2-18-1510/79 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Mati Maksing, Gaida Kivinurm

Määruse tegemise aeg ja koht

26.08.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-1510

Kohtuasi

AAi

(A)

avaldus

lepitusmenetluse

korraldamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.01.2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

BBi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja

AA

(ik

xxxxxxxx),

esindaja

vandeadvokaat Helvia Räägel

Puudutatud isik I BB (ik xxxxxxxx)

Puudutatud isik II CC (ik xxxxxxxx), esindaja riigi

õigusabi korras vandeadvokaat Anti Aasmaa

Eestkosteasutus I Tallinna linn Mustamäe Linnaosa

Valitsuse kaudu

Eestkosteasutus II Rae vald Rae Vallavalitsuse

kaudu

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 14.01.2019 määrus muutmata ja BBi määruskaebus

rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a CCile riigi õigusabi osutanud

advokaadi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättesaamisest.

Asjaolud ja avaldaja nõue

1. AA (avaldaja, ema) esitas 29.10.2018 avalduse lepitusmenetluse algatamiseks maakohtu

poolt 24.05.2018 asjas nr 2-18-1510 tehtud kohtumääruse, millega määrati kindlaks BBi

(puudutatud isik I, isa) ja CCi (puudutatud isik II, laps) suhtlemiskord, punkti 6.6

täitmiseks/täpsustamiseks ning sunnivahendite määramiseks. Viidatud maakohtu määrus

jõustus 14.06.2018. Menetluskulus palus lapse ema jätta lapse isa kanda.

Maakohtu 24.05.2018 määruse resolutsiooni punkt 6.6 sätestab lisaks regulaarsetele vanema ja

lapse vahelistele kohtumistele võimaluse täiendavalt kohtuda ka vanema puhkuse ajal. Nii on

viidatud punktis sätestatud, et vanemad teatavad teisele vanemale võimalikult varakult, s.o

mitte hiljem kui üks kuu ette, planeeritava puhkuse ajad. Oma puhkusest poole veedab kumbki

vanem koos lapsega. Puhkuseperioodil veedab laps vähemalt ühe täisnädala järjest puhkusel

oleva vanemaga. Vanemate üheaegsel puhkuseajal omab eelisõigust kuupäevade valikul

esimesena oma puhkuse ajast teavitanud vanem.

Lapse isa on asunud viidatud määruse punkti tõlgendama selliselt, justkui oleks tal piiramatu

õigus lapsega kohtuda, kui teatab lapse emale ette, et teatud aegadel soovib ta lapsega kohtuda,

sest tal on puhkus. Lapse isa on väitnud, et kuna ta on ettevõtja, võib ta puhata kasvõi kuus

kuud järjest ja tal on õigus sellest pool veeta lapsega. Nii on ta ka toiminud, nõudes puhkamist

koos lapsega 13.07.2018-22.07.2018, 03.08.2018-12.08.2018, 06.09.2018-07.09.2018,

16.09.2018-21.09.2018, 14.10.2018-19.10.2018, 11.11.2018-16.11.2018. Kui ema sellest

keeldus, ei toonud isa lihtsalt last tagasi.

Lapse ema nõudis korduvalt kohtumääruse korrektset täitmist ja palus määruse rikkumine

lõpetada, kuid tulutult. Rikkumistega tekitas isa olukorra, kus lapsel ei olnud turvalist

elukorraldust, ajades lapse segadusse, mis päädis lapse närvilisemaks muutumisega.

Viidatud suhtluskorda reguleerivat määruse punkti tuli täpsustada ja märkida, et puhkuse

kogupikkuseks loetakse 28 päeva, millest pool on kummalgi vanemal õigus veeta koos lapsega.

Kohtuistungil avaldas ema, et on nõus ka 35 päeva pikkuse puhkuseperioodiga arvestamisega.

Puhkuseperioodil veedab laps vähemalt ühe täisnädala järjest puhkusel oleva vanemaga. Lapse

ema palus rikkumise korral kohaldada sunnivahendeid, n.o anda luba täitemenetluse

läbiviimiseks ja määrata sunniraha.

Puudutatud isik I vastuväited avaldusele

2. Lapse isa palus jätta avaldus rahuldamata ja menetluskulud ema kanda.

Lapse isa ei rikkunud 24.05.2018 määratud suhtlemiskorda, mistõttu ei saanud lepitusmenetlust

läbi viia ja põhjendatud ei olnud sunnivahendite rakendamine. Samas oli ta nõus perelepitaja

juurde minema. Lapse ema takistas isal vastavalt kehtivale määrusele lapsega aega veeta,

kahjustades lapse heaolu. Isa puhkus ei olnud 28 päeva aastas, vaid 56 + 14 päeva aastas. Ta

oli ettevõtja, juhatuse liige ja iseenda tööandja, kes soovis lapse elus osaleda tihedamalt kui

vaid pühapäevaisana. Kehtiv kord seda võimaldas.

Alternatiivselt pakkus isa välja 24.05.2018 kohtumääruse punkti 6.6 uue sõnastuse: vanemad

teatavad teisele vanemale võimalikult varakult, s.o mitte hiljem, kui üks kuu ette, planeeritava

puhkuse ajad. Oma puhkuse, mille kestus on maksimaalselt 35 päeva, veedab kumbki vanem

lapsega. Puhkusepäevi on võimalik välja võtta päeva kaupa ja mitte rohkem kui seitse päeva

järjest, kuid puhkusepäevad planeeritakse ajale, mis ei ole teise vanema nädalavahetus lapsega.

Vanemate üheaegsel puhkuseajal omab eelisõigust kuupäevade valikul esimesena oma puhkuse

ajast teavitanud vanem. Eelnevale lisaks tegi lapse isa ettepaneku sõnastada punkt, mille

kohaselt on kummalgi vanemal lisaks ülalmärgitule õigus perioodil juuni kuni august puhata

lapsega kaks korda 14 päeva järjest, millest teatatakse teisele vanemale iga aasta hiljemalt 31.

märtsil.

Kehtivat määrust tuli muude punktide osas muuta. Näiteks oli kehtivas määruses lapse ema

juurest viimine ja tagasi toomine määratletud minuti täpsusega, mis tekitas aeg-ajalt probleeme.

Lapse võtmine ja tagastamine võiks olla võimalik nt tunni aja jooksul ning parem oleks, kui

lapse üleandmine toimuks lasteaias. Neljapäevane lühiajaline kohtumine ei olnud lapse huvides

ja tuli ära jätta.

Puudutatud isik II esindaja seisukoht

3. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja palus kohtul teha vanematele ettepanek

24.05.2018 kohtumäärusega kehtestatud suhtlemiskorra punkti 6.6 muuta ja jätta

sunnivahendid määramata.

Praegusel juhul ei olnud sedastatav, et üks vanem soovis teadlikult suhtlemiskorda rikkuda.

Probleem tekkis pigem määruse resolutsiooni punkti 6.6 ebapiisavast kooskõlast õigusselguse

põhimõttega. Sunnimeetmete kohaldamine ei olnud vajalik. Kokkuleppe sõnastamisel ei olnud

paslik lähtuda üksnes 28 päeva pikkusest puhkuseperioodist. Töösuhted on tänapäeval palju

paindlikumad kui minevikus. Pigem tuli paika panna maksimaalne aeg, mil isa saab oma

puhkuse ajal veeta aega lapsega ja osade maksimumarv. Nii tegi lapse esindaja ettepaneku

sõnastada vaidlusalune punkt ümber selliselt, et lapse isa veedab oma puhkuse ajal lapsega koos

aega kuni 28 päeva (eeldusel, et isa puhkus on pikk vähemalt 56 päeva), kuid mitte rohkem kui

viies osas, millest ühe osa pikkus peab olema vähemalt seitse päeva.

Eestkosteasutus I seisukoht

4. Tallinna linn Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu (eestkosteasutus I) toetas avaldust

lepitusmenetluse läbiviimiseks. Edapidiste arusaamatuste vältimiseks tegi eestkosteasutus I

kohtule ettepaneku kaaluda vanemate kohustamist erialaspetsialistidega kohtumiseks (nt

lastekaitse spetsialistidega). Lapsel oli hea ja usalduslik suhe mõlema vanemaga. Lapse

vanematel olid erinevad vanemlusstiilid ja arusaam lapse arenguvajaduste toetamisest, mis võis

sujuvat elukorraldust ja arengut takistama hakata. Lapse vanemate koostöö lapsele kuuluva aja

kasutuse osas oli puudulik. Lapse isa motiivid lapse osas ainuisikuliste otsuste tegemisel vajasid

selgitamist. Laps vajas oma igapäeva elus vanemate poolset etteaimatavat käitumist, oma

arengu järjepidevat toetamist, austust ja lugupidamist. Vanemad olid majanduslikult

kindlustatud ja suhtusid tõsiselt lapse ülalpidamiskohustusse.

Eestkosteasutus II seisukoht

5. Rae vald Rae Vallavalitsuse kaudu (eestkosteasutus II) toetas avaldust. Laps oli viieaastane

ning tema õppe- ja huvitegevusest puudumine ei olnud kriitilise tähtsusega, kuid lapse heaolu

huvides oli tagada talle stabiilsus ja väljakujunenud päevakava. Lapse isa poolne 24.05.2018

määruse resolutsiooni punkti 6.6 tõlgendus ei langenud ilmselt kokku selle tegeliku mõttega.

Lapsele stabiilsuse tagamiseks ja arusaamatuste vältimiseks tuli täpsustada silmas peetav

puhkuse pikkus. Eestkosteasutus II tegi ettepaneku arvestada eraldi suveperioodi ja

talveperioodi puhkuseid või määrata puhkuse pikkuseks näiteks 35 päeva. Vanemal tuli

ilmtingimata anda informatsiooni teisele vanemale, kus ta lapsega puhkuse ajal parajasti viibib.

Maakohtu määrus

6. Maakohus tunnistas lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja muutis samas tsiviilasjas tehtud

maakohtu 24.05.2018 määruse punkti 6.6 sõnastust. Uue sõnastuse kohaselt teatavad vanemad

teisele vanemale võimalikult varakult, s.o mitte hiljem kui iga aasta 1. maiks puhkuse ajakava

järgse puhkuse ajal kavandatava lapsega koos puhkamise kuupäevad, sh talvepuhkuse

kuupäevad. Vanemate üheaegse puhkuse korral omab eelisõigust kuupäevade valikul

esimesena oma puhkuse ajast teavitanud vanem. Puhkusest 35 kalendripäeva veedab kumbki

vanem koos lapsega. Puhkust on võimalik kasutada osadena ja ühe puhkuseosa pikkus peab

olema vähemalt seitse päeva. Puhkuseperioodil 1. juunist 31. augustini veedab laps vähemalt

kaks täisnädalat järjest puhkusel oleva vanemaga. Ema puhkusenädalal ei toimu isa ja poja

suhtlemiskorra järgseid kohtumisi. Kui vanemad ei lepi kokku teisiti, võtab isa lapse

puhkuseosa esimesel päeval kell 11.00 ema ja lapse ühisest elukohast ja annab lapse emale üle

ema ja lapse ühises elukohas puhkuseosa viimase päeva õhtul kell 19.00. Taotluse

sunnivahendite kohaldamiseks jättis kohus rahuldamata. Ühtlasi tegi kohus vanematele

ettekirjutuse ja kohustas neid kuue kuu jooksul läbima perenõustamise omavaheliste suhete

parandamiseks koolitusprogrammis „Dialoog laste nimel“ või „Imelised aastad“.

Eestkosteasutustel tuli vanemad nimetatud koolitusprogrammi suunata. Menetluskulud jättis

kohus poolte endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mille kohus

jättis riigi kanda.

Menetluse käigus tuvastati, et maakohtu 24.05.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1510

määrati isa suhtlemise kord tema pojaga. Lapse ema ja isa hoolisid mõlemad oma lapsest väga

ning soovisid hoida vanema ja lapse vahelist sidet ja usaldust. Vanemate omavahelised suhted

olid komplitseeritud, emotsionaalsed ja kantud lähiminevikus kogetud tunnetest. Lapse

vanemate vahelised konfliktsed suhted kahjustasid lapse kasvatamist ja lapse heaolu. Lapsel oli

mõlema vanemaga head ja usalduslikud suhted. Lapse vanemad said erinevalt aru 24.05.2018

määruse resolutsiooni punktis 6.6 määratud isa ja poja suhtlemiskorrast vanemate puhkuste ajal,

mistõttu oli raskendatud isa ja poja kohtumiste korraldamine. Vanemad ei saavutanud määratud

suhtlemiskorra punkti 6.6 osas kokkulepet ka käesolevas menetluses. Lapse ema soovis kehtiva

suhtlemiskorra punkti 6.6 muuta vastavalt tema 29.10.2018 esitatud avaldusele ja kohtus

ärakuulamisel avaldatule. Ema nõustus puhkuse pikkusega 35 päeva. Lapse isa soovis muuta

kehtiva suhtlemiskorra resolutsiooni punkti 6.6 vastavalt tema 29.11.2018 ettepanekule või

kogu suhtlemiskorda.

Lapse ema taotlus lepitusmenetluse läbiviimiseks tuli rahuldada. Vanemate erinev arusaam

24.05.2018 määruse resolutsiooni punkti 6.6 mõttest takistas ka suhtluskorra punktide 6.1 ja

6.2 täitmist. Kohus lähtus 24.05.2018 määruse punktis 6.6 puhkuse määratlemisel töölepingu

seaduse (TLS) §-st 55, milles on määratletud töötaja õigus saada töötatud aja eest puhkust

reeglina 28 kalendripäeva. Toimikust ei nähtunud, et lapse isal oli enne suhtlemiskorra

määramist õigus ametniku põhipuhkusele 35 päeva vastavalt avaliku teenistuse seadusele

(ATS) või haridus- ja teadustöötaja põhipuhkusele 56 päeva vastavalt TLS § 58 lg-le 1. Samuti

eeldas kohus, et vanemad suudavad vajadusel mõistlikult kokku leppida ning sisustada isa ja

lapse suhtlemise punktis 6.6 sätestatud piirides. Isa raskendas oma ühepoolsete otsustega

suhtlemiskorra punkti 6.6 tõlgendamisel suhtlemiskorra määruse täitmist.

Kohus viis läbi lepitusmenetluse ja see ei andnud tulemust, mistõttu esines alus tunnistada

lepitusmenetlus ebaõnnestunuks ning muuta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 563

lg 7 p 2 alusel suhtlemist puudutava määruse resolutsiooni punkti 6.6. Vanemad ei jõudnud

lepitusmenetluse käigus suhtlemiskorra punkti 6.6 täitmise osas kokkuleppele.

Mõlemad vanemad avaldasid kohtus ärakuulamisel soovi kehtivat suhtlemiskorra punkti

muuta. Kohus nõustus, et tänapäeval on töösuhted tunduvalt paindlikumad kui minevikus ja

TLS § 2 ei takista töötajal ja tööandjal kokku leppida ka pikemas puhkuses kui tavapärane 28

päeva. Seeläbi on aktsepteeritav, kui ettevõtja puhkab ka kauem kui on TLS §-s 55 sätestatud

puhkuse pikkus. Isa ei esitanud kohtule tema puhkuse pikkust kinnitavat tõendit, kuid lapse ema

ei vaidlustanud lapse isa puhkuse pikkust. Kohtulikul ärakuulamisel nõustus lapse ema 35

päeva pikkuse puhkusega.

Selleks, et välistada lapse kodurahu häirimine vanemate vaidluste tõttu, tuli määrata isa

suhtlemine lapsega puhkuseperioodil võimalikult täpselt. Põhjendatud oli aluseks võtta

puhkuse pikkus 35 kalendripäeva, mis nähtub puhkuse ajakavast, ning et puhkust saab võtta ka

osadena, millest ühe osa pikkus peab olema vähemalt 7 päeva. Selline puhkusekava ei riku lapse

tavapärast elukorraldust.

Kohus ei pidanud põhjendatuks muuta kehtivat suhtlemiskorda paaris nädala neljapäevade osas.

Selles, et vanem viib oma lapse huviringi või trenni, ei ole midagi taunitavat, vaid see on lapse

igapäevases elukorralduses osalemine. Kui vanemad soovivad lapse üle anda muus kohas kui

on suhtlemiskorras määratud, siis on vanematel võimalik lapse üleandmise koht määrata

ühiselt. Kohus ei pidanud vajalikuks muuta lapse ühelt vanemalt teisele vanemale üleandmise

kellaaegu, sest suhtlemiskord peab olema määratud võimalikult täpselt. Kohus eeldas, et

mõlemad vanemad suhtuvad suhtlemiskorra täitmisse ka kellaaegade osas tähelepanelikult,

vastutustundlikult ja heatahtlikult ning arvestavad võimalike tekkida võivate olukordadega.

Samuti ei olnud alust muuta suhtlemiskorda tervikuna, kuna 24.05.2018 määrusega määratud

suhtlemiskord oli jõustunud ja kehtinud seitse kuud ning kuigi lapse ema esitas

lepitusmenetluses taotluse suhtlemiskorra punkti 6.6 muutmiseks, kinnitas ema, et ülejäänud

osas on suhtlemiskord täidetav ja lapsel on välja kujunenud kindel elukorraldus. See muutis

lapse rahulikuks.

Kuivõrd vanemad ei olnud teineteise soovide suhtes alati sõbralikult meelestatud, kuid oma

otsuste tegemisel lapse kohta tuli vanematel saavutada üksmeel ja seada esikohale lapse huvid,

pidas kohuks vajalikuks teha vanematele ettekirjutus perenõustamises osalemiseks. Praegusel

juhul ei olnud põhjendatud sunnivahendite kohaldamine, sest veel ei olnud ära kasutatud kõik

mõistlikud võimalused vanemate kokkuleppe saavutamiseks lepitamismenetluses.

Menetluskulud tuli TsMS § 172 lg 1 ja lg 3 alusel jätta menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele

riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis tuli jätta riigi kanda.

Puudutatud isik I määruskaebus

7. Lapse isa palus maakohtu lahend tühistada osas, milles kohus tegi vanematele ettekirjutuse

perenõustamises käimiseks, jättis muutmata maakohtu 24.05.2018 määruse neljapäevaseid

kohtumisi puudutavas osas, määratles lapsega veedetava puhkuse pikkusena 35 kalendripäeva,

mitte 56 kalendripäeva, nägi ette, et kogu aasta puhkus tuleb kavandada hiljemalt 1. maiks ning

määratles lapse viimise ja toomise korra. Menetluskulud palus isa jätta poolte endi kanda.

Iseenesest oli õige kohtu seisukoht, et olukorras, kus vanemad elavad lahus, ei saa alati lahus

elavale vanemale tagada samas mahus lapsega koosolemist, kui vanemale, kelle juures laps

alaliselt elab. Samas ei tohi lapse ja vanema suhtluskorra määramisel võtta vaikivaks eelduseks

seda, et laps kohtub lahuselava vanemaga üle nädala nädalavahetusel. Arvestades avaldaja

isikut ja tema kategoorilist soovi piirata lapse ning lahuselava vanema kontakti minimaalse

võimaliku piirini, ei olnud võimalikud vanemate vahelised suhtluskorra määruse välised

kokkulepped. Samas oli isal emaga võrdne vanemlik vastutus.

Mõistlik oli suhtluskord, kus isa võtab lapse lasteaiast üle nädala neljapäeval kell 17 ja viib

lapse ema juurde pühapäeval kell 18. Isa otsustada oli, kas ta viib lapse reedel lasteaeda või

mitte. Segadust tekitav oli suhtluskord puhkuseperioodil. Mõistlik oli lapse ja vanema ühine

puhkus pikkusega 56 päeva, mitte 35 päeva.

Kohus kohaldas valesti perekonnaseaduse (PKS) § 134 lg-t 3. Selle sätte kohaselt sai kohus

teha vanematele ettekirjutusi üksnes lapse, mitte vanemate endi suhtes. Kohus sai teha

vanematele TsMS § 561 lg 1 kaudu sellesuunalisi ettepanekuid, kuid ei saanud muuta neid

kohustuslikeks.

Vastused määruskaebusele

8. Lapse ema palus jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud isa kanda. Maakohtu

määrus oli seaduslik ja õige. Kõik määruskaebuse väited, mis puudutasid 24.05.2018 maakohtu

määrusega kehtestatud suhtluskorra muude punktide muutmist, kui punkti 6.6, tulid jätta

tähelepanuta. Viidatud maakohtu määrus oli jõustunud ja lapse ema nende kohta

lepitusmenetluse algatamise avaldust ei esitanud. Mitte mingil juhul ei olnud õigustatud lapsega

veedetava puhkuse pikkuseks määrata 56 päeva. See ei vastanud lapse huvidele. Lapse ema ei

vaielnud määruskaebusele vastu osas, milles isa vaidlustas vanematele perenõustamises

osalemise kohustuse seadmise, kuid kui nõustamine oli kohtu hinnangul vajalik, oli ta valmis

nõustamise läbima.

9. Lapsele määratud esindaja oli seisukohal, et määruskaebus tuli jätta rahuldamata. Kohus

diskretsiooni ei rikkunud. Avalduse lepitusmenetluse algatamiseks esitas lapse ema, kes palus

muuta kehtestatud suhtlemiskorra punkti 6.6. ülejäänud osas varasem suhtlemiskord vaidluse

esemeks ei olnud. Asjaolust, et maakohus selguse mõttes taasesitas resolutsiooni punktis 4.1

suhtlemiskorra tervikuna, ei tulenenud, et suhtluskorda võis hakata ka ülejäänud osas

vaidlustama. See oli vastuolus lepitusmenetluse eesmärgiga. Suhtluskorra muutmine oli

võimalik avalduse esitamisel suhtluskorra muutmiseks. Senise suhtlemisekorra punkti 6.6

muutmisel ei rikkunud kohus diskretsiooni. Lapse esindaja ei jaganud isa seisukohta PKS § 134

lg 3 sisustamisel. Nimetatud sättest tulenevalt sai kohus teha ettekirjutusi ka vanematele. Kohtu

ettekirjutused lähtusid lapse parimast huvist, et vanemad suudaksid tulevikus omavahel

pingevabamalt suhelda suhtlemisõiguse korraldamisel.

10. Eestkosteasutus I oli seisukohal, et määruskaebus tuli jätta rahuldamata. Vaidlustatud

kohtumääruse resolutsioonis täpsustatud suhtlemiskord tagas lapse suhtlusõiguse realiseerimise

lapse parimaid huve arvestades ning arvestas ka vanemate võimalusi täita lapse suhtlusõigusest

tulenevat kohustust lapsega suhelda, tema personaalsust tundma õppida, aktsepteerida ja

toetada.

11. Eestkosteasutus II ei toetanud samuti määruskaebust. Maakohtu lahend vastas lapse

huvidele ning lähtus lapse vajadustest ja heaolust. Mõlemal vanemal oli võimalus lapsega

pikemat aega koos veeta. Kohtu määratud koolitustel osalemine oli oluline. Lapsevanemate

koostöö oli häiritud ja vajas sekkumist.

Edasine menetluse käik

12. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

13. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt

TsMS § 657 lg 1 p-le 1 koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning

määruskaebus rahuldamata.

Lapse isa tõi määruskaebuses välja kolm väidet, miks tuli tema hinnangul maakohtu määrus

tühistada: maakohtu 24.05.2018 määruse punkti 6.6 muutmine viisil, nagu maakohus seda tegi,

ei olnud lapse huvides ja oli segane, maakohus jättis ebaõigesti muutmata mitmed maakohtu

24.05.2018 määruse suhtluskorda reguleerivad sätted, mille muutmist lapse isa soovis, kohus

ei saanud vanematele teha ettekirjutusi.

Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebuses välja toodud etteheited maakohtu määrusele

ei päde. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust

selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse resolutsiooniga ja määruses

toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt ning juhindudes TsMS § 654 lg-st 6 koosmõjus

§-ga 659 põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebuste väidetele selgitab ringkonnakohus

järgmist.

13.1. Esmalt selgitab ringkonnakohus lepitusmenetluse eesmärki ja võimalusi selle menetluse

raames suhtluskorda muuta.

Lepitusmenetlus on lepitusele orienteeritud erimenetlus selleks, et saavutada vanemate üksmeel

mh jõustunud kohtulahendiga määratud lapsega suhtlemise korra nõuetekohaseks täitmiseks

enne sundtäitemenetluse alustamist. Selle menetluse eesmärgiks ei ole kohtulikult taasavada

jõustunud kohtumäärusega lahendatud vaidlus ja kontrollida määruse õiguspärasust. Viimast

on võimalik teha üksnes edasikaebe korras, mida menetlusosalised praegusel juhul ei

kasutanud. Puudub alus arvata, et kohus tegid lahendi, mis oli vastuolus lapse huvidega.

Suhtluskorda reguleeriva jõustunud kohtumääruse olemasolust sõltumata on lepitusmenetluse

raames teatud juhtudel suhtluskorda siiski võimalik muuta. Näiteks vanemate vastavasisulise

kokkuleppe olemasolul, eeldusel, et see ei ole vastuolus lapse huvidega. Sellises olukorras

protokollitakse TsMS § 563 lg 5 järgi kokkulepe kui kohtulik kompromiss ja kohus kinnitab

selle määrusega, mis asendab senist kohtumäärust (vt ka Riigikohtu 16.06.2010 määrust asjas

nr 3-2-1-64-10, p 29). Vanemad praegu suhtluskorra muutmise osas kokkuleppele ei jõudnud.

Samuti on kohtul võimalik muuta vanema ja lapse vahelist suhtlemist reguleerivat määrust või

kokkulepet lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral (TsMS § 563 lg 7 p 2). Siinkohal ei ole aga

põhjendatud kohtult nõuda lepitusmenetluse raames nende vanema ja lapse vahelist suhtlemist

reguleeriva määruse punktide muutmist, mida on täidetud nõuetekohaselt, mis toimivad hästi

ja vastavad lapse huvidele, s.t mille täitmise osas on vanemad üksmeelel. Kui vanemal on soov

suhtluskorda reguleerivat määrust muuta, on kohaseks meetmeks kohtule avalduse esitamine

suhtluskorra muutmiseks, tuues välja muutunud asjaolud. Muutunud asjaoluna ei ole käsitletav

vanema muutunud arusaam mugavamast elukorraldusest.

Seega toimis maakohus õigesti, kui seadis menetluse raskuskeskmesse kehtiva suhtluskorra

punkti, mille rikkumise tõttu algatati lepitusmenetlus.

13.2. Järgmisena hindab ringkonnakohus väidet, et maakohus muutis kehtivat suhtluskorda

viisil, mis ei olnud lapse huvides.

Siinkohal selgitab ringkonnakohus, et suhtluskorra määramine on kohtu kaalutlusotsus,

millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni

piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud

maakohus diskretsiooni, kui muutis vaidlusalust suhtluskorra punkti.

Esmajoones peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel

lähtuma lapse huvidest ning just lapse huvid saavad olla argumendiks, mis tingivad

suhtlusõiguse piiramise lapse ja vanema vahel (PKS § 143 lg 3). Samas tuleb arvestada ka kõiki

asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii

vanema hooldusõigust, vanema õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi

vanemaga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes

lapse huvidest juhinduva lahendi (vt ka Riigikohtu 09.11.2011 määrust asjas nr 3-2-1-83-11,

p 21).

Ringkonnakohtu hinnangul määras maakohus suhtluskorra kõiki ülalkirjeldatud nõudeid

järgides. Kohus arvestas lahendi tegemisel vajadusega tagada lapsele stabiilsus ja kindel

elukorraldus, püüdes samal ajal garanteerida vanematele võimalus täita lapse suhtlusõigusest

tulenevat kohustust lapsega suhelda, tema personaalsust tundma õppida, aktsepteerida ja

toetada.

13.3. Viimaks hindab ringkonnakohus, kas maakohus toimis kooskõlas kehtivate seadustega,

kui suunas vanemad osalema koolitusprogrammis „Dialoog laste nimel“ või „Imelised aastad“.

Lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral võib kohus teha vanematele ettekirjutusi mh

koolitusprogrammis osalemiseks, mille eesmärgiks lõppastmes on lapse huvide kaitse.

Maakohus märkis vaidlustatud lahendis õigesti, et alus selleks tuleneb PKS § 134 lg-st 3, mille

kohaselt võib kohus lapse heaolu ohustamise korral teha vanema asemel lapse kohta

hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde,

samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid. Kahtlemata

ohustab lapse heaolu vanemate vaheline pinev ja konfliktne läbisaamine ning pidevad vaidlused

last puudutavates küsimustes, sh lapsega suhtlemise korraldamises. Last ümbritseva konfliktse

õhkkonna vähendamiseks (s.o lapse heaolule ohu ärahoidmiseks) suunas kohus õigesti

vanemad koolitusprogrammi.

Menetluskulude jaotus

14. Menetluskulud jätab ringkonnakohus poolte endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras

määratud esindaja kulud, mille kohus jätab riigi kanda.

Nimelt kannab TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides

lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et

menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid

arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite

või tõendi. Praegusel juhul on lahendi tegemine kõikide huvides. Lapsele riigi õigusabi

osutanud advokaadi kulud jätab kohus riigi kanda vastavalt TsMS § 172 lg-le 3.

Ringkonnakohus lahendab lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse eraldi

määrusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Mati Maksing

Gaida Kivinurm