3-17-2250/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(14)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.08.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-17-2250

Haldusasi

AS East-West Consulting kaebus Maksu- ja Tolliameti

03.08.2017 otsuse nr 12.2-3/022869-27 tühistamiseks

osas, milles see ei tunnitanud kehtetuks 16.12.2015

maksuotsust nr 12.2-3/22869-16 tulumaksukohustuse

määramise osas.

Menetlusosalised

Kaebaja – AS East-West Consulting, esindajad vandeadvokaa-

did Marek Herm ja Marko Saag

Vastustaja - Maksu- ja Tolliamet, esindaja Sirle Orav-Hinno

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS East-West Consulting kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arva-

tes otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 23.09.2019.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis AS East-West Consulting (EWC) tulumaksu ja käibe-

maksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust perioodil jaanuar 2011 kuni august 2014.

MTA koostas 28.09.2015 kontrollakti nr 12.2-3/22869-15 (kontrollakt I) ning 16.12.2015 mak-

suotsuse nr 12.2-3/22869-16 (maksuotsus I), millega kohustas äriühingut tasuma maksusumma

317 500,400 eurot.

MTA leidis, et EWC loobus 2013. a jaanuaris OÜ Alfa Property vastu olevast 600 000 euro suuru-

sest nõudest eesmärgiga tasuda Viktor Kaasiku laenukohustus J.M. ees. Sellega tegi EWC välja-

makse ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks. Tulumaksu määramise õiguslikuks aluseks

oli tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 p 5, § 54 lg-d 2 ja 4, § 4 lg-d 1 ja 11 (p 2.1).

MTA leidis, et EWC täitis 2013. a juulist 2014. a aprillini EWC Infoline OÜ kohustuse V. Kaasiku

ees summas 175 000 eurot. OÜ EWC Infoline oleks pidanud kajastama selle laenukohustuse, sa-

2(14)

muti Türgi äriühingule Infoline Rehberlik Ve Cagri Merkezi Hismetleri AS (edaspidi Türgi

äriühing) edasi antud laenu oma raamatupidamises. Teise äriühingu eest enda kanda võetud kohus-

tused tuleb lugeda ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks tehtud väljamakseteks. Tulu-

maksu määramise õiguslikuks aluseks oli TuMS § 51 lg 2 p 5, § 54 lg-d 2 ja 4, § 4 lg-d 1 ja 11 (p

2.2).

MTA leidis, et EWC tegi V. Kaasikule 2014. a aprillist augustini väljamakseid 89 708,89 eurot,

mille kohta ei ole esitatud raamatupidamise algdokumente, mistõttu tuleb need lugeda ettevõtluse-

ga mitteseotud kuludeks. Tulumaksu määramise õiguslik alus oli TuMS § 51 lg 2 p 3, § 54 lg-d 2

ja 4, § 4 lg-d 1 ja 11 (p 2.3).

MTA leidis, et EWC kajastas 2011. a juunis deklareerimisele kuuluvast 20% maksumääraga mak-

sustatavast käibest ( 1 283 410,39 eurot tulenevalt Tallinnas, Paldiski mnt 50 Hipodroomi ala pla-

neeringuga seotud teenuse osutamisest) vale perioodi ehk 2013. a jaanuari käibedeklaratsioonil

575 205 eurot, ülejäänud osa nimetatud käibest (708 205,39) jättis üldse deklareerimata. Maksu

määramise õiguslik alus oli käibemaksuseaduse (KMS) § 11 lg 1, § 29 lg 1, § 38 lg 1 ja maksukor-

ralduse seaduse (MKS) § 98 lg 1 (p 3).

2. EWC esitas I maksuotsuse tühistamiseks vaide, mille MTA jättis 04.02.2016 vaideotsusega nr

6-1/3151-5 (vaideotsus I) rahuldamata.

3. EWC esitas 01.03.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuotsuse I ja vaideotsuse I tühis-

tamiseks (haldusasi 3-16-448).

4. MTA kohustas 25.04.2016 intressinõudega nr 13-3/70499 EWC-d tasuma 323 257,77 eurot.

EWC esitas intressinõude kehtetuks tunnistamiseks vaide, mille MTA jättis 27.06.2016 vaideotsu-

sega nr 6-1/3371-3 rahuldamata. EWC esitas 18.07.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse intressi-

nõude tühistamiseks (haldusasi nr 3-16-1447).

5. EWC esitas 14.11.2016 MTA-le taotluse maksumenetluse uuendamiseks tulumaksu määramist

puudutavas osas.

6. MTA rahuldas 14.12.2016 otsusega 12.2-3/22869-17-1 (14.12.2016 otsus) EWC 14.11.2016

taotluse osaliselt ja uuendas maksumenetluse osas, mis puudutas tulumaksu määramist seoses

EWC ja V. Kaasiku vahelise 600 000 euro suuruse laenulepinguga (maksuotsuse I p 2.1). Ülejää-

nud osas jäi menetluse uuendamise taotlus rahuldamata.

7. MTA tegi 03.05.2017 otsuse nr 12.2-3/022869-23 (maksuotsus II), millega muutis maksuotsuse

punkte 3.3 ja 6c ning vähendas maksuotsuse I alusel EWC-le 2011. a juuni eest tasumiseks määra-

tud käibemaksusummat 141 641,08 euro võrra. Ülejäänud osas jättis MTA maksuotsuse I resolut-

siooni muutmata, kuid täiendas maksuotsuse põhjendusi.

8. MTA koostas 04.05.2017 kontrollakti nr 12.2-3/22869-24 (kontrollakt II) ning tegi 03.08.2017

otsuse maksuotsuse muutmise kohta nr 12.2-3/022869-27 (maksuotsus III), millega vähendas

EWC 2016. a detsembri tulumaksukohustust 6 645,57 euro võrra.

9. EWC teatas 14.08.2017 haldusasjas nr 3-16-448, et soovib maksuotsust III puudutava vaidluse

haldusasja nr 3-16-448 menetlusest lahus hoida.

10. EWC esitas 04.09.2017 maksuotsuse III kehtetuks tunnistamiseks vaide, mille MTA jättis

06.09.2017 vaideotsusega nr 6-1/3855-2 (vaideotsus II) läbi vaatamata põhjusel, et selles asjas

toimub kohtumenetlus.

11. EWC esitas 01.11.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse vaide tagastamise 06.09.2017 otsuse

tühistamiseks ning maksuhalduri kohustamiseks vaide läbivaatamiseks.

3(14)

12. Tulenevalt Tallinna Halduskohtu 04.12.2017 ja 18.06.2018 määrustest haldusasjas nr 3-17-

2250 on kohtu menetluses EWC kaebus MTA 03.08.2017 otsuse (maksuotsus III) tühistamiseks

osas, milles see ei tunnistanud kehtetuks 16.12.2015 maksuotsust (maksuotsus I) tulumaksukohus-

tuse määramise osas.

13. Tallinna Halduskohus peatas 19.07.2018 määrusega menetluse haldusasjas nr 3-17-2250 kuni

haldusasjas nr 3-16-448 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

14. Tallinna Halduskohtu 10.10.2017 otsusega haldusasjas nr 3-16-448 otsustati lõpetada menetlus

osas, milles MTA 03.05.2017 otsusega vähendati kaebajale MTA 16.12.2015 maksuotsusega ta-

sumiseks määratud käibemaksusummat 141 641,08 euro võrra ning osas, milles MTA jättis

04.02.2016 vaideotsusega rahuldamata kaebaja vaide 141 641,08 euro suuruse käibemaksu mää-

ramisega seonduvalt. Ülejäänud osas jäi kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu

06.12.2018 otsusega jäeti kaebaja poolt esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata. Riigikohtu 23.04.2019 määrusega jäeti EWC kassatsioonkaebus menetlusse võt-

mata.

15. Tallinna Halduskohtu 10.05.2019 määrusega uuendas kohus menetluse haldusasjas nr 3-17-

2250.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

16. Käesolevas asjas on vaidluse esemeks maksuhalduri 03.08.2017 otsuse tühistamine. Kuivõrd

maksuhaldur jättis viidatud otsuse tegemisel kõrvale mitmed EWC poolt uuendatud menetluses

esitatud tõendid, tuleb EWC hinnangul kohtul lahendada, kas maksuhalduril oli uuendatud menet-

luses õigus jätta arvesse võtmata EWC poolt uuendatud menetluses esitatud tõendid ja kas mak-

suhalduri seisukoht on uute tõendite valguses tulumaksu määramise osas jätkuvalt õige. Kontrol-

lakti lisadest 5 ja 6 nähtuvad osad EWC poolt uuendatud menetluses esitatud tõendid. Maksuhal-

durile uuendatud menetluse kestel esitatud tõendid on nähtavad ka EWC 03.06.2019 seisukohtade

lisas 9 esitatud maksutoimikust.

17. Maksuhalduri 03.08.2017 otsus on õigusvastane ning uuendatud maksumenetluse tulemusel

oleks maksuhaldur pidanud 03.08.2017 otsusega tunnistama kehtetuks 16.12.2015 otsuse tulumak-

su määramise osas ning aktsepteerima V. Kaasiku nõuet EWC vastu summas 89 677,21 eurot (OÜ

Bannister nõue, mille omandas V. Kaasik). Maksuhalduri seisukoht tõendite mittearvestamise osas

on õigusvastane. EWC esitas maksuhaldurile menetluse uuendamise taotluse MKS § 102 lg 1 p 2

alusel ning maksuhaldur on selle taotluse 14.12.2016 rahuldanud ja menetluse uuendanud. Selleks,

et maksuhaldur saaks uuendatud menetluses kujundada õige seisukoha, esitas EWC maksuhalduri-

le mitmeid tõendeid. Maksuhaldur on aga jätnud MKS § 44 lg 3 alusel suurema osa tõenditest tä-

helepanuta ega ole neid analüüsinud. Maksuhaldur oleks pidanud tõenditega arvestama ning seelä-

bi jõudma järelduseni, et maksukohustus on määratud ebaõigesti.

18. Eriti arusaamatuks jääb uuendatud menetluses avalikult kättesaadavate tõendite (nt EWC ja

EWC Infoline OÜ majandusaasta aruanded) ignoreerimine. Maksuhaldur ei ole seotud ainult me-

netlusosaliste esitatud taotluste ja tõenditega. Nii EWC kui ka EWC Infoline OÜ majandusaasta

aruanded näitavad ka iseseisvalt selgelt, et kogu investeering Türgi äriühingusse on Türgi projekti

algusest peale toimunud selliselt, et 1) V. Kaasik laenab raha eraisikuna; 2) annab selle kaebajale

laenuna; 3) kaebaja annab selle laenuna EWC Infoline OÜ-le ja 4) EWC Infoline OÜ investeerib

kaebajalt saadud raha Türki. Seega ei saa nn 175 000 euro episoodis olla kuidagi õige maksuhal-

duri seisukoht, mille kohaselt oli V. Kaasikule 175 000 euro tagasimakse kohustus EWC Infoline

OÜ-l mitte aga EWC-l.

4(14)

19. Samuti on õigusvastane V. Kaasiku maksevõimelisust tõendavate dokumentide tähelepanuta

jätmine ning maksuhaldur ei ole analüüsinud EWC poolt maksuhaldurile 19.07.2017 esitatud

tõendeid.

20. Mis puudutab 600 000 eurose episoodi maksustamist, oli maksuhaldurile teada, et ajal, mil

omandati nõue V. Kaasiku vastu summas 600 000 eurot, oli V. Kaasikul vastupidine tasaarvesta-

tav nõue summas vähemalt 305 933, 11 eurot. Seega ei saaks ka EWC jaoks kõige negatiivsemal

juhul kuuluda maksustamisele summa 600 000 eurot, kuna reaalne ja majanduslik nõue V. Kaasi-

ku vastu tekkis nõude omandamisel summas 294 066,89 eurot (600 000-305 933,11). Lisaks on

EWC menetluse jooksul selgelt tõendanud, et V. Kaasikul on olnud piisavalt vara oma kohustuste

täitmiseks ning veelgi enam- on selle ka täitnud. Selliseid tõendeid ei küsinud MTA ühemõtteliselt

esmase menetluse jooksul ning EWC ei saanud kuidagi mõista, milliseid tõendeid peaks esitama.

Isegi kui maksuhaldur pidas ebatõenäoliseks kogu 600 000 euro tagasimaksmise võimekust, jääb

arusaamatuks, miks on maksuhaldur maksustanud kogu 600 000 euro suuruse makse ega viinud

läbi hindamist MKS § 94 alusel. Ei ole eluliselt usutav, et V. Kaasikul puudus võimekus kasvõi

osaliselt seda summat tagasi maksta.

21. Analoogne on olukord ka 89 708,89 euro episoodi osas. Selliste väljamaksete maksustamise

küsimus tõusetus tagantjärgi hinnates esimest korda 09.09.2014, mil maksuhaldur esitas EWC-le

korralduse. Haldusasjas nr 3-16-448 esitatud kirjavahetusest nähtub, et maksuhalduri küsimused

89 708,89 euro võimaliku maksustamise kohta piirnesid üksnes konto 2690 esitamise nõudega,

kuid ei ilmne, et summa või kontoga võiks olla mingeid probleeme. Sellised V. Kaasikule tehtud

väljamaksed summas 89 708,89 eurot on olnud majanduslikult V. Kaasikule vastavalt EWC võim-

alustele tehtud finantskulude hüvitised, mille aluseks on V. Kaasiku ja Sampo Panga vahel sõlmi-

tud laenulepingu järgsed intressiarvestused ning seetõttu ei saa kuuluda maksustamisele tulumak-

suga.

22. Lisaks eeltoodule on EWC hinnangul maksuhaldur lugenud ebaõigesti tasaarveldatuks nõu-

deks V. Kaasiku nõude EWC vastu summas 89 677,21 eurot (V. Kaasiku nõue EWC vastu, mille

ta omandas OÜ-lt Bannister). Maksuhaldur asus seisukohale, et tegelikult omandas nõuded EWC

vastu OÜ-lt Bannister EWC, kuna I. G.-K. olevat tasunud nõude omandamise eest EWC nimel.

EWC on seisukohal, et selliselt lähenedes on maksuhaldur asunud sekkuma ettevõtlusvabadusse

ning kirjutama ette, kes ning millistel tingimustel peaks tehinguid tegema. Võttes arvesse EWC

halba rahalist seisu ja asjaolu, et V. Kaasik ei olnud EWC aktsionär, oleks ebaloogiline eeldada, et

I. G.- K. oleks pidanud V. Kaasiku poolt nõude omandamise asemel finantseerima EWC poolt

nõude omandamist. Seda, et nõude omandamise läbirääkimised käisid just V. Kaasiku, kui eraisi-

ku ning OÜ Bannister vahel, mitte aga OÜ Bannister ja EWC vahel, kinnitab üheselt ka OÜ Ban-

nister esindaja vastus maksuhaldurile ja EWC selgitused.

23. EWC on oma 04.09.2017 vaides selgelt väljendanud, et tema hinnangul on tema poolt esitatud

tõendite tähelepanuta jätmine õigusvastane. 2015. aasta maksuotsuse kohtuliku arutamise esemeks

oli selle otsuse materiaalõiguslik õiguspära ning see, kas kohtumenetluses võis EWC esitada hal-

duskohtumenetluse seadustiku (HKMS) alusel uusi tõendeid. 2017. aasta otsuse vaidlustamisel on

vaidlustuspunktiks see, kas uuendatud maksumenetluses oli maksuhalduril haldusmenetluse sea-

duse (HMS) ja MKS-i alusel kohustus arvestada EWC poolt maksuhaldurile uuendatud menetluses

esitatud tõenditega. Maksuhaldur on viitega HMS § 44 lg-le 3 jätnud suurema osa tõenditest tähe-

lepanuta. Kaebaja leiab, et kui menetluse uuendamise otsus on kord juba tehtud, tuleks võtta ar-

vesse kõiki asjassepuutuvaid tõendeid, mitte aga viia menetlust läbi valikuliselt. HMS § 44 lg 3

mõtteks on reguleerida seda, millisel hetkel tuleb esitada taotlus haldusmenetluse uuendamiseks,

mitte aga seda, kui vanade tõenditega tuleb uuendatud menetluses arvestada. Ehk selle sätte alusel

oleks maksuhaldur saanud otsustada, kas uuendada menetlus põhimõtteliselt või mitte. Küll aga ei

saa selle sätte sisuks olla kohustus arvestada ainult viimase 30 päeva jooksul dateeritud tõenditega.

Kui HMS § 44 lg-t 3 rakendada selliselt, nagu maksuhaldur seda teeb, siis ei olegi võimalik esita-

5(14)

da uuendatud menetluses enam tõendeid, mis küll maksukohustuslasel olid esmase menetluse

kestel olemas, kuid mille esitamise vajadust ta ei mõistnud. EWC hinnangul on MKS § 102 eri-

normiks HMS § 44 lg 3 üldnormi suhtes ning üldnorm ei saaks käesolevas asjas kuidagi piirata

MKS § 102 alusel uuendatud menetluses ka 30-st päevast vanemate tõendite aktsepteerimist.

24. Uuendatud menetluses oli esimeseks menetlustoiminguks maksuhalduri poolt 09.01.2017 esi-

tatud korraldus nr 12.2-3/022869-18, millega kutsuti EWC esindajad 11.01.2017 andma suulisi

selgitusi. Selgituste andmise kohta koostatud protokollist nähtub, et maksuhaldur uurib EWC väl-

jamakseid V. Kaasikule ning nende väljamaksete maksustamist tulumaksuga. Seejuures haakuvad

küsimused nii nn 600 000 episoodiga, nn 175 000 episoodiga kui ka muude väljamaksete ja ta-

saarveldustega V. Kaasiku ja EWC vahel, st nn 89 000 episood. Seega on selge, et maksuhaldur

uurib uuendatud menetluses tulumaksu määramist EWC-le seoses väljamaksetega, mida EWC on

teinud V. Kaasikule. EWC poolt 29.01.2017 esitatud tõendid on nimetatud kontrollakti lisades 5 ja

6. 19.07.2017 esitatud 3 tõendit tekkisid alles peale 04.05.2017 kontrollakti koostamist. EWC on

seisukohal, et kõigi nende tõenditega oleks maksuhaldur pidanud uuendatud menetluses arvesta-

ma.

25. EWC 27.11.2017 muudetud kaebuses oli EWC sõnastanud oma taotluse järgmiselt: „tühistada

Maksu- ja Tolliameti 03.08.2017 otsus osas, milles see ei tunnistanud kehtetuks 16.12.2015 mak-

suotsust tulumaksukohustuse määramise osas ning osas, milles Maksu- ja Tolliamet ei arvestanud

tulumaksukohustuse määramisel V. Kaasiku nõudega EWC vastu summas 64 677,21 eurot. EWC

palub lisada viimane lauseosa ka 04.12.2017 kohtumääruse resolutsiooni punkti 1. Vastasel juhul

jääb osa EWC nõuetest lahendamata.

MTA seisukoht

26. MTA ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu.

27. Maksuhaldur ei ole teinud kaebajale ettepanekut esitada taotlus maksumenetluse osalise uuen-

damise kohta. Maksuhaldur on vaid selgitanud, millised on kaebaja menetluslikud võimalused

nende uute tõendite osas, mida kaebaja ei ole maksumenetluses maksuhaldurile esitanud. Vastava

taotluse esitamine on kaebaja menetluslik valik.

28. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks tulnuks uuendamise menetluses jätta HMS § 44 lg-s 3 too-

dud tähtaja nõue kohaldamata. Kaebaja tõlgendus muudaks MKS-is ja maksuseadustes maksuko-

hustuslasele seatud nõudeid deklareerimise ja maksuarvestuse kohta ning annaks võimaluse korra-

ta maksumenetlust kuni saabub maksu määramise aegumistähtaeg. Uuendatud menetluses kohal-

duvad küll üldised menetluspõhimõtted, kuid tõendite arvestamisele seab piirid HMS § 44 lg 3.

MTA on ka uurimispõhimõtet, ärakuulamisõigust, motiveerimiskohustust jm menetluspõhimõtteid

järginud, kuivõrd uuendatud menetluses on kaebajalt dokumente ja selgitusi küsitud ning otsuses

põhjendatud, milliste tõenditega arvestada saab ja millistega mitte. Seejuures ilma tõendeid ja tea-

vet küsimata poleks olnud võimalik hinnata tõendite lubatavust. Mis puudutab kaebaja viiteid

tõenditele kaebaja täiendavate seisukohtade punktis 2, siis neid on analüüsinud MTA otsuses ja

kaebuse vastuses. Maksuhalduri selgitus menetluse uuendamise kohta on kooskõlas Riigikohtu

selgitustega haldusasjas nr 3-3-1-56-16 (p-d 21 ja 22).

29. Seoses kaebaja väitega seonduvalt majandusaasta aruannete kättesaadavusega jagab vastustaja

ka asjas nr 3-16-448 Tallinna Halduskohtu 10.10.2017 otsuse punktides 64, 67-69 toodut.

30. Kaebaja ettearvamatut käitumismustrit tõendite esitamisel ilmestab kaebuse punktis 2.2.5 too-

du, mille kohaselt ei ole vaidlustatud otsuses arvestatud kaebaja tõenditega, mille kaebaja avaldas

uuendatud menetluse hilises lõppfaasis 19.07.2017, kuigi 04.05.2017 kontrollakti järgi tulnuks

kaebajal oma vastuväited ja tõendid esitada hiljemalt 15.05.2017. Tõepoolest ei ole maksuhaldur

vaidlustatud otsuses kaebaja poolt viidatud kuupäeval esitatud tõenditel eraldi peatunud. Samas ei

ole kaebaja ka selgitanud, miks otsustas ta esitada talle juba 10.05.2017 teatavaks saanud info

6(14)

maksuhaldurile alles 19.07.2017. Halduskohtule asjas nr 3-16-448 esitas kaebaja samad tõendid

alles 14.08.2017. Tallinna Halduskohus on otsuses asjas nr 3-16-448 viidatud tõendeid oma otsuse

p-des 51-61 arvestanud ja kokkuvõttes leidnud, et ei ole alust esialgset maksuotsust tühistada ka

selles osas. Nähtub, et kaebaja poolt maksuhaldurile hilinemisega esitatud tõendid ei oleks mõju-

tanud maksuhalduri lõppjäreldusi. Vastustaja arvates ei ole MKS § 94 kohaldamiseks antud juhul

eeldused täidetud, sest hindamine ei ole antud juhul lubatud.

31. Seoses 89 708,89 eurose episoodiga on maksuhaldur oma seisukohta avaldanud vaidlustatud

otsuse punktis 3.7 ning halduskohus asjas nr 3-16-448 tehtud otsuse punktides 71-76. Niisamuti on

maksuhalduri seisukohad nn OÜ Bannister nõude omandamise kohta leitavad vaidlustatud otsuse

punktides 3.7 ja 3.8, kus omakorda on viidatud otsuse aluseks olevale kontrollaktile. Tallinna Hal-

duskohus on asjas nr 3-16-448 tehtud otsuses samas küsimuses nõustunud maksuhalduri seisukoh-

tadega.

KOHTU PÕHJENDUSED

32. Esmalt võtab kohus seisukoha kaebaja 03.06.2019 menetlusdokumendis esitatud taotluse

osas, mille kohaselt ei ole kohus võtnud 14.12.2017 ja 18.06.2017 määruse resolutsiooniga

menetlusse kaebaja taotlust tühistada 03.08.2017 otsus osas, milles see ei tunnistanud kehtetuks

16.12.2015

maksuotsust

osas,

milles maksuhaldur

ei

arvestanud

tulumaksukohustuse

vähendamisel V. Kaasiku nõudega EWC vastu summas 64 677,21 eurot.

Kohus võttis menetlusse kaebuse MTA 03.08.2017 otsuse tühistamiseks osas, milles see ei

tunnistanud kehtetuks 16.12.2015 maksuotsust tulumaksukohustuse määramise osas. Seega on

kohtuliku kontrolli esemeks MTA 03.08.2017 otsus tervikuna, sh osas, milles MTA leidis, et

tulumaksukohustust on otsuses toodud asjaoludel võimalik vähendada üksnes 6 645,57 euro võrra.

Kontrollides otsuse õiguspärasust saab kohus hinnata kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, sh

kas ja millises ulatuses oleks maksuhaldur pidanud otsuse tegemisel arvestama V. Kaasiku

nõudega EWC vastu. Seega on kaebaja 03.06.2019 menetlusdokumendis rõhutatud nõue hõlmatud

03.08.2017 otsuse tühistamise nõudega ja kaebaja on esitanud menetluses kohased nõuded.

33. Vaidlus käib selle üle, millisel määral oleks maksuhaldur pidanud 14.12.2016 korralduse

alusel uuendatud maksumenetluses arvestama kaebaja poolt menetluse uuendamise taotluses ja

uuendatud menetluses esitatud tõenditega. Sellest sõltub, kas maksuhaldur on 03.08.2017 otsusega

õigesti muutnud 16.12.2015 maksuotsust ja vähendanud tulumaksukohustust 6 645,57 euro võrra

või oleks maksuhaldur pidanud uuendatud menetluses tunnistama 16.12.2015 maksuotsuse

kehtetuks tulumaksukohustust puudutavas osas (episoodid 1, 2 ja 3). Kohus ei nõustu seejuures

maksuhalduri 06.09.2017 otsuses toodud seisukohaga, mille kohaselt oli maksuhalduril õigus

03.08.2017 otsusele esitatud vaie tagastada, kuna samas asjas toimus kohtumenetlus.

Kohtumenetluse esemeks haldusasjas nr 3-16-448 oli maksuotsuse I õiguspärasus. Käesoleva

menetluse esemeks on aga küsimus selles, kas maksuhaldur on uuendatud menetluses arvestanud

põhjendatult kaebaja poolt uuendatud menetluses esitatud tõenditega ja kas tõendite alusel oleks

maksuhaldur pidanud tegema teistsuguse otsuse.

34. Seoses vaidluse esemega märgib kohus, et maksuhalduril on õigus selles, et uuendatud

menetluses ei olnud kontrolli esemeks kogu 16.12.2015 otsusega määratud tulumaksu tasumise

kohustus, vaid üksnes episood, mis seondus 23.01.2013 ja V. Kaasiku vahel sõlmitud

laenulepinguga.

34.1 EWC esitas 14.11.2016 taotluse uuendada maksumenetlus MKS § 102 lg 1 p 2 kohaselt

maksuotsuse I p-s 2 kirjeldatud episoodide osas. See tähendab episoodide osas, millega määrati

tulumaksukohustus: tulumaks ettevõtlusega mitteseotud kuludelt jaanuaris 2013 (p 2.1); tulumaks

ettevõtlusega mitteseotud kuludelt perioodil juuli 2013 kuni aprill 2014 (p 2.2) ja tulumaks

ettevõtlusega mitteseotud kuludelt perioodil aprill kuni august 2014 (p 2.3).

7(14)

MTA 14.12.2016 otsusega nr 12.2-3/22869-17-1 otsustati rahuldada EWC taotlus menetluse

uuendamiseks osaliselt ning uuendada 11.04.2014 korralduse nr 12.2-3/22869-1 alusel alustatud

menetlus osas, millega kontrolliti EWC tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust

seoses 23.01.2013 EWC ja V. Kaasiku vahel sõlmitud laenulepinguga. Samuti otsustati vaadata

uuendatud menetluses asi läbi taotluses viidatud taotleja 02.11.2016 ja 09.11.2016 kohtule esitatud

menetlusdokumendiga avaldatud selgituste ja täiendavate tõenditega seoses.

MKS § 45 alusel tuleb maksumenetluses kohaldada haldusmenetluse seaduses sätestatut, kui

maksukorralduse seaduses, maksuseadustes või tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti. HMS § 68

lg 1 järgi on isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib

taotleda HMS § 44 alusel haldusmenetluse uuendamist. HMS § 44 lg 1 p 2 alusel toimub

menetluse uuendamine asjas ilmnenud uute oluliste tõendite tõttu siis, kui need tõendid ei olnud

isikule menetluse ajal teada. Seega on HMS §-des 68 lg 1 ja 44 lg 1 p 2 sätestatud põhimõte

sarnane MKS § 102 lg 1 p-ga 2. Menetluse uuendamise üle otsustamisel kontrollib haldusorgan,

kas menetluse uuendamise eeldused on täidetud ning olukorras, kus eeldused ei ole täidetud, võib

haldusorgan otsustada, et HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluste puudumise tõttu menetlust ei uuendata

ja haldusakti kehtetuks ei tunnistata või on uuendamine põhjendatud vaid osaliselt. See tähendab,

et kui menetluse uuendamise alused on tuvastatud üksnes mõne haldusaktis kirjeldatud episoodi

osas, siis on uuendatud menetluse objektiks üksnes nimetatud episood, mitte aga kogu varasem

haldusmenetlus tervikuna.

34.2 Menetluse uuendamise nagu ka uuendamisest keelduse otsus on haldusakt, mis on kohtus

vaidlustatav. See tähendab, et kui isiku taotlus menetluse uuendamiseks jääb rahuldamata või kui

haldusorgan ei rahuldanud taotlust menetluse uuendamiseks taotletud ulatuses, on isikul õigus

pöörduda haldusakti tühistamise nõudes halduskohtu poole. Kui isik seda ei tee või kui kohus

jätab kaebuse rahuldamata, siis kehtib menetluse uuendamise otsus HMS § 61 lg 1 tähenduses

arvates selle adressaadile teatavaks tegemisest.

Eeltoodust tulenevalt on MTA 14.12.2016 otsus, mille kohaselt uuendati 11.04.2014 alusel

algatatud maksumenetlust üksnes osas, millega kontrolliti EWC tulumaksu arvestamise ja

tasumise õigsust seoses 23.01.2013 EWC ja V. Kaasiku vahel sõlmitud laenulepinguga

(maksuotsuse I p 2.1) ja keelduti menetluse uuendamisest maksuotsuse punktides 2.2 ja 2.3 toodud

episoodide osas, kehtiv. Kaebaja käsitlus, mille kohaselt oli uuendatud menetluse objektiks kogu

maksuotsusega I EWC-le määratud tulumaksukohustus, ei ole õige. Juhul, kui kaebaja leidis, et

14.12.2016 otsus on õigusvastane osas, milles keelduti kaebaja taotluse rahuldamisest

maksuotsuse I punktides 2.2. ja 2.3 nimetatud episoodide osas, oleks ta pidanud esitama

14.12.2016 otsusele kaebuse. Kaebaja seda ei teinud, millest tulenevalt on tegemist kehtiva

haldusaktiga HMS § 61 lg 1 tähenduses. Seega ei saa kaebaja 03.08.2017 otsuse vaidlustamisel

tugineda asjaolule, et MTA on jätnud maksuotsuse I muutmata episoodide osas, mis on toodud

maksuotsuse I punktides 2.2 ja 2.3. Menetluse uuendamise otsus kehtis maksuotsuse I punktis 2.1

toodud episoodi kohta ning ei laienenud teisetele maksuotsuses tulumaksu tasumist puudutavatele

episoodidele. Seega on maksuhaldur vaidlustatud otsuses õigesti käsitlenud üksnes neid tõendeid,

mis puudutasid episoodi, mille osas olid uuendamise eeldused täidetud, st ettevõtlusega

mitteseotud väljamaksed perioodil jaanuar 2013 (maksuotsuse I p 2.1) ja nendega seotud

tasaarvestamisi. Vastavaid tõendeid on analüüsitud kontrollakti lisades 4-6. Kuivõrd teiste

tulumaksu määramise episoodide (maksuotsus I p-d 2.2 ja 2.3) osas menetlust ei uuendatud, siis

on otsuses jäetud õigesti kajastamata viidatud episoodidega seonduvad asjaolud ja tõendid

(kontrollakt p 1.3).

Nimetatust tulenevalt ei käsitle kohus käesolevas otsuses kaebaja väiteid mis seonduvad

tulumaksukohustuse määramisega seonduvalt maksuotsuse I punktides 2.2 ja 2.3 käsitletud

episoodidega. Kuivõrd maksuhaldur viidatud episoodide osas menetlust ei uuendanud, on

maksuhaldur ühtlasi jätnud õigesti tähelepanuta kaebaja poolt esitatud tõendid, mis seondusid

viidatud episoodidega.

8(14)

35. Eelnevast tulenevalt kontrollib kohus üksnes seda, kas maksuhaldur on uuendatud menetluses

jätnud õigusvastaselt arvestamata kaebaja poolt esitatud tõenditega, mis seondusid maksuotsuse I

punktis 2.1 kirjeldatud episoodiga, st seoses 23.01.2013 EWC ja V. Kaasiku vahel sõlmitud

laenulepinguga (maksuotsuse I p 2.1). Viidatud episoodi puhul on keskseks küsimuseks, kas ja

millisel määral oleks maksuhaldur pidanud arvestama kaebaja poolt uuendatud menetluses

esitatud tõenditega. Puudub vaidlus, et tõendeid, mida maksuhaldur arvesse ei võtnud, ei ole

maksuhaldur otsuse tegemisel ka sisuliselt hinnanud.

36. Kaebaja leiab, et kui menetluse uuendamise otsus on kord juba tehtud, tuleks arvesse võtta

kõiki asjassepuutuvaid tõendeid ning mitte viia menetlust läbi valikuliselt, vaadates vaid üksikuid

tõendeid. Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu.

36.1 HMS § 44 lg 2 kohaselt vaatab haldusorgan uuendatud menetluses asja läbi, arvestades sama

seaduse 4. peatüki 3. ja 4. jaos sätestatut. HMS § 44 lg 3 sätestab, et haldusmenetluse uuendamise

taotlus tuleb esitada haldusmenetluse läbiviinud haldusorganile ühe kuu jooksul haldusmenetluse

uuendamise asjaoludest teada saamisest alates. MKS § 102 lg 1 p 2 järgi maksuotsus muudetakse

või tunnistatakse kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse

vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud

maksukohustuslase

tahtlusest

või

hooletusest.

Viidatud

sätetest

tulenevalt

ei

saa

maksukohustuslane uuendatud maksumenetluses edukalt tugineda maksukohustust vähendavatele

uutele tõenditele, kui need jäid maksuhaldurile esitamata MKS § 56 lg-s 1 sätestatud

kaasaaitamiskohustuse tahtlikult või raske hooletuse vormis rikkumise tõttu (nt Riigikohtu

14.11.2007 otsus nr 3-3-1-47-07 p-d 12-13). Tulenevalt Riigikohtu 15.12.2016 otsuse nr 3-3-1-56-

16 punktides 21-22 märgitust laieneb piirang sellistele tõenditele või tõendiallikatele, mis ei

saanud olla maksuhaldurile muul viisil teada või olla kättesaadavad.

36.2 Seoses maksuotsuse tegemise järgselt ilmnenud uute tõenditega seab kohtu hinnangul

uuendatud menetluses arvesse võetavate tõendite osas piirangu HMS § 44 lg 3. Säte piirab isiku

õigust tugineda uuendatud menetluses tõenditele, mis on saanud isikule teatavaks enam, kui üks

kuu enne uuendamise menetluse alustamise taotlemisest. Sätte tähenduses ei saa isik uuendatud

menetluses tugineda tõenditele, millele tuginedes ta on minetanud võimaluse taotleda menetluse

uuendamist. See tähendab, et kuivõrd isik ei saa taotleda menetluse uuendamist tõendite alusel,

mis on tekkinud või olnud isikule teada enam, kui 30 päeva enne taotluse esitamist, ei saa ta

sellistele tõenditele tugineda ka uuendatud menetluses. Juhul, kui tõlgendada sätet viisil, mille

kohaselt saab uuendatud menetluses tugineda mistahes maksuotsuse tegemise järgselt ilmnenud

uutele tõenditele, mis olid taotlejale teada enam kui kuu aega enne uuendamise taotlemisest, siis

kaotaks HMS § 44 lg 3 igasuguse mõtte, kuivõrd isik saaks hilisemalt ilmnenud tõendile tuginedes

saavutada olukorra, kus ta saab juba uuendatud menetluses esitada mistahes tõendeid, ehkki ta oli

neist teadlik juba enne uuendamise taotluse esitamist, kuid mille alusel ta HMS § 44 lg –s 3

sätestatud tähtajalise piirangu tõttu menetluse uuendamist enam taotleda ei oleks saanud.

36.3 Lisaks eeltoodule tuleb uuendatud menetluses esitatud tõendite puhul arvestada ka HMS § 44

lg 3 koostoimes MKS § 102 lg 2 p-ga 1 ning koosmõjus Riigikohtu 15.12.2016 otsuses nr 3-3-1-

56-16 tooduga. Viidatust tuleneb kohtu hinnangul, et HMS § 44 lg-s 3 toodud printsiibist

tulenevalt saab vanematele tõenditele tugineda juhul, kui tõendid ei olnud maksuhaldurile muul

viisil teada või kättesaadavad ja kaebaja ei ole neid varjanud ning ei ole olnud

kaasaaitamiskohustuse täitmisel raskelt hooletu. Seega ei ole õige kaebaja käsitlus, mille kohaselt

on kõik kaebaja poolt uuendatud menetluse käigus esitatud tõendid lubatavad ainuüksi põhjusel, et

neid ei ole esmase maksumenetluse käigus küsitud.

36.4 Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et maksuhaldur on kaebaja poolt uuendatud

menetluses esitatud tõendite lubatavuse üle otsustamisel lähtunud asjakohastest kriteeriumitest:

tegemist on uue tõendiga ehk tõendiga, mida maksumaksja pole enne haldusakti väljastamist

esitanud (MKS § 102 lg 1 p 2); tõend ei olnud maksumaksjale teada rohkem, kui 30 päeva enne

9(14)

uuendamise taotluse esitamist (HMS § 44 lg 3); dokumendi hilisem teatavakssaamine ei olnud

põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest.

37. Nagu nähtub Tallinna Halduskohtu 10.10.2017 otsusest haldusasjas nr 3-16-448 (p 51) ja

maksuotsusest I (kaebaja 03.06.2019 menetlusdokumendi lisa 8), siis tuvastas maksuhaldur I

kontrollaktis (p 1.1.2) kokkuvõtvalt, et EWC loobus OÜ Alfa Property vastu olevast 600 000 euro

suurusest nõudest (õigusest tulule), sest kaebajal oli nõue OÜ Alfa Property vastu, kuid kaebaja

tasaarveldas selle V. Kaasiku laenukohustusega J. M. ees summas 600 000 eurot ja kuigi kaebaja

sõlmis V. Kaasikuga samas summas laenulepingu, oli ta teadlik, et V. Kaasik tõenäoliselt ei suuda

laenu tähtaegselt tagastada. Seega tegi EWC 2013. a jaanuaris 600 000 euro suuruse väljamakse

ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks ja peab sellelt tasuma tulumaksu kooskõlas TuMS

§ 51 lg 2 p-ga 5. Tallinna Ringkonnakohus on samas asjas 06.12.2018 tehtud lahendi punktis 20

leidnud, et maksuotsuse punktist 2.12 nähtub piisavalt selgelt, et maksuhaldur on tuginenud

tulumaksu määramisel järeldusele, et EWC täitis V. Kaasiku laenukohustuse J. M. ees kui

ettevõtlusega mitteseotud kohustuse, mis vastab ka maksuhalduri poolt esile toodud õiguslikule

alusele. Ringkonnakohus rõhutab, et sellise järelduse tegemiseks on samas vältimatu kontrollida

sedagi, kas EWC-l oli tekkinud nõue OÜ Alfa Property vastu ja kas V. Kaasikuga laenulepingu

sõlmimist on alust pidada ühe nõude teisega asendamiseks või oli sisuliselt tegemist EWC

ettevõtlusega mitte seotud väljamaksega. Ringkonnakohus märkis, et ei nõustu EWC hinnanguga,

et maksuotsuses tehtud etteheite teatav ebaselgus oleks muutnud arusaamatuks, milliseid

asjaolusid tuli maksumenetluses tõendada (s.o eelkõige V. Kaasiku maksevõimelisust). Tallinna

Ringkonnakohtu otsus jõustus 23.04.2019, millest tulenevalt ei saa käesolevas asjas olla enam

vaidlust selles, milliste asjaolude kohta oleks kaebaja pidanud varasemas maksumenetluses

tõendeid esitama.

38. Kontrollakti II punktist 1.1 ja maksuotsuse III punktist 3.3 tulenevalt esitas kaebaja

maksuotsuse tühistamise kohtumenetluse raames (haldusasi nr 3-16-448) Tallinna Halduskohtule

17.10.2016 kaebuse täienduse ja 49 täiendavat tõendit. Samuti esitas kaebaja kohtumenetluses 2

täiendavat tõendit 02.11.2016 koos täpsustavate selgitustega ja 4 täiendavat tõendit 09.11.2016.

MTA-le esitatud menetluse uuendamise taotluses esitas kaebaja kohtumenetluses juba esitatud

tõendid ning selgitas, et tõendid ei jäänud maksumenetluses esitamata kaebaja tahtluse ega

hooletuse tõttu ning nende esitamine maksuotsuse järgselt oli tingitud üksnes asjaolust, et selliseid

tõendeid ei olnud maksuhaldur maksumenetluses küsinud ning EWC ei saanudki olla ilma

maksuõiguslike teadmisteta teadlik sellest, et sellised tõendid võivad osutuda maksukohustuse

määramisel oluliseks. Nähtuvalt kontrollakti II punktist 1.1 esitas kaebaja koos menetluse

uuendamise taotlusega kokku 55 kohtumenetluses juba varem esitatud tõendit. Vastavate tõendite

analüüs on toodud kontrollakti II lisas 4, mis on esitatud vastustaja poolt kohtule 25.07.2019.

Kontrollides tõendite lubatavuse eeldusi, asus maksuhaldur seisukohale, et HMS § 44 ja MKS §

201 lg 1 p-s 2 toodud nõuded on täidetud vaid lisas 4 jrk nr all 50-54 nimetatud tõendite osas, mis

on kajastatud kontrollakti II punktis 1.1. Kohus nõustub maksuhalduri seisukohaga. Maksuhalduri

järeldused nimetatud tõendite lubatavuse osas on kooskõlas Tallinna Halduskohtu 10.10.2017

otsuse punktides 55-58 ja Tallinna Ringkonnakohtu 06.12.2018 otsuse punktides 20-24 toodud

põhjendustega, milles on analüüsitud nimetatud tõendite lubatavust kohtumenetluses. Nagu kohus

eelpool analüüsis, siis ei saa kaebaja MKS § 102 lg 1 p-st 2 tulenevalt esitada uuendatud

menetluses tõendeid, mida ta oleks pidanud esitama juba maksumenetluses. Nimetatud printsiip

tõendite lubatavuse osas uuendatud maksumenetluses on sama, mis kohtumenetluses. Uuendatud

menetluses ei ole kaebaja võimalused tõendite esitamiseks laiemad. Kohtud on leidnud, et kaebaja

pidi juba hiljemalt kontrollaktiga tutvudes mõistma, et V. Kaasiku võimekus laenukohustust täita

omab maksuhalduri hinnangul tulumaksu määramise osas olulist tähtsust ning tal tulnuks esitada

selle kohta tõendid hiljemalt koos 07.10.2015 eriarvamusega. Haldusasjas nr 3-16-448 leidsid

Tallinna Halduskohus ning Tallinna Ringkonnakohus, et kaebaja poolt esitatud täiendavad tõendid

ei ole MKS § 102 lg 1 p-st 2 tulenevalt lubatavad. Maksuhaldur on kontrollakti II lisas 4 lähtunud

õigesti samadest põhimõtetest, nagu seda on teinud kohtud haldusasjas nr 3-16-448. Maksuhaldur

10(14)

on seoses loetelus numbritega 1-49 tähistatud tõenditega põhjendanud, et kaebaja oleks juba

kontrollaktiga tutvumisel pidanud aru saama tõendite esitamise vajadusest ning ta oleks pidanud

vastavad tõendid esitama hiljemalt kontrollaktiga. Seega on maksuhaldur kontrollakti II punktis

1.1 kohaldanud õigesti MKS § 102 lg 1 p-d 2 ning jätnud arvestamata kaebaja poolt esitatud

tõendid, mis on toodud kontrollakti lisaks 4 olevas tõendite loetelus järjekorranumbrite 1-49 all.

Tõendid, millega maksuhaldur pidas võimalikuks arvestada on toodud lisas 4 järjekorranumbrite

all 50-54, st tõendid, mis seondusid asjaoluga, et V. Kaasiku laenukohustus EWC ees on

vähenenud erinevate nõuete tasaarvestamiste tõttu.

39. Kontrollakti II lisadest 5 ja 6 nähtuvad kaebaja poolt uuendatud menetluses 09.01.2017 ja

29.01.2017 esitatud tõendid. Kontrollakti II punktist 1.2 tulenevalt arvestas maksuhaldur

uuendatud menetluses üksnes lisa 5 jrk nr 1 ja lisa 6 jrk 31 ja 48 toodud tõenditega: 31.12.2016 V.

Kaasiku ja EWC vahel sõlmitud nõuete tasaarvestamise kokkulepe ja müügileping; EWC

pearaamatu Konto 2690 väljavõte perioodil 31.10.2016-31.12.2016 ja 09.11.2016 Swedbank

maksekorraldus. Teisi 09.01.2017 ja 29.01.2017 esitatud täiendavaid tõendeid maksuhaldur

arvesse ei võtnud. Maksuhaldur tugines ka nimetatud tõendite arvesse võtmata jätmisel HMS §-le

44 ja MKS § 102 lg 1 p-le 2. Maksuhaldur tuvastas, et 31.12.2016 V. Kaasiku ja EWC vahel

sõlmitud nõuete tasaarvestamise kokkulepe ja müügileping on uuem versioon 31.10.2016

samanimelisest kokkuleppest, mistõttu lähtub maksuhaldur sellest. 31.12.2016 esitatud nõuete

tasaarvestamise kokkuleppega sooviti tasaarvestada EWC nõue V. Kaasiku vastu summas 600 000

eurot. Maksuhaldur on kontrollakti punktides 2.3.1 kuni 2.3.4 analüüsinud kaebaja poolt esitatud

tõendeid seonduvalt nõuetega, mida pooled soovisid tasaarvestada. Analüüsides maksuhalduri

poolt kontrollakti II lisades 5 ja 6 toodud põhjendusi tõendite arvestamata jätmise kohta ja

03.08.2017 otsuse punktides 3.4, 3.6 ja 3.7 esitatud seisukohti leiab kohus, et maksuhalduri

seisukohad ja põhjendused on õiged ning kohus nõustub nendega. Maksuhaldur on kaebaja poolt

esitatud tõendite arvestamata jätmisel tuginenud kokkuvõtvalt kahele alusele: valdav osa kaebaja

poolt esitatud tõenditest on sellised tõendid, mis olid kaebajal olemas juba maksotsuse I

tegemisele eelnevas menetluses ja kaebaja oleks pidanud aru saama nende esitamise vajadusest

juba kontrollaktiga tutvumisel; tõendid on olnud kaebajale teada enam, kui 30 päeva enne

17.10.2016 (tõendite esitamise kuupäev kohtumenetluses haldusasjas 3-16-448) või 30 päeva enne

vastava tõendi esitamist maksuhaldurile, sh on viidatud tõendite puhul täidetud nõue, mille

kohaselt on tõendid olnud kaebajale teada vähemalt 30 päeva enne menetluse uuendamise taotluse

esitamist 14.11.2016 või siis oleks kaebaja saanud teha toimingu, mille alusel vastav tõend

koostati (nt medalid ja kunstikogu hindamine) juba varasemas menetluses ning toimingu tegemise

vajadus seoses maksumenetluses tähtsust omavate asjaolude välja selgitamise vajadusega pidi

olema kaebajale teada. Samuti on Tallinna Halduskohus juba 10.10.2017 otsuses haldusasjas nr 3-

16-448 (p 55 ja 58) selgitanud, et V. Kaasiku ja tema pere omandis oleva vara kohta oleks saanud

esitada tõendeid või vähemalt selle olemasolule viidata juba maksumenetluse ajal. Kaebaja jättis

vastavad tõendid maksumenetluses vähemalt hooletuse tõttu esitamata ega saa nendele enam

kohtumenetluses tugineda. Tallinna Ringkonnakohus märkis samas asjas tehtud otsuse punktis 21,

et kuna kaebaja on rõhutanud, et andmed V. Kaasiku majandusliku seisu kohta (nt medalid,

kunstikogu, perekonnale kuuluvad kinnistud) olid talle teada, siis ei saanud tal esineda takistusi ka

vastavate andmete maksuhaldurile esitamiseks. Ringkonnakohus on kaebajale heitnud ette

vastuväidete üldsõnalisust ning leidis, et kuna EWC ei viidanud konkreetselt mingile varale (sh

perekonna omandis olevale varale), mille arvelt saaks V. Kaasik laenukohustust täita või mida tal

oleks võimalik tagatiseks esitada, siis oleks maksuhalduril olnud võimalik vastavaid väiteid ka

sisuliselt analüüsida. Ringkonnakohus leidis, et kuna EWC pidi aru saama, millise asjaolu kohta

tuleb tal tõendeid esitada, kuid ta ei teinud seda, siis on ta kaasaaitamiskohustust rikkunud

vähemalt raskest hooletusest. Seoses avalikult kättesaadavate tõenditega, mis on toodud

kontrollakti lisa 6 jrk numbrite all 15-28, ei ole maksuhaldur eitanud seda, et kaebaja ja EWC

majandusaasta aruanded olid maksuhaldurile kättesaadavad. Samas on Tallinna Halduskohus

10.10.2017 otsuses haldusasjas nr 3-16-448 (p 67) märkinud, et kuna kõiki kaebaja 2007-2014. a

11(14)

majandusaasta aruannetega hõlmatud tehinguid ei ole kontrollitud, samuti ei ole kontrollimenetlust

läbi viidud EWC Infoline OÜ suhtes, siis ei ole viidatud ettevõtete majandusaasta aruannetel

käesolevas asjas määravat tähtsust. Kuigi majandusaasta aruanded olid maksuhalduri jaoks

põhimõtteliselt kättesaadavad, oleks maksuhaldur saanud neist sisulisi järeldusi teha, sh uurida

konkreetseid summade liikumisi ja nende kohta konkreetselt tõendeid koguda siiski üksnes juhul,

kui kaebaja oleks esitanud maksumenetluses selge versiooni, mida maksuhaldur oleks saanud ja

pidanud kontrollima. Eeltoodust tulenevalt on maksuhaldur jätnud õigesti arvestamata ja

hindamata kaebaja poolt esitatud tõendid. Kuivõrd maksuhaldur viidatud tõenditega uuendatud

menetluses arvestada ei saanud, siis ei saanud viidatud tõendid olla maksuotsuse I muutmise

aluseks.

40. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette, et maksuhaldur ei ole 03.08.2017 otsuses üleüldse

käsitlenud kaebaja poolt 19.07.2017 esitatud tõendeid. Viidatud tõendid on esitanud kaebaja

käesolevas asjas kohtule koos 03.06.2019 menetlusdokumendiga (lisa 7) ning seonduvad

10.05.2017 lepinguga, millega I. G.-K. võõrandas Männikäbi kinnistu. Kaebaja on esitanud

viidatud tõendid maksuhaldurile 19.07.2017 ning teatanud, et soovib viidatud tõenditega tõendada

väidet, mille kohaselt kuulus V. Kaasiku perekonnale piisavalt vara, et tagada laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmine. Kaebaja väide on küll formaalselt õige, kuid ei muuda

maksuhalduri järeldusi sisuliselt. Nimelt nähtub kontrollakti lisa 6 tabelist (jrk nr 44 ja 47), et

maksuhaldur on heitnud kaebajale ette, et tõendid viidatud vara olemasolu kohta esitati

maksuhaldurile alles 17.10.2016. Maksuhalduri etteheiteks on, et EWC juhatuse liikmele V.

Kaasikule pidi juba 30 päeva enne vastavate tõendite esitamist olema nimetatud tõendite

olemasolu teada. Maksuhaldur leiab, et hiljemalt kontrollaktiga tutvudes oleks kaebaja pidanud

aru saama nimetatud tõendite esitamise vajadusest. Kohus nõustub maksuhalduriga. Ka viidatud

tõendite osas on haldusasjas nr 3-16-448 selgitatud, et kaebaja pidi maksuotsusele vastu vaieldes

saama aru sellest, et maksuhaldur kahtleb V. Kaasiku võimes täita laenulepingust tulenevaid

kohustusi ning et V. Kaasiku varalise seisu kohta on vajalik esitada täiendavaid tõendeid. Kohus

leiab, et kuivõrd kaebaja ei saanud uuendatud menetluses enam tugineda tõenditele, mis kinnitasid

tal vastava vara olemasolu ning kavatsust viidatud vara võõrandada, siis ei saa ta uuendatud

menetluses tugineda ka tõenditele, mis kinnitavad viidatud vara võõrandamist. Seega ei muuda

nimetatud tõendite 03.08.2017 otsuses analüüsimata jätmine viidatud otsust õigusvastaseks.

41. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et maksuhaldur on uuendatud menetluses

arvestanud õiguspäraselt üksnes nende tõenditega, mis on toodud kontrollakti II punktides 1.1 ja

1.2. Ülejäänud tõenditega arvestamata jätmisel on maksuhaldur lähtunud põhjendatult HMS § 44

lg-st 1 ja MKS § 102 lg 1 p-st 2. Sellest tulenevalt ei pidanud maksuhaldur uuendatud menetluses

nimetatud tõendeid arvestama ega hindama ning need ei saa olla kaebaja maksukohustuse

muutmise aluseks.

42. Seega taandub 03.08.2017 otsuse õiguspärasus sellele, kas maksuhaldur on kontrollakti II

punktides 1.1. ja 1.2 esitatud tõenditele tuginedes vähendanud kaebaja tulumaksukohustust õigesti

üksnes 6 645,57 euro võrra.

42.1 Esmalt märgib kaebaja, et on jätkuvalt seisukohal, et vastupidise ning maksuhaldurile

teadaoleva nõude eksisteerimine nõude omandamise hetkel vähendab nii õiguslikult kui ka

majanduslikult EWC nõuet kaebaja vastu ning seetõttu puudub alus maksustada täielikult summat

600 000 eurot. Kaebaja väidab ka käesolevas menetluses, et maksuhaldurile on teada, et ajal, mil

omandati nõue V. Kaasiku vastu summas 600 000 eurot, oli V. Kaasikul vastupidine ja

tasaarveldatav nõue summas vähemalt 305 933,11 eurot, mis tähendab, et kõige halvimal ja

negatiivsemal juhul saaks kuuluda maksustamisele summa 294 066,89 eurot.

Vastava nõudega seotud asjaolusid on maksuhaldur analüüsinud 03.08.2017 otsuse punktis 3.5 ja

Tallinna Ringkonnakohus 06.12.2018 otsuse punktides 23 ja 24. Maksuhaldur on nii varasemas

maksumenetluses kui ka vaidlustatud otsuse punktis 3.5 olnud seisukohal, et 175 000 euro

ulatuses oli tegemist hoopis EWC Infoline OÜ kohustusega V. Kaasiku ees ning otsuse 3.5.b

12(14)

alusel võtab maksuhaldur sellest arvesse 130 933,11 eurot, kuid see on maksuhalduri arvates siiski

ebapiisav, et tegemist saanuks olla nõudeõiguste tõsiseltvõetava vahetumisega, vaid tegelikult

omandati teadvalt lootusetu nõue. Tallinna Ringkonnakohus on 06.12.2018 otsuse punktis 23

tuvastanud, et 175 000 euro ulatuses EWC-l tegelik kohustus V. Kaasiku ees puudus, mis

tähendab, et see tuleb jätta kõrvale ka V. Kaasiku nõudeõiguse suuruse hindamisel. Tallinna

Ringkonnakohus ei seadnud kahtluse alla, et nõue EWC Infoline OÜ vastu on iseenesest samuti

käsitletav V. Kaasiku varana, kuid EWC Infoline OÜ 2012 ja 2013. a majandusaasta aruannetest

nähtub, et äriühing tegutses Türgi projekti ebaõnnestumise tõttu juba pikemat aega kahjumlikult

ning hindas 2013 aastal lootusetuks ja kandis maha kõik nõuded Türgi äriühingu vastu, millest

tulenevalt olid ka EWC Infoline OÜ enda laenuandjad sunnitud hindama oma nõuded lootusetuks.

Ringkonnakohus leidis, et EWC-le pidi olema selge, et V. Kaasiku 175 000 eurone nõue EWC

Infoline OÜ vastu on tegelikult lootusetu. Ringkonnakohtu hinnangul sai EWC laenulepingu

sõlmimisel võtta arvesse, et V. Kaasikul on tema vastu tasaarvestatav nõue summas 130 933,11

eurot, kuid puuduvad andmed muude märkimisväärsete varade või sissetulekute kohta. Kuna

olemasolev nõue moodustas üksnes 22% tekkivast kohustusest, ei saanud EWC mõistlikult

käsitada seda piisava tagatisena. Sisuliselt analüüsis ringkonnakohus vaidlustatud otsuse punktis

3.5 b) toodud seisukohta koosmõjus haldusasjas nr 3-16-448 esitatud tõenditega ning leidis, et

maksuhalduri seisukoht, mille kohaselt ei olnud V. Kaasikul ja tema perel piisavalt vara, mida

realiseerida kohustuste täitmiseks, on õige. Kuivõrd maksuhaldur ei arvestanud uuendatud

menetluses õiguspäraselt kaebaja poolt esitatud täiendatud tõendeid ning lubatud tõendeid on

analüüsitud juba haldusasja nr 3-16-448 menetluses, siis ei ole kohtul praegusel juhul alust asuda

teistsugusele seisukohale, kui seda on teinud Tallinna Ringkonnakohus oma 06.12.2018 otsuses.

Kuivõrd 175 000 euro suuruse kohustuse puhul ei olnud tegemist EWC kohustusega V. Kaasik

ees, siis ei saanud nimetatud nõue mõjutada V. Kaasik kohustusi EWC ees, st ka tulumaksu

tasumise kohustuse suurust. Kuivõrd V. Kaasik nõue EWC Infoline OÜ vastu oli lootusetu, siis ei

saanud EWC omakorda arvestada laenu andmisel sellega, et V. Kaasikul on laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmiseks piisavalt vara. Samuti ei saa lootusetu nõue mõjutada

maksukohustuse suurust. Seega ei muuda kaebaja poolt esile toodud asjaolud maksuhalduri

järeldust, mille kohaselt oli EWC n.ö nõudeõiguste vahetamine 23.01.2013 laenulepingu alusel

tervikuna näilik.

42.2 Järgnevalt leiab kaebaja, et maksuhaldur ei ole ebaõigesti lugenud tasaarveldatavaks

nõudeks V. Kaasik nõuet EWC vastu summas 89 677,21 eurot (V. Kaasik nõue EWC vastu, mille

ta omandas OÜ-lt Bannister). Kontrollaktist II ja 03.08.2017 otsusest nähtuvalt asus maksuhaldur

seisukohale, et tegelikult omandas nõude EWC vastu OÜ-lt Bannister EWC, kuna I. G.-K. olevat

tasunud nõude omandamise eest EWC nimel. Seoses viidatud väitega on maksuhaldur pidanud

uuendatud menetluses võimalikuks arvestada kaebaja poolt esitatud tõenditega, mis on toodud

kontrollakti punktides 1.1 ja 1.2.

Tulenevalt EWC ja V. Kaasik vahel 31.12.2016 sõlmitud nõuete tasaarvestamise kokkuleppest ja

müügilepingust (lisa 9 kaebaja 03.06.2019 menetlusdokumendile) soovivad pooled muu hulgas

tasaarvestada EWC võlgnevuse OÜ Bannister ees summas 89 677,21 eurot (põhivõlg, viivised,

intressid, menetluskulud tsiviilasjas 2-10-38482). Vastavalt 09.11.2016 kuupäeva kandvale nõude

loovutamise lepingule soetas V. Kaasik OÜ-lt Bannister viidatud nõude 25 000 euro eest (lisa 9

kaebaja 03.06.2019 menetlusdokumendi jrk nr 14a ja 14b). Maksuhaldur asus seisukohale, et

tegelikkuses omandas nõuded EWC vastu EWC.

Nagu nähtub 09.11.2016 kuupäeva kandvast nõudeõiguse loovutamise lepingust, siis loovutas OÜ

Bannister V. Kaasikule nõuded, mis tal olid tekkinud EWC vastu seoses tsiviilasja nr 2-10-38482

esemeks olnud lepinguga ning asja menetlusega seotud menetluskulude nõude. Tulenevalt

31.12.2016 EWC ja V. Kaasik vahelisest nõuete tasaarvestamise kokkuleppest ja müügilepingust

oli tasaarvestatava nõude suurus kokku 89 677,21 eurot.

13(14)

Maksuhaldur on 03.08.2017 otsuses sisuliselt leidnud, et OÜ Bannister ja V. Kaasik vahelise

tehingu puhul on tegemist näiliku tehinguga MKS § 83 lg 3 tähenduses, kuivõrd tegelikkuses

nõude loovutamist ei toimunud ning 25 000 eurot tasus OÜ-le Bannister EWC ise. Kohtu

hinnangul ei saa nõude loovutamist selle väärtusest oluliselt väiksema summa eest ette heita OÜ-le

Bannister, kuivõrd olukorras, kus ta oli teadlik EWC halvast rahalisest seisust võib pidada

usutavaks, et ta oli nõus leppima nõude rahuldamisega oluliselt väiksema summa ulatuses, kui tal

tegelikkuses oleks olnud õigus saada. Bannsiter OÜ juhatuse liige on oma 20.02.2017 seletustes

(lisa 9 kaebaja 03.06.2019 menetlusdokumendile) kinnitanud, et hindas nõuet EWC vastu pigem

perspektiivituks. Selline käitumine on probleemsete nõuete puhul pigem tavapärane, kui erandlik,

kuivõrd võlausaldaja soostub saama lootusetu nõude eest pigem väiksema summa, kui ootama

nõude rahuldamisega aastaid või võtma riski, et nõue jääb üleüldse rahuldamata. Sellises olukorras

võib pidada eluliselt usutavaks, et Bannister OÜ soostus tegema tehingu V. Kaasik poolt ette

pandud tingimustel, see tähendab, et ta soostus loobuma nõude kogu ulatuses maksma panekust

EWC vastu viisil, mille kohaselt sisutu nõude loovutamise kaudu saab ta nõude rahuldatud

vähemalt osaliselt. Seega on usutav, et OÜ Bannister soostus sõlmima kokkuleppe EWC-ga

selliselt, et EWC tasub oma kohustuste katteks 25 000 eurot ning Bannister OÜ loobub ülejäänud

osas oma nõudest. Asja tehioludest võib järeldada, et Bannister OÜ tegi V. Kaasikuga tehingu

soovimata selles toodud õiguslike tagajärgede saabumist ning eesmärgiga tekitada V. Kaasikule

tasaarvestatav nõue EWC vastu, kuivõrd vastupidisel juhul oleks ta olnud olukorras, kus nõue on

pigem lootusetu. Kontrollakti punktis 2.3.3 b) on põhjendatult viidatud asjaolule, et V. Kaasik

tundis OÜ-ga Bannister seotud isikuid ning võis seega mõjutada otsust kokkuleppe sõlmimiseks

enda kasuks. Tehing oli Bannister OÜ-le kasulik, kuna ta hindas oma nõuet EWC vastu

perspektiivituks. Kontrollakti II ja maksuotsuse III põhjendustes tulenevalt võib ühtlasi nõustuda

maksuhalduriga selles, et V. Kaasik huviks tehingu tegemisel oli tasaarvestatava nõude tekitamine

EWC vastu.

Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et maksuhaldur on otsuse tegemisel jõudnud õigele

järeldusele

ka

selles,

et

16.12.2015

maksuotsuses

nr

12.2-3/22868-16

sisalduvat

tulumaksukohustust tuleb vähendada üksnes 6 645,57 euro võrra.

43. Kaebaja on ka leidnud, et maksuhaldur on ebaõigesti maksustanud kogu 600 000 euro suuruse

summa ega ole viinud läbi hindamist MKS § 94 alusel. Kaebaja leiab, et isegi kui V. Kaasiku

maksevõime ei oleks olnud täies ulatuses maksuhaldurile teada, ei ole eluliselt usutav, et V.

Kaasikul puudus igasugune võime laenu tagasi maksta.

Viidatud kaebaja väidet on Tallinna Ringkonnakohus analüüsinud oma 06.12.2018 otsuse punktis

24 ning leidnud, et hindamine MKS § 94 alusel ei olnud vajalik. Hindamine võiks olla asjakohane

näiteks siis, kui teatud osa summast saaks käsitada ka tegelikult antud laenuna ja ainult teatud osa

on põhjust hinnata ettevõtlusega mitteseotud väljamakseks, kuid hindamise aluseks ei saa olla

üksnes laenusaaja eeldatava maksevõime teoreetiline ulatus. Kohus nõustub ringkonnakohtu

käsitlusega täielikult.

44. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata.

MENETLUSKULUD

45. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, millest tulenevalt kannab kaebaja menetluskulud. Kaebaja menetluskulud

jäävad tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. Seega jäävad

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

14(14)

Kohtunik

OSALISELT TÜHISTATUD RIIGIKOHTU 28.08.2020 KOHTUOTSUSEGA.