3-18-2054/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2019, Tartu Haldusasja number 3-18-2054 Haldusasi Peeter Jereti kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 25 000 eurot (seoses teise vanglasse ümberpaigutamata jätmisega täitmisplaani alusel) Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 6. mai 2019. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Peeter Jereti määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Peeter Jeret Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON Jätta Peeter Jereti määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 6. mai 2019. a määruse resolutsioon muutmata, muutes määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vanglas kinni peetav isik Peeter Jeret esitas 25. juulil 2018 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses asjaoluga, et Tallinna Vangla, vaatamata kaebaja korduvatele pöördumistele, jättis ta ajavahemikul

19. maist 2014 kuni Tallinna Vanglas viibimise lõpuni 2016. aastal ümber paigutamata teise vanglasse. Kuna Tallinna Vangla kinnipidamistingimused ei vastanud nõuetele, elas kaebaja läbi vaimseid ja füüsilisi kannatusi (alandati inimväärikust ja rikuti tervist).

2. 26. septembri 2018. a otsusega nr 5-37/18/111-5 Tallinna Vangla tagastas kaebaja taotluse perioodi 19. mai kuni 24. juuli 2015 osas taotluse esitamise tähtaja rikkumise tõttu ja perioodi 25. juuli 2015 kuni 4. oktoober 2016 osas põhjusel, et kaebaja esitas sisuliselt korduva kahjunõude.

3. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse samas nõudes, taotledes Tallinna Vangla poolt ümberpaigutamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

4. 6. mai 2019. a määrusega Tartu Halduskohus tagastas kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 ja lg 2 p 2 alusel. Halduskohus selgitas, et vanglale esitatud kahjunõude tähtaegsust tuleb hinnata lähtudes kaebaja taotlustest enda ümberpaigutamiseks ja neile 13. jaanuaril ja 28. oktoobril 2015 antud vastustest. Pidades silmas riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega on tähtaegne üksnes Tallinna Vangla 28. oktoobri 2015. a vastusega hõlmatud periood. Tallinna Vangla 13. jaanuari 2015. a vastusega hõlmatud perioodi osas on vastustaja kahju hüvitamise taotluse põhjendatult tagastanud ja vastavalt on kohustuslik kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbimata. Ülejäänud perioodi osas ei riiva vastustaja keeldumine kaebaja ümberpaigutamisest tema subjektiivset õigust, kuna tal puudub õigus nõuda enda ümberpaigutamist Justiitsministri

25. märtsi 2008. a määruses nr 9 „Täitmisplaan“ sätestatud tingimustel. Kaebajale võimalik kahjulik tagajärg tuleneb pigem kinnipidamistingimustest ning Tallinna Vangla 28. oktoobri 2015. a vastusega nr 5-8/1528041-2 ei saanud vastustaja kahjustada kaebaja põhiõigusi (nt õigus perekonnaja eraelule), siis puudub isikul kaebeõigus vastavalt HKMS § 44 lg-le 1. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 6. mai 2019. a määrus ja võtta tema kaebus menetlusse. Kaebaja märgib, et kaebuse aluseks on kaebaja inimväärikuse alandamine Tallinna Vangla tegevusetuse läbi, millest põhjustatuna pidi kaebaja väga pika aja jooksul taluma vaimset ja füüsilist stressi ning kannatusi. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et kaebajal puudus õigus ümberpaigutamisele. Kaebajale tekitatud kahju ei ole hüvitatud asjas nr 3-17-1969 välja mõistetud

750 euroga, sest see ei seondu käesoleva kaebuse alusega. Nõude tähtaegsuse hindamisel tuleb kohaldada RVastS § 17 lg-s 3 nimetatud kümneaastast tähtaega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 6. mai 2019. a määruse peale esitatud määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuid muuta tuleb halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

7. Kaebaja kohtueelses menetluses esitatud kahjunõudest, halduskohtule esitatud kaebusest ja määruskaebusest nähtub, et kaebaja hinnangul on talle tekkinud mittevaraline kahju seetõttu, et ta oli kaebuses nimetatud ajavahemikel paigutatud Tallinna Vanglasse ja pidi seetõttu taluma Tallinna Vangla inimväärikust alandavaid ja tervist kahjustavaid olmetingimusi. Kaebaja leiab, et vastustaja õigusvastane tegevus(etus) kahju põhjustamisel seisneb selles, et vastustaja ei võtnud samme kaebaja ümberpaigutamiseks Viru Vanglasse. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Inimväärikust alandavates ja/või tervist kahjustavates olmetingimustes viibimisel on isiku põhiõiguste riive vahetult tingitud sellest, et kinnipidamistingimused ei ole nõuetekohased. Juhul, kui ilmneb, et kinnipidamistingimused ei vasta nõutavale miinimumsandardile, siis oli kaebaja hoidmine nendes tingimustes õigusvastane ja sellega tekitatud kahju kuulub RVastS § 7 lg 1 ja §

9 lg 1 alusel hüvitamisele sõltumata sellest, kas vastustaja jättis kaebaja Viru Vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamata õiguspäraselt või õigusvastaselt. Isiku õigusvastase ümberpaigutamata jätmisega võivad kaasneda kinnipeetavale kahjulikud tagajärjed eelkõige seoses lähedastega suhtlemise võimaluse või teises kinnipidamisasutuses pakutavate tegevuste, hariduse omandamise võimaluste vms kaotusega. Vastavalt ei saa välistada nimetatud tagajärgede saabumisest põhjustatud kahju hüvitamise kaebuse esitamist ning sel juhul oleks asjakohane halduskohtu kaevatavas määruses toodud arutlus sellest, millises ulatuses kinnipeetava kaitsevad vanglatevahelist ümberpaigutamist reguleerivad normid kaebaja subjektiivseid õigusi. Käesolevas asjas ei ole kaebaja aga väitnud selliste tagajärgede saabumist.

Seega tuleb kaebust mõista Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise kaebusena. Kaebaja on kahju põhjusena nimetanud küll enda Viru Vanglasse ümberpaigutamata jätmist ja kaebajal on ainuõigus kaebuse nõude ja aluse nimetamisel, kuid ringkonnakohus peab siiski lubatavaks kaebuse tõlgendamist vastustaja väidetavalt õigusvastase tegevuse määratlemisel, pidades silmas kaebusega taotletavat eesmärki ja kaebuse põhiväiteid. Seetõttu võib kaebuse aluse piiritlemisel kõrvale jätta vastustaja tegevuse, millel ilmselt puudub põhjuslik seos kaebuses väidetud kahjuliku tagajärjega.

8. Tallinna Vangla 4. septembri 2017. a otsusega nr 5-37/17/101-2 on jäetud rahuldamata kaebaja taotlus 3. septembrist 2014 kuni 4. oktoobrini 2016 erinevatel ajavahemikel Tallinna Vangla kartserija jälgimiskambri olmetingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Samas nõudes esitas kaebaja kahju hüvitamise kaebuse halduskohtule (haldusasi nr 3-17-1969), halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt 30. aprilli 2019. a otsusega, millele mõlemad menetlusosalised esitasid apellatsioonkaebuse. Tartu Ringkonnakohus ei ole apellatsioonkaebusi veel lahendanud.

9. Tallinna Vangla 1. septembri 2017. a otsusega nr 5-37/17/102-2 on osaliselt tagastatud ja osaliselt jäetud rahuldamata kaebaja taotlus 25. veebruarist 2011 kuni 4. oktoobrini 2016, v.a ajavahemikel 22. kuni 25. jaanuarini 2013, 25. kuni 30. oktoobrini 2013, 3. kuni 11. septembrini 2014, 28. oktoobrist kuni 5. novembrini 2014, 8. detsembrist 2014 kuni 9. aprillini 2015, 4. kuni

19. maini 2015, 14. kuni 21. juunini 2015, 17. juulist kuni 19. augustini 2015, 25. kuni 28. augustini 2015 ja 29. septembrist 2015 kuni 4. oktoobrini 2016 Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Selle otsuse võrdlemisel Tallinna Vangla 4. septembri 2017. a otsusega nr 5-37/17/101-2 ilmneb, et kaebaja taotles kahju hüvitamist kõigil ajavahemikel, mil ta Tallinna Vanglas ei olnud paigutatud kartserivõi jälgimiskambrisse. Kohtuinfosüsteemist ei nähtu, et kaebaja oleks sama nõudega kaebusega halduskohtusse pöördunud.

10. Käesolevas asjas on kaebaja pöördunud kahju hüvitamise nõudega vastustaja poole 26. juulil 2018, taotledes 19. maist 2014 kuni 4. oktoobrini 2016 Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates ja tervist kahjustavates tingimustes viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Tallinna Vangla tagastas kaebaja taotluse perioodi 19. mai kuni 24. juuli 2015 osas taotluse esitamise tähtaja rikkumise tõttu ja perioodi 25. juuli 2015 kuni 4. oktoober 2016 osas põhjusel, et kaebaja esitas sisuliselt korduva kahjunõude.

11. Eelnevast ilmneb, et käesolevas asjas esitatud kahju hüvitamise nõue on selles märgitud perioodide osas tervikuna hõlmatud Tallinna Vangla 1. ja 4. septembri 2017. a otsustega lahendatud nõuetega. Kuna nimetatud nõuetega sarnaselt taotleb kaebaja Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, siis on tegemist sama nõudega samal alusel. Vastavalt oli kahju hüvitamise taotluse menetlus lõppenud juba Tallinna Vangla 1. ja 4. septembri 2017. a otsuste kaebajale teatavakstegemisega. Olukorras, kus kaebaja isegi ei väitnud menetluse uuendamise aluse (HMS § 44 lg 1) esinemist, tagastas vastustaja põhjendatult kaebaja 26. juuli 2018. a taotluse tervikuna sõltumata sellest, kas nõue oli tervikuna tähtaegne või osaliselt esitatud pärast RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja möödumist. Seega pöördus kaebaja vastuolus HKMS § 47 lg-s 1 sätestatuga kaebusega halduskohtusse, kuigi ei olnud nõuetekohaselt läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust (VangS § 11 lg-d 8 ja 81). Kaebus tuleb tervikuna tagastada HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)