3-18-1778/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17. juuli 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1778

Haldusasi

Jõelähtme valla kaebus tühistada Keskkonnaameti

21.06.2018 kiri nr 14-6/18/3637-6 või alternatiivselt

tuvastada Keskkonnaameti 21.06.2018 kirja nr 14-

6/18/3637-6 kui menetlustoimingu õigusvastasus,

tühistada Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkiri nr 1-

1/18/240 või alternatiivselt tuvastada Keskkonnaameti

14.08.2018

käskkirja

nr

1-1/18/240

kui

menetlustoimingu

õigusvastasus

ja

kohustada

Keskkonnaametit Jõelähtme Vallavalitsuse taotluse

vee erikasutusloa väljastamiseks vee paisutamiseks

Tammi kinnistul ja Linnamäe kinnistul uueks

läbivaatamiseks.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Jõelähtme vald, esindaja v.adv Karl

Haavasalu

Vastustaja: Keskkonnaamet, esindajad Lüüli Junti,

Kelli Varov

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 11.06.2019, Tallinnas

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus nõudes tuvastada Keskkonnaameti 21.06.2018 kirja nr 14-

6/18/3637-6

kui

menetlustoimingu

õigusvastasus

ja

kohustada

Keskkonnaametit Jõelähtme Vallavalitsuse taotluse vee erikasutusloa

väljastamiseks vee paisutamiseks Tammi kinnistul ja Linnamäe kinnistul

uueks läbivaatamiseks rahuldamata.

2. Jätta kaebus muude nõuete osas läbi vaatamata.

3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste kanda.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.08.2019.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõelähtme Vallavalitsus esitas 22.06.2017 (koos hilisemate täpsustustega) Keskkonnametile

taotluse vee erikasutusloa väljastamiseks Tammi kinnistul ja Linnamäe kinnistul seonduvalt

vee paisutamisega Linnamäe paisjärves.

21.06.2018 saatis Keskkonnaamet Jõelähtme Vallavalitsusele kirja „Vee erikasutusloa taotluse

läbi vaatamata jätmine“ nr 14-6/18/3637-6 (I tl 8-12), millega jättis Jõelähtme Vallavalitsuse

poolt esitatud vee erikasutusloa väljastamise taotlus läbi vaatamata.

Jõelähtme Vallavalitsus esitas nimetatud kirjale vaide (I tl 13- 14), mida täpsustas vastuseks

Keskkonnaameti nõudmisele 06.08.2018 ja milles palus, et Keskkonnaamet vaataks Jõelähtme

Vallavalitsuse poolt esitatud vee erikasutusloa väljastamise taotluse sisuliselt läbi.

14.08.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/240 (I tl 20 pöördel - 24) otsustas vastustaja kaebuse esitajale

29.06.2018 vaide tagastada vaides puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu, vastates samas ka

29.06.2018 vaides esitatud väidetele.

2. 12.09.2018 esitas Jõelähtme vald Tallinna Halduskohtule kaebuse (I tl 2-7) tühistada

Keskkonnaameti 21.06.2018 kiri nr 14-6/18/3637-6 kui õigusvastane haldusakt; juhul, kui

Keskkonnaameti 21.06.2018 kirja nr 14-6/18/3637-6 näol on tegemist menetlustoiminguga, siis

palun tuvastada Keskkonnaameti 21.06.2018 kirja nr 14-6/18/3637-6 kui menetlustoimingu

õigusvastasus; tühistada Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkiri nr 1-1/18/240 kui õigusvastane

haldusakt; juhul, kui Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkirja nr 1-1/18/240 näol on tegemist

menetlustoiminguga, siis palun tuvastada Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkirja nr 1-1/18/240

kui menetlustoimingu õigusvastasus; kohustada Keskkonnaametit Jõelähtme Vallavalitsuse

taotluse vee erikasutusloa väljastamiseks vee paisutamiseks Tammi kinnistul ja Linnamäe

kinnistul uueks läbivaatamiseks.

3. 19.09.2018 määrusega (I tl 27-28) võttis kohus kaebuse menetlusse ja viis läbi eelmenetluse.

Asjas toimus kohtuistung 11.06.2019.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitaja palub kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

Kaebaja leiab, et vastustajal ei olnud alust Jõelähtme Vallavalitsuse poolt esitatud vee

erikasutusloa väljastamise taotluse läbi vaatamata jätmiseks keskkonnaministri 26.03.2002

määruse nr 18 § 5 lg 1 p-le 12 viidates ning § 13 lg-st 3 lähtudes

4.1. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on põhjendanud Jõelähtme Vallavalitsuse poolt

esitatud vee erikasutusloa läbi vaatamata jätmist sellega, et puuduvat Jõelähtme Vallavalitsuse

poolt paisu kasutamiseks valdusõigust tõendavad dokumendid.

Kaebuse esitaja selgitab kõigepealt, et kohaliku omavalitsuse huviks on tagada Linnamäe

paisjärve ja seega ka sellel paisjärvel vee paisutamise ning Linnamäe hüdroelektrijaama paisu

säilimine.

4.1.1. Kaebuse esitaja märgib, et on nii vee erikasutusloa esialgses taotluses kui ka hilisemates

täiendatud taotlustes viidanud kahele erinevale kinnistule, Tammi kinnistule ja Linnamäe

kinnistule, millega seonduvalt Jõelähtme Vallavalitsus on vee erikasutusloa väljastamist

taotlenud. . Teabe seonduvalt Tammi kinnistu ja Linnamäe kinnistu valdusega on Jõelähtme

Vallavalitsus vastustajale esitanud.

Seetõttu oleks vastustaja 21.06.2018 kirjas pidanud analüüsima, kas emma-kumma viimati

nimetatud kinnistu puhul või mõlema viimati nimetatud kinnistu puhul on tõendatud kaebuse

esitaja valduse olemasolu.

4.1.2 Seda, kas Linnamäe kinnistu on kaebuse esitaja valduses, ei ole 21.06.2018 kirjas

käsitletud ja samuti ei ole vastustaja 21.06.2018 kirjas põhjendanud, miks Linnamäe kinnistuga

seonduv kaebuse esitaja taotluse lahendamisel tähtsust ei peaks omama. Jõelähtme

Vallavalitsus esitanud 09.11.2017 kolmanda ning täiendatud vee erikasutusloa väljastamise

taotluse. Jõelähtme Vallavalitsuse poolt 09.11.2017 esitatud kolmanda ning täiendatud vee

erikasutusloa väljastamise taotluse punktis 13 on muuhulgas seonduvalt Linnamäe kinnistuga

selgitatud, et „[p]aisutatud osa veekogust ehk pais asub faktiliselt Linnamäe kinnistul, mistõttu

on õige rääkida Linnamäe kinnistul asuvast paisust, mille omanikuks on Jõelähtme vald.“

Jõelähtme Vallavalitsuse jaoks oli üllatav see, kui selgus, et 21.06.2018 kirjas on vastustaja

jätnud Linnamäe kinnistuga seonduva täielikult käsitlemata. Kaebaja leiab, et nimetatu on

vaadeldav olulise rikkumisena kaalutlusõiguse teostamisel.

4.1.3. Tammi kinnistu osas leiab vastustaja, et vaidlus puudub selles, et kaebuse esitaja on

Tammi kinnistu omanikuks ja et Tammi kinnistu on koormatud hoonestusõigusega ning selle

hoonestusõiguse omanikuks on Wooluvabrik OÜ.

Kaebaja leiab, et ta on asjaõigusseaduse §-de 36, 37, 2441 ja 252 kohaselt Tammi kinnistu

kaudne valdaja ja selle tõttu ei saanud keelduda kaebuse esitaja vee erikasutusloa väljastamise

taotluse läbi vaatamisest keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 8 § 5 lg 1 p 12 alusel, kuna

kinnistusraamatu andmetega on tõendatud kaebuse esitaja kaudne valdus Tammi kinnistu

suhtes.

Lisaks sellele 21.06.2018 kirjas vastustaja jätnud analüüsimata, kui suur osa Tammi kinnistust

on tarvilik hoonestusõiguse oluliseks osaks oleva ehitise kasutamiseks ning millist tähendust

seejuures omavad kaebuse esitaja ning Wooluvabrik OÜ tegeliku tahte tõlgendamisel OÜ

Wooluvabrik 07.11.2017 kiri ning kaebuse esitaja ja OÜ Wooluvabrik vahel 12.03.2018

sõlmitud koostööleping, millest võib võttes arvesse AÕS § 50 lg 1 kaebaja arvates järeldada, et

ta on tegelikkuses Tammi kinnistu kaasvaldajaks ja valdab asja ühiselt koos OÜ-ga

Wooluvabrik. Kaebaja arvates kinnitavad kaasvaldust ka 11.06.2019 toimunud kohtuistungil

tunnistajana üle kuulatud V.Kivistiku ütlused.

Kaebaja arvates ilmneb 11.06.2019 toimunud kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud

V.Kivistiku ütlustest koosmõjus Wooluvabrik OÜ 07.11.2017 kirjaga ja kaebuse esitaja ning

Wooluvabrik OÜ vahel sõlmitud koostöölepinguga, et Tammi kinnistu on Wooluvabrik OÜ ja

kaebuse esitaja otseses kaasvalduses. Kaebuse esitaja arvates omavad siinjuures olulist tähtsust

järgmised tõigad: 1) tunnistaja V.Kivistiku selgituse kohaselt läbib Tammi kinnistut tee, mis

viib elektrijaama hooneni ja nimetatud teed hoiab korras üksnes kaebuse esitaja; 2) tunnistaja

V.Kivistiku kinnitusel ei ulatu Wooluvabrik OÜ huvi mitte kogu hoonestusõigusega koormatud

Tammi kinnistu suhtes, vaid Wooluvabrik OÜ huvi raskuspunkt on elektri tootmine ehk

järelikult piirdub Wooluvabrik OÜ huvi eelkõige elektrijaama hoonega; 3) tunnistaja

V.Kivistiku sõnutsi on tagatud kaebuse esitajale juurdepääs elektrijaama hoonesse.

4.2. Kaebaja leiab, et vastustaja on õigusvastaselt lugenud 29.06.2018 vaide puudusega vaideks

ja vaide läbi vaatamata tagastanud.

4.2.1. Kaebuse esitaja, leiab et 29.06.2018 vaide juures selle esitaja volitustega seotud puudusi

ei esinenud ning Jõelähtme Vallavolikogu poolt 12.09.2006 määrusega nr 29 kehtestatud

Jõelähtme vallavara valitsemise korra § 3 lg 1 p-st 1, millest nähtub, et Jõelähtme vallavara

valitsejaks on Jõelähtme Vallavalitsus, ja Jõelähtme Vallavolikogu 11.02.2016 määrusega nr

71 kehtestatud Jõelähtme valla põhimääruse § 43 lg 6 p-st 4, millest tuleneb Jõelähtme valla

vallavanema üldine pädevus esindada Jõelähtme valda, oli 29.06.2018 vaide esitamine

Jõelähtme Vallavalitsuse pädevuses. Seega oli piisav, et vaidele oli lisatud Jõelähtme valla

vallavanema poolt väljastatud volikiri vandeadvokaat Karl Haavasalule.

Kaebuse esitaja leiab, et kuigi Jõelähtme Vallavolikogu on 15.06.2017 otsusega nr 450

volitanud Jõelähtme Vallavalitsust vee erikasutusloa taotluse koostamiseks ja vajalike

materjalide kokkupanekuks ning taotluse esitamiseks, omab nimetatud otsus tähtsust ainult

Jõelähtme valla organite sisesuhete seisukohast. Kaebaja arvates on sellest tulenevalt

meelevaldne järeldada, nagu saaks vee erikasutusloa väljastamise taotluse esitamine olla üksnes

Jõelähtme Vallavolikogu pädevuses. KOKS § 22 lg 2 ei saa antud juhul omada mingisugust

tähendust, sest KOKS § 22 reguleerib kohaliku omavalitsuse volikogu pädevust

haldusorganina.

4.2.2. Kaebuse esitaja alternatiivseks seisukohaks, kui kohus ei peaks eelmises punktis tooduga

nõustuma, on, et vastustaja ei ole toonud esile ühtegi asjakohast kaalutlust, miks ei oleks olnud

põhjust vaide juures esineva väidetava puuduse kõrvaldamiseks määratud tähtaega pikendada.

Seda eriti olukorras, kus Jõelähtme Vallavolikogu järgmine istung toimus 23.08.2018.

4.3. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastustaja 21.06.2018 kiri ning 14.08.2018 käskkiri on

vaadeldavad haldusaktidena, kuna need vastavad HMS § 51 lg-s 1 sätestatud haldusaktile

iseloomulikele tunnustele. Isegi juhul, kui eelmises lauses tooduga mitte nõustuda, on

21.06.2018 kiri ja/või 14.08.2018 käskkiri vaadeldavad menetlustoimingu(te)na.

Seetõttu palub kaebuse esitaja käesoleva kaebusega 21.06.2018 kirja ning 14.08.2018 käskkirja

tühistada kui õigusvastased haldusaktid ning kohustada vastustajat Jõelähtme Vallavalitsuse

poolt esitatud vee erikasutusloa väljastamise taotluse uueks läbivaatamiseks.

Alternatiivselt palub kaebuse esitaja tuvastada 21.06.2018 kirja ja 14.08.2018 käskkirja kui

menetlustoimingute õigusvastasuse ning kohustada vastustajat Jõelähtme Vallavalitsuse poolt

esitatud vee erikasutusloa väljastamise taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebuse esitaja

selgitab, et alternatiivse tuvastamiskaebuse esitamine on vajalik kaebuse esitaja õiguste

kaitsmiseks preventiivselt ning selleks, et kaebuse esitajal oleks võimalik esitada

kohustamisnõuet.

4.4. Vastuseks vastustaja seisukohtadele märgib kaebaja järgmist.

4.4.1. Ebatäpne on vastustaja väide selle kohta, et „antud hetkel toimub Linnamäe paisul vee

erikasutamine Wooluvabrik OÜ-le väljastatud tähtajalise vee erikasutusloa … alusel.“

Käesoleval ajal on teada, et Wooluvabrik OÜ poolt toimub johtuvalt haldusasjas nr 3-18-4

sõlmitud kompromissist Linnamäe hüdroelektrijaama paisu abil vee paisutamine kuni

05.09.2019 ning mis edasi hakkab saama, see on praegusel hetkel ebaselge.

4.4.2. Linnamäe hüdroelektrijaama pais on võetud kultuuriministri 21.12.2016 käskkirjaga nr

180 kinnismälestisena muinsuskaitse alla ning vastavalt MuKS §-ile 5 on kinnismälestise

hävitamine või rikkumine keelatud. Selleks, et Linnamäe hüdroelektrijaama pais mälestisena

säiliks, on tarvilik Linnamäe paisjärve olemasolu, mis omakorda tähendab, et on vajalik vee

paisutamise jätkmaine Linnamäe hüdroelektrijaama paisu läbi.

Kaebuse esitaja huviks on, et oleks tagatud muinsuskaitse all oleva Linnamäe

hüdroelektrijaama paisu ja Linnamäe paisjärve ning juba ligi saja aasta kestel välja kujunenud

elukeskkonna, mis on tekkinud seonduvalt vee paisutamisega, säilimine. See suurendab

muuhulgas Jõelähtme valla atraktiivsust turismiga seonduvalt. Samuti on Linnamäe paisjärve

säilitame oluline nahkhiirte seisukohalt, kuna Linnamäe paisjärv on eelkõige nahkhiireliikidele

veelendlased ja tiigilendlased oluliseks toitumiskohaks (I, tl 121-187). Linnamäe

hüdroelektrijaama paisu ja Linnamäe paisjärve säilitamise kaitseks on pöördunud kaebuse

esitaja poole ka väga mitmed Jõelähtme valla elanikud. Seetõttu on kaebuse esitaja sooviks ja

huviks, et igal juhul jätkuks Linnamäe paisjärvel vee paisutamine ja seda sõltumata sellest, kas

Wooluvabrik OÜ-l on võimalik jätkata Linnamäe hüdroelektrijaamas elektrienergia tootmist

või mitte. Eeltoodust tulenevalt on Jõelähtme Vallavalitsus esitanud vastustajale taotluse vee

erikasutusloa väljastamiseks veekogu paisutamiseks Tammi kinnistul ja Linnamäe kinnistul.

Sellises kontekstis omab kaebuse esitaja arvates tähtsust Riigikohtu 08.10.2018 kohtuotsuse

haldusasjas nr 3-16-478 motiveeriva osa punktist 27 nähtuv järgmine suunis: „Kolleegium peab

vajalikuks selgitada, et muinsuskaitselist huvi arvestades ei ole välistatud, et võib esineda avalik

huvi vähemasti paisutuse säilitamise vastu vaidlusaluses kohas, mis võib üles kaaluda

vee-poliitika raamdirektiivi eesmärkide saavutamisest keskkonnale või ühiskonnale tulenevad

hüved, isegi kui ka paisutuse säilitamine ilma energia tootmiseta ei võimalda direktiivi

eesmärke saavutada. Sellekohane kaalumine eeldaks aga vähemalt alternatiivset taotlust

paisutuse säilitamiseks ilma hüdroenergia tootmise lubamiseta. Sõltuvalt asjaoludest võib

vajalikuks osutuda ka veemajandus-kava muutmine vastavalt VeeS §-dele 310 või 312.

Arvestades Muinsuskaitseameti seisukohta, et hüdroenergia tootmine ei ole muinsuskaitseliste

eesmärkide saavutamiseks hädavajalik, on KKA põhjendatult asunud seisukohale, et ei esine

sellist üle-kaalukat avalikku huvi hüdroenergia tootmise vastu. Kolleegium ei näe alust

Muinsuskaitseameti seisukohas kahelda.“

Seega leiab kaebuse esitaja, et vastustaja on seadnud eesmärgiks Linnamäe hüdroelektrijaama

paisu likvideerimise, taastamaks Jägala jõge lõhejõena. Selline vastustaja soov on leidnud

kinnitust ka haldusasjas nr 3-18-1611, kus kaebuse esitaja ja vastustaja vaidlevad seonduvalt

Jägala jõe hoiuala laiendusala kaitse alla võtmise ning kaitse-eesmärkide muutmisega ning kus

vastustaja on avaldanud, et Jägala jõe taastamine lõhejõena ja Jägala jõel elupaigatüübi 3260

soodsa seisundi taastamine ning Linnamäe paisjärves vee paisutamise jätkamine välistavad

üksteist.

Samas on Linnamäe hüdroelektrijaama tamm võetud muinsuskaitse alla. Kaebuse esitaja

sooviks on tagada: muinsuskaitse all oleva Linnamäe hüdroelektrijaama tammi säilimine, ligi

sada aastat tagasi Linnamäe paisjärvel ja selle lähiümbruses välja kujunenud elukeskkonna

säilimine ja nahkhiirtele soodsa elukeskkonna säilimine.

Linnamäe hüdroelektrijaama tammi ja Linnamäe paisjärve kaitset ja säilimist on soovinud ka

väga paljud Jõelähtme valla elanikud. Just eelmises lauses toodust lähtudes on Jõelähtme

Vallavalitsus esitanud taotluse vee erikasutusloa väljastamiseks, et oleks tagatud vee

paisutamise jätkamine Linnamäe paisjärves sõltumata elektrienergia tootmise jätkamisest.

4.4.3. Vastavalt keskkonnaministri 26.03.2002 määrusega nr 18 kinnitatud vee erikasutusloa

taotlemise korral § 5 lg 1 p-le 12 tuleb vee erikasutusloa taotlemisel esitada vee erikasutuse

asukoha veekogu, maa või ehitise õiguspärast valdust tõendavad dokumendid.

Vastavalt VeeS § 8 lg 2 p-le 5 peab vee erikasutusluba olema, kui toimub veekogu paisutamine.

Antud juhul toimub Linnamäe kinnistul paikneva Linnamäe paisjärve veekogu paisutamine.

Seetõttu on kaebuse esitaja märkinud vee erikasutusloa taotluses vee erikasutuse asukohana nii

Tammi kinnistu kui ka Linnamäe kinnistu ning on selgitanud, et mõlemad kinnistud kuuluvad

kaebuse esitajale omandiõiguse alusel, kusjuures Linnamäe kinnistut ei ole koormatud ka

hoonestusõigusega.

Arusaamatuks jääb vastustaja väide selle kohta, et kaebuse esitaja olevat segamini ajanud

terminid pais ja paisutus. Vee erikasutuseks on VeeS § 8 lg 2 p 5 kohaselt veekogu paisutamine

ning veekogu paisutamiseks on tarvilik vee erikasutusloa olemasolu. Paisu olemasolu

iseenesest ei ole veel vaadeldav vee erikasutusena.

Juhul, kui vastustaja leidis, et Linnamäe paisjärv paikneb peale Linnamäe kinnistu veel ka Joa

puhkeala kinnistul ning Sillakeeru kinnistul (selline vastustaja seisukoht näib nähtuvat

vastustaja 14.08.2018 käskkirja leheküljelt 7; vt I, tl 20p-25), siis oleks vastustaja pidanud

küsima kaebuse esitajalt ka teavet viimati nimetatud kinnistute valdamise õiguse kohta.

Vastustaja seda teinud ei ole, mis kaebuse esitaja arvates on vaadeldav kaalutlusõiguse

teostamise ning uurimispõhimõtte rikkumisena. Täiendavalt olgu märgitud, et kaebuse esitaja

arvates võib Linnamäe paisjärv omada puutumust Joa puhkeala kinnistuga, mille kohta on

avatud kinnistusraamatu registriosa nr 14434102 ja mille omanikuks on kaebuse esitaja (I, tl

189 ja selle pöördel). Samas asub Sillakeeru kinnistu Linnamäe paisjärvest eemal ja ei ole

käsitletav Linnamäe paisjärve osana.

4.4.4. Kaebuse esitaja ei nõustu vastustaja 19.10.2018 vastuse punktist 2.3. toodud seisukohaga,

et Tammi kinnistul paiknev Linnamäe pais on Wooluvabrik OÜ otseses valduses ning

haldusmenetluse käigus ei ole kaebuse esitaja esitanud tõendit, millest nähtuks kaebuse esitaja

õigus Tammi kinnistut vallata.

Kaebuse esitaja märgib, et jääb kaebuses toodud argumentide juurde. Täiendavalt soovib

kaebuse esitaja viidata 19.10.2018 vastuse lisaks nr 14 on Wooluvabrik OÜ 07.11.2017 kiri

Jõelähtme Vallavalitsusele, millest nähtub: „Kokkuvõtvalt kinnitame veelkord, et Wooluvabrik

OÜ tagab Jõelähtme vallale võimaluse kasutada Wooluvabrik OÜ valduses olevate ehitiste,

rajatiste ja seadmete kasutamist veekogu paisutamiseks taotluses esitatud eesmärgi täitmiseks.“

Samuti on 19.10.2018 vastuse lisaks nr 23 kaebuse esitaja ja Wooluvabrik OÜ vahel 12.03.2018

sõlmitud koostööleping. (vt I tl 68-69 ja 87-88p)

Selgitamaks välja, kas 19.10.2018 vastuse lisaks nr 14 olevast Wooluvabrik OÜ kirjast ja/või

19.10.2018 vastuse lisaks nr 23 olevast koostöölepingust tuleneb samuti kaebuse esitaja õigus

Tammi kinnistut vallata, oleks vastustaja pidanud kõnealuseid tõendeid tõlgendama,

selgitamaks välja, milline oli kaebuse esitaja ning Wooluvabrik OÜ tegelik tahe.

Wooluvabrik OÜ 07.11.2018 kirja ega 12.03.2018 sõlmitud koostöölepingut vastustaja

tõlgendanud ei ole. Vastustaja on seda otsesõnu tunnistanud 14.08.2018 käskkirja (vt I, 20p-

25) leheküljel 7, märkides, et „vastavasisuline analüüs ei kuulu Keskkonnaameti pädevusse“.

Seega on vastustaja 14.08.2018 käskkirjas sõnaselgelt kinnitanud, et kaebus esitaja poolt

esitatud vee erikasutusloa väljastamise taotluse menetlemise käigus keeldub vastustaja

uurimispõhimõtte järgimisest ning kaalutlusõiguse teostamisest. Leiame, et selline vastustaja

keeldumine uurimispõhimõtte järgmisest ning kaalutlusõiguse teostamisest ilmselgelt rikub

jämedalt haldusmenetluse printsiipe ja peaks tooma kaasa 14.08.2018 käskkirja kui haldusakti

tühistamise või 14.08.2018 käskkirja kui menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamise.

4.4.5. Kaebaja märgib täiendavalt, et haldusmenetluse kestel vastustaja poolt korduvalt

avaldatud väide selle kohta, nagu kaks erinevat isikut – antud juhul Wooluvabrik OÜ ja kaebuse

esitaja – ei saaks sama objekti suhtes esitada vee erikasutusloa väljastamise taotlusi, on ebaõige.

Ühelt poolt puudub Eesti kehtivas õiguses õigusnorm, mis keelaks kahel erineval isikul esitada

sama objekti suhtes vee erikasutusloa taotlusi ja/või mis keelaks väljastada sama objekti suhtes

kahele isikule vee erikasutusloa taotlusi.

Teisalt on vastustaja kõnealune väide vastuolus vastustaja enda halduspraktikaga. Vastustaja

on 14.11.2013 korraldusega nr HJR 1-15/13/793 väljastanud vee erikasutusloa Kaunissaare

Hüdroelektrijaam OÜ-le Kaunissaare kinnistul, kusjuures varasemalt oli vastustaja väljastanud

sama objekti osas vee erikasutusloa AS-ile Tallinna Vesi (I, tl 190-191p).

Vastustaja on hilisemalt – pärast kaebuse esitaja poolt viitamist sama objekti osas vee

erikasutuslubade väljastamisele Kaunissaare Hüdroelektrijaam OÜ-le ning AS-ile Tallinna

Vesi – asunud enda ebaõigeid ja eksitavaid väiteid korrigeerima, väites, et Kaunissaare

Hüdroelektrijaam OÜ-le ja AS-ile Tallinna Vesi on vee erikasutusload väljastatud erinevateks

tegevusteks. Siinjuures olgu aga märgitud, et ka kaebuse esitaja ja Wooluvabrik OÜ poolt

taotletavad vee erikasutusload on erineva mahu ja eesmärgiga: Wooluvabrik OÜ soovib vett

paisutada hüdroelektrienergia tootmiseks, seevastu kaebuse esitaja soovib vett paisutada

muinsuskaitse all oleva Linnamäe hüdroelektrijaama tammi ning ligi saja aasta vältel välja

kujunenud elukeskkonna säilitamiseks ning nahkhiirtele soodsa elukeskkonna tagamiseks.

Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et vastustaja poolne kaebuse esitaja eksitamine – esmalt

väite esitamine selle kohta, et mitu isikut ei saavat taotleda sama objekti suhtes vee

erikasutusloa väljastamist ja kui on tulnud ilmsiks, et vastustaja selline väide ei rajane mitte

ühelegi õigusnormile ning on vastuolu vastustaja enda halduspraktikaga, siis õigustuste

otsimine, põhjendamaks, miks Linnamäe paisjärve osas esitatud vee erikasutusloa taotlused

seonduv erinevad Kaunissaare paisjärve osas esitatud vee erikasutusloa taotlustest – ei ole

kooskõlas hea halduse põhimõtetega. Haldusorgani eesmärgiks haldusmenetluse läbi viimisel

ei tohi olla valeväidete esitamine ja seeläbi menetlusosaliste eksitamine.

4.5. Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 3843 eurot

sh riigilõiv summas 15 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (II, tl 66-

68p, 76-77p ja tl 124-126p).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on esitatud alusetult. Vastustaja vaidleb kaebaja

põhinõuetele ning alternatiivnõuetele vastu ning palub jätta kaebuse täies ulatuses rahuldamata

ning kohtukulud poolte endi kanda. Vastustaja on seisukohal, et vaidlusalune haldusmenetlus

ning vaidemenetlus oli õiguspärane ning jääb haldusmenetluses ning Keskkonnaameti

21.06.2018 kirjas nr 14-6/18/3637-6 „Vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmine“ (I, tl

8-12) ja Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkirjas nr 1-1/18/240 „Vaideotsus vaide tagastamise

kohta“ (I, tl 20p-25) väljendatud seisukohtade ja põhjenduste juurde neid kordamata.

5.1. Vastustaja märgib, et ei ole Haldusmenetluse käigus esitanud Linnamäe hüdroelektrijaama

paisu likvideerimise (lammutamise) nõuet. Kaebaja poolt käesolevas halduskohtumenetluses

vaidlustatud Keskkonnaameti 21.06.2018 kiri nr 14-6/18/3637-6 „Vee erikasutusloa taotluse

läbi vaatamata jätmine“ ja Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkiri nr 1-1/18/240 „Vaideotsus

vaide tagastamise kohta“ ega ka VeeS § 17¹ lg 4 ei kohusta paisu lammutama.

Vastustaja märgib, et antud hetkel toimub Linnamäe paisul vee erikasutamine (nii vee

paisutamine kui ka hüdroenergia kasutamine) Wooluvabrik OÜ-le väljastatud tähtajalise vee

erikasutusloa nr L.VT.HA-171918 alusel.

5.2. Vastustaja toob välja, et määruse nr 18 § 5 lg 1 p 12 sätestab, et vee erikasutusloa taotlusest

peavad muuhulgas nähtuma andmed vee erikasutuse asukoha veekogu, maa või ehitise

õiguspärase valduse kohta.

Vastustaja selgitab, et vee erikasutuse asukohaks määruse nr 18 § 5 lg 1 p 12 mõistes on Tammi

kinnistul asuv Linnamäe pais kui ehitis. Kuivõrd Linnamäe kinnistul puudub ehitis (ehk pais),

mille abil vett paisutada, siis ei käsitle vastustaja Linnamäe kinnistut vee erikasutuse

asukohana.

5.3. Vastustaja märgib, et kaebaja kaebuses toodud seisukoht: „[p]aisutatud osa veekogust ehk

pais asub faktiliselt Linnamäe kinnistul, mistõttu on õige rääkida Linnamäe kinnistul asuvast

paisust, mille omanikuks on Jõelähtme vald,“ on väär. Kaebaja ajab segamini terminid pais ja

paisutus.

Tammi kinnistu hoonestusõiguse (registriosa nr 6321802) valdus koos vee erikasutusloaga nr

L.VT.HA-171918 on 01.11.2017 üle antud Eesti Energia Aktsiaseltsi poolt Wooluvabrik OÜ-

le. Seega omab Wooluvabrik OÜ otsest valdust vee erikasutuse asukoha ehitise, Tammi

kinnistul asuval Linnamäe paisu, üle ning vee erikasutusluba vee paisutamiseks ja

hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks.

Vastustaja toob eraldi välja, et haldusmenetluse käigus ei ole kaebaja esitanud

Keskkonnaametile tõendit, millest nähtuks paisutamiseks vajaliku ehitise valdust, mis

võimaldaks kaebajal Tammi kinnistul vett paisutada. Kaebuse vastuse lisast 14 (I tl 68-69)

nähtub, et OÜ Wooluvabrik garanteerib veekogu paisutamiseks vajalike seadmete olemasolu ja

kasutamise võimaluse läbi rendilepingu või mõne muu kokkuleppe alusel. Eeltoodust nähtuvalt

on OÜ Wooluvabrik kinnitanud, et Jõelähtme vallaga sõlmitakse rendileping või mõni muu

kokkulepe. Sellest tuleneb vastustaja arvates üheselt, et koostööleping ei anna taotlejale

valdusõigust paisutamiseks vajalike rajatiste kasutamiseks.

5.4.Vastustaja on seisukohal, et Keskkonnaameti 21.06.2018 kirja nr 14-6/18/3637-6 „Vee

erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmine“ alapunktides 2.1.2. kuni 2.1.11 on

Keskkonnaamet piisavalt põhjendanud, et vee erikasutuse asukoha ehitise valdust tõendavat

dokumenti määruse nr 18 § 5 lg 1 p 12 mõistes Keskkonnaametile taotluse puuduse

kõrvaldamiseks antud korduvateks tähtaegadeks esitatud ei ole (vt I, tl 8-12) ja seetõttu oli

vastustaja poolt taotluse läbi vaatamata jätmine õiguspärane ka HMS § 15 lg 2 ja lg 3 lähtudes.

5.5. Vastustaja leiab, et ka vaie on tagastatud õiguspäraselt. Lisaks Keskkonnaameti 14.08.2018

käskkirja nr 1-1/18/240 „Vaideotsus vaide tagastamise kohta“ II osas toodud seisukohtadele,

lisab vastustaja, et vastavalt HMS § 71 lõikele 1 võib vaide esitada isik, kes leiab, et haldusakti

või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Isiku mõiste sisustamisel

tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seadusest (edaspidi TsÜS), kuivõrd HMS ei defineeri

isiku mõistet teisiti. TsÜS § 25 lg 2 kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik

juriidiline isik. Vaide saab oma subjektiivsete õiguste kaitseks esitada üksnes õigusvõimeline

isik. Käesoleval juhul on selleks isikuks Jõelähtme vald. Jõelähtme Vallavalitsus on äriregistri

kande kohaselt valla ametiasutus, kes ei oma iseseisvat subjektiivset õigust vaide esitamiseks.

Küll aga võib Jõelähtme Vallavalitsus esitada vaide vastava volituse olemasolul.

Jõelähtme Vallavalitsuse esindaja ei esitanud vaidemenetluses volikirja või viidet õigusaktile,

millest nähtuks antud asjas vaide esitamise õiguse delegeerimine Jõelähtme vallalt Jõelähtme

Vallavalitsusele.

5.6. Kaebuses asub kaebaja seisukohale, et: „Jõelähtme Vallavolikogu poolt 12.09.2006

määrusega nr 29 kehtestatud Jõelähtme vallavara valitsemise korra § 3 lg 1 p-st 1 nähtub, et

Jõelähtme vallavara valitsejaks on Jõelähtme Vallavalitsus. Seetõttu oli 29.06.2018 vaide

esitamine Jõelähtme Vallavalitsuse pädevuses.“

Vastustaja peab vajalikuks märkida, et Jõelähtme Vallavolikogu 12.09.2006 määrusega nr 29

kehtestatud „Jõelähtme vallavara valitsemise kord“ ei delegeeri Jõelähtme Vallavalitsusele

kaebeõigust.

5.7. Kaebaja on kaebuses asunud seisukohale, et: „Nõustuda ei saa vastustaja 14.08.2018

käskkirja leheküljelt 2 punktist 2.3. nähtuva seisukohaga, nagu tuleneks keskkonnaministri

26.03.2002 määruse nr 18 § 5 lg 1 p-st 11, et vaide esitamise õigus seonduvalt vee erikasutusloa

väljastamise taotluse läbi vaatamata jätmisega on kohaliku omavalitsuse volikogul.

Keskkonnaministri 26.03.2002 määruses nr 18 § 5 lg 1 p-s 11 sellist regulatsiooni sätestatud ei

ole.“

Vastustaja märgib, et Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkirja nr 1-1/18/240 „Vaideotsus vaide

tagastamise kohta“ p 2.3 kaebaja poolt esitatud väidet ei sisalda. Nimetatud punktis tsiteerib

vastustaja määruse nr 18 § 5 lg 1 p 11 sõnastust ning asub seisukohale, et vee erikasutusloa

taotluse esitamise õigus on kohalikul omavalitsusel ehk Jõelähtme vallal. Nimetatud punktis ei

väida Keskkonnaamet, et vaide esitamise õigus seonduvalt vee erikasutusloa väljastamise

taotluse läbi vaatamata jätmisega on kohaliku omavalitsuse volikogul.

5.8. Vastustaja selgitab, et vee erikasutusloa taotlusele lisatud Jõelähtme Vallavolikogu

15.06.2017

otsus nr 450 „Vee erikasutusloa taotlemine paisutuse jätkamiseks Linnamäe

paisjärvel“ (I, tl 40) p 2 kohaselt delegeerib Jõelähtme Vallavolikogu vee erikasutusloa taotluse

koostamise, vajalike materjalide kokkupaneku ning esitamise Jõelähtme Vallavalitsusele.

Keskkonnaamet on menetlenud Jõelähtme valla taotlust, mille esitas Jõelähtme Vallavalitsus

kui Jõelähtme valla esindaja delegatsiooninormi alusel.

HMS § 13 lg 1 esimene lause sätestab, et menetlusosalisel on õigus kasutada haldusmenetluses

esindajat. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et esindusõigus antakse haldusmenetluses kirjaliku

volitusega. Vastustaja selgitab, et Jõelähtme valla esindaja, Jõelähtme Vallavalitsus, esitas

26.06.2017 Keskkonnaametile vee erikasutusloa taotluse, millele oli lisatud ka Jõelähtme

Vallavolikogu 15.06.2017 otsus nr 450 „Vee erikasutusloa taotlemine paisutuse jätkamiseks

Linnamäe paisjärvel“ (I, tl 40), mis on käsitletav kirjaliku volitusena HMS § 13 lg 2 mõistes.

5.9. Keskkonnaamet on vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmise otsustust tehes selgelt

lähtunud asjaolust, et kaebaja, ei ole vaatamata korduvatele nõudmistele esitanud määruse nr

18 § 5 lg 1 p 12 nõutud valdust tõendavat dokumenti.

5.10. Keskkonnaamet on oma 14.08.2018 käskkirja nr 1-1/18/240 „Vaideotsus vaide

tagastamise kohta“ otsustuse p-s 3.1. lähtunud asjaolust, et Jõelähtme Vallavalitsus ei ole vaides

puudusi kõrvaldanud, st ei ole esitanud Jõelähtme valla volitust Jõelähtme Vallavalitsusele

vaide esitamiseks või muud õigusliku alust, millel volitus tugineb.

5.11. Keskkonnaamet on seisukohal, et Keskkonnaameti 21.06.2018 kiri nr 14-6/18/3637-6

„Vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmine“ on piisavalt ja asjakohaselt motiveeritud.

Eelnimetatud kirjast nähtuvad Keskkonnaameti otsustuse tegemise tagamaad ja põhjendused.

Seega on Keskkonnaameti 21.06.2018 kiri nr 14-6/18/3637-6 „Vee erikasutusloa taotluse läbi

vaatamata jätmine“ piisavalt põhjendatud, vormivigadeta ning seetõttu formaalselt ning

sisuliselt õiguspärane.

Asjaolu, et kaebaja ei nõustu Keskkonnaameti kaalutlustega, ei anna alust kaebajal väita, et

Keskkonnaameti haldusakt või menetlustoiming on õigusvastane.

5.13. Vastustaja märgib, et on menetlustoimingu tegemisel lähtunud otsuse tegemise ajal

esinenud asjaoludest ning kehtivatest õigusaktidest. Vastustaja selgitab, et menetlustoimingu

õiguspärasuse hindamisel saab arvestada üksnes nende asjaoludega, mis olid olemas otsuse

tegemise ajal. Vaidluse esemeks on vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmine seega,

kaebaja 27.05.2019 seisukohtades toodud väited ei ole asjassepuutuvad ning tuleb jätta

tähelepanuta.

5.14. Vastustaja toob välja, et seoses Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kaitsevööndi

võimaliku

suurendamise

ja

sellega

seonduva

paisjärve

säilitamisega

teavitas

Muinsuskaitseamet Keskkonnaametit, et Muinsuskaitseametile on esitatud ettepanek Linnamäe

hüdroelektrijaama paisu (reg-nr 30418) kaitsevööndi suurendamiseks, mille eesmärgiks on

arvata kaitsevööndisse kogu paisjärv (II, tl 14-15). Linnamäe hüdroelektrijaama paisu

kaitsevööndiks on määratud Tammi kinnistu (registriosa nr 6321702, katastritunnus

24505:002:0030, asukoha aadress alates 12.01.2019 Harju maakond, Jõelähtme vald, Jõesuu

küla, Muinaslinna tee 5) (edaspidi Tammi kinnistu), mis hõlmab paisjärve vaid osaliselt.

Muinsuskaitseamet kaalus ettepanekut ning otsustas koostada eksperdihinnangu, milles

analüüsitakse kaitsevööndi piiride muutmise vajalikkust ning võimalikku ulatust kaitsevööndi

eesmärkidest lähtudes. Eksperdihinnang valmib eeldatavalt 2019. a juuli lõpuks. Seda, kas ja

kui suures ulatuses oleks paisjärve säilitamine muinsuskaitselistest aspektidest lähtuvalt vajalik,

selgub eksperdihinnangust. Vastustaja on seisukohal, et looduskaitselisi ja muinsuskaitselisi

eesmärke on võimalik koos saavutada.

5.15. Kaebuse esitaja 27.05.2019 seisukoha p 1.2 viidatud kohtulahend haldusasjas nr 3-16-478

ei ole selles vaidluses asjakohane. Viidatud kohtuotsus andis vastuse hüdroenergia kasutamise

kohta, paisutamise osas kohus selles seisukohta ei võtnud.

5.16. Vastustaja selgitab, et ei ole seadnud eesmärgiks Linnamäe hüdroelektrijaama paisu

lammutamist. Lõhejõe taastamist on võimalik saavutada ka paisu lammutamata. Kuna suur osa

elupaigatüübist jõed ja ojad (3290) jääb Linnamäe paisjärve alla, siis tuleks selle taastamiseks

paisutamine lõpetada. See aga ei tähenda, et pais tuleb lammutada.

Keskkonnaamet on korduvalt selgitanud, et ei ole andud korraldust paisu kui ehitise

lammutamiseks, vaid räägitakse paisutuse likvideerimisest. Paisutuse likvideerimist kui ühte

alternatiivi analüüsitakse keskkonnamõju hindamise raames, hindamine peab analüüsima,

kuidas paisutuse likvideerimine oleks võimalik paisehitist kahjustamata või võimalikult vähe

kahjustades. Antud menetluse raames ei otsustata paisehitise lammutamise üle.

5.17. Vastustaja selgitab, et paisutamine on tegevus, millega tõstetakse vooluveekogusse

ehitatud ehitisega (paisuga) vooluveekogu looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 meetrit. Pais on

vesiehitis, mille eesmärk on veevoolu tõkestada või selle taha vett paisutada. Antud juhul

toimub vooluveekogu Jägala jõe paisutamine, mitte Linnamäe paisjärve paisutamine. Linnamäe

paisjärv on tekkinud Jägala jõe paisutamisest. Seega toimub paisutamine Tammi kinnistul

asuva Linnamäe paisuga.

5.18. Vastustaja leiab, et Wooluvabrik OÜ tegelik tahe on veekogu paisutamine ja hüdroenergia

kasutamine, mis nähtub asjaolust, et Wooluvabrik OÜ on just selliseks tegevuseks taotlenud

vee erikasutusluba veekogu paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks. Vastustaja on

kaebajale selgitanud, kuidas oleks võimalik Linnamäe paisul vee erikasutusluba taotleda (I, tl

11p), kuid vastavaid selgitusi Jõelähtme vald arvesse võtnud ei ole.

5.19. Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja vaidleb ka

menetluskulude väljamõistmisele vastu, leides et vaidluse ese ei ole seotud spetsiifilise vee

erikasutusloa taotluse küsimustega, mis väljuks valla igapäevase põhitegevuse raamidest,

millest tulenevalt ei olnud vandeadvokaadist esindaja kasutamine põhjendatud. Alternatiivselt

palub vastustaja vähendada väljamõistetavate menetluskulude suurust arvestades, et arves nr

K0008/18 esitatud ajakulu on liiga mahukas, kuivõrd sama esindaja esindas kaebajat ka

vaidemenetluses, millest tulenevalt olid vandeadvokaadile kaebuse esitamise asjaolud juba

tuttavad. Täiendavate menetluskulude osas summas 426 eurot (arve nr K0095/19) märgib

vastustaja, et menetluskulud ei ole taotletavas ulatuses põhjendatud ega vajalikud (vt II, tl

128p).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus märgib asja lahendama asudes kõigepealt, et käesolevas asjas on kindlaks tehtud ja

puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle:

6.1. Jõelähtme vallale kuuluvad Tammi (registriosa nr 6321702) ja Linnamäe (registriosa nr

553102) kinnistud Jõelähtme külas Jõelähtme vallas Harjumaal.

6.2. Aastal 2002 omandas Jõelähtme vallalt hoonestusõiguse Tammi kinnistule Eesti Energia

Aktsiaselts (kinnistusraamatusse kantud 23.04.2002). Hoonestusõigus oli vastava lepingu

punktide 5.2 ja 6.1 kohaselt seatud kogu Tammi kinnistu ulatuses ning hüdroelektrijaama

püstitamiseks ja omamiseks sh, Linnamäe paisu konstruktsiooni omamiseks.

6.3. Harjumaa Keskkonnateenistus väljastas Eesti Energia Aktsiaseltsile 15.01.2008 vee-

erikasutusloa nr L.VT.HA-171918 kehtivusajaga kuni 15.01.2013 Jägala jõe paisutamiseks

Linnamäe paisul ja Linnamäe hüdroelektrijaamas Linnamäe paisu profiilis hüdroenergiast

elektrienergia tootmiseks. Seda luba pikendati korduvalt ja käesoleva otsuse tegemise hetkel on

vee-erikasutusloa kehtivust pikendatud kuni 05.09.2019.

6.4. Kohtumenetluse toimumise ajal on menetluses AS Wooluvabrik taotlust uue vee

erikasutusloa saamiseks nii Jägala jõe jätkuvaks paisutamiseks Tammi kinnistul asuva

Linnamäe paisuga kui elektrienergia tootmiseks.

6.5. Jõelähtme vald esitas 22.06.2017 vastustajale enda nimel taotluse vee-erikasutusloa

väljastamiseks Tammi ja Linnamäe kinnistul seonduvalt vee paisutamisega Linnamäe

paisjärves. Keskkonnaamet palus oma 13.07.2017 kirjas nr 14-6/17/7733-2, 18.09.2017 kirjas

nr 14-6/17/7733-7, 01.02.2018 kirjas nr 14-6/17/7733-15 ja 20.02.2018 kirjas nr 14-6/17/7733-

17 vee erikasutuse asukoha veekogu, maa või ehitise õiguspärast valdust tõendavat dokumenti,

mida kaebaja ei esitanud. Keskkonnaamet jättis oma 21.06.2018 kirjaga nr 14-6/18/3637-6

pärast haldusmenetluse läbiviimist (taotlus võeti menetlusse 28.11.2018) esitatud taotluse läbi

vaatamata ja oma 14.08.2018 käskkirjaga nr. 1-1/18/240 tagastas läbivaatamatult kaebajale

viimase poolt 29.06.2018 esitatud vaide.

6.6. Enne vaide tagastamist on vastustaja palunud oma 04.07.2018 kirjaga nr 1-7/18/16-3

kõrvaldada selle puudused (esitada muuhulgas vallavolikogu otsus vaide esitamise õiguse

delegeerimisest vallavalitsusele) ja jätnud oma 14.08.2018 käskkirjas rahuldamata valla

esindaja 06.08.2018 kirjas (I tl 18-19) sisaldunud taotluse puuduste kõrvaldamise tähtaja

pikendamiseks seoses sellega, et vallavolikogu suvepuhkuste ajal juulikuus ei kogune.

7. Käesoleva asja lahendamisel tuleb kohtul tuvastada, kas vastustaja kaebaja poolt esitatud vee

erikasutusloa läbi vaatamata jätmine oli õiguspärane või mitte.

8. Kohus alustab oma analüüsi küsimusest, kas vaidlustatud otsuse puhul oli tegemist lähtudes

senisest kohtupraktikast menetlustoimingu või haldusaktiga.

Kohus nõustub pärast asjaolude kaalumist vastustaja seisukohaga, et käesoleval juhul on

vastustaja vee erikasutusloa läbivaatamata jätmise puhul tegemist menetlustoiminguga, sest

sellel puudub haldusaktile iseloomulik suunatus ja mõju selle adressaadile õiguste ja kohustuste

tekitamisele. Tegemist ei ole ka vee erikasutusloa väljastamisest keelduva aktiga, mis tuleks

vastavalt HMS § 43 lg 2 anda haldusakti vormis, sest sellist otsustust ei ole vastustaja käesoleval

juhul teinud. Sama seisukoht kehtib kohtu arvates ka vaide tagastamise käskkirja osa.

Tulenevalt sellest seisukohast jätkab kohus edaspidi kaebaja nende alternatiivsete nõuete

käsitlemisega, mis olid esitatud lähtuvalt arusaamisest, et tegemist on menetlustoimingu

vaidlustamisega ehk nõudega tuvastada Keskkonnaameti 21.06.2018 kirja nr 14-6/18/3637-6 ja

Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkirja nr 1-1/18/240 kui menetlustoimingu õigusvastasus ja

kohustada Keskkonnaametit Jõelähtme Vallavalitsuse taotlus vee erikasutusloa väljastamiseks

vee paisutamiseks Tammi kinnistul ja Linnamäe kinnistul uueks läbivaatamiseks.

Alternatiivsete nõuete osas , mille aluseks on arusaamine, et vaidlustatud Keskkonnaameti

21.06.2018 kirja nr 14-6/18/3637-6 ja Keskkonnaameti 14.08.2018 käskkirja nr 1-1/18/240

puhul on tegemist haldusaktid, jätab kohus kaebuse läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja §

121 lg 2 p 1 alusel.

9. Kohus märgib, et menetlustoimingu puhul ei ole selle põhjendamise nõue haldusmenetluse

seadusest tulenevalt üldjuhul sama kõrge, kui haldusakti puhul ehk menetlustoimingutele ei

rakendu haldusakti põhjendamise nõuded. Samuti on kohtupraktikas aktsepteeritud, et

menetlustoimingute

puhul

on

võimalik

selle

põhjendusi

anda

vajadusel

pärast

menetlustoimingu sooritamist.

10. Käesoleval juhul taandub vaidlus poolte vahel menetlustoimingu õiguspärasuse osas kahele

põhilisele küsimusele, millest esimeseks on küsimus, kas kehtiv õiguskord võimaldab ühe ja

sama sisuga vee erikasutusloa taotlemist üheaegselt mitme isiku poolt ja kattuvas mahus.

Kohus leiab, et kaebaja märgib põhimõtteliselt õigesti, et veeseadus ja selle § 9 lg 14 alusel

antud Vabariigi Valitsuse 26.03.2018 määrus nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee

erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike

materjalide loetelu ja loa vormid“ seda otsesõnu ei välista.

Sellele vaatamata asub kohus seisukohale, et sisuliselt saab menetleda ainult selle isiku vee

erikasutusloa taotlust, kes soovib ja saab ka tegelikkuses õiguspäraselt teostada veeseaduse § 8

lg 2 nimetatud tegevusi, milledest käesoleval juhul on kõne all veekogu paisutamine ja

hüdroenergia kasutamine (elektri tootmiseks). Lisaks taotluse esitaja soovile vee erikasutuseks,

peavad taotlejal selleks juba taotluse esitamise ajal tulenevalt määruse nr 18 § 5 lg 12 olema ka

vee erikasutuse asukoha veekogu, maa või ehitise õiguspärast valdust tõendavad dokumendid

ehk tal peab olema õiguslikult võimalik ise oma vastutusel ilma teiste isikute vahelesegamiseta

teostada taotletavat tegevust ja kanda selle suhtes vastutust.

11. Kuna seadusandja ja täitevvõim ei välista võimalust, et paisutamine ja elektri tootmine

hüdroenergia abil võivad olla küll põhimõtteliselt seotud, aga mõlemad tegevused ei pruugi

seejuures olla ühe isiku poolt teostatud (näiteks paisutuseks vajalik tamm ja hüdroelektrijaama

seadmed võivad asuda ka teineteisest eraldi või olla erinevate isikute valduses), siis leiab kohus,

et vähemalt teoreetiliselt on võimalik, et kummakski tegevuseks võivad vee erikasutusloa

taotlejad olla erinevad. Samuti märgib kohus, et seadus ja määrus nr 18 ei välista seda, et vee

erikasutusloa taotluse võivad korraga esitada paisutuse tarbeks vajaliku kinnisasja või ehitise

kaasomanikud või kaasvaldajad.

12. Eeltoodust järeldub, et vastustaja oleks pidanud kaebaja esitatud taotlust menetlema, kui

viimane oleks suutnud tõendada soovi tegelda Jägala jõe paisutamisega Tammi (Muinaslinna

tee 5) kinnistul ja ta oleks esitanud selleks seaduses ettenähtud dokumendid, mis tõendavad

paisutamise soovi kõrval ka tema õiguslikku ja praktilist võimalust paisutamist teostada ehk

seda, et ta on paisutamise teostamiseks vajaliku kinnistu valdaja. Kuna Linnamäe kinnistu ei

ole paisutuse teostamiseks otseselt vajalik, siis nõustub kohus vastustajaga, et selle omandi ja

valduse küsimused ei ole ka kaebaja poolt toodud kontekstis taotluse lahendamisel asjakohased.

13. Kohus märgib Tammi kinnistu valdusega seotud küsimuste lahendamisele asumisel

kõigepealt eraldi ära, et ta ei nõustu kaebaja seisukohaga, et seadusandja ja täitevvõim on

valduse sõnastamisel õigusaktide tekstides pidanud vee erikasutuse regulatsiooni sõnastuses

selle saamise taotlusele nõudeid sätestades silmas nii otsese kui ka kaudse valduse omajaid.

Kohus märgib ära, et tegeliku ja vahetut võimu asja üle teostab seaduse mõttes (välja arvatud

seadusega määratud erandolukorrad) ikkagi otsene valdaja ehk isik kelle käes asi õiguslikul

alusel reaalselt on. Kaudse valdaja õigused on seadusest tulenevalt oluliselt piiratumad ja pigem

erandlikeks olukordadeks, kui otsene valdaja ei suuda või ei taha valdust mingil põhjusel

(heaperemehelikult) teostada. Hoonestusõiguse seadmisel läheb vastavalt seadusele

hoonestusõiguse omanikule üle ka asja otsene valdus. Seetõttu ei oma asja lahendamisel

otsustavat tähtsust ka asjaolul, et kaebaja on Tammi kinnisasja omanik.

14. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et asjaõiguslikul alusel (kehtiv hoonestusõiguse leping) on

paisutuse teostamiseks vajaliku Tammi (Muinaslinna tee 5) kinnistu otseseks ja vähemalt

paisutuse teostamiseks vajalike ehitiste otseseks ja tegelikuks valdajaks Wooluvabrik OÜ,

kellele on väljastatud käesoleval hetkel kehtiv vee erikasutusluba nii Jägala jõe paisutamiseks

Linnamäe tammi abil kui ka sellel hüdroenergiast elektri tootmiseks. Vaidlust ei ole ka asjaolu

üle, et Wooluvabrik OÜ on esitanud ka taotluse uue vee erikasutusloa saamiseks mõlemaks

tegevuseks samas asukohas ehk hoonestusõiguse alusel talle kuuluval kinnistul ehk ta soovib

õiguslikult iseseisvalt ja jätkuvalt seda vastaval otstarbel ka edaspidi kasutada

15. Kaebaja on käesoleval juhul kohtule sisuliselt arusaamatutel põhjustel ja kaalutlustel

esitanud ka ise oma nimel Wooluvabrik OÜst hiljem vee erikasutusloa taotluse Jägala jõe

paisutamiseks Tammi ja Linnamäe kinnistutel, kuigi ta ei ole reaalselt Tammi kinnistu ja mis

veel olulisem, sellel asuvate paisu ja hüdroelektrijaama ehitiste tegelik valdaja ja tal puudub

kirjalik ja üheselt arusaadav leping hoonestusõiguse omanikuga vastavate tegevuste

teostamiseks vajaliku valdusõiguse omandamiseks viimasele hoonestusõiguse alusel kuuluval

kinnisasjal. Kohus märgib, et ta saab aru, et paisutus on valla ja paisjärve mitmesugusel

otstarbel kasutavate vallaelanike huvides, kuid see ei anna vallale veel õiguslikku alust ise

võõral kinnistul paisutamist teostada ja selleks vee erikasutusluba taotleda.

Kohus märgib, et õiguslikku alust ei anna kohtu hinnangul selleks ka valla koostöö Tammi

kinnistu teatud osade (ligipääsutee ja vana linnamäega seotud kinnistuosa) haldamisel ja

korrashoidmisel, sest nähtuvalt nii Wooluvabrik OÜ-ga sõlmitud koostöölepingust ja

Wooluvabrik OÜ juhatuse liikmena tunnistusi andnud Vahur Kivistiku ütlustest, ei ole

Wooluvabrik OÜ kohtu hinnangul andnud kaebaja valdusse ei kinnistut, paisutamiseks

vajalikku ehitist ega ka kinnistul asuvat veekogu osa.

15.1. Vaidlust ei ole, et Tammi kinnistu on Jõelähtme valla omandis, kuid hoonestusõigusega

koormatud Wooluvabrik OÜ kasuks. Asjaõigusseaduse § 241 lg 1 järgi kaotab maatüki omanik

hoonestusõiguse seadmisega maatüki valduse, mis läheb üle hoonestajale, kes hakkab teostama

tegelikku võimu maatükil. Seega ei valda ilma täiendava lepinguta kinnistut üheaegselt nii

Wooluvabrik OÜ kui ka Jõelähtme Vallavalitsus.

15.2. Kohus toob välja, et vastustaja esitas kaebajale 20.02.2018 kirjaga nr 14-6/17/7733-17

päringu, millega anti teada, et Wooluvabrik OÜ on 07.11.2017 kirjas märkinud, et

„Wooluvabrik OÜ garanteerib veekogu paisutamiseks vajalike seadmete olemasolu ja

kasutamise võimaluse Jõelähtme valla poolt planeeritava Jägala jõe paisutamiseks Linnamäe

kinnistul kas siis läbi rendilepingu või mõne muu kokkuleppe alusel." Eeltoodust nähtuvalt on

Wooluvabrik OÜ kinnitanud, et Jõelähtme vallaga sõlmitakse rendileping või mõni muu

kokkulepe, kuid ei vastustajale haldusmenetluses ega ka kohtule kohtumenetluses ei ole kaebaja

esitanud paisu kasutus- või valdusõigust tõendavat lepingut sisaldavaid dokumente (nt

võlaõigus- või asjaõiguslikku lepingut).

15.3. Kohus märgib, et vastustaja hoiatas kaebajat, et kui see ei esita hiljemalt 12.03.2018

Linnamäe paisu valdust tõendavaid dokumente või avaldust vee erikasutusloa taotluse

tagasivõtmise kohta, on Keskkonnaametil tulenevalt määruse nr 18 § 13 lg-st 3 õigus jätta

Jõelähtme Vallavalitsuse vee erikasutusloa taotlus läbi vaatamata.

Vaidlust ei ole, et kaebaja esitas Keskkonnaametile 12.03.2018 kirjaga nr 10-9/2716-17

Jõelähtme Vallavalitsuse ja Wooluvabrik OÜ vahelise koostöölepingu. Koostöölepingust

nähtuvalt on Linnamäe paisu valdus jätkuvalt Wooluvabrik OÜ-l, mitte Jõelähtme vallal.

Nimelt koostöölepingu p-st 2.1 nähtuvalt on Wooluvabrik OÜ valduses ehitised, rajatised ja

seadmed, et paisutada Jägala jõge, ning Wooluvabrik OÜ tegeleb paisutamisega. Samuti on

koostöölepingu p-s 2.1 välja toodud, et Jägala jõe paisutamine on Wooluvabrik OÜ poolt

oluline, sest sellega tagatakse Jõelähtme valla avaliku huvi ehk olemasoleva loodus- ja

elukeskkonna ning kultuuripärandi säilimine. Koostöölepingu p-st 2.2 selgub, et Wooluvabrik

OÜ tagab vallale tasuta teenusena Jägala jõe paisutamise Linnamäe paisjärve tavapärastes

mõõtudes. Seega koostöölepingu p-st 2.2 nähtuvalt tagab Wooluvabrik OÜ Jägala jõe

paisutamise. Koostöölepingu p-st 2.3 nähtuvalt on Jõelähtme Vallavalitsuse ülesanne tagada

väljakujunenud elukeskkonna (paisjärve) ja kultuuripärandi säilimine. Koostöölepingust

nähtuvalt kinnitab Jõelähtme Vallavalitsus, et ei tegutse Wooluvabrik OÜ huvide vastu.

Kohus on sarnaselt vastustajaga seisukohal, et koostööleping ei anna taotlejale valdusõigust

paisutamiseks vajalike rajatiste ja kinnistu kasutamiseks. Kohus nõustub vastustajaga ka selles,

et koostöölepingu majanduslikuks sisuks on Wooluvabrik OÜ poolt vallale tasuta teenusena

Jägala jõe paisutamine ja see ei reguleeri kuidagi paisutamiseks vajalike rajatiste kasutusõiguse

andmist Jõelähtme vallale, mida nõuab määrus nr 18 § 5 lg 1 p 12.

15.4. V. Kivistiku kohtus antud ütlustest nähtus kohtu hinnangul selgesti, et tehakse küll

vastastikku huvi pakkuvat ja kasulikku koostööd, kuid tegelik valdus Tammi kinnistu ja eriti

paisutamise teostamiseks vajalike ehitiste üle on Wooluvabrik OÜ-l, mitte kaebajal. Tunnistaja

ütlustest nähtus selgesti, et tamm ja paisutamisega seotud ehitised on Wooluvabrik OÜ valduses

ja viimane on lubanud ja lubab ilmselt ka edaspidi vallavanemat oma tootmishoonesse ja lubab

inimesi üle tammi ja seal asuva silla. Lisaks on Wooluvabrik OÜ piiranud oma tootmishoonete

territooriumi ja sinna pääseb ainult tema loal. Asjaolu, et kaebaja hooldab Tammi kinnistule

viivat teed ja korrastab ning hooldab koostöös Wooluvabrik OÜga vana linnamäe Tammi

kinnistule jäävat osa, ei ole kohtu veendumusel kuidagi seotud paisutuse teostamiseks vajaliku

valdusega. Kuna mõlemad pooled on erinevatel põhjustel koostööst paisu ja selle ümbruse

haldamisel huvitatud, siis on sõlmitud poolte vahel ka koostööleping, mis aga ei muuda kohtu

hinnangul kaebajat õiguslikus mõttes Tammi kinnistu või paisutamiseks vajalike ehitiste

otseseks valdajaks või kaasvaldajaks, sest sellist poolte tahet koostööleppes ei sisaldu ning

õiguslikku ja tegelikku võimu omab ja teostab ning vastutab nende õiguspärasuse eest oma

majanduslike eesmärkide saavutamiseks nende üle jätkuvalt Wooluvabrik OÜ.

Selline järeldus põhineb kohtul kirjalike tõendite ja tunnistaja ütluste analüüsimise käigus

tekkinud arusaamal, et kaebajal ei ole võimalik ja ilma Wooluvabrik OÜ selge nõusolekuta

ühtegi menetluse käigus väljatoodud väidetavat kaasvaldust iseloomustavat tegevust õiguslikul

alusel iseseisvalt ilma hoonestusõiguse omaniku nõusolekuta teostada. Tunnistaja märkis küll

mõned korrad, et tema arvates võib tegemist olla kaasvaldusega, kuid märkis ka, et tal puudub

sellise järelduse tegemiseks pädevus. Kohtule jäi viimane väide sisuliselt arusaamatuks, sest

tegemist on hoonestusõiguse omaniku seadusliku esindajaga, kes on pealegi vandeadvokaat ja

peaks seetõttu olema valduse, kui asjaõiguse ühe keskseima instituudi, õigusliku

regulatsiooniga kursis ja võimeline tegelikule olukorrale selgesõnalist õiguslikku hinnangut

andma. Kohtul tekkis tunnistaja ülekuulamise käigus siseveendumus, et ilmselt ei soovinud

tunnistaja nendes küsimustes selgemat seisukohta võtta arvestades olemasolevaid osaliselt

kokkulangevaid huvisid kaebajaga ja keerulist õiguslikku ja faktilist olukorda nende edasisel

võimalikul realiseerimisel. Kohus peab vajalikuks märkida, et tunnistaja möönis mitu korda, et

suhete selgemaks fikseerimiseks kaebajaga oleks ilmselt mõistlik nende täpsem sätestamine.

15.5. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus erinevalt kaebaja 27.06.2018 seisukohas väljendatud

seisukoht, et kaebajal on otsene kaasvaldus Tammi kinnistu osas OÜ-ga Wooluvabrik, ei ole

õige. Kohus on seisukohal, et lähtudes nii tunnistaja ütlustest kui ka OÜ Wooluvabrik

07.11.2017 kirjast ja kaebaja ja Wooluvabrik OÜ koostöölepingu tekstist, ei ole võimalik asuda

seisukohale, et kaebajal on Tammi kinnistu otsene kaasvaldus, mis annaks talle võimaluse

esitada iseseisva taotluse vee erikasutuseks.

16. Kohus märgib lisaks, et kaebaja väited justkui ei oleks vastustaja täitnud uurimiskohustust

tema valduse tõestamisel, on alusetud. Vastustaja on taotluse menetlemisel selgesti viidanud

vajadusel tõendada valdust ja andnud selleks mitmeid tähtaegu. Lisaks eeltoodule esitab määrus

nr 18 ka otsese nõude valduse tõestamiseks dokumentide esitamiseks taotluse esitaja poolt ehk

tõendamiskoormus valduse osas on haldusmenetluses kaebajal. Kohus leiab, et sisulist vaidlust

selle üle, et kaebaja valdust tõendavaid dokumente esitanud ei ole ega ei saa kõike eeltoodut

arvestades ka olla. Nähtuvalt kaebaja vastusest sellele nõudele on kaebaja esitanud oma

tõlgenduse õigusest, kuid valdust selgelt ja üheselt arusaadavalt tõendavaid dokumente ta

vastustajale esitanud ei ole. Koostööleping selliseks dokumendiks kohtu hinnangul ei ole, sest

sellest ei nähtu mitte mingil moel kinnistu või tammi ehitiste valduse üleandmist. Nähtuvalt

selle tekstist on juttu vastastikku huvi pakkuvast koostööst. Kohus märgib ka seda, et

menetlustoimingu õiguspärasust tuleb hinnata selle tegemise aja seisukorraga. Isegi kui kohus

oleks asunud seisukohale, et tunnistaja ütluste alusel on tõendatud määruse 18 nõuetele vastava

valduse olemasolu kaebajal, ei oleks see muutnud kohtu otsust, sest need tõendid on kogutud

alles kohtumenetluse käigus.

17. Jõudnud järeldusele, et kaebaja ei ole suutnud ei haldusmenetluses tõendada, et ta on Tammi

kinnistu valdaga, jättis vastustaja taotluse selles viidatud õiguslikel alustel õiguspäraselt läbi

vaatamata ja tagastas kaebajale.

18. Kuna kohus on juba leidnud, et vaidlustatud menetlustoiming oli õiguspärane, ei oma

kaebaja õiguste kaitseks vaide läbi vaatamata jätmise õiguspärasuse või õigusvastasuse

tuvastamine ja võimalik kohustamine vaide uuesti läbivaatamiseks mingit sisulist tähendust,

sest see tuleks igal juhul jätta rahuldamata sisuliselt samadel põhjendustel, mis on toodud nii

taotluse läbi vaatamata jätmisel kui ka vaide läbi vaatamata jätmisel. Järelikult ei ole kaebajal

võimalik saavutada sellega kaebuse eesmärki ja kohus jätab vastavalt HKMS § 151 lg 2 ja §

122 lg 2 p 2 nende koosmõjus jätta kaebuse selles osas läbi vaatamata.

19. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude

hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik