2-19-5592/5 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

02.07.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-5592

Kohtuasi

Tallinn, Randla tn 15 korteriühistu hagi XX vastu

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

täiteasjas nr 022/2019/1199

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.04.2019 määrus hagi menetlusse

võtmisest keeldumise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinn, Randla tn 15 korteriühistu määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Tallinn,

Randla tn

15 korteriühistu

(registrikood 80162053), esindaja Dmitri Štšerbin

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 12.04.2019 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud Tallinn, Randla tn 15 korteriühistu kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tallinn, Randla tn 15 korteriühistu (hageja) esitas 10.04.2019 Harju Maakohtule hagi XX

(sissenõudja) vastu sundtäitmise täiteasjas nr 022/2019/1199 lubamatuks tunnistamiseks koos

hagi tagamise taotlusega.

Kohtutäitur Elin Vilippuse juures toimus täitemenetlus Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2018

otsuse tsiviilasjas nr 2-17-19489 täitmiseks, millega kohustati hagejat andma sissenõudjale

09.01.2012, 14.06.2012, 28.06.2012, 17.07.2014, 06.11.2014 üldkoosolekute protokollide

ärakirjad koos lisadega ning 15.12.2014 üldkoosoleku protokolli lisad.

Täitedokumenti oli võimatu täita või oli see täidetud enne täitemenetluse alustamist. Hageja

esitas sissenõudjale 15.12.2014 üldkoosoleku protokolli ja selle lisad tsiviilasjas nr 2-17-19489

koos 27.01.2018 vastusega. Samas tsiviilasjas koos 13.03.2018 vastusega esitas hageja

09.01.2012 ja 28.06.2012 üldkoosolekute protokollid. Hageja ei esitanud vaid 14.06.2012,

17.07.2014, 06.11.2014 üldkoosolekute protokollide ärakirju, sest osundatud kuupäevadel

üldkoosolekuid ei toimunud ja 14.06.2012, 17.07.2014, 06.11.2014 üldkoosolekute protokolle

ei ole kunagi eksisteerinud.

Maakohtu määrus

2. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmast ja jättis menetluskulud hageja kanda. Hagi

menetlusse võtmisest tuli keelduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2

alusel, sest hagiga ei olnud hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada, s.t hagi oli

perspektiivitu.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi

täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on

rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil

jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avatakse uuesti täitemenetluse käigus, ning et

seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi

(elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Ainult

erandina võib uues hagis vastuväiteid esitada alustel, mis olid olemas juba esimese sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi menetluses juhul, kui vastuväiteid ei olnud võimalik objektiivsel

põhjusel menetlusõiguslikult maksma panna.

Praegu tõi hageja sundtäitmise lubamatuse alusena esile asjaolud, mis kõik olid tekkinud või

olemas olnud enne täitedokumendiks oleva lahendi jõustumist. Tegu ei olnud selliste

asjaoludega, mida hageja ei saanud tsiviilasjas nr 2-17-19489 esile tuua või neile tugineda.

Riigikohus on oma 21.02.2018 lahendis selgitanud, et kui võlgnik kostjana n-ö tavalises

hagimenetluses võla sissenõudmiseks jätab esitamata hagi rahuldamist takistada võivad

asjaolud, on see tema enda risk. Ta ei saa neid asjaolusid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagis uuesti esitada, kuna vaidluse lahendamise kohta tehtud kohtulahend on talle siduv.

Menetluskulud jättis kohus TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda.

Määruskaebus

3. Hageja palus maakohtu määrus tühistada ja võtta hagi menetlusse. Samuti palus ta rahuldada

hagi tagamise taotlus.

Kõik eeldused TMS § 221 lg 1 kohaldamiseks ja hagi menetlusse võtmiseks olid täidetud.

Maakohus jättis tähelepanuta, et täitedokumendis nimetatud nõuet ei olnud füüsiliselt võimalik

täita, sest täitedokumendiks olevas kohtuotsuses märgitud protokolle ei eksisteerinud. Ka

sellise asjaolu esinemisel oli võimalik sundtäitmine lubamatuks tunnistada. Samale seisukohale

jõudis ka kohtutäitur.

Maakohus jättis arvesse võtmata Riigikohtu seisukoha, mille järgi on sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi eesmärk täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi

enda või selle jõustumise kõrvaldamine. Samas kohaldas maakohus Riigikohtu praktikat, mis

ei olnud praegustel asjaoludel sobiv. Nimelt täideti Riigikohtu lahendis asjas nr 3-2-1-11-15

rahalist nõuet. Praegu ei olnud tegu rahalise nõude täitmisega.

Veel rikkus maakohus menetlusõigust, kui põhjendas hagi menetlusse võtmisest keeldumist

teises tsiviilasjas tehtud kohtulahendiga, mis tähendas sisuliselt dokumentaalse tõendi sisu

hindamist. Sellises etapis sai maakohus lähtuda üksnes hagiavalduses esitatust.

Määruse põhjendused

4. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt

TsMS § 657 lg 1 p-le 1 koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning

määruskaebus rahuldamata. Maakohus on hagi menetlusse võtmisel kohaldanud korrektselt

õigusnorme ja jõudnud õige järelduseni. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses toodud

põhjendustega ning sellest tulenevalt ning juhindudes TsMS § 654 lg-st 6 koosmõjus §-ga 659

põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.

Õige on määruskaebuse esitaja väide, et TsMS § 371 lg 2 p-i 2 alusel asja menetlusse võtmise

otsustamisel ei saa kohus hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb

hagiavalduses esitatust (vt nt Riigikohtu 01.02.2017 määrust asjas nr 3-2-1-146-16, p 9).

Maakohus selle vastu ei eksinud ja hindas hagi perspektiivi üksnes hagiavalduses märgitust

lähtudes. Hagis kirjeldas hageja, et täitedokumendis (tsiviilasjas nr 2-17-19489 tehtud otsuses)

nimetatud protokolle ei olnud tal võimalik sissenõudjale esitada, sest neid ei ole kunagi

eksisteerinud või on need sissenõudjale edastatud tsiviilasja nr 2-17-19489 menetluse käigus.

Mõlemad asjaolud esinesid juba tsiviilasja nr 2-17-19489 menetlemisel, s.o enne kohtulahendi

jõustumist, mida täidetakse täiteasjas nr 022/2019/1199.

Maakohus märkis õigesti, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või

tasaarvestatud, kuid kirjeldatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus,

millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Eelnev tuleneb TMS § 221

lg-test 1 ja 2 ning seda on arvukates lahendites selgitanud ka Riigikohus, avaldades mh, et

TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud

vaidlus avatakse uuesti täitemenetluse käigus (vt nt Riigikohtu 24.10.2018 määrust asjas

nr 2-16-17775, p 13).

Erandiks on juhtum, kus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba

kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult

tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis

seisukoha. Sellises olukorras on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1

järgne hagi (vt nt Riigikohtu 15.04.2015 otsust asjas nr 3-2-1-11-15, p-d 10-11; 24.10.2018

määrust asjas nr 2-16-17776, p 13). Hageja hagis sellele ei tuginenud. Samuti ei toonud hageja

kõnealuseid asjaolusid esile määruskaebuses, kuigi maakohus viidatud lõigus kirjeldatud

erandit selgitas.

Vastuseks hageja väidetele selgitab ringkonnakohus, et TMS § 221 lg-test 1 ja 2 tulenev

põhimõte kehtib kõikide kohtulahendist tulenevate nõuete puhul, mitte ainult rahalise nõuete

korral. Kuivõrd asjaolud, mida hageja käsitles sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alustena

esinesid enne täitedokumendiks olevat kohtulahendit ja hageja ei avaldanud, et neid ei olnud

võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna, leidis maakohus

õigesti, et hagi ei olnud perspektiivikas, mistõttu tuli selle menetlusse võtmisest keelduda.

Viidatud järelduseni jõudmiseks kohaldas maakohus korrektselt ka Riigikohtu praktikat.

TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse

esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jätab ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing