisid A.Ž. ja A. Rjazanova, seejärel tuli nende juurde J.P. . A.Ž.

liikumine ning asend A. Rjazanova ning J.P. kohtumise ajal viitab sellele, et A.Ž. üritas

varjata

tema

selja

taga

kohtuvate

J.P. ja A. Rjazanova tegevust, samuti üritas ta hoida silma peal ümbritseval. Salvestiselt on

näha, kuidas vahetult enne A. Rjazanova juurest lahkumist pani J.P. käe taskusse.

Jälitusprotokolli ja ütluste pinnalt on tegemist narkootilise aine üleandmisega. J.P.

käitumine näitab seda, et ta sai midagi A. Rjazanova käest ja pani käe koos sellega ka

taskusse. Kuivõrd J.P. ütlused on kokkulangevad videosalvestistel kajastatuga, siis pole

alust J.P. ütlustes kahelda.

8. A. Rjazanova ja J.P. kirjavahetuse väljatrükk tõendab J.P. ja A. Rjazanova kokkusaamise

esialgse

aja

ja

koha

kokkuleppimist.

Muu

hulgas

räägiti

ilusast

1000-eurosest jopest, mis viitab sellele, et räägiti narkootilisest ainest, mis maksab

1000 eurot. 20. novembril 2014 küsis J.P. A. Rjazanova käest „aga minu jaoks on jope

olemas?“. Ilmselget ei ole tegemist jopega vaid narkootilise ainega maksumusega

1000 eurot. Arvestades J.P. rahalist seisu, ei ole usutav, et ta oleks olnud huvitatud sellise

maksumusega jope soetamisest. Kirjavahetusest nähtub, et A. Rjazanova on kirjutanud

„meie notar sõitis ära, tuleb peale uut aastat, ootan praegu teist, sinu tulekus saab kõik

selgeks“. Kirjavahetus viitab sellele, et narkootilise aine algne tarnija sõitis ära ning A.

Rjazanova ootas teist, kes tooks narkootilist ainet. A. Panitševa viide rohkem kui

500 registreeringule viitab olemasolevale või üleantavale rahasummale.

8(38)

9. Jälitustoimingu protokoll tõendab, et matkijale anti raha narkootilise aine ostmiseks ja oli

kokku lepitud kokkusaamine J.P. ja A. Rjazanova vahel. See kokkusaamine ka toimus.

Protokollist on näha, kuidas A. Rjazanova andis J.P. le narkootilist ainet. Teine osa

jälitustoimingu protokollist kajastab seda, kuidas J.P. läks politseilt saadud rahaga A.

Rjazanova juure, et maksta saadud narkootilise aine eest. J.P. ja A. Rjazanova vestluse

käigus esitas J.P. küsimuse, „kas tarvitate ise“. Ilmselgelt räägiti narkootilisest ainest. Kui

lugeda jälitusprotokolli tähelepanelikult, siis on võimalik näha, et tegemist on narkootiliste

ainete

soetamisega

seotud

suhtlusega.

Ekspertiisiakt

nr 14E-AN1259 tõendab A. Rjazanova poolt J.P. le antud narkootilise aine kogust ja

koostist.

Konfiskeerimine

10. Põhjendades sõidukite konfiskeerimist KarS § 832 alusel, märkis maakohus järgmist.

11. On tuvastatud, et sõiduauto BMW 520 ostis A. Rjazanova 2. mail 2014 OÜ-lt Autosalong,

tasudes selle auto eest 7040 eurot. Kohtuistungil kinnitas A. Rjazanova, et maksis auto eest

ise. Maanteeameti väljastatud müügilepingust selgub, et A. Rjazanova on 23. oktoobril

2014 võõrandanud sõiduki BMW X5 T.L. jale. A. Rjazanova elukohas tehtud läbiotsimisel

leiti ja võeti ära BMW X5 autovõtmed ja immobilaiser. See osutab sellele, et A. Rjazanova

oli

jätkuvalt

üks

selle

sõiduki

tegelik

kasutaja.

BMW

X5

23. oktoobri

2014. a müügilepingut, mille kohaselt müüs A. Rjazanova sõiduki T.L. jale, ei ole tegelikult

allkirjastanud T.L. i. Tema allkirja lepingul võltsis tema tütar A.Ž. . A.Ž. ütluste kohaselt

olid sõiduki BMW X5 võtmed tema käes ja ta viis need A. Rjazanovale. Kohtus ütles A.Ž.

, et müügilepingus ja T.L. ja volikirjal selle autoga toimingute tegemiseks on tema allkiri,

mille ta kirjutas ema eest. Tunnistaja kinnitas, et T.L. i üldse ei näinud seda sõidukit, mis

osteti ja vormistati T.L. ja nimele. A. Rjazanova kinnitab, et pärast auto ostmist Leedust sai

ta selle omanikuks ning T.L. i autot üldse ei näinud. 23. oktoobri 2014. a müügilepingu

alusel ei antud BMW 5 valdust T.L. jale, samuti ei antud T.L. jale tehnilist passi ega auto

võtmeid. On tuvastatud, et sõiduki BMW X5 ostis A. Rjazanova. T.L. i ei teadnud selle

sõiduki kohta midagi. Tema ütlustest ei nähtu, et ta oleks sõiduauto eest A. Rjazanovale

maksnud. Seega nähtub kogutud tõenditest, et pärast sõiduki BMW X5 ostmist Leedust sai

selle omanikuks A. Rjazanova. Kuna sõiduauto valdust ei antud T.L. jale ja tema allkirja

müügilepingul võltsiti (kusjuures A. Rjazanova pidi olema sellest teadlik), jäigi sõiduki

tegelikuks omanikuks A. Rjazanova, ehkki liiklusregistris vormistati sõiduk T.L. ja nimele.

On alust arvata, et BMW X5 vormistati T.L. ja nimele selleks, et vältida selle

konfiskeerimist. Jälitustoimingu protokoll tõendab, et autot käis Leedus ostmas just

A. Rjazanova ja et A. Rjazanova on ise selle auto ostmiseks raha panustanud. A. Rjazanova

ja M.R. leppisid kokku, mida nad räägivad sõiduki omandamise asjaolude kohta.

12. M.R. i ütluste kohaselt kuuluvad sõidukid BMW X5 ja BMW 520 temale, kuna tema andis

nende ostmiseks raha. BMW X5 kohta ütles tunnistaja, et sellel käis järel ilmselt ka A.

Rjazanova. M.R. i kohtus antud ütlused olid aga vastuolus tema kohtueelses menetluses

9(38)

antud ütlustega. On tuvastatud, et autode omandiõigus ei saanud üle minna

M.R. ile.

13. Seega on tuvastatud, et nii sõiduki BMW X5 kui ka sõiduki BMW 520 omanik on

A. Rjazanova.

14. Arvestades kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendeid ning A. Rjazanova sissetulekute

erinevust tema tegelikust varalisest olukorrast, on alust arvata, et A. Rjazanova omandas

BMW 520 ning BMW X5 kriminaaltulu arvel.

15. A. Rjazanova ütles oma sissetulekute kohta, et eestkostja kohustuste eest maksti talle raha,

sotsiaalabi osakond maksis eluasemekulud, pension Venemaalt oli umbes 60 eurot kuus. Ta

töötas 2013. detsembrist kaks kuud miinimumpalgaga. Alates 2014. a veebruarist FIE-na

oli tema käive 1400–1700 eurot kuus, millest arvutati veel maha rendikulu (160–180 eurot),

maksuametile tehtud maksed (118 eurot kuus) ja summad, mille kulutas asjade ostmiseks

(400–500 eurot kuus). Alles jäi 700–900 eurot, millest tuleb maha arvata igapäevased

hädavajalikud kulud toidule, sideteenustele, kommunaalteenuste eest tasumisele,

sõidukitega seotud kulud, kindlustused. Seega pidi tal jääma väga vähe raha, millest ei

piisanuks autode ostmiseks. On tuvastatud, et Maksu- ja Tolliametile A. Rjazanova

FIE-na tulu deklareeritud ei ole.

16. 1. jaanuarist kuni 5. novembrini 2014 on A. Rjazanova arveldusarvele Swedbankis kandud

sularaha summas 11 560 eurot. See kinnitab, et A. Rjazanova käsutuses oli palju teadmata

päritolu sularaha. On alust arvata, et tegemist oli narkootiliste ainete müügist saadud tuluga

ning narkootiliste ainete müügist saadud tulu arvelt on omandatud ka arestitud sõidukid.

A. Rjazanova kinnitas küll, et tegutses FIE-na ning maksis makse, kuid kohtule esitatud

tõendite kohaselt on ta tasunud ainult sotsiaalmaksu, mis on hädavajalik selleks, et oleks

tagatud Haigekassa kaudu finantseeritav arstiabi.

17. On põhjendatud alus arvata, et A. Rjazanova sai narkootikumide müügist kuritegelikku tulu

ja varjas seda. A. Rjazanova kasutas selleks mh T.F. arvet. T.F. sõnul oli A. Rjazanoval

juurdepääs tema pangakontole, tema pangakaart oli A. Rjazanova käes, ta ei tea, kes kandis

tema arveldusarvele raha ja kes tegi ülekandeid. A. Rjazanova ja tema leibkonda kuuluvate

isikute pangakontode väljavõtete analüüs näitab, et süüdistataval ja tema leibkonda

kuuluvatel inimestel – pojal M.R. il ja emal S.M. l – polnud legaalset raha, et soetada

sõidukeid, mille väärtus on kokku ca 28 000 eurot.

18. Süüdistuse kohaselt on A. Rjazanova saanud narkootiliste ainete müügist vähemalt

54 600 eurot. Kuna tema vara on arestitud 28 260 euro väärtuses, siis on ta narkootiliste

ainete müügist saadud 26 840 eurot ära tarvitanud. Ei saa lubada olukorda, kus isik rikastub

narkootiliste ainete müügist saadud vara arvelt, mistõttu lisaks juba arestitud vara

konfiskeerimisele tuleb KarS § 84 alusel A. Rjazanovalt välja mõista see 26 840 eurot, mis

ta on saanud süüdistuse kohaselt narkootiliste ainete müügist ning mille ta on ära kulutanud.

10(38)

3. Tartu Ringkonnakohtu 30. augusti 2018. a otsus

19. Arutades käesolevat kriminaalasja A. Rjazanova apellatsiooni alusel esmakordselt, tegi

Tartu Ringkonnakohus 30. augustil 2018 otsuse, millega:

1) tühistas Viru Maakohtu otsuse osas, millega maakohus:

a. tunnistas A. Rjazanova KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi käesoleva otsuse

punktides 1–4 viidatud käitlemistegudes;

b. mõistis A. Rjazanovale KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi karistuse ja

KarS § 65 lg 2 järgi liitkaristuse;

c. mõistis A. Rjazanovalt KarS § 84 ja § 831 lg 1 alusel välja 26 840 eurot;

d. konfiskeeris KarS § 832 lg 2 p 1 alusel sõiduki BMW X5;

e. jättis rahuldamata A. Rjazanova taotlus valitud kaitsjale makstud tasu

hüvitamiseks ja

2) tegi uue otsuse, millega:

a. mõistis A. Rjazanova õigeks KarS § 184 lg 2 p 1 (otsuses ekslikult

KarS § 184 lg 1 p 1) järgi, samuti kõigis käesoleva otsuse põhiosa punkti

1 alapunktides 1–4 viidatud käitlemistegudes;

b. mõistis A. Rjazanovale KarS § 184 lg 2 p 2 järgi karistuseks 6 aastat vangistust

ja KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuseks 9 aastat 8 kuud ning 8 päeva vangistust;

c. mõistis A. Rjazanovalt KarS § 84 ja § 831 lg 1 alusel välja 1600 eurot;

d. konfiskeeris mootorsõiduk BMW X5 KarS § 832 lg 1 alusel;

e. mõistis riigilt A. Rjazanova kasuks välja 3670 eurot maakohtus valitud kaitsjale

makstud tasu katteks;

3) jättis muus osas maakohtu otsuse muutmata ning

4) rahuldas apellatsiooni osaliselt.

4. Kassatsioon ja Riigikohtu 17. juuni 2019. a otsus

11(38)

20. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Rjazanova kaitsja vandeadvokaat

Vladimir Sadekov, kes taotles maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava

õigeksmõistmist.

21. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2019. a otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu

30. augusti 2018. a otsus osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Viru Maakohtu

7. juuli 2017. a otsuse A. Rjazanova süüditunnistamises, kuriteoga saadud vara

konfiskeerimises ja temalt menetluskulude väljamõistmises; samuti osas, millega

ringkonnakohus mõistis A. Rjazanovale põhi- ja liitkaristuse, konfiskeeris mootorsõiduki,

mõistis A. Rjazanovalt kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks välja

1600 eurot ja jättis menetluskulud A. Rjazanova kanda. Tühistatud osas saatis Riigikohus

kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtu teisele koosseisule. Riigikohus

täpsustas ka ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa punkti 7. Muus osas jättis Riigikohus

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

22. Riigikohus nõustus kassaatoriga, et maa- ega ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohus

oleks vaatamata süüdistatava ja kaitsja järjepidevatele taotlustele kontrollinud süüdistatava

suhtes tehtud jälitustoimingute seaduslikkust. Kriminaalasja materjalide hulgas ei ole

kohtumääruseid, millega anti luba jälitustoimingute tegemiseks. Seega on kassaatori

kahtlused jälitustoimingute ebaseaduslikkuse suhtes kummutamata.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

23. Viru Maakohtu 7. juuli 2017. a otsuse peale esitatud apellatsioonis taotleb A. Rjazanova

maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist süüdistuse kogu mahus või

alternatiivselt karistuse kergendamist. Samuti palub süüdistatav vabastada aresti alt temalt

ära võetud sularaha, sõidukid ja sularaha 260 eurot ning hüvitada valitud kaitsjale maakohtu

menetluses makstud tasu.

Apellandi vastuväited, mis puudutavad tema süüditunnistamist 30.–31. augusti ja

20. novembri 2014. a käitlemistegudes

24. Süüdistatav ei ole enda kinnitusel L.G. le narkootikume müünud. L.G. suhtles temaga 31.

augustil

2014

selleks,

et

laenata

temalt

raha.

Süüdistatav

laenas

L.G. le 1000 eurot, mille viimase poeg järgmisel päeval pangaülekandega tagasi maksis.

V.U. , V.K. ja J.P. osalesid politseioperatsioonis ja andsid uurimisele kasulikke valeütlusi

vastutasuna selle eest, et neid narkokuritegude eest vahi alla ei võetaks ega vangi pandaks.

Kohtueelses menetluses ajasid nad ütlusi segamini ja kohtus loobusid üldse ütluste

andmisest. Sellepärast ei olnud süüdistataval võimalust kõrvaldada vastuolusid nimetatud

isikute ütlustes. Pole ühtegi objektiivset tõendit, mis kinnitaks A. Rjazanova seotust V.K.

sõidukist leitud narkootikumidega. A. Rjazanova elukohas tehti mitu põhjalikku

läbiotsimist, kuid ei leitud midagi, mis kinnitanuks, et süüdistataval võib olla mingit

pistmist narkootikumidega.

12(38)

25. Kaupluses „Selver“ tehtud salvestuselt on näha, et J.P. oli poes enne süüdistatava tulekut,

kuna ta sisenes kaubasaali, kus oli süüdistatav, poe osakondade või tualeti poolt.

J.P. sõnade kohaselt andis süüdistatav talle narkootikume oma pabersalvrätist tema

salvrätikusse. Salvestiselt ei nähtu midagi sellist ega üldse mingit üleandmist. A. Rjazanova

sõnul ei andnud ta J.P. le mitte midagi. Ta hoidis käes mobiiltelefoni ja jätkas selle hoidmist.

Selleks, et narkootikumid salvrätist võtta ja J.P. le anda, oleks süüdistatav pidanud alguses

vähemalt võtma pakikese narkootikumidega ja panema selle salvräti sisse. Süüdistatav

hoidis aga oma käe peal kotti ja jätkas selle hoidmist ega võtnud midagi ei kotist ega oma

jopetaskust ega andnud J.P. le. Salvrätist salvrätti üleandmise fakt oleks samuti pidanud

näha olema, seda enam, et see oli politseioperatsioon. Süüdistatav märgib, et kui ta oleks

soovinud J.P. le narkootilist ainet edasi anda, siis poleks ta seda teinud kaamerate

vaateväljas, vaid näiteks tualetis, kus ei ole kaameraid.

26. Kell 20.06 väljus J.P. poest. On teadmata, kus ta oli pärast seda ja kellelt ta narkootikume

võttis või kas ta tuli juba kohtumisele koos narkootikumidega ja kas tal need üldse olid. J.P.

sõnade kohaselt andis ta narkootikumid politseitöötajatele kell 21.20. Asjaolu, et A.

Rjazanova

J.P.

le

midagi

üle

ei

andnud,

kinnitab

tunnistaja

A.Ž. , kes oli koos süüdistatavaga poes. Asjas ei ole J.P. läbiotsimise protokolli vahetult

enne ja pärast Selverisse minekut ja sealt tulekut. J.P. l oli soovi korral kella 20.06 ja 21.20

vahel piisavalt aega selleks, et osta politsei meeleheaks narkootikume. Müügisaali

videosalvestisel pole heli. Ei ole selge, kuidas jõuti järeldusele, et süüdistatav andis J.P. le

fentanüüli, sest narkootilise aine üleandmise fakti salvestiselt ei nähtu. Ekspertiisiga ei

tuvastatud minigripp pakikeselt süüdistatava DNA-d.

27. 20.

novembri

2014.

a

asitõendi

vaatlusprotokolli

kohaselt

võeti

J.P.

lt

3,66 g fentanüüli, kuid ekspertiisi jõudis vaid 3,05 g. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas sai

uurija J.P. lt ära võtta ja vaadelda minigripp pakikest 20. novembril 2014 kell 10.50 ehk

enne seda, kui A. Rjazanova selle süüdistuse kohaselt J.P. le üle andis. Märgitu viitab, et

kõnealune protokoll ei ole tõendina usaldusväärne. Toimunud on kuriteosündmuse sihilik

võltsimine.

28. Süüdistatav ei ole saanud J.P. lt 500 eurot, mille politseitöötajad J.P. le narkootikumide eest

tasumiseks andsid. J.P. , rääkides küll kõva häälega raha üleandmisest (mis süüdistatava

kinnitusel oli mõeldud alkoholi eest tasumiseks), kuid pistis A. Rjazanovale raha asemel

pihku hoopis tulemasina ja jooksis siis süüdistatava korterist koos rahaga minema. Ka kohe

pärast seda toimunud läbiotsimise käigus raha A. Rjazanova juurest ei leitud. Seda raha ei

saanudki süüdistataval olla, sest J.P. seda süüdistatavale ei andnud, vaid ainult hoidis enda

käes ja rääkis sellest, nimetades spetsiaalselt summat, et politseinikud kuuleksid ja sõnade

järgi

veenduksid

selles,

et

J.P. andis raha üle.

29. J.P. kohtueelses menetluses antud ütlused ei vasta tegelikkusele. On ebatõenäoline, et J.P.

, täites kuriteo matkija rolli ja omades enda juures lindistavat seadeldist, ei öelnud mitte

13(38)

kordagi avatud tekstiga mitte midagi narkootikumide kohta. Ta ei teinud seda ainult ühel

põhjusel: niipea kui ta oleks seda öelnud, oleks politseioperatsioon läbi kukkunud, kuna

süüdistatav oleks J.P. ära ajanud ja viimane oleks riskinud vahi alla võtmisega. Tegelikult

müüs süüdistatav J.P. le Soomes edasimüümiseks konjakit, mille eest J.P. jäi ka

süüdistatavale 490 eurot võlgu. Ka nende jutuajamine tarvitamisest puudutas konjakit, mitte

narkootikume.

30. Kohus ei ole kontrollinud jälitustoimingute ja kuriteo matkimise seaduslikkust ega lisanud

kohtuasja materjalide juurde jälitustoimingu lube ega nende aluseks olnud prokuratuuri

taotlusi.

Apellandi vastuväited konfiskeerimisele ja selle asendamisele

31. Süüdistatava väitel ei ole ta saanud oma vara mitte kuriteoga, vaid legaalselt. Osa raha on

tulnud poja saadud pärandvara arvel, samuti on talle raha andnud sugulased. Konfiskeeritud

sõiduautod ostis süüdistatava poeg päranduseks saadud ja T.L. jalt laenatud raha eest

edasimüümiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Apellatsioonimenetluse piirid

32. Käesoleva otsuse punkti 1 alapunktides 1–4 osutatud narkootilise aine käitlemise

(osa)tegudes mõistis ringkonnakohus A. Rjazanova 30. augusti 2018. a otsusega õigeks.

Selles osas ringkonnakohtu otsust ei kasseeritud ja Riigikohus seda ei muutnud. Järelikult

on A. Rjazanova süüdistuse viidatud osas lõplikult õigeks mõistetud ja käimasolevas

menetluses ei ole kolleegiumil põhjust neid tegusid käsitlevatel apellandi väidetel peatuda.

Samuti on ringkonnakohtu otsus praeguseks jõus selles osas, millega A. Rjazanova mõisteti

õigeks KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. Kolleegium on õigustatud ja kohustatud andma hinnangu

üksnes sellele, kas seaduslik ning põhjendatud on maakohtu otsustus tunnistada

A. Rjazanova KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi nendes tegudes, millele on osutatud käesoleva

otsuse punkti 1 alapunktides 5–6. Märgitud küsimusele jaatavalt või osaliselt jaatavalt

vastates tuleb ringkonnakohtul mõista A. Rjazanovale ka karistus. A. Rjazanova

apellatsiooni alusel tuleb kolleegiumil võtta seisukoht ka konfiskeerimise ja selle

asendamise põhjendatuse kohta, pidades küll samas silmas, et osaliselt on ringkonnakohtu

30. augusti 2018. a otsus konfiskeerimist puudutavas osas praeguseks jõustunud. Ka

menetluskulude hüvitamise otsustus on osaliselt jõustunud, osaliselt vajab aga lahendamist

käesoleva otsusega.

2. Hinnang jälitustoimingu lubade ja nende alusel kogutud tõendite seaduslikkusele

14(38)

33. Apellant taotleb ringkonnakohtult jälitustoimingu protokollides kajastatud tõendusteabe

kogumiseks tehtud jälitustoimingute, sh nende tegemise aluseks olnud lubade seaduslikkuse

kontrollimist.

34. Ringkonnakohus nõudis 21. juuni 2019. a määrusega prokuratuurilt välja jälitustoimikud ja

kohustas prokuratuuri esitama ringkonnakohtule kohtutoimikusse lisamiseks, samuti

A. Rjazanova kaitsjale koopiad jälitustoimingu tegemist lubavatest määrustest, mille alusel

on saadud käesolevas kriminaalasjas tõendina kasutatav jälitustoimingu protokoll, samuti

koopiad nende määruste aluseks olevatest taotlustest. Prokuratuur täitis selle kohtumääruse

12. augustil 2019.

35. Ühtlasi esitas prokuratuur ringkonnakohtule taotluse jätta kaitsjale tutvustamata see osa

jälitustoimingu lubade ja nende aluseks olevate prokuratuuri taotluste tekstist, mis kajastab

kaastööteadete sisu. Kolleegium nõustub, et prokuratuuri taotletud ulatuses tuleb

jälitustoimingu lubade ja nende aluseks olnud taotluste tekst jätta kaitsjale

KrMS § 12614 p-des 4 ning 5 sätestatud alusel tutvustamata. See tähendab, et kaitsjal on

õigus tutvuda vaid jälitustoimingu lubade ja nende aluseks olevate taotluste teksti nende

väljavõtetega, mille prokuratuur kaitsjale esitas.

36. Ringkonnakohtu hinnangul ei takista lubade ja taotluste nende tekstiosade, mille

prokuratuur on kinni katnud, kaitsjale avaldamata jätmine ebaproportsionaalselt

kaitseõiguse teostamist. Ka kaitsja ise pole ringkonnakohtule avaldanud, et ta ei nõustu

jälitustoimingu lubade ja taotluste teksti osalise kinnikatmisega.

2.1. Jälitustoimingutega kogutud asjassepuutuvad tõendid ja nende kogumise aluseks

olnud jälitustoimingu load

37. Tunnistades A. Rjazanova süüdi 30.–31. augusti 2014. a ja 20. novembri 2014. a käitlemis-

tegudes, tugines maakohus muu hulgas jälitustoimingu protokollidele, mis on koostatud

29. septembril 2014 (KrTo, kd 1, tl 115 jj); 19. novembril 2014 (KrTo, kd 1, 151 jj);

25. novembril 2014 (KrTo, kd 1, tl 185 jj) ja 9. detsembril 2014 (KrTo, kd 2, tl 133). Need

protokollid kajastavad jälitustoimingute käigus salaja pealt kuulatud telefonikõnede sisu,

aga ka kuriteo matkimist. 9. detsembri 2014. a ja 4. märtsi 2015. a (KrTo, kd 1, tl 44 jj)

jälitustoimingu protokollile on maakohus viidanud mh konfiskeerimisotsustuse

põhjendamisel.

38. Selles kriminaalasjas kohtule esitatud jälitustoimingu protokollides kajastuv tõendusteave

on A. Rjazanovat puudutavas osas kogutud nelja kohtumääruse ja kahe prokuratuuri

määruse alusel. Nendeks on:

1) Viru Maakohtu 26. augusti 2014. a määrus, millega anti luba L.G. kasutuses olevate

telefoninumbrite

kaudu

edastatava

teabe

salajaseks

pealtkuulamiseks,

-vaatamiseks ja salvestamiseks 26. augustist kuni 25. oktoobrini 2014;

15(38)

2) Viru Maakohtu 16. septembri 2014. a määrus, millega anti luba mh A. Rjazanova

kasutuses olevate telefoninumbrite kaudu edastatava teabe salajaseks pealtkuulamiseks,

-vaatamiseks ja salvestamiseks 16. septembrist kuni 15. oktoobrini 2014;

3) Viru Maakohtu 23. oktoobri 2014. a määrus, millega anti luba mh A. Rjazanova

kasutuses olevate telefoninumbrite kaudu edastatava teabe salajaseks pealtkuulamiseks,

-vaatamiseks ja salvestamiseks 23. oktoobrist kuni 22. novembrini 2014;

4) Viru Maakohtu 19. novembri 2014. a määrus, millega J.P. l lubati matkida ajavahemikul

19. novembrist

kuni

9. detsembrini

2014

narkootilise

aine

ostmist

A. Rjazanovalt või teistelt isikutelt ja jäädvustada kuriteo matkimise käik ning isikute

omavahelised kõnelused;

5) Viru Ringkonnaprokuratuuri 23. oktoobri 2014. a määrus nr 551, millega anti luba

mh A. Rjazanova varjatud jälgimiseks ja tema kasutuses olevate telefonide

positsioneerimiseks 23. oktoobrist kuni 22. novembrini 2014;

6) Viru Ringkonnaprokuratuuri 10. novembri 2014. a määrus nr 581, millega anti luba

J.P.

varjatud

jälgimiseks

ja

tema

kasutuses

olevate

telefoninumbrite

positsioneerimiseks.

