3-18-1118/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.07.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1118

Haldusasi

OÜ Faminer kaebus Põllumajandusameti 14.05.2018 otsusele

nr 1-10/7

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja — Osaühing Faminer, lepingulised esindajad

advokaadid Siim Maripuu ja Sandor Elias

Vastustaja — Põllumajandusamet, volitatud esindaja Peeter

Milvere

Asja läbivaatamise vorm

08.05.2019 kohtuistungil üleminekuga kirjalikku menetlusse

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Faminer kaebus.

2. Tühistada Põllumajandusameti 14.05.2018 otsuse nr 1-10/7.

3. Mõista Põllumajandusametilt OÜ Faminer kasuks välja menetluskulud summas

3046,62 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 02.08.2019.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohtu menetluses on OÜ Faminer kaebus Põllumajandusameti (PMA)

14.05.2018 otsuse nr 1-10/7tühistamiseks. Vaidlustatud otsusega keelas PMA OÜ-l Faminer

majandustegevusena väga mürgiste taimekaitsevahendite Eestisse toimetamise ja kasutamise

(taimekaitsevahendite registri kande kuupäev 06.02.2018). Kaebusele oli lisatud ka esialgse

õiguskaitse taotlus.

3-18-1118

2(9)

2. Tallinna Halduskohus võttis 29.06.2018 kaebuse menetlusse ning tunnistas vastustajaks

Põllumajandusameti. Kohus peatas esialgse õiguskaitse korras PMA 14.05.2019 otsuse kehtivuse

kuni asjas tehtava lõpliku kohtulahendi jõustumiseni.

3. Kaebaja esitas esialgse õiguskaitse kohaldamise osas määruskaebuse, mille Tallinna

Ringkonnakohus jättis 16.07.2019 määruskaebusega rahuldamata.

4. Vastustaja, PMA esitas 16.08.2019 vastuse kaebusele, milles ei nõustunud kaebusega ja palus

selle rahuldamata jätta.

5. Kohus määras 04.04.2019 asja lahendamiseks istungimenetluses. Kuivõrd toimunud

kohtuistungil selgus vajadus kaebuse nõuete täpsustamiseks, jätkus asja läbivaatamine kirjalikus

menetluses. Vastavalt kohtuistungil määratud tähtaegadele esitas kaebaja oma täiendavad

seisukohad 23.05.2019 ja vastustaja 12.06.2019.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

6. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus on ebaõige ja tuleb tühistada. Vaidlusalune PMA 14.05.2018

otsus on õigusvastane, kuna kaebaja ei ole majandustegevuse nõudeid rikkunud või vähemalt

oluliselt rikkunud (majandustegevuse seaduse üldosa seadus (MsüS) § 36 lg 1 ja § 38 lg 2). Isegi

kui PMA väited mõne rikkumise kohta oleks tõesed, on kaebaja järginud oma hoolsuskohustust

(MsüS § 39 lg 2 ls 2), st teinud kõik endast mõistlikult sõltuva rikkumiste vältimiseks. 14.05.2018

otsus tehti tuginedes kaebaja väidetavatele rikkumistele kogumis ehk ühe rikkumise äralangemisel

on otsus tervikuna õigusvastane.

7. Kaebaja

ei

ole

rikkunud

taimekaitseseaduse

(TaimKS)

nõudeid

väga

mürgise

taimekaitsevahendi kasutamisel ja on järginud taimekaitsevahendi kasutusjuhendis toodud

nõudeid. PMA ei ole tõendanud,millisest õigusnormist tuleneb otsuses viidatud kasutusnorm 5 g

PH3/m3. Haldusaktis on PMA viidanud kulunormi ainsa alusena oma 22.02.2016 otsusele (kaebuse

lisa 13, tl 142 (I kd)) vahendi turule lubamisest, see pole aga adresseeritud kaebajale ning kaebajale

ei saanud sellest haldusaktist tekkida kohustusi. PMA 22.02.2016 otsus saadeti kaebajale alles

06.04.2018 ehk pärast PMA otsuses viidatud rikkumisi (kaebuse lisa 14, tl 143 (I kd)). Lisaks,

vaidlusaluses haldusaktis kulunormi ainsa alusena viidatud PMA 22.02.2016 otsusest tuleneb, et 5

g PH3/m3 kulunorm rakendub vaid teraviljale, tubakale ja tühjale hoidlale. PMA 14.05.2018 otsuse

p-s 1.1 on viidatud aga hoopis puidu fumigeerimisega seotud rikkumistele. Puidu fumigeerimise

kulunormi 22.02.2016 otsus ei kehtesta.

7.1. Eeltoodust tulenevalt saavad kaebajale laieneda TaimKS 791 lg 3 alusel vaid toote soetamisel

kättesaadavad toote kasutusjuhendid, sh etiketid, mida kaebaja ongi järginud. Kaebaja sai

mõistlikult eeldada, et kasutusjuhend/etikett vastabki turule lubamise otsusele ja järgida tuleb

kasutusjuhendit.

7.2. PMA on oma otsuses korduvalt viidanud Hiina Riiklikust Taimekaitseteenistusest saadud

notifikatsioonidele ning on sellest järeldatud otsuse p-is 2 vea fumigeerimistöödel. Põhjuslik seos

aga puudub. Kaebaja peab taimekaitseseaduse § 78 lg 1 ja § 79 lg 31 kohaselt järgima

hoolsuskohustust, mitte tagama kahjustajate puudumist. Taimekaitsevahendi tootja ega ammugi

kaebaja ei saa garanteerida elusate taimekahjustajate puudumise fumigeeritud tootes ning see ei

tõenda järelikult kasutusjuhendi eiramist. Maaeluministeerium on möönnud, et toote etiketi

nõudeid kaebaja rikkunud ei ole. PMA on ise aktsepteerinud TaimKS § 17 lg 1 ja 2 alusel

fütosanitaarsertifikaate, mis on saadud vähemate doosidega fumigeerimisel, see on kaebajale

tekitanud ootuse, et ta on oma kohustusi täitnud (kebuse lisad 23.1-23.5, tl 176-180 (I kd)).

3-18-1118

3(9)

8. Kaebaja ei ole arvestuse ja protokollimise kohustusi rikkunud. Isegi kui pidada neid

rikkumisteks, on need tuginenud PMA varasemale halduspraktikale. Seega on kaebaja järginud

oma hoolsuskohustust.

8.1. Kaebaja on esitanud 26.12.2017 e-kirjas (kaebuse lisa 5, tl 119 (I kd)) muu hulgas info, et

protokollid on PMA-le e-keskkonnast ja PMA enda inspektorite eelnevatest kontrollidest

kättesaadavad. Kaebaja esitas sama argumendi ka oma 27.04.2018 vastuväidetes ning PMA ei ole

PMA otsuses sellele ka vastu vaielnud. Kohtuistungil kinnitas PMA esindaja, et

fumigeerimisprotokollid on PMA-le kättesaadavad ning vaidlusalused tööd olid fumigeerimistööd.

8.2. Arvestuse väidetava puudulikkuse osas on PMA otsuse aluseks võtnud perioodide 01.10.2017-

30.11.2017 ja 01.12.2017-20.02.2018 fumigeerimisprotokollide andmed koguste kohta (vastavalt

1018,79 kg ja 1873 kg). PMA on seejärel väitnud, et taimekaitsevahendit on kasutatud 2891 kg,

aga 2017. aastal olevat ostetud 1010 kg ehk 1881 kg vähem. Esmalt on oluline, et kontrollperiood

ei kattu PMA järeldustega. Teiseks on kaebaja on tõendanud, et 2017. aastal ostis kaebaja kaupa

oluliselt rohkem kui 1010 kg. (kaebuse lisad 8.1-8.8, tl 129-136 (I kd)). Samuti on maaletooja, OÜ

Pestekspert kaebajale kinnitanud, et tema laoarvestuses esineb vigu (tl 85-86, II kd).

8.3. Vastustaja vastuses kaebusele on väidetud, justkui kaebaja ostetud vahend olevat hulgimüüja

Pesteekspert OÜ laos. Kaebaja on alati kauba Pesteekspert OÜ-lt varem kätte saanud ja hiljem

maksnud, mis on näha kaebuse lisa 8.1-8.8 arvetelt ja mis on ka äris tavapärane. Arvetelt on näha,

et Pesteekspert OÜ kirjas olev väidetav kogus ette makstud vahendit on tavapäraseid koguseid

arvestades märkimisväärne – üle 1000 kg, mis on suurusjärgus kolmandik kuni pool kaebaja

aastasest kogusest. Seega pole usutav maaletooja väide, et kaebaja vahend on mitmeks kuuks

maaletooja lattu jäetud. Samuti ei ole Pesteekspert OÜ oma väidete tõendamiseks esitanud ühtegi

raamatupidamisdokumenti. Pesteekspert OÜ on seejuures ka varem nii kaebajale kui vastustajale

kinnitanud eksimust oma müügiarvestuses (kaebuse lisa 9, tl 137 (I kd)).

8.4. Puutuvalt PMA väitesse plaanide nõutele mittevastavuse kohta, siis TaimKS § 791 lg 4 ega

määruse nr 63 § 4 ei tulene, et fumigeerimisplaane tuleb säilitada (erinevalt TaimKS § 791 lg 5-6

protokolli kohta) ning PMA-le saata. Veelgi enam – varasemalt on vastustaja plaanide alusel

fütosaansertifikaadid väljastanud, kuna varasemalt oligi vastustaja seisukoht halduspraktikas, et

enne fumigeerimist piisab joonise esitamisest. Pärast fumigeerimist koostatakse nagunii protokoll

(TaimKS § 791 lg 5), kus on samad andmed ja isegi rohkem kirjas (vrd määruse nr 63 § 4 ja § 7).

Samuti – PMA 14.05.2018 otsuses viidatud 27.11.2017 ettekirjutuse nr PÄ-073-3 kohaselt on

kaebaja esitatud plaanid loetud PMA poolt nõuetekohaseks (vt kaebuse lisa 4.1, p 4.4, tl 113-114

(I kd).

9. PMA on kaebajale ette heitnud, et tõendatud pole Päästeameti eelnev teavitamine töödest.

Kaebaja täitis teavitamiskohustuse aga telefoni teel, mida TaimKS § 792 lg 3 ei keela. Kaebajal on

seadusest

tulenev

kohustus

teavitada

fumigeerimistöödest

lisaks

kaubaomanikule

ja

objektivaldajale üksnes Päästeametit, kellelt on PMA-l võimalik vastavaid kinnitusi ka küsida.

Kaebaja on PMA 14.05.2018 aktis käsitletud perioodil korra Päästeametit lisaks telefonile ka

kirjalikult teavitanud (23.05.2019 menetlusdokumendi lisad 1.1-1.2, tl 97-98 (II kd).

10. MsÜS § 36 lg 6 ls 1 sätestab, et majandustegevuse keeld kehtib üks aasta keelamise otsuse

kehtima hakkamisest arvates. Kohus peatas oma 05.06.2018 ja 29.06.2018 määrustega

Põllumajandusameti (PMA) 14.05.2018 otsuse kehtivuse lõpliku kohtulahendi jõustumiseni.

10.1. Kaebaja ei nõustu PMA tõlgendusega, mille kohaselt 1-aastast majandustegevuse keelu

perioodi saab lõpliku kohtulahendi jõustumisel (kui kaebus jäetakse rahuldamata) ja esialgse

õiguskaitse lõppemisel taas jätkata. Kaebaja hinnangul ei võimalda MsÜS § 36 lg 1 sellist

tõlgendust – see läheks vastuollu MsÜS § 36 lg 6 ls 1 kategoorilise sõnastusega: majandustegevuse

keeld hakkas kehtima PMA 14.05.2018 otsuse kättetoimetamisest (HMS § 61 lg 1) ja lõpetas

kehtivuse seega 14.05.2019, olenemata esialgse õiguskaitse määrusest ja kohtulahendist.

3-18-1118

4(9)

10.2. Juhul, kui kohus PMA tõlgendusega nõustub, jääb kaebaja tühistamisnõude juurde ehk palub

tühistada Põllumajandusameti 14.05.2018 otsus nr 1-10/7. Juhul, kui kohus nõustub kaebaja

tõlgendusega ehk PMA 14.05.2019 otsus on kehtivuse kaotanud, palub kaebaja menetlust mitte

lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid tuvastada Põllumajandusameti 14.05.2018 otsuse nr 1-

10/7 õigusvastasus (HKMS § 152 lg 2).

10.3. HKMS § 45 lg 2 ls 1 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse

kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kohtumenetluse lõpetamisel jääksid PMA ja kaebaja

erimeelsused PMA 14.05.2018 otsuses käsitletud küsimustes lahendamata. PMA-l oleks võimalik

teha uusi majandustegevuse keelu otsuseid ning ehkki kaebaja saaks igakordselt esitada uue

tühistamiskaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse, ei oleks ühelgi juhul realistlik jõuda jõustunud

kohtuotsuseni 1 aasta jooksul majandustegevuse keelu kehtima hakkamisest arvates. Seega sellise

lahenduse korral jääksid kaebaja õigused sisulise kaitseta. Järelikult on tuvastamisnõude esitamise

lubamine tõhusaim vahend kaebaja õiguste kaitseks. Kaebaja usub, et ka PMA huvides võiks olla

mingigi õigusselguse ja -rahu saavutamine.

Vastustaja seisukohad

11. PMA ei nõustu kaebusega ning palub selle rahuldamata jätta. Vastustaja keelas 14.05.2018

otsusega nr 1-10/7 kaebajal majandustegevusena väga mürgiste taimekaitsevahendite Eestisse

toimetamise ja kasutamise (taimekaitsevahendite registri kande kuupäev 06.02.2006.) Otsuse

kohaselt on PMA järelevalvemenetluse käigus tuvastanud taimekaitseseaduse nõuete rikkumised,

mis seisnevad väga mürgise taimekaitsevahendi Degesch Magtoxin kasutamise nõuete, sh

kulunormi ja väga mürgiste taimekaitsevahendite arvestuse pidamise nõuete eiramises ning selle

kasutamisest Päästeameti teavitamata jätmises. Samuti leiab PMA otsuses, et kaebaja ei ole täitnud

talle 27.11.2017 tehtud ettekirjutust nr PÄ-073-3 ning ei ole esitanud väga mürgise

taimekaitsevahendi kasutamise protokolle ning ei ole koostanud nõuetekohaseid plaane sellise

vahendi kasutamise kohta.

11.1. Asjas puudub vaidlus selle üle, et vastustajal on sellekohane volitus MSÜS alusel otsuse

tegemiseks. Vaidlustatud otsuse on teinud PMA peadirektor, kellel sellekohased volitused on

vaieldamatult olemas. Vaidlustatud otsus on tehtud kohase menetluse tulemusel, kaebajat asja

menetlusse kaasates ja pakkudes talle võimaluse ära kuulamiseks ja oma arvamuse avaldamiseks

enne otsustamist. Seega on menetlus toimunud vastavuses haldusmenetlusele kehtestatud

menetlusnõuetega.

11.2. Majandustegevust keelates juhindus PMA majandustegevuse seadustiku üldosa seadustiku §

36 lõigetes 1 ja 5 sätestatust ning arvestas riikliku järelevalve käigus kogutud andmetega, millised

annavad vaieldamatult tunnistust taimekaitseseaduses väga mürgise taimekaitsevahendi kasutajale

sätestatud nõuete korduvatest ja ilmsetest rikkumistest (oluline rikkumine MSÜS mõttes).

12. Väga mürgiste taimekaitsevahendite kasutamine on seaduses eraldi reguleeritud tulenevalt

selliste toodete kõrgendatud ohust inimestele ja keskkonnale, mistõttu on nende kasutamisele

seatud oluliselt rangemad nõuded võrreldes muude taimekaitsevahenditega. Faminer OÜ on

ettevõtjana kutseline väga mürgiste taimekaitsevahendite kasutaja alates aastast 2006. Väga

mürgiste taimekaitsevahendite kasutamine on võimalik vaid väga mürgiste taimekaitsevahendite

kasutajatena registrisse kantud ettevõtjatel ja eeldab nende poolt täpset õigusaktidest tulenevate

nõuete täitmist selliste eriti kõrge ohuriskiga tööde teostamisel.

13. Riikliku järelevalve käigus on kaebaja poolt väga mürgiste taimekaitsevahendite kasutamises

tuvastatud TaimKS §-des 78 lg 1, 791 lg-d 4 kuni 7, 792 lg-d 3 ja 7 sätestatud väga mürgise

taimekaitsevahendi kasutajale kehtestatud nõuete korduv ja järjekindel rikkumine.

13.1. TaimKS § 78 lg 1 esimese lause kohaselt tohib taimekaitsevahendit kasutada üksnes

taimekaitsevahendi loas määratud ja taimekaitsevahendi märgistusele vastavatel tingimustel,

arvestades

head

taimekaitsetava.

Vaidlusaluses

otsuses

on

kaebajale

heidetud

ette

3-18-1118

5(9)

taimekaitsevahendi Degesh Magtoxin loas märgitu eiramist. Degesh Magtoxin on turule lubatud

PMA 22.06.2016.a. otsusega nr 12-1.11/70. Selle otsuse kohaselt on Degesh Magtoxini lubatud

kasutada kulunormiga 5 g PH3/m3. PMA sellekohane otsus on kõigile väga mürgiseid

taimekaitsevahendeid oma majandustegevuses kasutavatele isikutele, sh ka kaebajale avalikult

kättesaadav ja sellega peab ja pidi kaebaja vastuvaidlematult arvestama. Kaebaja esindaja Rene

Lääts on 07.07.2017 ja 13.09.2017.a. osalenud PMA korraldatud teabepäevadel, millistel oli üheks

teemaks ka Degesh Magtoxini turule laskmise tingimuste muutused. Maaeluministeerium on seda

(Degesh Magtoxin kulunorm ja turulelubamisega seonduv) kaebajale selgitanud ka oma

20.04.2018.a. kirjas nr 8.1-2/1507-18 (tl 51, II kd). Ka kaebaja on oma e-kirjavahetuses (tl 129, II

kd) PMA-ga kinnitanud, et Degesh Magtoxin kohustuslik kulu/kasutusnorm on 5 g PH3/m3 ning

lubanud oma vigased fumigeerimisprotokollid selles osas koheselt parandada. Selles valguses jääb

arusaamatuks kogu vaidlus Degesh Magtoxin kulunormi üle, sest asjaolud on kaebajale teada ja

seda ka tema enese kinnitusel.

13.2. Kaebajal puuduvad andmed selle kohta, kuidas ja millal on ta teavitanud Päästeametist

eelseisvatest väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamistest. PMA on enne kohtus vaidlustatud

otsuse tegemist kaebajalt palunud korduvalt andmeid selle kohta, millal ja millisel moel on kaebaja

Päästeametit eelseisvatest fumigeerimistöödest teavitanud. Sellekohaseid andmeid kaebaja PMA-

le esitanud ei ole ning on seisukohal, et sellekohase etteheite saaks talle esitada vaid Päästeamet,

mitte PMA. Kaebaja osundatud seisukoht on sügavalt ekslik, sest TaimKS § 88 lg 1 kohaselt on

taimekaitseseaduses sätestatud nõuete üle riikliku järelevalve teostamine PMA pädevuses.

13.3. TaimKS § 78 lg-st 6 ja § 791 lg-st 5 tuleneb taimekaitsevandi kasutaja kohustus pidada täpset

arvestust oma majandustegevuses kasutatud ja omandatud väga mürgise taimekaitsevahendi üle.

Kaebaja poolt PMA-le selle kohta esitatud andmed olid vastuolus tema koostatud dokumentides

(fumigeerimisprotokollid) kajastatud väga mürgise taimekaitsevahendi kasutuskogustega.

Fumigeerimisprotokollide kohaselt on kaebaja kasutanud väga mürgist taimekaitsevahendit

Degesch Magtoxin perioodil 01.10.2017 – 30.11.2017 vähemalt 1018,79 kg ja perioodil

01.12.2017 – 20.02.2018 vähemalt 1873 kg. Tegu on võimaliku vähima kogusega, milline on

saadud fumigeerimisprotokollides kajastatud Degesh Magtoxin koguste summeerimisel

protokollide kaupa osundatud perioodidel. Samas on tuvastatud, et kaebaja on ostnud 2017. aastal

kokku 1010 kg Degesch Magtoxin’i. Seega on dokumentide (fumigeerimisprotokollide) andmete

kohaselt kasutatud väga mürgist taimekaitsevahendit 2891 kg, samas kui selle edasimüüjatelt

saadud andmete kohaselt on toodet ostetud 1881 kg vähem. Viidatud andmed kinnitavad, et väga

mürgiste taimekaitsevahendite arvestus ettevõttes on kas puudulik või on tegemist tahtliku

pettusega fumigandi arvestuses, kuna fumigeerimisprotokollides kajastatud väga mürgise

taimekaitsevahendi kogust pole ettevõtja olemasolevatel andmetel omandanudki. Selliste

õigusaktides väga mürgiste taimekaitsevahendite kohustusliku arvestuse suhtes sätestatud nõuete

eiramine võib luua võimalused mürkide väärkasutuseks.

13.4. Kaebaja ei ole temalt tellitud tööde osas koostanud õigusakti kohaselt nõutavaid väga mürgise

taimekaitsevahendi kasutamise plaane. Sadade kaebajalt tellitud ja tema poolt teostatud

fumigeerimistööde kohta esitati PMA-le vaid kolm plaani (tl 126 128, I kd), millised ei vasta

põllumajandusministri 19.06.2008 määruses nr 63 „Nõuded väga mürgise taimekaitsevahendi

kasutamisele ning väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamise plaanile ja protokollile“

sellekohasele plaanile sätestatud nõuetele. Tegu on praktiliselt kritseldustega ning kindlasti on

täitmata osundatud määruse § 4 punktide 1, 2, 3, 5, 6, 7, 8, 9 ja 10 nõuded. Tegelikult ei ole täidetud

ka nõuded joonisele. On ilmne, et selle nõude eiramine on olnud pidev ja järjekindelTähelepanuta

ei tohiks jätta olulist riski kogu valdkonna majandustegevusele, kuna väga mürgiste

taimekaitsevahenditega töödeldud kaubas elusate kahjustajate avastamine annab importivale riigile

rahvusvaheliste (WTO/SPS) reeglite kohaselt õiguse keelata kogu kauba sissevedu sellest

lähteriigist. Vähemalt kuuel juhul on väga mürgist taimekaitsevahendit kasutatud, eirates selleks

ettenähtud kohustuslikku kulunormi. Nendest kuuest juhust nelja ettevõtte (Metsapere Metsad OÜ,

3-18-1118

6(9)

Tori Timber OÜ, AS Lemeks Wood Supply) eksporditud puidu puhul on tuvastanud Hiina Riiklik

Taimekaitseteenistus elusad kahjustajad, mille sissetoomine riiki on keelatud. Kaebaja väga

mürgiste taimekaitsevahendiga töödeldud materjalile on Hiina RV Riiklik Taimekaitseteenistus

esitanud mitmeid notifikatsioone, ohustades seeläbi Eesti ettevõtjate äri ekspordil Hinnasse.

Otsusega piirati kaebaja majandustegevust vaid osaliselt, arvestades tema äri ulatuvuse erinevaid

tegevusvaldkondi. Seega oli vaidlustatud otsus ka olemuslikult proportsionaalne tuvastatuga ning

ei kahjusta kaebaja majandushuve ülemääraselt.

13.5. Seoses kaebaja esitatud alternatiivse tuvastamisnõude märgib vastustaja järgmist:

13.6. MsÜS § 36 lg 6 ls 1 sätestab, et majandustegevuse keeld kehtib üks aasta keelamise otsuse

kehtima hakkamisest arvates. Kohus peatas oma 05.06.2018 ja 29.06.2018 määrustega 14.05.2018

otsuse kehtivuse lõpliku kohtulahendi jõustumiseni. Hindamaks kohtumääruse tegelikku mõju,

tuleb esmalt nentida, et PMA vaidlustatud otsus on olnud kehtiv alates 15.05.2018.a kuni 05.06

2018.a (esimese kohtumääruse kuupäev). Seega on haldusasjas vaidlustatud otsus olnud kehtiv

piiratud arvu päevi, täpsemalt 22 kalendripäeva ja seejärel on vaidlustatud otsuse kehtivus kohtu

poolt esialgse õiguskaitse raames peatatud. Ülejäänud osundatud otsuse kehtivusaeg on seega veel

ees, sest kehtivuse peatamise ajaks kehtivuse kulg katkeb või peatub. Vastustaja juhindub siinkohal

tsiviilseadustiku üldsosa seaduse (TSÜS) § 134 lg 1, TSÜS § 135 lg-test 1 ja 2 ning HKMS § 96

lg 1 sätestatud asjakohasest regulatsioonist ning leiab, et aega mille kestel PMA otsuse kehtivus oli

peatunud peatamise tagajärjel, ei arvestata tähtaja hulka. Vastupidine järeldus oleks ilmselt

meelevaldne ja kehtiva õigusega vastuolus. MSÜS ei ole majandustegevuse keelamise otsuse

kehtivusele kehtestanud erandlikku regulatsiooni ning seega jätkub vaidlustatud otsuse kehtivus ja

mõju kaebajale peale asjas lõpliku kohtulahendi tegemist.

13.7. Kaebaja taotleb 23.05.2019 täiendavates seisukohtades kaebuse muutmist ja soovib üle

minna tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele. Vastustaja leiab, et tuvastamiskaebus ei ole

lubatav, arvestades HKMS § 45 lõikest 2 tulenevat kaebeõigusepiirangut. Seega tuleks, juhul kui

kohus on veendunud vaidlustatud PMA 14.05.2018 otsuse 1-10/7 aastase kehtivusaja lõppemise

osas, kaebaja taotlus jätta rahuldamata ja menetlus haldusasjas tuleks HKMS § 152 sätestatut

arvestades lõpetada.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Kaebaja on kantud taimekaitsevahendite registrisse kui väga mürgise taimekaitsevahendi

kasutaja. 14.05.2018 tegi PMA otsuse nr 1-10/7, millega keelati kaebajal majandustegevusena väga

mürgiste taimekaitsevahendite Eestisse toimetamise ja kasutamise. MSÜS § 36 lõikest 6 tulenevalt

kehtib majandustegevuse keeld üks aasta keelamise otsuse kehtima hakkamisest arvates ning seega

pidanuks kaebaja suhtes rakendatud majandustegevuse keeld kehtima kuni 14.05.2019. Menetluse

käigus on sellest tulenevalt tekkinud küsimus, kas käesoleval juhul on kohtul võimalik lahendada

tühistamisnõuet või tuleks üle minna nn jätkutuvastusnõudele (HKMS § 152 lg 2). Sellega

seonduvalt on vastustaja tõstatanud küsimuse, milline mõju on vaidlustatud haldusaktiga

kehtestatud majandustegevuse keelu aastase tähtaja kulgemisele olukorras, kus kohus on esialgse

õiguskaitse korras otsuse kehtivuse peatanud.

14.1. Ma ei nõustu vastustaja seisukohaga, et asjas kohaldatud esialgse õiguskaitse määrusest

tulenevalt lükkub otsuse aastane kehtivusaeg edasi kuni esialgse õiguskaitse kehtivuse lõpuni ning

kaebaja suhtes rakendatud aastane tegevuse keeld rakendub vastustajale positiivse kohtotsuse

korral kohtuotsuse jõustumisest kuni aasta möödumiseni, arvestades maha aja, mil haldusakt kehtis

enne esialgse õiguskaitse määruse tegemist. Esialgne õiguskaitse ei tohi kohtusse pöördunud isiku

olukorda halvendada. Asjaolu, et esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal lõppeb seaduses ettenähtud

tähtaeg haldusaktist tuleneva keelu kohaldamiseks, ei anna alust keelu jätkuvaks kohaldamiseks

peale esialgse õiguskaitse äralangemist.

3-18-1118

7(9)

14.2. Olenemata eeltoodust leian, et käesolevas asjas on võimalik jätkata tühistamisnõude

menetlemisega, kuivõrd tühistamiskaebuse esitamisel oli haldusaktist tulenev keeld kehtiv ning

kaebuse eesmärke on tühistamisnõudega võimalik jätkuvalt saavutada. Tuvastamisnõudele

üleminek oleks vajalik juhul, kui tühistamiskaebusega ei oleks peale haldusakti kehtivuse lõppu

enam võimalik saavutada kaebuse eesmärke s.t et kohtuotsus ei oleks täidetav. Kuivõrd

tühistamisnõude aluseks on kaebaja õiguste rikkumine, saab käesoleval juhul tühistamisnõude

alusel jätkuvalt analüüsida, kas vaidlustatud haldusakti puhul esines kaebaja õiguste rikkumine ja

vajadusel sellise rikkumise kõrvaldada.

15. Analüüsinud menetlusosaliste seisukohti ja asjas esitatud tõendeid, leian, et kaebus tuleb

rahuldada ning vaidlustatud otsus tühistada, sest otsuses esinevad nii vormilised kui sisulised

puudused.

16. Haldusmenetluse seadus (HMS) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud

pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 kohaselt peab

haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Leian, et vaidlustatud otsus ei vasta ülaltoodud

nõuetele ainuüksi põhjusel, et otsusest ei selgu majandustegevuse keelu kehtivuse tähtaeg.

16.1. MSÜS

§

lg

kohaselt

võib

majandushaldusasutus

keelata

ettevõtja

majandustegevuse nõuete olulise rikkumise tõttu. MSÜS § 36 lg 6 tulenevalt kehtib keeld üks aasta

keelamise otsuse kehtima hakkamisest arvates.

16.2. Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud otsuse resolutsioonist, et PMA on keelanud kaebajal

majandustegevusena väga mürgiste taimekaitsevahendite Eestisse toimetamise ja kasutamise

(resolutsiooni p 1). Samas ei ole otsuse resolutsioonis märgitud, et selline keeld kehtib kaebaja

suhtes ühe aasta jooksul, arvestades otsuse kehtima hakkamisest. Sellist viidet ei sisalda ka otsuse

kirjeldav ega põhjendav osa. Otsus ei sisalda üldse viidet MSÜS § 36 lõikele 6, mis sätestab

majandustegevuse keelamisele ajalise piirangu. Minu hinnangul on haldusakti kehtivusajale

viitamata jätmise puhul tegemist haldusakti olulise puudusega, mis juba iseenesest tingib

haldusakti tühistamise.

17. Leian, et lisaks ülalviidatud vormiveale on PMA otsus ka sisuliselt ebaõige, sest mitmed

otsuses viidatud rikkumised ei ole minu hinnangul nõuetekohaselt tuvastatud. Põhjendan oma

seisukohta järgnevaga:

17.1. MSÜS § 36 lg-s 1 tulenev õigus keelata ettevõtja majandustegevus on äärmuslik abinõu, mida

tuleb mõõdukaks pidada üksnes erandlikel asjaoludel (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-77-04 p 10).

Tegemist on seega kaalutlusotsusega, mille puhul peab kohus kontrollima kaalutlureeglite järgimist

haldusorgani poolt (HKMS § 158 lg 3). Kaalutlusreeglite järgimine sh kaalutlusvigade tuvastamisel

peab kohus kontrollima, kas haldusakti andmisel arvestati kõigi oluliste asjaoludega ning kas need

asjaolud on õigesti tuvastatud. MSÜS § 43 lg 1 kohaselt ei piisa ettevõtja tegevuse peatamiseks või

keelamiseks majandustegevuse nõude rikkumise kahtlusest, vaid pädev asutus peab olema

rikkumise ettenähtud korras kindlaks teinud. Seega tuleb käesolevas asjas kontrollida, kas

vastustaja 14.05.2018 otsuses toodud viited kaebaja rikkumistele on põhjendatud.

17.2. Otsuses on PMA viidanud TaimKS § 78 lg 1, § 791 lg-te 4 kuni 7 ning § 792 lg-te 3 ja 7

rikkumisele ning tugineb seejuures järgmistele asjaoludele: 1) kaebaja on eiranud väga mürgise

taimekaitsevahendi kasutusjuhendi kohast kasutusnormi perioodil 26.10.2017 – 02.04.2018 (otsuse

p 1.1); 2) kaebaja ei esitanud andmeid Päästeameti eelneva teavitamise kohta väga mürgise

taimekaitsevahendi kasutamisega seotud töödest (otsuse p 1.2); 3) kaebaja ei ole täitnud 27.11.2017

ettekirjutust esitada viimase viie aasta väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamise protokollid

(fumigeerimisprotokollid

(otsuse

p

1.3));

4)

kaebaja

poolt

esitatud

väga

mürgise

taimekaitsevahendi kasutamise plaanid ei vasta õigusaktist tulenevatele nõuetele (otsuse p 1.4); 5)

3-18-1118

8(9)

kaebaja ei ole pidanud nõuetekohast arvestatust väga mürgiste taimekaitsevahendite omandamise

kohta (otsuse p 1.5).

18. TaimKS § 78 lg-st 1 tulenevalt tohib taimekaitsevahendit kasutada üksnes taimekaitsevahendi

loas määratud ja taimekaitsevahendi märgistustele vastavatel tingimusel, arvestades head

taimekaitsetava.

19. Vastustaja viitab vaidlustatud otsuses, et on kaebaja poolt kasutatud väga mürgise

taimekaitsevahendi Degesch Magtoxin (DM) uue kulunormi kehtestanud 22.02.2016 otsusega nr

12.1.11/70 (tl 142, I kd), otsus on kaebajale teatavaks tehtud, kuid kaebaja ei ole seda järginud.

Nõustun siinkohal kaebajaga, et viidatud rikkumine ei ole vastustaja poolt nõuetekohaselt

põhjendatud, sest vastustaja on vaidlustatud otsuses ebaõigesti tuginenud 22.02.2016 otsusele (tl

142, I kd) ja sellega kehtestatud kulunormile.

19.1. Viidatud dokumendi näol on tegemist taimekaitsevahendi turulelaskmise loaga, mis ei ole

suunatud kaebajale, lisaks tuleneb 22.02.2016 otsuse punktist 2, et otsusega kehtestatud kulunorm

- 5 g PH3/m3 – rakendub vaid teraviljale, tubakale ja tühjale hoidlale. PMA 14.05.2018 otsuse p-

s 1.1 on kaebajale aga ette heidetud ebaõige kulunormi rakendamist seoses puidu fumigeerimisega.

19.2. Kohtumenetluse kestel esitas vastustaja küll kirjavahetuse kaebajaga (tl 115 – 129, II kd),

millest nähtub, et kaebaja on hilisemalt 31.10.2017 olnud teadlik kulunormist 5 g PH3/m3, kuid

samas ei ole vastustaja esitanud TaimKS § 78 lg-s 1 nimetatud taimekaitsevahendi luba vm

haldusakti, millest oleks näha, et kaebaja poolt kasutatud taimekaitsevahendi DM osas oleks uus

kulunorm kehtestatud ka puidu fumigeerimisel ning et selline otsus oleks kaebajale nõuetekohaselt

teatavaks tehtud. Seega ei ole selge, kas ja millisest haldusaktist tuleneb nõue kasutada DM puhul

uut kulunormi, mille rikkumist vastustaja kaebajale ette heidab.

20. TaimKS § 791 lg 5 ja 6 kohaselt peab väga mürgist taimekaitsevahendit kasutav isik selle

kasutamise kohta arvestust ning koostab selleks 24 tunni jooksul pärast taimekaitsevahendi objektil

kasutamise lõpetamist objekti valdajale või tema esindajale taimekaitsevahendi kasutamise

protokolli. Protokolle tuleb säilitada viis aastat.

20.1. Otsuse punktis 1.3 leiab PMA, et kaebaja ei ole täitnud 27.11.2017 ettekirjutust esitada

viimase viie aasta väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamise protokollid. Kaebaja on

järelevalvemenetluse käigus protokollide puudumist põhjendanud arvutirikkega ning selgitanud, et

protokollid on PMA-le eelnevalt esitatud iga- aastaste kontrollide käigus, seega peaks vastustajal

need endal olemas olema (tl 119, I kd). Vastustaja ei ole vastupidist väitnud, samuti võib

kohtuistungil antud vastustaja esindaja selgitustest aru saada, et fumigeerimisprotokollid on

vastustajale eelnevalt esitatud (helisalvestus 12:38:20). Möönan, et kaebajapoolsed viited

arvutirikkele ei vabastada kaebajat dokumendite sälitamise kohustusest ning kaebajal on kohustus

korraldada oma tegevus selliselt, et oleks tagatud protokollide säilitamine nõuetekohaselt. Samas,

arvestades asjaolu, et protokollid olid vastustajale eelnevalt esitatud, ei ole minu hinnangul kaebaja

tegevus käsitletav sellise rikkumisega, mida peaks MSÜS § 36 lg 1 kohaselt pidama niivõrd

oluliseks, et see tingiks kaebaja majandustegevuse keelamise.

21. Vastustaja ei ole piisavalt tõendanud ka otsuse punktis 1.5 toodud etteheiteid kaebaja poolt

taimekaitsevahendi soetamise kohta peetava arvestuse puudulikkuse osas.

21.1. Vastustaja

tugineb

siinjuures

DM

maaletooja

käest

saadud

teabele

ja

fumigeerimisprotokollide võrdlemisel saadud andmetele.Fumigeerimisprotokollide kohaselt on

kaebaja kasutanud väga mürgist taimekaitsevahendit Degesch Magtoxin perioodil 01.10.2017 –

30.11.2017 vähemalt 1018,79 kg ja perioodil 01.12.2017 – 20.02.2018 vähemalt 1873 kg. Samas

on tuvastatud, et kaebaja on ostnud 2017. aastal kokku 1010 kg DM-i. Vastustaja viitab, et

fumigeerimisprotokollide kohaselt on DM-i kasutatud 2891 kg, samas kui selle edasimüüjatelt

saadud andmete kohaselt on toodet ostetud 1881 kg vähem.

3-18-1118

9(9)

21.2. Kaebaja on need andmed kahtluse alla seadnud ning leidnud, et esiteks ei ole vastustaja poolt

toodud võrdlusandmetes tegemist kattuvate perioodidega ning teiseks on kaebaja soetanud DM-i

oluliselt rohkem, mille kinnituseks on kabeaja esitanud kohtule ka vastavad arved (tl 129-136 (I

kd)).

21.3. Nõustun siinkohal kaebajaga, et vastustaja etteheiteid kaebaja rikkumiste kohta DM

soetamise arvestuse kohta ei saa pidada piisavalt tõendatuks. Kaebaja on esitanud kohtule tõendid

(ülalviidatud ostuarved), millest nähtub, et maaletooja andmed, millele vastustaja tugineb on

omavahel vastuolulised ning, et maaletooja on ka ise kinnitanud, et tema poolt vastustajale esitatud

laoarvestuse andmed ei ole olnud piisavalt täpsed (tl 85 -86, II kd). Sellises valguses ei saa kaebaja

poolsete nõuete rikkumist pidada piisavalt tõendatuks.

22. Nõustun vastustajaga, et kaebaja ei ole järelevalvemenetluse käigus tõendanud TaimKS § 792

lõikest 3 tulenevat Päästeameti teavitamise kohustuse täitmist (otsuse p 1.2), samuti, et kaebaja

poolt järelevalvemenetluse käigus esitatud plaane (tl 126-128, I kd) ei saa pidada vastavaks

põllumajandusministri 19.06.2008 määruse nr 63 „Nõuded väga mürgise taimekaitsevahendi

kasutamisele ning väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamise plaanile ja protokollile“ §-s 4

sätestatud nõuetele. Kaebaja viited sellele, et õigusaktidest ei tulene, millises vormis peab

Päästeametit teavitama ja et hilisemalt koostatakse fumigeerimise kohta protokoll, kus on kirjas

plaaniga võrreldes detailsemadki andmed, ei vabasta kaebajat ettenähtud nõuete täitmisest. Ka ei

tõenda kaebaja poolt kohtumenetluse käigus esitatud täiendavad tõendid (tl 97-98, II kd)

teavitamiskohustuse täitmist haldusaktis käsitletud perioodil. Kaebaja on majandustegevuse

teostamise käigus kohustatud järgima ettevõtja hoolsuskohustust (MSÜS § 29) ning tagama oma

majandustegevuses kehtestatud nõuete täitmiseks vajalike meetmete olemaosolu. Kaebaja ei ole

minu hinnangul siin käitunud ettevõtljale vajaliku hoolsusega ning ei ole tõendanud seaduses

sätestatud nõuete täitmist. Samas ei saa kaebaja käitumist pidada niivõrd oluliseks rikkumiseks, et

ainuüksi nende kahe episoodi põhjal keelata kaebaja majandustegevust.

23. Eelpooltoodust tulenevalt rahuldan OÜ Faminar kaebuse ja tühistan PMA 14.05.2018 otsuse

nr 1-10/7.

Menetluskulud

24. HKMS § 108 lg-te 1 ja 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus

mõistab välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

24.1. Kaebaja on kohtule esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks. Kohtule esitatud

menetluskulude nimekirjast nähtub, et kaebaja menetluskulud on kokku 4496,62 eurot, millest

riigilõiv on 30 eurot, tõlkekulud 266,62 eurot ja õigusabikulud 4200 eurot (koos käibemaksuga).

24.2. Kaebaja on kohtule esitatud menetluskulude nimekirjas selgitanud, et käesoleva asjaga

seotud õigusabiteenuse kulude näol on tegemist fikseeritud koondtasuga (advokatuuriseaduse § 61

lg 1 p2) ning kulude suurus ei sõltu seega tegelikust ajakulust ja menetluse kestusest.

25. Arvestades kaebuse sisu, asja keerukust ning esitatud dokumentide mahtu pean põhjendatuks

vastustajalt välja mõista kaebaja õigusabikulu kokku 2750 euro ulatuses. Koos riigilõivu ja

tõlkekuludega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks seega välja mõista menetluskulusid kokku 3046,62

eurot (30+266,62+2750).

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma