1-19-2435/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

1-12-11654

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. aprill 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-12-11654 Kohtukoosseis

Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Ivi Kesküla ja Meelika Aava Kohtuistungi sekretär Kohtuistungi aeg ja koht Kea Lemming 01.04.2013, Tallinn Kriminaalasi O.A’i süüdistuses KarS § 113 - § 25 lg 1,2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 05. veebruari 2013. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava O.A’i kaitsja Leelo Viil Prokurör Ainar Koik Süüdistatav

O.A, isikukood XXX, Elukoht:

XX, Maardu, kodakondsuseta, emakeel – vene; 7 klassi haridusega; töökoht: XX Kriminaalkorras karistatud neli korda, viimati: - 28.04.2010.a. Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p. 4,7 järgi 4-kuulise vangistusega KarS § 74 alusel tingimisi 1 aasta ja 6-kuulise katseajaga Kaitsja Tõlk Advokaat Leelo Viil Irina Leetberg

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 05. veebruari 2013. a kohtuotsus O.A ’i suhtes jätta

muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.

2. Mõista O.A’ilt riigieelarvesse riigi poolt kaitsjale apellatsioonimenetluses

makstud tasu 480.- eurot.

Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas 10220034796011

või Swedpangas nr 221023778606, viitenumber 2800049748 selgitusse märkida lahendi number ( ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik).

2(7)

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 16. aprillil 2013. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 05. veebruari 2013. a otsusega üldmenetluses tunnistati O.A süüdi

KarS § 113 - § 25 lg 1,2 järgi ja mõisteti talle karistuseks 7 aastat vangistust. O.A-lt mõisteti välja Kirill Divissenko kasuks 2071 eurot.

2. O.A tunnistati süüdi selles, et tema 04.augustil 2012.a. kella 03 paiku Harju maakonnas Maardu linnas XX baaris „XX“ terassil ründas noaga armukadeduse motiivil temale vähetuttavat K

D´t (s 1983.a.) ning lõi teda noaga paljukordselt ja kiiresti rindkere piirkonda, sh ka rindkere

vasakule ehk südamepiirkonda, millega põhjustas K.Dle tahtlikult ühe rinnaõõnde tungiva torkelõikehaava rindkerel vasakul ja 3 kõhuõõnde tungivat torke-lõikehaava kõhu eesseinal peensoole ja kõhuaordi vigastusega ehk eluohtliku tervisekahjustuse, samuti ühe torke-lõikehaava paremas küljes

keskmisel kaenlajoonel, 1 torke-lõikehaava vasakul ülakõhus ning torke-lõikehaavad paremal

labakäel ja randmel ehk püüdis selliselt K.Dt tappa, kuid O.A ei õnnestunud kannatanult eluvõtvat käitumist jätkata ja lõpetada vaid läheduses viibinunud inimeste kiire sekkumise tõttu, kes ta K.D´st eemale tõmbasid ja kutsusid koheselt kannatanu elu päästma kiirabi, kes ka kiiresti saabus ja K.D elu päästiski.

Maakohus leidis tõendatuks, et süüdistataval oli kannatanu tapmise soov ja ta tegutses K.Dt korduvalt

noaga lüües eesmärgipäraselt ja seega kavatsetult. O.A tegevus jäi katsestaadiumi. Tänu

kõrvaliste isikute sekkumisele ja kiirabi kiirele tegutsemisele päästeti kannatanu elu ja surm jäi saabumata.

Maakohus leidis, et käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud sellised tehiolud, mis sisuliselt

välistavad süüdistatava käitumise kvalifitseerimise provotseeritud tapmise katsena. Provotseeritud

tapmisega on tegemist juhul, kui tapmine on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse

seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes.

Tugeva hingelise erutuse seisund on kõrgest emotsionaalsest pingest tingitud seisund, mille tõttu isiku võime oma tegudest aru saada ja neid juhtida on piiratud. Sellise seisundi teke süüdlasel peab olema põhjuslikus seoses kannatanupoolse vägivalla või solvamisega. Lähtudes süüdistatava ja tunnistaja N. O.A ütlustest luges maakohus tõendatuks süüdistataval esinenud armukadeduse seonduvalt tema naise ja kannatanu tantsimisega ja suhtlemisega tantsu ajal. Tulenevalt K.D käitumises O.A provotseeriva solvamise puudumisest leidis maakohus, et on välistatud O.A poolt toimepandud kuriteo kvalifitseerimine provotseeritud tapmise katsena. ESITATUD APELLATSIOON

3. O.A ’i kaitsja leiab, et Harju Maakohtu 05. veebruari 2013. a otsuse tegemisel on

ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda ei saa O.A

süüditunnistamisega KarS § 113 – 25 lg 1, 2 järgi, samuti sellest tulenevalt ka talle mõistetud karistusega. Kaitsja arvates Harju Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist

3(7) ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks.

3.1 Kaitsja leiab, et O.A süüditunnistamine KarS § 25 lg 1, 2 – 113 järgi ei ole põhjendatud. Käesolevas asjas on tuvastatav provotseeritud tapmise katse, s.o KarS § 25 lg 1,2 – 115

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine, kuna süüdistataval esines kannatanupoolsest solvamisest tingitud tugeva hingelise erutuse seisund kuriteo sooritamise ajal.

Nähtuvalt süüdistatava, tunnistajate ja kannatanu ütlustest ning teistest tõenditest pani süüdistatav

kuriteo toime spontaanselt ja endast välja viiduna oma elukaaslase ja kannatanu liialt lähedase suhtlemise pärast. O.A äkilise reaktsiooni ja psüühilise seisundi hindamisel on oluline, et süüdistatav on armukade, see asjaolu oli tema elukaaslasele teada ning varasemalt on N N püüdnud

seda silmas pidades mitte provotseerivalt käituda. Samas 04. augustil 2012. a baaris võis K D

käitumisest ilmselgelt järeldada soovi N Nga lähemalt suhelda ning kõrvaltvaatajale võis

videosalvestistelt nähtut arvestades jääda mulje, et teineteisest ollakse huvitatud. Kohtuotsuses on

märgitud, et süüdistatava sõnul nad tantsimise ajal rääkisid ja naeratasid teineteisele ning süüdistatavale jäi mulje, et kannatanu soovib midagi enamat. K D ei arvestanud asjaoluga, et N N oli baaris koos O.A-ga ning selline käitumine võis olla süüdistatavale solvav. Solvamine on

tegu, mis riivab teise isiku autunnet ja inimväärikust. Riigikohus on selgitanud, et solvata on võimalik nii sõnaliselt kui ka teoga (RKKKo nr 3-1-1-80-97).

Kaitsja osundab, et kuigi süüdistatav ega ka kannatanu ei ole andnud konkreetseid ütlusi pärast

tantsimist nende vahel asetleidnud konflikti kohta, on tõenäoline solvavate väljendite kasutamine

O.A ja K D vahel tekkinud sõnavahetuse käigus, kuna mõlemad isikud olid alkoholi tarvitanud ja ilmselt ka ärritunud. O.A seletas kohtus, et nägi videosalvestuselt toimunut ja et kannatanu tõusis väga järsult püsti, siis ta ilmselt arvas, et kannatanu tahab teda lüüa.

Maakohus ei ole andnud hinnangut O.A ja kaitsja väitele, et videosalvestusel nähtavate asjaolude põhjal võib järeldada, et süüdistatav lõi kannatanut, kuna võis tajuda kannatanu tõusmist ja tema liigutusi ähvardusena. Süüdistatav tõepoolest ei mäletanud oma psüühilisest seisundist tingituna

asetleidnud sündmusi, kuid salvestuse abil võis siiski anda selgitusi ja hinnata oma käitumist.

Süüdistatav rõhutas, et kannatanu on temast palju suuremat kasvu ja tugevama kehaehitusega, mis

samuti võis esile kutsuda kaitsereaktsiooni. Videosalvestuselt on näha, et süüdistatava tegu järgnes vahetult kannatanu tõusmisele.

Kaitsja leiab, et käesoleval juhul on eksperdi arvamuse kõrval ka oluline, et O.A püüdis pärast kuriteo toimepanemist end üles puua, mille tagajärjel viibis koomas. Nimetatud asjaolu viitab

O.A ebastabiilsele psüühilisele seisundile ja tugevale emotsionaalsele ärritusele. Seejuures on ka oluline, et O.A ei mäleta asetleidnud sündmusi. Kaitsja samuti leiab, et ka

välise teopildi põhjal võib tuvastada äkki tekkinud hingelise erutuse seisundi olemasolu, mis on

järeldatav eelkõige videosalvestusel nähtavatest asjaoludest. Nimelt võib salvestusel jälgida, kuidas

K D ja O.A räägivad ja kannatanu teeb tõustes liigutuse süüdistatava poole, mille peale O.A lööb teda kiiresti ja korduvalt. Seega oli O.A tegevus ilmselt spontanne ja äkiline reaktsioon kannatanu käitumisele.

Kaitsja järeldab, et on tõendatud, et O.A 04. augustil 2012. a Maardus, XX asuvas baaris

,,XX” põhjustas K Dle eluohtlikud vigastused, kuid nõustuda ei saa süüdistatava tegevusele antud juriidilise hinnanguga. Kaitsja leiab, et süüdistatava käitumine tuleb kvalifitseerida KarS §-de 25 lg 1,2 – 115 järgi kui provotseeritud tapmise katse.

4(7)

3.2 Kohtule esitatud tõenditest ja eelkõige O.A enesetapukatsest vahetult pärast kuriteo

toimepanemist nähtub, et süüdistatav elas juhtunut väga raskelt üle ning tema kahetsuse siiruses ei

ole põhjust kahelda. Süüdistatav on oma kahetsust väljendanud nii kohtueelses menetluses kui ka kohtuistungil, samuti tema suhtes läbiviidud ekspertiisi käigus.

Kaitsja leiab ühtlasi, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kaitsja osundab, et KarS § 25 lg 6 kohaselt süüteokatse puhul võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut. Tunnistades

O.A süüdi kuriteokatses KarS § 25 lg 1,2 – 115 järgi tuleks kaaluda KarS § 25 lg 6 kohaldamist.

O.A on kriminaalkorras karistatud, kuid raskeid kuritegusid ei ole ta varem toime pannud

ja enamik varasematest kuritegudest on toime pandud KrK kehtivusajal. Seega süüdistatava karistusandmetest nähtuvalt ei ole tema poolt kuritegude toimepanemine kujunenud käitumismalliks

ning raske isikuvastase kuriteo asetleidmist võib pidada erandlikuks ja ootamatuks. Kuriteo

toimepanemise põhjuseks käesoleval juhul võis olla alkoholi liigtarvitamine, eelkõige aga

armukadedus ja nii süüdistatava elukaaslase kui ka kannatanu provotseeriv käitumine.

Tulevikuprognoosi süüdistatava käitumise kohta ei saa tuletada toimepandud kuriteo raskusest ega

asjaoludest. O.A töötab ja tal on pere. Süüdistatava senist elukäiku arvestades ei ole karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada reaalset vangistust. Kaitsja leiab,

et O.A senine käitumine võimaldab eeldada, et ta täidab nõuetekohaselt katseajaks talle pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. KarS § 74 ja § 75 kohaldamisega kaasnevad kohustused võivad

tulemuslikult kaasa aidata karistuse eesmärkide saavutamisele. Kaitsja on seisukohal, et

lühemaajaline tingimuslik vangistus on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda.

Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 05. veebruari 2013. a otsus O.A

süüditunnistamise osas KarS §-de 113 – 25 lg 1, 2 järgi ja talle karistuse mõistmise osas, teha uus

otsus, millega tunnistada O.A süüdi KarS § 115 – 25 lg 1, 2 järgi ning mõista O.A-le kergem karistus.

4. Ringkonnakohtu istungil kaitsja toetas esitatud apellatsiooni ning taotles kuriteo kvalifikatsiooni ning mõistetud karistuse osas kohtuotsuse tühistamist ja uue kohtuotsuse tegemist. Süüdistatav jagas oma kaitsja seisukohti. Süüdistatav samuti seletas kohtule, et ta hüvitas kannatanule sularahas temalt

maakohtu otsusega väljamõistetud hagisumma. Kannatanu kinnitas süüdistatava poolt kahju hüvitamist ning avaldas, et andestas süüdistatavale ning rohkem tema suhtes pretensioone ei oma. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

6. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et O.A 04.augustil 2012. Maardu linnas baari „XX“

terassil ründas noaga armukadeduse motiivil temale vähetuttavat K D’t (s 1983.a.) ning lõi teda

noaga paljukordselt ja kiiresti rindkere piirkonda, sh ka rindkere vasakule ehk südamepiirkonda, millega põhjustas K.Dle ühe rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava rindkerel vasakul ja 3 kõhuõõnde

tungivat torke-lõikehaava kõhu eesseinal peensoole ja kõhuaordi vigastusega ehk eluohtliku

tervisekahjustuse, samuti ühe torke-lõikehaava paremas küljes keskmisel kaenlajoonel, 1 torke-

5(7) lõikehaava vasakul ülakõhus ning torke-lõikehaavad paremal labakäel ja randmel ehk püüdis selliselt K.Dt tappa.

Kaitsja maakohtus avaldatud seisukoha ning apellatsiooni võtmeküsimuseks on jätkuvalt see, kas armukadeduse motiivil O.A’i poolt kannatanu noaga ründamine ning viimasele eluohtlike

kehavigastuste tekitamine moodustas provotseeritud tapmise katset KarS § 115 – 25 lg 1, 2 tähenduses.

6.1. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus asus põhjendatud ning ainuõigele seisukohale, et

käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud sellised tehiolud, mis sisuliselt välistavad süüdistatava

käitumise kvalifitseerimise provotseeritud tapmise katsena. Provotseeritud tapmisega on tegemist

juhul, kui tapmine on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes.

Maakohus vahetult tutvus prokuröri taotlusel baari „XX“ turvakaamerate videosalvestusega (T. lk

121) ning hinnates tõendite kogumit asjas asus õigele seisukohale, et kannatanu ja süüdistatava abikaasa liialt lähedane suhtlemine ei ole tõendamist leidnud, seega kui süüdistatav pidas tantsimist

liialt lähedaseks suhtlemiseks, siis oli see vaid tema ettekujutus. Maakohus põhjendas veenvalt, et kahe isiku tantsimine on õiguspärane tegevus ning mingil moel ei saa olla käsitletud kolmanda isiku

solvamisena. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata, lisades vastuseks apellatsioonile järgmist.

6.2. Tulenevalt maakohtu poolt uuritud turvakaamerate videosalvetusest ning selle asitõendina vaatlusprotokollist on tuvastatav, et kannatanu K D tantsis süüdistatava elukaaslasega kell 02.55. Kell 02.56 väljus süüdistatav baarist ning istus välisterassil olevale pingile. Kannatanu väljus baarist ning

istus välisterassile süüdistatava lähedal kell 03.02, seega 6 minutit peale seda, kui süüdistatav võis

näha tema elukaaslase ja kannatanu tantsimist. KarS § 115 kontekstis peab kannatanupoolse solvamise mõju süüdlase psüühikale olema vahetu – afektiseisund ja sellest tulenev tapmissoov peab

olema tekkinud äkki, s.o. vahetult pärast solvamist. Isegi kui vaadelda kannatanu ja süüdistatava elukaaslase tantsimist solvamisena, siis selline väidetav solvamine ei ole kuidagi vahetu – süüdistatav väljus baari ruumidest ning oli omaette välisterassil 6 minuti jooksul, seejärel vestles kolme minuti

jooksul (03.02 kuni 03.05) baarist hiljem väljunud kannatanuga. Süüdistatav ründas noaga

kannatanut seega 9 minuti möödumisel peale väidetava solvamise lõppemist. Kohtukolleegium on

seisukohal, et väidetav kannatanupoolne solvamine ja süüdistatava poolt toimepandud kannatanu

tapmiskatse ei ole mingil juhul vaadeldavad ühtse ja katkematu elulise sündmusena, seega on välistatud O.A tegevuse kvalifitseerimine provotseeritud tapmiskatsena ka nimetatud

põhjusel. Kohtukolleegium on seisukohal, et O.A ’i tegevust kannatanu suhtes tuleb

käsitleda kättemaksuna armukadeduse motiivil tegevuse eest, mis süüdistatavale on vastumeelne olnud.

6.3.

Oletusliku laadi ja asjakohatu on kaitsja seisukoht, et kuigi süüdistatav ega ka kannatanu ei ole

andnud konkreetseid ütlusi pärast tantsimist nende vahel asetleidnud konflikti kohta, on tõenäoline

solvavate väljendite kasutamine O.A ja K D vahel tekkinud sõnavahetuse käigus, kuna

mõlemad isikud olid alkoholi tarvitanud ja ilmselt ka ärritunud. Nähtuvalt maakohtu

istungiprotokollist terassil toimunut ei mäletanud ainult süüdistatav. Kannatanu aga seletas maakohtule, et O.A hakkas häält tõstma ja hakkas jämedamalt väljenduma, kannatanu ei

soovinud seda kuulata ning hakkas ära minema, siis mäletab ainult nuga, mis tema sisse tuli (T lk

124). Need kannatanu ütlused riimuvad ka maakohtu poolt uuritud videosalvestusega ning selle

vaatlusprotokolliga, millest tuleneb, et kell 03.05 kannatanu ja O.A praktiliselt korraga

tõusid oma kohtadelt püsti ning süüdistatav lõi kannatanut vähemalt kolm korda kätega kõhuja rindkere piirkonda. (T lk 22) Seega on ümberlükatud süüdistatava seisukoht, et kannatanu tegi tema

6(7) poole järsu liigutuse, pealegi see seisukoht ei oma asja lahendamiseks tähtsust, kuna järsk liigutus ei ole rünne, millele võib reageerida vägivallaga.

7. Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistatava poolt kohtuotsusega väljamõistetud tsiviilhagi

hüvitamine kannatanule enne apellatsioonimenetlust, kannatanupoolsete pretensioonide puudumine

ning süüdistatava poolt enesetapu katse peale kuritegu - ei ole sellised asjaolud, mis lubaksid

ringkonnakohtule tühistada maakohtu seaduslikku ja põhjendatud otsust. Ringkonnakohus leiab, et

käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks ka O.A ’ile mõistetud karistuse osas.

7.1. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest

lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb

süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud

kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr

vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse

eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse vastu ka süüdistatavale

karistuse mõistmisel. Vastavalt omaksvõetud arusaamale tuleb karistuse mõistmisel võtta esmaselt

aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida siis edasiselt, vastavalt kergendavate või raskendavate asjaolude esinemisele, nihutada kas ülesvõi allapoole. Käesoleval juhul on O.A’ile KarS

§ 113 - § 25 lg 1,2 järgi kuriteo toimepanemise eest mõistetud 7 aastat vangistust ehk

miinimumilähedane karistus. Maakohus arvestas karistust kergendava asjaoluna O.A ’i

puhtsüdamlikku kahetsust. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Asjaolu, et süüdistatav hüvitas

täielikult kannatanule kohtuotsusega väljamõistetud tsiviilhagi ei ole käsitletav kahju vabatahtliku

hüvitamisena, vaid kohtuotsuse täitmise asumisena. Ka leppimine kannatanuga alles

apellatsioonimenetluses ei tingi maakohtu otsuse tühistamist mõistetud niigi leebe karistuse osas, kuna on selgelt kantud süüdistatava soovist mõjutada kohtuliku menetluse tulemit endale soodsamas suunas. Süüdistataval oli piisavalt aega täiendavate karistust kergendavate asjaolude tekitamiseks nii

eeluurimisel, kui ka maakohtu menetluse jooksul, kuid süüdistatav ei ole vabatahtlikult seda võimalust kasutanud.

7.2. Kohtukolleegium märgib, et süüdlase isiku osas on tuvastatav, et O.A on varem 4

korral kriminaalkorras karistatud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo

toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise

vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei

ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on

karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks

(Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt ei ole O.A’i suhtes

otstarbekas ega võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid s.t. ei osalist ega täielikku karistusest

vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub. Samuti oleks mõistetud vangistusest O.A’i tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna tema poolt on toime pandud

raske isikuvastane kuritegu – teise inimese tapmiskatse, mis oli oma iseloomult eriti jõhker –

7(7)

süüdistatav ründas kannatanut rahvarohkes kohas, teda korduvalt teiste inimeste nähes noaga lüües, ning seejärel põgenedes sündmuskohalt.

8. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. O.A’i kaitsja

vandeadvokaat Leelo Viil taotles apellatsiooni koostamise, kohtuistungiks ettevalmistamise ning kohtuistungil osalemise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, kokku summas 480

eurot. Kohtukolleegium pidas taotluse põhjendatuks ning rahuldas selle. KrMS § 175 lg 1 p 4

kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 alusel, kui

apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad

menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, seega jäävad O.A’i apellatsioonimenetluses tekkinud kulud tema kanda.

9. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab

kohtukolleegium Harju Maakohtu 05. veebruari 2013 otsuse O.A ’i suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Meelika Aava