2-18-19325/27 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Määruse tegemise aeg ja koht

09.07.2019 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-18-19325

Tsiviilasi

R V ( V ) hagi J K vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

16 200 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja R V (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Vahur Kivistik

Kostja J K (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kaarel Kais

Menetlustoimingu tegemise viis

Kohtuistungil 31.05.2018

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada.

2. Välja mõista J K R V ( V ) kasuks alusetult saadu 15 000 eurot.

3. Välja mõista J K R V ( V ) kasuks alates 22.12.2018 viivis protsendina

tasumata põhinõude summalt (15 000 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s

1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta kõik menetluskulud J K kanda.

5. Määrata

menetluskulude

rahaline

suurus

kindlaks

pärast

käesoleva

kohtuotsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

2(5)

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja tähtajatu laenulepingu, mille alusel andis

hageja kostjale laenu 15 000 eurot. Hageja ütles lepingu alates 11.12.2018 üles ning nõudis

kostjalt raha tagastamist. Kostja raha ei tagastanud, mistõttu pöördus hageja kohtusse.

2. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevus 15 000 eurot ning alates 22.12.2018 viivis

põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud

palub hageja jätta kostja kanda.

3. Vastusena kostja vastuväidetele palub hageja, et juhul kui kohus leiab, et suulist

laenulepingut ei sõlmitud, kontrollida hagi rahuldamise võimalust alusetu rikastumise sätete

VÕS § 1028 lg 1 alusel.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

4. Kostja palub jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel

pole poolte vahel kunagi laenulepingut olnud. Pooled ei ole laenulepingu sõlmimiseks

tahtevaldusi vahetanud. Hageja kandis 22.03.2018 raha kostjale, kuna kostja lõpetas töösuhte

OÜ-ga M . Hageja poolt kostjale üle kantud summa puhul on tegemist OÜ M poolt kostjale

lahkumishüvitise maksmisega. Kostja tööleping M OÜ-ga lõppes 14.03.2018. Tõenäoliselt

tasus OÜ M seaduslik esindaja R V tasu isiklikult arvelt maksude optimeerimiseks.

Kostjal raha tagastamise kohustust igaljuhul ei olnud. Hageja 11.10.2018 tehtud laenulepingu

ülesütlemise avaldus on õigustühine. Kuivõrd pooled ei ole laenulepingut sõlminud, siis ei

ole võimalik olematut lepingut ka üles öelda.

5. Kostja leiab, et hagi ei saa rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja on

seisukohal, et hageja täitis M OÜ juhatuse liikmena M OÜ kohustuse tasuda kostjale

kokkuleppelisi lahkumishüvitist. Antud juhul ei olnud M OÜ-l kohustust lahkumishüvitist

isiklikult kostjale maksta ning seega seda võis teha ka tööandja juhatuse liige. Kostjal puudus

võimalus mõjutada seda, milliselt enda käsutuses olevalt arvelduskontolt hageja talle M OÜ

poolt tasumisele kuuluva summa tasub.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele laenulepingu sätete alusel. Hagi tuleb

rahuldada alusetult saadu tagastamise nõude ja viivise nõude osas.

7. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta

esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt RKTKo 3-2-1-41-15, p 19). TsMS §

231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool

võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise

asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest

avaldustest.

8. Hageja on esitanud nõude kostja vastu suulisest laenulepingust tuleneva kohustuste

täitmiseks. Lähtudes VÕS § 108 lg-st 1 koosmõjus VÕS § 396 lg-ga 1 võib hageja

laenulepingu kehtivuse korral nõuda kostjalt lepingu alusel antud raha tagastamist. VÕS §

108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest

tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st

see on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga.

3(5)

9. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi 22.03.2018 kostjale 15 000 eurose makse

selgitusega „ülekanne“. Nimetatu on tõendatud ka kohtule esitatud maksekorraldusega (tl 4).

Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja poolt 22.03.2018 kostja kontole tasutud 15 000 eurot

selgitusega „ülekanne“ on tasutud suulise laenulepingu alusel või hageja täitis ülekantud

summaga OÜ M kohustust kostja ees. Seega on vaidlus selle üle, millisel õiguslikul alusel

kandis hageja kostjale üle 15 000 eurot.

10. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel

kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja

sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise

teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu

jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud

siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha

tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste

tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe

olema äratuntavalt väljendatud (vt RKTKo nr 3-2-1-109-11, p 11).

11. Hagiavalduses toodud asjaoludel raha saamiseks pidi hageja seega esmalt tõendama, et

tema ja kostja vahel sõlmiti kehtiv suuline laenuleping. Kostja on kogu menetluse kestel

väitnud, et ta ei ole laenulepingut sõlminud, kuna hageja ei andnud 22.03.2018 ülekandega

kostjale laenu, vaid tegemist oli äriühingu kohustuste täitmisega kostja eest. Seega väidab

kostja, et ta ei ole 15 000 euro ülekandmiseks laenuna tahteavaldust teinud. Kuna hageja

nõuab raha laenulepingu alusel, tuleb hagejal tõendada, et poolte vahel sõlmiti kehtivalt

laenuleping. Alles pärast laenulepingu tõendamist tekib kostjal kohustus tõendada, et hagejal

ei ole õigust raha tagasi saada.

12. Kohus leiab, et üksnes rahasumma ülekandmine summas 15 000 eurot kostja

arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks. Kohtu hinnangul ei tõenda

ükski hageja poolt kohtule esitatud tõend laenusuhet. Hageja ei tõendanud, et poolte tahe oli

kokku leppida ja pooled leppisid kokku laenu andmises. Kohus leiab, et hageja seadusliku

esindaja vande all antud ütlused ei tõenda laenulepingu sõlmimist. Hageja seaduslik esindaja

andis vande all ütlusi selle kohta, et tal on meeles, et väidetava laenulepingu kokkuleppe

juures oli I K ja kõrval oli J K . Mäletamist mööda oli isegi K K seal. Hageja ei mäleta,

kes 15 000 eurot välja pakkus. Ta üldse ei mäleta seda teemat. Siis kui äri läheb käima, pidid

laenu tagasi maksma (vt 31.05.2019 kohtuistungi protokoll tl 61). Seega ei tea hageja millal

ja millistel tingimustel väidetav laenuleping sõlmiti. Samuti ei ole eluliselt usutav asjaolu, et

isik annab teisele isikule 15 000 eurot tähtajatult laenu äritegevusega alustamiseks ja ei lepi

laenu tagastamise tingimustes kokku. Seega ei ole hageja esitanud tõendeid, mis

võimaldaksid teha järeldusi poolte tahteavalduste kohta sõlmida vaidlusaluse summa suhtes

laenuleping. Samuti ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav, et antakse 15 000 eurot laenu

ilma viiteta laenulepingule. Kohus leiab, et viide „ülekanne“ tõendab seda, et hageja tahe ei

olnud anda kostjale laenu. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et eluliselt ei ole ka usutav, et

hageja, kes on aastakümneid olnud tegev äritegevuses, sõlmib väidetava laenulepingu viisil,

et ta ei tea ega mäleta laenu kokkuleppimise asjaolusid ega määra kindlaks lepingu olulisi

tingimusi. Eeltoodust tulenevalt on tõendamata, et hageja ja kostja on kokku leppinud selles,

et hageja annab kostjale laenu 15 000 eurot.

13. Seega ei ole hageja tõendanud, et ta sõlmis kostjaga suulise laenulepingu. VÕS § 396 lg

1 tähenduses ning hagi tuleb laenulepingu alusel raha saamiseks jätta tõendamatuse tõttu

rahuldamata. Sellest tulenevalt ei kuulu rahuldamisele ka viivisenõue. Seetõttu ei ole vaja

edasi analüüsida poolte väiteid kas hageja nõue on laenulepingu alusel sissenõutavaks

muutunud.

14. Hageja on hagis tuginenud raha nõudmisel ka alusetu rikastumise õigusele juhuks, kui

kohus ei tuvasta poolte vahel laenusuhet. Lepingu järgi üleantu tagastamist saab laenuandja

4(5)

(hageja) nõuda ka siis ja seda põhimõtteliselt ka sama hagi raames alternatiivse õigusliku

kvalifikatsiooni alusel (vt nt RKTKm nr 3-2-1-108-14, p 21; RKTKm nr 3-2-1-186-13, p

23).

15. Lähtudes hageja väidetest faktiliste asjaolude kohta võiks kostja vastu esitatud põhinõue

kuuluda rahuldamisele VÕS § 1028 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui isik (saaja) on teiselt

isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib

üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui

kohustus langeb hiljem ära. Hageja väidete kohaselt puudus praegusel juhul kohustus raha

kostjale üle anda. Juhul kui kõik VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevad eeldused on täidetud, tuleb

täiendavalt kontrollida alusetu rikastumise nõuet välistavate eelduste (eeskätt VÕS § 1028

lg-s 2 loetletute) puudumist. Lisaks on hageja esitanud viivisenõude. See nõue võiks kuuluda

rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 alusel.

16. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks

täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt RKTKo

nr 3-2-1-134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes

hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või

tekkimata jäänud (vt RKTKo nr 3-2-1-65-14, p 10). Kostja saab omakorda tõendada, et

vaatamata hageja tehtud soorituse alusetusele on tal õigus keelduda saadut tagastamast.

Samuti saab kostja tõendada, et hageja ei teinud talle mitte alusetut sooritust, vaid et nende

vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal on

õigus raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma (vt RKTKo nr 3-2-1-57-13, p 14).

17. Kostja ei eita 15 000 euro saamist, kuid leiab, et hageja ei saa nõuda raha tagasi, kuna

hageja täitis ülekantud summaga VÕS § 78 lg 1 kohaselt OÜ M kohustust kostja ees. Seega

on pooltel vaidlus eeskätt selle üle, kas raha tasumiseks eksisteeris õiguslik alus või mitte.

Sellest tulenevalt analüüsib kohus, kas hageja täitis ülekantud summaga OÜ M kohustuse

kostja ees. VÕS § 78 lg 1 kohaselt, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või

kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita

kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Seega

tuleb teha kindlaks, kas kostjal oli nõue hagejaga seotud äriühingu vastu ja kas hageja täitis

kohustuse äriühingu soovil kostja kontole 15 000 euro kandmisega.

18. Kohtule esitatud töölepinguga nr 2 on tõendatud, et kostja ja OÜ M ei leppinud

töölepingus kokku lahkumishüvitise ja mistahes hüvitise saamises (tl 49). Pooled selle üle ka

ei vaidle. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et kostja ja OÜ M vahel oli suuline

kokkulepe hüvitise maksmiseks. Samuti on tõendamata, et hagejal oli kokkulepe OÜ M

kohustuse täitmiseks. TsMS § 238 lg 5 teise lause alusel võib tõendi selle hindamise järel

jätta arvestamata siis, kui see on ilmselgelt ebausaldusväärne. Tõendeid hindab kohus

sõltumatult poolte väidetest. Kohtu hinnangul on kohtul alust kahelda kostja vande all antud

ütluste usaldusväärsuses, kuivõrd kostja ütlused on vastuolulised, mis tingivad tõendi

ebausaldusväärsuse. Kostja 10.01.2019 menetlusdokumendi kohaselt lepiti OÜ M ja kostja

töösuhte ajal kokku hüvitise maksmine isikliku sõiduauto kasutamise eest (tl 17 pöördel).

31.05.2019 toimunud kohtuistungil andis kostja vande all ütlusi selle kohta, et hüvitise

maksmise kokkulepet ei olnud. See ei olnud niivõrd kokkulepe vaid hageja ütles 13.03.2018,

et kannab kostjale 15 000 eurot. Samuti andis kostja kohtuistungil ütlusi selle kohta, et tema

viimase auto müügist saadud raha läks OÜ M kassasse ja tema esimene tööauto osteti M

OÜ raha eest- see oli kostja poolt nö sisse pandud oma auto raha ning oli eeldus, et saab selle

kunagi ka tagasi (tl 63). Seega jätab kohus kostja vande all antud ütlused TsMS § 238 lg 5

kohaselt arvestamata. Kohus jätab TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata ka tunnistaja Kuno

Kuusiku vande all antud ütlused. Hageja on esitanud hagi ka K K vastu 15 000 euro

saamiseks ning kohtu hinnangul ei ole tunnistaja seetõttu erapooletu. Kohus ei nõustu kostja

seisukohaga, et lahkumishüvitise tasumine on tõendatud 15 000 euro ülekandmise ajaga.

Asjaolu, et kostja kasutuses olnud OÜ M sõiduauto müüdi vahetult enne 15 000 euro

5(5)

ülekandmist, ei tõenda seda, et tegemist oli lahkumishüvitisega. Tunnistaja I K ütlustega on

tõendatud, et OÜ-l M on oma kohustuste täitmiseks finantsvahendid olemas ja OÜ M täidab

oma kohustusi enda kontodelt. Viimastel aastatel on raha mõnesaja tuhande piires ning

äriühingu käive on mõniteist miljonit aastas (vt 31.05.2019 kohtuistungi protokoll, tl 64).

Kostja ei ole tõendanud vastupidist ning tõendamata on ka kostja väide, et OÜ M kohustuse

täitis hageja, kuna OÜ M tahtis kokku hoida maksudelt.

19. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja tõendanud, et hageja täitis 15 000 maksmisega OÜ M

kohustust kostja ees. VÕS § 1028 lg-s 2 sätestatud nõuet välistavad eeldused puuduvad.

Kostja on hageja arvelt alusetult rikastunud 15 000 euro võrra ja kostjal tuleb hagejale 15 000

eurot tagastada VÕS § 1028 lg 1 alusel.

20. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise

aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise

väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt

rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha

sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse.

21. Seega tuleks arvestada viivist alates hagi esitamisest 21.12.2018. Kohus leiab, et hageja

viivisenõue on õiguslikult põhjendatud VÕS § 113 lg 2 ja TsMS § 367 alusel kuni 15 000

euro tagastamiseni ja tuleb rahuldada. Tulenevalt asjaolust, et hageja esitas nõude alates

22.12.2018 ja kohus on hageja nõuetega seotud, arvestab kohus viivist hageja poolt esitatud

perioodist alates, so alates 22.12.2018.

MENETLUSKULUD

22. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

23. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS §

177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik