2-18-126467/14 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. september 2019 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-18-126467

Tsiviilasi

A A OÜ hagi H S ja H A vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

2 061,72 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja A A OÜ (registrikood xxxx), lepinguline

esindaja T-T P (e-post xxxx)

Kostja 1 H S (isikukood xxxx)

Kostja 2 H A (isikukood xxxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada.

2. Välja mõista H S’lt ja H A’lt solidaarselt A A OÜ kasuks põhivõlgnevus 1 909

eurot.

3. Välja mõista H S’lt ja H A’lt solidaarselt A A OÜ kasuks viivis põhivõlalt 1 909

eurot võlaõigusseaduses (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi

esitamisest, so alates 29. oktoober 2018 kuni põhivõla 1 909 euro tasumiseni,

kuid mitte üle põhivõla summa.

4. Jätta menetluskulud solidaarselt H S ja H A kanda.

5. Välja mõista H S’lt ja H A’lt solidaarselt A A OÜ kasuks menetluskulud 467,50

eurot.

6. Kohustada H S’t ja H A’t solidaarselt tasuma A A OÜ-le hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt (467,50 eurot) käesoleva lahendi jõustumisest kuni

kohase täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1 järelmaksuga müügilepingu, mille alusel

hageja müüs kostjale 1 sõiduauto Xxxx registreerimisnumbriga xxxx ning kostja 1 kohustus

tasuma 2 704 eurot vastavalt maksegraafikule. Müügilepingust tulenevate kohustuste

tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja 2 käenduslepingu, mille kohaselt vastutab kostja 2

solidaarselt kostjaga 1 müügilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Kostja 1 ei tasunud

kõiki

makseid

vastavalt

maksegraafikule.

Pooled

sõlmisid

7. septembril

2018

kompromisslepingu, millega kohustus kostja 1 tasuma hagejale 2 659 eurot igakuiste

maksetega summas 111 eurot ning kostja 2 tagama kostja 1 kohustusi. Hageja ütles

kompromisslepingu erakorraliselt üles ning nõudis võla kohest tasumist. Kostjad ei tasunud

võlgnevust, mistõttu pöördus hageja kohtusse. Pärast maksekäsu tegemist summas 750 eurot

nõuab hageja kostjatelt ülejäänud 1 909 euro tasumist. Hageja palub välja mõistja kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks 1909 eurot. Samuti palub hageja välja mõista kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks viivis protsendina põhinõudelt 1909 eurot alates käesoleva hagiavalduse

esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulud

palub hageja jätta kostjate kanda. Hageja menetluskulud on 467,50 eurot, millest riigilõiv on

250 eurot ja õigusabikulud 217,50 eurot.

2. Hageja esitas vastavalt kohtu nõudele selgitused, mille kohaselt hageja on kostjale 1

müüdud sõiduki valduse üle andnud 9. jaanuaril 2016. Kostja 1 on vastavat asjaolu

tunnistanud, kuna asus ostetud sõidukit valdama ja kasutama. Pooled leppisid kokku, et kuni

ostuhinna tasumiseni jääb asja omand hagejale kui müüjale ning et asja omand läheb kostjale

1 kui ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon). Pooltevaheline

kompromiss seisnes selles, et pooltevaheliste läbirääkimiste ja vastastikuste ettepanekute

tulemusel loobus hageja viiviste nõudest ning pooled leppisid kokku summa, mille kostjad

solidaarselt kohustusid tasuma ning samuti lepiti kokku maksete tasumise uued tähtajad.

Juhul, kui kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist kompromissiga VÕS § 578 mõttes, siis

on hageja hinnangul siiski põhjendatud hagi rahuldamine teiste hageja poolt viidatud VÕS

sätete alusel. Kostja 1 oli teadlik sõiduki tehnilistest puudustest ning asjaolust, et sõiduk vajas

remonti. Lepingu p-s 18.2. on muuhulgas fikseeritud sõiduki põhjal esinevad puudused.

Hageja ei ole mitte ühtegi puudust varjanud, vaid on need tervikuna kostja 1 teatavaks teinud.

Kostja 1 vaatas sõiduki üle, võttis selle vastu ja asus kasutama. Kostja 1 on kasutanud ostetud

sõidukit pikaajaliselt ning ei omanud mitte mingeid vastuväiteid seoses ostetud sõiduki

tehnilise seisukorraga. Isegi siis, kui kostja 1 oli pikaajaliselt viivituses lepingujärgsete

maksete tasumisega ja pooled suhtlesid võla tasumise teemal, ei olnud kostjal 1 mingeid

väiteid, et ostetud sõiduk oleks olnud lepingutingimustele mittevastavav. Kostja 2 ei ole

esitanud ühtegi sellist vastuväidet, mille kohaselt ei peaks ta käendajana vastutama

käendatava kohustuse eest. Asjaolu, et kostjal 2 ei olevat raha tasuda, ei vabasta teda

vastutusest käendusest tuleneva kohustuse eest.

KOSTJATE 1 JA 2 VASTUVÄITED HAGILE

3. Kostja 1 ei ole hagiga nõus ning vaidleb sellele vastu põhjusel, et auto põhi oli katki,

mistõttu polnud sellele võimalik teha ülevaatust ja seda kasutada ilma täiendavate suurte

remondikulutusteta.

4. Kostja 2 vaidleb hagile vastu põhjusel, et tema igakuine sissetulek on 300 eurot ning tal

pole raha tasuda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

5. Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

6. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta

esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-41-15, p 19). TsMS §

231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool

võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise

asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest

avaldustest.

7. Hageja on esitanud kostjate vastu nõude hageja ja kostjate vahel 7. septembril 2018

sõlmitud kompromisslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Kompromissileping on

leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte

vastastikuste järeleandmiste teel (VÕS § 578 lg 1 ls 1). Õigussuhe, mille suhtes

kompromissleping sõlmitakse, peab olema vaieldav või ebaselge.1 Kui kompromisslepingu

majanduslikuks sisuks on üksnes tähtaja pikendamine, siis on eelduslikult tegemist varasema

lepingu muutmisega, mitte kompromisslepingu sõlmimisega (RKTKo 3-2-1-169-13, p 17).

Eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning

omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused (VÕS § 578 lg 2). Kompromisslepingu

kehtivuse korral saab nõudeid esitada ainult kompromisslepingu alusel.2 Kohustuse rikkumise

korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga

ei ole ette nähtud teisiti (VÕS § 145 lg 1).

8. Kohus tuvastab asja lahendamiseks järgmised asjaolud. Hageja ja kostja 1 sõlmisid 9.

jaanuaril 2016 järelmaksuga müügilepingu, mille alusel hageja müüs kostjale 1 sõiduauto

Xxxx registreerimisnumbriga xxxx ning kostja 1 kohustus tasuma 2 704 eurot vastavalt

maksegraafikule. Vaidlus puudub selles, et auto on kostjale 1 üle antud. Müügilepingust

tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja 2 9. jaanuaril 2016

käenduslepingu, mille kohaselt vastutab kostja 2 solidaarselt kostjaga 1 müügilepingust

tulenevate kohustuste täitmise eest. Pooled sõlmisid 7. septembril 2018 kompromisslepingu,

millega kohustus kostja 1 tasuma hagejale 2 659 eurot igakuiste maksetega summas 111 eurot

ning kostja 2 tagama kostja 1 kohustusi. Hageja ütles kompromisslepingu 16. oktoobril 2018

erakorraliselt üles.

9. Kohus analüüsib kas poolte vahel 7. septembril 2018 sõlmitud kompromisslepingu näol on

tegemist kompromisslepinguga VÕS § 578 mõttes või tegemist on varasema lepingu

muutmisega. Kohus täitis 25. märtsi 2019 määrusega selgitamiskohustust ning selgitas

pooltele tõendamiskoormist. Hagejal tuli kohtule selgitada ja tõendada kompromisslepingu

sõlmimise eelduste täidetust sh milles seisnes võlasuhte vaieldavus või ebaselgus ning

missuguseid järeleandmisi tehti (vt digitoimik, dokument nr 10). Hageja selgitas kohtule, et

pooltevaheline kompromiss seisnes selles, et hageja loobus viiviste nõudest ning pooled

leppisid kokku summa, mille kostjad solidaarselt kohustusid tasuma ning samuti lepiti kokku

maksete tasumise uued tähtajad (vt digitoimik, dokument nr 16). Kumbki pooltest (hageja ja

kostja 1) ei ole menetluses väitnud, et neil oli ebaselgus nendevahelise suhte osas ja et nad

