3-17-2490/51 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(14)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.07.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-17-2490

Haldusasi

U.V. kaebus Viimsi Vallavalitsuse 31.10.2017 korralduse

nr

tühistamiseks

ja

Viimis

Vallavalitsuse

kohustamiseks jätkata maa ostueesõigusega erastamise

avalduse alusel algatatud maa erastamise menetlust

Menetlusosalised

Kaebaja – U.V., esindajad I. V., P. M. ja vandeadvokaat Keijo

Lindeberg

Vastustaja – Viimsi vald, esindaja Triinu Vernik

Kolmas isik – K.K., esindaja vandeadvokaat Tõnu Tuulas

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 19.06.2019

RESOLUTSIOON

1. Jätta U.V. kaebus rahuldamata.

2. Mõista U.V.lt K.K. kasuks välja menetluskulud summas 5401,20 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arva-

tes otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 19.08.2019.a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. U.V. (kaebaja) esitas 20.07.1992 Viimsi Vallavalitsusele (vastustaja) maareformi seaduse

(MaaRS) § 22 lg-le 1 tuginedes avalduse, milles soovis maa ostueesõigusega erastamist 3113 m2

ulatuses tema omanduses olevate ehitiste juurde asukohaga xxxxxxxxxxx. Senise maakasutuse

suurus oli 1500 m2. 05.01.1998 esitas kaebaja avalduse tema kasutuses oleva õue-aiamaaga

piirneva metsamaa (riigimetsamaa) ostueesõigusega erastamiseks suurusega 32 ha.

2. 12.09.2016 esitas K.K. (kolmas isik) avalduse hoonestusõiguse seadmiseks ehitiste

teenindamiseks vajalikule maale suurusega 1500 m2 tema omandis olevate ehitiste juurde

asukohaga xxxxxxxxxxx.

3. Viimsi Vallavalitsuse 31.10.2017 korraldusega nr 768 otsustati: a) jätta kaebaja avaldus maa

ostueesõigusega erastamiseks ehitiste juurde maaüksusel xxxxxxxxxx, rahuldamata ja lõpetada

õigusliku aluse puudumise tõttu kaebaja avalduse menetlus; b) jätta rahuldamata kaebaja avaldus

2(14)

xxxxxxxxx piirneva metsamaa (riigimaa) ostueesõigusega erastamiseks ja lõpetada õigusliku aluse

puudumise tõttu kaebaja avalduse menetlus. Korralduse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

3.1 Kaebaja ei ole olnud ega ole saanud maaüksusel paiknevate ehitiste (individuaalelamu

vundament ja abihoone) omanikuks. Eelnimetatud ehitised omandas kaebaja elukaaslane E.M.

1976. aastal ostu- müügilepingu alusel. Ehitiste omandamisega läks E.M.le üle maakasutusõigus

individuaalelamu ehituskrundile suurusega 1500 m2 ja see kuulus talle kuni tema surmani xx xx

xxxx. a.

3.2 Maa erastamise käigus kontrolliti ka ehitiste omandiõiguse ja maakasutusõiguse üleminekut

ehitiste igale järgmisele omanikule. Esialgselt eraldati ehituskrunt individuaalelamu ehitamiseks S.

M. Kirovi nimelise kalurikolhoosi juhatuse koosoleku 09.02.1968 otsusega M. K.le. Eeltoodud

otsuse alusel koostati 01.07.1968 Tallinna linna TSN TK Arhitektuuri ja Planeerimise Valitsuse

poolt individuaalelamu ehituskrundi plaan ja selle juurde kuuluv akt (töö nr 9594). Eeltoodud

dokumendid on registreeritud 29.07.1968 Tallinna Linna TSN TK Arhitektuuri ja Planeerimise

Valitsuse tehnilises arhiivis. Teisena sai elamukrundi kasutusõiguse A. R. ja kolmandana H. R.

seoses abieluvara jagamisega, kellele läks elamukrundi kasutusõigus üle S. M. Kirovi nimelise

kalurikolhoosi 26.07.1974 otsuse alusel. Neljandana sai maaüksusel asuvate ehitiste

(individuaalelamu vundament ja abihoone) E.M. 20.07.1976 notariaalse ostu-müügilepingu alusel.

Viimsi Küla RSN TK 05.05.1981 otsuse nr 21 p-ga 3 kinnitati E.M. omandiõigust majavaldusele

xxxxxx ja talle läks üle xxxxxxxx elamukrundi kasutusõigus. Seega kuulusid E.M.le isikliku

omandiõiguse alusel ehitised xxxxxxxxx ja maakasutusõigus individuaalelamu ehituskrundile

maaüksusel xxxxxxxx alates 20.07.1976 kuni tema surmani xx xx xxxx.

3.3 E.M. suri testamenti tegemata xx xx xxxx ning tema vara pärimisele kohalduvad Eesti NSV

tsiviilkoodeksi (TsK) ning pärimisõiguse sätted. E.M. seadusjärgseteks pärijateks olid tema tütar

K.K. ja vanemad M. S. ja E. S. E.M. ei olnud abielus. Tema elukaaslaseks oli alates 1965. aastast

kaebaja, kes ei kuulunud seadusjärgsete pärijate ringi. E.M. viimane elukoht oli xxxxxx (praegune

xxxxx tänav), kus ta elas koos oma elukaaslase, kaebajaga.

3.4 Seadusjärgse pärijana esitas E.M. tütar K.K. (tookord nimega E.) 06.06.1988 avalduse pärandi

vastuvõtmiseks ja pärimisõiguse tunnistuse saamiseks. M. S. ja E. S. avaldust ei esitanud ega

asunud ka pärandvara valdama ega kasutama. Kaebaja esitas samuti 04.03.1988 notarile avalduse

pärandi vastuvõtmiseks ja pärimisõiguse tunnistuse saamiseks, kuid notar õigusliku aluse

puudumise tõttu tunnistust ei väljastanud. Avalduse esitamisega pärandi vastuvõtmiseks võttis

kolmas isik kogu pärandvara vastu ja see kuulub talle alates pärandi avanemise ajast, so alates

pärandaja surmapäevast xx xx xxxx. a. E.M. pärandvaraks oli sõiduauto VAZ-2102 ja ehitised

maaüksusel xxxxxxxx. 04.07.1988 anti kolmandale isikule välja pärimisõiguse tunnistus. Asjaolu,

et pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on pärandvaraks ainult sõiduauto ei muuda õiguslikku

olukorda, kuna tunnistus kinnitab pärandi vastuvõtmise fakti pärandvarale kogumis.

3.5 Kaebaja ei ole olnud ega ole saanud ehitiste omanikuks maaüksusel xxxxxxxx ja ta ei saa

MaaRS § 22 lg 1 alusel maad ostueesõigusega erastada ning tema avaldus maa ostueesõigusega

erastamiseks tuleb jätta rahuldamata ja eeltoimingud maa ostueesõigusega erastamiseks lõpetada.

3.6 Kaebaja on ekslikul seisukohal, et ta saavutas E.M.le kuulunud ehitistele omandiõiguse pärast

tema surma xx xx xxxx, kuna tema arvates olid nad E.M.ga põllumajanduses individuaalse tööga

tegelevaks perekonnaks (TsK § 137) ja ehitised xxxxxxxxx maaüksusel kuulusid neile kui

pereliikmetele ühisomandiõiguse (TsK § 120) alusel. Ehitised maaüksusel ei muutunud kunagi

põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva perekonna ühisomandiks ja sellele ei laiene TsK §

564 sätted, mille kohaselt põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva perekonnaliikme surma

korral pärand pere varas ei avane.

4. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule 20.11.2017 kaebuse. Tulenevalt Tallinna Halduskohtu

14.08.2018 määrusest, Tallinna Ringkonnakohtu 05.10.2018 määrusest ja Riigikohtu 28.01.2019

määrusest on Tallinna Halduskohtu menetluses kaebaja kaebus Viimsi Vallavalitsuse 31.10.2017

3(14)

korralduse nr 768 tühistamiseks ja Viimsi Vallavalitsuse kohustamiseks jätkata kaebaja maa

ostueesõigusega erastamise avalduse alusel algatatud maa erastamise menetlust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

5. Kaebaja leiab, et korraldus tuleb tühistada. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1 HMS § 40 lg 1 sätestatud ärakuulamisõiguse põhimõtte järgimine eeldab, et haldusorgan võtab

ärakuulamise käigus saadud arvamusi ja vastuväiteid otsuse tegemisel arvesse. Kaebaja esitas

korralduse eelnõu osas 8 lehekülge seisukohti koos 44 oma vastuväiteid tõendava dokumendiga.

31.10.2017 korralduse andmisel ei ole kaebaja väidetega arvestatud, mis tähendab, et korraldus on

formaalselt õigusvastane.

5.2 Tulenevalt MaaRS § 22 lg-st 1 on kaebajal õigus xxxxxxxxx maaüksuses asuvate ehitiste

juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Kaebaja ja E.M. moodustasid põllumajanduses

individuaalse tööga tegeleva perekonna ning xxxxxxxxx maaüksusel asuvad hooned olid

põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva pere omand. Harju Rajooni Rahvasaadikute

Nõukogu Täitevkomitee on oma 15.03.1988 kirjas öelnud, et on nõus tunnistama Xxxxxxxx

maaüksusel asuva individuaalelamu põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva pere omandiks.

Eeltoodu põhjal on Harju Rajooni Viimsi küla RSN TK Täitevkomitee 16.03.1988. a väljastanud

õiendi, milles tunnistatakse, et Xxxxxxxx maaüksusel asuv elamu on põllumajanduses

individuaalse tööga tegelevate kodanike omand ning kolmandatel isikutel elamu suhtes õigusi ei

ole. Lisaks nähtub NSVL Rahandus Ministeeriumi Tallinna Linna Kalinini Rajooni RSNTK

Rahandusosakonna poolt 06.07.1987 ning 27.05.1988. a põllumajandusmaksu teadetelt, et juba

1987 oli Xxxxxxxx maa puhul tegemist põllumajandusmaaga. Teated on väljastatud kaebaja

nimele, mis näitab, et kaebaja ja E.M. olid põllumajanduses individuaalse tööga tegelev perekond.

5.3 30.01.1990 on kaebaja teinud avalduse, mille palub anda endale luba istikute ekspordiks

Soome ja Rootsi. Avaldusest nähtub, et kaebaja kasvatab istikuid oma elamu õue-aiamaal. Lisaks

istikutele kasvatasid kaebaja ja E.M. maaüksusel ka kanu, jäneseid ja nutriaid, mida paljundati

ning viidi kokkuostu. Loomade puurid on tänaseni maaüksusel alles.

5.4 Nii kaebaja kui ka E.M. olid mõlemad oma kooselu ajal koosseisuväliste töötajatena tööl veel

ka kirjastuses „Xxxxxxxx“. Kaebaja töötas illustraatori ametikohal ning E.M. tehnilise

joonestajana. Kuna kirjastuse jaoks tehti tööd üksnes siis, kui selleks oli vajadus, oli nii kaebajal

kui ka E.M.l võimalik tegeleda aktiivselt ka põllumajanduse ja loomakasvatusega.

5.5 Tallinna Linna Kalinini Rajooni Rahvakohtu 17.02.1988. a otsusega on tuvastatud, et E.M. ja

kaebaja olid alates 1965. a faktilistes abielusuhetes. Kuigi hiljem on nimetatud kohtuotsus

tühistatud, kuivõrd kohtul puudus õiguslik alus tuvastada faktilises abielusuhtes olemise fakti, kui

abielusuhted tekkisid pärast 08.07.1944, ei tulene kohtuotsust tühistavast määrusest asjaolusid,

mille põhjal võiks väita, et otsus oleks sisuliselt ebaõige. Seejuures sai kaebaja otsuse

tühistamisest teada alles 09.08.2016, st kaebaja ei ole nimetatud asjaolu varjanud. Otsuse hilisem

tühistamine ei muuda õigustühiseks S. M. Kirovi Näidiskalurikolhoosi Täitevkomitee 20.05.1988

juhatuse koosoleku otsust, Harju Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee 15.03.1988

otsust ega 16.03.1988 Harju Rajooni Viimsi küla Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee poolt

välja antud õiendit nr 259. Tegemist on kehtivate dokumentidega. Põllumajanduses individuaalse

tööga tegelevate kodanike perekonna puhul ei ole üleüldse oluline kas tegemist on ametlikus

abielus olevate isikutega. Seda seisukohta kinnitab ka Justiitsministeerium oma 22.02.2017

selgituses.

5.6 Seda, et Xxxxxxxx maaüksuse sihtotstarve on õue-aiamaa, tõendab S. M. Kirovi nimelise

Kalurikolhoosi juhatuse 06.08.1976 koosoleku protokoll nr 13, millelt nähtub, et E.M.le on

eraldatud õue-aiamaa 0,15 ha. Lisaks tõendab maa sihtotstarvet ka vastustaja käest saadud maa

4(14)

eraldamise akt, millelt nähtuvad maaüksuse andmed, mille kohaselt moodustas maaüksusest lausa

400 m2 viljapuuaed, 300 m2 rohumaa ning 600 m2 õue-aiamaa.

5.7 Seega on eeltoodud tõendite pinnalt üheselt selge, et E.M. ja kaebaja moodustasid

põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate kodanike pere TsK § 137 lg 1 tähenduses.

Seejuures ei ole kusagil märgitud, kui suure osa pere kogu sissetulekust peaks sellisest tööst

saadav sissetulek moodustama. Kaebaja ei ole seejuures kunagi väitnud, et tegemist oli

üksiktalundiperega kuni 1985. aastani kehtinud TsK § 137 tähenduses. Seega ei kuulunud

Xxxxxxxx maaüksusel asuvad hooned E.M. pärandvara hulka. E.M. suri xx xx xxxx. a ning

kuivõrd Xxxxxxxx maaüksusel asuvad ehitised olid põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva

perekonna vara, ei läinud need E.M. surma korral tema pärandvara hulka, seega ei saanud kolmas

isik neid ka pärida ning need jäid kaebaja ainuomandisse.

5.8 Kolmas isik on teinud 06.06.1988 Eesti NSV Tallinna Esimesele Riiklikule Rajooni/Linna

Notariaalkontorile avalduse, et võtab vastu E.M. pärandi, milleks on sõiduauto VAZ 2102. Ka

pärimistunnistus on välja antud üksnes sõiduautost koosneva pärandvara osas. Seega päris kolmas

isik üksnes sõiduauto, aga mitte Xxxxxxxx maaüksusel asuvaid hooneid.

5.9 Kaebajale on ENSV Harju Rajooni Viimsi Külanõukogu RSNTK esimehe poolt väljastatud

elamu registreerimise tõend, millelt nähtub muuhulgas, et nimetatud dokument on pärit Harju

rajooni Viimsi külanõukogu toimiku nr 637 vahelt. Õiendilt nähtub, et see on väljastatud Viimsi

Küla RSNTK 26.04.1988 otsuse nr 20 alusel. Sellele dokumendile on viide ka toimiku nr 637

kaanel. Otsus nr 20 on kadunud ning seda ei õnnestunud saada ka Rahvusarhiivilt. Ehkki kaebaja

omandiõigust tunnustav otsus nr 20 on kadunud, on selle otsuse kohta siiski võimalik leida

hulgaliselt tõendeid teistest dokumentidest, mis ka kinnitavad otsuse sisu. Ka vastustaja ise on

10.02.2000. a väljastanud õiendi, milles kinnitab, et kaebajale kuulub omandiõiguse alusel

Xxxxxxxx maaüksusel asuv elamu, st vastustaja kontrollis kaebaja omandiõiguse olemasolu. Ka

vastustaja 17.12.2004. a määrusest 57 nähtub, et aadress Xxxxxxxx on määratud kaebaja

majavaldusele. Veel ka 2006. aastal on vastustaja oma vastuses maavalitsusele tunnistanud, et

Xxxxxxxx asuv elamu kuulub kaebajale. Lisaks on kaebaja Xxxxxxxx maaüksuse eest alates 90-

ndate algusest tasunud maamaksu.

5.10 Kaebaja on Xxxxxxxx elamut ise ehitanud ning on seal ka pikka aega elanud. 1976. aastal

taotles kaebaja telefoni paigutamist maaüksusele, 1998 liikluskindlustuse poliisilt nähtub, et

kaebaja elab Xxxxxxxx külas, 2001 on kaebaja sõlminud elektrilepingu, ja 2007 enda nimele

telekommunikatsiooni teenuste lepingu, 1987 arve kohaselt ostis kaebaja 15 tonni mulda, 1991.

aastal lubati kaebajal viia Soome 90 õunapuude ja 30 pihlaka istikut. 04.10.2007 toimunud

tulekahjus hävis maja koos sisustusega ning kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et

kaebaja taotles hüvitist. Kaebaja elab maaüksusele paigutatud vagunelamus tänase päevani.

5.11 Ehkki kaebaja esitas avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks juba 1992. aastal, on

menetlus tänaseks veninud juba üle 20 aasta. Viimased toimingud erastamise osas on tehtud 2006.

aastal. Kaebaja on peale seda esitanud korduvalt pöördumisi vastustaja poole toimiku saamiseks,

kuid seda saanud ei ole. Venimise tõttu on osad dokumendid kaotsi läinud ning vastustaja ei ole

täitnud enda poolset dokumentide säilitamise kohustust. Vastustaja ei ole ka enne 2016. aastat

andnud kaebajale mõista, et kaebaja näol ei ole tegemist erastamise õigustatud subjektiga.

Kaebajal on tekkinud õiguspärane ootus, et tema avaldus ka rahuldatakse, sest vastustaja on

mitukümmend aastat kaebajat Xxxxxxxx maaüksusel asuvate ehitiste omanikuna tunnustanud.

