4-18-6604/31 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev

8. august 2019 Kohtuasja number 4-18-6604 (2780,18,013011) Kohtukoosseis Maarika Kuusk Kohtuasi Väärteoasi S.U karistamises LS § 227 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 3. juuli 2019. a määrus, millega jäeti läbi vaatamata S.U kaebus Politseija

Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 12. detsembri 2018. a kiirmenetluse otsusele Määruskaebuse esitaja S.U (XXX) kaitsja vandeadvokaadi abi Sven Lass Teised määruskaebemenetluse pooled Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuur Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 3. juuli 2019. a määrus ja saata S.U kaitsja kaebus

Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 12. detsembri 2018. a otsuse peale uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada.

EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja. Määruskaebus tuleb esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai käesolevast kohtumäärusest teada või pidi sellest teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtuvälise menetleja Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 12. detsembri 2018. a otsusega karistati S.U liiklusseaduse (LS) § 227 lg 1 järgi rahatrahviga 20 trahviühikut summas 80 eurot.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas Tartu Maakohtule kaebuse S.U kaitsja Sven Lass, kes taotles vaidlustatud otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel. Alternatiivselt lõpetada menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Mõista riigilt S.U kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu. Kaebuses märgiti, et selle esitaja soovib osaleda kohtuistungil.

3. Tartu Maakohtu 21. jaanuari 2019. a määrusega võeti kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus menetlusse ja kohustati kohtuvälist menetlejat esitama kirjalik seisukoht kaebuse kohta hiljemalt 4. veebruariks 2019. Tartu Maakohtu 25. märtsi 2019. a määrusega määrati kaebus

2(5) läbivaatamisele kohtuistungil 3. mail 2018 kell 10.00. Maakohus kutsus kohtusse menetlusaluse isiku S.U, märkides, et tema osavõtt kohtuistungist on kohustuslik, kaitsja S. Lassi ja kohtuvälise menetleja esindaja ning tunnistajad I.J. i ja A.M. . 2. mail 2019. a rahuldas kohus kaitsja taotluse ja lükkas istungi edasi.

4. 19. juuni 2018. a kohtuistungile ilmusid kohtuvälise menetleja esindaja ja kaitsja ning tunnistajad. Menetlusalune isik kohtuistungile ei ilmunud. Kohus lükkas asja arutamise edasi ja määras uueks istungiajaks 3. juuli 2019. Kohtuistungile S.U ei ilmunud. Kaitsja taotles asja läbivaatamist S.U osavõtuta. Kohtuväline menetleja leidis, et kohtul on võimalik jätta kaebus läbi vaatamata, ent pidas võimalikuks ka asja arutamist ilma S.U osavõtuta.

5. Tartu Maakohtu 3. juuli 2018. a määrusega jäeti S.U kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale VTMS § 126 lg 2 alusel läbi vaatamata. Maakohus märkis, et S.U osavõtt väärteoasja kohtulikust arutamisest oli kohustuslik. Määruse sai S.U kätte ning oli teadlik istungi toimumisest 19. juunil 2019. S.U ei ilmunud istungile ega teavitanud ilmumata jätmise mõjuvatest põhjustest. Kaitsja selgitas, et S.U ei soovi kohtusse tulla, kuna tal on kaitsja. Kohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse vaadata S.U väärteoasi läbi tema osavõtuta ja lükkas asja arutamise edasi. Enne kuulas kohus üle kohtusse ilmunud tunnistajad. S.U oli kohtuistungi edasilükkamisest teadlik, sest kohtukutse edastati talle kaebuses märgitud e-posti teel. Kutse kättesaamist S.U ei kinnitanud, ent kaitsja väitel oli ta istungist teadlik. S.U oli teadlik kohustusest ilmuda isiklikult kohtusse ning ilmumata jäämisel esitada vastavad dokumendid. Neid ei ole S.U esitanud. S.U oli kutse ning kaitsja selgituste kaudu teadlik, et kohtuistungile ilmumata jätmise korral on kohtul õigus jätta tema kaebus läbi vaatamata. S.U osavõtt asja arutamisest on vajalik arvestades kaebuse väiteid ja tunnistajate ütlustest tulenevaid asjaolusid, sest muul viisil ei ole väärteoasja igakülgselt ja õigesti lahendada. Väärteoasja edasilükkamiseks puudub alus, kuivõrd see ei täidaks eesmärki – kaitsja selgitustest nähtuvalt ei kavatsegi S.U istungile ilmuda. MÄÄRUSKAEBUS

6. Tartu Maakohtu 3. juuli 2019. a määruse peale esitas määruskaebuse S.U kaitsja, kes taotleb vaidlustatud määruse tühistamist ja S.U kaebuse saatmist uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus.

7. Kaitsja arvates rikkus maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kaebuse esitaja põhiseaduslikku õigust riigi ja seaduse kaitsele. Põhiseaduse (PS) §-dest 14 ja 15 tulenevad põhiõigused sisaldavad endas isiku subjektiivset õigust nõuda ja riigi objektiivset kohustust tagada menetluse tõhusus. Osutatud sätete tõlgendamisel vt ka EIK lahend 9. juuli 2015. a otsus asjas Tolmachev vs Eesti, Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003 a otsust asjas nr 3-1-3-10-02, p 30 ja 13. novembri 2012. a otsust nr 3-1-1-45-12, p 35.

8. Tartu Maakohtu 19. juunil ja 3. juulil 2019. a toimunud istungitele menetlusalune isik ei ilmunud, kuid tema kaitsja oli kohal. Määruses põhjendatakse kaebuse läbi vaatamata jätmist üksnes sellega, et S.U olles teadlik kohtuistungi ajast ja kohast, jättis sinna ilmumata. Maakohus rikkus VTMS § 19 lg 1 p 2 nõudeid, mis käesoleva kohtuasja asjaolude kontekstis tähendab VTMS § 150 lg 2 rikkumist. Menetlusalune isik jäeti üllatuslikult võimaluseta olla kaitsja poolt kaitstud.

3(5)

9. Määruses puuduvad argumendid, miks ei saanud kohus lahendada kaebust S.U osavõtuta.

Kaebuses tuginetakse väärteoprotokolli puudustele ja liiklusseaduse nõuete väidetavale rikkumisele. Selgusetuks jääb, miks ei olnud võimalik nendele väidetele vastata menetlusaluse isiku kohaloluta. Jättes määruse selles osas täielikult põhistamata, rikkus maakohus kohtulahendi põhistamise kohustust, mis kujutab endast VTMS § 150 lg 2 mõttes väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. VTMS § 126 lg 2 sätestab, et kui kaebuse esitanud isik ei ilmu kaebuse arutamisele, kuigi talle saadetud kutses on teatatud kohustusest kaebuse kohtulikust arutamisest osa võtta ja kaebuse arutamist ei lükata edasi vastavalt VTMS §-le 125, jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata. Samas näeb VTMS § 126 lg 21 ette, et kui sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul on kaebuse arutamisele ilmunud kaebuse esitanud isiku kaitsja, annab kohus kaitsjale võimaluse taotleda kaebuse arutamist ilma kaebuse esitanud isiku osavõtuta. Taotluse rahuldamata jätmise korral lükatakse kaebuse arutamine ühel korral edasi vastavalt VTMS § 125 lõikele 1.

11. Praegusel juhul toimus väärteoasjas kohtuistung 19. juunil 2019. Nimetatud istungil kuulas kohus üle tunnistajad ja lükkas asja arutamise edasi. Uuele arutamisele menetlusalune isik taas ei ilmunud, mistõttu jättis maakohus kaebuse läbi vaatamata. Kohus põhistas otsustust sellega, et S.U istungilt puudumiseks ei esitatud vajalikke põhjendusi ega dokumente.

12. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja on õigesti osundanud kohtupraktikale, millest nähtuvalt tuleb eelpooltoodud väärteomenetluse seadustiku tõlgendamisel ja kohaldamisel arvestada seisukohti, mida Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) avaldas oma 9. juuli 2015. a otsuses asjas Tolmachev

Eesti. Nimelt leidis EIK viidatud lahendis Eesti väärteomenetlusõiguse kontekstis muu hulgas järgmist. Asjaolu, et menetlusalune isik, hoolimata sellest, et ta oli nõuetekohaselt kohtusse kutsutud, ei ilmunud kohale, ei saa – isegi vabanduse puudumisel – õigustada temalt EIÕK art 6 lõikes 3 sätestatud õiguse olla kaitstud kaitsja poolt äravõtmist. Kohtud peavad tagama, et menetlus on õiglane ja et kaitsjale, kes osaleb istungil selgel eesmärgil kaitsta süüdistatavat viimase puudumisel, antakse võimalus seda teha. (Vt viidatud otsuse punkt 47.) Õigus olla advokaadi poolt tõhusalt kaitstud, on üks õiglase kohtumenetluse põhitunnuseid. Süüdistatu ei kaota seda õigust vaid seetõttu, et ta ei osale kohtuistungil (punkt 48). EIÕK art 6 sõnastus ega vaim ei välista isiku vabatahtlikku loobumist, kas selgesõnaliselt või vaikimisi, õiglase kohtumenetluse garantiidest (punkt 50). Olukorras, kus menetlusalune isik jätab maakohtu istungile ilmumata ja kohtuistungil on üksnes tema kaitsja, ei ole kaebuse läbivaatamisest keeldumine menetlusaluse isiku ilmumatajäämise tõttu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga kooskõlas. See, kui isik loobub oma õigusest kohtuistungist osa võtta, ei tähenda, et isik loobub ka õigusest olla kaitstud enda poolt valitud kaitsja abil, mis on EIÕK art 6 lg 3 punktis c eraldi kaitstud õigus. (Vt viidatud otsuse punkt 53.)

13. Eeltoodut arvestades ei olnud põhjendatud kaebuse läbi vaatamata jätmine põhjusel, et S.U isiklikult istungile ei ilmunud, mistõttu ei saa maakohtu arvates kõnesolevat väärteoasja lahendada õigesti ja igakülgselt. Nagu eeltoodud lahendist nähtub, ei välista EIÕK art 6 sõnastus ega vaim isiku vabatahtlikku loobumist, kas selgesõnaliselt või vaikimisi, õiglase kohtumenetluse garantiidest. Kohtupraktikast tulenevalt asjaolu, et menetlusalune isik, hoolimata sellest, et ta oli nõuetekohaselt kohtusse kutsutud aga ei ilmunud kohale – isegi vabanduse puudumisel – õigustada temalt EIÕK art 6 lõikes 3 sätestatud õiguse olla kaitstud kaitsja poolt äravõtmist.

4(5)

14. Nimetatud sätete tõlgendamisel on ringkonnakohus oma 29. märtsi 2018. a määruses asjas nr 4- 18-10 märkinud veel järgmist. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata jätmine riivab menetlusaluse isiku PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele. Igasugune põhiõiguste piirang peab olema proportsionaalne. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb

PS § 11 teisest lausest, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Põhiõiguse riive proportsionaalsus tähendab seda, et riive peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. (Vt nt Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-

10-02, p 30 ja 13. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-45-12, p 35.) Selleks, et vältida menetlusaluse isiku (mõjuva põhjuseta) kohtusse ilmumata jäämisest tingitud negatiivseid tagajärgi – eeskätt väärteomenetluse venimist ja kohtusüsteemi efektiivsuse langust – on kohtul üldjuhul võimalik kasutada kaebuse läbi vaatamata jätmisega sama tõhusat, kuid menetlusalust isikut vähem koormavat abinõu – vaadata kaebus läbi menetlusaluse isiku osavõtuta. Selline lahendus tagab tavaliselt vähemalt sama menetluskiiruse ja -tõhususe, mis olnuks siis, kui menetlusalune isik oleks kohtusse ilmunud. Samas piirab kaebuse läbi vaatamine menetlusaluse isiku osavõtuta tema põhiõigusi vähemal määral kui kaebuse läbi vaatamata jätmine. Siinkohal tuleb silmas pidada sedagi, et menetlusaluse isiku isiklik osavõtt väärteomenetluse seadustiku 12.

peatükis ette nähtud kaebemenetlusest teenib üldjuhul eeskätt menetlusaluse isiku enda huve, võimaldades tal veenda kohut enda või oma kaitsja kaebuse argumentide põhjendatuses. Jäädes kohtuistungile mõjuva põhjuseta ilmumata, riskib menetlusalune isik sellega, et tema kaitsepositsioon ei osutu kohtu jaoks piisavalt kaalukaks või tõendatuks ja kaebus jääb rahuldamata. Sellega, kui isik loobub võimalusest kohut oma kaebuse põhjendatuses vahetult veenda, ei peaks aga vähemalt üldjuhul lisaks kaebuse rahuldamise tõenäosuse vähenemisele kaasnema kaebuse automaatset läbi vaatamata jätmist. Seetõttu leidis ringkonnakohus, et maakohus saab jätta kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse VTMS § 126 lg 2 alusel läbi vaatamata üksnes juhul, kui ta näitab veenvalt ära, miks ei ole kaebust võimalik läbi vaadata menetlusaluse isiku osavõtuta (vt ka EIK otsus asjas Tolmachev Eesti, p 52). Teistsuguse tõlgenduse korral võib sattuda kahtluse alla VTMS § 126 lg 2 põhiseaduspärasus.