2.2. Hinnang jälitustoimingu lubade õiguspärasusele

39. Olles tutvunud eelmises punktis loetletud kohtu ja prokuratuuri jälitustoimingu lubade ja

kohtu lubade aluseks olevate prokuratuuri taotlustega, asub ringkonnakohus seisukohale, et

mitte ükski kõnealustest jälitustoimingu lubadest ei ole õiguspärane. Eeskätt ei vasta

jälitustoimingu lubade põhjendused ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtte järgimise

kohta kohtupraktikas omaks võetud nõuetele. Nii prokuratuuri taotlustes kui ka

kohtumäärustes, aga ka prokuratuuri määrustes puudub nõuetekohane argumentatsioon

selle kohta, miks ei ole tõendite kogumine muude menetlustoimingutega võimalik, ei ole

õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud (KrMS § 1261 lg 2).

2.2.1. Jälitustoimingu vajalikkuse põhistusele esitatavatest nõuetest üldiselt

40. Riigikohus on selgitanud, et jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab

sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse ehk

KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste kohta (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 771 ja 23. veebruari

2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 28).

41. KrMS § 1261 lg 2 kohaselt on jälitustoiming samas seadustikus sätestatud alustel lubatud,

kui

andmete

kogumine

muude

toimingutega

või

tõendite

kogumine

muude

menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud

või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve.

16(38)

42. Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 1261 lg 2 viimase alternatiivi mõttes

võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid

kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik

menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab

jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski

ühiskondlikus plaanis talumatuks (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 30).

Menetletavas kriminaalasjas tekkinud kuriteokahtluse puhul ilmselgelt sellise olukorraga

tegemist ei olnud. Järelikult pidid Viru Maakohus ja Viru Ringkonnaprokuratuur

jälitustoiminguteks lube andes esitama selge ja arusaadava argumentatsiooni mh selle

kohta,

miks

ei

ole

käesolevas

kriminaalasjas

tõendite

kogumine

muude

menetlustoimingutega võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud.

43. Riigikohus on selgitanud, et jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda

jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema

seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib

küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel

näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda

aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel

formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest

ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad

tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt. Teisisõnu

peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste

asjaoludega ja kohtumäärusest peab nähtuma, miks just selles kriminaalasjas pole tõendite

õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata võimalik või on oluliselt raskendatud.

Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendus ei saa rajaneda üksnes või eelkõige asjaoludel, mis

iseloomustavad kas kõiki või mõnd konkreetset liiki kuritegusid väga üldiselt. Õigusnormi

dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks.

Põhjendus jälitustoimingute vajalikkuse kohta ei tohi olla sedavõrd deklaratiivne ja

abstraktne, et selle saaks sisuliselt muutmata kujul üle kanda ükskõik millisesse sama liiki

kuriteo asjas antavasse jälitustoimingu loa teksti. (Vt lähemalt Riigikohtu otsus asjas

nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775 ja määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p-d 31–33, 36 ning 44.)

2.2.2. Puudustest maakohtu määrustes

44. Menetletavas kriminaalasjas piirdub maakohtu kõigi jälitustoimingu lubade põhjendus

ultima ratio-nõude täidetuse kohta standardse ning samas puhtdeklaratiivse tõdemusega,

mis kõlab järgmiselt:

Arvestades, et nende kuritegude toimepanijad oma tegevust igati varjata püüavad, minimaliseerides

tabamisriski kõikvõimalikul viisil, samuti seda, et tegemist mitte spontaalselt vaid eelnevalt planeerituna

kuriteoga, tavapärased uurimistoimingud ei võimalda hankida kohtukõlbulikke tõendeid juba toimepandud

või tulevikus toimepandavate kuritegude kohta. Seega leian, et tõendite kogumist teiste tavapäraste

menetlustoimingutega ei ole võimalik käesolevas menetlusstaadiumis teha kriminaalmenetlust

kahjustamata ja isiku põhiõigusi vähem riivaval viisil.

17(38)

45. Osundatud tekstilõik kordub sõna-sõnalt – sh samade lausestus- ja kirjavigadega (nt sõna

„spontaalselt“) – ja ühegi lisanduse või muudatuseta kõigis vaadeldavates kohtumäärustes.

Seda olenemata asjaolust, kas tegemist on L.G. või A. Rjazanova suhtes antud

jälitustoimingu loaga. Täpselt sama teksti on maakohus kasutanud muide ka näiteks

17. novembri 2014. a määruses, millega anti V.K. le luba kuriteo matkimiseks. Maakohtu

taoline „põhistamisstiil“ annab kolleegiumile esmase aluse järelduseks, et kohus suhtus

jälitustoimingute lubamisse pealiskaudselt.

46. Ühtlasi ei saa maakohtu määruste eelnevalt tsiteeritud kahelauselist lõiku pidada sisuliseks

argumentatsiooniks, vaid tegemist on pelgalt vormitäiteks esitatud standardtekstiga. Kohtu

märgitu on kriminaalasja tehioludega seostamata. Esimeses lauses osutatakse üldsõnaliselt

kahtlustatavate püüdlusele kuritegu varjata ja kuriteo etteplaneeritusele, teises lauses on

kohus aga vaid konstateerinud KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu eelduse

täidetust, mitte seda põhjendanud.

47. Seejuures ei nähtu kohtumäärustest, millises tegevuses väljendus kahtlustatavate püüdlus

oma tegevust varjata ja tabamisriski minimeerida ega seegi, millisel moel muutis see

püüdlus tõendite õigeaegse kogumise konventsionaalsete uurimistoimingutega võimatuks

või ülemäära raskeks. Riigikohus on selgitanud, et tüüpiliselt varjavadki toimepanijad enda

kuritegu, püüdes vähendada selle ilmsikstuleku ja karistuse riski. Vähe on kurjategijaid, kes

oleksid huvitatud enda teo paljastamisest või suhtuksid sellesse ükskõikselt ega võtaks ette

ühtki sammu kuriteo varjamiseks. Seega argumendil, et kuritegu on pandud toime varjatult,

pole sedavõrd üldisel kujul esitatuna jälitustoimingu vajalikkuse üle otsustamisel kaalu.

(Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 36)

48. Maakohtu määruste pinnalt jääb selgusetuks seegi, milles seisnes kuritegude etteplaneeritus

ja kuidas see takistas konkreetsel juhul tõendite kogumist muude uurimistoimingutega peale

jälitustoimingute. Kuriteo etteplaneeritus ei ole kindlasti selline asjaolu, mis annaks aluse

aprioorselt järeldada, et kuritegu pole võimalik tõendada muul moel kui jälitustoiminguid

tehes.

49. Eelnevalt käsitletud kahelauselisele selgitusele järgnes maakohtu kõigis määrustes järgmine

standardtekst:

Ülalpool nimetatud kriminaalasjas on vajalik tõendite kogumiseks kuriteo avastamise eesmärgil, kuriteo

toimepanijate selgitamisel kasutada jälitustoiminguna [JÄLITUSTOIMINGU NIMETUS]. Arvestades

antud kuriteo iseloomu, õiguskorra kaitsmise huvisid, ka seda, et selles kuriteos on tõendite kogumine

muude menetlustoimingutega kas välistatud või oluliselt raskendatud, lähtudes tõe väljaselgitamise

huvidest on kohtunik veendunud, et prokuröri taotlus on seaduslik ja põhjendatud.

Ka arvestades antud kuriteo ohtlikkust, õiguskorra kaitsmise huvisid, seda, et kriminaalmenetluses on

lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, samuti lähtudes tõe väljaselgitamise huvidest on taotlus igati

põhjendatud ja seaduslik.

18(38)

Lisaks neile kaalutlustele tuleb märkida, et kui peaks osutuma tõendatuks kuritegu või võimalik kuritegude

kogum, mille tõttu käesolevat kriminaalmenetlust läbi viiakse, siis arvestades eeltoodut ja antud

kuriteokoosseisuga kaitstavat õigushüve, ei saa kindlasti riivata taotletava jälitustoiminguga ülemääraselt

põhiõigusi.

50. Toodud osunduse üldsõnalisus ja ainetus on lausa silmatorkav. Mingit jälgitavat seost

menetletava kriminaalasjaga maakohtu lausungitel ei ole. Kohus pole ära nimetanud isegi

menetletavat kuritegu, rääkides umbmääraselt „antud kuriteost“. Kohus tõi lihtsalt välja

mõned jälitustoimingu tegemise üldised eeldused ja konstateeris nende täidetust. Kõnealuse

teksti võiks sõna-sõnalt kopeerida ükskõik millises kriminaalasjas antavasse jälitustoimingu

loa teksti ja sellest lähtudes võiks jälitustoimingute tegemist lubada sisuliselt alati, kui

uuritakse mõnd KrMS § 1262 lg-s 2 märgitud kuritegu.

51. Ka maakohtu rõhutatud tõe väljaselgitamise eesmärk ei õigusta iseenesest jälitustoimingu

tegemist, sest kriminaalmenetlus on alati sellisest eesmärgist kantud (Riigikohtu määrus

asjas nr 3-1-1-112-16, p 43).

52. Seega on maakohus menetletavas asjas jälitustoiminguteks lube andes üksnes väljendanud

seisukohta, et jälitustoimingu tegemise tingimused on täidetud, kuid pole seda seisukohta

vähimalgi määral sisuliselt argumenteerinud.

53. Kokkuvõttes on maakohtu kõigis määrustes toodud põhjendus jälitustoimingute

hädavajalikkuse kohta sedavõrd deklaratiivne ja abstraktne, et see ei vasta vähimalgi määral

kohtupraktikas omaks võetud nõuetele. Järelikult rikkus maakohus jälitustoimingu lube

andes KrMS § 145 lg 1 p-st 1 ja § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise

kohustust.

54. Kolleegium möönab, et tõenäoliselt olid KrMS § 1261 lg-st 2 tulenevad eeldused

A. Rjazanova ja tema toonaste kaaskahtlustatavate suhtes jälitustoimingute tegemiseks

jälitustoimingu lubade andmise aja seisuga olemas ja seda järeldust olnuks võimalik ka

nõuetekohaselt argumenteerida. See asjaolu ei võimalda aga lugeda puudulikult põhistatud

jälitustoimingute lube ja nende alusel tehtud jälitustoiminguid seaduslikeks. Riigikohus on

selgitanud, et 1. jaanuaril 2013 jõustunud KrMS § 1261 lg 4 kohaselt on jälitustoiminguga

saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu

tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. KrMS § 1261 lg 4 järgi toob jälitustoiminguga

kogutud tõendi lubamatuse kaasa ka jälitustoimingu loa põhistamatus, kuna tegemist on

seaduse nõuete rikkumisega jälitustoimingu loa andmisel. (Riigikohtu otsus asjas

nr 3-1-1-14-14, p 780)

2.2.3. Puudustest prokuratuuri taotlustes

55. Ringkonnakohus peab vajalikuks juhtida tähelepanu sellelegi, et kohtupraktika kohaselt on

ultima ratio-põhimõtte järgimise nõuetekohasel põhjendamisel oluline roll prokuratuuri

taotluse kvaliteedil. Prokuratuuri kui kohtueelse menetluse juhi ülesanne on selgitada oma

19(38)

taotluses kohtule faktipõhiselt ja arusaadavalt, miks on konkreetses asjas vältimatult vaja

koguda tõendeid jälitustoimingutega. (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 32)

56. Menetletavas asjas on ka maakohtu jälitustoimingu lubade aluseks olnud prokuratuuri

taotluste põhjendused viimase abinõu põhimõtte järgimise kohta äärmiselt puudulikud.

Taotlusest taotlusse korratakse samas sõnastuses järgmist väidet:

Käesoleval hetkel on Anžela Rjazanova tegevuse kohta võimalik tõendeid koguda salajaste

jälitustoimingutega. Tegemist on I astme kuriteoga ning jälitustoiming on vajalik, kuna andmete kogumine

muude toimingutega või tõendite kogumine menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik

või on oluliselt raskendatud või see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. Avalike

menetlustoimingutega ei ole võimalik täpselt tuvastada, millal ja kuidas toimub Anžela Rjazanova poolt

narkootiliste ainete ebaseaduslik omandamine ja edasiandmine, millised on täpsed kogused ning kes ja mil

määral on asjasse kaasatud.

57. Seega on ka prokuratuuri taotlustes üksnes väidetud KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud

jälitustoimingute tegemise eelduste olemasolu, kuid pole seda väidet vähimalgi määral

sisuliselt põhjendatud. Väärib esiletoomist, et prokuratuur pole võtnud taotluses seisukohta

isegi küsimuses, millisele KrMS § 1261 lg 2 alternatiividest jälitustoiminguks luba paludes

tuginetakse. Taotluses on lihtsalt loetletud kõik alternatiivid.

2.2.4. Puudustest prokuratuuri määrustes

58. Sarnaselt Viru Maakohtu jälitustoimingu lubadele ja nende aluseks olnud prokuratuuri

taotlustele on KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu lubatavuse eelduste olemasolu

põhistamata ka mõlemas Viru Ringkonnaprokuratuuri enda väljastatud jälitustoimingu loas.

Nimelt on nii Viru Ringkonnaprokuratuuri 23. oktoobri 2014. a määruses nr 551 kui ka

10. novembri 2014. a määruses nr 581 üksnes konstateeritud, et tõendite kogumine muude

menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud

ja see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. Argumenteeritud pole seda väidet aga

kummaski määruses.

2.3. Vahejäreldus: jälitustoimingutega kogutud tõendite lubamatus

59. Neil põhjustel asub ringkonnakohus seisukohale, et Viru Maakohus ja Viru

Ringkonnaprokuratuur rikkusid käesoleva otsuse punktis 38 viidatud jälitustoimingu lubade

andmisel ultima ratio-nõude järgimist põhistades KrMS § 145 lg 1 p-st 1 (kohtu puhul ka

§ 3051 lg-st 1) tulenevat määruse põhistamise kohustust. Seetõttu pole osutatud

jälitustoimingu lubade alusel kogutud teave KrMS § 1261 lg 4 kohaselt tõendina lubatav.

Ringkonnakohus jätab käesolevas kriminaalasjas kohtule esitatud jälitustoimingu

protokollides kajastuva tõendusteabe selle lubamatuse tõttu tervikuna tõendikogumist välja.

3. A. Rjazanova süüdistusest 7,43 g fentanüülisegu käitlemises

30.–31. augustil 2014

20(38)

60. Asjaolu, et just A. Rjazanova oli see inimene, kes saatis L.G. le J.P. ,

V.U. i ja V.K. vahendusel 1600 euro eest 7,43 g fentanüüli sisaldavat pulbrit, tuvastas

maakohus V.K. , J.P. ja V.U. i ütluste ning jälitustoimingu protokolli alusel. Kolleegium

märgib, et mingeid muid tõendeid, mis kõneksolevat asjaolu kinnitaksid, kohtutoimikus ei

leidu.

61. Käesoleva otsuse 2. peatükis asus ringkonnakohus seisukohale, et jälitustoimingu

protokollid tuleb tõendikogumist välja jätta. Seega jäävad ainukesteks tõenditeks, mis

seostavad A. Rjazanovat 30.–31. augustil 2014 aset leidnud fentanüüli käitlemisega,

A. Rjazanova varasemate kaassüüdistatavate V.K. , J.P. ja V.U. i ütlused. Need ütlused

pole

aga

antud

kohtus.

Nii

V.K.

,

J.P.

kui

ka

V.U. kasutas maakohtus süüdistatava õigust ütlusi mitte anda, mispeale avaldas kohus

prokuröri taotlusel KrMS § 294 p 1 alusel nende kohtueelses menetluses antud ütlused

(KoTo, kd 4, tl 62–65; tl 69 pöördel–71 pöördel ja tl 71 pöördel–72 pöördel).

62. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas osas sellisele

tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Kuna

nii V.K. , J.P. kui ka V.U. keeldusid ristküsitlusel ütlusi andmast, polnud A. Rjazanoval

ega tema kaitsjal võimalik neid küsitleda. Ka kaitsja apellatsioonis on eraldi osutatud

sellele, et V.K. , J.P. ja V.U. i ütlustest andmisest keeldumise tõttu ei olnud kohtus võimalik

nende ütlustes väidetavalt esinevaid vastuolusid kõrvaldada.

63. Seega kõik tõendid, mis viitavad A. Rjazanova seotusele 7,43 g fentanüüli sisaldava pulbri

käitlemisega 30.–31. augustil 2014, on sellised, mis ei saa KrMS § 15 lg 3 järgi olla

süüdistatava süüditunnistamise ainsaks ega valdavaks aluseks. Järelikult on tõendamata, et

A. Rjazanova käitles 30.–31. augustil 2014 süüdistuses märgitud fentanüülisegu ja

süüdistatav tuleb selles teos KarS § 184 lg 2 p 2 järgi õigeks mõista.

4. A. Rjazanova süüdistusest J.P. le 3,05 g fentanüülisegu andmises

20. novembril 2014

64. Süüdistuse kohaselt andis A. Rjazanova 20. novembril 2014 kella 20.06 paiku J.P. le

Tallinnas Sõle 51 asuvas kaupluses Selver minigripp kilekoti, milles oli 3,05 g fentanüüli

sisaldavat pulbrit (puhtal kujul 110 mg fentanüüli).

65. Ringkonnakohus leiab, et A. Rjazanova selline tegu on ka jälitustoimingu protokollides

kajastuvat teavet tõendikogumist välja jättes nõuetekohaselt tõendatud. Ükski apellatsioonis

esitatud väidetes kolleegiumi vastupidises ei veena.

66. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt võeti J.P. lt 20. novembril 2014 ära üks Minigrip-

kilekott pruuni värvi ainega. Selle mass oli 3,66 g (KrTo, kd 2, tl 1–4). Ekspertiisiakti nr

14E-AN1259 kohaselt sisaldas see pruuni värvi pulber, mille mass oli 3,05 g, 3,5% ehk 0,11

g fentanüüli (KrTo, kd 2, tl 111).

21(38)

67. Erinevalt apellandist ei näe kolleegium midagi kahtlast selles, et asitõendi

vaatlusprotokollis on pruuni pulbri massiks märgitud 3,66 g, ekspertiisiaktis aga 3,05 g.

Nimelt nähtub asitõendi vaatlusprotokollile lisatud fotodelt, millel on jäädvustatud

kaalumise protseduur, et asitõendi vaatluse käigus kaaluti aine koos Minigrip-kilekotiga.

On selge, et ekspertiisi käigus kaaluti aine ilma kilekotita. Kahe kaalumistulemuse vahe

0,61 g vastab umbkaudu kilekoti eeldatavale massile. Seega tekita kõnealune massierinevus

kahtlust ei asitõendi vaatluse ega ekspertiisi usaldusväärsuses.

68. 20. novembri 2014. a asitõendi vaatlusprotokollis märgitud uurimistoimingu algus- ja

lõpukellaaja (10.50 ja 11.10) puhul on tegemist kas ilmse trükiveaga, mis võib olla tingitud

mõne varasema dokumendipõhja kasutamisest, või on menetleja pidanud silmas õhtuseid

kellaaegu (10.50 ja 11.10 PM ehk post meridiem). Igal juhul ei anna dokumenti märgitud

kellaaeg aga piisavat alust kahelda asitõendi vaatluse usaldusväärsuses.

69. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt sai J.P. eelmises punktis märgitud pruuni pulbri A.

Rjazanovalt. Kolleegiumi hinnangul on seegi asjaolu tõendatud.

70. J.P. kohtueelses menetluses antud ja KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud ütluste (KoTo, kd 4,

tl

69

pöördel–71)

kohaselt

soetas

ta

2014.

a

augustist

novembrini

A. Rjazanovalt edasiandmise eesmärgil fentanüüli. 15. novembril 2014 A. Rjazanovaga

kohtudes leppisid nad kokku järgmise kohtumise 21. novembriks 2014. J.P. selgitas, et

tavaliselt, kui midagi muutus, teatas ta sellest A. Rjazanovale veebisaidi odnoklassniki.ru

kaudu. Internetis ei kirjutanud ta kunagi otse fentanüüli ostmisest, vaid mõtles alati välja

igasuguseid lugusid, kus ta mainis konkreetset tähtaega ja kellaaega. Fentanüüli

edasiandmine toimus J.P. sõnutsi alati ühtmoodi: A. Rjazanova hoidis fentanüüliga

kilekotti pabersalvrätis ning ostmise hetkel pani selle kilekoti J.P. poolt eelnevalt võetud

pabersalvrätile. A. Rjazanova ei võtnud fentanüüliga kilekotte kunagi kätte, vaid andis need

alati edasi meetodil „salvrätilt salvrätile“. J.P. märkis, et osaledes kuriteo matkijana

politseioperatsioonis,

saatis

ta

19. novembril

2014

kell

17.18 veebisaidil odnoklassniki.ru kasutajakontolt „katja panitseva“ A. Rjazanova

kasutajakontole „Анжела Рязанова (Мхитарова)“ tervituse ning teatise selle kohta, et

reedene üritus lükatakse edasi sama päeva õhtuks kella kümneks. A. Rjazanova vastas, et

hakkab ootama. Samal päeval kell 17.36 saatis A. Rjazanova J.P. le teatise, et notar sõitis

ära ja tema ootab teist. J.P. ütluste kohaselt tähendas see seda, et fentanüüli hankija sõitis

ära ja A. Rjazanova ootab teist. Sama päeva õhtul kella kümne paiku läks

J.P. A. Rjazanova juurde koju. Kohtumisel teatas A. Rjazanova, et ainet temal ei ole, tuleb

oodata, kuna fentanüüli pidi hankima teine inimene. Järgmisel päeval ehk

20. novembril 2014 kella 17.55 paiku helistas A. Rjazanova J.P. le ja ütles, et viimane tuleks

kell 19.30 tema juurde koju, kuhu J.P. määratud ajaks ka läks. Seal ütles J. Rjazanova J.P.

le, et on vaja minna Sõle 51 asuvasse kauplusse Selver. Sinna peab tulema inimene ning

fentanüüli edasi andma. J.P. sõnul ütles A. Rjazanova talle sedagi, et ta saab müüa ainult 3

grammi fentanüüli, rohkem ei ole. Fentanüüli müügist saadud raha pidi J.P. andma A.

Rjazanovale esmaspäeval ehk 24. novembril 2014. „Selverisse“ tulles astus J.P. enda

22(38)

ütluste järgi kantseleitarvete osakonda. Siis helistas talle A. Rjazanova ja teatas, et viibib

juba kaupluses. J.P. pöördus ümber ja nägi A. Rjazanovat. J.P. läks A. Rjazanova juurde.

J.P. ütluste kohaselt oli A. Rjazanoval käes valge pabersalvrätt, milles oli fentanüüliga

Minigrip-kilekott.

A. Rjazanova pani fentanüüliga kilekoti J.P. eelnevalt võetud salvrätile. Seejärel läks J.P.

kohe ära. Samal päeval kella 21.20 paiku andis J.P. A. Rjazanovalt saadud kilekoti

fentanüüliga politseiametnikele.

71. Samuti selgitas J.P. kohtueelses menetluses antud ütlustes seda, et ta väljastas

politseiametnikele

vabatahtlikult

A. Rjazanovaga

veebisaidil

odnoklassniki.ru

18.–19. novembrini 2014 peetud kirjavahetuse väljatrüki neljal lehel.

72. Üle-eelmises punktis refereeritud J.P. ütlusi selle kohta, kuidas A. Rjazanova talle 20.

novembril 2014 fentanüüli andis, toetavad kolleegiumi hinnangul olulisel määral veel mitu

tõendit, eeskätt Tallinnas Sõle 51 asuva kaupluse “Selver” turvakaamera salvestised (vt

DVD-R plaat KrTo, kd 2, tl 86), mis on asitõendina ära võetud ja vaadeldud

(KrTo, kd 2, tl 7 jj; KoTo, kd 4, tl 69–69 pöördel).

73. Videofaililt, mis asub kaustas „EXPORT 24.11.2014 14-21-58“ (kaamera K16) nähtub, et

kell 20.02.36 sisenes punases jopes naine, kelles kohtumenetluses on kahtlusteta ära tuntud

A. Rjazanova, kauplusse, jäi kaupluse ukse lähedale seisma, vaatas seal natukene aega ringi

ja lahkus kell 20.02.56 ehk paarkümmend sekundit hiljem kauplusest. Umbes minutijagu

hiljem ehk kell 20.03.52 naasis A. Rjazanova kauplusse ja sammus telefon kõrva ääres selle

leti juurde, kus müüdi kuuseehteid. Seal jätkas A. Rjazanova mõnda aega telefoniga

rääkimist, vaatas siis letil olevat kaupa ja lahkus kell 20.04.39 selle kaamera vaateväljast.

74. Videofaililt, mis asub kaustas „EXPORT 24.11.2014 14-23-14“ (kaamerad K15 ja K17)

nähtub, et A. Rjazanova tammus veel umbes minut aega kuuseehete väljapaneku ja selle

naaberleti ääres, ilma, et ta oleks kauba vastu suuremat huvi ilmutanud. Kell 20.05.20 ilmus

kaamera K15 ja kell 20.05.23 ka kaamera K17 vaatevälja isik, kelles on kohtumenetluses

kahtlusteta ära tuntud J.P. . Seejuures kummutab videosalvestiselt nähtuv apellandi väite,

nagu ei oleks J.P. tulnud poe sissekäigu poolt (ehkki sellel asjaolul pole ka erilist tähtsust).

Ta sammus otsejoones A. Rjazanova juurde, jäädes tema kõrval seisma kell 20.05.25.

Sisuliselt samal hetkel võttis A. Rjazanova taskust mobiiltelefoni ja tõstis selle kõrva juurde,

jäädes algul seisma J.P. kõrvale. Kell 20.05.34 lõpetas A. Rjazanova telefonikõne, pani

telefoni taskusse (väär on apellandi väide, nagu hoidnuks ta kogu kohtumise vältel

mobiiltelefoni käes) ja suundus koos J.P. ga tagumise kaubaleti juurde. Seal jäid mõlemad

seisma. Kell 20.05.45–20.05.51 astus A. Rjazanova justkui kaupa silmitsema jäänud J.P. le

väga lähedale (viimase paremale käele). Nad seisid nii, et A. Rjazanova varjas seljaga

kaamera

K15

vaatevälja,

J.P.

aga

kaamera

K16 vaatevälja. Siiski on (eeskätt kaamera K15 salvestiselt) näha, et kell 20.05.51–20.06.00

ehk umbes 9 sekundi vältel olid süüdistatav ja J.P. väga ligistikku, sisuliselt

n-ö ninapidi koos. Mõlema inimese käte asend ja liikumine viitab sellele, et A. Rjazanova

23(38)

andis midagi J.P. le ja viimane pani selle enda pealisrõivaste paremasse taskusse. Eriti

väärib tähelepanu J.P. parema käe liikumine kell 20.05.51–20.05.53, mil ta võttis selle käe

taskust ja viis asendisse, kus see pidi jääma vahetult tema kõrval seisva

A. Rjazanova ette. Pärast seda oli J.P. paigal, kuid samas on märgata seljaga kaamera K15

poole oleva A. Rjazanova liikumist. Seejuures viitab A. Rjazanova mõlema käe asend

sellele, et need olid suunatud tema ja J.P. ette ja olid ka millegagi tegevuses. A. Rjazanova

ja J.P. pea asend sel ajal viitab aga asjaolule, et mõlemad naised vaatasid enda ette ühte

kohta, mis jäi umbes nende vöö või kõhu kõrgusele. Kell 20.05.59–20.06.00 tegi J.P. parem

käsi sellise liigutuse, mis on iseloomulik olukorrale, kus inimene paneb tema ettesirutatud

käele asetatud eseme taskusse. Sisuliselt samal ajal pööras J.P. end ringi, eemaldus A.

Rjazanovast ja sammus kaupluse välisukse suunas.

75. A. Rjazanova maakohtus antud ütluste kohaselt kohtus ta 20. novembri 2014. a õhtul

„Selveris“ J.P. ga seetõttu, et sinna pidi A. Rjazanova kutsel tulema ka keegi meesterahvas,

kes müüs konjakit. A. Rjazanova väitel soovis ka J.P. sellelt mehelt konjakit osta, et see

siis Soome viia ja seal edasi müüa. A. Rjazanova väitel ta J.P. le narkootikume ei andnud.

J.P. olevat soovinud A. Rjazanovalt raha laenata, kuid viimane keeldus raha andmast, J.P.

läks seepeale närvi, pööras ümber ja lahkus. (KoTo, kd 5, tl 28 pöördel–29)

76. Kolleegiumi hinnangul viitavad videosalvestiselt nähtuvad A. Rjazanova ja J.P.

kehaasendid ning liigutused sellele, et A. Rjazanova J.P. le mitte (üksnes) ei vestelnud

omavahel (nagu väidab süüdistatav), vaid A. Rjazanova andis J.P. le (ka) midagi üle. Lisaks

on

märgatav

on

püüdlus

üleandmist

kõrvaliste

pilkude

eest

varjata.

A. Rjazanova ja J.P. liikumine ja käitumine kaupluses on omapärane ja kindlasti pole see

iseloomulik pelgalt omavahelisele vestlusele ega näiteks ühisele ostlemisele.

77. Seega kinnitavad kaupluse turvakaamera salvestised selgelt J.P. ütlustes kajastuvat

versiooni fentanüüli üleandmise asjaoludest 20. novembril 2014, rääkides samas vastu

A. Rjazanova kaitseversioonile. Viimase kohta peab märkima aga sedagi, et versioon, nagu

ostnuks J.P. A. Rjazanovalt Soome eksportimiseks konjakit ja soovinuks samasugust

ostutehingut teha ka A. Rjazanova tuttava meesterahvaga, tulles selleks temaga kohtuma

„Selveri“ müügisaali, on juba iseenesest eluliselt väga ebausutav.

78. Turvakaamera salvestised pole ainukene tõend, mis toetab J.P. ütlusi fentanüüli üleandmise

asjaolude

kohta.

Nimelt

on

kohtule

esitatud

ka

väljatrükk

J.P.

ja

A. Rjazanova sõnumivahetusest veebikeskkonnas odnoklassniki.ru (KrTo, kd 1,

tl 194–199). Kohtumenetluse pooled pole selle ehtsust kahtluse alla seadnud.

Kõneksolevast sõnumivahetusest ilmneb, et süüdistatav ja J.P. leppisid kokku omavahelisi

kokkusaamisi, kasutades selleks ilmselgelt n-ö krüpteeritud kõneviisi. Näiteks varsti pärast

seda,

kui

A. Rjazanova

ja

J.P.

olid

19. novembril

2014

kella

17.20 paiku leppinud kokku kohtumise A. Rjazanova pool samal õhtul kell kümme, saatis

süüdistatav J.P. le järgmise sisuga sõnumi: „Meie notar sõitis ära, tuleb uue aasta pärast,

ootan teist praegu, sinu tulekuks saab kõik selgeks.“ Kolleegiumi hinnangul on ilmne, et

24(38)

tegelikult pole jutt notarist. Süüdistataval ja J.P. l polnud selliseid omavahelisi küsimusi,

mille lahendamiseks olnuks neil vaja notari abi. Pealegi ei käi notarid kuigi sageli mööda

klientide kodusid ja seda eriti veel õhtusel ajal, mil kõneksolev sõnumivahetus toimus. A.

Rjazanova maakohtus antud ütlused, et notarist oli neil omavahel juttu seoses „Tallinna

registreeringuga“ ja et süüdistatav oli J.P. le selgitanud, et registreeringut ei tee notar

(KoTo,

kd

5,

tl

34

pöördel),

ei

sobitu

kohe

mitte

kuidagi

A. Rjazanova saadetud sõnumi sisuga. Samavõrd ilmselt ei saa sõna-sõnalt võtta

A. Rjazanova poolt 20. novembril 2014 kell 17.36 J.P. le saadetud järgmise sisuga sõnumit:

„Nägin ilusat jopet tuhande eest, tule kella poole kaheksaks, näitan sulle.“

J.P. majanduslik olukord oli A. Rjazanovale teadaolevalt sedavõrd halb, et viimane ei

saanud endale lubada 1000-eurost jopet. A. Rjazanova maakohtus antud selgitus, et ta rääkis

jopest, mida ta soovib endale (KoTo, kd 5, tl 34 pöördel), ei ühildu süüdistatava sõnumi

tekstiga.

79. „Salakeele“ kasutamiseks pidi süüdistataval olema hea põhjus, milleks narkootikumide

müügi varjamine kahtlemata ka on. Süüdistatava viidatud sõnumid toetavad J.P. ütlusi selle

kohta, et narkootikumidest ei kõnelnud ta A. Rjazanovaga kunagi otsesõnu, vaid mõeldi

välja lugusid, kuhu pikiti sisse vajalikud tähtajad ja kellaajad. Ilmselt mõnikord ka muud

andmed (nt viitab 1000-eurone jope narkootikumide kogusele, mis on võimalik soetada

1000 euro eest, notar aga inimest, kes varustas A. Rjazanovat fentanüüliga).

80. Eelnevalt viidatud tõendid annavad kolleegiumi hinnangul aluse tõsikindlale järeldusele, et

just A. Rjazanova oli see inimene, kes andis J.P. le 3,05 g fentanüülisegu (kus oli 110 mg

puhast fentanüüli), mille J.P. andis 20. novembril 2014 kell 21.20 üle menetlejale.

81. Eelmises punktis toodud järelduse tegemine ei ole ka vastuolus KrMS § 15 lg 3 nõuetega.

Ehkki J.P. KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud ütlustel on tõendikogumis oluline roll, pole

siiski tegemist ainukese ega n-ö otsustava tõendiga selle kohta, et A. Rjazanova kõnealust

narkokogust käitles.

82. Riigikohus on selgitanud, et tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses

"valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või

otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi

olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu

toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb

tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt

tugineb. Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas

kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega. Muude tõendite kaal võib

sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga,

ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2018. a otsus nr 1-16-7179/127, p 13)

25(38)

83. Ringkonnakohus on leidnud, et see, kas mingi tõend on kriminaalasjas otsustava

tähendusega, ei sõltu sellest, kas kohtulahend olnuks selle tõendita samasugune. Juhul, kui

seadusandja soovinuks saavutada seda, et KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõendid ei mõjutaks

kriminaalmenetluse lõpptulemust, keelanuks ta selles sättes nimetatud tõendite kasutamise

sootuks. Seda aga seadusandja teinud ei ole. Samas muutuks KrMS § 15 lg 3 sisutuks, kui

selles sättes nimetatud tõendid oleksid lubatavad üksnes siis, kui on võimalik väita, et

tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel jõutaks sama tulemuseni ka ilma KrMS § 15 lg-s 3

nimetatud tõendeid kasutamata. Sellisel juhul poleks KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõendite

esitamisel ühelgi juhul mõtet, sest kriminaalmenetluse tulemust need ju mõjutada ei saaks.

Ometigi lubab – ehkki piirangutega – KrMS § 15 lg 3 selles normis loetletud tõendite

kasutamist. Sellest järeldub, et nende tõenditega peab olema võimalik mõjutada ka

kriminaalmenetluse lõpptulemust ehk saavutada muidu tuvastamatuks jäävate faktide

tuvastamine. Seega ütleb KrMS § 15 lg 3 üksnes seda, et selles sättes nimetatud tõendite

osakaal kohtu järelduste kujundajana ei tohi olla ainumäärav ega liiga suur. See, millal tuleb

KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõendite osakaalu tõendikogumis pidada teiste tõendite kõrval

liiga suureks, on fakti küsimus ja oleneb juhtumi isepärast. (Tartu Ringkonnakohtu

19. veebruari 2018. a otsus nr 1-17-2167/44, p 26)

84. Kolleegiumi hinnangul ei ületa J.P. ütluste osakaal tõendikogumis sellist määra, mis

muudaks selle tõendikogumi pinnalt A. Rjazanovat süüstavate järelduste tegemise KrMS §

15 lg 3 järgi lubamatuks. Siinkohal tuleb silmas pidada sedagi, et eelnevalt käsitletud

„Selveri“ turvakaamerate salvestiste näol on tegemist tõendiga, mille usaldusväärsuses ja

objektiivsuses ei ole vähimatki alust kahelda ja millel kajastuv sündmuste käik sobitub

täielikult A. Rjazanova ütlustega.

85. Apellandi arvates võis J.P. selle enam kui tunni aja jooksul, mis jäi A. Rjazanovaga

toimunud kohtumise ja narkootilise aine politseiametnikele üleandmise vahele, hankida

aine kusagilt mujalt ja anda selle politseitöötajate meeleheaks ja enda vanglast päästmiseks

neile, süüstamaks alusetult A. Rjazanovat. Kolleegiumi hinnangul pole apellandi selline

hüpotees vähimalgi määral usutav. Esiteks kinnitavad kaupluse videosalvestised ja

A. Rjazanova ning J.P. sõnumivahetus objektiivsete tõenditena J.P. ütlusi, et

fentanüülisegu pärines just A. Rjazanovalt. Teiseks jääb ebaselgeks, miks pidanuksid

politseiametnikud olema huvitatud A. Rjazanova süüdilavastamisest kuriteos, mida viimane

pole tegelikult toime pannud. Kolmandaks on A. Rjazanova enda ütlustes kajastuv versioon

toimunust sedavõrd ebausutav, et see räägib juba iseenesest ühe argumendina kaudselt

süüdistusversiooni kasuks.

86. Ringkonnakohut ei pane A. Rjazanova teo tõendatuses kahtlema ka apellandi osutatud

asjaolu, et narkootilise aine pakendilt ei leitud süüdistatava DNA-d. Nii J.P. ütlused kui ka

videosalvestiselt nähtuv A. Rjazanova käitumine osutavad sellele, et ta tegutses narkootilist

ainet käideldes äärmiselt ettevaatlikult ja konspireeritult. Ilmselt just pakendile DNA- ja

sõrmejälgede jätmise vältimiseks kasutas ta üleandmisel salvrätte, nagu seda on kirjeldanud

J.P. .

26(38)

87. J.P. ütlustest nähtuvalt ei rääkinud nad A. Rjazanovaga kunagi otsesõnu narkootikumidest.

See

oli

ilmselt

üldine

ja

harjumuspärane

ettevaatusabinõu.

Juhul,

kui

J.P. hakanuks 24. novembri 2014. a A. Rjazanovaga toimunud kohtumisel järsku avatud

tekstiga narkootikumidest kõnelema, olnuks see tavapäratu ja andnuks ettevaatliku loomuga

A. Rjazanovale signaali, et „midagi on valesti“. Seetõttu ei näe kolleegium erinevalt

apellandist midagi süüdistusversiooni kummutavat selles, et J.P. ei kõnelnud kohtumisel

narkootikumidest otsesõnu.

88. Asjaolu, et J.P. ei andnud 24. novembri 2014. a kohtumisel A. Rjazanovale narkootikumide

eest üle 500 eurot, mille ta oli politseiametnikelt kuriteo matkimiseks saanud, vaid

tõenäoliselt jättis selle endale, ei sea kahtluse alla tõendeid, mis kinnitavad asjaolu, et A.

Rjazanova käitles 20. novembril 2014 süüdistuses märgitud narkootilist ainet.

89. Kokkuvõttes loeb ringkonnakohus tõendatuks, et A. Rjazanova andis 20. novembril

2014 kella 20.06 paiku Tallinnas Sõle 51 asuvas kaupluses Selver J.P. le Minigrip-kilekoti,

milles oli 3,05 g pulbrit, mis sisaldas 110 mg fentanüüli.

5. Kuriteo kvalifikatsioonist

90. KarS § 184 lg 1 näeb ette karistuse narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses

ebaseadusliku käitlemise eest. Sama paragrahvi teise lõike teine punkt sätestab

kvalifitseeriva tunnusena teo toimepanemise isiku poolt, kes on varem toime pannud samas

jaos sätestatud kuriteo või narkootilise või psühhotroopse aine varguse, röövimise,

ebaseadusliku sisse- või väljaveo, üleandmise või käitlemise kinnipidamiskohas.

91. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg 1

alusel antud sotsiaalministri 18. mai 2005. a määruse nr 73 § 3 lg 1 ja lisa 1 kohaselt on

fentanüül narkootiline aine.

92. NPALS § 3 lg 1 kohaselt on narkootiliste ainete käitlemine üldjuhul keelatud ehk

ebaseaduslik. Samas sättes loetletud erandid, mil see nii ei ole, pole A. Rjazanova

käitlemisteo puhul tuvastatavad.

93. NPALS § 31 lg 3 näeb ette, et suur on narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene

kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Fentanüüli

puhul on narkojoovet tekitav ühekordne annus 0,05–0,2 mg, seega piisab kümnele inimesele

narkojoobe tekitamiseks 0,5–2 mg (0,0005–0,002 g) fentanüülist (KrTo, kd 1, tl 106,

vt ka KrTo, kd 2, tl 176, kus keskmise ühekordse annusena välja toodud 0,13 mg). Lähtudes

süüdistatavale soodsaimast variandist, loeb kolleegium suureks ehk kümnele inimesele

narkojoovet tekitavaks fentanüülikoguseks 2 mg (0,002 g). Kuna tuvastatu kohaselt käitles

A. Rjazanova fentanüülisegu, milles oli puhast fentanüüli 110 mg, piisas süüdistatava

käideldud ainest narkojoobe tekitamiseks 550 inimesele. Seega ületas kuriteo objektiks

olnud narkootilise aine kogus suure koguse piirmäära tervelt 55-kordselt.

27(38)

94. Seega vastab A. Rjazanova tegu KarS § 184 lg 1 objektiivsele koosseisule.

95. Tuvastatud asjaoludel pole kahtlust, et A. Rjazanova teadis nii käideldava aine liiki kui ka

kogust ning tema eesmärk oli see aine J.P. le süüdistuses märgitud ajal ja kohas üle anda.

Seega käitles ta narkootilist ainet fentanüüli tahtlikult, täpsemalt kavatsetult

(KarS § 16 lg 2), täites nii ka KarS § 184 lg 1 subjektiivse koosseisu.

96. Järgnevalt tuleb lahendada küsimus, kas A. Rjazanovale on omistatav ka KarS § 184 lg 2

p-s 2 sätestatud raskendav asjaolu ehk korduvus.

97. Menetletavas asjas tunnistatakse A. Rjazanova süüdi vaid ühes narkootilise aine käitlemise

teos. Samas tunnistati A. Rjazanova KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi ka Harju Maakohtu

27. novembri 2007. a otsusega asjas nr 1-07-10998 (KrTo, kd 7, tl 76 jj). Kuna

karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg 1 kohaselt lähtutakse mh kuriteo korduvuse

arvestamisel karistusregistrisse kantud karistusandmetest ja Riigikohtu praktika kohaselt

tuleb aluseks võtta registriandmed kohtuotsuse tegemise aja seisuga (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2018. a otsus nr 4-17-5471/19, p-d 25–27), siis peab

kolleegium järgnevalt hindama, kas A. Rjazanovale 2007. a mõistetud karistus on praegu

kehtiv või mitte.

98. 27. novembri 2007. a kohtuotsusega mõisteti A. Rjazanovale KarS § 184 lg 2 p 2 järgi

karistuseks vangistus kestusega 7 aastat ja 6 kuud. Nii toona kehtinud 1997. a KarSRS § 25

lg 1 p 8 järgi kui ka kehtiva KarSRS § 24 lg 1 p 8 kohaselt kustutatakse sellise karistuse

puhul karistusandmed registrist, kui vangistuse ärakandmisest on möödunud kümme aastat.

Erinormina tuleneb 1997. a KarSRS § 26 lg-st 3 ja kehtiva KarSRS § 25 lg-st 4, et kui isik

on karistusest vabastatud enne tähtaega või kui karistus on asendatud teist liiki karistusega,

siis arvutatakse tema karistusandmete kustutamise tähtaega tegelikult kantud karistusest

lähtudes. A. Rjazanova vabastati Harju Maakohtu 27. novembri 2007. a otsusega mõistetud

vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega sama kohtu 14. detsembri 2010. a määrusega,

mis jõustus 27. detsembril 2010. Järelikult kulgeb A. Rjazanova varasema narkokuriteo eest

mõistetud karistuse registrist kustutamise 10-aastane tähtaeg 27. detsembrist 2010 ega ole

praeguseks veel möödunud. Järelikult on tegemist kehtiva karistusega, mis annab aluse

inkrimineerida A. Rjazanovale menetletavas asjas KarS § 184 lg 2 p-s 2 ette nähtud

raskendav asjaolu.

99. Seega tuleb A. Rjazanova süüdi tunnistada KarS § 184 lg 2 p 2 järgi.

6. Karistusest

100. Riigikohtu 17. juuni 2019. a otsusega jäeti muutmata Tartu Ringkonnakohtu 30. augusti

2018. a otsus mh osas, millega ringkonnakohus tühistas Viru Maakohtu 7. juuli 2017. a

otsuse A. Rjazanovale KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõistetud karistuse ja

KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas. Samas tühistas Riigikohus

28(38)

ringkonnakohtu otsuse osas, millega A. Rjazanovale mõisteti KarS § 184 lg 2 p 2 järgi

karistus ja KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus. Muu hulgas selles osas saatis Riigikohus

kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Olles eelnevalt jõudnud järeldusele, et

A. Rjazanova tuleb KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi tunnistada, on kolleegiumil nüüd vaja

mõista talle selle sätte järgi karistus ja lahendada ka küsimus liitkaristuse mõistmise kohta.

101. KarS § 184 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse.

Sanktsiooni keskmine on üheksa-aastane vangistus.

102. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse

süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal

saadakse süüdlase süü suurusele vastav

karistuse määr.

(Vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu

süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad

iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12,

p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid

kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest,

ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai

2013. a otsus asjas nr 3-1-1-52-13, p 19).

103. A. Rjazanovale karistust mõistes tuleb aga täiendavalt silmas pidada, et kriminaalasja

esmakordsel arutamisel karistas ringkonnakohus A. Rjazanovat KarS § 184 lg 2 p 2 järgi

kuueaastase vangistusega ja ringkonnakohtu selle otsuse kasseeris üksnes kaitsja.

KrMS § 361 lg-st 2 ja § 341 lg 5 teisest lausest nende koostoimes järeldub, et olukorras, kus

prokuratuur ei ole kassatsiooni esitanud ja Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse

üksnes kaitsja kassatsiooni põhjal, ei või ringkonnakohus kriminaalasja uuesti arutades

kohaldada süüdistatava suhtes õigusjärelmeid, mis võrreldes ringkonnakohtu tühistatud

otsusega raskendaksid süüdistatava olukorda (reformatio in peius-keeld) (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-4-16, p 24). Sellest

menetluslikust piirangust tulenevalt ei tohi A. Rjazanovale praegu mõistetav üksikkaristus

– materiaalõiguslikest kaalutlustest olenemata – ületada kuut aastat vangistust.

104. Hinnates KarS § 56 lg 1 esimese lause alusel A. Rjazanova süü suurust, märgib

kolleegium esmalt, et süüdistatav käitles üht kõige tugevatoimelisemat ja ohtlikumat

narkootilist ainet – fentanüüli. Fentanüüli ohtlikkust kinnitab asjaolu, et Tervise Arengu

Instituudi andmetel on vähemalt 80% Eestis toimuvatest üledoosidest tingitud surmadest

põhjustatud fentanüüli või mõne tema analoogi poolt. Igal aastal sureb fentanüüli üledoosi

tagajärjel üle saja inimese. Fentanüül tekitab kiiresti väga tugevat vaimset ja füüsilist

sõltuvust. Sõltlane ei suuda aine tarvitamisest loobuda ning vajab ainet mitu korda päevas,

et end hästi tunda. Et saada samasugust mõju, läheb vaja järjest suuremaid fentanüüli

koguseid.

Sellisest

sõltuvusest

on

äärmiselt

raske

vabaneda.

(Vt

29(38)

https://www.narko.ee/ained/fentanuul-metuulfentanuul-ehk-valge-hiinlane-3-

metuulfentanuul-ehk-valge-parslane-karfentanuul-akruulfentanuul-furanuulfentanuul/)

105. A. Rjazanova käitlemistegu seisnes fentanüüli edasiandmises ehk levitamises. Seejuures

ületas süüdistatava käideldud puhta aine kogus suure koguse piirmäära tervelt 55-kordselt

ja sellest piisanuks narkojoobe tekitamiseks 550 inimesele. Need asjaolud annavad

kolleegiumile aluse pidada A. Rjazanova süüd KarS § 184 lg 2 p 2 kontekstis vähemalt

keskmiseks või isegi sellest suuremaks.

106. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid menetletavas asjas tuvastatud ei ole.

107. A. Rjazanovat on ka varem karistatud suure koguse narkootikumide käitlemise eest, ehkki

toona olid käideldud aineteks marihuaana ja amfetamiin. Seega on süüdistatava teod

muutunud ajas raskemaks, sest käideldav aine on muutunud ohtlikumaks. Menetletav

kuritegu on toime pandud vaid mõned kuud pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud

vangistusest ennetähtaegsel vabastamisel määratud katseaja lõppu. Eelnev viitab sellele, et

ei eripreventiivsed kaalutlused ega õiguskorra kaitsmise huvid ei anna põhjust mõista

A. Rjazanovale kergemat karistust, kui see, millele osutab tema süü suurus, ehk siis

ligikaudu sanktsiooni keskmisele vastavat karistust.

108. Seetõttu leiab kolleegium, et kuueaastane vangistus, mis on menetluslikult

A. Rjazanovale mõistetava karistuse ülempiir, ei ületa süüdistatava süü suurust ja eri- ega

üldpreventiivsed kaalutlused ei tingi sellest kergema karistuse mõistmist ka olukorras, kus

ringkonnakohus tunnistab süüdistatava süüdi üksnes 20. novembril 2014 toime pandud

narkootilise aine käitlemises. A. Rjazanova süüdimõistmise mahu vähenemine võrreldes

ringkonnakohtu 30. augusti 2018. a otsusega ei tähenda automaatselt seda, et kolleegium

peaks mõistma süüdistatavale KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kergema karistuse, kui

ringkonnakohus tegi seda toona. Ringkonnakohtu varem mõistetud karistus on Riigikohtu

17. juuni 2019. a otsusega tühistatud ja Riigikohtu viidatud otsusest tulenevalt peab

ringkonnakohus kriminaalasja uuel arutamisel süüdimõistva otsuse tegemise korral

lahendama uuesti ka karistuse mõistmise küsimuse. Seejuures on ringkonnakohus

reformatio in peius-keelust tulenevalt seotud üksnes eelmises apellatsioonimenetluses

mõistetud karistuse ülempiiriga (kuus aastat vangistust), kuid mitte toona isiku süü

suurusele antud materiaalõigusliku hinnanguga, olles seega vaba andma A. Rjazanova

karistust mõjutavatele asjaoludele uue hinnangu. Seega on kolleegium protsessuaalselt

pädev materiaalõiguslikult järeldama, et kuueaastane vangistus vastab A. Rjazanova süü

suurusele, vaatamata asjaolule, et ringkonnakohtu 30. augusti 2018. a otsusega mõisteti

A. Rjazanovale sama pikk vangistus suurema süüdimõistmise mahu põhjal.

109. Eeltoodud põhjustel mõistab kolleegium A. Rjazanovale selle maakohtu mõistetud

karistuse asemel, mis ringkonnakohtu 30. augusti 2019. a otsusega tühistati,

KarS § 184 lg 2 p 2 järgi karistuseks vangistuse kuueks aastaks.

30(38)

110. Ringkonnakohtu 30. augusti 2018. a otsusega juba tühistatud maakohtu mõistetud

liitkaristuse (KarS § 65 lg 2) asemel pole kolleegiumil aga alust A. Rjazanovale uut

liitkaristust mõista. Nimelt ei ole A. Rjazanova täiendava osalise õigeksmõistmise tõttu

KarS § 65 lg 2 kohaldamise eeldused enam täidetud.

111. Maakohus ja kriminaalasja esmakordsel arutamisel ka ringkonnakohus mõistis

A. Rjazanovale KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse kogumis talle kriminaalasjas

nr 1-07-10998 mõistetud vangistuse ärakandmata osaga. Harju Maakohtu 14. detsembri

2010. a määrusega, millega A. Rjazanova vabastati asjas nr 1-07-10998 mõistetud

vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega, määrati süüdimõistetu katseaja

lõpptähtpäevaks

5. september

2014.

Menetletavas

kriminaalasjas

tunnistatakse

A. Rjazanova süüdi aga vaid sellises kuriteos, mis on toime pandud 20. novembril 2014 ehk

pärast kriminaalasjas nr 1-07-10998 määratud katseaja lõppu. Kõigis nendes tegudes, mis

süüdistuse kohaselt leidsid aset enne katseaja lõppu, mõistetakse A. Rjazanova õigeks.

Seega pani A. Rjazanova uue kuriteo toime pärast varasema karistuse täielikku ärakandmist,

mistõttu KarS § 65 lg 2 ei kohaldu.

112. A. Rjazanova lõplikuks karistuseks jääb kuueaastane vangistus, mille algust tuleb

KarS § 68 lg 1 alusel lugeda A. Rjazanova eelvangistuse algusest 24. novembril 2014, nagu

on märgitud ka maakohtu otsuses.

7. Tõkendist

113. Sarnaselt Riigikohtule (vt otsus nr 1-15-1452/311) ei pea ka ringkonnakohus vajalikuks

muuta maakohtu otsustust jätta A. Rjazanova tõkendina vahi alla. Tõkendi tühistamist või

muutmist pole eraldi taotlenud ka apellant. Küll aga tuleb maakohtu otsust korrigeerida

selliselt, et A. Rjazanova tõkend ei kaotaks kehtivust mitte üksnes kohtuotsuse jõustudes,

vaid lisaks ka juhul, kui enne kohtuotsuse jõustumist peaks saabuma see tähtpäev

(24. november 2020), mil kohtuotsuse kohese jõustumise korral saaks A. Rjazanova

karistus kantud.

8. Konfiskeerimisest

8.1. Süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamisest

114. Riigikohtu 17. juuni 2019. a otsusega jäeti muutmata Tartu Ringkonnakohtu 30. augusti

2018. a otsus mh osas, millega ringkonnakohus tühistas Viru Maakohtu 7. juuli 2017. a

otsustuse mõista A. Rjazanovalt süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks

KarS § 84 ja § 831 lg 1 alusel välja 26 840 eurot. Samas tühistas Riigikohus Tartu

Ringkonnakohtu 30. augusti 2018. a otsustuse mõista A. Rjazanovalt konfiskeerimise

asendamiseks välja 1600 eurot ja saatis kriminaalasja selleski osas ringkonnakohtule uueks

arutamiseks. Järelikult tuleb ringkonnakohtul nüüd otsustada, kas kohaldada süüteoga

saadud vara konfiskeerimise asendamist. Kuna ringkonnakohtu 30. augusti 2018. a otsuse

31(38)

kasseeris üksnes kaitsja, välistab reformatio in peius keeld A. Rjazanovalt konfiskeerimise

asendamiseks väljamõistetava rahasumma suurendamise võrreldes ringkonnakohtu eelmise

otsusega (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-4-16, p-d 22–25).

115. Ringkonnakohtu 30. augusti 2018. a otsusega mõisteti A. Rjazanovalt KarS § 84 ja

§ 831 lg 1 alusel välja summa, mille A. Rjazanova sai süüdistuse kohaselt J.P. vahendusel

L.G. lt 30.–31. augustil 2014 käideldud 7,43 grammi fentanüülisegu eest. Kuna käesoleva

otsusega mõistab ringkonnakohus A. Razjanova kõnealuses käitlemisteos õigeks, pole ka

alust väita, et A. Rjazanova sai selle süüteoga 1600 eurot, mis oleks võimalik temalt KarS

§ 84 ja § 831 lg 1 alusel välja mõista.

116. Süüdistuse kohaselt sai A. Rjazanova 20. novembril 2014 J.P. le antud fentanüülisegu

eest 24. novembril 2014 raha 500 eurot. See väide on aga tõendamata ja on põhjendatud

alus arvata, et J.P. jättis tegelikult raha süüdistatavale üle andmata.

117. Seega pole tuvastatav, et A. Rjazanova oleks selles kriminaalasjas menetletava süüteoga

vara saanud. Järelikult pole alust ka temalt KarS § 831 lg 1 alusel midagi konfiskeerida ega

sellist konfiskeerimist KarS § 84 alusel asendada.

8.2. Laiendatud konfiskeerimisest

118. Riigikohus ei muutnud ringkonnakohtu 30. augusti 2018. a otsust osas, millega

ringkonnakohus

oli

tühistanud

maakohtu

otsustuse

konfiskeerida

(T.L.

jalt)

KarS § 832 lg 2 p 1 alusel mootorsõiduk BMW X5. Samas tühistas Riigikohus

ringkonnakohtu otsustuse konfiskeerida see sama sõiduk (A. Rjazanovalt) KarS § 832 lg 1

alusel. Ringkonnakohtu otsus sai tühistatud ka osas, millega oli jäetud muutmata maakohtu

otsustus sõiduki BMW 520, 260 euro ja sülearvuti laiendatud konfiskeerimise kohta.

Kriminaalasi saadeti laiendatud konfiskeerimise uueks otsustamiseks ringkonnakohtule.

Seega tuleb ringkonnakohtul praeguses menetluses kujundada seisukoht nii mõlema sõiduki

(koos päraldiseks olevate võtmete, immobilaiseri ja dokumentidega), sularaha kui ka

sülearvuti konfiskeerimise kohta. Lõpliku lahenduse on saanud üksnes see, et BMW X5

pole võimalik konfiskeerida KarS § 832 lg 2 p 1 alusel T.L. jalt. Kõne alla saab tulla üksnes

selle konfiskeerimine KarS § 832 lg 1 alusel A. Rjazanovalt, kui laiendatud konfiskeerimise

eeldused on täidetud.

119. A. Razjanovale süüksarvatava teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 832 lg 1 sätestas,

et mõistes isiku süüdi kuriteos ja karistades teda vähemalt üheaastase või eluaegse

vangistusega, võib kohus samas seadustikus sätestatud juhtudel konfiskeerida osa kuriteo

toimepanija varast või kogu vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal toimepanijale ja kui

kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme

erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo

toimepanemise tulemusena. Konfiskeerimist ei kohaldata varale, mille suhtes isik tõendab,

et selle eest on täielikult või olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud vahendite arvel.

32(38)

120. KarS § 184 lg 5 p 2 näeb ette võimaluse kohaldada samas paragrahvis – seega ka

KarS § 184 lg 2 p-s 2 – sätestatud kuriteo eest kuriteoga saadud vara laiendatud

konfiskeerimist vastavalt KarS §-s 832 sätestatule.

121. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb selliste asjaolude kindlakstegemisel, millele

tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab,

et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud

veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest.

Kooskõlas eelmärgituga ei ole KarS § 832 kohaldamiseks vaja kindlaks teha kuritegu,

millega konfiskeeritav vara eelduslikult saadi. Vara saamise allikaks oleva kuriteo

toimepanemisena ei peeta KarS §-s 832 silmas mitte mõnd konkreetset varem tuvastatud või

käimasolevas menetluses tuvastatavat kuritegu, vaid isiku eeldatavat kriminaalset eluviisi

üldiselt. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-10-16,

p 40)

122. Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks

menetletavale kuriteole, mille järelmina on laiendatud konfiskeerimine ette nähtud,

tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei

ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise

tulemusena. Selliste asjaolude tõendamise tulemusena seaduse kohaselt tekkiv vara

kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 832 mõttes kuriteo

toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber

lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 832 lg 1 teine lause). Kui

prokuratuur on tõendanud asjaolud, mis annavad KarS § 832 lg 1 esimese lause kohaselt

aluse eeldada, et vara on saadud kuriteoga, saab isik selle vara konfiskeerimist vältida,

tõendades, et selle eest on täielikult või olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud vahendite

arvel (KarS § 832 lg 1 ls 2). Teisisõnu tähendab see kohustust tõendada vara legaalset

päritolu. (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-10-16, p-d 42 ja 47)

123. Põhjustena, mis annavad seadusliku aluse eeldada, et füüsilisest isikust kuriteo

toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo

toimepanemise tulemusena, nimetab seadus järgmisi: 1) kuriteo olemust; 2) isiku legaalse

sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevust või 3) muud põhjust. See

loetelu on alternatiivne ega ole ammendav. Kuriteo olemuse all peetakse KarS § 832 lg-s 1

silmas menetletava kuriteo, mitte eeldatava – kriminaaltulu allikaks oleva – kuriteo olemust.

(Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-10-16, p 43)

124. Maakohus hindas prokuratuuri ja süüdistatava enda esitatud tõendeid A. Rjazanova

legaalsete sissetulekute ja väljaminekute kohta ja leidis, et süüdistatava tegelik varaline

olukord ei ole tema seaduslike tuludega vastavuses. Kohtu arvates ei oleks pelgalt legaalsed

sissetulekud võimaldanud süüdistataval sõidukeid – mille väärtus on ligikaudu 28 000 eurot

– soetada. Kolleegium nõustub maakohtu sellise seisukohaga, jättes esimese astme kohtu

asjakohased põhjendused KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel üle kordamata. Ringkonnakohtu

33(38)

hinnangul ei lükka apellandi ebamäärased, raskesti usutavad ja suuresti ka kontrollimatud

väited ümber maakohtu piisavalt argumenteeritud järeldust, et A. Rjazanova teadaolev

legaalne sissetulek oli ilmselgelt ebapiisav, et osta selle arvel kõneksolevad sõidukid.

125. Süüdistatava osutatud asjaolu, et ta oli registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana,

rentides Tallinnas Jaama turul müügikohta üldpinnaga 6,5 m2, ei anna mingit teavet selle

kohta, kas ja kui, siis millises summas A. Rjazanova ettevõtlustegevusest tulu teenis.

Maakohus tuvastas – ja seda järeldust pole apellant ka vaidlustanud –, et füüsilisest isikust

ettevõtjana A. Rjazanova maksustatavat tulu ei deklareerinud. Ta deklareeris ja tasus üksnes

minimaalmääras sotsiaalmaksu, mis oli vajalik ravikindlustuse saamiseks.

126. A. Rjazanova maakohtus antud ütlustest nähtub, et pärast vanglast vabanemist aastal

2010 oli ta esmalt arvel Töötukassas ja elas sotsiaaltoetustest, aastast 2013 töötas

miinimumpalgaga ja aastal 2014 registreeris end füüsilisest isikust ettevõtjana, tegeledes

lasterõivaste müügiga. Süüdistatava väitel oli tema igakuine käive FIE-na 1400–1700 eurot,

millest tuli kanda ka ettevõtluskulud. Saadud rahast jäi A. Rjazanova enda sõnutsi elamiseks

700–900 eurot kuus. (KoTo, kd 5, tl 32) Kolleegium nendib maakohtuga nõustuvalt, et

sellised sissetulekud on konfiskeeritud sõidukite ostmiseks ilmselgelt ebapiisavad.

127. Rääkides auto-ostude finantseerimisest, väidab apellant, et tema poeg M.R. müüs 7.

oktoobril 2008 isalt pärandusena saadud kaasomandi osa krundist, saades selle eest rohkem

raha, kui lepingus kirjas. Kolleegium märgib, et pelgalt see, kui A. Rjazanova täisealine

(1978. a sündinud) poeg müüs 2008. a pärandusena saadud kinnistu, ei ole kindlasti piisav

tõend selle kohta, et A. Rjazanoval oli aastatel 2013–2014 küllaldaselt legaalset raha kahe

BMW soetamiseks. Kontrollitavaid tõendeid selle kohta, et poeg andis kinnistu müügist

saadud raha emale, pole kohtule esitatud. Samuti on paljasõnaline ja tõendamata

süüdistatava väide, et kinnistu müügihind oli lepingus märgitud tegelikust väiksemana.

128. Täielikult paljasõnalised ja kontrollimatud on ka süüdistatava maakohtus antud ütlused

ja apellatsioonis esitatud väited selle kohta, kuidas sugulased talle tuhandete ja isegi

kümnete tuhandete eurode kaupa raha kinkisid ja kuidas ta Venemaale pakke saates raha

teenis. Samavõrd paljasõnalised ja ebausutavad on ka väited T.L. jalt 7000 euro laenamise

kohta. Siinkohal väärib märkimist, et maakohtu poolt veenvalt tuvastatud asjaoludel

kasutati T.L. ja sisuliselt BMW X5 variomanikuna, kelle allkirja võltsiti müügilepingul ja

kes ei teadnud talle väidetavalt kuulunud sõidukist sisuliselt midagi ning kellel tegelikult

polnud kõneksoleva sõidukiga mingit puutumust. Seegi muudab äärmiselt ebausutavaks

kaitseversiooni,

nagu

oleks

T.L.

i

laenanud

selle

sõiduki

ostmiseks

A. Razjanovale 7000 eurot.

129. A. Rjazanova pangakontole on tehtud küll märkimisväärseid sularahasissemakseid, kuid

selliseid laekumisi, mille algallikas on usaldusväärselt tuvastatav, leidub vähe. Näiteks

perioodil 1. jaanuarist kuni 5. novembrini 2014 (ehk enam kui kümne kuu peale) oli

süüdistatava jälgitav sissetulek kokku 1215 eurot, millest 505 eurot moodustas

34(38)

Sotsiaalkindlustusametilt saadud pension ja 710 eurot OÜ-lt Timberholm kahel korral

saadud töötasu. Samas tehti sellele pangakontole sularahasissemakse summas 11 560 eurot

(KrTo, kd 5, tl 96).

130. Ka apellandi kirjeldatud väidetava autoäri asjaolud on pehmelt öeldes omapärased ega

ärata kolleegiumis vähimatki usaldust. Samuti ei ole süüdistatava sellised väited

objektiivsete tõendite alusel kontrollitavad.

131. Kokkuvõttes ei lükka apellandi ükski väide ümber maakohtu järeldust, et A. Rjazanova

legaalne vara oli konfiskeeritud sõidukite ostmiseks ebapiisav. Arvestades ka

A. Rjazanovile menetletavas asjas inkrimineeritava kuriteo – suures koguses fentanüüli

käitlemise – iseloomu, on alus eeldada, et A. Rjazanova on maakohtu konfiskeeritud

sõidukid omandanud varasema kriminaalse tegevuse tulemina teenitud tulu arvel. Seega

tuleb mõlemad sõidukid A. Rjazanovalt KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeerida.

132. Samas ei ole kolleegium lõpuni veendunud, et A. Rjazanova tuvastatud legaalne

sissetulek ei võimaldanud tal omandada 260 eurot sularaha ega sülearvutit. Ka maakohtu

otsuses pole sisuliselt põhjendatud, miks tuleb arvuti ja 260 eurot sularaha A. Rjazanovalt

KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeerida.

133. Sularaha kohta on maakohus üldsõnaliselt ja ühelegi tõendile viitamata märkinud, et see

on narkootilise aine müügist saadud tulu. Kolleegium märgib, et kui selline asjaolu oleks

tõesti tuvastatav, pidanuks kohus selle rahasumma konfiskeerima KarS § 831 lg 1, mitte aga

§ 832 lg 1 alusel. Samas märgib kolleegium, et menetletavas asjas pole tõendatud, et

A. Rjazanova oleks saanud kätte selle raha, mille J.P. pidi talle 20. novembril

2014. a saadud fentanüüli eest maksma. Järelikult langeb KarS § 831 lg 1 kohaldamise

võimalus igal juhul ära. Kuna A. Rjazanova legaalne sissetulek oli 260 euro sularaha

omandamiseks piisav, jätab kolleegium selle raha konfiskeerimata ka KarS § 832 lg 1 alusel.

134. A. Rjazanovalt tema elukoha läbiotsimisel ära võetud sülearvuti kohta leidub maakohtu

otsuses vaid üldsõnaline ja argumenteerimata väide, et seda „võidi“ kasutada J.P. ga

suhtlusvõrgustikus odnoklassniki.ru suhtlemisel. Kolleegium märgib, et kui selline asjaolu

oleks tõendatud, võiks tulla kõne alla sülearvuti kui süüteo ettevalmistamiseks kasutatud

eseme konfiskeerimine KarS § 83 lg 2 ja § 191 alusel. Samas ei nähtu maakohtu otsusest

mitte ühtki tõendit, mis kinnitaks, et A. Rjazanova kasutas just seda sülearvutit

narkootikumise üleandmise kokkuleppimiseks. Seetõttu pole KarS § 83 lg 2 ja

§ 191 praegusel juhul kohaldatavad. Kuna arvuti suutis A. Rjazanova soetada ka oma

legaalse vara arvel, jätab kolleegium sellegi konfiskeerimata ka KarS § 832 lg 1 alusel.

135. Kokkuvõttes tuleb A. Rjazanovalt laiendatud konfiskeerimise korras konfiskeerida

üksnes sõidukid BMW 520 ja BMW X5 koos nende päraldistega (tehniline pass,

autovõtmed, immobilaiser).

35(38)

8.3. Süüteovahendite konfiskeerimisest

136. Maakohus konfiskeeris A. Rjazanovalt KarS § 83 lg 1 alusel kaks temalt asitõendina ära

võetud mobiiltelefoni Nokia ja määras need KrMS § 126 lg 3 p 4 kohaselt hävitamisele.

Kuna maakohtu otsusest ega olemasolevatest tõenditest ei nähtu, et A. Rjazanova

kasutanuks just neid telefone 20. novembril 2014 aset leidnud narkootikumide käitlemise

toimepanemiseks, tuleb maakohtu otsustus nende telefonide konfiskeerimise ja hävitamise

kohta tühistada. Telefonid tuleb tagastada A. Rjazanovale.

9. Menetluskulust

137. Maakohus, kes tunnistas A. Rjazanova süüdistuse kogu mahus süüdi, mõistis temalt

menetluskulu katteks riigi kasuks välja 1175 eurot sundraha; 42 eurot narkootilise aine

ekspertiisi nr 14E-AN1259 tegemise eest; 252 eurot narkootilise aine ekspertiisi

nr 14E-AN1339 tegemise eest; 399 eurot DNA-ekspertiisi nr 14E-GE1596 tegemise eest.

Lisaks jättis kohus täielikult rahuldamata A. Rjazanova taotluse valitud kaitsjale makstud

7340 euro hüvitamiseks.

138. Ringkonnakohtu 30. augusti 2018. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega

kohus oli jätnud täielikult rahuldamata süüdistatava taotluse valitud kaitsjale makstud

7340 euro hüvitamiseks, ja tehti otsustus, millega mõisteti riigilt A. Rjazanova kasuks välja

3670 eurot. Selles osas Riigikohus ringkonnakohtu otsust ei muutnud. Seega riigilt

süüdistatava kasuks 3670 euro väljamõistmist puudutavas osas on kohtuotsus jõus ja

praeguses menetluses tuleb kolleegiumil lahendada üksnes küsimus, kelle kanda millises

ulatuses jääb ülejäänud pool ehk 3670 eurot kaitsjatasust. Samuti tuleb ringkonnakohtul

otsustada ülejäänud menetluskulude kandmiseks kohustatud subjekt, sest selles osas

tühistas Riigikohus nii esimese kui ka teise astme kohtu otsuse ja saatis kriminaalasja

ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

139. Kuna ka käesoleva otsusega jääb A. Razjanova süüdi esimese astme kuriteos, jätab

kolleegium muutmata maakohtu otsustuse mõista temalt riigi kasuks välja 1175 eurot

sundraha.

140. Ühes nendest kahest narkootilise aine käitlemisteost, milles A. Razjanova

ringkonnakohtu 30. augusti 2018. a otsuse järgi süüdi jäi, mõistab ringkonnakohus

süüdistatava nüüd õigeks. Seda asjaolu tuleb arvestada ka menetluskulude jaotamisel.

KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral

menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse

korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kohtupraktika

kohaselt tuleb neid norme kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel. Süüdistatava

osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud

seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus

kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse

36(38)

selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista, tuvastab kohus selle

asjaolu hinnanguliselt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas

nr 3-1-1-14-14, p 1065 koos seal viidatud kohtupraktikaga.)

141. Tõendamaks süüdistuse seda osa, milles ringkonnakohus A. Rjazanova süüdi-

tunnistamise

muutmata

jätab,

esitas

prokuratuur

ekspertiisiaktidest

vaid

akti

nr 14E-AN1259. Järelikult tuleb selle ekspertiisi kulu 42 eurot A. Rjazanoval riigile

hüvitada. Ülejäänud kaks ekspertiisiakti on kohtule esitatud seoses nende tegudega, milles

A. Rjazanova õigeks mõistetakse. Seega jääb nende tegemise kulu kogusummas 651 eurot

riigi kanda.

142. Arvestades asjaolu, et A. Rjazanova õigeksmõistmise osakaal moodustab ligikaudu poole

süüdistuse sellest mahust, milles ta ringkonnakohtu eelmise otsuse kohaselt süüdi jäi, jätab

kolleegium A. Rjazanova kanda ka poole sellest kaitsjatasust, mis jäi tema kanda eelmise

apellatsioonimenetluse tulemusena. See tähendab, et riigilt tuleb lisaks ringkonnakohtu

eelmise (ja selles osas jõustunud) otsusega A. Razjanova kasuks välja mõistetud

3670 eurole mõista süüdistatava kasuks välja veel 1835 eurot. Seega kokkuvõttes jääb

A. Razjanova apellatsioonimenetluse-eelsest kaitsjatasust riigi kanda 5505 eurot ja

süüdistatava kanda 1835 eurot.

143. Riigikohus on leidnud, et tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus riigi ja

süüdistatava vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (välja arvatud sundraha nõue)

tasaarvestada. See tähendab, et olukorras, kus süüdistatav on kohustatud hüvitama riigil

tekkinud menetluskulu ja riik omakorda süüdistataval tekkinud menetluskulu, ei ole vaja

kuluhüvitist mõlemalt poolelt välja mõista. Kohus võib piirduda sellega, et mõistab otsuse

resolutiivosas välja summa, mis vastab menetluskulude hüvitamise nõuete vahele, ja seda

isiku kasuks, kelle nõue on suurem. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri

2014. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 53) Märgitust tulenevalt mõistab ringkonnakohus

A. Rjazanovalt menetluskuluna riigi kasuks välja üksnes sundraha. A. Rjazanova hüvitada

jääva ekspertiisikulu (42 eurot) võrra vähendab kolleegium riigilt A. Rjazanova kasuks välja

mõistetavat kaitsjatasu hüvitist, mõistes seega riigilt süüdistatava kasuks välja 1835 euro

asemel 1793 eurot.

144. Maakohus määras, et A. Rjazanoval on õigus tasuda menetluskulu osade kaupa alates

kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust ühe aasta jooksul. Kolleegium märgib, et

maakohtu sellise otsustuse alusel ei ole menetluskulude hüvitamise kohustuse osade kaupa

(sund)täitmine võimalik, sest kohus ei ole fikseerinud osamaksete suurust (nt pole märgitud,

et summa tuleb tasuda võrdsete osamaksetena). Samuti pole üheselt arusaadav osamaksete

tasumise periood (võib vaid oletada, et maakohus pidas silmas igakuiseid makseid, kuid

piisava selgusega see kohtuotsusest välja loetav ei ole). Ringkonnakohus ei saa väljaspool

apellatsiooni piire osamaksete suurust ja nende tasumise perioodi kindlaks määrata, sest see

raskendaks süüdistatava olukorda. Seetõttu tuleb maakohtu kõnealust otsustust käsitada

otsustusena pikendada kogu menetluskulu tasumise tähtaega ühe aastani kohtuotsuse

37(38)

jõustumisest. Kuna aga kohtuotsuse resolutsioon peab olema üheselt selge ja täidetav

(vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-40-09, p 10),

täpsustab ringkonnakohus maakohtu kõnealuse otsustuse sõnastust nii, et sellest jääb välja

– ebamäärasuse tõttu õigusliku tähenduseta – viide menetluskulude tasumisele osade kaupa.

145. Andmeid apellatsioonimenetluse kulude kohta ega nende hüvitamise taotlust pole

ringkonnakohtule esitatud.

10. Kokkuvõte

146. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3 ja 4 ning § 338 p-st 3,

tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 7. juuli 2017. a otsuse osaliselt, tehes

tühistatud osas uue otsuse, samuti muudab kolleegium osaliselt vaidlustatud kohtuotsuse

põhiosa. Lisaks tuleb silmas pidada, et osaliselt on maakohtu kõnealune otsus tühistatud

juba varem ehk Tartu Ringkonnakohtu 30. augusti 2018. a otsuse selle osaga, mida

Riigikohtu 17. juuni 2019. a otsusega ei muudetud.

147. Erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 654 lg-st 22 pole kriminaalmenetluse

seadustikus sätet, mis paneks ringkonnakohtule maakohtu otsuse resolutsiooni muutmise

korral kohustuse näidata enda otsuse resolutsioonis ära ka kehtiva resolutsiooni terviklik

sõnastus.

Resolutsiooni

terviksõnastuse

kajastamine

maakohtu

otsust

muutvas

ringkonnakohtu otsuses pole aga kindlasti vastuolus kriminaalmenetluse põhimõtetega ega

riiva ühegi kohtumenetluse poole õigusi. Mõningatel juhtudel, mille hulka kolleegiumi

hinnangul kuulub ka menetletav kriminaalasi, võib resolutsiooni tervikteksti äratoomine

ringkonnakohtu otsuses osutuda kohtuotsuse arusaadavuse tagamiseks hädatarvilikuks.

148. Viru Maakohtu 7. juuli 2017. a otsust muudeti osaliselt juba Tartu Ringkonnakohtu

30. augusti 2018. a otsusega, mille Riigikohus 17. juuni 2019. a otsusega tühistas, kuid seda

vaid osaliselt. Käesoleva otsusega muudab ringkonnakohus maakohtu otsust täiendavalt

mõningates osades, milles selle varasem muutmine Riigikohtu otsusega ei jõustunud, kuid

mõningates osades jääb maakohtu otsus ka muutmata. Lisaks täpsustas Riigikohus

ringkonnakohtu 30. augusti 2018. a otsust. Selle kõige tulemusena on menetletavas asjas

kujunenud olukord, kus kohtuotsuse resolutsiooni sisu mõistmiseks on tarvis kõrvutada

korraga nelja kohtuotsust (maakohtu otsust, kaht ringkonnakohtu otsust ja Riigikohtu

otsust), sest mingis osas mõjutavad need kõik lõppresolutsiooni sisu. Seetõttu on

kohtuotsuse resolutsiooni tekst muutunud äärmiselt ebaülevaatlikuks, mistõttu peab

kolleegium TsMS § 654 lg 22 eeskujul vajalikuks lisada käesoleva otsuse resolutsiooni

lõppu ka kehtiva resolutsiooni tervikteksti.

Juhan Sarv

Maarika Kuusk

Tanel Saar

38(38)

(allkirjastatud digitaalselt)