Vastustaja seisukoht

6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebus ja tõendid ei anna

alust korralduse nr 768 tühistamiseks. E.M. vara ei ole olnud põllumajanduses individuaalse tööga

tegelevate isikute ühisomand ja E.M. vara seadusjärgseks pärijaks on tema tütar.

5(14)

6.1 Kaebaja esindajad on korduvalt saanud avaldada Viimsi Vallavalitsuses seisukohti ja esitada

tõendeid enne korralduse eelnõu koostamist. Korralduse eelnõu saadeti nii kaebajale kui ka

kolmandale isikule. Korralduses on käsitletud kõiki vaidlustatud teemasid ning antud hinnang

kõigile olemas olnud ja kaebaja ja kolmanda isiku poolt esitatud tõenditele.

6.2 Xxxxxxxx maaüksusel asuvad ehitised ei ole kunagi olnud kaebaja ja E.M. ühisomand.

Vastavad põhjendused on esitatud korralduse nr 768 p-des 6-8. Kaebaja hakkas taotlema

põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate isikute staatust alles peale E.M. surma, et muuta

ainuomandina E.M.le kuulunud vara õiguslikku režiimi. Harju Rajooni RSN Täitevkomitee

esimehe asetäitja 15.03.1988 kirjas teatati, et ollakse nõus tunnistama kaebaja surnud abikaasa

E.M. nimel Xxxxxxxx asuva poolelioleva individuaalelamu põllumajanduses individuaalse tööga

tegeleva pere omandiks. Eeltoodud kirja alusel väljastas Viimsi Küla RSK Täitevkomitee

16.03.1988 õiendi nr 259. Eeltoodud kiri ja õiend ei ole õigustloovad dokumendid ehitiste

omandiõiguse üle otsustamiseks. Kirjas ja õiendis ei ole ühtegi viidet õigusaktile, mille alusel

need on välja antud, ega alusdokumendile, mis viitaksid sellele, et E.M. ja kaebaja olid

põllumajanduses individuaalse tööga tegelevad kodanikud. Samas on õiendis nr 259 faktiviga, sest

E.M. omandiõigus individuaalelamu vundamendile ja abihoonele ei tekkinud Viimsi küla RSN

Täitevkomitee 05.05.1981 otsuse nr 21 alusel, vaid ostu- müügilepingu alusel 20.07.1976. Otsuse

nr 21 alusel anti E.M.le maaüksuse Xxxxxxxx kasutusõigus.

6.3 Kaebaja väide, mille kohaselt peab põllumajandusmaksu teadetel olema õiguslik alus, on

meelevaldne. Põllumajandusmaks ei määratlenud mitte kuidagi maa sihtotstarvet ning

põllumajandusmaksuga olid maksustatud kõik külanõukogude või kolhooside/sovhooside

haldusalas olevad ja kodanike kasutusse antud maaüksused, sh individuaalelamute ehituskrundid.

6.4 Puudub vaidlus selles, et kaebaja ja E.M. kasutasid Xxxxxxxx maaüksust ühiselt alates ajast,

kui E.M. seal asuvad hooned 20.07.1976 ostis kuni E.M. surmani ning et pärast seda on maaüksus

olnud kaebaja valduses ja kasutuses. Kaebaja poolt esitatud ja kaebuse lisadeks 42, 43, 47-49, 52

ja 53 olevad tõendid tõendavad küll seda, et kaebaja kasutas maaüksust oma huvides ja on igati

õiguspärane, et ta oli kohustatud maksma maamaksu ja tasuma teenuste (telefon, internet, elekter)

eest. Ükski nendest tõenditest ei kinnita aga seda, et E.M. ja kaebaja olid individuaalse tööga

tegelevad kodanikud. Tõendid on pärit ajaperioodist peale E.M. surma ja ei puuduta kaebaja töist

tegevust. Kaebaja poolt kaebuse lisadena 16-18 esitatud dokumendid kinnitavad seda, et kaebaja

kasvatas Xxxxxxxx maaüksusel istikuid aastatel 1990-1992, st pärast E.M. surma ning

dokumendid ei puutu asjasse. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oli talunik. 1980-ndatel aastatel oli

enamiku Eesti inimeste maakodudes au sees aiapidamine ja võimalusel ka väikeloomade

pidamine, kuid seda ei nimetatud kunagi põllumajanduses individuaalse tööga tegelemiseks.

6.5 Ülemkohus lõpetas menetluse tsiviilasjas nr 2-336-1988, kuna kohtul ei olnud õigust läbi

vaadata avaldust faktilise abielusuhte fakti tuvastamiseks, kui suhted tekkisid pärast 08.07.1944.

Sellisel puhul ei vaata Ülemkohus asja sisuliselt läbi ja Rahvakohtu 17.02.1988 otsus on

õigustühine tervikuna ning ei oma tõenduslikku jõudu.

6.6 Asjaolu, et pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on pärandvaraks sõiduauto, ei muuda õiguslikku

olukorda seadusjärgsel pärimisel TsK § 536 alusel. Kolmas isik sai pärandi vastu võtmisega ka

Xxxxxxxx asuvate ehitiste omanikuks. Pärimisõiguse tunnistus kinnitab pärandi vastuvõtmise

fakti ükskõik kus see asub või millest see koosneb. Seega on kolmas isik pärinud kõik tema emale,

E.M.le kuulunud varalised õigused, sealhulgas omandiõiguse ehitistele maaüksusel Xxxxxxxx.

Kolmanda isiku seisukoht

7. Kolmas isik vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata.

7.1 Kaebaja esitas koos oma 20.07.1992 maa ostueesõigusega erastamise avaldusega selle

esitamise hetkel juba tühistatud Rahvakohtu 17.02.1988 otsuse. Seega soovis kaebaja oma õigusi

6(14)

realiseerida tühiste õigusdokumentide alusel pahatahtlikult. Samuti varjas kaebaja fakti, et tema

taotlus E.M. pärandi vastu võtmiseks jäeti rahuldamata.

7.2 Kaebajal ei ole kunagi olnud omandiõigust Xxxxxxxx asuvatele ehitistele. Omandiõigus

kuulus E.M.le tema surma hetkel. Pärandvara kogumiks oli kogu surma hetkel E.M. omandis

olnud vara. Kuna kaebajal ei ole omandiõigust ehitistele asukohaga Xxxxxxxx, ei ole tal ka õigust

erastada maad MaaRS § 22 lg 1 alusel. Ka S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi 20.05.1988

juhatuse koosoleku otsus on saavutatud 17.02.1988 otsuse alusel. MaaRS § 22 lg 1 sätestatud

õiguse realiseerimiseks on määrava tähtsusega siiski omandiõigus ehitistele, mitte niivõrd

maakasutusõigus. Kolmanda isiku õigused kaaluvad kaebaja õigused ehitistele üles. Kuna kaebajal

ei ole omandiõigust ehitistele, ei saanud tal tekkida ka maa erastamise õigust ning tema avaldus

tuli jätta rahuldamata.

7.3 Kõik kogutud tõendid kogumis näitavad, et esmane maakasutaja, kelleks oli S. M Kirovi

nimeline näidiskalurikolhoos, oli eraldanud Xxxxxxxx maaüksuse individuaalelamu krundiks.

Selliste kolhoosi, kui esmakasutaja poolt kasutada antud maaüksuste kohta väljastatigi mitte

maamaksu, vaid põllumajandusmaksu teateid. See aga ei tähenda, et tegemist oli

põllumajandusmaaga.

7.4 E.M. ja kaebaja pere ei olnud E.M. surma hetkel kehtinud TsK § 137 tähenduses

üksiktalundipere. E.M. surma hetkel (xx xx xxxx) ei esinenud ühtegi seda kinnitavat fakti ning

kaebaja ei ole asjaolu esinemist tõendanud. Alles E.M. surma järgselt õnnestus kaebajal saavutada

üksikuid mitte õigust loovaid dokumente, milles käsitletakse selle pere võimalikku olemasolu.

Samas mõned tõendid üksikute loomade pidamise kohta või mõnede istikute kasvatamine

individuaalelamu krundil ei tee veel peret TsK § 137 tähenduses üksiktalundi pereks.

Üksiktalundiperega TsK § 137 tähenduses on tegemist, kui selle pere põllumajandustegevus on

selle pere peamine sissetuleku allikas. Selliseid tõendeid enne E.M. surma toimunu kohta aga

esitatud ei ole. TsK § 137 sõnastust on hilisema seadusemuudatusega muudetud vaid termini osas.

Sõnastus ja sätte mõte on jäänud samaks. Sama kehtib ka maakoodeksi osas. Kaebaja ei ole

tõendanud mingit ühist põllumajandusliku individuaalse tööga tegelemist koos E.M.ga tema

eluajal. Kaebaja esitatud tõendid käsitlevad kaebaja tegevust peale E.M. surma.

7.5 TsK § 137 tähenduses ei piisa põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva perekonna

moodustamiseks ainult kaebaja tahtest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks E.M. tahe

sellise perekonna moodustamiseks. Oluline on aga tuvastada E.M. tahe. Tõendid tõendavad, et

E.M.l selline tahe puudus. 20.07.1976 ostis E.M. maja ainult enda omandisse, ehkki kaebaja

väidab, et elati koos. Samuti avaldas E.M. 05.05.1981 Viimsi Küla RSN Täitevkomiteele tahet

kinnitada Xxxxxxxx majavalduse osas omandiõigus ainult enda nimele ning seda ka tehti. See

tõendab, et E.M. ei soovinud olla individuaalse tööga tegeleva perekonna liige ning anda oma

omandile seeläbi hoopis teistsugune omandivorm. E.M. ei teinud oma eluajal ka testamenti

kaebajale. Kuni surma hetkeni oli vaidlusaluste ehitiste omand üksnes kaebajal ning ka

maakasutusõigus kuulus talle. Seega läks tema surma hetkel pärand üle tema tütrele, st kolmandale

isikule ning seda tõendab pärimisõiguse tunnistus. E.M. ei avaldanud oma eluajal täitevvõimule

tahet määrata tema omandis olev majavaldus põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate

isikute omandiks.

7.6 Kaebuse lisaks 13 olev 16.03.1988 õiend anti välja ekslikult põhjusel, et sellele eelnevalt oli

tuvastatud E.M. ja kaebaja faktiline abielu, mis hilisema kohtuotsuse alusel tühistati. Kaebaja

poolt esitatud dokumendid on saavutatud hilisemalt tühistatud kohtuotsuse alusel. Kuna need

dokumendid ei ole õigust loovad, ei saa neid kohaldada ka kaebaja omandiõiguse tuvastamisel

ehitistele. Kaebaja ja E.M. kooselu ei anna TsK ja Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi alusel

kaebajale mingit õigust Xxxxxxxx elamule. Kaebaja asus looma teatud õiguslikku fiktsiooni alles

peale E.M. surma, kuna faktiline kooselu ei taganud kaebajale õigust Xxxxxxxx asuvale elamule.

7(14)

7.7 TsK kommenteeritud väljaande lk-l 158 sisalduva § 137 kommentaari kohaselt peab

üksiktalundipere omand olema isikule peamise sissetuleku allikaks. Kaebaja ei ole tõendanud, et

kaebaja ja E.M. kooselus oli nende pere väidetav põllumajandustootmine nende põhiline

sissetuleku allikas. Kaebaja ja E.M. pidasid Xxxxxxxx maatükil loomi ja kasvatasid istikuid hobi

korras oma põhitöö kõrvalt. Nad käisid põhitööl ja elasid põhiliselt linnas korteris. 400 m2 suurune

viljapuuaed on äärmiselt väike põllumajanduslikuks tootmiseks ja 300 m2 rohumaa on kõigest

väike maalapike, kuhu saab rajada ilusa muru. Maaharimine põllumajandusliku tootmise

tähenduses sellisel maal on võimatu, ammugi pere elatamine sellise toodangu arvelt. Eranditult

pidi olema tegemist talumajapidamistega. Mingil juhul ei olnud selline talumajapidamine võimalik

individuaalelamu krundil elamupiirkonnas, kus asub Xxxxxxxx ehitis. TsK § 137 tähenduses

peetakse silmas täiskohaga talumajandi pidamist. Kaebuse punktis 2.31 viidatud akti ja muude

maa eraldamise dokumentide põhjal on ilmne, et tegu oli tavapärase elamu juurde määratud õue-

aiamaaga, mitte põllumajanduslikku tootmist võimaldava talundi maaga. Sellist maad kasutavat

peret ei saa TsK § 137 tähenduses pidada pereks, kelle vara suhtes tekkis ühisvara.

7.8 E.M. peamine sissetulek tuli tema töötamisest kirjastuses „Xxxxxxxx“ kuni tema surmani.

Kaebaja ei ole ka tõendanud mingit sissetulekut väidetavast ühisest talupidamisest , rääkimata, et

see oli pere peamine sissetulekuallikas. TsK § 137 välistab üksiktalundipere omandi tekkimise

võimaluse kolhoosi maadele. Kaebajale ja E.M.le maa eraldused on tehtud aga kolhoosi poolt.

Sätte kommentaaride kohaselt peab pere saama maa riigiorganitelt. Kaebuse lisadest nähtub

üheselt, et vastavad otsused maakasutuse eraldamise kohta kaebaja nimele on tehtud tulenevalt

17.02.1998 otsusest, mis on aga tühistatud. Seega ei saanud täitevvõimu otsused luua õiguslikke

tagajärgi.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Viimsi Vallavalitsuse

31.10.2017 korraldus nr 768 (I kd tl 23-26), millega otsustati jätta rahuldamata kaebaja avaldus

maa ostueesõigusega erastamiseks ehitiste juurde maaüksusel Xxxxxxxx, ning avaldus piirneva

metsamaa erastamiseks ja lõpetada vastavad menetlused, on õiguspärane.

9. Korraldus nr 768 tugineb MaaRS § 22 lõikele 1, mille kohaselt saavad maad ostueesõigusega

erastada isikud, kellel on õigus osta maad ehitiste omanikuna vastavalt maareformi seadusele.

Seega on maa ostueesõigusega erastamise eelduseks omandiõigus ehitistele. Poolte vahel ongi

käesolevas asjas vaidlus selles, kas kaebaja on Xxxxxxxx asuval maaüksusel paiknevate ehitiste

(individuaalelamu vundament ja abihoone) omanik. Kaebaja väidete kohaselt on ta ehitiste omanik

tulenevalt TsK § 137 lg-st koosmõjus § 564 lg-ga 3. Kaebaja väidete kohaselt moodustas ta

E.M.ga põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva perekonna ning Xxxxxxxx asuval

maaüksusel asuvad hooned olid põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva pere omand. Sellest

tulenevalt ei kuulunud Xxxxxxxx maaüksusel asuvad ehitised E.M. pärandvara hulka ega läinud

pärimise teel üle kolmandale isikule, vaid jäid ainuomandina kaebajale. Eeltoodust tulenevalt

kontrollib kohus esmalt, kas kaebajal on tekkinud omandiõigus Xxxxxxxx asuvatele ehitistele,

kuivõrd sellest sõltub korralduse nr 768 õiguspärasus.

10. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

1) kaebaja ja E.M. elasid faktiliselt koos alates 1965. aastast ning kooselu kestis kuni E.M. surma-

ni xx xx xxxx. Pooled ei olnud abielus.

2) E.M.l oli tütar (sünd xx xx xxxx).

3) Vastavalt 20.07.1976. aastal sõlmitud ostu-müügilepingule (I kd tl 48-49) ostis E.M. H. R.lt

individuaalelamu vundamendi ning põlenud abihoone, mis asus Harju rajoonis, xxxxxx, S.M Ki-

rovi nimelise näidiskalurikolhoosi maa-alal.

8(14)

4) ENSV Harju Rajooni Viimsi küla RSN Täitevkomitee 05.05.1981 otsusega nr 21 (I kd tl 47) on

kinnitatud E.M. omandiõigust Xxxxxxxx asuvatele ehitistele vastavalt 20.07.1976 sõlmitud ostu-

müügilepingule.

5) 09.04.1984 aktiga nr 43 maa looduses eraldamise kohta anti E.M.le vastavalt S. M Kirovi nime-

lise näidiskalurikolhoosi 27.07.1984 protokollile nr 12 (I kd tl 46) Xxxxxxxx asuva maaüksuse,

suurusega 1500 m2 kasutusõigus.

6) Kaebaja ja E.M. kasvatasid Xxxxxxxx asuval maaüksusel istikuid ja pidasid väikeloomi.

7) Kaebaja ja E.M. ametlikuks elukohaks oli xxxxxxxxx.

8) Kaebaja ja E.M. mõlemad töötasid nende kooselu perioodil ka kirjastuses Xxxxxxxx. Kaebaja

töötas illustraatori ametikohal ning E.M. oli tehniline joonestaja.

9) E.M. suri xx xx xxxx. aastal testamenti tegemata.

10) Tallinna Linna Kalinini Rajooni Rahvakohtu 17.02.1988 otsusega tuvastati, et E.M. oli kaeba-

jaga alates 1965. aastast faktilistes abielusuhetes (I kd tl 41). Viidatud otsus tühistati 22.07.1988

Eesti NSV Ülemkohtu otsusega (I kd tl 40), kuivõrd kohtul ei olnud õigust läbi vaadata avaldust

faktilistes abielusuhetes olemise fakti tuvastamiseks, kui need tekkisid pärast 8.juulit 1944. a.

11) Kolmas isik esitas 06.06.1988 avalduse E.M.st järele jäänud pärandi vastu võtmiseks (I kd tl

50), märkides avalduses, et pärandajast järele jäänud varaks on sõiduauto VAZ-2102.

12) Notar väljastas 04.07.1988 kolmandale isikule seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse pärand-

varale, märkides tunnistusel, et pärandvaraks on sõiduauto VAZ-2102 (I kd tl 17)

13) 20.07.1992 esitas kaebaja vastustajale avalduse Harjumaal, Viimsi vallas, Xxxxxxxx külas

asuva maa suurusega 3113 m2 ostueesõigusega erastamiseks märkides avalduses, et tema maaka-

sutusõiguse aluseks on S. M. Kirovi nimelise kolhoosi juhatuse 20.05.1988 otsus (0,15 ha) (I kd tl

11). Korralduse nr 768 põhjendustest tulenevalt esitas kaebaja 05.01.1998 avalduse tema kasutu-

ses oleva õue-aiamaaga piirneva metsamaa (riigimetsamaa) ostueesõigusega erastamiseks suuru-

sega 32 ha. Viidatud avaldust ei leidu haldusasja materjalide juures, sh vastustaja poolt kohtule

esitatud maa erastamise toimikus. Kuivõrd poolte vahel vaidlus viidatud avalduse olemasolus

puudub, siis lähtub kohus avalduse olemasolust.

14) 12.09.2016 esitas kolmas isik avalduse Xxxxxxxx maaüksusele hoonestusõiguse seadmiseks (I

kd tl 14). Avaldus rahuldati Viimsi Vallavalitsuse 10.01.2017 korraldusega nr 8 (I kd tl 18-19),

kuid tunnistati 7.03.2017 korraldusega nr 150 (I kd tl 21-22) kehtetuks.

11. TsK § 137 lg 1 sätestab, et põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate kodanike, kelle

tegevus rajaneb nende endi ja nende perekonnaliikmete eranditult isiklikul tööl, omanduses võib

olla §-s 129 näidatud vara, samuti tööloomad rajooni (linna) rahvasaadikute nõukogu

täitevkomitee loal ja põllumajandusinventar, mis on vajalik nende kasutusse antud maatükkide

harimiseks, lg 2 sätestab, et lõikes 1 tähendatud vara kuulub põllumajanduses individuaalse tööga

tegeleva perekonna liikmetele ühisomandiõiguse alusel (§ 120) ega või olla perekonna üksikute

liikmete isiklikus omanduses. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohaldatakse põllumajanduses

individuaalse tööga tegeleva perekonna liikmete ühisomandile kolhoosipere ühisomandi sätteid (§-

d 130-136). Viidatud säte eelpool kirjeldatud sõnastuses sisaldub TsK-s alates 06.09.1985. aastast,

mil varasemalt kehtinud sätte sõnastust muudeti. Varasemas sõnastuses reguleeris säte

üksiktalundipere omandit. Kolmas isik märgib õigesti, et ehkki vastava sätte sõnastust on

muudetud, on regulatsioon oma sisus jäänud samaks. Muutunud on vaid kasutatud terminoloogia.

Kohtu arvates on sellest tulenevalt asjakohane kasutada sätte sisu avamiseks ka ENSV

Tsiviilkoodeksi (Tallinn 1969) kommenteeritud väljaandes toodut. Olukorras, kus sätte sisulist

regulatsiooni ei ole muudetud ning muudetud on vaid terminoloogiat, st asendatud

üksiktalundipere omandi mõiste mõistega põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate

kodanike omand, on põhjendamatu väita, et regulatsioon oleks sisuliselt muutunud. Nimetatu on

asjakohane ka seetõttu, et õigussuhe, mis väidetavalt kinnitab kaebaja omandiõiguse tekkimist

kestis 1965. aastast kuni 1987. aastani.

12. TsK nii enne 1985. aastat kehtinud kui ka peale seda kehtinud regulatsiooni kohaselt on nii

üksiktalundipere kui ka individuaalse tööga tegelevate isikute omand üks ühisomandi liikidest,

9(14)

täpsemalt kindlaksmääramata osadega ühine omand (§ 120). Ka nõukogude ajal pidi

omandiõiguse tekkimiseks olema õiguslik alus. TsK § 138 sätestab, et lepingu järgi vara

omandajal tekib omandiõigus (operatiivse haldamise õigus) asja üleandmise momendil, kui

seadusega või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Sätte põhimõtted on samad ka enne 1985

kehtinud redaktsiooni puhul. TsK kommenteeritud väljaandes (lk 159) on selgitatud, et juhul, kui

vara võõrandamise lepingu jaoks on seadusega ette nähtud kohustuslik vorm, siis on vaja

omandiõiguse üleminekuks näidata kaks tingimust: a) sõlmida leping seaduses ettenähtud vormis

ja b) anda vara üle. Leheküljel 160 sisalduva kommentaari kohaselt ei sea käesolev koodeks

omandiõiguse üleminekut sõltuvusse lepingu registreerimisest kohaliku töörahva saadikute

nõukogu täitevkomitee organites. Eeltoodu tähendab kokkuvõttes praegusel juhul seda, et ühise

omandiõiguse tekkimiseks TsK § 137 lg 1 tähenduses pidi pereliikmete (ei olnud nõutav, et

liikmed oleksid abielus) vahel olema sõlmitud kokkulepe selle kohta, et poolte kasutuses olevale

varale kohaldatakse TsK §-s 137 sätestatud õiguslikku režiimi. Olukorras, kus vara oli omandatud

ühe pere liikme poolt, pidi ta olema avaldanud otsest tahet, et tegemist ei ole tema ainuomandis

oleva varaga, vaid pooltele ühise omandiõiguse alusel kuuluva varaga. Kohus nõustub vastustaja

ja kolmanda isikuga selles, et vastava kokkuleppe olemasolu E.M. ja kaebaja vahel ei ole

tõendatud.

12.1 Esmalt kinnitab E.M. tahet, et Xxxxxxxx asuv majavaldus oleks tema ainuomandis asjaolu, et

ehkki E.M. ja kaebaja elasid koos juba alates 1965. aastast, ostis ta Xxxxxxxx asuvad ehitised

20.07.1976. aastal sõlmitud ostu-müügilepinguga ainult enda nimele. Ka tol ajal kehtinud õiguse

kohaselt oli võimalik osta ehitised kaasomandisse, kuid E.M. seda ei teinud. Võib eeldada, et otsus

individuaalse põllumajandusliku tööga tegelemise kohta ning sellekohased kokkulepped

sõlmitakse enne, kui soetatakse sellist tegevust võimalikuks tegev vara. Puudub vaidlus, et

olukorras, kus puudunuks Xxxxxxxx asuv maaüksus, ei oleks olnud ka kaebaja ja E.M. väidetavat

ühist individuaalset töist tegevust. Seega oleks kokkulepe individuaalse töise tegevuse ning selleks

vajaliku vara soetamise kohta pidanud olema kaebaja ja E.M. vahel sõlmitud enne 20.07.1976

ning kokkulepet oleks tõendanud majavalduse soetamine kaasomandisse. Ehitiste ost on oluline

otsus ning kui E.M.l oleks olnud kavatsus asuda ühiselt kaebajaga tegelema individuaalse töise

põllumajandusliku tegevusega ning anda ehitiste omandiõigusele TsK § 137 sätestatud

omandivorm, siis oleks see tehingus kindlasti kajastamist leidnud. Pole ka tõendatud, et ehitise

eest tasumiseks kasutas E.M. poolte ühiseid säästusid või sai osa rahast kaebajalt.

12.2 Teiseks on E.M. augustis 1976 avaldanud S. M. Kirovi nim näidiskalurikolhoosi juhatusele

tahet, et talle eraldataks õue-aiamaa seoses poolelioleva individuaalelamu ostmisega (II kd tl 106).

Ta ei ole avaldanud, et tegemist on ühise maakasutusega kaebajaga. Samuti on ta veel 05.05.1981

avaldanud Viimsi Küla RSN täitevkomiteele tahet kinnitada, et Xxxxxxxx majavalduse

omandiõigus kuulub üksnes talle (I kd tl 47) ja ka õue-aiamaa on antud tähtajaliseks kasutamiseks

09.04.1984. aasta akti nr 43 (I kd tl 46) alusel ainult E. M.le. Kuivõrd viidatud dokumentide

koostamise ajal tegutsesid pooled kaebaja väidete kohaselt aktiivselt ühise põllumajandusliku

tootmisega ning kaebaja ei töötanud üldse kirjastuses „Xxxxxxxx“ perioodil 06.09.1978-

07.06.1981 ja 30.07.1988-09.04.1991 (II kd tl 187) ja muul perioodi oli väidetavalt sellel

eesmärgil vähendanud oluliselt oma töökoormust kirjastuses Xxxxxxxx (II kd tl 188-191), siis ei

ole eluliselt usutav, et juhul, kui kõik oleks olnud nii nagu kaebaja väidab, siis ei oleks E.M.

palunud S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi juhtorganitel või Viimsi küla RSN

täitevkomiteel vastavat olukorda oma otsustes fikseerida. Nagu nähtub kaebaja poolt kohtule

esitatud hilisema ajaperioodi dokumentidest, siis oleks piisanud olukorra fikseerimiseks isiku

tahtest.

12.3 Kolmandaks ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus pooled on panustanud ühisesse

põllumajanduslikku tegevusse, ei oleks E.M. teinud testamenti selleks, et kaitsta oma surma

järgselt kaebaja varalisi õigusi Xxxxxxxx asuva maaüksuse ja ehitiste suhtes. Kuivõrd ehitised

olid üksnes E.M. nimel, siis pidi ta teadma, et tema surma korral ei ole kaebaja tema

10(14)

seadusjärgsete pärijate ringis ning pärimine on võimalik üksnes testamendi alusel. Kuivõrd E.M.

testamenti kaebajale ei teinud, siis on sellest järeldatav, et tema tahteks oli see, et majavalduse

omandab tema surma järgselt tütar.

12.4 Eeltoodut kokku võttes ei ole tuvastatud, et kaebaja ja E.M. oleksid sõlminud kokkuleppe

Xxxxxxxx asuvate ehitiste omandivormi muutmiseks.

13. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis E.M. eluajal ei ole kohaliku täitevvõimu asutused

väljastanud mitte ühtegi dokumenti, mis oleks fikseerinud kaebaja ja E.M. väidetava ühise

omandiõiguse Xxxxxxxx asuvatele ehitistele. Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka

dokumendid, mis kaebaja on oma väidetava omandiõiguse kinnituseks saanud peale E.M. surma.

13.1 Puudub vaidlus selles, et kaebaja on peale E.M. surma pöördunud kohtu poole ning Tallinna

Linna Kalinini Rajooni Rahvakohtu 17.02.1988 otsusega tuvastati, et E.M. oli kaebajaga alates

1965. aastast faktilistes abielusuhetes (I kd tl 41). Viidatud otsus tühistati 22.07.1988 Eesti NSV

Ülemkohtu määrusega (I kd tl 40), kuivõrd kohtul ei olnud õigust läbi vaadata avaldust faktilistes

abielusuhetes olemise fakti tuvastamiseks, kui need tekkisid pärast 8.juulit 1944. a. Viidatud otsus

ei oma mingit tähendust TsK § 137 kohaldamisega seoses, kuivõrd sätte tähenduses ei pidanud

pooled olema abielus. Peale esmase kohtuotsuse tegemist on kaebaja saavutanud aga selle, et

mitmed kohaliku omavalitsuse täitevvõimu organid on väljastanud otsuseid, milles käsitlevad

kaebajat Xxxxxxxx asuvate ehitiste omanikuna. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga, et

kuivõrd vastavad dokumendid on saadud vahetult peale seda, kui oli tehtud kaebaja ja E.M.

faktilises abielus olekut tuvastav kohtuotsus, siis on usutav, et täitevvõimu organid on otsuse

tegemisel lähtunud 17.02.1988. aasta otsusega tuvastatust- st, et tegemist oli faktilises abielus

olevate isikutega ning seega on tegemist poolte ühise omandiga.

13.2 Kaebaja esitatud Harju Rajooni RSN Täitevkomitee esimehe asetäitja 15.03.1988 kirjas nr V-

98/I-8.3 (I kd tl 28) on märgitud, et kirja väljastanud organ on valmis tunnistama kaebaja xx xx

xxxx. a surnud abikaasa E.M. nimel Viimsi kn Xxxxxxxx külas asuva poolelioleva

individuaalelamu põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate isikute omandiks. Viidatud

otsusele tuginedes on Harju rajooni Viimsi Rahvasaadikute nõukogu Täitevkomitee väljastanud

16.03.1988 õiendi nr 259 (I kd tl 29), mille kohaselt õiendi väljastaja tõendab, et E.M.le kuulub

Harju maakonnas Xxxxxxxx külas S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi maa-alal

individuaalelamu vundament, millele on omandiõigus tekkinud Viimsi küla Rahvasaadikute

Nõukogu Täitevkomitee 05.05.1981. a otsuse nr 21 alusel. Õiendis on märgitud, et elamu ei kuulu

kolhoosiperele, vaid on põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate kodanike omand. Viidatud

õiendiga seonduvalt on tähelepanuväärne, et maa ostueesõigusega erastamise toimikus on sama

sisuga õiend nr 227 kuupäevaga 04.03.1988, kuid sellel on üksnes märge, et elamu ei kuulu

kolhoosiperele. Asjaolu, et mõned päevad hiljem on väljastatud täiendatud õiend viitab kohtu

arvates sellele, et algset õiendit muudeti kaebaja soovil, mitte tegelike asjaolude kontrollimise

tulemusel. Lisaks eeltoodule on Harju rajooni Viimsi küla Rahvasaadikute Nõukogu

Täitevkomitee (I kd tl 52) registreeritud elamu asukohaga Xxxxxxxx küla Viimsi, kaebaja nimele.

Viidatud õiendilt nähtub tõepoolest, et see on väljastatud Viimsi Küla Rahvasaadikute Nõukogu

Täitevkomitee 26.04.1988 otsuse nr 20 alusel, millega eeldatavasti oli samuti tunnistatud kaebaja

omandiõigust Xxxxxxxx asuvatele ehitistele. Viidatud otsust ennast ei ole menetluses õnnestunud

leida, kuid kuivõrd kaebaja poolt esitatud erinevates dokumentides on nimetatud otsusele viidatud,

siis ei kahtle kohus viidatud otsuse olemasolus. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isiku

käsitlusega, et viidatud dokumendid ei ole õigustloovad dokumendid ning ilmselt on need

koostatud üksnes seetõttu, et kaebaja esitas organitele 17.02.1988. kuupäeva kandva kohtuotsuse.

Nimetatud otsuste aluseks on Eesti NSV Ministrite Nõukogu 21. detsembri 1967 määrus nr 514 ja

selle rakendusaktid, mis reguleerisid maal asuvate elamute ja hoonete registreerimist. Seejuures

tuli registreerimisel kindlaks teha hoonete omanikud, ent hoonete registreerimine teatud isikute

nimele ei muutnud iseenesest hoonete omandiõigust. Asjaolu, et kaebaja registreeriti Xxxxxxxx

omanikuna või et kohaliku täitevvõimu organid on avaldanud, et tegemist oli individuaalse tööga

11(14)

tegelevate kodanike omandiga ei muutnud omandiõiguslikke suhteid. Tegemist ei olnud

õigustloovate registrikannetega, mis sarnaneksid näiteks tänapäevastele kinnistusraamatu

kannetele. Täitevkomitee otsus hoonete registreerimise kohta kellegi nimele ei ole oma olemuselt

normatiivakt, vaid halduse üksikakt. Ka ENSV Tsiviilkoodeksi kommenteeritud väljaande

leheküljel 160 sisalduva kommentaari kohaselt ei sea käesolev koodeks omandiõiguse üleminekut

sõltuvusse lepingu registreerimisest kohaliku töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee organites.

Seega, ehkki võib arvata, et nõukogude okupatsiooni tingimustes võis täitevkomitee otsustel olla

mistahes õigussuhteid muutev regulatiivne mõju, siis nii see ei olnud. Tegelikkuses reguleeris ka

tollel ajal omandiõiguslikke küsimusi eraõigus (tsiviilõigus) ning omandiõigus läks üle poolte

vahelise lepingu või muu sarnase kokkuleppe, mitte täitevkomitee otsuse alusel. Kohus leiab, et

seejuures võib asjakohaseks lugeda vastustaja esindaja poolt kohtuistungil avaldatut, mille

kohaselt oli täitevkomitee poolt ehitiste kohta käiv register kõige sarnasem tänapäevasele

ehitisregistrile. Ehitisregistri kanne ei ole ka tänapäeva mõistes õigustloova tähendusega. Seega

leiab kohus, et Xxxxxxxx asuvate ehitiste omandiõiguslik staatus jäi ka pärast viidatud otsuse

tegemist samasuguseks, nagu see oli enne viidatud otsuste tegemist. Kohtule ei ole teada ning

vastustaja esindaja poolt kohtuistungil antud selgituste põhjal aru saadav, millistel asjaoludel

väljastas Viimsi vald 10.02.2000 tõendi (I kd tl 58), mille kohaselt kuulub kaebajale Xxxxxxxx

maaüksusel omandiõiguse alusel elamu. Samas ei ole sellel ka tähtsust, kuivõrd ka viidatud tõend

ei saa eelpool käsitletud asjaoludel muuta omandõigust.

13.3 Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka teised kaebaja poolt oma oletatava omandiõiguse

tõendamiseks esitatud dokumendid. S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi arhiivi toimiku

väljavõttest (I kd tl 55) nähtub, et kaebaja on palunud vormistada õue-aiamaa enda nimele ning

viidatud otsusele nr 20 tuginedes on otsustatud seda teha. S. M. Kirovi nimelise

näidiskalurikolhoosi 20.05.1988 juhatuse istungi protokolli kohaselt on otsustatud õue-aiamaa

eraldamine kaebajale (I kd tl 152-154). Viidatud otsus on kinnitatud S.M. Kirovi nim

näidiskalurikolhoosi volinike koosoleku 12.08.1988. a otsusega (I kd tl 155-159). Kuivõrd

nõukogude ajal kuulus maa riigile ning isikute õigus maad kasutada sõltus omandiõigusest

ehitistele, siis on õigusliku tähenduseta asjaolu, et esmase maakasutaja S. M. Kirovi nimelise

näidiskalurikolhoosi juhtorganid on andnud kaebajale üle varasemalt E.M.le, kui algsele

maakasutajale kuulunud maa kasutusõiguse. Nagu kohus juba märkis, siis ei muutnud

täitevkomitee otsused omandiõigust, järelikult ei muuda omandiõigus ka asjaolu, et kaebaja sai

regulatiivse toimeta otsuste alusel maa kasutusõiguse. Ka MaaRS § 22 lg 1 tähenduses on oluline

omandiõigus ehitistele. Olukorras, kus isikul puudub ehitiste omanikuna maa erastamise õigus, ei

ole vajalik kontrollida, millises ulatuses tal oleks olnud õigus maad erastada, kui tal vastav õigus

olemas oleks olnud.

14. Kaebaja on esitanud menetluses hulganisti tõendeid, mis ilmestavad kaebaja ja E.M. faktilist

tegevust Xxxxxxxx maaüksusel nii E.M. eluajal kui ka peale tema surma. Nimetatud tõenditega

soovib kaebaja tõendada, et E.M. ja kaebaja moodustasid oma faktilise tegevuse kaudu

põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva perekonna TsK § 137 mõistes. Kohus juba

põhjendas käesolevas otsuses, et omandivormi muutmiseks ainuomandist ühisomandiks TsK §

137 tähenduses pidi ka tsiviilkoodeksi tähenduses olema sõlmitud kokkulepe. Kokkulepe eeldas

antud juhul E.M. tahteavaldust omandivormi muutmiseks. See tähendab, et ühiselt kasu andva

tegevusega tegelemine ehitiste juurde kuuluval maaüksusel ei muuda omandit ehitistele

ainuomandist ühisomandiks. Seega ei ole kaebaja poolt esitatud ja poolte tegevust

iseloomustavatel tõenditel käesoleva asja lahendamisel sisulist tähtsust. Ka tõendite analüüsi

põhjal ei ole võimalik jõuda teistsugusele järeldusele.

14.1 Esmalt on ENSV Tsiviilkoodeksi kommenteeritud väljaande § 137 kommentaaride kohaselt

üksiktalundipere määratluse juures oluline, et üksiktalundipere majand on perele peamine

sissetuleku saamise allikas. Sellepärast lubati üksiktalundiperel pidada tööloomi ja omandada

suuremal määral põllumajanduslikku inventari. Kuivõrd 1985. aasta seadusemuudatus muutis vaid

12(14)

sätte terminoloogiat, siis tuleb asuda seisukohale, et ka muutunud sätte tingimustes pidi

individuaalse tööga saadav tulu olema pere peamine sissetuleku allikas. Tegemist oli n.ö

täiskohaga talu pidamisega ning sellise töö saadustest elatumisega. Vastupidine käsitlus läheks

vastuollu sätte eesmärgiks oleva ühisomandiõiguse kaitse printsiibiga, milleks oli vajadus kaitsta

isikute poolt oma ühise igapäevase töise tegevuse tulemusel saadut. Seega ei nõustu kohus kaebaja

väitega, mille kohaselt ei olnud sätte tähenduses oluline, kas individuaalne töine tegevus oli isikute

peamine sissetuleku allikas. Seejuures ei ole asjakohased kaebaja viited Justiitsministeeriumi

22.02.2017 ja 21.03.2017 selgitustele TsK § 137 kohaldamise osas (I kd tl 42-43 ja 51).

Justiitsministeeriumi selgitused on üldistavad ning nendes on märgitud, et selles ei ole antud

hinnangut, kas taotleja või mõni muu isik kuulus kolhoosiperesse või põllumajanduses

individuaalse tööga tegelevate kodanike peresse TsK tähenduses.

14.2 Kohus nõustub, et põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate isikute omand ei saa

tekkida ainult seetõttu, et kaebaja ja E.M. pidasid koos loomi ja kasvatasid istikuid. Kaebaja ei ole

esitanud menetluses selliseid tõendeid, millelt nähtuks, et põllumajanduslikust tegevusest saadu oli

pere peamine sissetuleku allikas. Esmalt on kaebaja küll väitnud, et ta töötas kirjastuses

„Xxxxxxxx“ üksnes osalise koormusega ning teatud perioodidel ei töötanud ta üldse. Samas ei ole

kaebaja tõendanud, et elatus nimetatud perioodil põllumajanduslikust tootmisest saadust. Kaebaja

esindaja (tema praegune abikaasa I. V.) selgitas istungil, et kaebaja puhul on tegemist aktiivse

kollektsionääri ning antiigiga kauplejaga, millest võib järeldada, et kaebaja võis saada oma

peamise sissetuleku hoopis viidatud tegevusalalt. Tõendamata on ka väide, et E.M. panustas

põllumajanduslikku tootmisse Xxxxxxxx asuval maaüksusel määral, mis oleks taganud peamise

sissetuleku. E.M. sissetulekud töötamisest kirjastuses Xxxxxxxx on küll ajas vähenenud (II kd tl

83), kuid nimetatu võib olla pigem seotud tema haigestumise, kui põllumajanduslikule tootmisele

pühendumisega. Teiseks on kaebaja küll esitanud arvukalt tõendeid selle kohta, et maaüksusel

peeti loomi (küülikuid ja nutriad) ning kasvatati istikuid ja müüdi neid nii Eestis kui ka välismaal,

kuid sellise tegevusega tegelemise fakt ei tõenda, et tegemist oli põllumajandusliku tegevusega

TsK § 137 mõistes. Kohus nõustub kolmanda isiku seisukohaga, et pigem nähtub asjas esitatud

tõenditest, et kaebaja ja E.M. pidasid Xxxxxxxx asuval maaüksusel loomi ja kasvatasid istikuid

oma põhitöö kõrvalt ja hobi korras, nagu see oli tol ajal täiesti tavapärane tegevus. Nagu nähtub

09.04.1984.a maa looduses eraldamise aktilt nr 43 (I kd tl 46, II kd tl 74 ja 75), siis on Xxxxxxxx

maaüksuse suurus 0,15 ha (1500 m2), millest viljapuuaed 0,04 ha (400 m2), looduslik rohimaa

0,03 ha (300 m2), õue-aiamaa 0,06 ha (600 m2) ning ehitiste alune maa 0,02 ha (200 m2). Kohtu

jaoks ei ole eluliselt usutav, et elurajoonis paikneval elamukrundiks sobival maaüksusel on

reaalselt võimalik sellises mahus põllumajanduslik tegevus, et see tagaks perele peamise

sissetuleku. Kohus ei kahtle iseenesest selles, et E.M. ja kaebaja ilmselt tõepoolest pidasid

maatükil loomi (küülikud ja nutriad), kasvatasid istikuid ning tegelesid muu aiapidamisega. Kohus

leiab aga et sellisest tegevusest ei saa mõistlikult järeldada, et tegemist oli individuaalse

põllumajandusliku tegevusega TsK § 137 tähenduses. Maa harimine ning põllumajanduslik

tootmine sellisel väikesel maa-ala on praktiliselt võimatu, rääkimata sellest, et selline tegevus

võimaldas pere elatumist peamiselt sellise tegevuse tulemusel saadust. Kohtu hinnangul oli

tegemist tavapärase väikeloomade pidamise ja aiandustegevusega, millega tegelesid nõukogude

ajal väga paljud pered, kelle kasutada oli individuaalelamu krundil ka väike aiamaa osa. Oli

tavapärane, et loomi ja taimi kasvatati ka müügiks eesmärgiga saada tavapärase töötasu kõrvalt

täiendavat sissetulekut. Samas ei saa sellist tegevust pidada põllumajanduseks selle sõna

tavapärases tähenduses. Eeltoodust tulenevalt ei tõenda kaebaja poolt esitatud arvukad tõendid

tema väidetava igapäevase tegevuse kohta Xxxxxxxx maaüksusel (istikute kasvatamine ja

turustamine Eesti ning Soomes ja Rootsis, mulla tellimine, kasvuhoone ost, loomapuuride

ehitamine jms) kaebaja väidet, et tegeleti põllumajandusliku tegevusega. Samuti ei tõenda kaebaja

väiteid tõendid, mille kohaselt on kaebaja sõlminud maaüksuse suhtes 2001. aastal elektrilepingu

ja Elioni kliendilepingu 2017. aastal, tasunud elektriarveid ja maamaksu. Nimetatud ja muud

13(14)

sarnaste teenuste kasutamist tõendavad tõendid kinnitavad, et kaebaja on maaüksust kasutanud,

millises küsimuses puudub vaidlus.

14.3 Puudub iseenesest vaidlus selles, et NSVL Rahandus Ministeeriumi Tallinna Linna Kalinini

Rajooni RSN Täitevkomitee Rahandusosakonna poolt 06.07.1987. a ning 27.05.1988. a

väljastatud

põllumajandusmaksu

teadetelt

nähtub,

et

maamaksu

tasumist

nõutakse

põllumajandusmaa eest (I kd tl 30-32). Maksuteadete kohaselt on tõepoolest majapidamisele

eraldatud maatüki pindala 0,15 ha. Asjakohatu on aga kaebaja järeldus, mille kohaselt tõendavad

viidatud põllumajandusmaksu teated kaebaja väidet, et tegemist oli põllumajandusmaaga.

Põllumajandusmaks ei määranud maa sihtotstarvet. NSV Liidu 08.08.1953 seadusega

„Põllumajandusmaksu kohta“ kehtestati, et põllumajandusmaksuga maksustatakse kodanike

majapidamisi, kellele on maaüksus kasutamiseks eraldatud maakohas, mida haldavad

külanõukogud või esmased maakasutajad kolhoosid/sovhoosid. Puudub vaidlus, et Xxxxxxxx

maaüksus asus tookordse esmase maakasutaja S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi

haldusalas. Seega ei tõenda kaebaja esitatud põllumajandusmakse maksuteated, et maaüksus

Xxxxxxxx oli põllumajandusmaa või et see oli eraldatud või muudetud põllumajandusmaaks või

et seda kasutati põllumajanduses individuaalse tööga tegelemiseks. Maaüksus oli S. M. Kirovi

nimelise kalurikolhoosi poolt 1968-ndatel eraldatud individuaalelamu ehituskrundina (vt maa

erastamise toimiku osa „Toimik nr 637“) ning E.M. omandas selle maaüksuse kasutusõiguse

seoses ehitiste ostuga. Vastav kasutusõigus kuulus talle kuni tema surmani.

15. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et korralduses nr 768 on õigesti tuvastatud, et

kaebaja ei ole Xxxxxxxx asuvate ehitiste omanik. Kuivõrd TsK § 137 ei ole antud juhul

kohaldatav, siis ei ole kohaldatav ka TsK § 564 lg 1 ja 3. TsK § 564 lg 1 sätestas, et kolhoosipere

liikme surma korral pärand pere varas ei avanenud, lg 3 kohaselt kohaldatakse käesoleva

paragrahvi sätteid põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate kodanike vara pärimisele,

kuivõrd seadusega ei ole kehtestatud teisiti. Kuivõrd Xxxxxxxx asuvate ehitiste puhul ei olnud

tegemist individuaalse töise tegevusega tegelevate isikute omandiga, siis toimus vara pärimine

tavapärases korras, st pärijaks oli kaebaja tütar, kes esitas notarile avalduse pärandi vastu

võtmiseks.

16. Vastuseks kaebaja väidetele seoses kolmandale isikule väljastatud pärimisõiguse tunnistusega

selgitab kohus, et asjaolu, et pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on pärandvaraks üksnes sõiduauto

ei muuda õiguslikku olukorda. ENSV TsK § 551 lg 1 kohaselt peab pärandi omandamiseks pärija

selle vastu võtma, lg 2 kohaselt loetakse pärandi vastu võtmiseks mh kui isik andis pärandi

avanemise koha notariaalorganile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Sama paragrahvi

lõike 5 kohaselt loetakse vastuvõetud pärand pärijale kuuluvaks pärandi avanemise ajast. Kolmas

isik esitas 06.06.1988 avalduse E.M.st järele jäänud pärandi vastu võtmiseks (I kd tl 50), märkides

avalduses, et pärandajast järele jäänud varaks on sõiduauto VAZ-2102. Notar väljastas 04.07.1988

kolmandale isikule seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse pärandvarale, märkides tunnistusel, et

pärandvaraks on sõiduauto VAZ-2102 (I kd tl 17). Riigikohus on oma 21.02.2003 otsuses nr 3-2-

1-12-03 (p 12) ja 18.12.2007 otsuses nr 3-2-1-125-17 leidnud, et pärimistunnistus ei tekita

tsiviilõigusi ega- kohustusi, vaid on tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta.

Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis

pärijal juba olemas on. 07.11.1996 lahendis tsiviilasjas 3-2-1-123-96 selgitas Riigikohus, et

oluline ei ole, kas hagejale on pärimisõiguse tunnistus välja antud, vaid see, kas hageja on

õigeaegselt notarile oma soovi avaldanud pärand vastu võtta. Seega on vaidlustatud korralduses

õigesti leitud, et avalduse esitamisega notariaalkontorile võttis seadusjärgne pärija, kolmas isik,

kogu pärandvara vastu ja see kuulub talle alates pärandi avanemise ajast, so alates E.M.

surmapäevast xx xx xxxx. Pärandvaraks oli nii kolmanda isiku 06.06.1988 avalduses ja

pärimisõiguse tunnistuses nimetatud sõiduauto kui ka Xxxxxxxx asuvad ehitised. Asjaolu, et

pärimisõiguse tunnistusel on nimetatud üksnes sõiduauto ei muuda õiguslikku olukorda pärimisel.

14(14)

17. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et korralduse andmisele eelnevas menetluses on rikutud

kaebaja õigust olla enne haldusakti andmist ära kuulatud. Puudub vaidlus selles, et vastustaja

esitas kaebajale enne korralduse andmist korralduse projekti ning kaebajal oli võimalik esitada

korralduse projekti kohta oma seisukoht ja vastuväited. Kaebaja on kaebuses märkinud, et esitas

oma vastuväited koos 44 oma väiteid tõendava dokumendiga. Ehkki vastustaja ei ole vaidlustatud

korralduses kaebaja vastuväiteid põhjendavas osas põhjalikult analüüsinud, tuleneb korralduse

motivatsioonist, et kaebaja võimalikud vastuväited ning kaebaja poolt esitatud tõendid olid

vastustajale teada juba varem, kuivõrd enne korralduse eelnõu koostamist on pooled kohtunud

ning vastastikku oma seisukohti arutanud. Korralduse motivatsioonist tulenevalt on kaebaja

põhilisi väiteid ning tõendeid analüüsitud ning nendega arvestatud. Seega ei ole vastustaja

korralduse andmisele eelnenud menetluses rikkunud HMS § 40 lg 1 nõudeid ning korraldus ei ole

formaalselt õigusvastane.

18. Õige on kaebaja väide, mille kohaselt on kaebaja poolt esitatud maa ostueesõigusega

erastamise menetluse kestvus olnud äärmiselt pikk. Kaebaja ei ole aga esitanud sellega seoses

nõudeid, millest tulenevalt kohus kaebaja väiteid ei analüüsi. Samas ei anna asjaolu, et vastustaja

oli menetluses kuni 2016 aasta augustini seisukohal, et kaebajal võib olla maa ostueesõigusega

erastamise õigus, alust õiguspäraseks ootuseks, et asi lahendatakse tema kasuks.

19. Eeltoodust tulenevalt, kuivõrd vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebaja ei ole Xxxxxxxx

asuvate ehitiste omanik, siis ei ole tal ka MaaRS § 22 lg 1 kohaselt maa ostueesõigusega

erastamise õigust. Kaebaja avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks ehitiste juurde maaüksusel

Xxxxxxxx, on jäetud õigesti rahuldamata. Kuivõrd vaba metsamaade erastamise õigus sõltub

täiendavalt erastada soovitava maaga piirneva maa erastamise õiguse olemasolust, siis on

vastustaja jätnud ühtlasi õigesti rahuldamata kaebaja avalduse piirneva metsamaa (riigimaa)

erastamiseks. Kuivõrd tühistamisnõue jääb rahuldamata, siis puudub alus ka kohustamisnõude

rahuldamiseks. Kokkuvõtvalt jääb kaebus kogu ulatuses rahuldamata.

MENETLUSKULUD

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja

menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda

kanda. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool

samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku

kulud tema enda kanda. Nimetatust tulenevalt on kaebaja kohustatud hüvitama kolmanda isiku

menetluskulud. Kolmas isik on esitanud 19.06.2019 ja 25.06.2019 taotlused (II kd tl 191-199 ja tl

251-254)

menetluskulude

hüvitamiseks.

Taotluste

kohaselt

on

kolmas

isik

kandud

menetluskulusid enne kohtuistungit summas 4561,20 eurot (käibemaksuga) ja seoses kohtuistungil

osalemisega 840 eurot (käibemaksuta). Taotlused on esitatud õigeaegselt (HKMS § 109 lg 1).

Kohus leiab, et arvestades asja keerukust ning mahtu, on kulud põhjendatud. Kohus arvestab

siinjuures asjaoluga, et kaebaja on esitanud kogu menetluse vältel arvukalt menetlusdokumente,

taotlusi ning tõendeid. Seejuures esitas kaebaja tõendeid menetluse kestel ja osade kaupa. Seega

on kolmanda isiku menetluskulude suurust mõjutanud kaebaja poolt valitud menetlustaktika.

HKMS § 108 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema

eest kandis need teine isik. Ülaltoodu alusel mõistab kohus kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja

menetluskulud kokku summas 5401,20 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

kohtunik