2-18-18518/32 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Mati Maksing ja Kaupo Paal Määruse tegemise aeg ja koht 30. juuli 2019, Tallinn Kohtuasja number 2-18-18518 Kohtuasi Y OÜ hagi XX (X) vastu kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 7. juuni 2019. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja Y OÜ (registrikood XXXXXXXXX), esindaja Ljudmila Bariševski Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Ants Nõmmik Menetlustoiming Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine

RESOLUTSIOON: 1. Keelduda XX apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada kaebus apellandile käesoleva määruse jõustumisel. 2. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmisest kõigile menetlusosalistele käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega. 3. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad XX kanda, kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kohtueelne menetlus 1. XX (töötaja, kostja, apellant) esitas 24. septembril 2018 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse Y OÜ (tööandja, hageja, vastustaja) vastu töötasu 770 euro ja hüvitise 220 euro saamiseks. Tööandja esitas 16. oktoobril 2018 TVK-le avalduse

2

töötaja vastu kahju hüvitise 5468,21 euro saamiseks. TVK liitis 17. oktoobri 2018. a määrusega töövaidlusasjad ühte menetlusse nr 4-1/1859/18. TVK rahuldas 2. novembri 2018. a otsusega avalduse ja mõistis tööandjalt välja töötasu 770 eurot ja hüvitise 220 eurot. Vastuavalduse rahuldas TVK osaliselt ja mõistis töötajalt tööandja kasuks välja kahju hüvitise 1854,16 eurot. Töötaja esitas 7. detsembril 2018 Pärnu Maakohtule avalduse, milles palus TVK otsuse läbi vaadata hagimenetluse korras ning jätta tööandja nõue rahuldamata. Tööandja töövaidluskomisjoni otsust ei vaidlustanud. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 2. Hageja esitas 10. jaanuaril 2019 Pärnu Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja kahju hüvitise 1854,16 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel sõlmitud tähtajaline suuline tööleping (21. maist kuni 7. septembrini 2018 või kuni objekti valmimiseni), mille kohaselt asus kostja tööle Soome Vabariigis (Soomes). Kostja rikkus lepingut, sest ta puudus omavoliliselt töölt ajavahemikul 18. juunist 2018 kuni 22. juunini 2018, samuti ajavahemikul 13. juulist 2018 kuni hageja poolse töölepingu erakorralise lõpetamiseni 18. juulil 2018. Töölepingu rikkumise tõttu tekkis hagejale varaline kahju vähemalt 3637,13 euro ulatuses, sh kostjale üüritud eluaseme kulu (156,51 eurot) ning peatöövõtja C OY renditud asendustööjõu maksumus (3515,40 eurot). Töölepingu rikkumine ei ole vabandatav, tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostja käitumisega ning kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav. Hageja piirab oma kahju hüvitise nõuet kostja vastu 1854,16 euroni ja tasaarvestab selle nõude TVK poolt hagejalt kostja kasuks välja mõistetud töötasu ja hüvitise nõudega, mille tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 864,16 eurot. Kostja vastuväited 3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja nõue on aegunud, mistõttu tuleb asjas menetlus lõpetada. Lisaks on hageja esitatud tõendid soome keeles, mis tuleb tõlkida või jätta tähelepanuta. Menetluse edasine käik 4. Maakohus arutas pooltega 26. märtsil 2019 toimunud istungil Soome õiguse kohaldamise võimalikkust. Hageja esitas 22. mail 2019 tõlke Soome töölepinguseaduse 12. peatüki 1. jaost ja deliktilise vastutuse 4. peatüki 1. jaost. Esimese astme kohtu otsus 5. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitise 864,16 eurot. Maakohtu tuvastas järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: - poolte vahel oli sõlmitud tähtajaline suuline tööleping alates 21. maist kuni 7. septembrini 2018 või kuni objekti valmimiseni); - töölepingu kohaselt asus kostja tööle Soomes; - kostja puudus omavoliliselt töölt ajavahemikul 18. juuni 2018 kuni 22. juunini 2018 ja 13. juulist 2018 kuni 16. juulini 2018; - hageja lõpetas kostjaga töölepingu alates 18. juulist 2018 omavoliliselt töölt lahkumise tõttu;

3

- hageja kandis kostja eluasemekulud töölt puudutud 7 päeva eest (121,73 eurot) ning peatöövõtja C OY esitas nende puudutatud päevade eest asendustööjõu kasutamise eest hagejale arve nr 1045 (3515,40 eurot). Maakohtu põhjenduste kohaselt tuli asjas kohalduv õigus määrata kindlaks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) järgi. Kuna pooled ei leppinud kokku töölepingule kohaldatavas õiguses ning kostja tegi harilikult oma töölepingu järgset tööd Soomes, kohaldub asjas Rooma I art 8 lg 2 kohaselt Soome õigus. Seda hoolimata sellest, et TVK lahendas vaidluse Eesti õiguse järgi (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS § 438 lg 1). TVK toimiku materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid seal töölepingule kohalduva õiguse küsimust arutanud. Maakohus leidis, et kostja on Soome töölepingu seaduse kohaselt töölepingut tahtlikult rikkunud, mistõttu on hageja kahju hüvitamise nõue kostja vastu 1854,16 euro ulatuses põhjendatud. Hageja nõue ei ole Soome õiguse kohaselt aegunud. Kuna hageja esitas tasaarvestuse avalduse ja kostja ei ole sellele vastuväiteid esitanud, tuleb hageja kahju hüvitamise nõue kostja vastu tasaarvestada kostja töötasu ja hüvitise nõudega (võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1). Tasaarvestuse tulemusena peab kostja tasuma hagejale 864,16 eurot (1854,16-990). Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 525 eurot (sh riigilõivu 225 eurot). Apellatsioonkaebus 6. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta maaja ringkonnakohtus hageja kanda. Kaebuse väidetel kohaldas maakohus ekslikult asjas Soome õigust. Pooled nõustusid TVK-s faktiliselt Eesti õiguse kohaldamisega, sest nad ei vaielnud sellel vastu. Seetõttu ei saanud enam asjas kohaldada Soome õigust. Lisaks ei olnud asjas Soome õiguse kohaldamine põhjendatud, kuna kohtuvaidlus toimus Eestis. Seetõttu tasaarvestas maakohus ka hageja ja kostja vastastikused nõuded valesti. Eelnevat arvestades tuleb kostja maakohtus kantud menetluskulud jätta hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb (TsMS) § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 keelduda. Ringkonnakohus märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Hageja palus hagiavalduses mõista kostjalt välja 1854,16 eurot, seega esitas hageja rahalise nõude, mille hagihind ei ületa 2000 eurot, ja tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine

4

TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka Riigikohus. Seega ei ole maakohus andnud asjas edasikaebamiseks luba.

Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus leidis põhjendatult, et asjas kohaldub Soome õigus. Kostja ei ole väitnud ja kohtud ei ole tuvastanud, et pooled on valinud töölepingutele kohaldatava õiguse. Seega kuna kostja tegi hagejaga sõlmitud töölepingu alusel tööd Soomes, reguleerib kostja töölepingut Rooma I määruse art 8 lg 2 esimese lause alusel Soome õigus. Selline Rooma I tõlgendus on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 13). Asjaolu, et pooled ei vaielnud TVK-s Eesti õiguse kohaldamisele vastu, ei ole kohtule siduv. TsMS § 438 lg 1 järgi otsustab kohus otsuse tegemisel mh küsimuse sellest, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Seega ei pidanud maakohus lähtuma asja lahendamisel sellest, et pooled on vaikimisi valinud töölepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks Eesti õiguse. Samuti ei oma õiguse kohaldamise seisukohast tähtsust asjaolu, et kohtuvaidlus allus Eesti kohtule. Rooma I määruse järgi ei pea kohaldama selle riigi õigust, kus leiab aset kohtuvaidlus. Kuigi kohaldatava õiguse küsimuse lahendamisel on võimalik mh kaaluda ka selle liikmesriigi õiguse kohaldamist, kus kohtuvaidlus aset leiab (Rooma I art 8 lg 4), ei ole kostja praegusel juhul selle sätte kohaldamist kohtult palunud ega selle kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid esile toonud. Õige ei ole kostja arusaam, et kuna maakohus kohaldas asjas Soome õigust ja TVK kohaldas asjas Eesti õigust, ei oleks maakohus tohtinud hageja ja kostja vastastikuseid nõudeid tasaarvestada. VÕS § 197-st jj ei tulene sellist keeldu. Selle sätte järgi saab tasaarvestada need nõuded, mille täitmist on tasaarvestuse pooltel õigus nõuda. Praegusel juhul tuvastas maakohus, et kostjal on TVK otsusest tulenevalt hageja vastu töötasu ja hüvitise nõue (990 eurot) ning hagejal on kostja vastu kahju hüvitamise nõue (1854,16 eurot). Kuna hagejal ja kostjal on teineteise vastu sissenõutavaks muutunud nõuded, saab kohus need kohtulahendis tasaarvestuse poole avalduse alusel tasaarvestada. Eeltoodut arvestades ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi, mistõttu jätab kohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi menetlusse võtmata. 8. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Kuna käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud seda hagejale vastamiseks, siis ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Ringkonnakohtu andmetel ei tasunud kostja kaebuse esitamisel riigilõivu, mistõttu ei tõusetu küsimust selle tagastamisest. 9. TsMS § 638 lg st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm

Mati Maksing Kaupo Paal