3-18-424/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. august 2019, Tartu

Haldusasja number

3-18-424

Haldusasi

Viktor Šatski kaebus Viru Vangla 19. jaanuari 2018. a

otsuse nr 6-10/43833-3 tühistamiseks ja Viru Vangla

kohustamiseks taotluse uuesti läbi vaatamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – Viktor Šatski

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta

Viru

Vangla

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

halduskohtu

28. veebruari 2019. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. september 2019.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viktor Šatski esitas 21. detsembril 2017 Viru Vanglale taotluse loa saamiseks pikaajaliseks

kokkusaamiseks oma abikaasa, Tallinna Vanglas viibiva Anastassia Šatskajaga, vangla määratud

kuupäeval vastavalt koostatud graafikule.

Viru Vangla jättis taotluse rahuldamata 19. jaanuari 2018. a vastusega nr 6-10/43833-3.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla keelduva

otsuse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks lubada kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi

abikaasaga. Vastustaja on sekkunud õigusvastaselt kaebaja perekonnaellu. Kokkusaamine ei ole

vastuolus vangistuse eesmärkidega ja võib suunata õiguskuulekale käitumisele nii kaebaja kui

abikaasa.

3. Vastuses kaebusele vaidles Viru Vangla kaebusele vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata.

Vastustaja hinnangul on tühistamis- ja kohustamiskaebus menetlusse võetud ebaõigesti, sest

tegemist on kaebaja abstraktse taotlusega. Lubatav on tuvastamiskaebuse menetlemine. Kaebaja

nõude rahuldamiseks puudub alus, mille tõttu tuleks ka tuvastamiskaebus jätta rahuldamata.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. 28. veebruari 2019. a otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse.

Halduskohus selgitas, et vastustajale esitatud taotluse sõnastus ei ole sedavõrd abstraktne, et

takistanuks vastustajal taotlust lahendamast ega saa seetõttu olla ka põhjuseks, miks jätta

tühistamis- ja kohustamisnõue kohtumenetluses läbi vaatamata. Kaebaja on avaldanud soovi

pikaajaliseks kokkusaamiseks oma abikaasaga ükskõik millisel graafikujärgsel kuupäeval, mille

vangla määrab. Vastustaja tegi keelduva otsuse põhjusel, et vangistusalased õigusaktid ei näe ette

kinnipeetavate omavahelist kokkusaamist VangS § 23 tähenduses. Ka vaidemenetluses ei ole

vangla tuginenud väitele, et esitatud taotlus oli abstraktne.

Kui vastustaja pidas kaebaja taotlust abstraktseks, oleks taotlus tulnud haldusmenetluses käiguta

jätta. Kohtumenetluses, eriti pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ja taotluse suhtes

sisulise otsuse tegemist, ei ole taotluse abstraktsusele viitamine ja seetõttu kaebuse ebaõigele

menetlusse võtmisele rõhumine asjakohane.

5. Kaebusega kaitstavaks õigushüveks on põhiõiguse järku õigus. Põhiseaduse § 26 sätestab, et

igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Teisalt tähendab vangistuses viibimine

mingiks ajaks isiku kogu elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu väga mitmete

põhiõiguste kasutamist, seal hulgas ka perekonnaelu puutumatust. Seega ei ole perekonnaelu

puutumatus absoluutne õigus, sest seaduses sätestatud juhtudel ja korras võib sellesse sekkuda.

Käesoleval juhul ei ole kaebaja perekonnaellu sekkutud seaduses sätestatud juhul ja korras.

VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada

kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava

sotsiaalsete sidemete katkemist. VangS § 25 lg 1 ls 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale

pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja,

lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. VangS § 25 lg 1¹ p-

de 1–4 kohaselt pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldutakse, kui kokkusaamine ei ole

kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega; kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut

või korda; kokkusaaja maines on alust kahelda või kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või

kinnipeetava tervist ja heaolu. VangS-st ei tulene piirangut, millega saaks õigustada kinnipeetavale

pikaajalise kokkusaamise mittelubamist üksnes faktiga, et ka kinnipeetava abikaasa viibib

kinnipidamiskohas. Kinnipeetava jaoks oluliste sotsiaalsete sidemete säilimine aitab kaasa

vangistuse täideviimise eesmärkide (VangS § 6 lg 1) saavutamisele ja kinnipeetava individuaalse

täitmiskava

(VangS § 16)

täitmisele,

suurendades

kinnipeetava

vabanemisjärgse

resotsialiseerimise väljavaateid. Vangla keelduvast otsusest ei ilmne, kuidas kahe juba

süüdimõistetud ja vanglakaristust kandva omavahel abielus oleva kinnipeetava isiku perekondlike

sidemete säilimine neid väljavaateid pärsiks. Abikaasade pikaajaline kokkusaamine võib omada

vastupidist mõju – pereelu säilimine võib suunata mõlemad abikaasadest kinnipeetavad

õiguskuulekale käitumisele, mis omakorda kaitseb lõppastmes ka õiguskorda.

Kaebaja taotluse üle otsustamisel tuleb arvestada ka kaebaja ja tema abikaasa kinnipidamise

kestust. Arvestades, et mõlemale kinnipeetavale määratud vangistuse aeg on küllaltki pikk (5–6 a),

ei saa pidada proportsionaalseks pikaajalise kokkusaamise keeldu kogu vangistusaja vältel.

Veenev ei ole seos kaebaja taotluse mitterahuldamise ja vangistuse täideviimise eesmärkide vahel,

samuti, kas taotluse rahuldamine soodustab resotsialiseerumist või mitte. Vastustaja kohaldatud

õigusaktid ei välista kinnipeetavatest abikaasade omavahelist kokkusaamist.

6. Vaidlustatud otsus sisaldab ilmselgeid kaalutlusvigu, mille tõttu on tegemist õigusvastase

haldusaktiga, mis kuulub tühistamisele. Kuna vaidlustatud otsus on kaalutlusveaga, kuulub

rahuldamisele ka kohustamisnõue, kuna vastustaja ei ole kohtuotsuse tegemise aja seisuga toonud

esile kohustamisnõude rahuldamist välistavaid asjaolusid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. Viru vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega jätta kaebus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.

8. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et tühistamiskaebus ei olnud asjakohane õiguskaitsevahend.

Kaebaja taotlus ei vastanud juba formaalselt taotluse nõuetele. Justiitsministri määruse „Vangla

sisekorraeeskiri“ (VskE) § 40 järgi tuleb pikaajalise kokkusaamise korraldamisel lähtuda sama

määruse 8. peatüki, so lühiajaliste kokkusaamiste korraldust puudutavatest sätetest. VSKE § 33 lg

1 p 4 kohaselt tuleb kokkusaamise taotluses märkida soovitav kokkusaamise kuupäev.

Tuvastamiskaebus oleks olnud kohane õiguskaitsevahend, kuna vangla saab selliselgi juhul uut

otsust tehes arvestada jõustunud kohtuotsuse seisukohtadega.

Samuti leiab vastustaja, et menetluses oli esitatud piisavalt väiteid selle kohta, miks antud juhul

tuli asuda seisukohale, et kokkusaamine ei ole põhjendatud. Halduskohus on eksinud

menetlusreeglite vastu, kui on jätnud sisuliselt arvestamata vangla kohtumenetluses esitatud

seisukohtadega, mis puudutasid kaebaja ja tema abikaasa koos toime pandud kuritegu. Kaebaja

puhul mängib olulist rolli asjaolu, et kuritegu pandi toime koos abikaasaga, kes on samuti süüdi

mõistetud ja kannab vanglakaristust. Kuritegu toime pannes seadsid isikud seega majandusliku

kasu või mõne muu madalama hüve kõrgemale soovist säilitada peresuhted ning seda tuleb

kokkusaamiste võimaldamisel paratamatult arvesse võtta.

Vastustaja nõustub, et isiku kinnipidamisel perekonnaelu puutumatuse riive on ajas kasvav suurus.

Siiski vaidlusaluse otsuse tegemise hetkel ei olnud riive kasvanud selliseks, et tingib kaebuse

rahuldamise. VskE § 45 kohaselt tuleb tavaolukorras võimaldada kinnipeetavale pikaajaline

kokkusaamine kord poole aasta jooksul. See, kui ka abikaasa on kinnipeetav, väljub tavaolukorra

piirest ning see, et abikaasad on kuriteokaaslased, tingib apellandi hinnangul suurema

erandlikkuse. Kohtuotsusest ei ole võimalik välja lugeda, millest halduskohus tuletas, et pooleteise

aasta pikkune karistuse kandmine on kohtu hinnangul juba selline lahusolu pikkus, mida võiks

käsitleda vangla poolt kaalutlusõiguse rikkumisena.

9. Vastuses apellatsioonkaebusele V. Šatski vaidleb sellele vastu ja palub jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust halduskohtu otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, järgib neid ning vastavalt

HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

11. Apellatsioonimenetluses leiab vastustaja, et tühistamis- ja kohustamiskaebuse läbivaatamine

ei olnud lubatav, samuti et halduskohus on ebaõigesti lugenud vaidlustatud otsuse õigusvastaseks

– kaebaja taotlust ei saanud rahuldada juba selle vormiliste puuduste tõttu ning esinesid

VangS § 25 lg 1¹ p-des 1–4 nimetatud alused pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest

keeldumiseks.

Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.

12. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et tühistamis- ja kohustamiskaebus on kaebaja

õiguste kaitseks sobivad ja lubatavad õiguskaitsevahendid. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja

esitas taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks, märkides, et nõustub kokkusaamisega

vastustaja määratud ajal. Vastustaja võttis taotluse esitatud kujul vastu, ei andnud kaebajale

tähtaega selle puuduste kõrvaldamiseks ega viidanud taotluse vormilisele puudusele vaidlustatud

otsuses või vaideotsuses. Alles kohtumenetluses on vastustaja asunud väitma, et taotlust ei

saanudki rahuldada, kuna kaebaja ei täitnud VskE §-st 40 ja § 33 lg 1 p-st 4 tulenevat kohustust

märkida taotluses kokkusaamise soovitav aeg. Nendel asjaoludel ei ole ringkonnakohus

veendunud, et vastustaja keelduva otsuse tegemisel tegelikkuses sellest asjaolust lähtus. Vastustaja

ei ole seda ka väitnud ega põhjendanud. Vastavalt ei ole otsuse põhjenduste täiendamine

kohtumenetluses selles osas lubatav.

13. Taotluses soovitud kokkusaamise aja märkimata jätmine ei ole ka olemuslikult taotluse selline

puudus, mida ei oleks taotluse läbivaatamisel võimalik kõrvaldada. Seega, kui vastustaja leidis, et

see puudus ei võimalda taotlust lahendada tulnuks vastavalt VangS § 11 lg-le 1 ja haldusmenetluse

seaduse §-le 15 lg 2 anda kaebajale tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks.

Ringkonnakohus osutab siinkohal veel, et tulenevalt VskE §-st 40 kohaldub VskE § 33 käesoleval

juhul arvestades pikaajalisi kokkusaamisi reguleerivas VskE 8. peatükis sätestatud erisusi.

Pikaajalise kokkusaamise korraldamine samuti vangistuses viibiva abikaasaga kaheldamatult

erineb tavapärasest lühiajalise kokkusaamise taotlemisest, kuna kokkusaamise võimalik aeg ei

sõltu kaebajast ega tema abikaasast. Vangistuses viibivate abikaasade kokkusaamise korraldamine

eeldab vanglate, kaebaja ja tema abikaasa koostööd. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei näe

selleks ette eraldi korda, seetõttu tuleb vanglatel kohaldada olemasolevaid sätteid, arvestades

konkreetse juhtumi asjaolusid ja hea halduse põhimõtet. Kokkusaamine on eeldatavalt võimalik,

kui mõlemad vanglad on kokkusaamisega nõustunud, misjärel on võimalik otsustada, millises

kinnipidamisasutuses ja millal kokkusaamine toimub, kuidas toimub transport kahe vangla vahel

jms. Kui koostööd tegemata ei saa kumbki vangla iseseisvalt määrata kokkusaamise toimumise

aega, siis ei saa kokkusaamise toimumise konkreetse aja märkimata jätmist ette heita ka kaebajale.

Taotluse esitamisel kaebaja nõustumine vastustaja määratava kokkusaamise toimumise ajaga on

selles olukorras igati mõistlik.

14. Seega ei ole vastustaja kaebaja taotluse lahendamisel seotud kokkusaamise kindla kuupäevaga

ning puudub takistus taotluse uueks lahendamiseks, kui kohtumenetluses ilmneb, et vaidlustatud

keeldumine oli õigusvastane ja see tühistatakse.

Vastustaja on enda käitumisega ümber lükanud seisukoha, et kaebaja saab oma õigusi efektiivselt

kaitsta tuvastamiskaebusega. Nimelt on vastustaja käesolevas asjas esitanud apellatsioonkaebuse

pärast seda, kui ringkonnakohus 15. jaanuari 2019. a otsusega asjas nr 3-17-2501 rahuldas

V. Šatski sarnase kaebuse Viru Vangla pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumise

otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Vastustaja ei loobunud apellatsioonkaebusest ka

ringkonnakohtu otsuse jõustumise järel ega ole teatanud, et ta oleks muutnud halduspraktikat

sarnastes asjades või võimaldanud kaebajale pikaajalise kokkusaamise abikaasaga. Seega ei saa

ka kaebajal olla veendumust, et kui kohus üksnes tuvastab vaidlustatud otsuse õigusvastasuse, siis

kokkusaamise võimaldamiseks uue taotluse esitamisel vastustaja lähtub kohtuotsuses toodud

seisukohtadest.

15. Käesolevaks ajaks jõustunud otsuses asjas nr 3-17-2501 asus ringkonnakohus seisukohale, et

vastustaja ei ole keeldumise põhjendamisel välja toonud ühtegi selget faktilist alust, mis vastaks

VangS § 25 lg-s 11 sätestatud keeldumise alusele. Vangla otsuse põhjendus on küll pikk, aga hüplik

ja raskesti jälgitav. Ebaselgeks jääb, milline on see õiguslik alus või kaalutlus, mis võimaldab

piirata kaebaja õigust perekonnaelu säilitamisele intensiivsemalt kui sellise kinnipeetava õigust,

kelle abikaasa viibib vabaduses. Pikaajalisest kokkusaamisest vanglakaristust kandva abikaasaga

võib keelduda VangS § 25 lg-s 11 toodud loetelu alusel, kui esinevad täiendavad asjaolud, mis

viitavad sellele, et need alused esinevad. Kohtule ei ole aga selliseid põhjendusi esitatud, vaid on

sisuliselt lähtutud üksnes faktist, et kaebaja abikaasa kannab samuti vanglakaristust. VangS § 25

lg 11 ei võimalda aga pikaajalisest kokkusaamisest keelduda üksnes sel põhjusel, et teine abikaasa

kannab samuti vanglakaristust. VangS § 25 lg-ga 1 on vastuolus ka vangla arusaam, et fakt, et

kaebaja abikaasa kannab vanglakaristust, tähendab automaatselt ka seda, et tema maines on alust

kahelda ja järelikult on see kokkusaamisest keeldumise aluseks.

16. Ringkonnakohus on jätkuvalt eeltoodud seisukohtadel. Käesolevas asjas vaidlustatud vangla

otsus ja vaideotsus sarnanevad olulises osas asjas nr 3-17-2501 vaidlustatud vangla haldusaktidele

kuni selleni välja, et osaliselt kattuvad põhjendused sõna-sõnalt. Ka käesolevas asjas vaidlustatud

haldusaktid on põhjendustes ebaselged ning neis ei ole faktilisi asjaolusid seostatud

VangS § 25 lg-s 11 nimetatud keeldumise alustega. Pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest

keeldumise õigusliku alusena on loetletud kõik VangS § 25 lg-s 11 nimetatud asjaolud, seejuures

aga faktilisi asjaolusid õigusliku alusega selliselt seostamata, et oleks võimalik veenduda

keeldumise aluse tegelikus esinemises.

17. Viru Vangla 21. augusti 2017. a otsusest nr 6-10/27266-2 võib siiski aru saada, et vaatamata

VangS § 25 lg-s 11 sätestatud keeldumise aluste kataloogi tervikuna esitamisele peab vangla

kokkusaamise lubamisest keeldumise aluseks seda, et kaebaja abikaasa on samuti kinnipeetav ning

seega ei ole tegemist vanglavälise suhtlemisega VangS § 23 mõttes.

Halduskohus on siinkohal põhjendatult selgitanud, et VangS § 23 lg 1 grammatiline tõlgendamine

viib käesoleval juhul VangS § 25 lg-ga 1 vastuolus olevale tulemusele. VangS § 25 lg 1 järgi

võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi teiste hulgas ka abikaasaga. Normis ei ole

kehtestatud erisusi ega täiendavaid piiranguid kokkusaamiseks abikaasaga, kes on samuti

kinnipeetav. Seega tuleb VangS § 23 lg-t 1 tõlgendada selles sätestatud eesmärgi kaudu soodustada

kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava

sotsiaalsete sidemete katkemist. Selliselt tuleb vanglavälise suhtlemisena VangS § 23 tähenduses

mõista eelkõige kinnipeetava suhtlemist, mis väljub vangistuse täideviimisega kaasneva

tavapärase suhtlemise raamest. Seega saab vangla ka vangistuses viibiva abikaasaga kokkusaamise

võimaldamisest keeldumisel tugineda üksnes VangS § 25 lg-s 11 nimetatud alusele.

18. Vangla

toob

kokkusaamise

võimaldamisest

keeldumisel

täiendavalt

välja

VangS § 12 lg 1 p-s 1 sätestatud mees- ja naissoost kinnipeetavate eraldihoidmise põhimõtte.

Ringkonnakohus osutab, et pikaajalise kokkusaamise ajal ei ole kinnipeetav allutatud tavapärasele

režiimile, mistõttu ei tule arvestada eraldihoidmise printsiibiga. Vastaselt juhul võiks väita, et

lubatud ei ole pikaajaline kokkusaamine ka vabaduses viibiva abikaasaga, kuna ka siis paigutataks

kaebaja kokku naissoost isikuga. VangS § 12 lg 1 p-st 1 tuleneb keeld paigutada erinevast soost

kinnipeetavaid samasse vanglasse või vangla üksusesse, mille sees on kinnipeetavatel suhtlemise

võimalus, kuid säte ei reguleeri pikaajalist kokkusaamise korda ka mitte juhul, kui kokkusaamine

toimub kinnipeetavatest abikaasade vahel.

19. Ringkonnakohus peab vajalikuks korrata, et ka VangS § 25 lg-s 11 nimetatud aluse

sisustamiseks ei ole piisav tuginemine ainuüksi kaebaja abikaasa vangistuses viibimise faktile.

Juhul, kui vastustaja leiab, et kokkusaamine ei oleks kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga

(VangS § 25 lg 11 p 1) või võib kokkusaamine ohustada vangla julgeolekut või korda (p 2) või on

alust kahelda kokkusaaja maines (p 3), tuleb seda arusaama põhjendada konkreetsete asjaolude

esiletoomisega. Sellisteks asjaoludeks võivad muu hulgas olla abikaasade toime pandud kuriteo

asjaolud, kuid piisav ei ole ainuüksi kaebaja abikaasa karistamise fakt. Ringkonnakohus leiab, et

ka kuriteo ühisest toimepanemisest ei saa tuleneda eeldust, et kokkusaamine abikaasaga oleks

vastuolus kaebaja õiguskuulekale käitumisele suunamise ja õiguskorra kaitsmise eesmärgiga,

ohustaks vangla julgeolekut või, et automaatselt oleks alust kahelda kaebaja abikaasa maines.

Üldjuhul eeldab vastustaja sellekohane järeldus, et ka kaebaja või tema abikaasa vangistuses

viibimise ajal on käitunud viisil, mis annab alust arvata, et kokkusaamine oleks vastuolus karistuse

täideviimise eesmärgiga, abikaasaga kohtumine avaldaks kaebajale negatiivset mõju või ohustaks

õiguskorda. Käesoleval juhul ei ole vastustaja selliste asjaolude esinemist väitnud ning on seega

piiranud kaebaja õigust perekonnaelu säilitamisele seadusliku aluseta, s.o õigusvastaselt.

20. Ringkonnakohus ei nõustu siiski halduskohtuga selles, et pikaajalise kokkusaamise

võimaldamise otsuse tegemisel on vanglal ulatuslik kaalutlusruum. VangS § 25 lg 1 kaitseb

kinnipeetava põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele, s.t, et tal on õigus pikaajalisele

kokkusaamisele. Seadus ei näe ette, et selline õigus on kinnipeetaval juhul, kui tema huvi

perekonnaelu säilitamisele on kaalukam avalikust huvist kokkusaamist mitte lubada. Kinnipeetava

õigus ei ole piiramatu, seda võib ja ongi piiratud seadusega. Nii sätestab VangS § 25 lg 11 loetelu

asjaoludest, mille esinemisel kinnipeetaval ei ole õigust pikaajalisele kokkusaamisele. Seega tuli

vanglal kaebaja taotluse lahendamisel kontrollida keeldumise aluse esinemist. Seega tuli vanglal

kaebaja taotluse lahendamisel kontrollida keeldumise aluse esinemist. Hindamisruum on

vastustajal pikaajalise kokkusaamise taotluse lahendamisel juhul, kui see on vajalik keeldumise

aluse tuvastamiseks. Näiteks tuli vastustajal hinnata, kas konkreetsel juhul pikaajaline

kokkusaamine on vastuolus karistuse täideviimise eesmärgiga. See ei andnud vanglale aga õigust

otsustada kokkusaamise lubamine või keelamine otstarbekuse kaalutlusest lähtudes..

21. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohtu otsusega on kaebus

põhjendatult rahuldamata jäetud.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

22. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja ei

ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, siis

tulenevalt HKMS

§ 109 lg 1 ls-st 3 tema kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/