2-19-2940/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Määruse tegemise aeg ja koht

2. september 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-2940

Tsiviilasi

TBi hagi JBi vastu elatise nõudes

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 25. juuli 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

JBi apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja TB (isikukood xxxxxxxx), seaduslik esindaja OK,

lepinguline esindaja Alla Žulinskaja

Kostja JB (isikukood xxxxxxxx), lepinguline esindaja

Olga Väina

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda JBi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta JBi kanda.

Menetluskulude puudumise tõttu jätta nende suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagimenetluses võib

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OK

(ema)

esitas

TBi

(hageja,

laps)

nimel

24. veebruaril 2019

(täiendatud

28. veebruaril 2019) Harju Maakohtule hagi, milles palus kohustada JBi (kostja, isa) tasuma

hagejale alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni miinimumsummas elatist,

aga mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus. Samuti

palus hageja välja mõista tagasiulatuva miinimumsummas elatise 1. märtsist 2018 kuni

28. veebruarini 2019 eest 3040 eurot.

2 (5)

Hagiavalduse kohaselt lõppes vanemate kooselu 2014. a kevadel ja laps elab emaga. Kostja last

ei toeta. Lapse vajaduste katmiseks kulub kuus 575 eurot. Hageja esitas kulutuste kohta

nimekirja, kuid kululiikide osas põhjendusi ja tõendeid ei esitanud.

2. Kostja saatis 10. juunil 2019 maakohtule vene keelse e-kirja, milles vaidles hagile vastu.

Kostja väidete kohaselt on tal lapsega väga hea suhe, kuid lapse ema ta ei usalda ja temaga ei

ole võimalik kokkulepet saavutada. Lapse vajaduste katmiseks kulunud raha kohta tuleb esitada

arved. Kostja majanduslik seisund on halb ja ta viibib praegu elektroonilise järelevalve all.

Vanglas olles aitas last niipalju kui võimalik kostja ema, sh ostis ta kostja palvel lapsele telefoni.

Kostja soovib ka edaspidi oma last toetada.

3. Harju Maakohus selgitas 19.juunil 2019. a e-kirjaga kostjale, et kostjal tuleb esitada kohtule

nõuetekohane vastus eesti keeles ja vastamata jätmisel võib kohus lahendada asja

tagaseljaotsusega. Lisaks selgitas maakohus, et kostja vastus ei sisalda asja õige lahendamise

seisukohast tähtsust omavat teavet ning hagi on esitatud edasiulatuva- ja tagasiulatuva

miinimumelatise saamiseks.

4. Kohus määras kohtuistungi. 8. juuli 2019 kohtuistungile kostja ei ilmunud, samuti ei

ilmunud kostja 25. juuli 2019 kohtuistungile. Kutse 25. juuli 2019 kohtuistungile luges

maakohus kättetoimetatuks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3141 lg-le 2

kohtu 8. juuli 2019. a e-kirjaga. Hageja taotlusel vaatas maakohus asja sisuliselt läbi.

MAAKOHTU OTSUS JA SELLE PÕHJENDUSED

5. Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt lapse kasuks välja elatise võla 4390 eurot

ja alates 1. augustist 2019 kuni lapse täisealiseks saamiseni miinimumelatise 270 eurot kuus,

kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nõudis hageja seadusest tulenevalt miinimumelatist

alates 1. märtsist 2018, millele kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Seega võttis kostja hageja

faktiväited (sh lapse vajaduste suuruse kohta) omaks. Kostja väited tema halva majandusliku

olukorra kohta on kontrollimatud, st ebamäärased ja paljasõnalised. Maakohus viitas

perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-le 2, §-le 96, § 97 p-le 1, §-le 108, tsiviilseaustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 8 lg-le 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-le 4.

Maakohus otsustas jätta menetluskulud poolte endi kanda.

APELLATSIOONKAEBUS

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uuesti

läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonimenetluse kulud palus kostja jätta poolte

endi kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei oleks maakohus tohtinud kohtuistungil hageja taotluse

alusel asja sisuliselt arutada, kuna kostja ei olnud selleks nõusolekut andnud. Maakohus ei

veendunud, et kostja on oma õigustest teadlik. Ühtlasi soovis kostja kohtuistungi toimumist

edasi lükata, kuna tal ei olnud selleks ajaks kõiki vajalikke tõendeid kogutud. Seega jättis

maakohus oma menetluslikud ülesanded täitmata, sh ei tuvastanud kõiki asjas tähtsust omavaid

asjaolusid ega arvestanud, et laps on erivajadustega.

Maakohtu otsus on nii faktiliselt kui ka õiguslikult motiveerimata, mistõttu maakohtu lahend ei

ole jälgitav. Seejuures lähtus maakohus elatise suuruse määramisel üksnes hageja arvestustest,

mis on mh vastuolus Riigikohtu praktikaga.

Maakohus mõistis põhjendamatult välja tagasiulatuva elatise ühe aasta eest, sest hageja ei

nõudnud sellel perioodil järjepidevalt elatist. Samuti paneb see kostja tõenäoliselt raskesse

olukorda ja on talle ebamõistlikult koormav.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3 (5)

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. TsMS

§ 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud

väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et praegusel

juhul on tegemist sellise olukorraga.

8. Ringkonnakohtul on õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes

juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik

perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui

faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See

tähendab, et kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses

esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile

vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu 6. detsembri

2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-15974, p 9 ja seal viidatud varasem praktika).

9. Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse väited heidavad peamiselt ette

maakohtu poolset menetlusõiguse normi rikkumist. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad asja

materjalid, et maakohus ei ole menetlusõiguse normi oluliselt rikkunud.

Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus lahendas kohtuistungil asja sisuliselt kostja

osavõtuta ja nõusolekuta ega selgitanud kostjale tema õigusi. Seetõttu ei olnud kostjal võimalik

mh esitada tõendeid ja asjas jäid välja selgitamata tähtsust omavad asjaolud.

Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 4 lg 2 järgi määravad hagimenetluses pooled vaidluse

eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hagi menetletakse

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda.

Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. Hagiasjas selgitab kohus ise asjaolusid ja kogub tõendeid üksnes seaduses

ettenähtud juhul (TsMS § 5 lg-d 1-3).

10. Toimiku materjalidest nähtub, et maakohus võttis hagi menetlusse 11. märtsi 2019. a

määrusega, millega kohustas kostjat hagile vastama. Mh selgitas maakohus nimetatud

määruses, et kui kostja ei ilmu kohtuistungile, võib kohus kohale ilmunud hageja taotlusel

lahendada asja sisuliselt (tl-d 12–13 pöördel, määruse p 6). Kostja saatis 10. juunil 2019

maakohtule vene keelse e-kirja, milles väitis, et tema majanduslik olukord on raske. Nimetatud

e-kirjast ei nähtu sisulisi vastuväited elatise nõudele ega elatise vähendamise taotlust (tl 20).

Kuna kostja vastus ei sisaldanud asja lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid, määras

maakohus avalduste ja taotluste esitamiseks täiendava tähtaja 30. juuni 2019 (tl 21). Vaatamata

maakohtu nõudmisele kostja oma vastust ei täiendanud, samuti ei esitanud taotlusi ega

tõendeid. Kostjale toimetati kohtukutse 25. juuli 2019 kohtuistungile nõuetekohaselt kätte tema

poolt menetluses avaldatud e-posti aadressile vastavalt TsMS § 3141 lg-le 2 (tl 40). Kolleegiumi

hinnangul on maakohus õigesti hageja taotlusel lahendanud asja sisuliselt TsMS § 410 alusel

(vt 25. juuli 2019. a kohtuistungi protokoll). Toimiku materjalidest nähtuvalt ei esinenud asja

kostja osavõtuta sisuliselt lahendamist välistavaid asjaolusid (TsMS § 414 lg 2 p-d 1 ja 2).

11. Kolleegium märgib, et kostja ei ole apellatsioonkaebuses selgitanud, kuidas kohtuistungist

osavõtt oleks muutnud asja tulemust, samuti seda, millised taotlused ja tõendid jäid kostjal

maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu esitamata ning kuidas oleks nende asjaolude

tõendatuse korral maakohus pidanud jõudma teistsugusele järeldusele. Maakohus mõistis

lapsele välja edasiulatuva elatise ja elatise võla miinimummääras. Kolleegium selgitab, et

kohtul on võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses

sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning

tõendatud asjaolud seda võimaldavad (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-174-16, p 13). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks sellistele asjaoludele maakohtu

menetluses tuginenud ja elatise väljamõistmist alla PKS § 101 lg-s 2 sätestatud miinimummäära

taotlenud. Õige on kostja viide TsMS § 230 lg-le 3, mille kohaselt võib kohus lapse huve

puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel. See aga ei tähenda, et kohus võiks

4 (5)

elatisenõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele kumbki pool ei

tuginenud ja mida ta pooltega ei arutanud (vt eelpool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-

16, p 11 ja selles viidatud lahendid). Samuti ei mõjuta seda seisukohta TsMS § 436 lg 6, mille

järgi ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Kohtupraktikas

on selgitatud, et nimetatud sätte eesmärgiks on elatisasjades kaitsta last (vt Riigikohtu

28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 23)

12. Asjaolu, kas laps on erivajadustega või mitte, ei oma asja õige lahendamise seisukohast

tähtsust, sest praegusel juhul mõistis maakohus elatise välja miinimummääras ja lapse

võimalikust erivajadusest tulenevaid suuremaid kulutusi ei olnud vaja eraldi tõendada (vt nt

Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12). Seega ei pidanud

maakohus seda asjaolu hagi rahuldamise eeldusena tuvastama.

13. Kolleegium märgib, et asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks taotlenud 25. juuli 2019

kohtuistungi edasilükkamist või palunud täiendavat tähtaega asjaolude ja tõendite esitamiseks.

Seega alust kohtuistungi edasilükkamiseks ei esinenud. Kostja pidi avaldused, taotlused ja

tõendid esitama maakohtu poolt määratud tähtaja jooksul (30. juuni 2019) või vähemalt seitse

päeva enne eelistungit, kui kohus ei ole määranud teisiti (TsMS § 329 lg 2). Hilinenult esitatud

avaldusi ja taotlusi ei pea kohus menetlema ja sellise tagajärje eest ei pea enne menetlusosalist

hoiatama (TsMS § 66).

Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha eelpool käsitletud apellatsioonkaebuse väidetele tuginedes

teistsugust lahendit. Apellatsioonimenetluses ei saa algatada uut vaidlust, arendada maakohtus

peetud vaidlust edasi ega laiendada vaidlust võrreldes sellega, mida maakohtus peeti. TsMS

§ 631 lg 1 järgi võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus

põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate

asjaolude ja tõendite kohaselt (käesoleva seadustiku § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha

esimese astme kohtu otsusest erinev otsus.

14. Veel heidab kostja maakohtule ette, et maakohus ei ole otsust põhjendanud, sh käsitlenud

hagi aluseks olevaid asjaolusid, ning elatise suuruse määramisel on aluseks võetud üksnes

hageja esitatud arvestus. Ringkonnakohus nende etteheidetega ei nõustu ja need ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks.

Maakohtu otsuses on kajastatud nii hagi aluseks olevad asjaolud, hageja nõue kui ka

kohtuotsuse põhjendused, sh õigusnormid millele maakohus kohtuotsuse rajas (tl-d 43–44).

Arvestades, et kostja ei vaielnud hageja esitatud faktiväidetele vastu ja märkis oma vastuses

ilma taotlusi ja tõendeid esitamata üksnes seda, et tema majanduslik olukord on halb ning kostja

ema on tema last vastavalt võimalustele aidanud, ei olnud maakohtul võimalik neid vastuväiteid

otsust tehes arvestada (TsMS § 436 lg 3). Kuna kostja ei täiendanud kohtu nõudmisel oma

vastust, piisas sellest, et maakohus märkis otsuses, et need vastuväited on tõendamata.

Apellatsioonkaebuses ei ole kostja esile toonud, milliseid asjaolusid ei ole otsuses käsitletud

või milline õigusnorm on jäänud asja õigeks lahendamiseks kohaldamata.

Maakohus ei lähtunud miinimumelatise väljamõistmisel hageja esitatud arvestusest. Kuigi

hageja märkis hagiavalduses lapse vajaduste loetelu erinevate kulutuste kohta rahaliselt, ei

nähtu toimiku materjalidest, et hageja oleks kulutuste kohta esitanud arveid (tl-d 2–3 pöördel,

tl 8 ja tl-d 29–30 pöördel). Maakohus ei pidanud kulutusi hindama, sest eelduslikult on lapse

igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1

järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ning selles ulatuses ei tule

lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt eelpool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

174-16, p 13).

15. Viimaks väidab kostja, et maakohus mõistis põhjendamatult välja tagasiulatuva elatise ühe

aasta eest, sest hageja ei nõudnud sellel perioodil kostjalt ülalpidamiskohustuse täitmist. Samuti

paneb see kostja tõenäoliselt raskesse olukorda ja on ebamõistlikult koormav.

5 (5)

Maakohus selgitas 19. juuni 2019. a e-kirjas kostjale, et kostja vastus hagiavaldusele ei sisalda

asja lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid ja andis täiendava tähtaja avalduste ja tõendite

esitamiseks. Mh järgis maakohus TsMS § 392 lg 1 p 3, st viitas tagasiulatuva elatise asjaolule

ja andis kostjale võimalusele avaldada selle kohta oma seisukohta. Kuna kostja ei avaldanud

pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu

omaks võtnud (TsMS § 231 lg-d 2 ja 4). Esimese astme kohtu menetluses poole avaldatud

asjaolu omaksvõtt ja hagi õigeksvõtmine kehtib ka apellatsioonimenetluses (TsMS § 652 lg 7).

Teiseks märgib kolleegium, et kostja vastuväiteid tagasiulatuva elatise kohta ei saa

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel arvestada, sest selliseid

väiteid ei ole kostja maakohtus esitanud ja need ei ole apellatsioonimenetluses lubatavad (TsMS

§ 652 lg 3).

16. Kostja apellatsioonkaebuse eduvõimalused puuduvad, mistõttu ringkonnakohus keeldub

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

17. TsMS § 639 lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub

kaebust menetlusse võtmast. Hagejal ei tekkinud kaebusega seonduvaid kulusid, mistõttu pole

vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.

18. Kohus ei toimeta apellatsioonkaebust hagejale kätte (TsMS § 638 lg 4). Kuna dokumendid

on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid kostjale füüsiliselt tagastada. Kohtumäärus

tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi kostjale kätte toimetada ja edastada teisele poolele. Kuna

ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega,

loetakse TsMS § 638 lg 10 järgi, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

19. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest