3-18-1910/35 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. august 2019, Tartu

Haldusasja number

3-18-1910

Haldusasi

Mark Ševtšenko kaebus Tartu Vangla 6. augusti 2018. a

otsuse nr 6 23/1116-3 ja 17. septembri 2018. a vaideotsuse

nr 1 11/339 2 tühistamiseks ning Tartu Vangla

kohustamiseks tegema asjas uus otsus, millega anda luba

pikaajaliseks kokkusaamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 17. jaanuari 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Mark Ševtšenko apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – Mark Ševtšenko

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Mark Ševtšenko apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu

17. jaanuari 2019. a otsus.

2. Teha uus otsus, millega rahuldada Mark Ševtšenko kaebus ning tühistada Tartu

Vangla 6. augusti 2018. a otsus nr 6 23/1116-3 ja 17. septembri 2018. a vaideotsus

nr 1 11/339 2 ja kohustada Tartu Vanglat lahendama uuesti Mark Ševtšenko

24. mai 2018. a taotlus pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks abikaasa Angelina

Ševtšenkoga.

3. Mõista Tartu Vanglalt Mark Ševtsenko kasuks välja 30 eurot menetluskulude

katteks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. september 2019.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 24. mail 2018 esitas Mark Ševtšenko Tartu Vanglale taotluse nr 6 23/1116 1, milles soovis

pikaajalist kokkusaamist oma abikaasa Angelina Ševtšenkoga.

Tartu Vangla jättis taotluse rahuldamata 6. augusti 2018. a otsusega nr 6-23/1116-3. Vastustaja

leidis, et kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. M. Ševtšenko ja

A. Ševtšenko on süüdi mõistetud ühises ja kooskõlastatud narkootiliste ainete ebaseaduslikus

käitlemises. Kriminogeensete riskide hinnangus iseloomustatakse kaebajat isikuna, kes oskab ja

suudab teisi mõjutada ning kasutab kuritegude sooritamisel ära oma elukaaslast (praegust

abikaasat). Otsuse koostamise ajal ei ole kaebaja veel aktiivselt asunud enda kriminaalsete

riskidega tegelema ning puudub veendumus, et pikaajalist kokkusaamist ei kasutata abikaasa

suhtes negatiivse mõju hoidmiseks ja suurendamiseks ning järgmiste kuritegude planeerimiseks.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla

keelduva otsuse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks lubada kaebajale pikaajalisi

kokkusaamisi abikaasaga. VangS ei sätesta, et pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata

abikaasadele, kes kannavad karistusi eri vanglates, ning et pikaajalised kokkusaamised saavad

toimuda üksnes vabaduses viibiva pereliikmega. Praegusel juhul on vangla küll viidanud VangS

§ 25 lg 11 p-le 1, aga viited on üldsõnalised, meelevaldsed ja eluliselt mitteusutavad. Arvestades,

et kaebajale ja tema abikaasale määratud vangistuse aeg on küllaltki pikk, peaks vangla keeldumist

äärmiselt põhjalikult põhjendama. Kaebajale ei saa ette heita, et ta abiellus alles vanglas, samuti

ei ole kaebaja teha sotsiaalprogrammide toimumised. Otsitud on väide, et kokkusaamisel võib

kaebaja oma abikaasaga uusi kuritegusid planeerida.

3. Vastuses kaebusele vaidles Tartu Vangla kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastustaja hinnangul olukorras, kus mõlemad abikaasad on vangistuses, ei saa tekkida eeldusi, et

nende perekonnasidemete säilimine kuuluks VangS § 23 kaitsealasse ja nende kokkusaamiste

korraldamiseks piiranguid ei kaasne. Abikaasade koos olemist võib pidada kuritegu soodustavaks

faktoriks. Kaebaja ja tema abikaasa käitumine on näidanud seda, et koos viibides on nad asunud

uuesti kuritegelikule teele ja jätkanud samalaadsete kuritegude toimepanemist ning ühine pereelu

ja peresidemed ei ole hoidnud ära uute kuritegude toimepanemist. Enne riskide maandamist

kokkusaamiste võimaldamisel on piisav oht, et kaebaja võib oma organiseerimis- ja

mõjutamisvõimet ära kasutades asuda planeerima uut kuritegu abikaasast kuriteokaaslasega, kes

oma osalust ja süüd toimepandud kuriteos ei näe. Kaebaja käitumine ei ole andnud alust arvata, et

tema hoiakud ja uskumused keelatud ja lubatud tegevustesse oleksid muutunud.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. 17. jaanuari 2019. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

Halduskohus selgitas, et VangS § 23 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise, st

ka kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna,

sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist.

Kaugema eesmärgina peab vanglaväline suhtlemine aitama kaasa vangistuse täideviimise

eesmärgi täitmisele, sest väliskontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja

vältimatu tingimus. VangS § 25 lg 11 p 1 kohaselt keeldutakse pikaajalise kokkusaamise loa

andmisest, kui kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega.

Vastustaja on keelduva otsuse tegemisel tuginenud 25. mai 2017. a kohtuotsusele kriminaalasjas

nr 1-17-1747, varasemalt samalaadse kuriteo toimepanemise asjaoludele, kaebaja abikaasa

kriminogeensete

riskide

hindamisele,

kriminaalsete

riskide

maandamisega

aktiivselt

mittetegutsemisele ning VangS § 25 lg 11 p-le 1. Otsuse tegemisel oli vanglal ulatuslik

kaalutlusõigus. Sellise otsuse kohtulik kontroll on piiratud, kuivõrd kohus ei saa hinnata

kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti otstarbekust.

5. Loa andmisest keeldumine on õiguspärane, kuivõrd vastustaja on hinnanud kokkusaamise

vastavust vangistuse täideviimise eesmärkidele, õigesti arvestanud kaebaja ja tema abikaasa poolt

toime pandud süüteo asjaolusid ning seda, kuidas otsuse tegemise hetkeks on kriminogeensete

riskide maandamisega tegeletud. Arvestades avalikku ja kolmandate isikute huvi asjas, milleks on

vangistuse eesmärkide saavutamine nii kaebaja kui tema abikaasa suhtes, ning kaebaja huvi saada

kokku enda abikaasaga, on avalik huvi kaebaja huviga võrreldes ülekaalukas. Abikaasad saavad

suhelda omavahel kirja teel ja on seda võimalust kaebaja kirjavahetuse kaardist nähtuvalt ka

aktiivselt kasutanud. Seega ei ole kaebaja õigust ülemääraselt riivatud. Samuti ei ole välistatud, et

kokkusaamisi takistavate asjaolude äralangemisel lubatakse kohtumisi edaspidi.

6. Kaalutlused, mille Tartu Vangla on kohtueelses menetluses välja toonud ning millele tugines

kokkusaamise keelamisel, saab lugeda piisavaks, et pidada tehtud kaalutlusotsust õiguspäraseks.

Seega ei ole praegusel juhul määravat tähtsust kohtumenetluses toodud põhjendustel, mis ei

kajastu Tartu Vangla 6. augusti 2018. a otsuses ega vaideotsuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. Mark Ševtšenko esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

8. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et keelduva otsuse tegemise aluseks olnud seisukohad on

meelevaldsed ja keeldumine õigusvastane. Paljasõnalised on vastustaja väited, et kaebaja suudab

teisi isikuid mõjutada ja kaebaja abikaasa kuriteo toimepanemist ei tunnista. Süüdimõistev otsus

tehti kokkuleppemenetluses, mis tähendabki süü omaksvõtmist. Kirja teel suhtlemine ei ole piisav

peresidemete hoidmiseks. Samas lubatakse kaebajale kokkusaamisi kaebaja õega, kes on samuti

kaebajaga ühises kriminaalasjas süüdi mõistetud.

9. Vastuses apellatsioonkaebusele Tartu Vangla vaidleb sellele vastu ja palub jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et kaebaja ja tema abikaasa panid katseajal toime uue kuriteo ühiselt ja

kooskõlastatult. Kuriteo asjaoludest nähtub kaebaja domineeriv roll organisaatorina ja isikute

mõjutamisel. Kaebaja käitumine vangistuse jooksul ei ole andnud alust arvata, et tema hoiakud

oleks muutunud. Kuivõrd varasem karistus ja sotsiaalprogrammides osalemine kaebajale mõju ei

avaldanud, siis peab vastustaja eriti tõsiselt suhtuma kaebajast tulenevate riskide maandamisse ja

uute võimalike kuritegude ärahoidmisse.

Kokkuleppemenetluses võib isik kriminaalõigusliku kompromissi sõlmida ka juhul, kui ta ennast

ise süüdlaseks ei pea. Kohus süü küsimust ei kontrolli ning isiku süü tunnistamine ei ole

kokkuleppe sõlmimise eeltingimuseks. Kaebaja abikaasa 28. septembri 2017. a riskihindamisest

nähtuvalt eitas abikaasa enda süüd mõlema süüdimõistmise puhul.

Kokkusaamiste lubamine kaebaja õega on põhjendatud, kuna õele 2013. aastal kohtuotsusega

määratud käitumiskontrolli tähtaeg on möödunud ja talle määratud karistuse täideviimise eesmärk

saavutatud. Seetõttu ei ole kaebaja abikaasa ja õde pikaajalise kokkusaamise lubamisel võrreldavas

positsioonis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

11. Esmalt ei nõustu ringkonnakohus halduskohtuga selles, et pikaajalise kokkusaamise

võimaldamise otsuse tegemisel on vanglal ulatuslik kaalutlusruum. VangS § 25 lg 1 sätestab, et

kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi mh abikaasaga. VangS § 25 lg 1 kaitseb

kinnipeetava põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele, s.t, et tal on õigus pikaajalisele

kokkusaamisele1. Seadus ei näe ette, et selline õigus on kinnipeetaval juhul, kui tema huvi

perekonnaelu säilitamisele on kaalukam avalikust või kolmanda isiku huvist kokkusaamist mitte

lubada. Kinnipeetava õigus ei ole piiramatu, seda võib ja ongi piiratud seadusega. Nii sätestab

VangS § 25 lg 11 loetelu asjaoludest, mille esinemisel kinnipeetaval ei ole õigust pikaajalisele

kokkusaamisele. Seega tuli vanglal kaebaja taotluse lahendamisel kontrollida keeldumise aluse

esinemist. Hindamisruum on vastustajal pikaajalise kokkusaamise taotluse lahendamisel juhul, kui

see on vajalik keeldumise aluse tuvastamiseks. Käesoleval juhul tuli vastustajal hinnata, kas

1 vt RKHKo 16. mai 2012 määrus asjas nr 3-3-1-11-12, (p-d 13 ja 15)

pikaajaline kokkusaamine on vastuolus karistuse täideviimise eesmärgiga. See ei andnud vanglale

aga õigust otsustada kokkusaamise lubamine või keelamine otstarbekuse kaalutlusest lähtudes.

12. 6. augusti 2018. a otsuses ei olegi vangla kaalutlust teostanud, märkides, et keeldub

kokkusaamise võimaldamisest VangS § 25 lg 11 p 1 alusel, s.t põhjusel, et kokkusaamine ei ole

kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vastustustaja hinnangul saab sellise järelduse

teha sellest, et kaebajal oli abikaasade ühises õigusvastases tegevuses juhtiv roll, kaebaja abikaasa

on eitanud süüd kuritegude toimepanemises ning kaebaja ei ole vangistuses asunud tegelema oma

kriminogeensete riskide maandamisega. Seetõttu puudub veendumus, et pikaajalist kokkusaamist

ei kasutata abikaasa suhtes negatiivse mõju hoidmiseks ja järgmiste kuritegude planeerimiseks.

Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et eelnev ei ole piisav kokkusaamise

võimaldamisest keeldumiseks.

13. Vangistuses viibivate abikaasade kokkusaamise korraldamine eeldab vanglate, kaebaja ja tema

abikaasa koostööd. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei näe selleks ette eraldi korda, seetõttu

tuleb vanglatel kohaldada olemasolevaid sätteid, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid ja hea

halduse põhimõtet. Kokkusaamine on eeldatavalt võimalik, kui mõlemad vanglad on

kokkusaamisega nõustunud, misjärel on võimalik otsustada, millises kinnipidamisasutuses ja

millal kokkusaamine toimub, kuidas toimub transport kahe vangla vahel jms.

Ringkonnakohus mõistab vangistusseaduse ja vangla sisekorra eeskirja asjakohaseid sätteid

selliselt, et kaebaja taotluse lahendamisel pidi vastustaja otsustama üksnes selle, kas lubada

pikaajalist kokkusaamist kaebajale, m.h kas kokkusaamine on kooskõlas kaebajale määratud

karistuse täideviimise eesmärkidega. Samas ei olnud vastustaja pädevuses otsustada, kas lubada

pikaajalist kokkusaamist kaebaja abikaasale või kas kokkusaamine on kooskõlas kaebaja

abikaasale määratud karistuse täideviimise eesmärkidega. Seega oli vastustajal asjakohane

eelkõige hinnata, milline on kokkusaamise eeldatav mõju kaebajale. Kokkusaamise mõju teistele

isikutele ja õiguskorrale üldiselt sai vastustaja hinnata kaebajale määratud karistuse täideviimise

eesmärke silmas pidades. Vastavalt on vastustaja selgitused selle kohta, et kokkusaamine võib

aidata kaasa kaebaja mõju säilitamisele ja suurendamisele kaebaja abikaasa suhtes, asjakohased

eelkõige uue kuriteo toimepanemise riski hindamise aspektist.

14. Vastustaja märgibki, et ei ole veendunud, et kokkusaamist ei kasutata abikaasa suhtes

negatiivse mõju hoidmiseks ja järgmiste kuritegude toimepanemiseks. Erinevalt halduskohtust

leiab ringkonnakohus, et selle väitega ei saa käesoleval juhul põhjendada pikaajalisest

kokkusaamisest lähtuvat ohtu õiguskorrale. Vastustaja on kujundanud oma arusaama kaebaja ja

abikaasa toimepandud kuritegude asjaolude pinnalt. Mõlemad on Harju Maakohtu 25. mai 2017. a

otsusega süüdi tunnistatud narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku

käitlemise eest. Vastustaja ei ole täpsemalt selgitanud, miks ta leiab, et kaebaja ja abikaasa

pikaajalisel kokkusaamisel esineb oht uute kuritegude planeerimiseks. Pikaajaline kokkusaamine

toimub vangla territooriumil (VskE § 41 lg 1), kusjuures täpselt on määratletud, millised esemed

on lubatud kokkusaamisele kaasa võtta (VskE § 46). Olukorras, kus mõlemad abikaasad on

vangistuses, tuleb pidada ebatõenäoliseks, et kummalgi õnnestub kokkusaamisele kaasa võtta

narkootilisi või psühhotroopseid aineid, et siis kokkuleppel korraldada ainete edasist käitlemist.

Samuti on üksnes hüpoteetiline võimalus, et kaebaja ja abikaasa pikaajalisel kokkusaamisel

tegelikult asuvad kavandama uute kuritegude toimepanemist vangistusest vabanemisel.

Ringkonnakohus leiab, et uute kuritegude ärahoidmise eesmärgil pikaajalise kokkusaamise

võimaldamisest keeldumiseks peab vastustajal olema tegelik ohukahtlus, s.t vastustajal peab

olema andmeid, millest saab järeldada, et õigusvastase tegevuse kavandamist kokkusaamisel saab

pidada tõenäoliseks. Käesoleval juhul ei ole vangla tegelikuks ohukahtluseks alust andvaid

asjaolusid esile toonud. Piisavaks ei saa lugeda tõdemust, et puudub veendumus selles, et kaebaja

ja abikaasa ei asu uusi kuritegusid planeerima. Selline veendumus puudub kuriteo ühiselt toime

pannud abikaasade suhtes eeldatavalt alati. Samas pandaks sellega kaebajale negatiivse asjaolu

tõendamise kohustus olukorras, kus seadusest tulenevalt peab just vastustaja kontrollima

kokkusaamisest keeldumise aluse esinemise ja seda ka põhjendama.

15. Vastustaja on osutanud veel sellele, et kaebaja abikaasa ei ole tunnistanud oma süüd ühises

õigusvastases tegevuses. Samas ei ole vastustaja seostanud seda väidet kokkusaamise võimaliku

mõjuga kaebajale. Vastupidi, vastustaja on seisukohal, et kaebaja on suhtes tugevam pool, suutis

mõjutada abikaasat osalema kuritegude toimepanemises ja selline mõju võib jätkuda. Vaidlustatud

otsusest ja vaideotsusest ei ilmne, et vastustaja hinnangul oleks kaebaja abikaasal olnud oluline

mõju kaebaja õigusvastasele käitumisele suunamisel, selline mõju püsiks või võiks kokkusaamise

tulemusel tekkida. Seega ei ilmne, et kaebaja abikaasa eitav hoiak oma rolli kohta kuritegude

ühises toimepanemises omaks negatiivset mõju kaebajale või võiks olla peamine takistus kaebaja

õiguskuulekale käitumisele suunamisel.

16. Vastustaja esitas halduskohtule teaduslike uuringute tulemused ja väidab nende alusel, et kui

mõlemad abikaasad on tegelenud kuritegevusega, ei soodusta see õiguskuulekat käitumist.

Ringkonnakohus leiab, et ka uuringutest ei järeldu, et kaebaja ja tema abikaasa pikaajaline

kokkusaamine põhjustaks abikaasade õigusvastase käitumise ja seeläbi nad kahjustaksid

õiguskorda. Määravaks tuleb pidada siiski seda, et eeldatavalt ei ole võimalik uimastialaste

kuritegude

toimepanemine

kontrollitud

tingimustes

vangla

territooriumil

pikaajalise

kokkusaamise ajal.

17. Viimaseks märgib vastustaja, et kaebaja ja tema abikaasa on vangistuses viibinud suhteliselt

lühikest aega ega ole asunud veel aktiivselt tegelema oma kriminogeensete riskide maandamisega,

s.t nad ei ole läbinud sekkumisprogrammi.

Ka seda väidet ei ole vastustaja seostanud pikaajalise kokkusaamise võimaliku negatiivse mõjuga

kaebaja õiguskuulekale käitumisele suunamisel või õiguskorrale üldisemalt. Eeldatavalt

tõepoolest sekkumisprogrammi läbimise järel on abikaasaga kohtumise võimalik positiivne mõju

kaebajale suurem kui enne programmi läbimist. Sellest ei tulene aga järeldust, et enne

sekkumisprogrammi läbimist oleks abikaasaga kohtumise mõju negatiivne. Vastupidi, seadusest

tulenevalt eeldatakse, et lähedaste sidemete hoidmine aitab kaasa vangistuse täideviimise

eesmärkide saavutamisele. Nii sätestab VangS § 23 otsesõnu, et kinnipeetava vanglavälise

suhtlemise eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste

inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist (lg 1); ja vanglateenistus

soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist (lg 2). Kehtiv õigus ei seosta selle põhimõtte

rakendamist vangistuses sekkumis- või muude programmide läbimisega. Seaduse kohaselt ei ole

pikaajalise kokkusaamise lubamine preemia hea käitumise või konkreetsete tegevuste eest

vangistuses.

18. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja

halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse, tühistab

Tartu Vangla 6. augusti 2018. a otsuse nr 6 23/1116-3 ja 17. septembri 2018. a vaideotsuse

nr 1 11/339 2 ning kohustab Tartu Vanglat lahendama kaebaja taotluse uuesti.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks kohustada vastustajat kaebaja taotlust rahuldama, kuna

taotluse lahendamiseks peab vastustaja kontrollima nii kokkusaamise lubamise kui sellest

keeldumise aluste esinemist otsuse tegemise aja seisuga ning kohtutoimikus olevate materjalide

pinnal ei saa ringkonnakohus neid asjaolusid kontrollida. Samas tuleb vastustajal asja uuel

lahendamisel juhinduda käesolevas otsuse põhjendustest.

19. HKMS § 109 lg 4 järgi kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb

lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Tulenevalt

HKMS § 108 lg-st 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kaebuse

esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot (I kd, tl 32) ja apellatsioonkaebuse esitamisel 15 eurot (II

kd, tl 43, 44), mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Muude menetluskulude kohta ei

ole kaebaja esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente halduskohtule ega

ringkonnakohtule.

/allkirjastatud digitaalselt/