2-18-13188/24 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. august 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-13188

Tsiviilasi

K.M. hagi A.F. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1643,31 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 1. märtsi 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.F. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): A.F. (isikukood XXXXXXXXXXX ),

esindaja vandeadvokaat Robert Sarv

Vastustaja (hageja): K.M. (isikukood XXXXXXXXXXX ),

seaduslik esindaja V.M. , lepinguline esindaja Anastassia

Rumjantseva

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata A.F. taotlus käesoleva menetluse

peatamiseks

kuni

Hollandis

toimuva

tsviilasja

nr

C/01/339783/FA

RK

18/5238

menetluses

tehtava

kohtulahendi jõustumiseni.

2. Keelduda

võtmast

asja

materjalide

juurde

apellatsioonkaebusele lisatud dokumente: arve nr 243,

LHV arve, Bigbank leping ning õigusabiteenuse arved.

Lugeda apellatsioonkaebuse lisad apellandile tagastatuks.

3. Jätta Tartu Maakohtu 1. märtsi 2019 otsus muutmata

ning A.F. apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus A.F. kanda.

5. Mõista A.F. lt K.M. kasuks välja menetluskulud 390

eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. K.M. (hageja) esitas 31.08.2018 Harju Maakohtule A.F. (kostja) vastu hagi, milles palus mõista

kostjalt hageja kasuks välja elatise 500 eurot ajavahemiku eest alates 01.07.2018 kuni 31.08.2018

ning alates 01.09.2018 kuni hageja täisealiseks saamiseni pooles ulatuses Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast. Hagi kohaselt kasvatab hagejat alates 01.07.2018 tema isa ning

kostja selles ei osale. Laps ja isa elavad Hollandi Kuningriigis.

2. Harju Maakohus andis hagi 05.09.2018 määrusega kohtualluvuse järgi üle menetlemiseks Tartu

Maakohtule.

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja leidis, et arvestada tuleb Hollandis

makstava riikliku lastetoetusega, mille suurus on 202,23 eurot kvartalis. Seega on hageja vajadused

67,41 euro ulatuses kuus kaetud Hollandi lapsetoetusega. Lapse vajadused on arvestades RAKE

uuringut umbes 280 eurot kuus. Kostja peab kandma lapsega suhtlemiseks reisikulusid, kuna laps

elab Hollandis. Elatise väljamõistmisel ei oleks hagejal võimalik lapsega suhelda. 14.01.2019

menetlusdokumendis tugines kostja asjaolule, et Hollandis on lapsetoetus ühes kvartalis vähemalt

217 eurot. Lapsega suhtlemiseks vajalikud sõidu- ja majutuskulud on kokku 439,40 eurot. Lisaks

peab kostja tasuma hageja isale tsiviilasjas nr 2-17-11428 kantud menetluskulu. Kostja igakuine

sissetulek on keskmiselt 1050 eurot kuus. Pooleli on vanemate vaidlus Hollandis lapse hooldusõiguse

ja suhtlemise korra osas.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja alates 01.03.2019 kuni

hageja täisealiseks saamiseni igakuise elatise perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud määras,

millest on maha arvatud hagejale makstav lapsetoetus arvestatuna ühe kuu kohta. Kohus määras, et

elatis tuleb tasuda iga kuu esimeseks kuupäevaks V.M. pangakontole. Kohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja elatise ajavahemiku 01.07.2018 kuni 28.02.2019 eest summas 1925,67 eurot.

Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Hageja elukoht on Hollandis, kuid hagi on esitatud Eesti kohtusse. Seega tuleb asjas Euroopa Liidu

Nõukogu 18.12.2008 määruse (EÜ) nr 4/2009 art 15 ja ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatava

õiguse 23.11.2007 Haagi protokolli art 4 lg 3 kohaselt kohaldada Eesti õigust.

Kostjal on kohustus hagejat ülal pidada. Kuna hageja elab kostjast eraldi, on kostja kohustatud andma

ülalpidamist

elatise

maksmisega.

Hageja

nõuab

elatist

perekonnaseaduses

sätestatud

miinimummääras, mistõttu ei pea hageja välja tooma ja tõendama seda, kui suured on lapse

ülalpidamiseks tehtavad vajalikud kulud.

Elatise väljamõistmiseks PKS § 102 lg 2 alusel alla miinimummäära peab olema mõjuv põhjus.

Kostja on tuginenud hageja vajaduste osas üksnes RAKE uuringule. Kostja ei ole välja toonud ega

tõendanud konkreetselt hageja vajaduste suurust. Kohtu hinnangul saaks mõjuvaks põhjuseks elatise

vähendamisel olla aga üksnes asjaolu, et konkreetselt hageja vajadused on väiksemad kahekordsest

PKS § 101 lg 1 järgsest elatise miinimummäärast. Ainuüksi üldised uuringud, mis peegeldavad

ühiskonna keskmist kulude taset, ei saa olla elatise vähendamise aluseks.

Kostja on tuginenud asjaolule, et hageja saab Hollandis riiklikku lapsetoetust. 2018. aastal oli see

202,23 eurot kvartalis, st 67,41 eurot kuus. 2019. aastal on see hageja väidete kohaselt 217 eurot

kvartalis, st 72,33 eurot kuus. Ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada

elatist alla miinimummäära, vaid see saab olla põhjuseks elatise vähendamiseks alla miinimumi

üksnes koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halb varaline seisund või kui tõendatakse, et

lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad). Samas on perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 kohaselt

lapsetoetuse suurus Eestis pere esimesele lapsele 60 eurot kuus (2018. aastal 55 eurot kuus). Kohtu

hinnangul osas, milles Hollandi lapsetoetus ületab Eesti lapsetoetust, on alust vähendada elatist alla

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Hollandi ja Eesti lapsetoetuste vahe on vastavalt 2019. aastal

12,33 eurot kuus ja 2018. aastal 12,41 eurot kuus. Ülejäänud osas saab lapsetoetuse maksmine olla

elatise vähendamise aluseks üksnes koostoimes teiste põhjustega.

Kostja on välja toonud, et tema netosissetulek on 1050 eurot kuus ning esitanud selle kohta

palgatõendi. Pärast hagejale PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras elatise maksmist jääb

kostja enda vajadusteks 780 eurot kuus (2018. aastal 800 eurot kuus). Kohtu hinnangul ei ole kostja

sissetulek sedavõrd väike, et võiks olla iseenesest põhjuseks elatise vähendamiseks. Samas on kostja

välja toonud, et tal tekivad igakuiselt täiendavad suured kulud hagejaga suhtlemiseks, kuna hageja

elab Hollandis. Iseenesest on vanemaga suhtlemine lapse huvides. Seega kahjustaks hageja huve

asjaolu, kui kostjal ei oleks võimalik temaga mh vahetult suhelda. Kohus luges esitatud tõendite

põhjal eeldatavaks Hollandisse ja tagasi lendamise kuluks ca 140-150 eurot. Sellele lisandub

kohapealne transport. Kohus ei pidanud mõistlikuks autorenti. Lähtuda tuleks soodsamast

võimalusest liikuda ühistranspordiga. Ka Hollandis ööbimise hindade osas tuleks lähtuda

odavamatest võimalustest, olukorras, kus on küsimuse all lapsele elatise maksmise võimalikkus.

Arvestades kostja esitatud rongipiletite ja ööbimiste hinna kohta esitatud väljatrükke, on võimalik

kulu selles osas ca 125-150 eurot. Seega kogukulu hagejaga suhtlemiseks on ca 265-300 eurot.

Arvestades selle summa maha kostjale jäävast sissetulekust, jääb kostjale enda kulutuste katteks

miinimumpalgast väiksem summa. Kohus leidis, et see on koostoimes hagejale makstava

lapsetoetusega mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

miinimumi. Kohus arvestas seejuures ka asjaolu, et hageja isa sissetulek on nähtuvalt hageja esitatud

palgatõendist vähemalt 2385,66 eurot. Seega ei ohusta elatise alla miinimummäära väljamõistmine

lapse ülalpidamist, kuivõrd isa sissetulek on piisav, et katta hageja vajadused. Kohus leidis, et kostjalt

tuleb hageja kasuks välja mõista igakuine elatis PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras, millest on maha

arvestatud hagejale Hollandis makstav lapsetoetus arvestatuna ühe kuu kohta.

Kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud elatise nõue alates 01.07.2018 kuni

2019. aasta veebruarini.

Kohus pidas põhjendatuks vähendada kostjalt väljamõistetud elatist seoses sellega, et kostjal tuleb

teha kulutusi hagejaga suhtlemisele. Samas on kostja ise välja toonud, et ta varem hageja juures

Hollandis käinud ei ole, esmakordne külastus leidis aset 2019. a veebruaris. Seega ei ole alust

vähendada elatist ajavahemiku eest 2018. a juulist kuni 2019. a jaanuarini, kuna sel ajal kostja

hagejaga suhtlemiseks kulusid ei kandnud. Selle ajavahemiku osas pidas kohus põhjendatuks elatist

vähendada üksnes 50 % ulatuses Hollandi ja Eesti lapsetoetuse vahest, mis on ca 6 eurot kuus.

Eeltoodust lähtudes mõistis kohus enne kohtuotsuse tegemist sissenõutavaks muutunud osas kostjalt

hageja kasuks välja elatise summas 1925,67 eurot [(270-72,33)+(270-6)+6×(250-6)].

Kohus ei pidanud asjakohaseks kostja väiteid vanemate pooleliolevale kohtuvaidlusele seoses lapse

hooldusõiguse ja suhtlemiskorraga. Kuna praegu elab hageja kostjast eraldi, peab kostja PKS § 100

lg 2 kohaselt hagejat ülal pidama elatist makstes.

Asjakohane ei ole ka kostja väide, et ta peab hageja isale hüvitama tsiviilasjas nr 2-17-11428 kantud

menetluskulud. Nimetatud tsiviilasjas lahendas kohus lapse isa avaldust kostja vastu lapse

tagastamiseks Hollandisse Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise

rahvusvahelise konventsiooni ning Euroopa Nõukogu määruse nr 2201/2003 alusel. Nimetatud

taotlus rahuldati. Seega olid asja menetluskulud tingitud kostja enda õigusvastasest tegevusest. Lapse

ülalpidamine ei tohi saada kahjustatud põhjusel, et kostja on tekitanud endale kohtuvaidluse

põhjustamisega täiendavaid kohustusi. Kostja oleks saanud kulusid vältida, tagastades lapse

vabatahtlikult. Kuna menetluskulude väljamõistmise eeldus saab olla asjaolu, et hageja isa on need

kandnud või on kohustatud neid kandma, ei saa asuda ka seisukohale, et kostjalt väljamõistetud raha

arvelt saaks hageja isa hagejat ülal pidada.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus

tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub peatada käesoleva asja

menetlus kuni Hollandis toimuva tsiviilasja nr C/01/339783/FA RK 18/5238 menetluses tehtava

kohtulahendi jõustumiseni. Kostja palub võtta vastu täiendavad tõendid.

Kohus jättis arvestamata, et poolte vahel on Hollandi kohtus pooleli vaidlus lapse hooldusõiguse ja

suhtluskorra osas. Kohus tegi 01.03.2019 kohtuotsuse etteruttavalt, ootamata ära, kuidas lahendatakse

lapse hooldusõiguse küsimus. Maakohus ei pidanud menetluse peatamist põhjendatuks. Hageja ei ole

välja toonud, et elatise välja mõistmata jätmine asetaks hageja ebamõistlikult keerulisse või raskesse

olukorda. Seetõttu on õiglane ära oodata Hollandi kohtumenetluses tehtav lahend.

Maakohtu otsus asetab kostja ebaõiglasesse olukorda. Nimelt ei saa kostja hagejaga suhelda, kui

hageja jääb Hollandisse. Kostja sissetulekud ei ole piisavad, et näha last isegi kord kuus. Kui kostja

peab lapsega suhtlemise kulusid ise kandma, siis ei jää talle endale piisavalt vahendeid iseenda

ülalpidamiseks. Tegemist on mõjuva põhjusega vähendamaks elatist nullini.

Väljamõistetud elatis välistab sisuliselt edaspidi lapse ja ema suhtluse. Isa suudab last üksinda ülal

pidada, ta pidas nii ema kui ka last üleval ajal, mil nad kõik koos Hollandis elasid. Kui kostja

kuupalgast arvata maha miinimumelatise määr, jääb kostjal enda vajaduste katteks umbes 780 eurot

(2018. a 800 eurot kuus), kui sellest summast arvata maha 300 eurot lapsega kohtumiseks Hollandis,

jääb kostjale kätte ca 480 eurot, mis on vähem kui seadusjärgne miinimumpalk. Kostjal kulub üüriks

ja kommunaalteenusteks 453,60 eurot kuus (veebruar-märts 2019). Samuti on kostjal kohustused

krediidiasutuste ees 128 eurot kuus.

Kostja igakuised kulutused toidule ja riietele on umbes 200 eurot, transpordi- ja

kommunikatsioonikulud 50 eurot ja muud vajalikud kulutused 30 eurot kuus. Kokku umbes

770 eurot. Ülejäänud summa eest umbes 1000 eurot – 860 eurot = 140 eurot eest tasub kostja

tsiviilasjas nr 2-17-8132 enda õigusabi arvete jaoks võetud laenu. Väljamõistetud elatise suuruse

juures on kostja olukorras, kus ta peab valima kas elatise tasumise või lapse külastamise vahel.

Kui kohus määrab tsiviilasjas nr 2-17-8132 kindlaks menetluskulud, siis võib kostjal tekkida

täiendavalt võlgnevus suurusjärgus minimaalselt 5000 eurot (nõutavate menetluskulude suurus jääb

umbes 15 000 euro kanti). Tegemist on isa nõutavate menetluskuludega asjas, kus pooled vaidlesid

lapsega Eestisse kolimise õiguse üle.

6. Hageja (vastustaja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata.

Elatise nõude menetlemist ei saa peatada põhjusel, et suhtlemiskorra ja hooldusõiguse küsimused ei

ole selged. Kuna praegu elab hageja kostjast eraldi, peab kostja PKS § 100 lg 2 kohaselt hagejat ülal

pidama elatist makstes. Last peavad ülal pidama mõlemad vanemad, mitte ainult see vanem, kellel

on suurem töötasu.

Lapse isa ei ole kunagi takistanud emal lapsega suhtlemist. Samuti tegi isa ettepaneku kanda lapse

külastamise kulud võrdsetes osades, millest kostja omakorda keeldus. Kostjal tekkisid Hollandisse

sõidukulud seetõttu, et kostja ise otsustas kolida Eestisse. Hageja on sündinud ja tema alaline elukoht

on Hollandis. Kostja on last külastanud ainult kaks korda ning koos oma uue elukaaslasega, mistõttu

tuleb külastuse kulud jagada kahega. Kostja väidab, et tema sissetulek ei võimalda last ülal pidada,

samas esindab teda vandeadvokaat. Samuti on kostjal vahendeid puhkusereisil käimiseks.

Kohus on asunud õigele seisukohale, et kostja sissetulek ei ole sedavõrd väike, et see võiks olla

iseenesest elatise vähendamise põhjuseks.

Maakohus on õigesti jätnud arvestamata kostja väited selle kohta, et ta peab hageja isale hüvitama

tsiviilasjas nr 2-17-11428 kantud menetluskulud. Kostjal oli Hollandis stabiilne töökoht, kuid ta

otsustas minna lapse isa nõusolekuta koos lapsega elama Eestisse. Kostja oleks saanud kulusid

vältida, tagastades lapse vabatahtlikult.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega

ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6).

8. Põhjendatud ei ole kostja taotlus peatada käesolev menetlus seoses sellega, et Hollandi kohtus on

hageja vanemate vahel pooleli hooldusõiguse ja suhtluskorra vaidlus. Ringkonnakohus leiab, et kostja

taotlus menetluse peatamiseks tuleb jätta rahuldamata.

TsMS § 356 lg 1 kohaselt, kui otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise õigussuhte olemasolust või

puudumisest, mis on teise käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama

haldusmenetluses või muus kohtumenetluses, võib kohus peatada menetluse kuni teise menetluse

lõppemiseni.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et käesolevas asjas tehtav lahend sõltub Hollandis toimuvast

hooldusõiguse alasest kohtumenetlusest. Kuivõrd hageja viibimiskoht on praeguse aja seisuga tema

isa juures Hollandis, siis on võimalik käesolev tsiviilasi lahendada, ootamata ära Hollandis toimuva

hooldusõiguse ja suhtluskorra vaidluse jõustunud lahend.

Ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga ei ole kostja esitanud andmeid, et Hollandis oleks

hooldusõiguse ja suhtluskorra vaidlus lähiajal lõpule jõudmas/jõudnud. Samuti ei ole kostja esitanud

andmeid Hollandis toimuva vaidluse eeldatava kestuse kohta. Kostja on maakohtu menetluses üksnes

teatanud, et Hollandis toimus kohtuistung 2019. a aprillis. Välisriigis toimuv kohtumenetlus võib

osutuda aeganõudvaks ning põhjendatud ei oleks jätta last selle kestuse ajaks elatiseta. Kui

kohtumenetluse tulemusel peaks kostja saama lapse elu- ja viibimiskoha määramise ainuõiguse, siis

esineks alus muuta varasemat otsust kostjalt elatise väljamõistmise osas (TsMS § 459).

9. Põhjendatud ei ole etteheited maakohtule materiaaõigusnormi väära kohaldamise osas. Kostja

(apellandi) arvates tulnuks temalt väljamõistetavat elatist vähendada. PKS § 102 lg 2 tähenduses

mõjuv põhjus elatise vähendamiseks seisneb selles, et kostjal tuleb maksta kinni lapsega suhtlemise

kulud (eelkõige reis Hollandisse) ning hageja seadusliku esindaja sissetulek ja elatustase on piisav

hageja ülalpidamiseks.

Maakohus tuvastas kostja sissetulekute suuruse ning analüüsis kostja esitatud tõendeid Hollandisse

reisimise ja majutuse kulude osas. Kohus leidiski, et esineb mõjuv põhjus vähendamaks elatist alla

miinimummäära hagejale Hollandis makstava lapsetoetuse võrra. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu käsitlusega ning leiab, et esitatud asjaolud ei anna alust vähendada kostjalt väljamõistetavat

elatist nullini.

Kostja on apellatsioonkaebuses tuginenud uutele väidetele ja tõenditele kinnitamaks, et ta ei ole

võimeline tasuma elatist lisaks lapsega suhtlemise kulude kandmisele. TsMS § 652 lg 4 kohaselt peab

uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavast pool oma kaebuses põhjendama. Kostja ei ole põhjendanud,

miks ta ei saanud väiteid ja tõendeid oma varaliste koormiste kohta esitada juba maakohtus. Seetõttu

jätab ringkonnakohus tähelepanuta kostja esmakordselt ringkonnakohtus esitatud väited kostja

igakuiste kulutuste (üür, kommunaalkulud, laenukohustused, toit, riided jm) kohta.

10. Kostja heidab maakohtule ette, et kohus ei ole elatise suuruse kindlaksmääramisel arvestanud

lapse tegelike huvide ja vajadustega. Ringkonnakohus selgitab, et kuivõrd hageja nõudis kostjalt

elatist miinimummääras, siis ei pidanud kohus lapse vajadusi tuvastama. Küll aga, vähendades elatist

alla miinimummäära, pidi maakohus hindama et lapse huvid ei saaks kahjustada miinimumist

väiksema ülalpidamise määramisega. Nii ongi maakohus leidnud, et hageja seadusliku esindaja (isa)

sissetulek on piisav katmaks hageja vajadused olukorras, kus kostja maksab hagejale elatist alla

miinimummäära.

Ülejäänud väidete osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega korda neid. Eeltoodule

tuginedes jätab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus kostja

kanda (TsMS § 171 lg 1).

Hageja esindaja menetluskulude nimekirja kohaselt osutas hageja lepinguline esindaja hagejale

õigusabi ringkonnakohtus 4 tunni ulatuses tunnihinnaga 130 eurot, s.o kokku esindajakulu 520 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et asja mahtu ja keerukust arvestades on esindajakulu põhjendatud osaliselt,

s.o 3 tunni ulatuses. Seega mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja menetluskulude katteks välja

390 eurot.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/