tegid kompromissilepingut sõlmides vastastikusi järeleandmisi. Kuigi hageja on teinud oma

nõuete osas kostja 1 suhtes järeleandmisi loobudes viivise nõudmisest ning võimaldades

kostjal 1 tasuda kohustusi osamaksetena muudetud tähtaegadel, ei ole aru saada, et kostja 1

oleks teinud omapoolseid järeleandmisi. Seega ei saa poolte vahel 7. septembril 2018

sõlmitud lepingut käsitleda kompromissilepinguna, sest selles puuduvad VÕS § 578 lg 1

esimeses lauses sätestatud kompromissilepingu olulised tunnused. Seega on 7. septembril

2018 sõlmitud lepingu näol tegemist varasema lepingu, so 9. jaanuaril 2016 sõlmitud

järelmaksuga müügilepingu muutmisega.

10. Kohtu hinnangul sisaldab nimetatud kompromissilepingu p 1.1 deklaratiivset

võlatunnistust, mille eesmärk on olemasoleva kohustuse kinnitamine, mitte uue iseseisva

kohustuse loomine. VÕS § 30 lg 1 järgi leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt,

et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on

1 VÕS II komm vlj. § 578 p 3.2.

2 VÕS II komm vlj. § 578 p 3.3.

võlatunnistus. Poolte tahet sõlmida deklaratiivne võlatunnistus kinnitab kokkuleppe p 1.1, kus

on välja toodud nõude alus. Seega on kokkuleppes selge viide, et sellega ei luua uut iseseisvat

kohustust, vaid kostja 1 kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest

vastuväidetest võlale. Deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on olemasoleva nõude

tunnustamine, on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega

muuda olemasolevat võlasuhet. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks

tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud

võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab

kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole

võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas.

11. Puudub vaidlus, et kostja 1 võla tasumise kokkulepet nõuetekohaselt ei täitnud. Seega

rakendus võla tasumise kokkuleppe p 2.5, mille kohaselt kompromisslepingus sätestatud

maksekohustuste mittetähtaegsel täitmisel on võlausaldajal õigus see erakorraliselt üles öelda

ning nõuda kogu tasumata võla ja viiviste tasumist solidaarselt kostjalt 1 ja käendajalt

(kostjalt 2). Kohtule esitatud kirjaga on tõendatud, et hageja ütles kompromisslepingu 16.

oktoobril 2018 erakorraliselt üles ning nõudis võla kohest tasumist (vt digitoimik,

hagiavalduse lisa nr 5). Ülesütlemiseavaldus on kostjale 1 kätte toimetatud (vt digitomik,

hagiavalduse lisa nr 6). Seega muutus tasumata summa 2 659 eurot koheselt sissenõutavaks.

Kostja 1 on tuginenud asjaolule, et ostetud asja ei saanud kasutada. Kohus selgitas 25. märtsi

2019 määrusega, et kui kostja 1 tugineb müügilepingu rikkumisele st müüdud esemel

esinenud puudustele, peab kostja 1 selgitama ja tõendama, et esinesid puudused, milles

puudused esinesid, millal puudused ilmnesid ja millal puudustest hagejale teavitati. Kostja 1

ei tõendanud, et tal ei ole 7. septembril 2018 sõlmitud lepingus sisalduva võlatunnistusega

tunnistatud võlga ning seega kuulub hagiavaldus kostja 1 suhtes põhivõla 1 909 euro ulatuses

rahuldamisele.

12. Hageja on kostjaga 2 sõlminud käenduslepingu nr xxxx, mille kohaselt käendaja vastutab

hageja ees lepingu täitmise eest solidaarselt kostjaga 1 maksimaalselt summas 5 400 eurot (vt

digitoimik, hagiavalduse lisa nr 3). Kompromisslepingu p 2.4 kohaselt kostja 2 on käendanud

kostja 1 maksekohustuste täitmist hagejaga 9. jaanuaril 2016 sõlmitud käenduslepingu nr

xxxx alusel ning kostja 2 vastutab jätkuvalt solidaarselt kostjaga 1 käesolevast

kompromissilepingust tulenevate maksekohustuste täitmise eest. Käendaja vastutab

käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sh viivise ja leppetrahvi osas (VÕS § 145 lg 2).

Käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada

põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal

on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus (VÕS § 149 lg 1).

Käendaja on esitanud vastuväite, et tema igakuine sissetulek on 300 eurot ning tal pole raha

tasuda. Kohus selgitab, et raha puudumine ei ole aluseks hagi rahuldamata jätmisele. Seega ei

ole kohus tuvastanud käendaja vastutust vähendavaid või piiravaid asjaolusid. VÕS § 145 lg 1

alusel kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees

solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui

võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sellest tulenevalt vastutavad kostjad

solidaarselt hageja ees põhivõla 1 909 euro tasumise eest.

13. Hageja palub kostjatelt välja mõista ka viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis),

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise

määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos

põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või

osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest. Seega annab seadus hagejale õiguse nõuda sissenõutavaks

mittemuutunud viivist alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Vaidlust ei ole

selles, et kostjad on oma kohustuse täitmisega viivituses. Viivisenõudele kostjad vastuväiteid

esitanud ei ole, seega tuleb viivis hageja poolt nõutud määras alates hagi esitamisest kostjatelt

solidaarselt välja mõista. TSMS § 486 lg 2 järgi hagi loetakse hagimenetluse tähenduses

esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest.

14. Kohus tegi 4. jaanuaril 2018 kostjate poolt tunnustatud summas 750 eurot maksekäsu ja

mõistis nimetatud summa kostjatelt solidaarselt välja. Seega võlgnevad kostjad hagejale 1 909

eurot. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks välja põhivõlgnevuse 1 909 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates

hagi esitamisest kuni põhivõla 1 909 euro tasumiseni, kuid mitte üle põhivõla summa. TsMS

§ 486 lg 2 kohaselt hagi loetakse hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamisest. Hageja esitas 29. oktoobril 2018 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjatelt 2 659,00 euro saamiseks. Seega tuleb kostjatelt

hageja kasuks viivis välja mõista alates 29. oktoobrist 2018.

MENETLUSKULUD

15. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Tulenevalt TsMS § 165 lg 3, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks,

vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. See ei välista ega piira käesoleva

paragrahvi lõikes 2 sätestatu kohaldamist. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta

solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude

kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

16. Hageja menetluskulud hõlmavad riigilõivu 250 eurot ja õigusabikulusid 217,50 eurot.

Hagejale osutati õigusabi tunnihinnaga 75 eurot tund ilma käibemaksuta ning kokku 2,9 tundi.

Hageja õigusabikulud hõlmavad järgmisi õigusabitoiminguid: dokumentidega tutvumine,

hagejaga konsulteerimine, hagiavalduse koostamine ja kohtule esitamine, täiendavate

seisukohtade koostamine ja kohtule esitamine. Hageja kinnitab, et kõik märgitud kulud on

kantud seoses käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega ning kulud on ilma käibemaksuta.

17. Kohus peab kõiki hagejale osutatud õigusabitoiminguid vajalikuks ja põhjendatuks.

Dokumentidega tutvumisele, hagejaga konsulteerimisele ja hagiavalduse koostamisele

kulunud aeg on mõistlik ja põhjendatud. Samuti on täiendavate seisukohtade koostamine

põhjendatud kulu, kuna kohus küsis nimetatud seisukohta. Seega on hageja esitanud

menetlusdokumente lähtuvalt kohtu nõudest ja menetluslikust vajadusest, välditud on

menetluslikult ebavajalike dokumentide koostamist ning dokumendid on asjakohased ega

sisalda ebavajalikku või korduseid. Samuti leiab kohus, et esindaja tööaeg vastab õigusabi

toimingute sisule.

18. Hagejale osutatud õigusabi tunnitasu määr 75 eurot tunnis (km-ta) on kooskõlas

käesoleval ajal turu keskmise tasuga ning samuti kohtupraktikas mõistlikuks peetava õigusabi

tunnitasu määraga. Kuna hageja ei taotle õigusabikulude väljamõistmist käibemaksuga, ei

lisandu hüvitamisele kuuluvatele menetluskuludele käibemaksu.

19. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks kokku 467,50

eurot, millest 250 eurot on tasutud riigilõiv ja 217,50 eurot õigusabikulu. Tulenevalt

eeltoodust tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas

467,50 eurot. Vastavalt TsMS § 177 lg 4 ja hageja esitatud taotlusele, tuleb välja mõistetud

menetluskuludelt tasuda alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS §

113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

20. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2). Menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik