3-19-90/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(8)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.08.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-19-90

Haldusasi

Centrobalt OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 17.12.2018

korralduse nr 14-1/12053-1 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja –Centrobalt OÜ, esindaja – vandeadvokaat Helmut

Pikmets

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Rivo Koemets

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja tühistada Maksu- ja Tolliameti 17.12.2018 korraldus nr 14-1/12053-1.

2. Mõista Maksu- ja Tolliametilt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 2182,56 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arva-

tes otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 26.09.2019.a .

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17.12.2018 andis Maksu- ja Tolliamet (MTA) korralduse nr 14-1/12053-1 (17.12.2018

korraldus), millega kohustas Centrobalt OÜ-d (kaebaja) andma teavet ja esitama dokumendid

Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri poolt rahvusvahelise ametiabi korras tehtud pöördumises

esitatud teabevahetuse taotluse rahuldamiseks. Korralduse kohaselt, kontrollides Venemaa

äriühingu PAO GAZPROM NEFT, selle äriühingu Austria Vabariigi residendist tütarühingu

GAZPROM NEFT TRADING GmbH ja kaebaja majandustegevust, on Venemaa Föderatsiooni

maksuhaldur ammendanud kõik siseriiklikud võimalused informatsiooni saamiseks ja taotles

MTA-lt täiendavaid tõendeid äriühingute omavaheliste seoste ja nende vahel toimunud tehingute

kohta ajavahemikul 01.01.2015-31.12.2016.

2. Tallinna Halduskohtusse saabus 16.01.2019 kaebaja poolt esitatud kaebus 17.12.2018

korralduse tühistamiseks.

3. Tallinna Halduskohus võttis 28.01.2019 kohtumäärusega kaebuse menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

2(8)

4. Kaebaja leiab, et 17.12.2018 korraldus ei ole kooskõlas OECD Maksuasjades vastastikuse

haldusabi konventsiooni (Konventsioon) ega Eesti riikliku maksukorraldusõigusega. Kaebajale kui

kolmandale isikule pannakse korraldusega kohustusi, milliste täitmist ei saa temalt nõuda.

5. Konventsiooni alusel osutatava rahvusvahelise haldusabi esemeks teabevahetuse raames ei saa

olla teave majandustegevuse kohta tervikuna ja teabevahetus peab piirduma asjakohase teabega

Konventsiooniga hõlmatud makse (artikkel 2) käsitlevate riigisiseste õigusaktide kohaldamiseks

(artikkel 4 p 1).

6. Kuigi 17.12.2018 korralduse kohaselt on Venemaa Föderatsiooni maksuhaldur ammendanud

kõik siseriiklikud võimalused informatsiooni saamiseks, võib kaebajalt korraldusega nõutud teabe

ja dokumentide loetelu põhjal järeldada, et Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri kontroll

puudutab mitte Konventsiooni artikliga 2 hõlmatud konkreetset maksuobjekti, vaid nimetatud

äriühingu majandustegevust tervikuna. Samas sätestab Konventsiooni artikli 5 punkt 1, et taotluse

saanud riik võib esitada tebevahetuse taotluse alusel vaid teavet, mis puudutab teatud isikuid ja

tehinguid. Seega eeldab teabevahetuse taotluse täitmine konkreetsete maksuobjektidega seotud

isikute ja tehingute kontrollimist abi taotlevas riigis, mitte aga teabe taotlemist majandustehingute

kohta tervikuna võimaliku kontrollimise aluse leidmiseks. Praegu nähtub korraldusest, et

tegeletakse kontrollitava maksuobjekti otsimisega.

7. Konventsiooni artikkel 5 punktist 2 ja artikkel 21 punktidest 1 ja 2 tuleneb, et kui taotluse

saanud riigi maksuandmed ei ole piisavad teabenõude täitmiseks, võtab riik ette meetmeid, et anda

taotlevale riigile soovitud teavet. Seejuures peavad need meetmed jääma taotluse saanud riigi

siseriikliku õigusega kindlaks määratud piiridesse. Taotluse saanud riik ei saa meetmete

rakendamisega rikkuda siseriikliku õigusega antud õigusi ega tagatisi, ega vahetada teavet, mis ei

ole kättesaadav tema enda seaduse või halduspraktika alusel (vt MKS § 511 lg 4). Eesti siseriikliku

õiguse kohaselt ei oleks MTA saanud nõuda kolmandalt isikult teavet ja dokumente

majandustegevuse kohta tervikuna. Menetlusväliselt isikult nõutav teave peab olema seotud

läbiviidava maksumenetlusega.

8. Korralduse põhjendused ei vasta praegusel juhul MKS § 46 nõuetele. Lisaks seab MKS § 61 lg

2 ja § 62 lg 1 piirangud maksuhaldurile teabe ja dokumentide nõudmiseks kolmandalt isikult.

Enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb pöörduda maksukohustuslase poole. Korralduses ei

ole põhjendatud, kes on maksukohustuslane, miks vastavat teavet ei ole võimalik saada

maksukohustuslaselt ning kas küsitav teave on asjakohane Konventsiooniga hõlmatud

maksuobjekti kontrollimiseks ja millise maksuobjekti kohta teavet küsitakse. Seda kinnitas

vastustaja ka ise oma argumentidega MKS § 511 lg-st 8 tuleneva õiguse kohta mitte avaldada

vastavaid põhjendusi korralduses. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid sellise taotluse saamise

kohta maksuhaldurilt, mis võimaldaks piirata korralduse põhjendamiskohustuse ulatust. Seoses

sätte kohaldamisega jätab vastustaja tähelepanuta ka selle, et MKS täiendati § 511 lg-ga 8 alles

31.03.2017 vastuvõetud muudatustega, ega oma seost Eesti Vabariigi poolt 2014 ratifitseeritud

konventsiooniga. Samuti on tegemist siseriikliku normiga, millest kinnipidamist Venemaa

maksuhaldur taotleda ei oleks saanud. Lisaks ei tulene normist vastustajale õigust jätta lisaks

maksumenetluse sisule avaldamata ka nõutava teabe seos maksumenetlusega ja Konventsiooni

alusel kontrollitava maksu ning maksumenetluse nende toimingute kirjeldamist, millistest

tulenevad Venemaa maksuhalduri poolt väidetavalt ammendatud siseriiklikud sammud kaebajalt

nõutava teabe saamiseks (MKS 61 lg 2). Eelnimetatud asjaolud ei lähe MKS § 511

reguleerimisalasse ja peavad igal juhul kajastuma korralduses. Oluline on, et Konventsioon ei

kohusta Eestit informatsiooni vahetama, ignoreerides siseriiklikke maksuseadusi. Kaebaja leiab, et

lisaks MKS § 511 lg 5 punktis 2 sätestatud alusele (kaebaja ärisaladuse kaitse) peab käesolevas

asjas kohaldama ka Konventsioonist tulenevaid aluseid abi andmisest keeldumise kohta, millised

kaitsevad ulatuslikult kaebaja õiguseid.

9. Konventsioon ei näe ette rahvusvahelise ametiabi osutamist mitteresidentidest kolmandate

isikute tehingupartnerite tehingute osas. Korraldusega nõutakse kaebajalt kui kolmandalt isikult

3(8)

teavet ja dokumente tema ja Austria Vabariigi residendist äriühingu GAZPROM NEFT

TRADING GmbH majandustegevuse osas. Korraldusest ei selgu kas ja kuidas laieneb Venemaa

Föderatsiooni maksujurisdiktsioon kolmandate isikute (antud juhul Austria ja Eesti) residentide

majandustegevusele ja nendevahelistele tehingutele. Vastavalt Eesti siseriiklikule õigusele ei oleks

MTA saanud nõuda analoogse teabe ja tõendite esitamist. Ei oleks mõeldav, et MTA oleks

alustanud kontrolli Venemaa ja Austria maksusubjektide omavaheliste majandustehingute suhtes,

kuna nendele tehingutele Eesti maksujurisdiktsioon ei laiene. Eeltoodust tulenevalt ei saa MTA

osutada

rahvusvahelist

ametiabi

teabevahetuseks

nende

maksuobjektide

omavaheliste

majandustehingute osas, kes ei allu Venemaa Föderatsiooni maksujurisdiktsioonile. Lisaks

eeltoodule seab taolise teabe vahetusele piirangud ka Eesti ja Austria vahel sõlmitud

maksulepingu artikkel 26, mille kohaselt avaldatakse teavet vaid kohtule ja haldusasutusele ning

muule

ametiasutusele.

Teabevahetus

peab

toimuma

pädevate

ametiasutuste

administratiivkokkuleppe alusel (maksuleping art 26 lg 3). Kaebaja leiab, et Austria ja Eesti

maksukohustuslaste vahelisi tehinguid puudutava maksuteabe avaldamine kolmanda riigi

maksuhaldurile ei ole kooskõlas viidatud piiranguga.

10. Teabenõudega hõlmatud ajavahemik väljub Konventsiooni ajalise kehtivuse piiridest.

Korralduses märgitakse, et Venemaa Föderatsioon ratifitseeris Konventsiooni alles 01.07.2015.

Seega ei saa laiendada Konventsiooni kehtivust sellisele maksualasele teabele, mis käsitleb enne

Konvetnsiooni ratifitseerimist toimunud maksustamisperioodi, st maksustamisperioodi, mis algas

enne 01.01.2016 (art 28 p 6). Kaebajale pandi korraldusega kohustus esitada teavet ja dokumente

ajavahemiku eest, mis algab 01.01.2015 ja mille saamiseks ei ole Venemaa Föderatsiooni

maksuhalduril õigust tulenevalt Konventsiooni jõustumise korrast. Kuna Venemaa Föderatsioon

sai 2010 protokolliga muudetud konventsiooni osaliseks artikkel 28 (4) alusel, siis tema suhtes

rakenduvad ka artikli 28 (6) piirangud, mis käivad 2010 protokolliga muudetud Konventsiooni

rakendamise kohta. Konventsioon ei võimalda teha reservatsioone artikli 28 (6) kohaldamise

kohta. Seega on see artikkel kohaldatav. Artikkel 30 (1) c ei ole suunatud mitte abi taotlevale

riigile, vaid abitaotluse saanud riigile.

Vastustaja seisukoht

11. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata.

12. Antud juhul ei küsita 17.12.2018 korraldusega teavet kaebaja majandustegevuse kohta

terviklikult, vaid üksnes nimetatud äriühingute vahel toimunud tehingute kohta. Kaebajalt

küsitakse konkreetselt, kuidas on ta seotud äriühinguga PAO GAZPROM NEFT ja selle äriühingu

Austria tütarühinguga GAZPROM NEFT TRADING GmbH ning kas teatud ajaperioodil on

kaebaja sõlminud nende äriühingutega lepinguid. Juhul, kui lepingud on sõlmitud, siis kohustati

kaebajat täiendavalt esitama ka teavet lepingute asjaolude kohta ning nendega seotud dokumente.

Korralduses on tehinguid konkretiseeritud kuivõrd teavet sooviti nende tehingute kohta, mida

kaebaja oli teinud üksnes eelviidatud äriühingutega konkreetsel ajaperioodil. Sellise mahuga

kohustuste panek kaebajale ei ole vastustaja hinnangul ebaproportsionaalne ega koorma teda

liigselt.

13. Vastustaja nõustub, et tulenevalt MKS § 511 lg-st 4 ei saa vahetada teavet, mis ei ole

kättesaadav siseriikliku õiguse kohaselt, kuid leiab, et antud juhul näeb maksukorralduse seadus

kolmandalt isikult sellises mahus ja ulatuses teabe ja dokumentide nõudmise võimaluse ette.

Kolmandatelt isikutelt teabe nõudmine on reguleeritud MKS §-des 61 ja 62, kuid vastustaja

hinnangul on siinjuures oluline tähele panna, et ka MKS-is on viidatud normide suhtes erinorm §

511 lg 8, mille kohaselt võib maksuhaldur välisriigi pädeva asutuse taotluse alusel kolmandalt

isikult teabe nõudmisel jätta korralduses märkimata välisriigis läbiviidava maksumenetluse sisu.

Seega on alusetud kaebuses toodud väited, et korraldusest ei nähtu seos maksumenetlusega ega

konkreetse Konventsiooni alusel kontrollitava maksuga, kuivõrd siseriikliku õiguse erinorm annab

maksuhaldurile õiguse sellise teabe korralduses esitamata jätta. Mis puudutab maksukohustuslase

identifitseerimist võimaldavaid andmeid, siis on need korraldusest nähtavad. Korralduses on

4(8)

Venemaa maksukohustuslane PAO GAZPROM NEFT identifitseeritav maksukohustuslase

numbri alusel. Samuti on korralduses välja toodud, et Venemaa Föderatsiooni maksuhaldur on

kinnitanud, et kõik siseriiklikud võimalused informatsiooni kasutamiseks on ammendunud, mis

ilmselgelt hõlmab ka teabe nõudmist maksukohustuslaselt.

14. Kaebaja leiab, et MTA ei saa osutada rahvusvahelist ametiabi teabevahetuseks nende

maksuobjektide omavaheliste majandustehingute osas, kes ei allu Venemaa Föderatsiooni

maksujurisdiktsioonile. Vastustaja ei näe siin probleemi, kuna siseriiklik õigus ei sea antud juhul

piirangut kaebajalt teabe nõudmisele tema tehingute kohta Venemaa Föderatsiooni ja Austria

äriühingutega. Kuna Venemaa Föderatsiooni maksuhalduril endal kaebajalt teabe ja dokumentide

küsimise pädevust ei ole, siis pöördutigi abitaotlusega Eesti maksuhalduri poole. Samuti sätestab

konventsiooni artikkel 1 punkt 3, et konventsiooniosaline osutab haldusabi olenemata sellest, kas

asjassepuutuv isik on konventsiooniosalise või muu riigi resident või kodanik.

15. Seoses kaebaja väidetega seonduvalt Konventsiooni ajalise kehtivusega märgib vastustaja, et

viited Konventsiooni artikkel 28 punktile 6 ei ole siin asjakohased. Viidatud norm käsitleb 2010

aasta protokolliga muudetud konventsiooni jõustumist ja selle kohaldamist. Kuna Venemaa

Föderatsioon ratifitseeris Konventsiooni 01.07.2015, siis tulenevalt Konventsiooni artikkel 28

punktist 4 on ta nagunii muudetud Konventsiooni osaline ning artikkel 28 punkt 6 kohaldamisele

ei tule. Vastustaja hinnangul ei ole välistatud Konventsiooni alusel teabe nõudmine ka

Konventsiooniga liitumisele eelnenud perioodi kohta. Sellist tõlgendust toetab näiteks

Konventsiooni artikkel 30 punkti 1 alapunkt c, mis käsitleb küll maksunõuet ja reservatsioone

selle suhtes, kuid sisuliselt aitab tõlgendada ka teabenõude konteksti. Sisuliselt on võimalik

esitada abitaotlus maksunõuete täitmise osas ka perioodi kohta, mis eelneb konventsiooniga

liitumisele ning sellised abitaotlused tuleb täita, kui ei ole seda eelneva reservatsiooniga välistatud.

See annab aluse järelduseks, et ka teabenõuded võib esitada Konventsiooniga liitumisele eelnenud

perioodi kohta ning nende täitmist ei ole isegi reservatsiooniga võimalik välistada.

KOHTU PÕHJENDUSED

16. MTA on esitanud kaebajale 17.12.2018 korralduse, millega kohustas kaebajat andma teavet ja

esitama dokumente Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri poolt rahvusvahelise ametiabi korras

tehtud pöördumises esitatud teabevahetuse taotluse rahuldamiseks. Taotlus on esitatud Venemaa

Föderatsioonile rahvusvahelise ametiabi osutamise korras, mida reguleerib MKS 31 ptk. MKS §

511 lg 3 kohaselt taotletakse ja osutatakse rahvusvahelist ametiabi välislepingu alusel ning Eesti ja

Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud korras ja ulatuses, lg 4 kohaselt määratakse ametiabi

osutava asutuse pädevus ning menetlusosaliste õigused ja kohustused kindlaks riigisiseste

õigusaktidega.

17. Seoses Venemaa Föderatsiooni poolt esitatud abitaotlusega ja selle täitmisega on poolte vahel

vaidlus Konventsiooni alusel kolmandalt isikult nõutava teabe ulatuse ning Konventsiooni

kohaldamisala suhtes. Kaebaja leiab, et korraldusest ei selgu nõutava teabe seos

maksumenetlusega, sellega on nõutud kaebajalt teavet, teavet on nõutud majandustegevuse kohta,

mis ei ole lubatav, Konventsioon ei näe ette rahvusvahelise ametiabi osutamist mitteresidendist

kolmandate isikute tehingupartnerite osas ning teabenõudega hõlmatud ajavahemik väljub

Konventsiooni ajalise kehtivuse raamest.

18. Seoses vaidlusaluste küsimustega on poolte vahel esmalt eriarvamus selles, kas tulenevalt

MKS § 511 lg-st 4 saab Konventsiooni alusel vahetada teavet, mis ei ole kättesaadav riigisisese

õiguse alusel. Kaebaja leiab, et taotluse saanud riik ei saa meetmete rakendamisega rikkuda

siseriikliku õigusega antud õigusi ega tagatisi, ega saa vahetada teavet, mis ei ole kättesaadav tema

enda seaduste või halduspraktika alusel. Vastustaja nõustub, et tulenevalt MKS § 511 lg-st 4 ei saa

küll vahetada teavet, mis ei ole kättesaadav riigisisese õiguse kohaselt, kui leiab, et antud juhul

näeb maksukorralduse seadus kolmandalt isikult sellises mahus teabe ja dokumentide nõude ette.

Vastava erandi sätestab vastustaja hinnangul MKS § 511 lg 8, mille kohaselt võib maksuhaldur

5(8)

välisriigi pädeva asutuse taotluse alusel kolmandalt isikult teabe nõudmisel jätta korralduses

märkimata välisriigis läbiviidava maksumenetluse sisu.

Kohus ei nõustu maksuhalduriga, et praegusel juhul on MKS § 511 lg-s 8 sätestatud erandi

kohaldamise tingimused täidetud. Nagu nähtub sätte sõnastusest, siis saab taotluse saanud riigi

maksuhaldur jätta korralduses märkimata välisriigis läbi viidava maksumenetluse sisu üksnes

juhul, kui välisriigi pädev organ on MTA-lt seda sõnaselgelt taotlenud. Vaidlustatud korralduses ei

ole tõepoolest viidet MKS § 511 lg- le 8 ega Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri

vastavasisulisele taotlusele. Nimetatu ei ole kohtu hinnangul aga määrav, kuivõrd vastavasisuline

taotlus peaks nähtuma esmalt Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri taotlusest. Vastustaja on

taotluse kohtule esitanud. Hinnates Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri taotlust ilmneb, et selles

ei sisaldu taotlust jätta kolmandale isikule edastatavas korralduses märkimata välisriigis

läbiviidava maksumenetluse sisu. Seega on vastustaja väite puhul tegemist sisutu väitega. Kuivõrd

Venemaa Föderatsioon ei ole esitanud taotlust MKS § 511 lõikes 8 sätestatud erandi

kohaldamiseks, siis ei ole erand ka kohaldatav.

19. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus kaebajaga selles, et Konventsiooni alusel saab vahetada

vaid teavet, mis on kättesaadav siseriikliku õiguse alusel. See tuleneb otseselt Konventsiooni

artiklitest 4 ja 5, mis kohustavad konventsiooniosalisi vahetama teavet, mis on eeldatavalt

asjakohane riigisiseste õigusaktide kohaldamiseks tingimusel, et need maksud on Konventsiooniga

kaetud. Konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskirjas (SE 589) on selgitatud, et

artikli ulatus on küllaltki lai, kuid asjakohasuse nõue peaks välistama riikide püüded hankida

teavet, teadmata, kas see üldse eksisteerib või küsima teavet lootuses see avastada (nn fishing

expedition). Artikli 18 osas on seletuskirjas märgitud, et konventsiooniosaline peab osundama, et

esitatud taotlus on kooskõlas riigi seaduste ja halduspraktikaga ning riik ise on küsimuse

lahendamiseks võtnud tarvitusele kõik asjakohased meetmed (artikkel 18 (1) f). Vastasel juhul on

taotluse saanud riigil õigus keelduda abitaotluse täitmisest kooskõlas artikli 21 lõike 2 punktiga g.

Konventsiooni artiklist 21 tulenevad abistamiskohustuse piirangud loovad tasakaalu tõhusa

halduskoostöö vajaduse ning maksumaksjate õiguste ja taotluse saanud riikide halduskoormuse

vahel. Konventsioon ei vähenda isikutele riigisiseste seaduste või halduspraktikaga antud õigusi

ega tagatisi, on rõhutatud Konventsiooni seletuskirjas kommentaarina artikli 12 juurde. Samuti on

seletuskirjas märgitud, et MKS § 511 lõikes 5 on ammendava loeteluna sätestatud rahvusvahelise

ametiabi andmisest keeldumise alused, kuivõrd MKS § 1 lõike 5 kohaselt kohaldatakse

välislepingu sätteid, kui MKS-i või maksuseaduste regulatsioon erineb välislepingust.

Konventsiooni kohaselt riik võib keelduda haldusabi osutamisest ka juhul, kui ta leiab, et

abinõude rakendamine on vastuolus tema enda või abi taotleva riigi seaduste või halduspraktikaga,

maksustamine on abi taotlevas riigis vastuolus üldtunnustatud maksustamispõhimõtete või

taotluse saanud riigi sõlmitud välislepingutega. Samuti ei pea riik osutama haldusabi, kui abi

taotlev riik ei ole võtnud tarvitusele kõiki asjakohaseid meetmeid oma riigis, maksude

sissenõudmine põhjustaks ebaproportsionaalset halduskoormust või kodanike ebavõrdset

kohtlemist. Seega annab Konventsioon seletuskirja kohaselt enam võimalusi haldusabi andmisest

keeldumiseks, kui meie riigisisene õigusakt. Eeltoodut kokku võttes osundab kaebaja õigesti, et

Konventsiooni nõuetest tuleneb, et abi osutamine teabe kogumisel peab toimuma konkreetse

Venemaal algatatud maksuasja raames ja Konventsiooniga hõlmatud maksude osas, milliste puhul

ei ole Venemaa Föderatsiooni poolt Konventsiooni ratifitseerimisel tehtud välistavaid

reservatsioone. Abi taotlev riik peab eelnevalt ette võtma samme taotletava teabe saamiseks

siseriiklikult ning abi osutamine peab olema kooskõlas siseriikliku õigusega.

20. Siseriiklikus õiguses on kolmandalt isikult teabe nõudmine reguleeritud MKS §- ides 61 ja 62.

Seega pidi maksuhaldur Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri nõude täitmisel ja kaebajalt teabe

nõudmisel juhinduma viidatud sätetest ja sätete siseriiklikust rakenduspraktikast. MKS § 61 lg 1

kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust

omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja

6(8)

arvatud juhul, kui neil on seadusest tulenevalt õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda.

MKS § 61 lg 3 kohaselt annab maksuhaldur kolmandalt isikult teabe nõudmiseks sama seaduse §-

s 46 sätestatud nõuetele vastava korralduse, kuhu märgitakse ka selle maksukohustuslase nimi või

muud identifitseerimist võimaldavad andmed, kelle kohta teavet kogutakse, ning kolmanda isiku

poole pöördumise põhjus. MKS § 61 lg 2 sätestab, et enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb

teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul, kui maksuhalduril

puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta või kui maksukohustuslane ei ole

maksuhaldurile kättesaadav.

21. Riigikohtu halduskolleegium on kolmandalt isikult teabe nõudmist selgitanud korduvalt.

Kolleegium on märkinud, et sobiv kriteerium kolmandalt isikult nõutava teabe sisuliseks

piiritlemiseks on teabe seos läbiviidava maksumenetlusega (24.05.2011.a otsus asjas 3-3-1-24-11

p 13). Maksuhalduril puudub siiski kohustus põhjendada, milliseid konkreetseid asjaolusid ta

soovib kindlaks teha ning kuidas on kaebajalt nõutud teave ja dokumendid seotud

maksukohustuslase kontrollimisega (14.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-90-13 p 11). Kolleegium on

selgitanud ka, et MKS § 61 lõikes 2 sisalduv menetluslik nõue (s.o eelnev pöördumine

maksukohustuslase poole) ei piira maksuhalduri õigust nõuda kolmandalt isikult teavet ja

dokumente, mida kontrollitaval maksukohustuslasel ei saagi olla (14.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-

90-13 p 11).

22. Kohus ei nõustu kaebajaga, et praegusel juhul nõutakse temalt teavet tehingupartnerite

majandustegevuse kohta tervikuna. Nagu nähtub vaidlustatud korraldusest, siis nõuab

maksuhaldur kaebajalt Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri taotluse alusel teavet tehingute

kohta, mis on tehtud kaebaja ning PAO GAZPROM NEFT ja GAZPROM NEFT TRADING

GmbH vahel ajavahemikul 01.01.2015 kuni 31.12.2016. Nimetatud tehingud ei hõlma eeldatavasti

tehingupartnerite kogu majandustegevust, vaid moodustavad üksnes osa majandustegevusest kui

tervikust. Seega ei nõuta teavet majandustegevuse, vaid konkreetsete tehingute kohta.

23. Samas nõustub kohus kaebajaga, et korraldusest ei nähtu läbi viidava maksukontrolli objekt, st

milliste maksude tasumise õigust Venemaa Föderatsiooni maksuamet praegusel juhul kontrollib.

Konventsiooni artikli 2 kohaselt on teabe nõudmine võimalik aga üksnes Konventsiooniga

hõlmatud maksude osas. Viidatud nõue oleks vastustaja poolt olnud täidetav ilma, et maksuhaldur

oleks pidanud avama kaebajale märkimisväärselt Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri taotluse

sisu. Kõrvutades Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri teabetaotlust ning kaebajale edastatud

korraldust, on kohtu jaoks aga aru saadav, millise maksumenetlusega seoses kaebajalt teavet

nõutakse. Seega on seos menetlusväliselt isikult teabe nõudmise ja läbi viidava maksumenetluse

vahel kohtule äratuntav. Ehkki kaebajale ei ole edastatud informatsiooni, milliste maksude

tasumise õigsust Venemaa Föderatsiooni maksuhaldur kontrollib, on korraldusest nähtav, milliste

tehingute kohta teavet soovitakse. Seega on teabe iseloomust ka ilma konkreetset maksu

märkimata äratuntav, millise maksumenetlusega seoses teavet nõutakse. Maksuhaldur on

korralduses avaldanud ka andmed maksukohustuslase kohta, kes on identifitseeritav

maksukohustuslase numbri alusel. Seega on kohus seisukohal, et korralduses on piisaval määral

põhjendatud kaebajalt nõutava teabe seost läbi viidava maksumenetlusega.

24. MKS § 61 lg-st 2 tulenev piirang on menetluslik. Selles nähakse ette toiming, mis tuleb teha

enne nn kolmanda isiku poole pöördumist. Erandid sellest reeglist on ammendavalt loetletud

samas sättes. Riigikohtu praktikast tuleneb, et enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb

maksuhalduril pöörduda samade tehingutega seotud asjaolude kohta teabe saamiseks kontrollitava

maksukohustuslase poole (nt lahendid 3-3-1-98-10 p-d 18 ja 19; 3-2-1-24-11 p 12). Piiranguga ei

peeta silmas nõuet pöörduda maksukohustuslase poole ükskõik millises küsimuses, vaid et sama

teavet, mida nõutakse kolmandalt isikult, oleks eelnevalt küsitud maksukohustuslaselt. Seega

siseriikliku õiguse kohaselt on maksuhaldur kohustatud esmalt pöörduma maksukohustuslase

poole. Teabe nõudmisel kaebajalt siseriikliku maksukontrolli raames oleks kohtulikku kontrolli

7(8)

esemeks mh küsimus sellest, kas kaebajalt, kui kolmandalt isikult teabe nõudmiseks on täidetud

MKS § 61 lg-st 2 tulenev menetluslik eeldus.

25. Kohus leiab, et MKS § 61 lõikest 2 koostoimes Konventsiooni artikkel 18 (1) punktiga f

tuleneb, et välisriigilt abitaotluse saanud Eesti maksuhaldur peab välisriigi taotluse saamisel olema

veendunud selles, et Venemaa maksuhaldur on teabe saamiseks kasutanud ära kõik siseriiklikud

võimalused päritava teabe saamiseks ning on mh pöördunud samade tehingutega seoses teabe

saamiseks maksukohustuslase poole. Vastupidisel juhul ei ole teabe nõudmine Eesti

maksukohustuslaselt kooskõlas MKS § 61 lg-ga 2 ning piiraks põhjendamatult Eesti äriühingule

maksuseaduse alusel tagatud õigusi. Taotlusele lisatud dokumendid peavad võimaldama taotluse

saanud riigi asutusel veenduda selles, et taotletava teabe nõudmine on taotluse saanud riigi

territooriumil kehtiva õiguse kohaselt lubatav.

Kohus leiab, et Eesti maksuhalduril ei saanud tekkida veendumust selles, et Venemaa

Föderatsiooni maksuhaldur on kasutanud teabe saamiseks ära kõik siseriiklikud võimalused

üksnes välisriigi maksuhalduri kinnituse põhjal. Vastav asjaolu pidi olema välisriigi maksuhalduri

poolt tõendatud. Olukorras, kus vastava eelduse esinemine oli tõendamata, oli Eesti maksuhalduril

õigus küsida täiendavaid andmed ning andmete mitte saamisel keelduda Konventsiooni artikkel 21

lõike 2 punkti g kohaselt abitaotluse täitmisest. Konventsioon ei kohusta Eestit informatsiooni

vahetama, ignoreerides siseriiklikku õigust. Samuti ei pane taotluse saamine riigile kohustust

kohaldada tema territooriumil teabe kogumist viisil, mis on vastuolus tema enda õigusaktide või

halduspraktikaga. Praegusel juhul ei ole siseriiklikus õiguses nõutava MKS § 61 lõikes 2

sätestatud eelduse esinemine kohtu jaoks kontrollitav. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu, et

maksuhaldur oleks kontrollinud, kas vastav eeldus oli täidetud. Korraldusest ei nähtu sellele

ühtegi viidet. Korralduses on üksnes viide, et Venemaa maksuhaldur on kinnitanud, et kõik

siseriiklikud võimalused informatsiooni saamiseks on ammendatud. Nagu nähtub vastustaja

12.08.2019 kuupäeva kandvast menetlusdokumendist, siis piisas maksuhaldurile taotluses toodud

kinnitusest, mille põhjal pidas maksuhaldur usutavaks, et Venemaa maksuhaldur on teabe

saamiseks kasutanud ära kõik võimalused päritava teabe saamiseks siseriiklikult. Nimetatud

kinnitus ei ole kohtu hinnangul piisav, kuivõrd vastava asjaolu esinemine peab siseriikliku õiguse

kohaselt olema kontrollitav ja tõendatud. Seega ei saanud maksuhaldur asuda üksnes kinnitusele

tuginedes teavet koguma.

26. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et korraldus ei ole kooskõlas siseriikliku õigusega,

st MKS § 61 lg-ga 2. Kuivõrd kaebajalt teabe nõudmise eeldused ei olnud täidetud, on see ühtlasi

käsitletav MKS § 511 lõike 5 punktis 1 sätestatud olukorrana, mis lubab maksuhalduril keelduda

rahvusvahelise ametiabi korras taotletava teabe andmisest, kui taotletavat teavet ei ole võimalik

hankida. Antud juhul takistas Venemaa Föderatsiooni abitaotluse alusel kaebajalt teabe hankimist

asjaolu, et maksuhalduril puudusid asjakohased andmed, et teostatud on siseriikliku õiguse järgi

kolmandalt isikult teabe nõudmise eelduseks olev menetlustoiming.

Ülaltoodust tulenevalt tühistab kohus MTA 17.12.2018 korralduse.

27. Kuivõrd kohus tühistab korralduse juba põhjusel, et teabe nõudmine ei ole kooskõlas

siseriikliku õigusega, siis ei võta kohus seisukohta kaebaja ülejäänud väidete osas.

MENETLUSKULUD

28. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus

tehakse kaebaja kasuks, millest tulenevalt on menetluskulude kandjaks vastustaja. Kaebaja on

22.07.2019 esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks kokku summas 22 191,60 eurot koos

käibemaksuga, millest 22 164 eurot moodustab kaebaja lepingulise esindaja kulu, 15 eurot

moodustab riigilõiv, 4,80 eurot äriregistri väljavõtted ning 7,80 eurot on tõlkekulu. Kaebaja

keskmine tunnihind on 180,63 eurot tund käibemaksuta.

8(8)

29. HKMS § 109 lõike 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Kohus leiab, et kaebaja menetluskulud on põhjendatud vaid osaliselt. Nagu nähtub

kaebaja poolt esitatud arvetelt ja arvete spetsifikatsioonidelt, siis sisaldab arve 190666 tööd, mis

on

seotud

määruskaebusega

Tallinna

Halduskohtu

14.03.2019

määrusele.

Tallinna

Ringkonnakohus jättis määruskaebuse oma 16.05.2019 määrusega läbi vaatamata, millest

tulenevalt ei kuulu määruskaebusega seotud kulutused summas 4161,60 eurot hüvitamisele.

Samuti nähtub arvete spetsifikatsioonidelt, et kaebaja on kulutanud üle 27 tunni aega OECD

konventsiooni, selle ratifitseerimise seaduse, Eesti ning Austria vahelise maksulepingu ning

siseriikliku õiguse kohaldamisega seonduva kohtupraktika analüüsile. Kohus ei sea küll kahtluse

alla kaebaja vajadust asjaomase teabega tutvuda, kuid leiab, et 27 tunni osas ei ole vastava tööga

seotud kulutuste välja mõistmine vastustajalt põhjendatud. Samuti peab kohus ülepaisutatud aega,

mis on kulunud menetlusdokumentide koostamisele ja analüüsile, büroosisestele nõupidamistele ja

kliendiga suhtlemisele. Kohus leiab, et põhjendatud ja mõistlikud menetluskulud arvestades

käesoleva asja keerukust ja spetsiifikat on kokku 10 tundi. Kohus arvestab seejuures asjaoluga, et

kaebajal ei ole tulnud kaebuse ega vastustaja vastusele vastuväidete koostamisel analüüsida

mahukaid dokumente ning tegemist on olnud üksnes õigusliku vaidlusega. Samuti ei ole asjas

toimunud kohtuistungeid.

Seega leiab kohus, et lähtudes kaebaja ligukaudsest keskmisest tunnihinnast (mis on varieeruv)

180, 63 eurot, on põhjendatud kulutused õigusabile kokku 1806,3, st koos käibemaksuga 2167,56

eurot. Samuti kuulub vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistmisele tasutud riigilõiv summas 15

eurot.

30. Kaebusest ei nähtu, milliseid äriregistri kaarte vajas kaebaja seoses käesoleva vaidlusega.

Samuti ei nähtu tõlkekulude seost käesoleva vaidlusega. Seega jätab kohus rahuldamata kaebaja

taotluse kulutuste hüvitamiseks seoses äriregistri väljavõtete ja tõlkekuluga kokku summas 12,60

eurot.

31. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

kohtunik