15. Käesolevas väärteoasjas märkis menetlusaluse isiku kaitsja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses, et kaebuse esitaja soovib kohtuistungist osa võtta (KoTo, tl 4). Kaebuse kontekstist võib järeldada, et ehkki kaebuse allkirjastas kaitsja, pidas ta kaebuse esitajana silmas menetlusalust isikut S.U. Tartu Maakohtu 19. juuni 2019. a istungile menetlusalune isik ei ilmunud, kuid kohal oli tema kaitsja S. Lass (KoTo, tl 47). Kohus küsis poolte seisukohta selle kohta, kas kaebus on võimalik läbi vaadata S.U osavõtuta või tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. Kohtuväline menetleja pidas võimalikuks vaadata kaebus läbi S.U osavõtuta. S.U kaitsja kinnitas korduvalt, et menetlusalune isik ei soovi küsimusi esitada ega ise ütlusi anda (tl 47). Maakohus lükkas pärast menetluspoolte ja tunnistajate ärakuulamist istungi edasi, leides, et asja arutamist ei saa viia lõpuni S.U osavõtuta (tl 49 pöördel). Poolte seisukoht S.U osavõtu osas jäi samaks: kaitsja kinnitusel viibis S.U välismaal ning ta kordas taotlust vaadata kaebus läbi menetlusaluse isiku osavõtuta. Kohtuväline menetleja leidis, et asi on võimalik läbi vaadata S.U osavõtuta, ent möönis kohtu õigust jätta kaebus läbi vaatamata (tl 52).

16. Eeltoodud ringkonnakohtu lahendist tulenevalt peaks menetlusaluse isiku kaebuse VTMS § 126 lg 2 alusel jätma läbi vaatamata üksnes juhul, kui kohus näitab veenvalt ära, miks ei ole kaebust võimalik läbi vaadata menetlusaluse isiku osavõtuta (vt ka EIK otsus asjas Tolmachev vs. Eesti, p 52). Ringkonnakohtu hinnangul jäid kohtu põhjendused selles osas napiks – piirdudes peaasjalikult sellega, et väärteoasja ei ole võimalik S.U osavõtuta igakülgselt ja õigesti

5(5)

lahendada. Praeguses asjas on kohtuväline menetleja korduvalt leidnud, et asja arutamine on võimalik ka menetlusaluse isiku osavõtuta ning sellisele arvamusele sekundeerib ka kaitsja.

Seetõttu nõustub apellatsioonikohus praegusel juhul kaitsjaga, et kohtumääruse põhjal jääb selgusetuks, miks polnud kaebusele hinnangu andmine võimalik. Kaitsja kinnitas istungil korduvalt, et S.U ei soovi anda täiendavaid ütlusi ja seletusi ega soovi tunnistajaid küsitleda. Kohtuistungil esindab teda kaitsja (tl 47). Kohtuväline menetleja leidis samuti korduvalt, et asja arutamine on võimalik ka menetlusaluse isiku osavõtuta. Määruskaebuses märgitakse, et ka kaebuses tuginetakse eeskätt väärteoprotokolli puudustele ja liiklusseaduse nõuete väidetavale rikkumisele, millele on samuti võimalik vastata menetlusaluse isiku kohaloluta.

17. Ringkonnakohtu arvates on maakohus jätnud nendes küsimustes kohtumääruse täielikult põhistamata rikkudes nii VTMS § 126 lg 2 kohaldamise eelduste tuvastamisel olulisel määral kohtulahendi põhistamise kohustust. Tegemist on väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 mõttes.

18. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS §-st 194, § 196 lg-st 2, § 147 lg 2 p-st 1, § 148 p-st 3 ning § 150 lg-st 2, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 3. juuli 2019. a määruse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Maarika Kuusk