2-19-1131/37 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Määruse tegemise aeg ja koht

2. juuli 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-1131

Tsiviilasi

XX hagi Eesti Vabariigi vastu sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

täiteasjas

nr

120/2016/229

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 20. juuni 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

50 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja Eesti Vabariik (Riigi Tugiteenuste Keskuse

kaudu, registrikood 70007340), lepinguline esindaja

Tuuliki Lorvi

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda

Pärnu

Maakohtu

20. juuni 2019

otsuse

peale

esitatud

XX

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta XX kanda.

Menetluskulude puudumise tõttu jätta nende suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb

tasuda kautsjon. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (hageja) esitas 23. jaanuaril 2019 Pärnu Maakohtule hagi Riigi Tugiteenuste Keskuse

(kostja) vastu, milles palus tunnistada täiteasjas nr 120/2016/229 sundtäitmise lubamatuks.

2 (4)

Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 23. märtsil 2016 Paide kohtutäiturile Virge Välbile

täitmisavalduse ja täitedokumendi (Tallinna Ringkonnakohtu 1. aprilli 2015 kohtumääruse

tsiviilasjas nr 2-15-1054), mille kohaselt mõisteti hagejalt välja riigituludesse menetluskulud

50 eurot. Nimetatud kohtulahend jõustus 18. mail 2015.

Hageja palus kohaldada täitedokumendist tulenevale nõudele aegumist tuginedes

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 179 lg-le 7. Hageja viitas tsiviilkohtumenetluse

seadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 194 SE seletuskirjale, mille

kohaselt TsMS § 179 lg-t 7 täpsustati, et oleks selge, et tegemist on sundtäitmise aegumise

nõudega (hakkab kulgema lahendi jõustumisest). Seega ei ole kohaldatavad tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 2 ega § 168 lg 1. TsMS § 179 lg-s 7 on sätestatud aegumise

erinorm TsÜS aegumise üldnormi suhtes.

Kostja leidis, et aegumise kohaldamisel tuleb arvestada ka aegumise peatumise aluseid, mis

tulenevad TsÜS § 160 lg-st 2 ning sama sätte lg 2 p-st 3¹. Hagi esitamisega on võrdsustatud ka

võlgniku võlgade ümberkujundamise avalduse esitamine. Hageja on esitanud kaks sellist

avaldust.

MAAKOHTU OTSUS

2. Pärnu Maakohus jättis 20. juuni 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt välja riigituludesse riigilõivu 75 eurot.

Pooled ei vaidle selle üle, et 1. aprilli 2015 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega tsiviilasjas nr

2-15-1054 mõistis kohus hagejalt välja riigituludesse riigilõivu 50 eurot ja kohtumäärus jõustus

18. mail 2015.

Kohtuinfosüsteemi (KIS) andmetest nähtuvalt esitas hageja 21. veebruaril 2017 Pärnu

Maakohtule avalduse võlgade ümberkujundamiseks ning 28. märtsi 2017 määrusega peatati

kõik hageja suhtes läbiviidavad täitemenetlused, sh täitemenetlus täiteasjas nr 120/2016/229

(tsiviilasi nr 2-17-2828). Täitemenetlused olid peatunud kuni 8. jaanuarini 2018.

Hageja esitas 29. jaanuaril 2018 Pärnu Maakohtule avalduse võlgade ümberkujundamiseks

ning 28. märtsi 2018 määrusega peatati kõik hageja suhtes läbiviidavad täitemenetlused, sh

täitemenetlus täiteasjas nr 120/2016/229 (tsiviilasi nr 2-18-1427). Täitemenetlused olid

peatunud kuni 5. septembrini 2018.

18. maist 2015 algas TsMS § 179 lg-s 7 sätestatud riigi kasuks väljamõistetud raha

sissenõudmise lahendi täitmise nõude aegumise tähtaeg. Aegumisele kohaldatakse TsÜS 10.

ptk-s sisalduvat nõuete aegumise regulatsiooni, mh aegumise peatumise ja katkemise

regulatsiooni. Aegumise peatumiseta oleks nõue aegunud 18. mail 2018. TsÜS § 168 lg 1

kohaselt aega, mille kestel aegumine oli peatatud, ei arvestata aegumistähtaja hulka. TsÜS §

160 lg 1 ja lg 2 p 31 kohaselt peatub nõude aegumine kohtumenetluse ajaks, mh võlgade

ümberkujundamise avalduse esitamise kohtus menetlemise ajaks. Aegumise peatumine lõpeb

TsÜS § 160 lg 3 järgi peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega.

Maakohus leidis, et nõude aegumine oli 28. märtsist 2017 kuni 5. septembrini 2018 peatunud.

Võlgade ümberkujundamise avalduse menetluse alustamise päevaks oli 3-aastasest

aegumistähtajast möödunud üks aasta, üheksa kuud ja 46 päeva. Kuna hagi esitati kohtusse

23. jaanuaril 2019, ei ole 3-aastane aegumistähtaeg möödunud ning hageja nõue ei ole aegunud.

TsMS § 179 lg-te 1 ja 9 alusel mõistis maakohus hagejalt riigituludesse välja 75 eurot ja sellelt

arvestatud viivise.

APELLATSIOONKAEBUS

3. Hageja esitas 27. juunil 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada.

Hageja taotles ka apellatsioonkaebuselt tasutavast riigilõivust vabastamist.

3 (4)

Hageja leiab, et maakohus on teinud vale kohtulahendi, kuna asjas oleks tulnud kohaldada

aegumist TsÜS §-st 143 ning TsMS § 179 lg-st 7 tulenevalt. Riigi kasuks väljamõistetud

menetluskulude nõude puhul ei ole aegumistähtaja kulgemise peatumine täitemenetluses

põhjendatud. Hageja viitas ka täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-tele 1 ja 3, mille

kohaselt võlgnik võib esitada hagi sissenõudja vastu kuni täitemenetluse lõpuni täitedokumendi

alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on aegunud.

Hageja palub ringkonnakohtul võtta seisukoht väljamõistetud riigilõivu 75 euro

proportsionaalsuse osas, arvestades, et nõude suuruseks on 50 eurot. Kui ringkonnakohus leiab,

et tegemist on proportsionaalse riigilõivuga, palub apellant ajatada väljamõistetava

menetluskulu tasumise 3-aastase maksegraafikuga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. TsMS

§ 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud

väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et praegusel

juhul on tegemist sellise olukorraga.

5. Ringkonnakohus märgib, et nii hageja kui ka maakohus on ebaõigesti kostjaks märkinud

Riigi Tugiteenuste Keskuse. Tegemist on rahandusministeeriumi valitsemisalasse kuuluva

valitsusasutusega, millel puudub iseseisev õigusvõime. Seega on kostjaks Eesti Vabariik Riigi

Tugiteenuste Keskuse kaudu. Eelnimetatud ebatäpsuse saab ringkonnakohus parandada, mis ei

mõjuta asja menetlust ega lõppjäreldust.

6. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab

maakohtu otsuse täies ulatuses, sh riigilõivu 75 eurot riigituludesse sissenõudmise (TsMS § 179

lg 3).

Ringkonnakohtul on õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes juhul,

kui

apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu.

Apellatsioonkaebuse õiguslik

perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui

faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See

tähendab, et kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses

esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile

vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu

6. detsembri 2017 määrus asjas nr 2-16-15974, p 9 ja seal viidatud varasem praktika).

7. Eeldades apellatsioonkaebuses esitatud faktiväidete õigsust, ei saa kaebust rahuldada.

Vaidluse all on kohtulahendi alusel riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude maksmise

nõue, mis aegub kolme aasta möödumisel raha väljamõistmise lahendi jõustumisest (TsMS §

179 lg 1 esimene lause). Kuna nõude osas on alustatud täitemenetlust, saab võlgnik aegumisele

tugineda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega. Hageja vaidlustab maakohtu

poolset TsMS § 179 lg 7 tõlgendamist.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. TsMS § 179 lg 7 teise lause kohaselt kohaldatakse

nõude aegumisele tsiviilseadustiku üldosa seaduses nõuete aegumise kohta sätestatut. Muu

hulgas kohaldatakse nõude täitmise aegumisele TsÜS 10. ptk 5. jaos sisalduvat aegumise

peatumise ja katkemise regulatsiooni (Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud

väljaanne. Tallinn 2017, lk 887). Aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega

nõude rahuldamiseks või tunnistamiseks (TsÜS § 160 lg 1). Hagi esitamisega on TsÜS § 160

lg 3¹ järgi võrdsustatud võlgade ümberkujundamise avalduse esitamine. Seega, kui eeldada

apellatsioonkaebuse esitaja faktiväidete õigsust, ei saa kaebust rahuldada, sest nõude aegumine

oli peatunud võlgade ümberkujundamise avalduste esitamise tõttu ja kostja nõue ei ole aegunud.

4 (4)

8. Hageja palub hinnata temalt riigituludesse välja mõistetud riigilõivu proportsionaalsust.

Praeguses asjas vabastas maakohus hageja 75-eurose riigilõivu tasumise kohustusest

hagiavalduse esitamisel (tl-d 58 ja pöördel). Hagi rahuldamata jätmisel on maakohus õigesti

hagejalt välja mõistnud riigituludesse 75 eurot (TsMS § 179 lg 1). Sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise nõuet loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks ning lähtuvalt vaidlusaluse

summa suurusest on maakohus määranud hagi hinnaks 50 eurot, millelt tuleb riigilõivuseaduse

lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 75 eurot. Maakohus on nimetatud summa otsusega hagejalt

riigituludesse välja mõistnud. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid,

millest tulenevalt peaks selle summa tasumise ajatama. Hagiavalduse esitamisel oli hagejale

teada, et ta vabastatakse riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel ning hagi

rahuldamata jätmisel võidakse riigilõiv temalt riigituludesse välja mõista.

Kokkuvõtvalt hageja apellatsioonkaebusel ei ole eduvõimalust, mistõttu ringkonnakohus

keeldub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

9. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei ole põhjendatud nõuda hagejalt riigilõivu tasumist, s.o

nõuda apellatsioonkaebuse puuduse kõrvaldamist (TsMS § 637 lg 1 p 3), sest

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral on hagejal õigus TsMS § 150 lg 1

p 2 ja lg 4 alusel nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.

10. TsMS § 639 lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub

kaebuse menetlusse võtmisest. Kostjal ei tekkinud kaebusega seonduvaid kulusid, mistõttu pole

vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.

11. Kohus ei toimeta apellatsioonkaebust kostjale kätte (TsMS § 638 lg 4). Kohtumäärus tuleb

TsMS § 638 lg 8 järgi hagejale kätte toimetada ja edastada teisele poolele. Kuna

ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega,

loetakse TsMS § 638 lg 10 järgi, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

12. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest