2-18-16535/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. juuli 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-16535

Tsiviilasi

AV Energy Service OÜ hagi IDR INKASSO

AGENTUUR OÜ vastu võla nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 26. aprilli 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AV Energy Service OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

479,93 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja AV Energy Service OÜ (registrikood 10429431),

lepingulised esindajad Leelia Kirs ja Indrek Nuut

Kostja IDR INKASSO AGENTUUR OÜ (endine nimi

IDR INKASSO OÜ, registrikood 11922079), lepinguline

esindaja Marilin Palts

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 26. aprilli 2019 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud AV Energy Service

OÜ kanda.

4. Määrata kindlaks IDR INKASSO AGENTUUR OÜ hüvitatavate menetluskulude

rahaline suurus ning mõista AV Energy Service OÜ-lt IDR INKASSO AGENTUUR

OÜ kasuks apellatsiooniastme menetluskulud 400 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

2 (5)

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AV Energy Service OÜ (hageja) esitas 2. novembril 2018 Harju Maakohtule hagi IDR

INKASSO AGENTUUR OÜ (endine nimi IDR INKASSO OÜ, kostja) vastu, milles palus

kostjalt välja mõista 2306,99 eurot, mis koosnes alusetult saadu tagastamisest 1871,43 eurot

ning kahjust 435,56 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivise põhivõlgnevuselt

seadusjärgses määras kuni hagi esitamiseni kindla summana ja edasi protsendina põhinõudelt

kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

8. novembril 2018 täpsustas hageja viivise nõuet ning palus kostjalt välja mõista viivise hagi

esitamisest kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt on nõue seotud hageja ja RN solidaarvõlaga MHV Elektrikontroll

Osaühingu (sissenõudja) ees. Võlgnevuse väljamõistmiseks esitas sissenõudja Pärnu

Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Pärnu Maakohus tegi 12. septembril 2014

maksekäsu, millega mõisteti hagejalt ja R. Nelt solidaarselt sissenõudja kasuks välja 1871,43

eurot (tsiviilasi nr 2-14-22897). Sissenõudja esitas võla sissenõudmiseks kaks avaldust

täitemenetluse alustamiseks – 15. septembril 2014 Tallinna kohtutäitur Elin Vilippusele

(Tallinna kohtutäitur) hageja suhtes ja 16. septembril 2014 Haapsalu kohtutäitur Tarvi

Söömerile (Haapsalu kohtutäitur) R. Ne suhtes. Täitmisavaldustes määras sissenõudja oma

esindajaks

kostja

(esinduse

aluseks

9. aprillil 2014

väljastatud

volikiri).

Mõlema

solidaarvõlgniku suhtes alustati täitemenetlused. Võlgnetav summa koos täitekuludega oli

2306,99 eurot (võlgnevusele lisandus täitemenetluse alustamise tasu 19,16 eurot ja kohtutäituri

põhitasu 416,40 eurot). 13. novembril 2014 kandis Haapsalu kohtutäitur R. Nelt saadud

sissenõutava summa 1871,43 eurot üle kostja kontole. 30. novembril 2015 kandis Tallinna

kohtutäitur hagejalt saadud sissenõutava summa 1871,43 eurot üle kostja kontole. Hageja

kontolt võeti maha täitekulud 435,56 eurot.

Hageja leiab, et kostja on tekitanud talle õigusvastaselt kahju täitekulude näol summas 435,56

eurot. Nii hageja kui ka teise solidaarvõlgniku kontolt võeti koos sissenõutava võlaga maha

täitekulud. Kostja on kahju tekitamises süüdi, sest kostja tegutses tahtlikult, jättes Tallinna

kohtutäituri teavitama teise solidaarvõlgniku poolt nõude täitmisest.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Menetluse käigus on kostja hagejale täitemenetluse käigus saadud summa 1871,43 eurot

tagastanud. Kostja ei ole hagejale kahju tekitanud. Puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja

hagejal tekkinud kahju vahel. Kostja ei soovinud õigusvastase tagajärje saabumist.

Maakohtu lahend ja põhjendused

3. Maakohus rahuldas 26. aprilli 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt, mõistes

kostjalt välja alusetult saadud summalt arvestatud viivise 43,48 eurot. Maakohus võttis vastu

hageja loobumise alusetult saadu 1871,43 euro tagastamise nõudest ning lõpetas selles osas

menetluse. Maakohus jättis rahuldamata hageja kahjuhüvitise 435,56 euro ja kahjuhüvitiselt

arvestatud viivise nõude. Maakohus jättis kostja menetluskulud kostja enda kanda ning hageja

menetluskulud 80% ulatuses kostja kanda ning määras menetluskulud rahaliselt kindlaks.

Maakohus tuvastas, et Pärnu Maakohtu 12. septembri 2014 maksekäsu alusel on sissenõudja

avalduse alusel, keda esindas kostja, läbi viidud kaks täitemenetlust, mille alusel nõuti mõlemalt

solidaarvõlgnikult (hageja ja R. N) sisse võlgnevus 1871,43 eurot ja täitekulud 435,56 eurot.

Maakohtu hinnangul loobus hageja 19. veebruaril 2019 esitatud haginõude täpsustusega

alusetult saadu 1871,43 euro tagastamise nõudest, sest kostja tagastas summa hagejale

3 (5)

15. veebruaril 2019. Maakohus lõpetas selle nõude osas menetluse tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 alusel (maakohtu otsuses on ekslikult viidatud p-le 1).

Maakohus rahuldas osaliselt hageja viivisenõude, mõistes kostjalt välja 43,48 eurot põhinõudelt

(1871,43 eurot) alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni.

Maakohus leidis, et hageja kahju hüvitamise nõudel ning sellest tuleneval viivisenõudel ei ole

õiguslikku alust. Hageja viitas õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist reguleerivale

üldnormile (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043). Maakohus leidis, et antud vaidluses saaks kahju

tekitamise õiguslik alus tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 või 8. Hageja ei ole välja toonud, et

kostja oleks rikkunud mõnda seadusest tulenevat kohustust, mille tõttu jäid täitekulud hageja

kanda. Maakohus viitas siinjuures VÕS § 1045 lg-le 3. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja

oleks tegutsenud tahtlikult heade kommete vastaselt. Hageja väitis, et kostja oli hooletu.

Maakohtu hinnangul ei piisa sellest õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks.

Hagiavaldusega esitatud tõenditest nähtub, et kostja esitas sissenõudja esindajana kaks

täitmisavaldust erinevatele kohtutäituritele. Korraga kahe täitmisavalduse esitamine ei ole

õigusaktide alusel välistatud. Kumbki võlgnikest ei täitnud nõuet vabatahtlikult. Maakohtu

hinnangul ei tulene täitemenetluse seadustiku (TMS) §-st 48 sissenõudjale kohustust esitada

kohtutäiturile nõude rahuldamise tõttu täitemenetluse lõpetamise avaldust. Sellist kohustust ei

ole sätestatud ka kohtutäituri seaduses (KTS). Nõude rahuldamisest oleks kohtutäiturit saanud

teavitada ka hageja, kelle seaduslikuks esindajaks oli nõude täitnud R. N. Maakohus viitas ka

KTS §-le 30, mille lg 1 teise lause kohaselt tasub täitemenetluse alustamise tasu võlgnik, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama sätte lg 2 järgi maksab täitemenetluses menetluse

põhitasu võlgnik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Isegi juhul, kui sissenõudja oleks

esitanud kohtutäiturile avalduse menetluse lõpetamiseks enne nõude täielikku sissenõudmist

kohtutäituri poolt KTS § 41 lg 2 alusel, oleks pool menetluse põhitasust jäänud hageja kanda.

Samas rõhutas maakohus, et sissenõudjal puudus seadusest tulenev kohustus esitada

kohtutäiturile avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. See võib olla hinnatav kostja hooletusena,

kuid ainuüksi kostja hooletus ei anna alust nõude rahuldamiseks.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistamist osas,

millega maakohus jättis kahjuhüvitise 435,56 euro ning sellelt arvestatud viivisenõude

rahuldamata ja teha selles osas uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellatsiooniastme

menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja käitus tahtlikult, sest jättis kohtutäiturid informeerimata ühe võlgnevuse sissenõudmise

kohta kahe täitmisavalduse esitamisest. Kahe täitemenetluse alustamine tõi kaasa täitekulud

mõlemale solidaarvõlgnikule. Samas sätestab TMS § 38 lg 3, et solidaarvõlgnikud vastutavad

täitekulude tasumise eest solidaarselt. Solidaarvõlgnikud ei pea tasuma suuremaid täitekulusid.

Hageja hinnangul on kostja sellega rikkunud käibest tulenevat hoolsuskohustust. Inkassofirma

puhul tuleks eeldada tavapärasest kõrgemat hoolsuskohustust. Kostja käitumine oli

õigusvastane, kuna ta nõudis kohustuse täitmist mõlemalt solidaarvõlgnikult eraldi ja täies

ulatuses. Ka pärast nõude rahuldamist ei teavitanud kostja teist kohtutäiturit ega asunud

pahatahtliku tegevuse tagajärgi likvideerima.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel

tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

4 (5)

Apellatsioonkaebuse on esitanud hageja, kes vaidlustab maakohtu otsust osas, millega

maakohus jättis kahjuhüvitise nõude 435,56 eurot, sellelt arvestatud viivise 9,52 eurot ja

tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõude rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p

4). TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Muus osas on

maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

7. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et apellatsioonimenetluses on hageja TsMS

§ 652 sätet rikkudes esitanud uue asjaolu – tahtlikult kahe täitmisavalduse esitamine. TsMS §

363 lg 1 p-s 2 sätestatud hagi aluse all mõistetakse neid hageja esitatud asjaolusid tegeliku

elujuhtumi, elulise sündmuse kohta, mille tuvastamisega hageja seob oma nõude (vt nt

Riigikohtu 31. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-14, p 13). Nimetatud asjaolu on

hageja hagiavalduses välja toonud, et kostja sissenõudja esindajana esitas samaaegselt kahele

kohtutäiturile täitmiseks solidaarkohustuse, mistõttu pidid solidaarvõlgnikud kandma

täitekulud.

Kohus ei ole seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib

esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause

järgi ka ise seadust. Kaebuse õiguslike põhjendustega ei ole seotud ka ringkonnakohus

(TsMS § 652 lg 8).

8. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus põhjendatult hageja nõude kostja vastu kahju

hüvitamiseks ja kahjuhüvitiselt viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus on hageja

väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, millega ringkonnakohus nõustub (TsMS §

654 lg 6).

Maakohus on hageja poolt esitatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud

materiaalõigust. Maakohus kontrollis, kas hageja nõude rahuldamise õiguslikuks aluseks saab

olla VÕS § 1045 lg 1 p 7 või p 8. Teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik

(kahju tekitaja) peab VÕS § 1043 jj järgi kahju hüvitama, kui tema tegu on põhjuslikus seoses

kahjuga ja ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest seaduse kohaselt.

Kostja vastutuse esmaseks eelduseks on see, et kostja tegu on õigusvastane. VÕS-i järgi on süül

põhineva vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on

objektiivne teokoosseis (tegu, tagajärg ja põhjuslik seos), õigusvastasus ja süü. Delikti

objektiivse teokoosseisu ja õigusvastasuse tõendamise kohustus lasub hagejal, süü puudumist

aga peab tõendama kostja.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja poolt väljatoodud asjaoludel ei ole

tegemist VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel seaduses sätestatud kohustuse rikkumisega, st

deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumisega. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et VÕS §

65 lg-s 2 solidaarkohustuse tekkimist sätestav õigusnorm saaks VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses

olla kaitsenorm. Nii on kohtupraktikas leitud, et hea usu põhimõtet sätestavad õigusnormid ei

ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormid (vt nt Riigikohtu 2. novembri 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 16).

Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et hageja nõuet ei saa rahuldada VÕS § 1045 lg 1 p

8 alusel (heade kommete vastane tahtlik käitumine). Kolleegium leiab, et maakohus on seda

sätet õigesti tõlgendanud. Maakohus leidis, et eeltoodud sätte alusel kuuluks hageja nõue

rahuldamisele, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua

kaasa hagejale kahju. Maakohus hindas hageja poolt esitatud asjaolusid ning leidis, et esitatud

asjaoludest ja tõenditest selliseid järeldusi teha ei saa. Maakohus ei ole eeltooduga seonduvate

asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

Iseseisvate täitmisavalduste esitamist ei saa kostjale ette heita. Pooled ei ole vaidlustanud, et

sissenõudjal oli täitedokument kahe solidaarvõlgniku suhtes. Solidaarvõlgnikud ei täitnud

täitedokumendist tulenevat kohustust täitemenetluse väliselt ega ka täitemenetluse ajal

5 (5)

vabatahtlikult. Kostja eesmärk oli täitedokumendi täitmine ning seadusest tulenevalt ei ole

keelatud kahe solidaarvõlgniku suhtes täitemenetluste alustamine. Hageja pole tõendanud, et

kahe täitmisavalduse esitamisega soovis kostja hagejale kahju tekitamist. Täitmisavalduste

esitamisel lähtus kostja TMS § 4 lg-s 1 sätestatud territoriaalsest alluvusest – sissenõude pöörab

võlgniku varale kohtutäitur, kelle tööpiirkonnas on võlgniku elu- või asukoht. Praegusel juhul

ei ole TMS § 38 lg 3 asjakohane säte, sest täitemenetlusi viidi läbi kahe kohtutäituri poolt, kes

nõudsid täitekulud sisse kohtutäituri otsuse alusel, mis on ühtlasi ka täitedokument TMS § 2 lg

1 p-le 16. Samuti on tõendamata, et kostja jättis kahju tekitamise eesmärgil täitemenetluse

lõpetamise avalduse kohtutäiturile esitamata. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuses

toodud põhjendustega ning neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda.

Kuna tuvastatud asjaolud ei andnud alust käsitada kostja tegevust heade kommete vastase

tahtliku käitumisena, siis puudus vajadus hinnata kahju hüvitatavust VÕS § 127 lg 2 järgi, s.t

kas kahju on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 8 kaitse-eesmärgiga ega põhjuslikku seost kostja

rikkumisega (VÕS § 127 lg 4).

9. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad

apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS

§ 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kostja esitas menetluskulude kohta nimekirja, mille kohaselt osutati talle menetluses

õigusteenust kokku 12 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Seega nõuab

kostja hagejalt 1440 euro menetluskulude hüvitamist. Menetluskulud tulenesid: hagiavalduse

ja lisadega tutvumine ja vastuse koostamine 3,5 tundi, seisukoha esitamine 2 tundi,

apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine 6,5 tundi.

Maakohus jättis kostja menetluskulud kostja enda kanda ja määras kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse TsMS § 174 lg 2 alusel. Kui maakohus määrab kohtuotsuses kindlaks

menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust

lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise

suuruse (TsMS § 174 lg 3). Seega tuleb kindlaks määrata kostja apellatsioonimenetluse kulud

(6,5 tundi). Arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu ja asja keerukust, saab

kostja lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi lugeda vajalikuks ja

põhjendatutuks 4 tunni ulatuses. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses põhinõude üle, mille

suuruseks on 435,56 eurot. Tegemist ei ole keeruka vaidlusega ning vaidlusaluste asjaolude

maht on väike. Kostja lepinguline esindaja ei ole advokaat, mistõttu peab ringkonnakohus

vajalikuks ja põhjendatud tunnitasu suuruseks 100 eurot, mis vastab keskmisele sarnasele

õigusteenuse eest makstavale tasule. Ringkonnakohus mõistab hagejalt kostja kasuks

menetluskulud välja käibemaksuta, sest kostja ei ole kinnitanud, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane ega saa õigusteenuselt käibemaksu tagasi arvestada. TsMS § 174 lg

10 järgi peab menetlusosaline (mitte õigusteenust osutav büroo) kinnitama, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud 400

eurot.

10. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest