4-19-4044/7 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

1 (7)

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Resolutsioon

Kohus

Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02. september 2019.a. kohtumajas, kirjalik menetlus Pärnu Väärteoasja number 4-19-4044 Kohtunik Rubo Kikerpill Väärteoasi

S.P kaebus PPA Lääne Prefektuuri 09.07.2019 otsusele väärtoeasjas nr 2500,19,000137

Kaebuse esitaja

Kaitsja

Kohtuväline menetleja

S.P (ik XXX, elukoht xxx )

Vandeadvokaat Kaspar Lind, (e-post kaspar.lind@attela.ee)

Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuur (registrikood 70008747, aadress Pikk tn 18, Pärnu)

RESOLUTSIOON Juhindudes Liiklusseaduse 2 2, ning § 15 lg 1 p , § 227 lg Väärteomenetluse seadustiku § 2, § 120, § 13 § 133 2 p 1, - 135, kohus otsustas:

Jätta S.P kaebus rahuldamata.

Jätta Politsei ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri teabebüroo peaspetsialist Imre Veberi -

poolt 09.07.2019.a tehtud üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2500,19,000137 muutmata.

Karistuse kandmise aeg hakkab kulgema alates kohtuotsuse jõustumisest.

Vastavalt Liiklusseaduse S.P § 127 on kohustatud 5 (viie) tööpäeva

jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kui

kohustatud isik jätab juhiloa loovutamata, on tema suhtes võimalik rakendada L

iiklusseaduse § 128 alusel kuni 640 euro suurust sunniraha.

Menetluskulud jätta S.P enda kanda.

Kohtuotsus juhtimisõiguse äravõtmise osas saata täitmiseks Maanteeameti Liiklusregistrile. Kohtuotsus saata teadmiseks kaebuse esitajale, kaitsjale

ja kohtuvälisele menetlejale.

Edasikaebamise kord

2 (7)

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

Vaidlustatava otsuse sisu 09.07.2019.a koostas Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri teabebüroo peaspetsialist

Imre Veber üldmenetluse otsuse väärteoasjas 2500,19,000137 S.P suhtes.

Otsusega karistati S.P liiklusseaduse (edaspidi LS) § 227 lg 2 järgi

kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest põhi na juhtimisõiguse äravõtmisega 5 karistuse

kuuks. Menetlusalus X teel, t isikut karistati LS § 227 lg 2 järgi selle eest, et ta 18.06.2019 kell 11:15

Pärnu linnas, Pärnu maakonnas, juhtis mootorsõidukit km/h, millega ületas antud kiirusega x

teelõ at sõidukiirust ( km/h) mitte vähem kui igul liikluskorraldusvahendiga lubatud suurim x x km/h. Väärteoprotokolli ja –otsuse kohaselt rikkus S.P sellise tegevusega LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud nõudeid.

Menetlusalune isik esitas kohtvälisele menetlejale ka vastulause, mille kohaselt tunnistab tehtud

väärtegu tähelepanematusest ületas lubatud sõidukiirust. Isik kahetseb - juhtunut siiralt, seda

enam, et tema vanus menetlusalune es selline asi ei ole sobilik. Rikkumise põhjus oli selles, et

isik kiirustas vestlusele, el) on tekkinud ühte ettevõttesse töö kuna praegusel töökohal (ettevõtt probleemid ja tõrked palga maksmisel. Menetlusalune isik ei osanud aega reguleerida nii pika

sõidu puhul. menetluse käigus arvestada, et sisu Vastulauses palutakse liselt aasta jooksul pole olnud rikkumisi ja vajatakse, et toita ennast ja

juhtimisõigust oma alaealist tütart.

Kaebuse sisu Kaebaja vaidlustab väärteoasja 2500,19,000137 karistuse määramise osas.

Riigikohus on selgitanud, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kui abinõu, millega

eemaldatakse liiklusnõuete rikkuja mootorsõiduki juhina ajutiselt liiklusest, seondub reeglina

rikkuja üldise liiklusalase käitumise ja hoiakutega. Samuti on Riigikohus leidnud, et

juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena on õigustatud olukorras, kus tegemist on korduva

rikkumisega, st isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude

toimepanemisest hoiduma ning seega ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud. Vaidlustatud otsuses on välja toodud peaasjalikult üld-preventiivsed kaalutlused, mis on samas

sellised, mida on võimalik kasutada ükskõik millise sarnase väärteomenetluses tehtud otsuse põhistamisel. Vaidlustatud otsuses on seejuures viidatud liiklusrikkumiste massilisusele, mis on aga paljasõnaline väide ja mille puhul jääb mõistetamatuks, millest lähtudes on menetlejal selline

seisukoht (statistika, võrdlus erinevate ajaperioodidega Eestis vmt). Arvestades üldist

liiklusstatistikat (vt https://www.stat.ee/34658), siis nähtub sellest stabiilne olukord ja aastate lõikes liikluses hukkunute arvu üldine vähenemine.

Eripreventiivsed kaalutused on otsuses üldsõnalised ning kuigi üldjoontes on tehtud viiteid

varasematele rikkumistele, pole kaalutud nende raskust või muid asjaolusid. Hetkel pole võimalik aru saada, et kas varasemate rikkumiste raskus üldse võiks mõjutada menetleja otsust

ning otsusest võibki aru saada, et igasugune kiiruseületamine on raske rikkumine ning seda hoolimata sellest, et kiiruseületamised on diferentseeritud seaduses väga täpselt nelja lõike vahel ning ka antud juhul on vaidlustatud otsuses tegemist 2 lõikega ehk raskusastmelt kergema

rikkumisega. Samuti on tehtud üldsõnaliselt viited varasematele karistustele, kuid väärteomenetluse otsusest pole võimalik aru saada, et milliseid rahalisi karistusi näiteks isikule on määratud ja kas rahaliste karistuste suurus on selline, mis võimaldab väita, et see karistusliik

on ammendanud ennast. Isegi kui karistusregistri ja muude andmete põhjal võiks lõppastmes tuvastada, siis peaks need lähtuma konkreetsest otsusest ja selle mõistmiseks ei peaks pöörduma

3 (7)

täiendavalt mingite muude allikate poole. Kõik sellised kaalutlused peaksid nähtuma vaidlustatud o

tsusest, sest ainult nii on jälgitav menetleja otsuse kujunemine.

Riigikohus on selgitanud, et lisaks isiku süüle tuleb karistuse määramisel KarS § 56 kohaselt arvestada erija üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest, ning õigus Käesoleval juhul on neid korra kaitsmise huvisid.

kaalutlusi üldiselt käsitletud, kuid karistuse määramisel ei ole võimalik aru saada, et miks on

menetleja valinud just selle sanktsiooniliigi ja siis omakorda vastavat liiki sanktsiooni

ülemmäära praktiliselt (s.o maksimaalne karistus LS § 227 lg 2 kohaselt on 6 kuud – vaidlustatud otsuses määratud karistuseks 5 kuud), s.t millistest karistusraamidest on menetleja

lähtunud. Seejuures on sisuliselt kõrvale jäetud kergenda

v asjaolu, millel vaidlustatud otsus viitab.

Menetlusalune isik on seisukohal, et arvestades rikkumise raskust ning ka tema varasemate rikkumiste raskust, on tema suhtes siiski võimalik rakendada rahatrahvi ning rahatrahvi puhul on

võimalik rakendada sanktsiooni ülemmäära (100 trahviühikut), mis omab piisavat eripreventiivset mõju. Märkimata ei saa jätta seda, et vaidlustatud otsuses on menetlusalust isikut eksitatud kaebetähtaja osas. Nimelt on otsuses muuhulgas selgitatud, et menetlusalune isik võib esitada kaebuse Pärnu

Maakohtule 15-ne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on

menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav s.t. kaebuse esitamise viimane

tähtaeg on 02.08.2019.a. Arvestades seda, et otsus koostati ja edastati menetlusalusele isikule 09.07.2019. a, siis on mõnevõrra arusaamatu, et kuidas on arvutatud VtMS § 114 lg 4 tähtaega.

Eeltoodust tulenevalt ja väärteomenetluse seadustiku § 132 p st 2 lähtudes palub kaebaja - :

1) tühistada Politsei Lääne prefektuuri teabebüroo peaspetsialisti Imre - ja Piirivalveameti Veber’i 09.07.2018 otsus väärteoasjas nr 2500,19,000137 osas millega määrati põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine; 2) teha asjas uus otsus ja määrata põhikaristuseks rahatrahv ilma lisakaristust määramata.

Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Kohtuväline menetleja ei toeta kaebust ning palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel.

Liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel on menetlusalust isikut karistatud üldmenetluse korras. Kergendavaaks asjaoluks oli kahetsus, raskendavad asjaolud puuduvad. Menetlusalune isik on protokolli koostamisel isik nõustus kiiruse ületamisega ning avaldas kahetsust.

Väärteoasja menetluses on selgunud, et menetlusalusel isikul on neli kehtivat väärteokaristust, millest kolm on lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest. Isikule on määratud rahatrahve ning

viimati (otsus 05.11.2018) juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Eelnevad karistused ei ole

suutnud mõjutada teda seaduskuulekalt käituma ning isik jätkab üha uute õigusrikkumiste toimepanemist. Asulasisesel teel suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades pani isik

toime enamohtliku väärteo, seades ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise.

Sellise ohu loomine ühiskonnas on taunitav ja ohu loojale määratud karistus peab olema

vastavuses teo raskusega. Juhtimisõiguse omamine eeldab õiguskuulekust ning kohtuväline menetleja on arvesse võtnud, et tegemist polnud esimese korraga, mil menetlusaluse isiku käitumine annab aluse juhtimisõiguse äravõtmiseks. Asjaolu, et menetlusalusel isikul on seoses elukorraldusega vaja mootorsõiduki juhtimise õigust, peaks menetlusalusel isikul iga päev liikluses osaledes meeles olema ning sundima teda hoiduma

liiklusreeglite rikkumisest. Menetlusalune isik peaks ise tegema kõik selleks, et ta järgiks liiklusnõudeid, säilitades sellega nii juhtimisõiguse kui ka rahalised vahendid.

Eelnevat arvestades ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest, tuli tema suhtes kohaldada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Karistus peab olema mõjus ja piisavalt ebamugav, et isik teeks omad järeldused ja käituks edaspidi seaduskuulekalt.

4 (7)

Tahtliku raske liiklusseaduse rikkumise toimepanemise korral peaksid vastupidi, esinema eriliselt kaalukad põhjused juhtimisõiguse alles jätmiseks. Seetõttu saab isegi ühel korral süüteo

koosseisu täitvalt käitunud isikule juhtimisõiguse alles jätta väga erandlikel põhjustel. Kohtuväline menetleja erandlike põhjusi vastulauses ja kaebuses ei tuvastanud.

Kaebajale jäi arusaamatuks kaebetähtaja arvestus. Väärteoprotokoll on isikule koostatud 18.06.2019, protokolli koostaja on märkinud protokolli, et kohtuvälise menetleja lahend on kättesaadav 18.07.2019. Sõltumata otsuse tegemise ajast on viimane kuupäev aluseks, mille järgi

arvutatakse kaebetähtaeg. Kohtuväline menetleja koostas otsuse peale vastulause esitamist ehk 15 päeva peale väärteoprotokolli koopia kättesaamist.

Kohtuvälise menetleja seisukoht on, et tegu on tõendamist leidnud, karistus on seaduslik ja põhjendatud. Karistuse liik ja määr vastab teo raskusele. Lähtudes eeltoodust ning tuginedes väärteomenetluse seadustiku § 132 lg 1, palub kohtuväline

menetleja S.P´i kaebus jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud mene menetleja kirjaliku seisukoha tlusaluse isiku esitatud kaebuse, kohtuvälise ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb jätta rahuldamata.

VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud

kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja

õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu

ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva

kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud.

1. Objektiivne koosseis LS

§ 227 lg 2 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise

eest kuni 21 40 – kilomeetrit tunnis. Koosseisupärase teo moodustab sõiduki juhtimise käigus

lubatud suurima sõidukiiruse ületamine. Juhtimisena on käsitatav isiku igasugune tegevus

mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõidu iigub. Mootorsõiduk on LS § 2 p 20 kohaselt k l

mootori jõul liikuv sõiduk. Süüteo subjektiks saab olla sõiduki juht, s.o isik, kes faktiliselt juhib sõidukit. Kuivõrd LS § 227 lg 2 koosseis on osaliselt blanketne, tuleb seda täiendavalt sisustada sättega,

milles etteheidetav liiklusnõuete rikkumine seisnes. Käesolevas asjas on väärteootsuse kohaselt

rikutud õigusnormiks LS § 50 lg 5 p 3. Antud sätte kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini

liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Seega peab kohus analüüsima, kas S.P

juhtis mootorsõidukit liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest kiiremini. Väärteoprotokolli nr AB1515384 kohaselt juhtis S.P 18.06.2019 kell 11:15 X

teel, Pärnu linnas, Pärnu maakonnas mootorsõidukit (registreerimismärgiga , x x) kiirusega x

km/h (+/- xkm/h) mitte 3 km/h), millega ületas antud teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust (

vähem kui km/h. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis x S.P-ni poolt antu kohaselt tegu. Menetlusalune isik on d ütluste on ta nõus kiiruse ületamisega ning kahetseb esitanud vastulause, mille kohaselt kahetseb ta väärteo toimepanemist ning palub juhtimisõigus alles jätta seoses perekondlike ja tööülesannete täitmise vajadusega. Menetlusalune isik selgitab, et ületa töövestlusele minekuga ning pika vahemaa tõttu ei osanud s kiirust, sest kiirustas seoses

hinnata sõidule kuluvat aega. Sealjuures ei vaidlusta S.P ka kohtule esitatud kaebuses temale etteheidetava rikkumise toimepanemist.

5 (7) Kiirusemõõtmise protokoll on asendatud videotõendiga LaserCam 4 LE00048, videosalvestise nr

on 004901 (CD plaat toimikus). Väärteoasjas ei ole koostatud mõõtevahendi kasutamise

protokolli - videosalvestisega , mõõtevahendi kasutamise protokolli võib asendada heli ja

tulenevalt Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja

kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 10 lg-st 2 ja VTMS § 31 lg st 11. Mõõtmise on väärteoprotokolli kohaselt läbi viinud T. Väljaotsa. -

Kohus leiab, et väärteoasja materjalidega on täielikult tõendatud, et S.P juhtis

mootorsõidukit kohtuvälise menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas lubatud sõidukiirust ületades. Seega vastab S.P-ni t toimepandud tegu LS § 227 lg 2 sätestatud pool

objektiivsetele tunnustele.

2. Subjektiivne koosseis Kohus leiab, et S.P pani väärteo toime vähemalt otsese tahtlusega. KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab seda või vähemalt möönab seda. Otsese tahtluse puhul on oluline, et isik teab kindlasti, et teo

tulemusena saabub sell Asja materjalidest ine tagajärg, kuid viimane pole tema eesmärk. nähtub, et oli S.P-ni teadlik ja tahtlik otsustus kiirustamine ja kiiruse ületamine põhjusega jõuda töövestlusele.

3. Õigusvastasus ja süü

S.P-ni

teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. S.P

oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane, sest kriminaalasja materjalidest ei nähtu KarS § s 34 sätestatud asjaolusid ning kaebaja on sündinud 1964 - . aastal. Samuti puuduvad

menetlusaluse i tegu siku puhul süüd välistavad asjaolud. Seega on S.P-ni koosseisupärane, õigusvastane ja süüline.

Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et S.P on pannud toime talle

ett

ijuhi poolt lubatud suurima eheidetava väärteo LS § 227 lg 2 järgi, st mootorsõiduk s 40 kilomeetrit tunnis. õidukiiruse ületamise eest 21–

Karistus

LS § 227 lg 2 võimaldab menetlejal lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kohaldada

põhikaristusena kuni 100 trahviühiku suurust rahatrahvi või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist

kuni kuue kuuni. Kohtuväline menetleja karistas S.P-ni LS § 227 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Samas tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka teiste asjaoludega. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse

mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr.

Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad

asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-77-11). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eridaspidi hoiduma ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast e süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Süüdistatava süü suurust mõjutavad eelkõige tagajärje raskus, samuti rikutud normide maht ja teo subjektiivne koosseis. Karistuse mõistmisel

tuleb seega arvestada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Kellegi karistusõiguslik mõjutamine

saab toimuda ainult inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi

arvestades. Sellepärast peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka

süüdlase isikut (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus nr 3-1-1-40-04, p 7).

Menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduk ületas suurimat lubatud sõidukiirust x kilomeetrit tunn

is, jäädes seega LS § 227 lõikes 2 sätestatud sõidukiiruste keskmisest piirmäärast

madalamale. Arvesse tuleb võtta , et kaebaja ületas kiirust asula ka asjaolusid sisesel teel, kus

6 (7)

liiklustihedus on

tahtlikult suurem kui asulavälisel teel ning kiiruseületamine pandi toime . Eeltoodut arvesse võttes tuleb kaebaja süüd hinnata keskmiseks. S.P kahetses tegu puhtsüdamlikult ja tunnistas süüd ning see on käsitatav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Karistust raskendavad asjaolud S.P-ni teos puuduvad.

Kohtupraktika kohaselt saab varasemaid karistatusi uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on

seotud uue süüteoga (Riigikohtu kri 16, p 9). Väärteoasja minaalkolleegium otsus 3-1-1-70-

materjalidele lisatud karistusregistri väljavõtte kohaselt on S.P 4 kehtiv at väärteokaristus millest kolm on lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest t, . Viimati karistati

k menetleja 05.11.2018.a otsuse kohaselt S.P-ni ohtuvälise LS § 227 lg 2 järgi toimepandud teo eest S.P-le põhikaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

on otseselt liiklusseaduse nõuete rikkumise eest varasemalt määratud karistused

seotud praeguse menetluse esemeks oleva süüteoga ja neid tuleb iseloomustava asjaoluna

karistuse mõistmisel arvesse võtta. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses 3-1-1-26-03 märkinud, et kui isiku käitumisel pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust saab isikule mõista karistuse ka

üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine. Seega ei saa

vaadata S.P-ni teo raskust lahutamatult teistest karistuse mõistmisel olulistest teguritest, milleks on esmajoones menetlusalust isikut iseloomustavad andmed ja karistuse üldja eripreventiivsed eesmärgid. Kohus selgitab, et sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke:

see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo,

on see ka üks alus mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust

(Riigikohtu kirminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-122-13, p 9-11). Kohus nõustub kohtuvälise

menetleja seisukohaga, et menetlusaluse isiku käitumine on liikluses kinnistunud

ebaseaduslikkuse suunas ja teda ei ole rahatrahvi kaudu võimalik seaduskuulekale käitumisele

sundida. Ka Riigikohus on otsuses nr 3-1-1- - 58 13 väljendanud seisukohta, et samalaadseid

kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse

õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemist. Seega rahatrahvi kohaldamine ei täidaks eripreventiivset eesmärki ja on karistusliigina menetlusaluse

isiku suhtes ammendanud. Ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav

karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat

toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab

liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi.

Seoses kaebuses ja vastulauses märgituga, et on juhtimisõigus vajalik S.P-le

perekondlikel põhjustel ning tööülesannete täitmiseks märgib kohus järgmist. KarS § 50 lg 2

kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab

mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Seega ei välista ka menetlusaluse isiku põhjendused juhtumisõiguse vajalikkuse kohta temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuna ta pole KarS § 50 lg 2

märgitud isik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-6-17, p 17). Arvestades, et S.P on peale

eelnevate rahatrahvide määramisi ja juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks jätkanud liiklusväärtegude toimepanemist, on ta ise ennast asetanud olukorda, kus kergema

karistusliigi kohaldamine pole enam või väiksemas määras juhtimisõiguse äravõtmine otstarbekas ega võimalik, kuivõrd see ei aitaks ära hoida uute süütegude toimepanemist. Kohus

on seisukohal, et isik, keda on suhteliselt lühikese perioodi vältel karistatud samalaadse

rikkumise eest, pidi mõistma või vähemalt pidama võimalikuks, et tema jätkuv ühiskonnas

kehtivaid norme eirav käitumine liiklusreeglite rikkumise, s.o lubatud sõidukiiruse ületamise näol võib tuua kaasa juhtimisõiguse äravõtmise kas põhi või lisakaristusena. ,

- S.P-ni

avaldatud perekondlikud ja tööalased asjaolud olid talle teada ka enne rikkumise

7 (7)

toimepanemist, kuid see ei hoidnud ära tema poolt järjekordset suurima lubatud sõidukiiruse

ületamist. Ühtlasi nendib kohus, et olukorras, kus juhtimisõigus on perekonnale oluline

m toimetuleku tagamiseks, oleks ateriaalsete vahendite teenimiseks ning seeläbi igapäevase pidanud S.P olema eriti hoolas, et mitte õigusrikkumisi, s.o järjekordse suurima lubatud sõidukiiruse ületamist, toime panna.

Riigikohus on oma 20.03.2017.a lahendis nr 3-1-1-6-17 nentinud, et lubatud sõidukiiruse

ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi, osundades seejuures Maanteeameti ja Politsei

- ja Piirivalveameti

avaldatud statistikale: liiklusõnnetuste arv 2016. aastal võrreldes 2015. aastaga suurem ning

võrdluses 2015. aasta andmetega oli suurem ka liiklusõnnetustes vigastatute ja hukkunute arv;

kiiruse ületamisega seotud väärtegude arv ületas 2015. aastal 2013. a ja 201

4. a vastavaid näitajaid. Võrreldes kahe varasema aastaga moodustasid 2015. aastal toimepandud väärtegudest

suurima kasvu just vahemikus 21 40 km/h t eid andmeid – oime pandud kiiruse ületamised. N

arvesse võttes ei saa kuidagi väita, et menetluse esemeks oleva liiklussüüteo puhul oleks

tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, millega ei seata ohtu kaalukaid õigushüvesid ja

millele riik ei peaks reageerima rangelt. On selge, et liiklusnõudeid rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik ita liiklusolukorra paranemisele kuigivõrd kaasa. Seetõttu kohtlemine ei a

on kohus seisukohal, et S.P-ni liikluskäitumise muutmiseks on põhjendatud

kohaldada talle mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ning

S.P-ni lähimineviku liikluskäitumi juhtimisõiguse äravõtmine vajalik lisaks tema enda sest tulenevalt on turvalisuse tagamiseks ka teiste liiklejate elu, varasemast tervise ja vara kaitseks. Põhikaristusena pikemaks perioodiks signaali, et juhtimisõiguse äravõtmine peaks andma S.P-le tema senine liikluskäitumine ei ole olnud aktsepteeritav ning viima teda sellest tõdemusest

lähtuvalt õigete järelduste tegemiseni ja edasiste rikkumiste toimepanemisest hoidumiseni.

Kohtuväline menetleja juhtimisõiguse äravõtmisega 5 karistas S.P-ni kuuks,

põhjendades karistusliigi valikut eripreventiivsetest kui ka üldpreventiivsetest kaalutlustest. Kohtu hinnangul vastab selline karistus karistusliigi poolest menetlusaluse isiku süü suurusele,

teda iseloomustavatele andmetele ja karistuse eesmärkidele. Seega on põhjendatud kohtuvälise

menetleja poolt raskema karistusliigi kohaldamine konkreetses määras, milline ületab isikule varasema otsusega samalaadse rikkumise eest kohaldatud põhikaristuse määra.

Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget

kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda

kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kohus nõustub ka kohtuvälise menetleja

selgitustega kaebusele esitatud vastuses kaebetähtaja arvestamise osas, st selgitusega, miks kaebuse esitamise viimaseks tähtajaks on märgitud otsuses 02.08.2019.a.

/allkirjastatud digitaalselt/

Rubo Kikerpill Kohtunik